Obsah (10)

§ 156§ 84§ 205§ 164§ 76§ 208§ 220§ 657§ 654§ 1

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ülle Jänes, Tiit Kollom, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 26. juuni 2006 Tallinn Tsiviilasja number 2-05-23996 Tsivii

§ 156

lg 1 p-le 6 tuginedes ei ole võimalik esitada vara arestist vabastamise hagi kohtuotsusega individualiseeritud vara suhtes, mis on konfiskeerimisega läinud üle riigi omandisse.

1. Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti kaudu ei ole õige kostja, kuna vara arestimist kriminaalasjas on teostanud kriminaalmenetluse raames kaitsepolitsei töötaja. Maksuja Tolliamet esitas kriminaalasjas ainult tsiviilhagi. KarS § 85 lg 1 alusel läheb konfiskeeritud vara riigi omandisse. Vabariigi Valitsuse 30.07.2004 määrusega nr 263 kehtestatud „Konfiskeeritud vara võõrandamise, üleandmise ja hävitamise, vara võõrandamisest saadud raha eelarvest seaduslikule valdajale tagastamise, 3
3. asitõendite arvelevõtmise ja hävitamise ning kiiresti riknevate asitõendite hindamise, võõrandamise ja hävitamise korra” § 2 kohaselt on kriminaalasjas kohtuotsuse või – määrusega konfiskeeritud vara valitsejaks vara asukohajärgne maavalitsus. Kuni 01.01.06 kehtinud

§ 84

lg 2 järgi pidi riigi esindajaks käesolevas asjas olema vara asukoha järgne Saare Maavalitsus. Hagejatel oli seadusest tulenev õigus kriminaalmenetluses teostatud uurimistoimingute vaidlustamiseks. Vara arestimine toimus seaduse nõuete kohaselt. Vara arestimise ajal kehtinud KrMK § 182 lg1 alusel oli hagejatel võimalik kogu kriminaalmenetluse kestel esitada kaebust uurija tegevuse peale prokurörile, mida aga hagejad ja J.R. ei ole teinud. Hilisemas tsiviilkohtumenetluses ei saa ümber hinnata kriminaalasjas jõustunud kohtuotsusega tehtud otsustust J.R. vara konfiskeerimise osas. Hagejad ei ole ka usaldusväärselt tõendanud omandiõiguse olemasolu konfiskeeritud vara suhtes. Kolmanda isiku J.R. seisukoht

1. J.R. toetas hagi. Kolmas isik ei vaidlustanud vara arestimist, kuna ei teadnud sellise toimingu tegemisest midagi. Ta ei ole vara arestimise akti näinud, toimikus seda ei olnud, keegi ei ole talle seda tutvustanud. Vara konfiskeerimisest ei ole kuni kohtuotsuseni juttu olnud. Kuna arestitud vara ei kuulu temale, siis ei teadnud ta selle pärast muretseda. J.R. ei ole kunagi elanud aadressil Kaarma vald xxx xxx, kus vara arestiti. Tal ei ole seal mingit vara. Need esemed, mis aktis märgitud, kuuluvad ta väimehele ja tütrele. J.R. elab juba
2. aastast alates pidevalt Tallinnas, kus tal on uus perekond. Vara arestimisest kuulis ta tütre K.R. käest, kuid ta ei süvenenud sellesse, kuna oli veendunud, et ta mõistetakse õigeks ja vara ei kuulunud talle. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
3. Kohus rahuldas hagi. Otsuse põhjenduste kohaselt on hagejate nõude õiguslikuks aluseks PS § 32, AÕS §-d 68, 89 ja
4. Hagejate poolt esitatud taotlus kriminaalmenetluses, milles nad ei ole olnud menetlusosalisteks, arestitud vara arestist vabastamiseks kuulub tsiviilkohtumenetluses läbivaatamisele. Vara arestist vabastamise nõude rahuldamise eelduseks on see, et arestitud vara ei kuulu võlgnikule, antud juhul süüdimõistetud J.R.le. Vara arestist vabastamise hagi raames ei hinnata täitedokumendi (kriminaalkohtuotsuse) õigsust ega lahendata vaidlust, mille lahendamise tulemuseks täitedokument oli.
5. Hagejad on oma omandiõigust arestitud vallasasjadele tõendanud järgmiste tõenditega: Saare Maakohtu kinnistusosakonna väljatrükiga, millest nähtub, et elamumaa Kaarma vallas xxx xxx kuulub O.E.le ja K.P.ile; AS Camel Mööbel poolt M.M.le väljastatud 20.10.2000 arvetega nr 540-2000 ja 538-2000 summas 28 400 krooni mööbli eest ja summas 43 000 krooni diivani, tugitooli ja laua eest; AS Camel Mööbel poolt M.M.le väljastatud 11.01.2001 arvega nr 15-2001 summas 20 000 krooni vitriinkapi eest, 16.01.2001 arvega nr 29-2001 summas 33 000 krooni põrandakella eest, 02.06.2001 arvega nr 213-2001 summas 10 925 krooni TV- alus baarikapi eest; OÜ Kalla Mööbel poolt K.R.le tehtud hinnapakkumisega köögimööbli eest, K.R.le esitatud 10.10.2000 arve - saatelehega nr 467 köögimööblile; OÜ Kalla Mööbel poolt 04.07.2005 väljastatud tõendiga selle kohta, et K.R. on tellinud OÜ-st Kalla Mööbel köögimööbli, ta on selle mööbli vastu võtnud ja selle eest ka tasunud; Kuressaare Linnavalitsuse 06.07.2005 tõendiga selle kohta, et J.R., R.R. ja K.R. on alates 15.02.1995 kuni tänaseni registreeritud aadressile Kuressaare linn xxx; vannutatud tunnistajate R.R., A.M., H.M., kolmanda isiku ja 4 hagejate poolt antud ütlustega. Nimetatud tõenditega on kindlaks tehtud arestitud vara kuuluvus hagejatele. Vara arestiti hagejate elukohas. Arestitud on ainult hagejate koduse sisustuse esemed. Puuduvad andmed, et Kaarma vallas xxx xxx oleks kunagi elanud J.R. või alaliselt tema abikaasa R.R.. Kostja tõendeid vara kuulumise kohta J.R.le või kellelegi teisele ei esitanud. Kohtuotsusega J.R. kriminaalasjas ei ole tuvastatud, et vaidlusalused esemed oleks kuulunud J.R.le ja et J.R. oleks vara arestimise aktis nimetatud esemed saanud kuriteoga. Hagejad ei ole puutumuses J.R. suhtes langetatud süüdimõistva kriminaalkohtuotsusega. J.R. suhtes tehtud otsus kriminaalasjas ei saa olla siduv hagejatele J.R. poolt toime pandud kuriteo tsiviilõiguslike tagajärgede suhtes. Igaühe õigus oma omandi puutumatusele on tagatud ka PS §-ga
6. Kohtulikus menetluses ei ole ilmnenud selliseid asjaolusid, mida saaks käsitleda hagejate kohustusena kannatada arestitud vara suhtes kasutamisja käsutamisõiguse kitsendusi.
7. Alates 01.01.2006 kehtima hakanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 220 lg 1 kohaselt Eesti Vabariigi vastu täitevvõimu kandja tegevusest tulenevalt esitatud hagis esindab Eesti Vabariiki ministeerium, kelle enda või kelle valitsemisalas oleva asutuse või kelle teenistuses oleva ametiisiku tegevusega on tsiviilasi seotud või kelle valitsemisalasse kuulub menetluse esemeks olev tsiviilasi. Kui menetlus seostub maavanema pädevusse kuuluva küsimusega, esindab Eesti Vabariiki maavanem. Enne 01.01.2006 kehtinud

§ 84

lg 21 kohaselt toimus riigi esindamine vastavalt Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) §-le 44. VVS § 441 lg 1 alusel on riigi seaduslik esindaja kohtus tsiviilasjades ja kriminaalasjades tsiviilhageja või –kostjana ministeeriumi valitsemisala piires minister. Minister võib riigi esindamiseks kohtus anda üld- ja erivolitusi.

§ 205(varem § 72) kohaselt on kostjaks isik, kelle vastu on hagi suunatud.

Hagejad on suunanud hagi Eesti Vabariigi vastu Tolli- ja Maksuameti kaudu, kuna kriminaalasjas, mille menetluse käigus nende vara arestiti, on tsiviilhagejaks Tolli- ja Maksuamet. Hagejate vara arestiti kriminaalasjas Tolli- ja Maksuameti poolt esitatud tsiviilhagiga seoses ning kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse kohaselt läheb arestitud vara realiseerimisest saadu Tolli- ja Maksuametile. Rahandusministri 08.09.2005 käskkirja nr 412 alusel on volitused antud Maksu- ja Tolliameti peadirektorile Aivar Rehele (edasivolitamise õigusega) esindamaks Eesti Vabariiki M.M. ja K.R. hagis Eesti Vabariigi vastu vara arestist vabastamiseks. Maksu- ja Tolliameti peadirektori poolt on väljastatud volikiri ameti juriidilise osakonna erimenetluse talituse peajurist J.J.le esindamaks Eesti Vabariiki (Maksu- ja Tolliameti kaudu) M.M. ja K.R. tsiviilasja menetlemisel kõikides kohtuastmetes koos kõigi seadusest tulenevate õigustega. Kostja ei ole taotlenud enda asendamist. Vara, mille arestist vabastamist taotletakse, kuulub realiseerimisele Tollija Maksuameti kasuks. Eeltoodust tulenevalt on Eesti Vabariik Rahandusministeeriumilt volitused saanud. Eesti Vabariigi Maksu- ja Tolliameti esindaja väited selle kohta, et nemad ei ole asjas õige kostja, ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused 14. Eesti Vabariik palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kohus leidis ekslikult, et kostja esindajaks käesolevas asjas on Maksuja Tolliamet. Kuna hagi oli esitatud vale riigi esindaja vastu, tulnuks hagi jätta rahuldamata. Maksu- ja Tolliamet ei ole kunagi taotlenud vara arestimist kriminaalmenetluses ja kohtuotsuse vara konfiskeerimise osas täitmisele pööramist. Konfiskeerimisega läks vara riigi omandisse, millest tulenevalt oleks hagejad pidanud õiguskaitset taotlema Saare Maavalitsuse suhtes. Asjaolu, et rahandusminister 5 väljastas Maksu- ja Tolliameti peadirektorile Aivar Rehele volikirja ja viimane andis volituse J.J.le Eesti Vabariigi esindamiseks kõigis kohtuastmetes, tulenes sellest, et hagejad oli hagis kostjana määratletud Eesti Vabariigi Maksu- ja Tolliameti kaudu. Kohus oleks pidanud hagiavalduse saatma ministeeriumile, kelle valitsemisalas oleva asutuse tegevuse tõttu vaidlus tekkis või kelle valitsemisalasse kuulub vaidluse all olev küsimus. Kohus seda ei teinud ja saatis hagiavalduse otse Maksu- ja Tolliametile. Kuni 31.12.2005 kehtinud

§ 164lg 1 p 4 järgi pidi kohus välja selgitama protsessiosalised.

Selleks pidi kohus hagi tõlgendama ja suunama selle õige kostja esindaja vastu. Rahandusministri poolt volikirja väljastamise faktist ei saa järeldada, et vara aresti alt vabastamise vaidlus on tulenenud vahetult Maksu- ja Tolliameti tegevusest tulenevalt. Kui hagi on esitatud Eesti Vabariigi vastu ebaõige valitsusasutuse kaudu, siis peab kohus kaasama menetlusse riigi esindajana õige asutuse, kes vahetult vara arestis. Selle tegemata jätmisel aga jätma hagi rahuldamata. Seaduseandja pole ette näinud esindaja asendamise taotluse esitamist kostja poolt. Kui kostja leiab, et hagi on esitatud ebaõige valitsusasutuse vastu, siis puudub vajadus asendamistaotluse esitamiseks, piisab vaid sellest, et on esitatud vastav põhjendatud vastuväide. Kuni 31.12.2005 kehtinud

§ 76

ja 77 kinnitasid, et hageja ja kohus peavad üles näitama aktiivsust õige kostja määratlemisel. Ka 01.01.2006 kehtima hakanud

§ 208järgib seda reeglit.

Olenemata sellest, kas kostja esindaja esitas asendamistaotluse või mitte, tuleb kohtul tõendeid hinnates ja materiaalõigust kohaldades jõuda seisukohale, kas hageja nõue on materiaalselt põhjendatud konkreetse isiku suhtes.

1. Hagejatel oli KrMK § 182 ja 183 järgi õigus vaidlustada Kaitsepolitseiameti uurija toiminguid vara arestimisel. Kaebuse esitamise õigus oli ka hagejatel, kelle õigusi uurija tegevusega piirati või õigusvastaselt rikuti. Hagejad olid oma õiguste kaitsmisel passiivsed ega pannud neid maksma. Hagejad oleks pidanud vaidlustama vara arestimist teostanud uurija toimingud, esitades kaebuse uurijale või prokurörile. Prokuröri otsusega mittenõustumisel oleks hagejad saanud pöörduda halduskohtusse. Seadusandja tahe on kriminaalmenetluses olnud üheselt mõistetav, so õigustatud isik peab vaidlustama uurimistoiminguid teostanud asutuse tegevuse. Hoolimata sellest, et kriminaalmenetluses toimus vara arestimine tsiviilhagi katteks, peab seadusandja tahte kohaselt kriminaalmenetluse õigustatud isik vaidlustama siiski konkreetseid uurimistoiminguid teostanud uurimisasutuse tegevuse, mitte aga esitama kaebust tsiviilhageja esindaja vastu.
2. Nii hagiavaldusest kui ka kohtuotsusest nähtub, et hagejate nõude aluseks on asjaolu, et Kaitsepolitseiamet on väidetavalt ebaseaduslikult arestinud J.R. varana hagejate vara. Seejuures ei oma olulist tähendust see, et vara on arestitud tsiviilhagi katteks. Maksu- ja Tolliamet ei ole vara arestimist kriminaalmenetluses taotlenud. Vara arestimist teostas Kaitsepolitseiamet ja tulenevalt tema tegevusest on ka esitatud tsiviilkohtusse hagi vara arestist vabastamiseks. Üksnes Kaitsepolitseiameti uurijal oli iseseisvalt õigus otsustada uurimistoimingute teostamise üle. Tema võimuses oli otsustada, kas teostada arestimine õiguspäraselt või seaduse nõudeid rikkudes.
3. Õiguskaitset saab taotleda üksnes selle isiku suhtes, kelle aktiivse tegevusega on negatiivsed mõjutused kaasnenud ja keda saab õiguskaitse taotlusega kohustada negatiivsete mõjude likvideerimiseks. Vahetu seose põhimõtte järgi saab asja vabastamist käsutuskeelu alt taotleda üksnes isikult, kes käsutamiskeelu konkreetsel juhul peale pani. Selleks asutuseks on Kaitsepolitseiamet. Selleks, et vara käsutuskeelu alt vabastada, tuleb menetlusse kaasata riik selle asutuse kaudu, kelle vahetu tegevus tagajärjel käsutuskeeldu rakendati. Kuna kohus sisuliselt menetles käsutuskeelu tühistamise nõuet, siis oleks pidanud menetlusse riigi esindajana 6 kaasama Kaitsepolitseiameti või konfiskeeritud vara valitsejana Saare Maavalitsuse, kellel oli pädevus otsustada käsutuskeeluga seonduva üle.
4. Ebaõige on kohtu seisukoht, et vara konfiskeerimine ei oma hagejate suhtes õiguslikku tähendust. KarS § 85 lg 1 kohaselt läheb konfiskeeritud vara riigi omandisse. Jõustunud konfiskeerimise kohtuotsus on kolmandate isikute jaoks siduv. Konfiskeeritud vara valitsejaks on Saare Maavalitsus, kes on varaga seonduvates küsimustes õigustatud esindama riiki

§ 220lg 2 järgi.

Vastus apellatsioonkaebusele

1. M.M. ja K.R. vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata ning kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
2. Ringkonnakohus, ära kuulanud protsessiosaliste seletused ja tutvunud esitatud materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks.

§ 657

lg 1 p 1 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Kostja on apellatsioonkaebuses korranud põhiliselt esimese astme kohtule esitatud väiteid, millele maakohus on juba piisava põhjalikkusega vastanud. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt

§ 654lg-s 6 sätestatust neid ei korda.

1. Apellatsioonimenetluses ei ole enam vaidluse all asjaolu, et 19.03.2003 Kaitsepolitseiameti uurija poolt Kaarma vallas, xxx, xxx arestitud vara kuulub hagejatele. Vaidlus on jätkuvalt selle üle, kas hagejad valisid enda õiguste kaitseks kohase õiguskaitsevahendi, kas Maksu- ja Tolliametil on õigus esindada käesolevas asjas Eesti Vabariiki ja kas kriminaalasjas tehtud kohtuotsus vara konfiskeerimise kohta omab hagejate suhtes õiguslikku tähendust.
2. Ringkonnakohtu hinnangul on ekslik kostja seisukoht, nagu oleks hagejad pidanud oma õiguste kaitsmiseks vaidlustama vara arestimist teostanud uurija toiminguid, mitte esitama hagi vara arestist vabastamiseks. Hagejad nõuavad PS § 32 ning AÕS §-de 68 lg 1, 89 ja 90 alusel omandiõiguse kaitseks oma koduse vara aresti alt vabastamist ja maakohus leidis õigesti, et see on nii kuni 31.12.2005 kehtinud

§ 1

lg 2 kui ka praegu kehtiva

§ 1ja § 3 lg 1 kohaselt tsiviilõiguslik vaidlus, mis kuulub kohtu pädevusse.

Hagejad ei olnud kriminaalasjas menetlusosalised ning nad saavad oma omandiõigust kaitsta tsiviilkohtumenetluses hagi esitamisega isiku vastu, kelle varana on kriminaalmenetluses nende vara arestitud ja isiku vastu, kes nõuab kuriteo läbi tekitatud kahju hüvitamist tsiviilhagiga kriminaalmenetluses. Seega on Eesti Vabariik asjas õige kostja. Maakohus leidis põhjendatult, et Maksu- ja Tolliametil on õigus ja pädevus käesolevas asjas kostjat esindada, sest Eesti Vabariik esitas Maksu- ja Tolliameti kaudu kriminaalmenetluses tsiviilhagi ning tema kaudu saaks Eesti Vabariik ka arestitud vara realiseerimisest saadu. Kostja esindaja määratlemisel ei oma tähtsust asjaolu, et Maksu- ja Tolliamet ei esitanud kriminaalmenetluses taotlust vara arestimiseks. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väitega, nagu oleks maakohus pidanud kaasama kostja esindajatena menetlusse Kaitsepolitseiameti (vara arestinud asutuse) ja (või) Saare Maavalitsuse (vara valitseja).

1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et J.R. suhtes tehtud otsus kriminaalasjas, s.h süüdimõistetu vara konfiskeerimise osas, ei oma hagejate suhtes 7 õiguslikku tähendust ega välista hagi rahuldamist. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et kohtuotsust vara konfiskeerimise osas ei ole senini täidetud ja arestitud vara on hagejate valduses.
2. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et kuigi käesolevas asjas ei ole J.R. vastu hagi esitatud (vt käesoleva otsuse p 22), ei anna see asjaolu iseenesest alust maakohtu otsuse tühistamiseks, sest J.R. on kaasatud menetlusse kolmanda isikuna kostja poolel ja ta on saanud oma seisukohta hagi suhtes väljendada.
3. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 järgi kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31.12.2005 kehtinud

60 lg-te 1 ja 8 alusel peab kostja hagejatele hüvitama apellatsioonimenetluse kohtukulud. K.R. palus enda kasuks välja mõista apellatsioonimenetluses kantud õigusabi kulu 5900 krooni. Arvestades hageja esindaja poolt tehtud tööd - apellatsioonkaebusele vastuse koostamist ning osalemist ringkonnakohtu istungil -peab ringkonnakohus seda vajalikuks ja põhjendatud õigusabikulu suuruseks, mis tuleb kostjal K.R.le hüvitada. Ü. Jänes T. Kollom A. Tänav