← Eesti

2-04-264/5

Obsah (4)§ 272§ 276§ 477§ 231

2-04-264 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Margo Klaar, Gaida Kivinurm teatavaks- 25. mai 2006.a Tallinna Ringkonnakohtu ka

§ 272

lg 3 järgi on võimalik üksnes kehtiva võlasuhte ümbervormistamine laenulepinguks. Likvideerija pädevus selle tehingu tegemisel ei oma asjas tähendust.

  1. AS-i B likvideerija V. S. A. I.’i esindusõigus kolmandate isikute ees on ÄS § 372 lg 3 järgi piiramatu. Kuid likvideerija äriühingu seadusliku esindajana võib teha tehinguid seaduses ettenähtud pädevuse ulatuses (ÄS § 372 lg-d 2 ja 3). Likvideerija ülesannete hulka ei kuulu uute rahaliste kohustuste võtmine, eriti juhul, kui kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaeg on möödunud.
  2. A Ltd ja võlgniku 21.12.1998 sõlmitud laenulepingu alusel raha ülekandmine on tõendatud. Selle nõude osas tuleb tunnustada põhivõlga 434 609 krooni. Kuid vähendada tuleb viivist seaduses sätestatud viivisemäärani (tsiviilkoodeksi kehtivuse ajal 3% aastas ja võlaõigusseaduse jõustumisest alates 01.07.2002 7% aastas), kokku 1402 päeva eest 73 689,54 krooni.
  3. A Ltd ja AS-i MV sõlmitud tehnika- ja juhtimisteenuse leping on heaks kiidetud AS-i MV erakorralisel üldkoosolekul 12.08.
  4. Tunnustada tuleb hageja nõuet 311 024 krooni põhivõla ja 121 580,56 krooni intressi osas. Viivist tuleb vähendada eeltoodud põhjendustel seaduses ettenähtud viivisemäärani. Lugeda võlgniku viivitust kohustuse täitmisel alates 01.12.2000 ja tunnustada viivist 577 päeva eest 62 705,53 krooni.
  5. AS-i B likvideerija V. S. A. I.’i ja võlgniku sõlmitud laenuleping on TsÜS § 129 lg 1 alusel tühine kui volituseta tehtud tehing. ÄS § 372 lg 1 kohaselt ei vajanud V. S. A. I.s iseendaga tehingu tegemiseks aktsiaseltsi nõukogu luba, kuid tema volitused olid piiratud ÄS § 372 lg-te 2 ja 3 alusel likvideerimismenetluse toiminguteks vajalike tehingutega. Likvideeritavale äriühingule uute rahaliste kohustuste võtmine ei ole tehing, mis on suunatud äriühingu tegevuse lõpetamisele, varade müümisele ja võlausaldajate nõuete rahuldamisele.
  6. TH AS-i ja võlgniku 02.08.2001 sõlmitud laenuleping on rahatu. Seega ei olnud TH AS-il nõuet, mida hagejale loovutada.

§ 272

lg 2 järgi on laenuleping reaalne leping, mis loetakse sõlmituks raha üleandmisel. Hageja ei tõendanud, et TH AS oleks võlgnikule raha üle andnud. 18. Advokaadibüroo MH&P ja võlgniku vahel sõlmitud õigusabiteenuse osutamise lepingutest tulenevad nõuded kogusummas 487 557,90 krooni on põhjendatud. Võlgnik on jätnud arved 3

(7)tasumata. Lepingust tulenev kohustus tuleb vastavalt VÕS § 76 lg-le 1 täita lepingus ettenähtud viisil. VÕS § 113 lg 1 alusel nõutud viivist kohus vähendada ei saa. Kostja ei ole viivise vähendamist ka taotlenud. T AS-i apellatsioonkaebuse põhjendused
  1. T AS esitas otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada osaliselt hagi rahuldamata jäetud osas ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega hagi täielikult rahuldada. Hageja palus AS-ilt M välja mõista T AS kohtukulud ja jätta kostja kohtukulud tema enda kanda.
  2. Esimese astme kohus on tõendite hindamisel vääralt tuvastanud võlgniku AS B ning T AS, V. S. A. I.’i ja TH AS vahel sõlmitud laenulepingute rahatuse. Raha üleandmine nimetatud laenulepingute alusel oli tõendatud T AS 23.05.2001 ja TH AS 02.08.2001 maksekorralduste ning V. S. A. I.’i antud laenu puhul AS B kassa sissetuleku orderitega, samuti poolte kinnitustega hiljem kirjalikult vormistatud laenulepingutes. Lisaks esitas hageja kohtule võlgniku juhatuse liikmete kirjaliku kinnituse selle kohta, et AS B laenulepingutes toodud tingimustel laenu sai. Nimetatud tõendite põhjal oleks tulnud hagi kõnealuses osas rahuldada.

§ 276

lg-st 2 tulenevalt on tunnistajate ütlustega keelatud tõendada laenulepingute täitmist, kuid mitte laenulepingute üksikuid tingimusi. Kui kohus leidis, et võlgniku juhatuse liikmete kirjalik kinnitus ei ole käsitatav dokumentaalse tõendina, oleks tal tulnud rahuldada hageja esindaja 23.08.2004 alternatiivne taotlus ja kuulata juhatuse liikmed üle tunnistajatena. Samuti ei ole kohus võtnud seisukohta 21.05.2004 hagi täpsustuses esitatud hageja väite osas, et kui kohus ei tõlgenda rahasummade ülekandmist AS-ile B laenulepinguna, on hagejal õigus nõuda raha tagastamist alusetu rikastumise sätete (

§ 477

lg 1) alusel koos seadusjärgse viivisega (

§ 231lg 1 ja alates 01.07.2002 VÕS § 113).

Hageja väidete ja tõendite arvestamata jätmisega rikkus esimese astme kohus oluliselt protsessiõiguse normi (TsMS § 231 lg 4). Kaevatava kohtuotsuse järeldus, et kirjalikku vormi nõudvaid laenulepinguid ei saa pärast raha ülekandmist kirjaliku kokkuleppega vormistada, sest ümbervormistamiseks peab võlasuhte kehtivus olema tõendatud, on vastuolus

§ 272lg-s 3 sätestatu ja äripraktikaga.

Riigikohtu 10.10.2002 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-104-02 kohaselt saab laenuks ümber vormistada igasugust võlasuhet ja selle õiguslikuks tagajärjeks on tõenduskoormuse ümberpööramine, see tähendab, et pärast võla ümbervormistamist peab võlgnik (laenaja) tõendama, et ta laenu ei saanud. Kuivõrd käesolevas asjas oli tõendatud raha ülekandmine võlgnikule, lasus kostjal kohustus tõendada, et tegemist ei olnud laenusuhtega.

  1. Hageja ei ole nõus A Ltd. ja võlgniku vahel sõlmitud laenulepingute täitmist sanktsioneerinud viivise vähendamisega seadusjärgse viivise määrani. Kohus leidis põhjendamatult, et viivis on ebamõistlikult suur, arvestamata hageja põhjendust, et laenu õigeaegse tagasimaksmata jätmise tagajärjel on talle tekkinud kahju seoses AS B pankrotimenetluses osalemise vajadusega. Kohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 162 lg-t 1, mille kohaselt viivise vähendamisel tuleb eelkõige arvesse võtta kohustuse täitmise ulatust. Antud juhul on kohustus võlgniku poolt täies ulatuses täitmata. Alates võlaõigusseaduse jõustumisest kehtiva seadusjärgse viivise määrana rakendas kohus vääralt 7% aastas, kusjuures VÕS §-dest 94 ja 113 ning VÕSRakS §-st 14 tulenevalt kohaldatakse alates 01.07.2002 seadusjärgse viivise määra 14% aastas ehk 0,038% päevas. Lisaks arvestas kohus ühe laenulepingu puhul ajavahemiku 01.07.2002- 03.12.2003 pikkuseks 522 päeva ja teise laenulepingu puhul 520 päeva. AS M apellatsioonkaebuse põhjendused
  2. AS M esitas otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada osaliselt ja teha uue otsuse, millega tunnustada T AS-i nõuet AS B pankrotimenetluses muu tähtaegselt esitatud 4

(7)nõudena summas 351 398,05 krooni.
  1. Apellant ei nõustu A Ltd. ja võlgniku vahelisest laenulepingust tuleneva hageja nõude tunnustamisega linnakohtu poolt põhivõla 434 609 krooni ja seadusjärgse viivise võla 73 689,54 krooni ulatuses, kuna otsusest ei nähtu selget viidet tõenditele, millele nõude tunnustamine põhines. TsMS § 231 lg 4 kohaselt peab kohus kogutud tõendeid analüüsima. Tõendid nimetatud summa ülekandmise kohta on puudulikud. Samuti vaidleb apellant vastu Advokaadibüroo MH&P ja võlgniku vahel sõlmitud õigusabiteenuse osutamise lepingutest tuleneva nõude kogusummas 487 557,90 krooni ulatuses tunnustamisele. Kohus eiras nõuet sellises suuruses tunnustades TSMS § 231 lg 4 nõudeid ja rajas hagi rahuldamise arvete esitamise faktile, analüüsimata nõude tekke alust. Nõude suurus on ebaselge ning seepärast ei saa seda tunnustada. Hageja märkis TH AS-ilt 15.05.2003 omandatud Advokaadibüroo MH&P nõude suuruseks (põhivõlg koos seadusjärgse viivisega) 136 159,85 krooni ning otse Advokaadibüroolt MH&P 12.12.2003 omandatud nõude suuruseks 215 238,20 krooni. Seega moodustab Advokaadibüroo MH&P arvete alusel tunnustamiseks esitatud hageja nõue koos viivistega kokku 351 398,05 krooni, mitte kohtu poolt arvutatud 487 557,90 krooni. Samas on tõendatud Advokaadibüroo MH&P poolt nõude loovutamine summas 336 962,22 krooni, millele lisanduvad eelmainitud viivised.
  2. Pooled vaidlesid teineteise apellatsioonkaebustele vastu. Menetluse edasine käik
  3. Tallinna Ringkonnakohus muutis
  4. juuni 2005.a otsusega linnakohtu otsust ja tunnustas hageja nõuet muu tähtaegselt esitatud nõudena summas 753 062 krooni. Otsuse kohaselt kuulus AB MH&P õigusabiteenuse osutamisest tulenev nõue tunnustamisele summas kokku 351 398 krooni ja 5 senti. Ringkonnakohus luges kehtivaks ka V.S.A. I.i poolt antud võlatunnistuse summas 27 934 krooni ning võlatunnistuse
  5. augustil 1997.a sõlmitud tehnika ja juhtimise teenuse osutamise lepingust tulenevate nõuete kohta summas 373 729 krooni (sh intress 62 705, 53 krooni). Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus hageja esitatud ja kostja vaidlustatud nõuded tunnustamata. Hageja vaidlustas ringkonnakohtu
  6. juuni 2005.a otsuse rahuldamata jäetud osas, s.o summas 3 615 708,17 krooni. Riigikohtu
  7. jaanuari 2006.a otsusega nr 3-2-1-146-05 tühistati ringkonnakohtu
  8. juuni 2005.a otsus vaidlustatud osas. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused asja uuel läbivaatamisel
  9. Kolleegium leiab, et linnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu osaliselt tühistada osas, milles linnakohus jättis tunnustamata hageja nõuded ning vähendas viiviseid. Hageja nõuet AS B pankrotimenetluses tuleb tunnustada muu tähtaegselt esitatud nõudena summas kokku 2 973 773,08 krooni. T AS apellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele. Avatud Aktsiaselts M apellatsioonkaebus on õigesti osaliselt rahuldatud Tallinna Ringkonnakohtu
  10. juuni 2005.a otsusega, millises osas ei ole otsust vaidlustatud. Ülejäänud osas AA M apellatsioonkaebus rahuldamisele ei kuulu. T AS apellatsioonkaebus
  11. Vaidlus puudub käesolevas menetlusstaadiumis selles, et hageja poolt võlgnikule
  12. mail 2001.a ülekantud laen summas 125 000 krooni (põhivõlg) on vormistatud võlatunnistusena VÕS § 30 mõttes (laenulepinguna pealkirjastatud dokument t lk 39–42). Võlatunnistus kujutab endast lepingut, millega lubatakse kohustuse täitmine selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus, või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Seejuures puudub vajadus tuvastada, kas 5
(7)kohustus, mille olemasolu tunnistati, oli tegelikult olemas. Samas märgib kolleegium, et hageja on esitanud kohtule tõendina maksekorralduse, millest nähtuvalt on hageja
  1. mail 2001.a kandnud võlgniku õiguseelneja kontole üle 125 000 krooni. Kuivõrd hageja on tõendanud võlgnikule raha ülekandmise, pidanuks kostja nõuet vaidlustades tõendama, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada. Kostja sellekohaseid tõendeid esitanud ei ole. Kolleegium leiab, et kõnealusest võlasuhtest tulenev nõue kuulub tunnustamisele põhivõla 125 000 krooni ja intressisumma 38 013,70 krooni osas. Vastavalt kostja taotlusele tuleb aga VÕS § 113 lg 8 ning § 162 lg 1 alusel vähendada viivist, mille tunnustamist hageja on taotlenud summas 208 000 krooni. Kolleegium peab võimalikuks tunnustada viivisenõuet põhivõlaga võrdses ulatuses, s.o summas 125 000 krooni. Põhivõlast suuremat viivisenõuet tuleb üldjuhul pidada ebamõistlikult suureks ning seda tulnuks hagejal eraldi vastavalt põhjendada. Hageja ei ole tõendanud, nagu tekkinuks tal kohustuse täitmisega viivitamise tõttu kahju põhivõlaga võrreldes suuremas ulatuses.
  2. Algselt A Ltd ja võlgniku vahelisest laenusuhtest tulenev ja hageja poolt 15.05.2003.a loovutamise teel omandatud nõue summas 434 609 krooni (põhivõlg) on samuti vormistatud võlatunnistusena VÕS § 30 mõttes (laenulepinguna pealkirjastatud dokument t lk 71–74). Otsuse eelmises punktis toodud põhjendustel kuulub hageja nõue tunnustamisele põhivõla 434 609 krooni osas. Viivisenõue 1 218 643,64 krooni kuulub vähendamisele põhivõla summani 434 609 krooni.
  3. A Ltd ja võlgniku vahel
  4. augustil 1997.a sõlmitud tehnika ja juhtimise teenuse lepingust tulenevat ja hageja poolt 15.05.2003.a loovutamise teel omandatud nõuet tunnustas ringkonnakohus põhivõla 311 024 krooni osas oma
  5. juuni 2005.a otsusega, millises osas otsust ei vaidlustatud. Kolleegium leiab, et käesoleva otsuse punktis 27 toodud põhjendustel tuleb hageja nõuet tunnustada ka intressisumma 121 580,56 krooni osas. Viivisesumma 682 386,66 krooni kuulub vähendamisele põhivõla summani 311 024 krooni.
  6. V.S.A. I.’i ja võlgniku vahelisest laenusuhtest tulenevat ja hageja poolt 15.05.2003.a loovutamise teel omandatud nõuet tunnustas ringkonnakohus põhivõla 25 000 krooni ja intressisumma 2 934,63 krooni osas oma
  7. juuni 2005.a otsusega, millises osas otsust ei vaidlustatud. Kolleegium leiab, et käesoleva otsuse punktis 27 toodud põhjendustel tuleb hageja nõuet tunnustada ka viivisesumma 9350 krooni osas.
  8. Algselt TH AS ja võlgniku vahelisest laenusuhtest tulenev ja hageja poolt 15.05.2003.a loovutamise teel omandatud nõue põhisummas 300 000 krooni on vormistatud võlatunnistusena VÕS § 30 mõttes (laenulepinguna pealkirjastatud dokument t lk 104–107). Käesoleva otsuse punktis 27 toodud põhjendustel kuulub hageja nõue tunnustamisele põhivõla 300 000 krooni ning intressisumma 84 230,14 krooni osas. Viivisenõuet 456 600 krooni tuleb vähendada põhivõla summani 300 000 krooni. Avatud Aktsiaselts M apellatsioonkaebus
  9. Avatud Aktsiaselts M vaidlustas linnakohtu otsuse osas, millega linnakohus tunnustas hageja nõuet, mis põhines A Ltd ja võlgniku vahel sõlmitud laenulepingul põhivõlaga 434 609 krooni. Kolleegium võttis nimetatud nõude kohta seisukoha otsuse punktis
  10. Linnakohus leidis, et A Ltd ja võlgniku vahel sõlmitud laenulepingu alusel raha ülekandmine on tõendatud AS Eesti Ühispank poolt välja antud ja hageja poolt kohtule esitatud dokumentaalse tõendiga. Samas on võlasuhe vormistatud ka võlatunnistusena (t lk 71–74), mille puhul puudub vajadus tuvastada, kas kohustus, mille olemasolu tunnistati, oli tegelikult olemas.
  11. Ringkonnakohus rahuldas kostja apellatsioonkaebuse oma
  12. juuni 2005.a otsusega osas, milles kostja palus tunnustada hageja nõuet tulenevalt AB MH&P poolt õigusabi teenuste osutamisest tulenevast võlgnevusest summas 351 398,05 krooni. Selles osas ei ole käesoleva 6
(7)menetlusstaadiumis enam vaidlust. Kohtukulude jaotus 34. Hageja taotles kostjalt kohtukulude väljamõistmist summas 209 581,75 krooni. Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 kohaldatakse enne nimetatud seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31.12.2005.a kehtinud TsMS § 61 lg 1 kohaselt mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest. Kolleegium leiab, et asja keerukust ja mahtu arvestades tuleb hageja põhjendatud ja vajalikuks õigusabikuluks lugeda 100 000 krooni, missugune summa kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. Kohtunikud: M. Klaar G. Kivinurm K. Kullerkupp 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.