Obsah (9)
§ 448§ 234§ 394§ 395§ 222§ 227§ 187§ 459§ 185Tsiviilasi nr 2-01-108 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number Kohus 2-01-108 Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiit Kollom (eesistuja), Gaida Kivinurm ja Ande Tänav Otsuse tegemise ae
§ 448lg 1 ja § 459 alusel.
Hagiavalduse kohaselt kandsid kostjad AS I ametiisikutena − A. L. aktsiaseltsi juhatuse esimehena, A. K. tegevdirektorina ja L. K. pearaamatupidajana − ajavahemikul 20.01.1994 kuni 09.06.1995 ametiseisundit kuritarvitades omavahelisel kokkuleppel AS I pangaarvelt üle ja võtsid kassast kokku 2 195 500 krooni, mille eest ehitati nende tarbeks EK-le D (praegu EÜ D) Tallinnas XXX kuuluvad kaks ridaelamuboksi (korterid nr 6, 7) ja XXX üks elamuboks (korter nr 10). Sellest summast tasuti 750 000 krooni kolme ridaelamuboksi osamaksuna ja 1 445 500 krooni elamubokside väljaehitamiseks. Need asjaolud on tuvastatud Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.1998 otsusega kriminaalasjas nr II-1/528/1998, millega A. L., A. K. ja L. K. tunnistati KrK § 161 järgi süüdi ametiseisundi kuritarvitamises, A. K. ja L. K. veel ka KrK § 1486 lg 1 järgi. Tulenevalt TsMS § 94 lg-st 3 on kriminaalasjas jõustunud kohtuotsus teo tsiviilõiguslike tagajärgede asja läbivaatavale kohtule kohustuslik küsimuses, kas tegu leidis aset ja kas teo pani toime see isik. Nimetatud kohtuotsuses on kindlaks tehtud, et kostjad põhjustasid aktsiaseltsile I süüliselt olulise kahju ning et elamubokside ehitamise näol oli tegemist kostjate isiklike huvide rahuldamisega AS I arvel. A. K. on ühiselt tekitatud kahju 2 195 500 krooni osaliselt hüvitanud, loobudes EÜ D osamaksust AS I võlausaldaja H AS kasuks, mille tagajärjel hageja varalised kohustused vähenesid 750 000 krooni võrra. Sellest kujunes hageja nõude suuruseks 1 445 500 krooni. A. L. esitas AS I juhatusele avalduse sooviga temale kuuluvad aktsiad nominaalväärtuses 763 600 krooni aktsiaseltsile tagasi müüa, kuid kriminaalasjas määratud raamatupidamisekspertiisi andmetel ei ole ükski kostjatest oma aktsiaid AS-le I tagastanud. Kostjate vastuväited hagile Kostjad hagi ei tunnistanud ja vaidlesid sellele vastu. Kostjate ühiseks vastuväiteks 2
(16)oli see, et nad on aktsiaseltsi I arvel saadud vara osas teinud tasaarvestuse neile kuuluva vara vastuandmisega ilma rahalist või muud hüvitist nõudmata. Kostjate väitel nõustus AS I juhatus 02.05.1995 tagasi ostma A. L. aktsiad nimiväärtusega 763 600 krooni ja L. K. andis AS I juhatusele 25.09.1995 üle oma aktsiad nimiväärtusega 342 800 krooni. Kostja A. K. loobus EÜ D osamaksust väärtusega 750 000 krooni AS I võlausaldaja H AS kasuks. A. K. tõlgendas ridaelamuboksi ehitust investeeringuna vastavalt AS I 20.09.1993 äriplaanile. AS I investeeris A. K. ridaelamuboksi ca 350 000 krooni ja sai tagasi 750 000 krooni, millest nähtuvalt investeering oli kasumlik. Väidetava kahju suurus ei ole kindlaks tehtud, sest Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium jättis tsiviilhagi läbi vaatamata. Kostjate arvates ei ole nende poolt kahju tekitamine ka tõendatud, sest kahju mõiste ei lange kriminaalõiguses ja tsiviilõiguses kokku. Kostjad olid ühel meelel selles, et nad on aktsiaseltsi I võimaliku nõude rahuldanud juba enne hagi esitamist ja osaühingul I puudus õigus hagi esitada, sest ta 1) ei ole AS I õigusjärglane, kuna aktsiaseltsi ümberkujundamine osaühinguks toimus vastuolus äriseadustiku nõuetega, 2) hagi esitamiseks äriühingu juhatuse liikmete vastu puudub ÄS § 168 lg 1 p-s 10 ja § 298 lg 1 p-s 9 nõutud äriühingu aktsionäride või osanike üldkoosoleku volitus ning 3) hagi on aegunud, kuivõrd ÄS § 187 lg-s 3 ja § 315 lg-s 3 sätestatud viieaastane aegumistähtaeg äriühingu juhatuse liikme või osaniku/aktsionäri vastu nõude esitamiseks on möödunud, ilma et osanike üldkoosolek oleks volitanud OÜ-d I kostjate vastu kahju hüvitamise hagi esitama. Aegumistähtaeg hakkas kulgema väidetava rikkumise toimumisest 10.01.1994 (AS I juhatuse otsus elamubokside väljaehitamise kohta) ja lõppes 10.01.1999. Hageja üldkoosolek võttis alles 06.05.2002 vastu otsuse kostjate vastu nõude esitamiseks. A. L. ja A. K. vaidlesid vastu solidaarvastutusele. Kohustis on jagatav vastavalt osale ühises varas (aktsiakapitalis), sest AS I krediteeris iga aktsionäri elamu ehitamist eraldi vastavalt aktsionäri osale aktsiakapitalis ja lisaks investeerisid kostjad ridaelamuboksidesse oma rahalisi vahendeid. Hageja on omaks võtnud, et A. K. hüvitas AS-le I 750 000 krooni, mistõttu tema ühine vastutus teiste kostjatega kahju jäägi ulatuses ei ole õiglane. Kostjate arvates olid nad tegelikult õigustatud käsutama aktsiaseltsi I vara hagis kirjeldatud viisil, sest selleks oli olemas vastav juhatuse otsus 10.01.1994, äriplaan 20.09.1993 ning nad olid tehingute toimumise ajal kehtinud omandiseaduse § 43 järgi aktsiakapitali kaasomanikud. Vastuhagi nõue ja põhjendused Kostja A. K. esitas 27.05.2002 vastuhagi (täiendatud 07.12.2004), milles palus tunnustada AS I aktsionäride 21.09.1995 ja 28.07.1997 üldkoosolekute ning OÜ I osanike 11.05.1998, 01.06.1998 ja 06.05.2002 üldkoosolekute otsuste tühisust. Konkreetselt palus kostja tunnustada 21.09.1995 üldkoosoleku otsuse p-de 1.3, 1.6 ja 2.1; 28.07.1997 üldkoosoleku otsuse p-de 2, 3, 4, 6 ja 7; 11.05.1998 üldkoosoleku otsuse p 1; 01.06.1998 üldkoosoleku otsuse p 4 ja 06.05.2002 üldkoosoleku otsuse p 1 tühisust. Äriühingu üldkoosolekute otsuste tühisuse tunnustamine on vajalik, tõendamaks hagi 3
(16)rahuldamata jätmise aluseks olevat asjaolu, et osaühingul I puudus 13.08.2001 ÄS § 168 lg 1 p-s 10 nõutud osanike üldkoosoleku volitus osaniku (kostja A. K.) vastu hagi esitamiseks, millest tulenevalt nõudeõiguse teostamine on ÄS § 187 lg 3 ja § 315 lg 3 kohaselt aegunud. A. K. oli 21.09.1995 AS I aktsionär, kuid alates sellel kuupäeval toimunud aktsionäride üldkoosolekust kuni 01.06.1998 osanike üldkoosolekuni ei saanud ta kutseid äriühingu I koosolekutele. Sellega rikuti koosolekute kokkukutsumise korda (ÄS § 172 lg 1, § 294), mistõttu kõik sel ajavahemikul toimunud koosolekud olid õigustühised. Vastuhagi esitaja oli seisukohal, et koosolekute kokkukutsumise teated saadeti valel aadressil, et välistada tema osalemine äriühingu koosolekutel. 21.09.1995 ja 28.07.1997 aktsionäride üldkoosolekutel vähendati AS I aktsiakapitali, mille tulemusel A. K. osalus vähenes 30,8 protsendilt 10,9 protsendile 01.06.1998 seisuga. Kostjale eri liiki aktsiate kaudu kuuluvad hääled võimaldasid välistada aktsiaseltsi ümberkujundamine osaühinguks 28.07.1997 koosolekul ja AS I oleks kuulunud sundlõpetamisele. Osaühingu I osanike üldkoosolek ei oleks saanud kunagi kokku tulla, et otsustada kostja vastu kahju hüvitamise nõude esitamine. 01.06.1998 osanike erakorralisel üldkoosolekul puudus ÄS § 170 lg-s 2 ettenähtud kvoorum, sest sel ajal kehtinud ÄS § 171 ei võimaldanud vastu võtta otsuseid sõltumata koosolekul esindatud häältest. Kõik sellel koosolekul vastuvõetud otsused, sealhulgas osakapitali suurendamine ja põhikirjaga vastuolus olev „uus osade märkimisnimekiri“, millest A. K. nimi oli välja jäetud, on tühised. Osakapitali suurendamine toimus ÄS § 193 rikkumisega. Uute osade suunatud emissioon ei olnud äriseadustiku kohaselt lubatud, sest ÄS § 154 lg 1 järgi tuleb osanikke võrdsetel asjaoludel kohelda võrdselt. Kuna koosolekute kokkukutsumise korda rikuti ja kostja ei saanud aktsiatest tulenevaid õigusi kasutada, hiljem aga vähendati ebaseaduslikult tema hääleõigust osakapitali suurendamise teel, siis on tühine OÜ I 06.05.2002 osanike üldkoosoleku otsus, millega otsustati nõuda kostjatelt kuriteoga tekitatud kahju hüvitamist ja kiita heaks OÜ I nimel Tallinna Linnakohtusse esitatud hagiavaldus. Hagi on aegunud. Eeltoodust tulenevalt ei ole vastuhagi aegunud, kuna hageja üldkoosolekute otsused, mida kostja vaidlustab, on tühised. ÄS § 93 lg-s 4 on sätestatud tähtaeg osanike otsuse kehtetuks tunnistamise nõude esitamiseks kohtule. Hageja vastuväited vastuhagile Hageja vaidles vastuhagile vastu ja palus selle rahuldamata jätta. Kõigis muudes osades peale koosolekute kokkukutsumise korra väidetavate rikkumiste on vastuhagi aegunud. A. K. ei ole ÄS § 178 lg-s 1 sätestatud kolmekuulise tähtaja jooksul koosolekute otsuste vaidlustamiseks kohtusse pöördunud. Hageja ei ole rikkunud koosolekute kokkukutsumise korda, sest hageja juhatus on edastanud aktsionäridele/osanikele nõuetekohased teated kõikide üldkoosolekute kohta. ÄS § 172 lg 1 järgi lasub osaühingu juhatusel kohustus saata osanike koosoleku toimumise teated kõigile osanikele, mitte tagada nende kättesaamist. Eelnevast tulenevalt on osanike 06.05.2002 üldkoosoleku otsus seaduslik. Kostjate hääled ei oleks saanud mõjutada nende vastu nõude esitamise 4
(16)otsustamist, sest vastavalt ÄS § 177 lg-le 1 ei või osanik hääletada, kui otsustatakse tema vastu nõude esitamist. Kolmanda isiku kostjate poolel seisukoht Iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostjate poolel oli protsessi kaasatud OÜ I juhatuse liige Ü. R., kes toetas hagi ja palus kahjuhüvitise 1 445 500 krooni kostjatelt solidaarselt välja mõista. Ü. R. oli isik, kes AS I juhatuse liikmena esitas kostjate vastu kriminaalasja algatamise avalduses 04.10.1995 nõude aktsiaseltsi juhtkonna süü läbi tekkinud kahjude sissenõudmiseks. Linnakohtu otsus Tallinna Linnakohus rahuldas hagi 23.12.2005 otsusega ja mõistis kostjatelt hageja kasuks kuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks solidaarselt välja 1 445 500 krooni. Hagi rahuldamise aluseks olid
§ 448lg 1 ja § 459.
A. K. vastuhagi jättis linnakohus täies ulatuses rahuldamata. Igalt kostjalt mõisteti välja hageja õigusabikulu 25016 kr. ning riigilõivu riigituludesse 20333,33 kr. Otsuse põhjenduste kohaselt ei saa TsMS § 94 lg-st 2 tulenevalt arvesse võtta kostjate vastuväiteid asjaolude osas, mis on tuvastatud Tallinna Ringkonnakohtu 05.07.2004 otsusega nr 2-2/545/2004, millega tühistati käesolevas tsiviilasjas varem tehtud Tallinna Linnakohtu 05.02.2004 otsus ja saadeti asi linnakohtule uueks arutamiseks. Tallinna Ringkonnakohus on 05.07.2004 otsuses tuvastanud järgmised asjaolud. Kuna keegi kostjatest ei olnud hagi esitamise ajal hageja juhatuse ega nõukogu liige, siis puudub asjas äriühingu sisesuhtest tulenev huvide konflikt äriühingu juhatuse poolt hagi esitamisel kostjate vastu. Kostjad on ringkonnakohtu arvates ebaõigesti leidnud, et ainult ÄS § 169 lg 1 p 10 [peab olema ÄS § 168 lg 1 p 10] annab hagejale õigusliku aluse hagi esitamiseks. Hageja on esitanud hagi
§ 448
lg 1 alusel kostjate poolt äriühingule kuriteoga tekitatud varalise kahju hüvitamiseks. Kostjate poolt äriühingule kuriteoga kahju tekitamise fakt on tuvastatud Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.1998 jõustunud kohtuotsusega. Kahju hüvitamise nõue kostjate vastu ei ole aegunud. Hageja on õigesti tuginenud
§-le 459, mille kohaselt ühiselt kahju tekitanud isikud vastutavad kannatanu ees solidaarselt. Ringkonnakohus on viidatud otsuses osundanud ka asjaolule, et A. K. on hagejale kahju tekitamist tunnistanud ja selle OÜ-le I osaliselt heastanud. Kahju olemasolu ja suurust on ringkonnakohtu arvates tunnistanud ka kostjad A. L. ja L. K., kuna nad on korduvalt väitnud, et heastasid hagis nõutud summa äriühingule tagastatud aktsiatega. Ringkonnakohtu otsuses tuvastamist leidnud seisukohta avaldasid kostjad jätkuvalt ka käesolevas menetluses. Linnakohtu hinnangul puudub Tallinna Ringkonnakohtu 05.07.2004 otsuses tuvastatust tulenevalt asjas vaidlus kahjusumma suuruse üle. Kostja L. K. vastuväited hageja esitatud dokumentaalsetele tõenditele kahju suuruse kohta on ainetud. Puudub vaidlus, et tõendid on kogutud kriminaalasjas ja need on hageja raamatupidamisdokumendid. Kuivõrd tõendite tekkimise ajal oli L. K. hageja pearaamatupidaja ja oli AS I tegevdirektori A. K. käskkirjaga nr 1 määratud raamatupidamise korraldamise ja andmete õigsuse eest vastutavaks isikuks, siis ei saa sama isik kostjana kasutada vastuväidet, et raamatupidamisdokumentidest ei nähtu äriühingu tegevusega seonduvad asjaolud, sealhulgas, millisele objektile ja 5
(16)millisel otstarbel üks või teine materjal on ostetud ja teenus tellitud. Esimese astme kohus tsiteeris otsuses ulatuslikult Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.1998 kohtuotsust, millega kostjad kriminaalkorras KrK § 161 alusel ametiseisundi kuritarvitamises süüdi mõisteti. Viidatud otsusega on tuvastatud, et kostjad panid AS I juhatuse liikmete ja aktsionäridena oma ametiseisundit kasutades toime kriminaalkorras karistava teo, mis tõi hagejale kaasa märkimisväärse varalise kahju. Vastutust välistavaid asjaolusid linnakohtu arvates asjas ilmnenud ei ole. TsMS § 94 lg 3 kohaselt on jõustunud kohtuotsus kriminaal- või haldusõigusrikkumise asjas teo tsiviilõiguslike tagajärgede asja läbivaatavale kohtule kohustuslik küsimuses, kas tegu leidis aset ja kas teo pani toime see isik. Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.1998 kohtuotsuse kohaselt olid kostjad AS-s I tööl ametiisikutena ning nad kasutasid ametiseisundit oma isiklikes huvides, mis ei ühtinud aktsiaseltsi kui terviku huvidega. Aktsiaseltsi juhatuse 10.01.1994 otsusega nähti ette ehitada korterid juhatuse liikmetele A. L. le, A. K. le ja L. K. le. Kostjate tegevus nendele ehitatavate elamubokside finantseerimisel AS I arvel oli vastuolus teenistushuvidega. Kostjate teenistushuvid olid määratletud AS I põhikirjaga, millest nähtuvalt ei kuulunud elamuehitus üksikute aktsionäride isiklike eesmärkide saavutamiseks äriühingu põhikirjaliste tegevusvaldkondade hulka. Tegemist oli aktsiaseltsi kui terviku vara mittesihipärase kasutamisega üksikisikute huvides. Tegutsedes ametiisikutena ja kasutades oma positsiooni teenistushuvide vastaselt, põhjustasid kostjad aktsiaseltsile olulise kahju, mis seisnes eelkõige märkimisväärsete rahaliste vahendite eemaletõmbamises aktsiaseltsi põhitegevusest. Linnakohus lükkas tagasi kostjate A. L. ja L. K. vastuväite, et nad tasaarvestasid tekitatud kahju oma aktsiate väärtusega, kui tagastasid äriühingust lahkudes aktsiad AS-le I. Mingit nõuete või vastunõuete tasaarvestust
§ 234
tähenduses kostjate ja AS I vahel toimuda ei saanud, kuna sellist võimalust ei näinud ette ei AS I põhikiri ega ka sel ajal antud valdkonda reguleerinud Eesti NSV Ministrite Nõukogu 23.11.1989 määrusega nr 383 kinnitatud "Aktsiaseltsi põhimäärus". AS I põhikirja p 6.3 kohaselt ei ole aktsionäridel õigust nõuda sissemaksete tagastamist aktsiaseltsi tegutsemise ajal. Aktsiate müügi korral on eelisostu õigus teistel aktsiaseltsi liikmetel. Seega aktsiaseltsi põhikirjast ei tulenenud aktsionärile õigust müüa oma aktsiad tasaarvestuse korras aktsiaseltsile, saamaks vastu teenuseid, materjale, sõiduautot jne. Asja materjalidest nähtuvalt esitas A. L. tõepoolest 17.04.1995 AS-le I avalduse tema valduses oleva 7 636 AS I aktsia väärtuses 763 600 krooni tagasiostmiseks ja L. K. esitas 25.09.1995 AS-le I avalduse, millega tagastas oma aktsiad väärtuses 342 800 krooni nende väärtust talle hüvitamata. Kuid kostjatel puudus samaliigiline vastunõue, mida tasaarvestada. Samuti leidis kohus, et kostjad A. L. ja L. K. ei ole kohtule tõendanud, et nende poolt aktsiaseltsile tagastatud aktsiate väärtus oli aktsiate tagastamise ajal võrdne aktsiate nominaalväärtusega. 15.09.1995 AS-s I läbiviidud audiitorkontrolli tulemusel koostatud õiendis leidsid vannutatud audiitorid, et aktsia bilansiline väärtus 15.09.1995 seisuga oli 85,70 krooni (nominaalhind 100 krooni). Seega oli välistatud aktsiate nominaalväärtuse tasaarvestamine tekitatud varalise kahjuga. AS I üldkoosoleku 21.09.1995 otsusest nähtub veenvalt asjaolu, et aktsiate tagasiostmiseks puudusid aktsiaseltsil sel ajal rahalised vahendid ning otsiti vahendeid võlausaldajatele võlgade tasumiseks. Kuigi asjas leidis tõendamist asjaolu, et A. K. andis oma ridaelamuboksi hageja võlgade katteks, pidas kohus antud kostjat vastutavaks seoses kostjate poolt ühise 6
(16)varalise kahju tekitamisega hagejale. Kohus mõistis kostjatelt kahju hüvitamiseks OÜ I kasuks solidaarselt välja 1 445 500 krooni. A. K. vastuhagi jättis kohus rahuldamata, kuigi vastuhagi lahend ei mõjutanud kohtu arvates otsust põhihagi osas põhjusel, et hageja õigus hagi esitamiseks kostjate vastu ei sõltunud osanike üldkoosoleku volitusest. Hageja nõuab kuriteoga tekitatud kahju hüvitamist, mitte juhatuse liikmete ja osanike poolt osaühingule tekitatud kahju hüvitamist. Hageja vastuväited vastuhagile on põhjendatud seetõttu, et A. K. tugineb vastuhagis lisaks äriühingu koosolekute kokkukutsumise korra rikkumistele ka mitmetele teistele alustele, nagu koosoleku pädevuse küsimus seoses kvoorumi nõuetega, väidetavad puudused osakapitali suurendamisel, erinevatest aktsiatest tulenevate õiguste kasutamise nõuete väidetav rikkumine jne. ÄS § 178 lg 1 kohaselt võib kohus seaduse või põhikirjaga vastuolus oleva osanike otsuse kehtetuks tunnistada üksnes siis, kui nõue on esitatud kolme kuu jooksul otsuse vastuvõtmisest. Vastuhagi on ÄS § 178 järgi aegunud, sest A. K. ei ole põhjendanud, miks ta ei vaidlustanud AS ja OÜ I otsuseid tähtaegselt. Kohtu hinnangul saadeti A. K.le kodusel aadressil kutsed kõigile hageja üldkoosolekutele, mille otsuste tühisuse tunnustamist ta taotleb. Koosolekute protokollidest ilmnevalt sai valdav osa hageja aktsionäridest/osanikest kutsed kätte ja need, kes seda vajalikuks pidasid, ilmusid koosolekutele, millest järelduvalt ei ole tõenäoline, et just A. K. koosolekutest teadlik ei olnud. Lisaks eeltoodule on A. K. vastuhagis esitatud äriseadustiku tõlgendus vastuolus antud seadusele seatud eesmärkidega ning seaduse rakendamine vastuhageja poolt soovitud viisil tooks kaasa ebaõiglase tagajärje ning oleks vastuolus seaduse eesmärgipärase kohaldamise põhimõttega. Tulenevalt TsÜS § 108 lg 1 sätestatud kohustusest toimida tsiviilkohustuste täitmisel ja tsiviilõiguste teostamisel heas usus, lasus A. K.1 kohustus ilmuda osanikuna OÜ I üldkoosolekutele ja erakorralistele üldkoosolekutele. OÜ I 06.05.2002 üldkoosoleku otsuse tühisuse tunnustamiseks puudub alus, sest selle koosoleku kokkukutsumise korra rikkumisele vastuhagi esitaja ei ole tuginenud. Samas ei oleks keegi kostjatest enda vastu nõude esitamise otsustamisel hääletada saanud, kuna ÄS § 177 lg 1 kohaselt ei või osanik hääletada, kui otsustatakse tema vastu nõude esitamist. A. L. apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Kostja A. L. palub tühistada Tallinna Linnakohtu 23.12.2005 otsuse hagi rahuldamise osas ning teha uus otsus, millega jätta OÜ I hagi A. L. vastu rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei vasta kaevatav kohtuotsus selle tegemise ajal kehtinud TsMS § 231 lg 4 nõuetele. Esimese astme kohus on jätnud aktsionäri ja aktsiaseltsi juhatuse liikme vastutuse küsimuse lahendamisel kohaldamata äriseadustiku vastavad sätted ega ole põhjendanud, miks ta ei arvestanud kostja (siin ja edaspidi on kostja all silmas peetud A. L. t) vastuväidete ja tõenditega võla tasaarvestamise kohta kostjale kuulunud aktsiakapitaliga. 7
(16)Riigikohus on 17.05.2005 [p. o. 11.05.2005] lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05 selgitanud, et kuriteo toimepanek ei ole aluseks tsiviilnõude esitamiseks. Tsiviilkorras kahju hüvitamine oleks eeldanud kostja poolt aktsiaseltsi juhatuse liikme ametikohustuste süülise rikkumise tuvastamist äriseadustiku (ÄS) § 315 tähenduses enne 01.07.2002 kehtinud redaktsioonis. Aktsiaseltsi juhatuse liikme võlasuhtele äriühinguga ei saa kohaldada lepinguvälise kahju tekitamise sätteid (
§ 448
). Kui nõustuda kaevatava otsuse seisukohaga, et kohus peab tsiviilasja lahendamisel lähtuma kriminaalmenetluses isiku teole antud õiguslikust hinnangust, tekiks olukord, kus tsiviilasja lahendav kohus oleks seaduse tõlgendamisel seotud kriminaalasja lahendanud kohtu seisukohaga, mis ei ole kooskõlas õigusemõistmise üldpõhimõtetega. Seega ei oma apellandi arvates tsiviilasjas tähendust kostjate kvalifitseerimine "ametiisikuna" ja KrK § 161 koosseisust tulenevalt ei saa tuvastatuks lugeda kahju olemasolu, vaid kahju tekkimine ja selle suurus tuleb tsiviilkohtumenetluse korras eraldi kindlaks teha, vastasel korral puuduks hagi läbivaatamisel üldse mõte. Tallinna Ringkonnakohtu 05.07.2004 otsusega tsiviilasjas nr 2-2/545/2004 saadeti tsiviilasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks alates eelmenetluse staadiumist. Järelikult pidi linnakohus otsuses uuesti hindama kõiki hageja väiteid, kostjate vastuväiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid. A. L. esitas tõendid selle kohta, et ta reaalselt tagastas temale kuulunud aktsiad AS-le I ja et aktsiate väärtusega 763 600 krooni tasaarvestati tema kohustus AS I ees. Tõenditeks olid AS I juhatuse 10.01.1994 otsus "Juhatuse liikmetele kompensatsiooni maksmise kohta"; 20.09.1993 kinnitatud AS I äriplaan; A. L. 17.04.1995 avaldus juhatusele aktsiate tagasiostmise kohta; AS I juhatuse 28.04.1995 koosoleku protokoll; AS I direktori 03.07.1995 tõend, et kostjal ei ole hageja aktsiaid; AS I põhikiri, aktsiaraamat ning aktsionäride 14/16.08.1995 ja 21.09.1995 üldkoosolekute protokollid koos aktsionäride nimekirjadega. Kolme viimatinimetatud tõendi ja AS I äriplaani tõendina mittearvestamist ei ole kohus isegi põhjendanud. AS I põhikirja p-st 9.8 nähtuvalt oli lubatud aktsiaseltsil aktsiaid tagasi osta. Apellant leiab ka, et hageja ei esitanud tõendeid kahju suuruse kohta. Tõendina esitatud 75 maksedokumendist 43, mille järgi on makstud 581 947,59 krooni, ei ole maksed EÜle "D" ja AS-le A. Meelevaldne on esimese astme kohtu väide, et kahjusumma suuruse üle vaidlus puudub. Kohus jättis tähelepanuta kostjate vastuväited selle kohta, et kahju suurust ei saa tõendada seaduse nõuete jämeda rikkumisega läbiviidud audiitorkontrolli aktiga. Kriminaalasjas korraldatud raamatupidamislik kohtuekspertiis samuti ei kinnita kahju suurust, sest 21.06.1996 ekspertiisiaktist nähtuvalt ei hõlma ekspertiis kogu 1995. aastat ega eraldi perioodi alates 02.05.1995, kui A. L. aktsiaseltsist lahkus ja aktsiad tagastas. Ekspertiisiaktis ei ole välja toodud kulutusi AS I juurdeehitusele ja kommunikatsioonide väljaehitamisele. Aktsiate tagastamise küsimus on õiguslik küsimus ja selle lahendamisel ei oleks kohus tohtinud raamatupidamisekspertiisi aktile tugineda. Kostja A. L. jääb väite juurde, et kokkuleppel AS-ga I ta tagastas oma aktsiad aktsiaseltsist lahkumisel 28.04.1995 ja sellega tehti pooltevaheliste rahaliste kohustuste tasaarvestus vastavalt
§ 234lg-le 1.
Aktsiaselts ei ole kostjale teatanud tasaarvestuse avalduse rahuldamata jätmisest ning aktsionäride üldkoosolekutele A. L. t pärast aktsiate tagastamist ei kutsutud. Vastasel juhul oleksid kõik A. L. aktsiate tagastamisele järgnenud üldkoosolekud tühised. Enne 14/16.08.1995 aktsionäride üldkoosolekut vähendati AS I aktsiakapitali A. L. le 8
(16)kuulunud aktsiate nimiväärtuse võrra ning sellega oli poolte tasaarvestus faktiliselt toimunud. Aktsiaseltsi juhatuse ja aktsionäride tegevus andis kostjale aluse arvata, et tasaarvestus on aktsepteeritud AS I juhatuse ja aktsionäride üldkoosoleku poolt. A. L. ei vastuta hageja juhatuse toimingute eest pärast 02.05.1995. A. L. kohustuse AS I ees tasaarvestasid aktsiakapitaliga AS I juhatuse liikmed Ü. R., A. K. ja L. K. , keda selle eest ei ole vastutusele võetud. AS I aktsionäride 21.09.1995 üldkoosolek käsitas õigussuhet kostjaga tsiviilõigusliku suhtena, volitades juhatust esitama hagi omandiõiguse tunnustamiseks Trummi tn ridaelamuboksidele. Apellant on seisukohal, et solidaarvastutust ei ole ÄS § 315 lg 1 järgi antud asjas võimalik kohaldada ilma neljandat juhatuse liiget Ü. R. kostjana kaasamata. Kohustise esemeks on ridaelamuboksid, mis ei ole jagamatud. Seega ei kohaldu vastutusele
§-d 187 ja 459. Arvestamata ei saa jätta asjaolu, et aktsiaseltsist lahkumiseni 02.05.1995 võis kostja ennast tollal kehtinud õigusaktide kohaselt pidada aktsiakapitali kaasomanikuks temale kuulunud aktsiakapitali nimiväärtuses 763 600 krooni, mis kattis tema kohustused aktsiaseltsi ees. Ka 15.09.1995 audiitorkontrolli aktis väljatoodud aktsiate bilansiline väärtus (7 636 * 85,70=) 654 405 krooni katab A. L. kohustuse aktsiaseltsi ees. A. K. apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Kostja A. K. palub tühistada Tallinna Linnakohtu 23.12.2005 otsuse tervikuna ning teha uus otsus, millega rahuldada vastuhagi ja jätta hagi rahuldamata. Kostja palub kõik tema kantud menetluskulud välja mõista OÜ-lt I. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kaevatavas kohtuotsuses ebaõigesti või ebapiisavalt tuvastatud asjaolud, kohus on rikkunud menetlusnorme tõendite ebaõige hindamise (mitte kogumis ja vastastikuses seoses, nagu nõudis TsMS § 95) ja kostja väidete analüüsimata jätmise läbi ning ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Käesolevas asjas ei ole kohus mõistnud õigust, vaid on tsiteerinud varasemaid kohtuotsuseid. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25.06.1998 jõustunud kohtuotsusega tuvastatu ei ole teo tsiviilõiguslikke tagajärgi läbivaatavale kohtule siduv kostja teo õigusvastasuse, kostja teo ja kahju tekkimise põhjusliku seose ning kahju suuruse osas. Esimese astme kohus pidi iseseisvalt uurima tõendeid ja tuvastama asjaolud, mis on kahju hüvitamise aluseks. Seda Tallinna Linnakohus ei teinud. Kaevatava otsuse väited on väärad, et kostja on kahju tekitamise omaks võtnud ja kahju suurus on eelnevates kohtumenetlustes kindlaks tehtud. A. K. on kohtumenetluse käigus kogu aeg kahju tekitamisele vastu vaielnud ja seletanud, et elamuboksi realiseeris ta AS I aktsionärina aktsiaseltsi majanduslikes huvides. Kohus on jätnud tähelepanuta kostjate väite, et AS I majanduslikud raskused tekkisid kolmanda isiku Ü. R. juhitud müügiosakonna tegevuse tagajärjel, mitte 20.09.1993 äriplaani teostamise tulemusel. See tähendab, et kostjad ei tekitanud äriühingule kahju. Seoses tõendite hindamisega märgib apellant, et kohus on kaevatavas otsuses kasutanud kohatut argumentatsiooni argumentum ad hominem, väites, et kostja L. K. ei saa hageja endise pearaamatupidajana tugineda vastuväitele, et hageja raamatupidamisdokumendid on puudulikud ja ei ole tõendina kasutatavad. Kostja ametipositsioon ei piira vastuväidete esitamise õigust ning raamatupidamise 9
(16)algdokumendid ei pidanudki kajastama kulutuste sihtotstarvet. Tuvastades asjaolu, et A. K. sai väidetavalt kätte kutsed hagejast äriühingu aktsionäride ja osanike üldkoosolekutele, on kohus teinud tõendite hindamisel loogikavea ja konstrueerinud vigase süllogismi. Kohtu hinnangul osalesid üldkoosolekutel need aktsionärid, kes koosolekutest teadlikud olid, järelikult pidid ka need aktsionärid, kes koosolekutel ei osalenud, olema koosolekutest teadlikud. Kostja (siin ja edaspidi on kostja all silmas peetud A. K.) jääb seisukohale, et koosolekul mitteosalemine tõendab loogika reeglite järgi seda, et isik ei olnud koosolekust teadlik. Hageja ei tõendanud kutsete õigeaegset väljasaatmist näiteks tähtkirja kviitungite või väljastusteadetega, mis oleks taganud kostjatele eelduse koosolekute kokkukutsumise teated kätte saada. Eelnevast tulenevalt rikuti äriühingu koosolekute kokkukutsumise korda ja üldkoosolekute otsused on tühised, mida kostja palus vastuhagis tuvastada. Vastuhagi jäeti ebaõigesti rahuldamata, kuna kohus lähtus väärast eeldusest, et A. K. sai koosolekute kutsed kätte, ning tegi sellest järelduse kostja pahauskse käitumise ja vastuhagi aegumise kohta. Väites, et osanik ei saanud ÄS § 177 lg 1 kohaselt enda vastu suunatud nõude esitamise otsustamisel hääletada, on kohus jätnud tähelepanuta, et A. K. oleks saanud hääletada kaaskostjate vastu nõude esitamise otsustamisel ja see oleks võinud otsust muuta. Apellandi hinnangul on kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Apellant ei nõustu kaevatavas otsuses tuvastatuga, et kuna keegi kostjatest ei olnud hagi esitamise ajal hageja juhatuse ega nõukogu liige, siis puudus huvide konflikt äriühingu juhatuse poolt hagi esitamisel kostjate vastu ja osanike üldkoosoleku volitus (otsus) hagi esitamiseks ei omanud tähtsust. Kostja rõhutab, et ÄS § 168 lg 1 p 10 kohaselt oli vajalik osanike üldkoosoleku otsus osaniku vastu tsiviilõigusliku nõude esitamisel ja A. K. oli OÜ I osanik hagi esitamise ajal. Samuti on kohus vääralt mõistnud ÄS § 4 lg 1, kui leidis, et äriühingu tegutsemine põhikirjast mittetulenevatel tegevusaladel (elamuehitus) moodustas iseenesest kahju tekitamise koosseisu. ÄS § 4 lg 1 kohaselt võib ettevõtja tegutseda tegevusaladel, millel tegutsemine ei ole seadusega keelatud. Samad tsiviilõiguse üldpõhimõtted kehtisid ka 1994.-1995. aastal enne äriseadustiku jõustumist. Apellant märgib kooskõlas eeltooduga, et teo karistusõiguslik kvalifikatsioon KrK § 161 järgi (ametiseisundi kuritarvitamisega olulise kahju tekitamine äriühingule) ei oma tähtsust teole tsiviilõigusliku hinnangu andmisel. Seda on kinnitanud Riigikohus 11.05.2005 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, millele kostja kohtuistungil viitas, kuid mida kohus otsuse tegemisel ignoreeris. Kohus ei oleks tohtinud kostja suhtes kohaldada
§ 448ega § 459.
Juhatuse liikme õigussuhe äriühinguga on olemuselt võlaõiguslik käsundussuhe ning sellele ei kohaldu kahju õigusvastase tekitamise sätted. Kohtul oleks tulnud hinnata, kas kostja(
- d)rikkus(
- id)seadusest ja põhikirjast tulenevaid tsiviilõiguslikke kohustusi hageja suhtes. A. K. väitel täitis ta talle süüks pandud tegudega AS I 20.09.1993 juhatuse otsusega vastuvõetud äriplaani, s. o tegutses seaduse piirides. Samuti puudus alus solidaarvastutuse kohaldamiseks kostja suhtes, sest kohus tuvastas, et A. K. on väidetavalt kahju hüvitanud. Seega ei saa temalt teistkordselt hüvitist nõuda ja A. K. l on tagasinõue kaaskostjate vastu. Kaevatava otsusega mõistetaks A. K. lt välja 750 000 + 481 833,33 = 1 231 833,33 krooni ehk tunduvalt suurem summa kui ülejäänud kostjatel. Kostja nimel olnud elamuboksi müügist 750 000 krooni eest on hageja 10
(16)saanud 400 000 krooni kasumit. L. K. apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Kostja L. K. palub tühistada Tallinna Linnakohtu 23.12.2005 otsuse hagi rahuldamise osas ning teha uus otsus, millega jätta OÜ I hagiavaldus rahuldamata. Samuti palub kostja mõista OÜ-lt I enda kasuks välja esimeses ja teises kohtuastmes kantud kohtukulud ja tühistada hagi tagamise abinõuna L. K. korteriomandit koormav käsutamise keelumärge Tallinna Linnakohtu kinnistusregistri registriosas nr
- Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on esimese astme kohus ekslikult lugenud kriminaalasjas tuvastatuks kostjate tekitatud kahju suuruse ja ei ole alusetult arvesse võtnud tsiviilasjas tõendamist leidnud asjaolu, et kostja (siin ja edaspidi on kostja all silmas peetud L. K. t) tasaarvestas oma võla hageja ees talle kuulunud AS I aktsiate müügiga. 16.08.1995 kuulus L. K. le 3 482 AS I aktsiat nimiväärtusega 342 800 krooni ja 16.08.1995 aktsionäride üldkoosolekul esitas kostja avalduse aktsiate müügi ja tasaarvestuse kohta. Kostja tasaarvestas võla 250 000 krooni, mis ei ole samastatav kahju hüvitamisega. Sellist tagasimüüki oli aktsiaseltsis ka varem praktiseeritud. 25.09.1995 andis kostja nimetatud aktsiad (aktsiatalongid) üle AS I juhatuse ainuliikmele Ü. R.le allkirja vastu. 16.08.1995 aktsionäride üldkoosolekul vabastati kostja AS I juhatuse liikme kohustest ning 21.09.1995 aktsionäride üldkoosoleku registreerimislehel on märgitud, et aktsionär L. K. on lahkunud. Edaspidi kostjal hagejaga õigussuhted puudusid. Kahe aasta jooksul ei teatatud kostjatele, et tasaarvestuse avaldust ei aktsepteerita, ning kostjaid ei kutsutud aktsionäride koosolekutele, millest järeldub, et hageja juhatus ja aktsionärid tunnistasid asjaolu, et kostjad ei ole AS I aktsionärid pärast aktsiate tagasimüüki aktsiaseltsile. Tasaarvestuse kajastamise eest hageja raamatupidamises vastutas juhataja Ü. R.. Kostja aktsiate tagasiostmist nimiväärtusega kinnitab see, et AS I aktsiakapitali pärast 25.09.1995 ei vähendatud. Aktsiakapitali mittevähendamine kinnitab ka seda, et AS I majanduslik olukord ei olnud nii halb, et netovara oleks langenud alla poole aktsiakapitalist; järelikult aktsiaselts ei olnud tegutsenud olulise kahjumiga. Aktsiate tagastamine aktsiaseltsile oli lubatud Eesti NSV Ministrite Nõukogu 23.11.1989 määrusega nr 383 kinnitatud "Aktsiaseltsi põhimääruse" p-s
- Ka AS I põhikirja p 6.3 ei sätestanud taolist keeldu. Põhikiri välistas aktsiate tagasiostmise nõude esitamise, kuid ei välistanud sissemakse tagasiostmist, mida AS-s I kriminaalasja materjalidest nähtuvalt pidevalt praktiseeriti. L. K. tasaarvestas AS I nõude oma vastunõudega aktsiate eest tasumiseks (aktsiate nimiväärtus 342 800 krooni). Kostja pidi hagejale tasuma AS I poolt elamuboksi eest tehtud sissemakse 250 000 krooni, kuid hüvitas hageja tehtud kulutused 342 800 krooni ulatuses. Samas on kostja seisukohal, et elamuboksi ehitusse investeeris AS I vähem raha kui kostja hüvitatud 342 800 krooni. Hageja ei finantseerinud tööjõukulusid ja materjali maksumust. Kriminaalasjas teostatud 18.10.1996 kohtuekspertiisi aktist nr 62-R/e nähtuvalt on ridaelamuboksi Tallinnas XXX ehituslik maksumus 386 847 krooni. Maksumus on tuvastatud ajal, kui kostja oli aasta jooksul pärast aktsiaseltsist väljaastumist elamuboksi omal kulul edasi ehitanud. Apellandi arvates tuvastati Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 11
(16)25.06.1998 otsusega kostjate poolt olulise kahju tekitamine kui KrK § 161 koosseisuline tunnus. Tsiviilhagi nõude suuruse pidi tõendama hageja ning kostja arvates ei ole väidetava kahju suurus tõendatud. Apellant ei nõustu kaevatava otsuse seisukohaga, et kahju suurus 2 195 500 krooni on tuvastatud kriminaalasjast toimiku juurde võetud raamatupidamisdokumentidega (kokku 75 nimetust, tsiviilasja toimiku III köide). Dokumentides kajastatud summade liitmisel moodustub summa 2 095 499 krooni, mis on 100 000 krooni väiksem kui väidetava kahju suurus. Järelikult ei saa ka hagi hind, mis on saadud A. K. müüdud elamuboksi hinna 750 000 krooni lahutamisel väidetava kahju suurusest, olla õige. Täiendavalt on hageja viidanud kriminaalasja materjalides olevatele tõenditele AS I poolt elamubokside ehitamisele tehtud kulutuste kohta. Hageja esitatud tõendite loetelus toodud summade liitmisel kujuneb väidetava kahju suuruseks 2 333 499 krooni. Kostja juhtis kohtu tähelepanu sellele, et nimetatud dokumentidest ei nähtu, milliseid kaupu, materjale osteti ja töid tehti ning teenuseid telliti; ei nähtu materjalide kasutamise objektid, kulutuste sihtotstarve. Apellant vaidleb vastu kaevatava kohtuotsuse põhjendusele, et L. K. ise vastutas AS I pearaamatupidajana dokumentide õigsuse ja nõuetele vastavuse eest. Peale pearaamatupidaja oli ka teisi raamatupidajaid ja apellant ei kontrollinud ega viseerinud üksi kõiki dokumente. Samuti ei tõenda kahju suurust AS I audiitorite 18.09.1995 õiend ega kriminaalasjast ülevõetud raamatupidamisliku kohtuekspertiisi 21.06.1996 akt, millele kohus on 23.12.2005 otsuses tuginenud. Audiitorid ei võrrelnud maksekorraldusi sissetulnud arvetega ja seetõttu ei ole kindlaks tehtud, missugused kulutused tehti seoses kõnealuste ridaelamubokside ehitamisega ja missugused kulutused tehti ja arved tasuti seoses AS I igapäevase majandustegevusega. Sama puudus on raamatupidamisekspertiisi aktil; lisaks on selles öeldud, et rea oluliste dokumentide puudumise tõttu saab ekspertiisi teha dokumentide põhjal kuni 1995. aastani ja kassaraamatu põhjal kuni 12.09.1995. Kostja leiab, et ta ei ole hagejale kahju tekitanud. Kohus oleks väidetava kahju põhjustamise tuvastamisel pidanud tõenditena arvesse võtma 20.09.1993 kinnitatud AS I äriplaani ja AS I juhatuse 10.01.1004 otsust, millega otsustati kostjatele korterid ehitada. Juhatuse otsuses ei peetud silmas tasuta hüvet, vaid ehituse finantseerimist AS I poolt, mille kostjad hiljem hüvitavad. Hageja vastus apellatsioonkaebustele Hageja OÜ I vaidleb kostjate apellatsioonkaebustele vastu ning palub jätta need rahuldamata ja kaevatava kohtuotsuse muutmata. Kohtukulud palub vastustaja jätta apellantide kanda. Ringkonnakohtu istung Istungil palusid apellandid kaebused rahuldada. Vastustaja ja kolmas isik palusid jätta apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus leidis, et vastuhagi osas on linnakohtu otsuse põhjendused õiged. Kolleegium nõustub selles osas linnakohtu otsuste põhjendusega ja TsMS 654 lg.6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. 12
(16)OÜ I hagi rahuldamise osas kolleegium leiab, et otsus tuleb muuta, s.o. osaliselt tühistada põhjenduste ja kostjatelt välja mõistetud kahju hüvituse suuruse osas, ning selles osas apellatsioonkaebused osaliselt rahuldada. Kohus on eksinud materiaalõiguse ja protsessiõiguse normide kohaldamisel. Kolleegium muudab hagi rahuldamise õiguslikku kvalifikatsiooni ja põhjendust. Linnakohus on ebaõigesti kohaldanud lepinguvälise kahju hüvitamise sätteid. Nagu Riigikohus oma 11.05.2005 otsuses nr. 3-2-1-41-05 selgitas, on juhatuse liikme õigussuhe äriühinguga oma olemuselt lepingusarnane võlaõiguslik suhe ja pooltele on suhtest tulenevalt nii võlaõiguslikud õigused kui kohustused. Suhtele saab kohaldada käsunduslepingule sätestatut. Seetõttu tuleb juhatuse liikme kohustuste rikkumist hinnata sellest võlasuhtest tulenevate kohustuste rikkumisena. Selle raames tekitatud kahju hüvitamisele ei saa kohaldada lepinguväliselt õigusvastaselt kahju tekitamise sätteid. Juhatuse liikme kohustusi hinnatakse esmajoones lepingulisele vastutusele omaste tunnuste alusel. Seega ei ole nõude lahendamisel, mis on suunatud juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamisele, kohaldatavad
§ 448
ja ega kogu
- peatükk. Periood, mil toimus AS I arvel kostjatele ridaelamubokside soetamise ja ehitamise eest tasumine, on 20.01.2004 kuni 09.06.
- Käsundit reguleeris sellel ajal
35. peatükk.
§ 394
lg.1 kohaselt käsunduslepingu järgi kohustus volinik teostama volitaja arvel ja nimel teatavaid juriidilisi tegusid.
§ 395
lg.1 sätestas, et volinik on kohustatud täitma talle antud ülesande vastavalt volitaja juhenditele. Volitaja juhistest omavoliliselt kõrvalekaldumist tuleb vaadelda käsunduslepingujärgsete kohustuste mittetäimise või mittekohase täitmisena voliniku poolt. See annab volitajale õiguse nõuda volinikult tekitatud kahjude hüvitamist
§-de 222 ja 227 alusel.
§ 222
lg.1 ja 2 kohaselt kui võlgnik ei täida kohustist või ei täida seda nõuetekohaselt, on ta kohustatud hüvitama kreeditorile sellega tekitatud kahjud. Kahjude all mõistetakse kreeditori poolt tehtud kulutusi, tema vara kaotsiminekut või rikkumist, samuti ka kreeditori poolt saamata jäänud tulu.
§ 227
sätestas süü kui vastutuse tingimuse kohustise rikkumise eest.
§ 187
sätestas, et solidaarne kohustus tekib, kui see on ette nähtud lepingu või seadusega, eriti kohustise eseme jagamatuse korral.
§ 459kohaselt vastutavad ühiselt kahju tekitanud isikud kannatanu eest solidaarselt. Alates 01.09.1994 kehtima hakanud Ts
ÜS § 46 lg.1 kohaselt juhatuse või seda asendava organi liikmed, kes on oma kohustuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega süüliselt kahju tekitanud sellele juriidilisele isikule, vastutavad juriidilise isiku ees solidaarselt. Käsundusleping on oma olemuselt fidutsiaarne, s.o. usaldusel põhinev. See tähendab, et käsundisaaja peab tegutsema käsundiandja huvides, ilmutades seejuures vajalikku hoolsust, ja olema käsundiandjale lojaalne. Nii kriminaalasjas tehtud otsuste, antud tsiviilasja materjalide kui ka kostjate õigeksvõtuga on tõendatud, et nemad hageja juhatuse liikmetena võtsid vastu juhatuse otsuse (dateeritud 10.01.2004 kuupäevaga) välja ehitada iseendale korterid, ja selle otsuse täitmise käigus perioodil 20.01.1994 kuni 09.06.1995 suunati aktsiaseltsi rahalisi vahendeid ridaelamubokside osamaksude eest tasumiseks ja selle ehitamise finantseerimiseks. Sellega nad rikkusid oma hoolsuskohustust aktsiaseltsi ees, ja kuna selle läbi suunati aktsiaseltsi rahalised vahendid nende isikliku vara 13
(16)suurendamisse, ka lojaalsuskohustust. Tähendatud moel käsundi rikkumine põhjustas aktsiaseltsi vara vähenemise ehk varalise kahju tekkimise. Seega tekkis neil kohustus hüvitada aktsiaseltsile
§-de 222 ja 227 alusel nende poolt käsundi mittekohase täitmisega süüliselt tekitatud varaline kahju. Hinnates kostjate apellatsioonkaebuse väiteid käsundi alusel tekkiva vastutuse seisukohalt, märgib kolleegium, et kostjate väited, et nad täitsid äriplaani korterite ehitamise kohta ning et tegemist oli investeeringuga, on põhjendamatud ega välista nende süüd kahju tekkimises. Kõigepealt on 20.09.1993 äriplaani esitanud kostja A. K. ja kinnitanud juhatuse esimees kostja A. L. (toimiku I kd. lk.81). Teiseks, nimetatud äriplaan nägi ette osta hagejale, s.o. juriidilisele isikule, „pooleliolevat kinnisvara“, ehitada korterid hageja arvel välja ja seejärel need realiseerida kas aktsionäridele või kõrvalistele isikutele. Kostjad seda plaani ei järginud, sest võtsid vastu otsuse ja suunasid aktsiaseltsi raha kostjate omandis olevatele korteritele, s.o. tegemist ei olnud aktsiaseltsile korterite ostmise ja aktsiaseltsi vara suurendamisele suunatud tegevusega. Kolmandaks, kui ka äriplaan oleks näinud ette aktsiaseltsi rahaliste vahendite pööramist kolmandate isikute vara hulka ilma ekvivalenti saamata, siis oleks selle plaani realiseerimine tähendanud juhatuse liikmete poolt käsundist tuleneva hoolsuskohustuse rikkumist. Seega ei anna kostjate need väited alust järeldada nende süü puudumist aktsiaseltsi vara vähendamises ja talle sellega kahju tekkimises. Linnakohus on ebaõigesti leidunud , et puudub vaidlus tekitatud kahju suuruse osas. Kohus on selles osas jätnud hindamata ja kummutamata kostjate väited ja tõendid selle kohta, et vaidlusalusel perioodil teostas ka aktsiaselts enda jaoks ehitust ja remonti, ning et osa arvetest, mis kriminaalasjas seostati ridaelamubokside ehitamisega, tasuti tegelikult aktsiaseltsi enda ehitus- ja remonditööde eest. Linnakohtu otsuses puudub selge põhjendus, miks kohus loeb tõendatuks kahju suuruse 2 195 000 kr.; kohus on üksnes viidanud audiitorkontrolli järeldustele, kriminaalasjas antud raamatupidamiseksperdi arvamusele, ning kriminaalasjas tehtud otsustele, viidates TsMS §-le 94 lg.3. Kolleegium leidis, et sellega rikkus kohus kehtinud TsMS § 231 lg.4 sätteid ning kohaldas ebaõigesti TsMS §-i 94 lg.3. Kuigi on tegemist olulise protsessuaalse rikkumisega, ei pea kolleegium võimalikuks asja saatmist esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, pidades silmas eeskätt seda, et antud kahju hüvitamise menetlus, arvestades ka menetlust kriminaalasjas, on juba kestnud üle mõistliku aja. Kolleegium tuvastab ise kahju suuruse, lähtudes esimese astme kohtule esitatud tõenditest ja väidetest. Antud juhul on aktsiaseltsi kahjuks tema rahalised vahendid, mis suunati kostjate ridaelamubokside osamaksete tasumiseks ja bokside ehitamiseks. Hageja on tõendina esitanud Harju Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsused kriminaalasjas ning samad tõendid, mis olid esitatud kriminaalasjas: audiitorkontrolli arvamus, raamatupidamiseksperdi kinnitus audiitorite arvamuse õigsuse kohta, ning koopiad kriminaalasjas aluseks olnud maksekorraldustest. Kostjate poolt on esitatud Kohtuekspertiisi ja kriminalistika büroo 18.10.1996 ekspertiisiakt, mille kohaselt oli kostja L. K. ridaelamuboksi valmidusaste 1996.a. 14
(16)69,5% ehitusmaksumusega 386 847 kr. (toimiku I kd. lk.214), aktsiaseltsi direktori ja pearaamatupidaja allakirjutatud aktid renditud vara hooldamiseks ja remondiks kulutatud vahendite, materjalide ja remonditööde kohta (I kd. lk. 215-218) ja Ae kalkulatsioon Trummi t. ridaelamu ühe boksi sihthinna kohta, mille järgi oli nn. sihthinnaks 580 546 kr. (I kd. lk.229-236). TsMS § 94 lg.3 sätestas, et jõustunud kohtuotsus kriminaalasjas on teo tsiviilõiguslike tagajärgede asja läbivaatavale kohtule kohustuslik üksnes küsimuses, kas tegu leidis aset ja kas teo pani toime antud isik. Kriminaalõiguslikult karistatava teoga tekitatud kahju suurus, mis on tuvastatud kriminaalkohtu otsusega, ei oma prejuditsiaalset tähendust, ehk siis kriminaalkohtu otsuses tuvastatud muud faktilised asjaolud ei oma teo tagajärgi läbivaatavale kohtule ette kindlaksmääratud tõenduslikku jõudu; selles osas on kriminaalkohtu otsuses tuvastatu arvestatav üksnes ühe (dokumentaalse) tõendina. Kolleegium märgib, et kumbki pool oleks saanud esitada täiendavaid tõendeid, kas või taotleda tunnistajate ülakuulamist, oma väidete ja vastuväidete kinnitamiseks küsimuses, kui suures osas kulutati hageja rahalisi vahendeid elamubokside ehitamiseks. Hinnates olemasolevaid tõendeid leiab kolleegium, et kostjad on tõendanud, et rahalisi vahendeid kulutati ka hageja enda huvides tehtud remondi- ja ehitustöödele ning bokside ehitusmaksumuse kohta esitatud tõendid viitavad sellele, et nendele suunatud hageja rahalised vahendid ei saanud olla nii suured, nagu on sedastatud kriminaalkohtu otsustes. Hinnates hageja tõendeid märgib kolleegium kõigepealt, et Harju Maakohtu 04.05.1998 otsuses on aritmeetiline viga. Kohtuotsuses märgitud makseid kokku liites saame mitte 2 195 500 kr., vaid 2 095 499 kr., s.o. 100 000 kr. väiksema summa. Sama viga on edasi kandunud järgnevatesse kohtuotsustesse. Juba selle vea tõttu tuleb kriitiliselt suhtuda audiitorite õiendisse ja selle õigsust kinnitanud raamatupidamiseksperdi arvamusse. Audiitorite õiendi kohaselt kulutati mittesihipäraselt ehk kaubandustegevuseks ettenähtud raha 2 195 500 kr. ulatuses (I kd. lk.39-43). Kriminaalasjas antud raamatupidamiseksperdi arvamuses üksnes kinnitatakse audiitorite järelduse õigsust mittesihipäraste kulutuste kohta. Samas esineb ka siin viga: ekspert kirjeldab ebaõigesti audiitorite järeldust; viidatakse, et audiitorite õiendi kohaselt ostis AS I 750 000 kr. eest EÜ-lt D pooleliolevad boksid ja peale selle tehti käibekulude arvelt teisi ehituskulutusi 2 195 500 kr. eest. Sellist järeldust audiitorid oma õiendis ei teinud; õiendis ei ole märgitud, et AS I ostis omale pooleliolevad kolm ridaelamuboksi, ja selles on leitud, et kokku kulutati ridaelamuboksidele AS I kaubandustegevuseks ettenähtud rahast 2 195 500 kr. Hinnates esitatud tõendeid kogumis leiab kolleegium, et ridaelamuboksidele kulutatuks ehk siis kostjale tekitatud kahjuks saab lugeda üksnes neid ülekandeid ja väljamakseid, mis on AS I poolt tehtud EÜ-le D, bokside ehitajale AS A ja Keskühistule T. Neid kokku liites saame boksidele kulutatud AS I rahaks 1 573 551 kr. Lahutades hagejale A. K. kaudu hüvitatud summa 750 000 kr., saame hüvitamata ja väljamõistmisele kuuluva kahju suuruseks 823 551 kr. Seega tuleb otsus hagi täieliku rahuldamise kohta tühistada ja teha selles osas uus otsus kostjatelt 823 551 kr. väljamõistmiseks. Selles osas apellatsioonkaebused osaliselt rahuldatakse. 15
(16)Mis puutub apellantide A. L. ja L. K. väitesse selle kohta, et nad tasaarvestasid oma kohustused aktsiaseltsi ees oma aktsiate tagastamisega, siis see ei ole põhjendatud.
§ 234
kohaselt kohustis lõpeb samaliigilise vastunõude tasaarvestamisega, mille tähtaeg saabus või mille tähtaeg on määramata või on määratud nõude esitamise momendiga. Tasaarvestamiseks on küllaldane ühe poole avaldus. Linnakohus on õigesti leidnud, et kostjatel puudus AS I vastu tasaarvestatav nõue. See, et kostjad esitasid avaldused aktsiate tagasimüügiks ja andsid juhatuse teistele liikmetele üle oma ajutised aktsiatalongid, ei tekitanud aktsiaseltsile kohustust aktsiate nimiväärtust neile hüvitada. Tegemist on pakkumusega tehinguks, millele aktsepti ei järgnenud. Täpsem oleks öelda, et kostjad tegid hagejale ettepaneku tasaarveldada nende võlg aktsiaseltsi ees nende poolt loovutatavate aktsiate nimiväärtusega ehk siis lugeda tekitatud kahju hüvitatuks loovutatavate aktsiate nimiväärtuse ulatuses. Varalise kahju tekitamisel tekib kahjutekitanul kannatanu ees rahaline kohustus.
§ 185
lg.1 kohaselt kohustise täitmise asendamist võlgniku poolt selle täitmise ajal lubatakse ainult kreeditori nõusolekul. Aktsiate nimiväärtuse väljamaksmine tähendab aktsiakapitali vähendamist (AS I põhikirja p.9.8). AS I põhikirja p.5.2.1 kohaselt oli aktsiakapitali vähendamise otsustamine aktsiaseltsi kõrgema organi üldkoosoleku pädevuses. Selline üldkoosoleku otsus puudub. Seega ei saa öelda, et kostjad hüvitasid kahju aktsiate loovutamisega, ning seda olukorda ei muuda küsimus, mis neist aktsiatest edasi sai, samuti kui asjaolu, et kostjate juhatuse liikmeks oleku ajal praktiseeriti aktsiate tagasiostmist ilma aktsionäride üldkoosoleku otsuseta. Põhjendamatud on apellantide väited solidaarvastutuse kohaldamatuse kohta. Juhatuse liikmetel on ühine hoolsuskohustus ja selle rikkumisega tekitatud kahju on ühiselt tekitatud. Juhatuse liikmete vastutuse ulatust ei määrata selle järgi, kui palju nad isiklikult rikkumisest kasu said või kas üldse said, samuti kui palju keegi kostjatest on tekitatud kahjust hüvitanud. Alates TsÜS-i kehtima hakkamisest on juhatuse liikmete solidaarvastutus eraldi ja otse sätestatud. Solidaarvastutuse korral on kreeditori õigus otsustada, kellelt solidaarvõlgnikest ta kahju hüvitamist nõuab. Seega on alusetu A. L. apellatsioonkaebuse väide, et hagi ei oleks saanud lahendada ilma neljandat juhatuse liiget Ü. R. kostjaks kaasamata. Põhjendamatud on apellandi A. K. väited hageja õiguse puudumisest kahju hüvitamise hagi kostjate vastu esitada seetõttu, et puudub osaühingu vastav otsus. Juba AS Ii aktsionäride üldkoosolekul 21.09.1995 võeti vastu otsus kohustada Ü. R. pöörduma majanduspolitseisse kriminaalasja algatamiseks kostjate suhtes ja ridaelamuboksidele omandiõiguse taotlemiseks ja nende arvel tekitatud kahju hüvitamiseks. OÜ I osanike 06.05.2002 otsusega „kiideti heaks“ juba esitatud hagiavaldus kostjate vastu kahju hüvitamiseks. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 64 lg.1 alusel mõistab kolleegium kostjatelt välja 40 000 kr. riigilõivu riigituludesse, s.o. igaühelt 13 330 kr. TsMS § 60 lg.1 ja 11 järgi jätab kolleegium poolte ülejäänud kohtukulud nende endi kanda. Tiit Kollom Ande Tänav Gaida Kivinurm 16
(16)