KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis R. Allikvere, G. Kivinurm, M. Merimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 22. juuni 2006 Tallinn Tsiviilasja number 2-03-519 Tsivii

§-s 91 ja § 92 lg-s 1 sätestatut. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Pooltevaheline vaidlus on juba vahekohtus lahendatud. Vahekohus asus seisukohale, et süü liiklusõnnetuse põhjustamises lasus J. V.-l. Tartu Politseiprefektuuri otsuse (väärteoasi nr 2780,02,004822) kohaselt karistati J. V. t LE § 76 p 1, § 123 ja § 178 nõuete rikkumise eest. Tartu Maakohtu 21.05.2003 otsusega väärteoasjas nr 4-64/2003 otsustati jätta nimetatud otsus muutmata ja J. V. kaebus rahuldamata. J. V.-l tekkis tsiviilvastutus ja hagejal kahju hüvitamise kohustus. Hagiavalduses esitatud väited sõiduautode liikumise kiiruse kohta on paljasõnalised. Kolmandate isikute AS I ja A. M. seisukohad AS I toetas kostja seisukohti ja leidis, et hagi on alusetu ja paljasõnaline. Liiklusõnnetuse põhjustas J. V. Tartu Politseiprefektuuri 13.02.2003 otsuse kohaselt määrati sõiduki Ford Sierra juhile J. V.-le varalise kahju ja tervisekahjustuse tekitamise eest karistuseks rahatrahvi 6000 krooni. Otsuse järgi J. V. juhtis sõidukit alkoholijoobes, sõitis pimedal ajal sisselülitamata tuledega ja ei kohandanud oma sõidukikiirust arvestades liiklusolusid. Tartu Maakohtu 21.06.2003 otsusega väärteoasjas nr 4-64/2003 jäeti nimetatud otsus muutmata. Sõiduki kokkupõrge toimus Tartus, Jaama tänaval, kus A. M. juhitud sõiduauto, lõpetanud vasakpöörde bensiinijaamast ja liikunud oma suunavööndis umbes 10 m põrkas kokku J. V. juhitud sõidukiga, kes oli kaldunud vastassuuna vööndisse. J. V. sõitis pimedal ajal ilma tuledeta, mistõttu tema nähtavus oli piiratud. J. V. ei valinud sõidukiirust arvestades ilmastikuolusid ega suutnud alkoholijoobest tingitud seisundi tõttu adekvaatselt liiklusolusid tajuda ja sõitis otsa A. M. juhitud sõidukile. A. M. vaidles hagile vastu. Liiklusskeem teatel liiklusõnnetusest on koostanud J. V. , A. M. ei mäleta, millal ta teate B osa täitis ja sellele alla kirjutas. A. M. skeem on koostatud peale seda, kui tervis paranes ja on kooskõlas tunnistajate ütlustega. J. V. oleks pidanud A. M. juhitud sõidukit nägema, sest sellel sõidukil tuled põlesid. Skeemil nr 5 (nühke jälg) tähistatud kohas pidi toimuma sõidukite kokkupõrge, klaasikillud lendasid inertsist tagasi. Kokkupõrke kohta juristid tuvastada ei saa, hageja aga ei ole soovinud kasutada eriteadmisi omava isiku abi, seega tuleb tugineda väärteotoimiku materjalidele. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Kohus rahuldas hagi osaliselt ja tunnustas hageja õigust mitte hüvitada kostjale liikluskahju ja käsitluskulusid 50% ulatuses summast 19 929 krooni, so 9964,50 krooni ulatuses. Otsuse 3 põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled asjaolu üle, kas J. V. poolt juhitud sõiduk sõitis liiklusõnnetuse toimumise ajal sisselülitamata tuledega või mitte. J. V. , 10.02.2002 antud seletuses liiklusõnnetuse kohta, väidab, et asunud 08.02.2002 kell 18.45 sõitma, pani sõidukil tuled põlema. 08.02.2002 liiklusõnnetuse kirjelduse kohaselt J. V. juhtis sõidukit pimedal ajal ilma tuledeta. Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskuse 08.04.2002 ekspertiisiaktis nr IE028-02/993 antud ekspertide arvamuse kohaselt liiklusõnnetuse põhjustatud löögi tagajärjel kõnealusel J. V. juhitud sõidukil esilaternad ei põlenud. 13.02.2003 otsusest väärteoasjas nr 2780,02,004822 väärteokirjelduse kohaselt sõitis J. V. pimedal ajal sisselülitamata tuledega. Samas asjas esitatud vastulause kohaselt leidis J. V. , et lähitulede mittepõlemine ei saa olla avarii põhjuseks, kuna antud teelõik on kahelt poolt hästi valgustatud ja et sellise valgustuse puhul on tuledeta sõiduauto väga hästi nähtav. S. N. 16.02.2002 seletuse kohaselt sõitis vastutulev vastassuunavööndisse kalduv auto tuledeta. Hinnates osundatud tõendeid juhindudes TsMS § 232 lg 1, tuleb asuda seisukohale, et 08.02.2002 toimunud liiklusõnnetuse ajal sõitis J. V. juhitud sõiduk ilma tuledeta ja sellega rikkus J. V. LE § 178 sätestatud nõuet, et sõidu ajal peavad mootorsõidukil põlema lähi-, ääre- ja numbrituled. Vastupidine asja kohtuliku arutamise ajal tõendamist leidnud ei ole. Asjaolu, et kõnealune ala oli valgustatud (põles tänavavalgustus), ei anna alust lugeda vabandatavaks J. V. poolne LE § 178 rikkumine. Seega on väide, et J. V. sõitis sisselülitamata tuledega liiklusõnnetuse toimumise ajal, asja kohtuliku arutamise käigus tuvastamist leidnud. Pooled vaidlevad selle üle, kas J. V. juhitud sõiduauto oli kaldunud vastassuuna vööndisse, kui toimus liiklusõnnetus. J. V. 10.02.2002 seletuse kohaselt ta sõitis peateel ja temale sõitis Kivilinna tanklast ootamatult ette takso. Kuna tee oli hästi valgustatud, oli selline manööver ootamatu ja ta ei jõudnud kuskile ära pöörata. Skeemilt liiklusõnnetuse kohta nähtub, et A. M. juhitud mootorsõiduk sõitis ette peateel liikunud J. V. juhitud mootorsõidukile. Kohtuistungil A. M. poolt vande all antud seletuste kohaselt A. M. vaatas paremale ja vasakule ning veendunud, et ühtegi liiklusvahendit ei tule, sõitis otse telgjooneni ja pööras vasakule, sõitnud otse 10 meetrit teisel sõidurajal, toimus kokkupõrge. Sama sisuga seletuse on A. M. andnud 11.02.2002 ja 29.09.2002. Seega on liiklusõnnetuses osalenud mootorsõidukite juhtide seletused vastuolulised. Kumbki pool end liiklusõnnetuses süüdi tunnistanud ei ole. S. N. 16.02.2002 antud seletuse kohaselt kui takso oli just tanklast välja pööranud ja saanud sõita mõned meetrid linna poole, märkas vastassuuna vööndisse kalduvat tuledeta heledat autot. S. N. seletusest ei järeldu, et juht oleks peatunud enne tanklast väljasõitu ja veendunud manöövri ohutuses. S. N. 19.09.2002 antud seletuse kohaselt A. M. juhitud sõiduk peatus vist korraks ja alustas pööret ja sõitnud ca 10 meetrit, kui toimus kokkupõrge vastu liikunud ilma tuledeta sõidukiga. Kuivõrd ei saa mõistlikult järeldada, et S. N. mäletab 08.02.2002 sündmusi selgemalt 19.09.2002 kui 16.02.2002, siis on kaalukamaks tõendiks 16.02.2002 antud seletus. S. N. seletused ei kinnita veenvalt A. M. väidet selle kohta, et A. M. peatas sõiduauto enne manöövri tegemist veendumaks selle ohutuses. Asja materjalide kohaselt sõidukite kokkupõrge toimus peateel (peatee ja juurdesõidutee lõikumiskoht), mille tagajärjel oli juurdesõiduteelt Jaama tänavale sõitnud A. M. juhitud sõiduautol deformeerunud esiosa (tugevamalt paremalt poolt), J. V. juhitud sõiduautol aga selle parem nurk. Arvestades sündmuskohal paiknenud tänavavalgustust ja tanklas olevat valgustust, pidi kõnealune teelõik olema piisavalt valgustatud ja seega pidanuks J. V. juhitud sõiduauto, millel küll esituled ei põlenud, olema A. M.-le nähtav eeldusel, et juht veendus enne manöövri alustamist selle ohutuses piisava hoolsusega. Kuivõrd asja kohtuliku arutamise käigus ei ole piisavat tõendamist leidnud asjaolu, et A. M. oleks enne manöövri alustamist (ei arvestanud peateele sõites ilmastikuoludega ega sellest tingitud halva nähtavusega) veendunud piisava hoolikusega väljasõidul peateele manöövri ohutuses, siis tuleb asuda seisukohale, et A. M. rikkus sellega jämedalt LE § 91 ja 92 p 1 nõudeid. Hinnates 4 sõiduautode esiosade kahjustusi (kokkupuude punkti) ja asetust teel (peatee ja juurdesõidutee lõikumise alal) vahetult peale liiklusõnnetuse toimumist, pidi liiklusõnnetuse põhjustama bensiinitankla juurest juurdesõiduteelt sõitnud A. M. juhitud sõiduauto, mis sõitis ette peateel Jaama tänava pärisuunas liikunud J. V. juhitud sisselülitamata tuledega mootorsõidukile, mitte J. V. juhitud sõiduauto väidetava kaldumise tõttu vastassuunavööndisse. Tartu Politseiprefektuuri 27.02.2003 otsuse alusel on karistatud J. V. HÕS § 96 lg 1 alusel rahatrahviga mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis. Viidatud otsusega ei ole aga tuvastatud J. V. süü liiklusõnnetuse põhjustamises, küll aga on väärteokirjelduses märgitud, et J. V. ei kohandanud oma sõiduki kiirust selliseks, et oleks arvestanud liiklusolusid, mistõttu ei suutnud õigeaegselt vähendada kiirust ega ohutul viisil mööduda eespoolse nähtavusulatuse piires teel olevast etteaimatavast takistusest (ees teega külgnevalt alalt vasakpööret sooritanud sõiduk) ning toimus kokkupõrge. Asja materjalidest ei nähtu, et J. V. poolt sõiduauto juhtimine alkoholijoobes oleks otseses põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega. Hageja esindaja paljasõnalised väited sõidukite kiiruste kohta tuleb tähelepanuta jätta, sest puudub arvutuste aluseks olnud metoodika. Esitatud tõenditele tuginedes ei saa kohus asuda seisukohale, et liiklusõnnetuse põhjustajaks hageja väitel oli üksnes A. M. Kuna piisavat tuvastamist ei ole leidnud asjaolu, et liiklusõnnetus toimus seoses J. V. juhitud sõiduauto kaldumise tõttu vastassuuna vööndisse ega selle tõttu, et J. V. oli alkoholijoobes, tuleb lugeda liiklusõnnetuse põhjustajateks nii J. V. (sõitis sisselülitamata tuledega) kui ka A. M. (ei veendunud manöövri ohutuses). Eeltoodut arvestades on põhjendatud rahuldada hageja nõue osaliselt 50% ulatuses ja seega tuleb tunnustada hageja õigust mitte hüvitada kostjale kahju, mis kokku moodustab 9964,50 kr (50 % liikluskahju ja 50% käsitluskulu) (LKindlS § 44 lg 2). MTÜ L apellatsioonkaebus ja selle põhjendused MTÜ L palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Tartu politseiprefektuuri 27.02.2003 otsusega ei ole tuvastatud J. V. süüd liiklusõnnetuse põhjustamises. Väärteoasjas tehtud otsusest nr 2780,02,004822 nähtub, et J. V. sõitis pimedal ajal sisselülitamata tuledeta ja ei kohaldanud oma sõiduki kiirust selliseks, mis oleks arvestanud liiklusolusid, mistõttu ei suutnud õigeaegselt vähendada kiirust, et peatada sõidukit ega ohutul viisil mööduda eespoolse nägemisulatuse piires teel olevast etteaimatavast takistusest ning toimus sõidukite kokkupõrge. J. V.

§ 76

p 1, § 123 ja § 178 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, milline on kvalifitseeritav haldusõigusrikkumise seadustiku § 96 lg 1 ja § 99 lg 1 järgi. Kokkupõrge leidis aset J. V. suhtes vastassuunavööndis. A. M. oli lõpetanud vasakpöörde ja sõitnud ca 10 m enne kokkupõrget oma suunavööndis. J. V.-l oli võimalik jätkata liikumist otsesuunas oma suunavööndis. Tartu Politseiprefektuur kohaldas KarS § 63 lg 1 karistades J. V. HÕS § 96 lg 1 alusel rahatrahviga 6000 krooni. Samale seisukohale asus ka Tartu Maakohus 21.05.2003 otsuses väärteoasjas nr 4-64/2003, kus otsustati, et Tartu Politseiprefektuuri 13.02.2003 otsus nr 2780,02,004822 J. V. karistamise kohta HÕS § 96 lg 1 ja § 99 lg 1 järgi rahatrahviga 6000 krooni tuleb jätta muutmata ning kaebus rahuldamata. Lisaks eeltoodule kinnitavad liiklusõnnetuse toimumist A. M. suunavööndis nii A. M. väärteomenetluses antud seletused ja Harju Maakohtus antud ütlused kui ka S. N. väärteoasjas antud seletused. Ainsana on vastupidist väitnud liiklusõnnetuse hetkel alkoholijoobe seisundis viibinud J. V. . Oma seletustes väitis J. V. , et A. M. sooritatud manööver oli niivõrd ootamatu, et ta ei jõudnud kuskile ära pöörata. Sellest võib järeldada, et kas J. V. sõiduk liikuski juba eelnevalt vastassuuna vööndis või isik joobe tõttu ei suutnud adekvaatselt hinnata toimunut ega mäleta juhtunut. Eeltoodust tulenevalt 08.02.2002 Tartus, Jaama tänaval 5 toimunud liiklusõnnetuse põhjustas 100% ulatuses J. V. ja liikluskahju hüvitamise kohustus lasus hagejal. Q AS apellatsioonkaebus ja selle põhjendused Q AS palus maakohtu otsuse tühistada osaliselt ja teha tühistatud osas asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses. Apellant leiab, et kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme ja rikkus protsessiõiguse norme. Kohus on otsuses märkinud, et väärteo asjas esitatud vastulause kohaselt leidis J. V. , et lähitulede mittepõlemine ei saa olla avarii põhjuseks, kuna antud teelõik on kahelt poolt hästi valgustatud ja et sellise valgustuse puhul on tuledeta sõiduauto väga hästi nähtav. Kohus seda tõendit ei arvestanud, kuigi oleks pidanud seda tegema. Kohus tuvastas, et J. V.

§ 178sellega, et sõidu ajal peavad mootorsõidukil põlema lähi-, ääre- ja numbrituled.

Kohus tuvastas väärteo menetluses käsitlemist leidnud asjaolu, kuid jättis arvestamata, et väärteo menetluses J. V. nimetatud pisirikkumise eest ei karistatud. Kohus jõudis ebaõigele järeldusele, et liiklusõnnetuse põhjustajaks tuleb lugeda nii J. V. kui ka A. M. . Selline järeldus tõi kaasa LKindlS § 44 lg 2 ebaõige kohaldamise. Apellant leiab, et liiklusõnnetuse põhjustas üksnes A. M. õigusvastane käitumine. J. V. ei ole mõistetud süüdi liiklusõnnetuses kahju tekitamise eest väärteo korras, kuigi väärteo menetluses tuvastati tema käitumisega seotud asjaolud täies ulatuses. Kohus seda asjaolu ei arvestanud ega võtnud selles osas seisukohta, rikkudes TsMS § 442 lg

1. Tallinna Ringkonnakohtu 25.05.2004 otsusega tuvastati, et J. V. karistati küll mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis, kuid teda ei mõistetud süüdi liiklusõnnetuses kahju tekitamise eest väärteo korras ja see asjaolu tõi kaasa Tallinna Linnakohtu 04.02.2004 otsuse tühistamise. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, kuid Riigikohus ei andnud sellele menetlusluba ja nimetatud ringkonnakohtu otsus jõustus. Põhjuslik seos esineb A. M. õigusvastase käitumise ja liiklusõnnetuse toimumise vahel. A. M. on süüdi kahju tekitamises raske hooletuse vormis. Õige on üksnes järeldus, et vaidlusalust liiklusõnnetust ei põhjustanud J. V. juhitud autol lähitulede mittesisselülitamine. Kohus ei selgitanud, kuidas on J. V. käitumine põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse põhjustamisega. Kohus ei otsinud vastust küsimusele, kas liiklusõnnetus ja varaline kahju oleksid tekkinud ka siis, kui J. V. autol oleksid põlenud lähituled. Kohus ei selgitanud, kui palju oleks liiklusõnnetuse toimumispaik muutnud valgemaks J. V. juhitud auto lähitulede särast. Kohus ei tuvastanud, et J. V. on süüdi liiklusõnnetuse põhjustamises. Kohus pole tuvastanud ka J. V. olematu süü vormi. Ainult J. V. käitumise õigusvastasus iseenesest ei saa kaasa tuua J. V.-l tsiviilvastutuse tekkimist. Kohus pole põhjendanud, kuidas ta tsiviilvastutuse kindlaksmääramisel arvestas mõlema juhi süü suurust ja leidis, et mõlemad juhid on võrdselt süüdi. Kui kohus leidis, et A. M. rikkus jämedalt kahte liikluseeskirja nõuet ja J. V. pani tavalise rikkumisega toime vaid ühe liikluseeskirja nõude rikkumise, mis väidetavalt oli puutumuses liiklusõnnetusega, siis ei saa mõlema juhi süü liiklusõnnetuse põhjustamises olla võrdne. J. V. poolt tulede mittesisselülitamine ei ole põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse põhjustamisega ja J. V. ei ole liiklusõnnetuse põhjustamises süüdi ning tal tsiviilvastutust ei tekkinud. Vastus MTÜ L apellatsioonkaebusele Q AS palus jätta MTÜ L apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht 6 Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 04.04.2006 otsus tuleb tühistada osas, millega kohus määras kindlaks sõidukijuhtide süüastme ja sellest tulenevalt vastutuse ulatuse. Selles osas on võimalik asjas teha uus otsus. Muus osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning kaebustes toodud väited ei anna alust kavatava otsuse tühistamiseks. Kohus kohaldas õigesti materiaalõiguse norme juhindudes LKS §-dest 7 lg 1; 26 lg 2 p 2-3 ja lg 4; 43 lg
2. Vaidlus puudub selles, et 08.02.2002 toimus Tartus, Jaama tn 173A hoone kõrval liiklusõnnetus, milles osalesid J. V. , kelle tsiviilvastutus oli kindlustatud N AS-s ja kes juhtis talle kuuluvat sõidukit Ford Sierra riikliku registreerimisnumbriga 477 TBC, ning A. M. , kes juhtis AS-le H kuuluvat sõiduautot Renault Scenic riikliku registreerimisnumbriga 008 AOY. Liiklusõnnetuses tekkis kahju sõiduauto Renault Scenic reisijatele kokku 19 929,95 krooni. Pooled vaidlevad jätkuvalt selle üle, kas J. V. poolt juhitud sõiduk liikudes peateel oli kaldunud vastassuuna vööndisse ja kas kokkupõrge toimus seal või toimus kokkupõrge J. V. sõidureas. Maakohus on õigesti kõiki tõendeid kogumis hinnates leidnud, et arvestades sõiduautode esiosade kahjustusi (kokkupuute punkti) ja asetust teel (peatee ja juurdesõidutee lõikumise alal) vahetult peale liiklusõnnetuse toimumist, pidi liiklusõnnetuse põhjustama bensiinitankla juurest juurdesõiduteele sõitnud A. M. juhitud sõiduauto, mis sõitis ette peateel Jaama tänava pärisuunas liikunud J. V. juhitud sisselülitamata tuledega mootorsõidukile, mitte J. V. juhitud sõiduauto väidetava kaldumise tõttu vastassuunavööndisse ning et liiklusõnnetuse põhjustas A. M. poolt LE p-de 91 ja 92 lg 1 nõuete rikkumine. Kohtukolleegium nõustub täielikult nimetatud osas maakohtu põhjendustega ja ei korda neid seetõttu. Kostja on apellatsioonkaebuses küll väitnud, et ei nõustu kohtu seisukohaga, kuid pole kohtu poolt nimetatud tõenditele hinnangut andnud ja tugineb jätkuvalt vaid Tartu Politseiprefektuuri 27.02.2003 otsusele, kuid sellel tõendil ei ole suuremat kaalu, kui asjas esitatud teistel tõenditel. TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Asjas on koostatud Tartu Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna liiklusjärelvalve talituse poolt liiklusõnnetuse skeem, millest nähtub, et kõik liiklusõnnetuse toimumise kohale iseloomulikud jäljed asuvad suunavööndis, kus liikus J. V. ja vahetult bensiinijaama viiva tee ristumiskoha lähedal. Nii on seal fikseeritud Renault rattakilp, pagasiruumi kate, Fordi esituli ja klaasikillud ning telgjoonel hõõrdumisjälg. Fordil on löögijäljed paremas esinurgas. Nimetatud asjaolud viitavad kõik sellele, et kokkupõrge toimus J. V. poolt juhitud sõiduauto sõidureas, mitte aga vastassuuna vööndis nagu paljasõnaliselt kaebuses kinnitab apellant. Tunnistajate ütlused, mis on antud mitu aastat peale liiklusõnnetuse toimumist, ei lükka nimetatud tõendeid ümber. Samas leidis maakohus õigesti, et esitatud tõenditele tuginedes ei saa kohus asuda ka seisukohale, et liiklusõnnetuse põhjustajaks hageja väitel oli üksnes A. M. . Kuna piisavat tuvastamist ei ole leidnud asjaolu, et liiklusõnnetus toimus seoses J. V. juhitud sõiduauto kaldumise tõttu vastassuuna vööndisse ega selle tõttu, et J. V. oli alkoholijoobes, tuleb lugeda liiklusõnnetuse põhjustajateks nii J. V. (sõitis sisselülitamata tuledega, millega halvendas enda nähtavust) kui ka A. M. (ei veendunud manöövri ohutuses ja sõitis ootamatult ette peateel liikunud sõidukile). Maakohus leidis, et juhtide süü jaguneb liiklusõnnetuse põhjustamisel juhtide vahel võrdselt. Nimetatuga kohtukolleegium ei nõustu ja leiab, et A. M. poolt LE p 91 ja 92 lg 1 rikkumine on oluliselt raskem ja ka otseselt liiklusavarii põhjuseks. Seega on A. M. süüaste ülalnimetatud liiklusõnnetuse põhjustamises 75% ja J. V. süüaste vastavalt 25%. Ülaltoodu alusel tuleb hagi osaliselt rahuldada ja tunnistada hageja õigust mitte maksta kostjale liikluskahju ja käsitluskulusid summas 14 947,46 krooni. 7 Vastavalt tuleb muuta otsust ka kohtukulude väljamõistmise osas. Kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 ja 8 ning § 61 lg 1 p 1 kohaselt tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks kulutused õigusabile summas 747,35 krooni ja kulutused riigilõivule kokku kahes kohtuastmes summas 1250 krooni. Hageja Q AS apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt ja MTÜ-i L apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. R. Allikvere G. Kivinurm M. Merimaa