← Eesti

2-02-385/6

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Reet Allikvere ja Margo Klaar Otsusese tegemise aeg ja koht

  1. aprill
  2. a., Tallinn Tsiviilasja number 2-02-385 Tsiviilasi V.N. hagi V.K.i vastu korteriosaku müügitehingu kehtetuks tunnistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Linnakohtu
  3. detsembri
  4. a. otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik V.N. apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg
  5. märts
  6. a. Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant V.N. (N., IK ****, elukoht xxx, xxx, Suurupi, Harku vald); lepinguline esindaja I.U. Vastustaja V.K. (IK ****, elukoht xxx, 10913 Tallinn); lepinguline esindaja E.N. Kolmas isik KÜ M. (registrikood ****, asukoht xxx, 13617 Tallinn); lepinguline esindaja V.N. Kolmas isik A.E. (IK ****, elukoht xxx, 13917 Tallinn) Kolmas isik I.A. (IK ****, elukoht xxx, 13629 Tallinn) RESOLUTSIOON:
  7. Jätta muutmata Tallinna Linnakohtu
  8. detsembri
  9. a. otsuse lõppjäreldus V.N. hagis V.K.i vastu müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks, arvestades motiivide osas ka ringkonnakohtu otsuses märgitut.
  10. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
  11. Välja mõista V.N.lt V.K.i kasuks apellatsioonimenetluse kohtukulu 3931, 76 krooni (kolm tuhat üheksasada kolmkümmend üks krooni ja 76 senti).
  12. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
  13. detsembril
  14. a. esitatud hagi kohaselt oli hageja elamuühistu M. liige ja korteriosaku omanik ning tema kasutuses oli Tallinnas, xxx asuv elamuühistule kuulunud 2 korter. Vastavalt EÜ M. juhatuse koosoleku
  15. veebruari
  16. a. protokollile nr. 15/2000 arvati hageja seoses liikme osamaksu üleandmisega EÜ M. liikmete hulgast välja ning uueks liikmeks sai V.K., kelle kasutusse anti xxx asuv korter. Tegelikult jäi korterit kasutama hageja, kellega kostja sõlmis üürilepingu 11 kuuks. Hageja sai kostjalt
  17. a. veebruaris suulise laenulepingu järgi 50.000 krooni. Laenu tagastamise tähtaega ei määratud, laenu eest pidi hageja maksma igakuulist intressi 5% summas 2500 krooni. Kostja seadis hagejale laenu andmise tingimuseks selle tagamise, kuna korteriosak aga ei saa olla laenu tagatiseks, siis nõudis kostja osaku ajutist ümbervormistamist tema omandisse. Korteri osaku andiski hageja kostjale üle laenu tagatiseks. Juriidiliselt pidid pooled osaku ümber vormistama pärast hageja poolt kostjale võla tasumist.
  18. veebruaril
  19. a. müüs V.K. pooltevahelist kokkulepet rikkudes korteriosaku A.E.ile. Samal päeval arvati kostja EÜ M. liikmete hulgast välja, A.E. sai aga uueks elamuühistu liikmeks ja tema käsutusse anti vaidlusalune korter.
  20. aprillil
  21. a. koju tulles avastas hageja, et lukud on lõhutud ja asendatud uutega.
  22. augustil
  23. a. arvati EÜ M. liikmete hulgast välja A.E., kes andis liikme osamaksu üle I.A.ile, kelle kasutusse ka korter anti. Hageja vaidlustas
  24. veebruaril
  25. a. toimunud korteriosaku ümbervormistamise, kuna osaku üleandmine toimus kostja nõudel ning oli võla tagastamise tagatiseks. Ümbervormistamine pidi olema ajutine, kuni laenu tagastamiseni. Laenuintressidena on hageja maksnud kostjale 53.500 krooni, mis ületab laenusumma. Esialgses hagiavalduses palus hageja tunnistada kehtetuks elamuühistu M. juhatuse
  26. veebruari
  27. a. koosoleku protokolli nr. 15/
  29. mail
  30. a. muutis hageja oma nõuet, paludes tunnistada kehtetuks
  31. veebruari
  32. a. tehingu korteriosaku xxx müügiks. Hageja leidis, et korteriosaku ostu-müügitehing oli näiline ja teeseldud, kuna see toimus kavatsuseta luua õiguslikke tagajärgi ning eesmärgiga katta laenulepingut. Kostja on hagejat petnud ja kokkulepet rikkunud, müües korteriosaku edasi kolmandale isikule. Tuginedes tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS §-dele 67 – 70 ja § 112 leidis hageja, et tehing oli kehtetu algusest peale ja seega peavad pooled saadu tagastama. Kostja vastus Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja ja kostja vahel sõlmiti
  33. veebruaril
  34. a. elamuühistu M. osa ostu-müügileping. Kostja andis
  35. veebruaril
  36. a. hagejale vastavalt ostu-müügilepingule üle 50.000 krooni ning maksis hageja võlgnevuse EÜ M. ees summas 14.805,05 krooni, mis oli ostu-müügilepingu üheks tingimuseks. Samal päeval sõlmiti poolte vahel Tallinnas, xxx asuva eluruumi üürileping. Selle lepingu kohaselt oli hagejal õigus kasutada eluruumi kuni
  37. jaanuarini
  38. a. ja kohustus tasuda eluruumi kasutamise eest kuutasu 2.500 krooni. Üürilepingu lõppemisel hageja keeldus korterit vabastamast ja lubas kostjale, et ostab ühe kuu jooksul üürilepingu lõppemisest kostjalt osamaksu tagasi. Tegelikult hageja oma lubadust ei täitnud ning hoidus kokkusaamisest kostjaga.
  39. a. veebruaris sai kostja teada kommunaalmaksete võlgnevusest vaidlusaluse korteri eest ning otsustas EÜ M. osa müüa edasi A.E.ile. Hageja poolt esitatud maksedokumentide koopiad on tõenduseks selle kohta, et hageja teostas makseid vastavalt poolte vahel sõlmitud üürilepingule, mitte vastavalt väidetavale laenulepingule. Kolmandate isikute seisukohad Korteriühistu M. väitel kuulus xxx asuv korter tolleaegsele elamuühistule M.; hagejale kuulus osamaks, mille ta kehtestatud korras võõrandas kostjale. Kõik dokumendid on seaduslikult vormistatud. Kolmas isik A.E. toetas kostja seisukohti. Peale korteriosaku ostu pidas ta läbirääkimisi hagejaga, kes kasutas korterit seadusliku aluseta ja hageja nõustus korteri 3 vabastama hiljemalt
  40. märtsil
  41. a. Hageja palus korteri vabastamise tähtaega pikendada ja vabastas korteri tegelikult
  42. a. aprillis. Kolmas isik I.A. vaidlusaluse korteriga seotud probleemidest teadlik ei olnud. Esimese astme kohtu otsus Tallinna Linnakohus jättis
  43. detsembri
  44. a. otsusega hagi rahuldamata. Hageja väitis, et korteriosaku üleminek oli näiline, mõeldud kostjalt suulise laenulepingu alusel saadud laenu 50.000 krooni tagatisena. Tol ajal puudus hagejal võimalus saada laenu pangast, sest kooperatiivkorterit laenupandiks ei vormistatud. Tunnistaja L.T.i ütluste kohaselt oli kostja nõus hagejale laenu andma summas 50.000 krooni, mille tagatiseks pidi olema korteriosak EÜ-s M.. Tunnistaja ütluste kohaselt vormistasid korteriosaku üleminekut kaks naisterahvast. Tsiviilkoodeksi (TsK) § 273 alusel pidi laenuleping suuremas summas kui 5 krooni olema vormistatud kirjalikult, tunnistaja ütlustega ei ole võimalik laenulepingu olemasolu tõendada. Kolmanda isiku KÜ M. esindaja seletuse kohaselt vormistas tema korteriosaku ülemineku hagejalt kostjale. Hageja ja kostja vahel
  45. veebruaril
  46. a. sõlmitud ostu-müügilepingu objektiks oli EÜ M. osa. Sellise lepingu olemasolu kinnitavad EÜ M. juhatuse koosoleku
  47. veebruari
  48. a. protokoll nr. 15/2000 (punkti 4 kohaselt oli liikme osamaksu suurus 31.588, 85 krooni) ja
  49. veebruari
  50. a. akti nr. 15/2000 punkt
  52. Nimetatu eest tasus kostja hagejale 50.000 krooni ja selle summa saamist ei ole hageja vaidlustanud.
  53. veebruaril
  54. a. on hageja andnud allkirja kogu tehingusumma kättesaamise kohta ja lisanud, et tal pretensioonid puuduvad.
  55. veebruari
  56. a. seisuga võlgnes hageja ekspluatatsioonimaksete eest EÜ-le M. 14.805.05 krooni. Ka selle summa hüvitas hageja eest kostja ning selle võla hüvitamine oli osa ostu-müügi üheks tingimuseks.
  57. veebruaril
  58. a. sõlmiti poolte vahel hageja algatusel Tallinnas, xxx asuva eluruumi tähtaegne üürileping, mille alusel jäi hageja koos perega elama nimetatud eluruumi üürnikuna. Lepingu p.
  59. 2 kohaselt oli üüri suuruseks 2.500 krooni kuus. Hageja esitas maksekorralduste koopiad, väites, et need maksed on tehtud laenulepingu intresside kustutamiseks. Maksekorraldustel on aga selgituseks ja makse alusena märgitud üürileping nr. VK-S
  60. Järelikult on hageja väited makstud summade põhjenduste osas väärad ning need maksed teostati üürilepingu tingimuste kohaselt üürimakse kohustuse täitmiseks. Hageja üürilepingut vaidlustanud ei ole ning seega on ta kaudselt tunnistanud omandiõiguse kaotamist EÜ M. osale. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub hageja linnakohtu otsuse tühistada ja tema hagi rahuldada. Kohus ei ole tähelepanu pööranud apellandi poolt kohtule esitatud dokumentaalsetele tõenditele. Maksekorraldused tõendavad, et apellant tasus igakuiselt 5% intressi laenuks saadud summalt, s. o. 2.500 krooni kuus. Peale selle on apellant tasunud igakuiselt korteri hooldus- ja kommunaalkulud. Kohus jättis tähelepanuta ka tunnistaja L.T.i ütlused selle kohta, et summa 50.000 krooni sai apellant vastustajalt laenuks, mitte korteri ostumüügilepingu sõlmimise eest. Apellandi kolmetoalise korteri hind oli tehingu vormistamise hetkel 400.000 kuni 500.000 krooni. Ka tunnistaja ise oli võtnud laenu oma korteri tagatisel firmalt, kus vastustaja töötas.
  61. veebruaril
  62. a. tehing korteriosaku ümbervormistamiseks on vaieldav, kuna oli mõeldud laenu tagatisena. Ei ole sellist kirjalikku tõendit, mis tõendaks korteriosaku müüki. Laenusumma 50.000 krooni ei vasta korteri tegelikule hinnale. Intressidena makstud summa 53.500 krooni ületab tunduvalt laenuks võetud summat. Laenu andmise tingimuseks seadis vastustaja korteriosaku ajutise ümbervormistamise tema omandisse. Vastustaja rikkus poolte vastastikust kokkulepet, kui müüs korteriosaku edasi kolmandale isikule. Edasimüümise eesmärgiks oli põhjendamatu rikastumine ning selliste tingimuste loomine, mis muudaksid kohtu teel vaidluse lahendamise võimatuks. 4 Apellant vaidlustab
  63. veebruaril
  64. a. toimunud tehingut, leiab, et see on tühine, kuna on näiline ja teeseldud, ning soovib, et pooled tagastaksid teineteisele tehingu järgi saadu. Vastustaja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Kohus on kõiki tõendeid objektiivselt hinnanud ning jätnud hagi õiguspäraselt rahuldamata. Kolmandate isikute seisukohad Kolmandad isikud A.E. ja KÜ M. ei pea apellatsioonkaebust põhjendatuks. Ülejäänud kolmandad isikud ei ole apellatsioonkaebuse kohta seisukohta avaldanud. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust linnakohtu otsust tühistada, küll tuleb otsuse motiive täiendada. Esimese astme kohtu menetluses ei ole olnud vaidlust ei ole selle üle, et hagejale kuulus elamuühistus M. osamaks, millele vastas Tallinnas xxx asuva korteri kasutusõigus, et
  65. veebruaril
  66. a. võõrandas hageja osamaksu kostjale ja et seoses osamaksu võõrandamisega arvati hageja ühistu juhatuse sama kuupäeva otsusega ühistu liikmete hulgast välja, kostja aga võeti ühistu liikmeks. Tehingu tegemise ajal kehtinud elamuseaduse (ES) § 21 lg. 1 lauses 1 sätestatu kohaselt oli elamuühistu liikmel õigus talle kuuluv osamaks võõrandada isikule, kes ES ja elamuühistu põhikirja kohaselt vastas liikme kohta sätestatud tingimustele. Sama paragrahvi lõikes 2 sätestatu kohaselt läksid osamaksu võõrandanud liikme õigused, kohustused ja varaline vastutus elamuühistu ees üle osamaksu omandajale elamuühistu poolt osamaksu omandaja elamuühistu liikmeks võtmise kohta otsuse tegemise päevast arvates. Hageja nõude sisuks on tuvastada osamaksu müügilepingu tühisus. Oma nõudes on hageja tuginenud nii tehingu näilikkusele kui teeseldusele. Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-le 11 kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne
  67. juulit
  68. a., enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. Seega tuleb müügilepingu kehtivust hinnata vastavalt enne
  69. juulit
  70. a. kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) sätetele. Siis kehtinud TsÜS § 69 lg. 1 kohaselt on näilik tehing, mille pooled on teinud kavatsuseta luua õiguslikke tagajärgi, sama paragrahvi lõikes 2 aga nähakse ette näiliku tehingu tühisus. Hageja poolt hagi alusena esiletoodu iseenesest välistab vaidlusaluse müügilepingu tühisuse näilikkuse motiivil, sest hageja ise on tuginenud asjaolule, et pooled soovisid vaidlustatud lepinguga õiguslikke tagajärgi. Nii on hageja hagiavalduses kinnitanud, et pooled leppisid kokku osamaksu ajutises ümbervormistamises kostja omandisse (tl. 8, 47), see ongi aga kokkulepe õiguslikes tagajärgedes ja hagi alusena esiletoodud asjaolud välistavad TsÜS § 69 lõigete 1 ja 2 kohaldamise. Kuni
  71. juulini
  72. a. kehtinud TsÜS § 70 lg. 1 kohaselt on teeseldud tehing, mille pooled on teinud teise tehingu varjamiseks, mida tegelikult teha taheti; tehing, mida tegelikult teha taheti, on varjatud tehing. Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt on teeseldud tehing tühine, lg. 3 kohaselt kohaldatakse aga varjatud tehingu suhtes selle tehingu kohta käivaid sätteid. Hageja väitel sai ta 50.000 krooni kostjalt mitte korteri maksumusena müügilepingu järgi, vaid laenuna, kusjuures korteri vormistasid pooled kostja omandisse ajutiselt, hageja poolt saadud laenu tagastamiseni, laenu tagastamise järgselt oli aga hagejal osamaksu väljaostu õigus (tl. 46 – 47). Kostja vaidles hageja väidetele vastu, kinnitades, et pooled ei sõlminud laenulepingut, vaid leppisid kokku osamaksu müügis. Kolleegium leiab, et hageja ei ole tõendanud oma väiteid, nagu oleksid pooled sõlminud laenulepingu ning nagu oleksid nad kokku leppinud osamaksu tagatisomandamises (tagasiostuõigusega müügis). 5 Linnakohus leidis õigesti, et kuna vaidlusaluse tehingu tegemise ajal kehtinud TsK § 273 kohaselt pidi laenuleping summaga üle viie krooni olema sõlmitud kirjalikus vormis, siis ei saanud hageja laenulepingu olemasolu tunnistaja ütlustega tõendada. Seega ei saanud linnakohus ka tunnistaja L.T.i ütluste põhjal teha järeldust laenulepingu olemasolu kohta. Ühtegi kirjalikku tõendit, millest pooltevahelise laenulepingu sõlmimine nähtuks, ei ole kohtule esitatud. Ajavahemiku kohta
  73. veebruarist
  74. a. kuni
  75. novembrini
  76. a. esitatud maksekorraldused (tl. 14 – 17), mille kohaselt on hageja teinud rahaülekandeid kostjale ja millele hageja on apellatsioonkaebuses viidanud, ei võimalda teha järeldust poolte vahel laenulepingu olemasolu kohta, kuna nendes olevate selgituste kohaselt on ülekanded tehtud pooltevahelise üürilepingu täitmiseks. Viidet laenulepingule ega ka laenu intressidele nendes dokumentides ei ole. Maksekorraldused on kooskõlas üürilepinguga, mille pooled sõlmisid
  77. veebruaril
  78. a. ja mis samuti on kohtule esitatud (tl. 11). Vaidlusaluse tehingu tegemise ajal ei olnud elamuühistu osamaksu müügilepingule kehtestatud vorminõudeid, seega võidi müügileping sõlmida ka suulises vormis. Lisaks sellele ei ole aga õige apellandi väide, nagu ei oleks osamaksu müügi kohta kirjalikke tõendeid. Nii nähtub osamaksu müük EÜ M. juhatuse koosoleku protokollist, millega hageja seoses osamaksu üleandmisega ühistu liikmete hulgast välja arvati ja kostja liikmeksvõtmine otsustati (tl. 9) ja mida hageja ei ole vaidlustanud. Tehingu tegemise ajal kehtinud ES § 21 lg. 2 kohaselt oli liikme poolt osamaksu võõrandamise tulemuseks tema õiguste ja kohustuste üleminek osamaksu omandajale, kusjuures see toimus omandaja ühistu liikmeks võtmise kohta otsuse tegemise päevast. Kaudselt nähtub müügilepingu sõlmimine ja osamaksule omandi üleandmine ka poolte vahel sõlmitud üürilepingust (tl. 11), mille sõlmimine oleks arusaamatu, kui hageja õiguslik seisund osamaksu suhtes ei oleks muutunud. Pealegi ei ole ka apellant ise kogu menetluse vältel väitnud, nagu ei oleks osamaksu müügilepingut sõlmitud; apellant on vaid kinnitanud, et müügilepingu sõlmimisel lepiti kokku tema osamaksu tagasiostu õiguses, sellest õigusest on aga põhjust kõnelda, kui hageja osamaksu võõrandas. Ka tehingu teeseldusest on põhjust rääkida üksnes siis, kui tehing sõlmiti. Oma väidet müügilepingu teeseldusest ei ole hageja tõendanud. Kolleegium leiab, et eespooltoodust tulenevalt ei ole hageja olnud oma väidetes järjekindel ning on esitanud asja kohta vastuolulisi väiteid. Tõendeid selle kohta, nagu oleks osamaksu müügileping olnud sõlmitud tagasiostuõigusega, ei ole hageja esitanud. Ainuüksi L.T.i ebakonkreetsetest ütlustest, et tema sai kostjalt korteri remondiks laenu ja et tema sai aru, et hageja sõlmis kostjaga pandilepingu (tl. 137), niisuguseks järelduseks ei piisa. Kostja kinnitas apellatsioonikohtu istungil, et pooltevahelise müügilepingu sõlmimise juures tunnistaja ei osalenud, hageja aga ei lükanud seda väidet ümber ning ka tunnistaja L.T. ei ole ütlusi andes väitnud, nagu oleks ta pooltevahelise müügilepingu sõlmimise juures viibinud. Tunnistaja teadmine pooltevahelisest suhtest oli ebamäärane. Mingeid muid tõendeid ei ole aga hageja tagasiostuõiguse kokkuleppe kohta esitanud. Samas leiab kolleegium, et isegi kui hageja oleks tõendanud oma väidet selle kohta, et osamaksu müügileping sisaldas kokkulepet tagasiostuõiguse kohta, ei annaks see alust pidada müügilepingut teeselduks ja sellest tulenevalt tühiseks, küll annaks see müüjale aluse müügilepingu rikkumisest tulenevate nõuete esitamiseks. Tallinna Linnakohus on kohtuotsuse sissejuhatuses märkinud ebaõigesti hageja isikukoodi. V.N. isikukood vastavalt kohtuistungil esitatud ID-kaardile on ****, kood tuleb otsuses parandada. Apellatsioonimenetluse kohtukuluna taotleb vastustaja apellandilt 3931, 76 krooni õigusabikulu väljamõistmist. Kolleegium leiab, et taotlus on kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-ga 3 ja kuni
  79. jaanuarini
  80. a. kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 61 lg. 1 punktiga 2 ning tuleb rahuldada. Reet Allikvere Margo Klaar Malle Seppik

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.