lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
lg 1 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.
lg 1 sätestab, et põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale läheb rahuldatud ulatuses üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu. Kostja väitel ei ole kostja laenulepingu alusel raha saanud ning kui raha on välja makstud, siis ei ole hageja tõendanud, et ta saadud raha on maksnud ettevõtte töötajate palkadeks. Kostja väitel kohustus ta laenulepinguga raha tagasi maksma vaid siis, kui raha laekub ettevõttesse majandustegevusest või varade müügist. Seega peab kohus lahendama esmalt küsimuse, kas laenuandja on laenusaajatele laenu välja maksnud ning seejärel küsimuse, kas kostja on laenulepinguga kohustunud laenu tagasi maksma. Riigikohus leidis tsiviilasjas nr 3-2-1-147-05, et kui laenulepinguga on tõendatud raha üleandmine, siis on kostja kohustuseks tõendada vastupidist, s o et raha tegelikult üle ei antud. Kuigi nimetatud seisukoht tugineb enne võlaõigusseadust kehtinud seadusele, siis printsiibina kehtib see seisukoht ka võlaõigusseadusega reguleeritud suhetes. See on ka kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-ga 231 lg-ga 1, mis sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Laenulepingu sõnastusest võib teha järelduse, et laenuandja on laenusaajatele raha välja maksnud. Laenuandja L F on 01. aprillil 2004 andnud kirjaliku õiendi selle kohta, et ta on hagejalt raha saanud võlakirja alusel. Eelnevalt on tuvastatud, et kõik rahalised arveldused laenuandjaga käisid sularahas, seega ei ole võimalik esitada pangakviitungeid vm kirjalikke tõendeid raha väljamaksemise kohta. Seega loeb kohus, et laenulepingu tekstist ja laenuandja 01. aprilli 2004 õiendist nähtub, et laenuandja on raha välja maksnud. Kostja väitel ei ole tema isiklikult raha saanud, kuid hageja väitel maksti kogu raha hagejale. Seega tekib küsimus, kas laenusaajad esinesid laenusuhtes osavõlausaldajatena (
) või solidaarvõlausaldajatena (
). Kohus leiab, et laenusaajad esinesid laenusuhtes solidaarvõlausaldajatena (
).
lg 1 sätestab, et kui sama kohustus tuleb seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täita mitmele isikule selliselt, et igaüks neist võib nõuda kohustuse täielikku täitmist, on need isikud solidaarvõlausaldajad. Tunnistajate ütlustest ja poolte seletustest nähtub, et raha laenamise eesmärgiks oli ettevõtte töötajatele palkade maksmine eelnenud ettevõtlusperioodi eest, seega võeti raha laenuks ühistes huvides. Kuivõrd raha võeti laenuks ühistes huvides, tuleneb solidaarvõlgnikuks olemine tuleneb laenukohustuse olemusest. Kuivõrd laenusaajad esinesid laenusuhtes solidaarvõlausaldajatena, ei tähenda see, et laenuandja raha kostjale ei maksnud seda, et ta ei ole raha tervikuna välja maksnud, sest ta võis raha maksta teisele laenusaajale ehk hagejale. Kostja väitel ei ole tõendatud, et hageja maksis laenuraha välja palkadeks. Kohus leiab, et laenusuhte seisukohast ei ole tähtis, kas hageja kasutas raha kokkulepitud eesmärgil palkade maksmiseks või mitte.
lg 1 sätestab, et võlgnikult kohustuse täitmise vastu võtnud solidaarvõlausaldaja peab tasuma teistele võlausaldajatele neile kuuluvad osad. Seega pidi hageja raha saades maksma tema osa kostjale või kasutama seda kostjaga kokkulepitud viisil palkade maksmiseks. Kui hageja seda ei teinud ja raha omastas, on kostjal tekkinud täitmisnõue hageja vastu
Käesoleval juhul kostja sellist täitmisnõuet esitanud ei ole, laenusuhte rahatuse seisukohast on oluline vaid see, et raha on ühele laenusaajale välja makstud. Täiendavalt 3
lg 5 sätestab, et lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada: 1) lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi; 2) tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud; 3) lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist; 4) lepingu olemust ja eesmärki; 5) vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust; 6) tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat. Laenulepingu allkirjastamisel 06. oktoobril 2003 ei kuulunud kostjale OÜ E U E osakuid ning kostja ei kuulunud juba kaks kuud osaühingu juhatusse, seega puudus tal osaühinguga igasugune side. Kuna kostja ei olnud osaühinguga seotud, ei ole alust eeldada, et ühingusse raha laekumisele oleks kostja sellest mingil moel kasu saanud ja seega on vähetõenäoline, et kostja sidus tagasimaksete tegemise raha laekumisega osaühingule. Ka laenulepingu tekstis puudub viide, et peetakse silmas raha laekumist osaühingule. Tõendamata on kostja väited, et laen taheti tasuda firma müügist või firma tootmisvahendite müügist saadud rahaga. Osaühingu osad müüs kostja juba enne laenulepingu sõlmimist ning puuduvad tõendid selle kohta, et osaühingu osade müümisel oleks osaühing võõrandanud tootmisvahendid, sh katla, endistele osanikele. Tõendamata on ka kostja väited, et laenusaajad ei võtnud laenud isiklikult, vaid juhatuse liikmetena osaühingut esindades. Laenulepingu tekstist nähtub selgelt, et laenu võtsid laenusaajad isiklikult ning asjaolu, et kõik laenusaajad kuulusid kunagi osaühingu juhatusse ja võisid soovida laenu kasutada osaühingu töötajate huvides, ei välista laensaajate isiklikku vastutust. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et lepingu kohaselt ei olnud kostja tagasimakse kohustus ja selle tähtaeg seotud raha laekumisega OÜ-le E U E. 4
oktoobrist 2005 aastas 9 % kuni nõuda täieliku tasumiseni. Käesoleval juhul hageja esindaja viivisenõuet esitanud ei ole, kuid TsMS § 376 lg 7 kohaselt on tal selleks õigus kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Peeter Pällin Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.