← Eesti

2-97-14/9

Obsah (4)§ 12§ 18§ 6§ 2

Tsiviilasi nr 2-97-14 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus 2-97-14 Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Ulvi Loonurm, Mare Merimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 29.juuni 2006, Tallinn Ts

§ 12

lg 3 p 1 asemel

§ 12lg 3 p 3.

  1. Ülejäänud osas jätta otsus muutmata.
  2. E.S. apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Asjaolud, hageja nõue ja põhjendused 28.08.1996 esitas E.S. Saare Maakohtule hagiavalduse A.T. vastu, milles palus sel ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 lg-te 2 kuni 5 ja § 93 lg 3, asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRakS) § 6 ja omandireformi aluste seaduse (

) § 18 lg-te 1 ja 2 alusel tühistada POÜ Paadla reformikomisjoni 19.05.1993 otsus ja 15.12.1993 vara üleandmise akt ning viljaküüni müügitehing kui seadusevastased. 17.10.2005 täpsustas hageja hagi ja leidis, et POÜ Paadla reformikomisjoni 19.05.1993 otsust tuleb käsitleda omandireformi objektiks oleva viljaküüni müügina kostjale. Tühise tehingu järgi saadud vara − Saare maakonnas Kärla vallas Paevere (Paadla) külas xxx talumaadel asuv kivist müüridega rookatusega viljaküün − tuleb kostjal TsÜS § 66 lg 5 alusel hagejale tagastada ning tehingu teine pool peab omakorda tagastama põllumajandusliku osaühistu Paadla osakud 3 000 krooni väärtuses või hüvitama need rahas. Hagiavalduse kohaselt ostis hageja E.S. isa 1930-ndatel aastatel Saare maakonnas Kärla vallas Paadla asunduse talu nr * paekivist rookatusega viljaküüni. 07.06.1951 võõrandati J.S.lt nimetatud objekt tasuta tollasele Kärla külanõukogu „Ühistöö“ kolhoosile. 05.12.1991 esitas hageja vormikohase avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks, mille lisa p 5 all taotles hageja ka vaidlusaluse viljaküüni tagastamist. Viljaküüni ei tagastatud ja hagejal puudusid hagi esitamiseni andmed, mis põhjusel tema avaldust ei rahuldatud. 15.08.1996 pöördus hageja esindaja advokaat A. Tamm Kärla Vallavalitsusse, kus selgus, et POÜ Paadla reformikomisjoni 19.05.1993 otsusega müüdi vaidlusalune viljaküün kostjale osakute arvel hinnaga 3 000 krooni. Vastavalt

§ 18

lg-le 1 on isikutel, kelle omandis omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara on, kuni tagastamise küsimuse otsustamiseni keelatud vara omandivormi muuta. Seda keeldu rikkuvad tehingud on kehtetud. Enne hageja avalduse lahendamist on vaidlusalune vara müüdud ühistu poolt eraisikule, mis on omandivormi muutmine. TsÜS § 66 lg 2 järgi on seadusega vastuolus olev tehing tühine. Vastavalt AÕSRakS §-le 6 peab alates 01.12.1993 ehitise või selle osa võõrandamise tehing olema notariaalselt tõestatud, seega on vaidlusalune ostumüügitehing tühine ka TsÜS § 93 lg 3 alusel notariaalse tõestamise nõude järgimata jätmise tõttu. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja väitel ei ole hageja esitanud dokumenti, mis tõendaks, et Paadla asunduse talu nr * viljaküüni omanik oli hageja isa J.S.. Hagiavaldusele lisatud ostu-müügilepingus on ostjana märgitud J.P. tr Saun. Arhiiviteatise kohaselt andis J.S. 07.06.1951 „Ühistöö“ kolhoosile tasuta kivikuuri maksumusega 50 rubla. Samal ajal ehitati kolhoosi poolt kivikuuri asemele viljaladu maksumusega 12 500 rubla. Hageja poolt tagasinõutav vara ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul ega kuulu seetõttu

§ 12lg 3 p 2 alusel tagastamisele.

POÜ Paadla ja kostja vahel sõlmitud teraviljalao ostu-müügitehing (akt) on seaduslik. AÕSRakS § 13 lg 6 kohaselt ei olnud omandireformi aluste seaduse ja sellest tulenevate õigusaktide alusel tehingu tegemisel notariaalne tõestus nõutav. Kostja ostis hoone heauskselt.

§ 12

lg 3 p 3 kohaselt ei tagastata omandireformi objektiks olevat vara, kui vara on füüsilise isiku heauskses omandis. Kolmanda isiku kostja poolel seisukoht Kolmanda isikuna kostja poolel oli kaasatud Kärla vald. 20.09.2004 kirjaga kohtule tehtud avalduses võttis Kärla Vallavalitsus seisukoha, et nendel ei ole võimalik omandireformi õigustatud subjektile viljaküüni tagastamise küsimust enne lahendada, kui kohus võtab seisukoha vaidlusaluse viljaküüni üleandmise seaduslikkuse kohta A.T.le, kuna registrite andmetel on viljaküüni omanikuks kostja. Kohtuistungil leidis Kärla Vallavalitsuse ja Kärla Vallavolikogu esindaja, et hagi tuleb jätta rahuldamata. A.T. on vaidlusaluse hoone omandanud heauskselt. Kärla põllumajandusreformikomisjon ja Paadla ühistu panid teraviljalao avalikule enampakkumisele, kuna sel ajal olemasolevad dokumendid näitasid, et see hoone oli 2

(7)
  1. a. kolhoosi poolt suures ulatuses ümber ehitatud ja teraviljaladu ei olnud loetletud ka õigusvastaselt võõrandatud vara nimekirjas. Enampakkumise kohta avaldati teade ajalehes. Nagu hiljem selgus, oli avaldaja tagastamise taotlusse märgitud küün (kuur). Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Saare Maakohus jättis hagi 14.11.2005 otsusega rahuldamata ning otsustas mitte tunnistada kehtetuks 15.12.1993 vara üleandmise akti nr 49, mille alusel anti põllumajandusreformi käigus kostja A.T.le 3 000 krooni eest üle teraviljaladu Saare maakonnas Kärla vallas Paadlas ja mille alusel tekkis tema omandiõigus nimetatud hoonele. Saare Maakohus luges 14.11.2005 otsusega tuvastatuks järgmised asjaolud. Õigusvastaselt Võõrandatud Vara Tagastamise ja Kompenseerimise (ÕVVTK) Saare maakonnakomisjoni 31.10.1994 otsusega nr 9/37 (toimik nr 05581) tunnistati E.S. Saare maakonnas Kärla vallas Kõrkküla külas „Kaasiku-Jakobi nr 18“ maaüksusest (kinnistu nr 3828 pindalaga 64,48 ha) 12,90 ha suuruse mõttelise osa ulatuses omandireformi õigustatud subjektiks näidatud vara või selle kompensatsiooni suhtes. Saare Maakonna Arhiivi 06.04.1994 arhiiviteatise nr 3-1/T-628 kohaselt on Kärla külanõukogu „Ühistöö“ kolhoosi arhiivifondi dokumentides (kolhoosi
  2. a. -
  3. a. inventariraamatus) märgitud, et J.S.lt 07.06.1951 tasuta saadud kivikuur maksumusega 50 rubla on arvelt maha kantud 01.01.1952 seisuga. Kivikuuri asemele on ehitatud viljaladu maksumusega 12 550 rubla (järjekorranumber inventariraamatus kivikuuril ja viljalaol nr 46). E.S. taotles 05.12.1991 avaldusega ÕVVTK Saare maakonnakomisjonile muu õigusvastaselt võõrandatud vara hulgas tagasi viljakuuri Kärla vallas Paevere külas, mille kolhoos võttis oma kasutusse ja mis on olnud Paadla POÜ kasutuses. POÜ "Paadla" reformikomisjoni 19.05.1993 otsusega kinnitati POÜ „Paadla“ bilansis oleva Paadla teraviljalao (inv nr 74) müümine osakute arvel A.T.le enampakkumise korras hinnaga 3 000 krooni. 15.12.1993 koostatud vara üleandmise akti nr 49 alusel on Ühistu „Paadla" andnud A.T.le juhatuse 04.11.1993 otsuse alusel üle teraviljalao Paadlas (inv nr 74) väärtusega 3 000 krooni. A.T. oli vara vastuvõtmise hetkeks osakutega tasunud nimetatud summa. Akti p 5 kohaselt läks omandiõigus üleantavale varale A.T.le üle akti allakirjutamise päeval. Vara käsutamisõigus tekkis vara vastuvõtjal vara kogumaksumuse tasumise hetkest. Märkusest aktil nähtub, et A.T. omandiõigus Kärla vallas Paadla külas asuvale endisele heinaseemnelaole on akti alusel
  4. a. registreeritud Tehnilise Inventariseerimise Büroos. ÕVVTK Saare maakonnakomisjoni 24.09.1997 otsuse nr 7/39 alusel jäeti rahuldamata E.S. taotlus Kärla vallas Paevere külas asuva viljaküüni tagastamiseks, kuna ei ole leidnud aset Kärla vallas Paevere külas J.S.le kuulunud viljaküüni õigusvastase võõrandamise fakt Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 6 lg 1 tähenduses. 07.06.1951 koostatud akti kohaselt J.S. andis kolhoosile „Ühistöö“ tasuta oma vana küüni müürid. Seda kinnitab ka kolhoosi „Ühistöö"
  5. a.-
  6. a. inventariraamat, milles märgitud, et J.S.lt tasuta saadud kivikuur, maksumusega 50 rubla.
  7. a. kolhoos ehitas viljakuuri asemele uue viljalao maksumusega 12 550 rubla. 3
(7)Saare Maakohtu 28.08.1998 otsusega tuvastati juriidiline fakt, et 07.06.1951 võõrandati E.S. isalt J.S.lt õigusvastaselt

§ 6

lg 1 mõttes temale kuulunud Saare maakonnas Kärla vallas Paevere (Paadla) külas xxx talumaadel asuv kivist müüridega rookatusega viljaküün. ÕVVTK Saare maakonnakomisjoni 27.10.1998 otsuse nr 8/9 alusel tunnistati E.S. omandireformi õigustatud subjektiks järgmise õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes, mis on omandireformi objektiks: Saare maakonnas Kärla vallas Paevere (Paadla) külas „xxx“ maaüksusel asuv kivist müüridega rookatusega viljaküün, mis Saare Maakohtu 28.08.1998 kohtuotsuse nr 2-378 kohaselt 07.06.1951 võõrandati õigusvastaselt

§ 6lg 1 mõttes.

Kärla Vallavalitsuse 17.08.1999 korraldusega nr 211 keelduti Kärla vallas Paevere külas xxx maadel asuva endise viljaküüni tagastamisest õigustatud subjektile, sest vara ei ole säilinud endisel individualiseeritud kujul, ning määrati E.S.le nimetatud viljaküüni eest kompensatsioon. Pärnu Halduskohtu 30.03.2001 otsusega (jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 08.11.2001 otsusega) tühistati täielikult Kärla Vallavalitsuse 17.08.1999 korraldus nr 211 ja tehti Kärla Vallavalitsusele ettekirjutus vaadata Paevere külas xxx maal asuva endise viljaküüni hoone osas kogutud tõendid läbi, lähtudes

§ 12lg 8 p-st 9 ja kohtuotsuses tuvastatud asjaoludest.

Kärla Vallavalitsus andis 06.02.2002 välja korralduse nr 62, millega tunnistati kehtetuks Kärla Vallavalitsuse 17.08.1999 korraldus nr 211. Ehitisregistris on Paadla viljaait asukohaga Kärla vallas Saare maakonnas 17.09.2004 seisuga registreeritud vallasasjast ehitisena, mille omanik on A.T.. Saare Maakohtu haldusasjas nr 4-21/2-1999 läbiviidud kohtuliku ekspertiisi eksperdiarvamuse kohaselt kuuluks Saare maakonnas Kärla vallas Paevere külas paikneva endise xxx talu hoone, arvestades ehituse konstruktiivelementide parandusteuuenduste määra, tagastamisele osakutena järgmistes suurustes: praegune omanik A.T. 71,1 %; õigustatud subjekt E.S. 28,8 %. Osakute määr ei arvesta tänase omaniku poolt aastatel 1996-99 hoones tehtud renoveerimistöid ja ümberehitusi. Otsuse põhjenduste kohaselt nägi 20.06.1991 kuni 01.03.1997 kehtinud

§ 18

lõike 1 redaktsioon ette, et kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseni on riigi- ja kohaliku omavalitsuse organitel ning teistel juriidilistel isikutel ja füüsilistel isikutel, kelle omandis või valduses vara on, keelatud vara omandivormi muuta, kui samast seadusest ei tulene teisiti. Seda keeldu rikkuvad tehingud on kehtetud. Nimetatud sättele tugineb ka hageja oma nõuetes. Kuni asjaõigusseaduse jõustumiseni 01.12.1993 olid omandivormid kindlaks määratud omandiseaduse § 2 lõikes 2. Selle sätte kohaselt võis omand Eestis olla eraomand, juriidilise isiku omand, munitsipaalomand või riigi omand. Asjaõigusseaduse jõustumisel kaotas see säte kehtivuse. Samas aga jäi kehtima

§ 18lõige 1, mis endiselt keelas muuta õigusvastaselt võõrandatud vara omandivormi.

29.01.1997 seadusandja muutis

§ 18

lõiget 1, keelates õigusvastaselt võõrandatud vara võõrandamise ja asjaõigusega koormamise kuni vara tagastamise küsimuse otsustamiseni.

§ 18

lõike 1 kuni 01.03.1997 kehtinud redaktsioonis sisalduvate kitsenduste eesmärgiks oli vältida omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara omandivormi muutumisest tekkida võivaid takistusi vara tagastamisel õigustatud subjektile. Seadusandja on eeldanud, et õigusvastaselt 4

(7)võõrandatud vara tagastamine võib muutuda keerukamaks, kui omandireformi käigus muutub selle omandivorm. Riigikohus on oma lahendites (näiteks 03.01.2003 lahendis nr 3-2-1-158-00; RT III 2001, 3, 26) asunud seisukohale, et

§ 18

lg 1 eesmärk on vältida tehinguid, millega kaasneks õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise võimatus. Selle eesmärgi saavutamiseks kehtestab seadus ka tagajärje: keeldu rikkuvate tehingute kehtetuse. Samas

§ 12

lg 3 p 1 kohaselt ei saa omandireformi objektiks olevat õigusvastaselt võõrandatud vara tagastada just siis, kui see on füüsilise isiku heauskses omandis. Heausksust eeldatakse ja heausksus tähendab, et isik tegutseb vara omandamisel heas usus selles, et vara kuulub selle võõrandamise hetkel võõrandajale. Kostja A.T. omandas vaidlusaluse endise viljaküüni (nüüd kohvik-klubi) hoone põllumajandusreformi käigus ja seda reformi käsitlevate seaduste alusel tasu, 3 000 krooni eest osakutes. A.T. omandas endise Paadlas asuva teraviljalao hoone (inv nr 74) POÜ Paadla reformikomisjoni 19.05.1993 otsusest tulenevalt 15.12.1993 koostatud vara üleandmise-vastuvõtmise akti alusel. Nimetatud akti alusel loeti omandiõigus viljaküünile üleläinuks kostja A.T.le ja riiklikes registrites on Paadla viljaaida omanikuna kajastatud A.T.. A.T. seletuse kohaselt oli omandamise ajal tegemist kivist seintega hoidlana kasutatud koristamata hoonega, millel oli katus. Aastatel 1993-1995 remontis ta hoone täielikult, muutes hoone funktsiooni. Viljahoidlast sai kohvik-klubi. Hoonele ehitati juurdeehitusi. Kostja seletuse kohaselt ei teadnud ta sellise elamiseks mittekasutatud hoone enampakkumisel omandamisel midagi sellest, et hoone suhtes oli olemas omandireformi õigustatud subjekt. Tema teada oli hoone olnud enne ühistule saamist kolhoosi omandis, kes selle ka varemetest viljaküüniks ehitas. Õigustatud subjekti olemasolust sai ta teadlikuks alles

  1. a., kui esitati hagi kohtusse. Neid kostja seletusi ei ole kohtulikul uurimisel ümber lükatud. Hageja E.S. tunnistati vaidlusaluse hoone (viljaküüni) suhtes omandireformi õigustatud subjektiks alles 27.10.1998, s. o viis aastat pärast seda, kui kostja oli hoone omandanud. Hoone õigusvastane võõrandamine hageja isalt tuvastati samuti kohtu korras alles aastatel 1997-1998 (tsiviilasja nr 2-378/97 toimik). Eeltoodust nähtub, et ajal, kui kostja A.T. hoone omandas, ei olnud selle vara suhtes kindlaks tehtud omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud isikut ega olnud tuvastatud vara õigusvastast võõrandamist. Kohus leidis, et kostjal ei olnud mitteeluruumist heakorrastamata hoone omandamisel
  2. a. võimalik kontrollida selle hoone varasema võõrandamise õigusvastasust. Nendes oludes ei saa kostjalt nõuda, et ta oleks pidanud enne hoone tasu eest omandamist kontrollima, kuidas hoone sattus kolhoosi ja sealt edasi ühistu Paadla omandisse või kas hoone omandamise tehing on vastuolus hageja isa kui kunagise hoone omaniku või tema pärijate õigustega. Arvesse võttes asjaolu, et kostja omandas vaidlusaluse mitteeluruumist hoone heauskselt enne seda, kui tuvastati hoone õigusvastane võõrandamine ja hageja tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks, puudub alus tühistada A.T. poolt hoone omandamise aluseks olnud vara üleandmise akti, kuna vara, mis selle akti alusel omandati, on füüsilise isiku heauskses omandis.

§ 2

lg 1 kohaselt on omandireformi eesmärk omandisuhete ümberkorraldamine omandi puutumatuse ja vaba ettevõtluse tagamiseks, omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine ning 5

(7)eelduste loomine turumajandusele üleminekuks. Sama seaduse § 2 lg 2 kohaselt omandireformi käigus vara tagastamine või kompenseerimine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Hageja palub tühistada Saare Maakohtu 14.11.2005 otsuse täies ulatuses ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning tunnustada 15.12.1993 üleandmise-vastuvõtmise akti alusel A.T. poolt POÜ-lt Paadla 3 000 krooni suuruse osaku eest ostetud viljaküüni ostu-müügilepingu tühisust ja kohustada kostjat tagastama vara teisele poolele. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on esimese astme kohus ebaõigesti tõlgendanud ja kohaldanud materiaalõiguse normi. Asjas olevate tõendite alusel on ringkonnakohtul võimalik teha uus otsus hagi rahuldamise kohta. Kuna 20.06.1991 jõustunud

§ 18

lg 1 nägi ette tehingute tühisuse, millega riigija kohaliku omavalitsuse organid ning teised juriidilised isikud ja füüsilised isikud muudavad vara omandivormi enne omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamist, siis on asjakohatu kohtu arutlus

§ 18lg 1 redaktsiooni muutuse üle.

Vastavalt rakendusseadusele kuulub seadus kohaldamisele selles redaktsioonis, mis kehtis vaidlustatava tehingu tegemise ajal. Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 175 kohaselt ei kohaldata sama seaduse paragrahve 66-68, mis sätestavad tehingu tühisuse, enne 01.09.1994 tehtud tehingute suhtes. Neil juhtudel tuleb juhinduda TsK §-dest 51-53. Apellant palubki kohaldada 15.12.1993 toimunud vaidlusaluse vara ostu-müügitehingu tühisuse tunnustamise alusena TsK § 51 ning

§ 18lg 1 tol ajal kehtinud redaktsiooni. Ts

K § 51 sätestab seaduse nõuetele mittevastava tehingu kehtetuse, mille korral kumbki pool on kohustatud tagastama tehingu järgi saadu. Maakohus asus kaevatavas otsuses ebaõigele seisukohale, et tühine tehing tõi kaasa õiguslikud tagajärjed ehk vara omandamise. Riigikohus on 09.10.1997 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-109-97 leidnud, et tehing, mis on tühine TsK §-de 51-53 kohaselt, on kehtetu algusest peale. Tühisest tehingust ei teki tsiviilõigusi ja -kohustusi. Seega on sisutud kohtu põhjendused, mille kohaselt kostja teadmisel või mitteteadmisel sellest, kuidas on vaidlusalune hoone sattunud põllumajandusühistu omandisse, samuti kostja hea- või pahausksusel on mingisugune tähendus tehingu seaduslikuks tunnistamisel. Oluline on asjaolu, et võõrandamistehing, mille alusel muutus juriidilise isiku omand eraomandiks ning mille tõttu muutus võimatuks õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine, oli tehingu tegemise ajal kehtinud seadusesättega vastuolus ning seega algusest peale tühine. Tühise tehingu järgi saadu tuleb tagastada. Esimese astme kohus viitab lahendis

§ 2

lg-le 2, mille kohaselt omandireform ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut. Ent eeltoodust ei järeldu, nagu oleks neile, kellele vara õigusvastase võõrandamisega juba korra ülekohut on tehtud, lubatud uuesti ülekohut teha, jättes vara tagastamata. Vastuväited apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Kohtukulud palub vastustaja jätta apellandi kanda. 6

(7)Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõigusnormi ebaõiget kohaldamist ega ka menetlusõigusnormi rikkumist, mis annaks alust otsuse tühistamiseks. Otsus on piisavalt põhjendatud ning vastavuses toimikus olevate tõenditega. Kärdla vald leiab samuti, et otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, mistõttu tulenevalt TsMS § 654 lg- st 6 ei korda otsuses olevaid põhjendusi. Apellandi väide on õige, et tehingu kehtetuks tunnistamise nõudes tuleb lähtuda tehingu tegemise ajal kehtinud seadusest. Seejuures hageja taotles tehingu tühistamist

§ 18lg 1 alusel, millele ongi kohus hinnangu andnud. Apellatsioonkaebuses on apellant esmakordselt viidanud Ts

K §-le 51, kuid ka see õiguslik alus ei anna alust otsuse tühistamiseks. Kohus on põhjalikult otsust motiveerinud, miks ei ole võimalik hagi rahuldada. Seejuures on asjakohased põhjendused omandireformi seaduses toimunud muudatuste kohta ning tehtud järeldus, et omandireformi aluste seaduse § 2 lg 2 kohaselt omandireformi käigus vara tagastamine või kompenseerimine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut. Antud vaidluses tehingu kehtetuks tunnistamine oleks vastuolus

§ 2lg –ga 2.

Vastustaja vastusele lisatud tõendid kinnitavad, et A.T. on teinud märkimisväärset tööd kauni hoone rajamiseks, mida on hinnatud ka valitsuse tasemel. Apellandi väide on õige, et ka omandireformi õigustatud subjektile on ülekohut tehtud, kuid see ei anna alust hagi rahuldamiseks. Seadusandja on näinud ette ka võimaluse õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimiseks. Kohus on põhjendatult asunud seisukohale, et A.T. omandas vaidlusaluse hoone enampakkumise teel põllumajandusreformi käigus, mil oli tuvastamata nii omandireformi õigustatud subjekt kui ka vara õigusvastase võõrandamise fakt ning ta on heauskne omanik. Asjaolu, et A.T. omandas vaidlusaluse hoone tasu eest, leidis tõendamist. Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et omandireformi objektiks olevat õigusvastaselt võõrandatud vara ei saa tagastada, kui see on füüsilise isiku heauskses omandis. Seejuures on aga kohus ekslikult viidatud

§ 12

lg 3 p-le 1, antud redaktsioon on

§ 12lg 3 p-s 3. Antud viga on võimalik parandada tulenevalt Ts

MS § 447 lg- st 2. Arvestades eeltoodut kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuses toodud väited ei võimalda teha teistsugust otsust. Apellant taotleb kohtukulude väljamõistmist vastustajalt. Kuivõrd apellatsioonikaebus jääb rahuldamata, siis puudub alus kohtukulude väljamõistmiseks apellandi kasuks. Vastustaja ei esitanud taotlust kohtukulude osas. Margo Klaar Ulvi Loonurm Mare Merimaa 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.