Tsiviilasi nr 2-05-2372 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number Kohus 2-05-2372 Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiit Kollom (eesistuja), Gaida Kivinurm ja Ande Tänav Otsuse tegemise
§ 11
lg-te 1 ja 4 järgi on soojusenergiaga varustamise alustamiseks vajalik sõlmida liitumisleping, mis on aluseks ostu-müügilepingu sõlmimisele. Kuna tarbijapaigaldis, mille kaudu toimub varustamine, on korteriomanike kaasomandis, tuleb liitumisleping sõlmida kaasomanikega ühiselt. Hageja ei ole sõlminud liitumislepingut ühegi korteriomanikuga. Soojusenergia ostu-müügileping tuleb sõlmida sama isikuga, kellega on sõlmitud liitumisleping. Kostja on selgesõnaliselt keeldunud lepingu sõlmimisest. Hageja on alustanud elamu soojusenergiaga varustamist omal algatusel, lammutades elamu lokaalkatlamaja. Võlgnevuse suurus on tõendamata, sest arvete väljavõtted ei tõenda tarbimist. Tarbitava soojusenergia koguse mõõtmine ja arvestuse pidamine on
st tulenevalt hageja kohustuseks. Maakohtu otsus Harju Maakohus rahuldas hagi 10.02.2006 otsusega ja mõistis M. K.lt AS T kasuks välja võla 19 251,54 krooni. Samuti mõistis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 ja kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 alusel kostjalt hageja kasuks välja hageja kantud kohtukuluna riigilõivu summas 1 400 krooni. Otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et XXX elamu varustamine soojusenergiaga toimub kaugküttesüsteemi vahendusel. AS S kõik õigused ja kohustused on seoses ettevõtte üleminekuga kuni 01.07.2002 kehtinud äriseadustiku redaktsiooni § 5 lg 2 mõttes üle läinud AS-le T. Ent kohtu arvates ei oma AS T õigusjärglus asjas tähtsust, kuna soojusenergia ostu-müügi üldtingimused ja arved tarbitud soojusenergia eest esitas kostjale hageja. 2
(7)Kostja ja Kristiine LOV vahelisest elamu mõttelise osa halduslepingust nähtub, et kostja on temale kuuluva eluruumi ja elamu mõttelise osa haldamise delegeerinud Kristiine Linnaosa Valitsusele. Nimetatud lepingust nähtuvalt oli elamu tegelik haldaja Kristiine Kinnisvarahalduse ME, mille õigusjärglane AS Kristiine Kinnisvarahaldus on sõlminud hageja õiguseellasega soojusenergia ostu-müügilepingu. Energiaseadus, mis reguleeris võrguettevõtja tegevust kuni 01.07.2003, sätestas § 16 lg-s 1 võrguettevõtja poolt teenuse saamise aluseks liitumise. Vabariigi Valitsuse 18.07.2000 määrusega nr 236 kehtestatud soojusvõrguga liitumise korra § 3 sätestas, et võrguga liitumisleping on soojusenergia ostu-müügilepingu sõlmimise aluseks. Eeltoodust järeldub, et enne soojusenergia ostu-müügilepingu sõlmimist hageja õiguseellase ja AS Kristiine Kinnisvara vahel oli võrguga liitumisleping eelnevalt juba sõlmitud.
§ 10
lg 6 kohaselt ei ole vaja olemasoleva võrguühenduse korral tarbijapaigaldise omaniku või valdaja muutumisel uut liitumislepingut sõlmida. Seetõttu on hageja poolt XXX elamu varustamine soojusenergiaga õiguspärane ja tuleneb liitumislepingust. Kostja vastuväited selle kohta, et temaga ega teiste korteriomanikega ei ole liitumislepingut sõlmitud ning seetõttu ei ole hagejal õigus sõlmida ka soojusenergia ostu-müügilepingut, ei ole õiged. XXX elamu oli elamu haldaja kaudu kaugküttevõrguga liitunud ning seetõttu oli
§ 11lg 4 alusel hagejal õiguslik alus soojusenergia ostu-müügilepingu sõlmimiseks.
Kaugkütte spetsiifikast lähtuvalt on võimalik sõlmida liitumisleping vaid tarbijapaigaldise omanikuga, mis tähendab korterelamu puhul kas kõiki korteriomanikke korraga või korteriomanikke esindavat korteriühistut või korteriomandi valitsejat (haldajat), sest tarbijapaigaldisi on elamul reeglina üks. Kaugkütteseadus ei sätesta, et soojuse ostu-müügilepingut võib sõlmida üksnes liitumislepingu sõlminud korteriomanikega ühiselt. Hagejal on kohustus mõõta tarbitavat soojushulka. Selline mõõtmine võib toimuda läbi majale paigaldatud soojusmõõtja. Maakohus leidis, et hageja esitatud tõendite alusel on võimalik kontrollida kostja võlgnevuse suurust. Hageja on kohtule esitanud arvestusmetoodika, mille alusel XXX elamu korterites tarbitud soojusenergia hulka arvestatakse, samuti dokumentaalsed tõendid elamus tarbitud soojusenergia hulga kohta ja raamatupidamise väljavõtte kostjale esitatud arvetest. Ka on hageja tõendanud asjaolu, miks osale korteritest on arvestatud väiksem tarbitud soojusenergia hulk. Kohustus tasuda soojusenergia eest tuleneb ostu-müügilepingust, mitte arve esitamisest. Kostja ei ole eitanud arvete saamist ega soojusenergia tarbimist. Kaugkütteseadus ei sätesta otsesõnu, et soojusenergia ostu-müügileping peab olema sõlmitud kirjalikult, samas seaduse § 16 lg 1 p 3 märgib ära kirjaliku lepingu vajaduse. Leping loetakse sõlmituks VÕS § 9 lg 1 järgi nõustumuse andmisega pakkumusele. Kohus leidis, et hageja on lepingu üldtingimuste saatmisega kostjale esitanud pakkumuse ning kostja on soojusenergiat tarbima hakates pakkumuse vastu võtnud. Kostja vastuväited selle kohta, et tal puudus võimalus kaugküttest loobuda, ei ole õiged. Sama elamu kaks korteriomanikku on vastavalt korteri küttesüsteemi renoveerimise plaanile loobunud kaugküttest. Kostja väited on paljasõnalised, et ta on selgesõnaliselt keeldunud lepingu sõlmimisest. Kostja ei ole midagi ette võtnud, et lõpetada temale väidetavalt vastuvõetamatu soojuse tarbimine. 3
(7)Soojusenergia ostu-müügilepingust tulevad kohustused kuuluvad täitmisele. Pooltevahelist õigussuhet reguleerib kuni 01.07.2002 tsiviilkoodeks ning alates 01.07.2002 võlaõigusseadus. Vastavalt TsK §-dele 173 ja 174 ning VÕS § 76 lg-le 1 tuleb kohustus täita nõuetekohaselt vastavalt lepingus kokku lepitule. Kostja ei ole tasunud hageja väljastatud arveid soojusenergia tarbimise eest ning temalt tuleb välja mõista võlg 19 251,54 krooni. Apellatsioonkaebus ja vastuväited kaebusele Kostja palub tühistada Harju Maakohtu 10.02.2006 otsuse ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning mõista AS-lt T kostja kasuks välja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 1 250 krooni. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kaevatav kohtuotsus ebaseaduslik TSMS § 436 mõttes. Kohtuotsus ei tugine seadusele ega ole põhjendatud; otsuse aluseks olevad asjaolud on tõendamata. Esimese astme kohus on vääralt hinnanud tõendeid ja ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Otsuses on ebaõigesti tuvastatud poolte vahel vaidluse puudumine selle üle, et XXX elamu varustamine soojusenergiaga toimub kaugküttesüsteemi vahendusel. Kostja avaldas ja tõendas kohtule, et XXX elamu, milles asub tema korter, on liidetud kaugküttesüsteemiga ilma korteriomanike nõusolekuta ja ilma kehtiva projektita, s. o omavoliliselt. AÕS § 74 kohaselt võivad kaasomanikud koormata kaasomandis olevat vara kolmandate isikute õigustega üksnes ühiselt. Kostja ei ole andnud hagejale nõusolekut liitumiseks kaugküttesüsteemiga ega volitanud seda tegema ka majahaldajat. Vastavalt kehtivale ehitusprojektile toimub elamu varustamine soojusenergiaga lokaalkatlamajast. Kostja ja Kristiine Kinnisvarahalduse ME leppisid 06.12.1995 sõlmitud eluruumi ja eluruumi juurde kuuluva elamu mõttelise osa haldamise lepingus kokku, et kostja tasub kommunaalteenuste, sealhulgas soojusenergia eest majahaldajale. Lepingut muudetud ei ole ja tulenevalt kehtinud TsK § 238 lg-st 1 ei saanud Kristiine Kinnisvarahalduse ME ja tema õigusjärglased seda ühepoolselt lõpetada. Samuti tuleneb eluruumide erastamise seaduse § 15 lg-st 1, et kostja on kohustatud majandamiskulutuste eest maksma majahaldajale. Eeltoodust tulenevalt peab soojusenergia eest hagejale tasuma majahaldaja. Kostja vastuväidetes osundatud Riigikohtu 30.11.2004 otsuse kohaselt tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04 on võrguettevõtja kohustatud sõlmima soojuse müügilepingu samade isikutega nagu liitumislepingu. Antud seisukoht tuleneb
§ 11
lg-st 4 ja Vabariigi Valitsuse 18.07.2000 määrusega nr 236 kehtestatud soojusvõrguga liitumise korra §-st 3. Selle seisukohaga on maakohus vastuollu läinud, kui leidis, et hageja sõlmis liitumislepingu AS-ga Kristiine Kinnisvarahaldus, kuid soojusenergia ostu-müügilepingu kostjaga. Kostja ei ole hagejaga ostumüügilepingut sõlminud, sest 01.01.2002 kehtinud TsK § 165 lg 1 kohaselt oleks poolte vahel tulnud saavutada vastavas vormis kokkulepe kõigis lepingu olulistes punktides. Sellist kokkulepet poolte vahel ei ole ning kostja on keeldunud hagejale soojusenergia eest tasumast. VÕS § 9 lg 1 järgi lepingu sõlmituks lugemine kohtu poolt on ebaõige, sest võlaõigusseadus ei kehtinud 01.01.2002, kui hageja hakkas kostjalt soojusenergia eest tasumist nõudma. Esimese astme kohus on ebaõigesti kohaldanud
§ 10lg 2, sest 4
(7)nimetatud seadus jõustus 01.07.2003 ega kehtinud liitumislepingu sõlmimise ajal; samuti ei muutunud tarbijapaigaldise omanik või valdaja liitumise ajal. Tarbijapaigaldise kaasomanikeks on alates eluruumide erastamisest XXX elamu korteriomanikud. Seega oleks hageja soojusenergia eest tasu nõudmiseks pidanud sõlmima liitumislepingu ja soojusenergia ostu-müügilepingu kostjaga ning eelnevalt oleks tulnud muuta Kristiine Kinnisvarahalduse ME-ga sõlmitud eluruumi halduslepingut. Kohus on alusetult aktsepteerinud soojusenergia jaotamist hageja poolt. Hagejal ei ole õigust sekkuda kaasomanike vahelistesse suhetesse. Lisaks on kostjale jagatud summa vale. Korteriomandiseaduse § 13 lg 1 järgi tasub korteriomanik kaasomandi majandamise kulutused võrdeliselt talle kuuluva kaasomandiosa suurusega. Korteriomanikud võivad sellest suhtest kõrvale kalduda ainult kokkuleppe alusel. Hageja on alusetult vabastanud XXX korteri nr 4 täielikult soojusenergia eest tasumisest ja nõuab korteritelt nr 15 ja 17 tasu osaliselt. Kaasomanikud sellist kokkulepet sõlminud ei ole. Kohus on rikkunud TsMS § 230 lg 1 ja ebaõigesti lugenud tõendatuks, et osale korteritest on arvestatud väiksem tarbitud soojusenergia hulk. Apellant leiab, et hageja ei ole esitanud tõendeid tarbitud soojusenergia koguse kohta. Puuduvad arvestused 2002. a. aprilli, 2003. a. aprilli ja mai ning 2004. a. kohta tervikuna. 2005. a. kohta on esitatud ainult maikuu arvestus. Raamatupidamise väljavõttest ei nähtu soojusenergia kogused, vaid kostjale esitatud arvete suurus.
§ 14
lg 4 kohaselt peab võrguettevõtja korraldama võrgust tarbitava soojuse koguste mõõtmise ja pidama sellekohast arvestust. Kohus oleks pidanud rakendama TsMS § 238 lg 2 ja nõudma hagejalt seaduses lubatud tõendite esitamist soojusenergia koguste kohta. Jättes kohaldamata Riigikohtu 30.11.2004 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04, on Harju Maakohus rikkunud õiguse ühetaolise kohaldamise printsiipi. Õigust tuleb analoogilistes asjades kohaldada ühetaoliselt. Kuna Riigikohus jättis nimetatud tsiviilasjas rahuldamata korteriomanike nõude sõlmida lepingud soojatootjaga ning tasuda soojatootjale otse, tuleb jätta rahuldamata ka soojatootja nõue, et korteriomanik tasuks talle otse, kui ei ole sõlmitud vastavat kokkulepet. Kohtukulude jaotamise seisukohalt leiab apellant, et esimese astme kohus on ebaõigesti määranud riigilõivu suuruse. Vastavalt riigilõivuseaduse § 37 lg-le 1 ja lisale 2 on kuni 20 000 kroonise hagihinnaga tsiviilasjas riigilõivuks 1 250 krooni, mitte aga 1 400 krooni. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Kohtukulud palub vastustaja jätta apellandi kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus tuleb lõppjäreldusena jätta muutmata, kuid otsus tuleb tühistada hagi rahuldamise õigusliku kvalifikatsiooni (aluse) osas ja selles 5
(7)osas teha uus otsus (muuta hagi rahuldamise põhjendust). Seega apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Maakohus on õigesti tuvastanud, et vaadeldaval perioodil varustas hageja kaugküttesüsteemi kaudu kostja korterit soojusenergiaga. Tegelikult on see tõendatud ka kostja õigeksvõtuga. Asjaolu, et elamul oli varem lokaalkatlamaja, ning kostja leiab, et selle lammutamine ning elamu kaugküttesüsteemiga liitmine oli mitteõiguspärane, et tee tegelikkuses aset leidnud kaugküttega liitumist ja kostja korteri soojusenergiaga hageja poolt varustamist olematuks. Soojusenergia ostu müügi leping oli 07.03.2001 sõlmitud AS S (hageja õiguseellane) ja Kristiine Kinnisvarahalduse AS (BREM AS õiguseellane) vahel. Hageja kinnitusel ja tema esitatud tõenditest nähtub, et nimetatud leping on 2002.a. algusest lõpetatud ja lepinguosalised leppisid kokku, et 2002.aastast tasuvad elamu korteriomanikud (valdajad) soojusenergia eest otse soojaga varustajale. Maakohus on ekslikult leidnud, et hageja poolt kostjale soojuse ostu-müügi üldtingimuste esitamisega ja kostja poolt soojuse tarbimise jätkamisega on pooled sõlminud soojusenergia ostu-müügilepingu. Sellel ajal kehtinud TsÜS § 62 lg.1 ja 3 kohaselt võis kaudne tahteavaldus väljenduda teos, millest võib järeldada tehingu tegemise tahet. TsÜS § 63 järgi loeti vaikimist tahteavalduseks, kui see on ette nähtud seaduse või poolte kokkuleppega. Kuna kaugküttesse ühendatud korteri omanik või valdaja ei saa tarbitavast soojusest loobuda, siis ei saa kütte tarbimise jätkamist hinnata konkludentse teona, mis väljendaks tahteavaldust aktsepteerida hageja pakkumust sõlmida soojusenergiaga varustamise leping. Ta ei ole ka tasunud hageja esitatud arveid sooja eest tasumise kohta. Puudub seadus, mis loeks kostja vaikimist tahtevalduseks sõlmida hagejaga märgitud leping. Samas on soojusenergia kaup, millel on rahaline väärtus. Ka hagejal puudub nii õiguslik kui ka tehniline võimalus kostja korterit soojusenergiaga mitte varustada. Kostja ei ole vaidlusalusel perioodil tarbitud sooja eest tasunud ka mitte elamu haldajale. Seega on tegemist kostja poolt oma vara alusetu säästmisega arvel. Kuni 31.06.2002 kehtinud TsK § 477 lg.1, 3 ja 6 kohaselt tekkis vara alusetust säästmisest kohustus hüvitada isikule, kelle arvel isik oma ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta oma vara säästis, säästetu harilik väärtus (vt. Riigikohtu 30.09.2003 otsus tsiviilasjas nr. 3-2-1-101-03). Alates 01.07.2002 tekkis kostjal samasugune kohustus VÕS §-de 1028 lg.1 ja 1032 lg.2 alusel. Vaidlusalusel perioodil säästetu harilik väärtus võrdub soojusenergia hinnaga, mis on hagejale arvestatud samadel alustel kui teistele sama elamu korterivaldajatele. Seega on hagisumma võrdne kostja poolt säästetuga ja hagi rahuldamine oli lõppkokkuvõttes põhjendatud. Kostja vastuväide selles, et tema peaks soojusenergia eest tasuma elamu haldajale lepingulisel alusel, omaks õiguslikku tähendust siis, kui ta oleks elamu haldajale soojuse eest tasunud. Antud juhul ta seda teinud ei ole. 6
(7)Kostja vastuväide selles, et ühe korteri omanikult ei nõuta üldse soojuse eest tasumist ja kahe korteri omanikult nõutakse üksnes teatud protsendi osas soojuse eest tasumist, millega hageja sekkub kaasomanike omavahelistesse suhetesse, on põhjendamatu, sest nimetatud kortereid ei varustata soojaga kaugkütte kaudu ning nimetatud korterite kaugküttest väljalülitamine toimus enne 2002.a. Seetõttu ei ole alust arvata, et kostja poolt tarbitud soojusenergia hind oleks ebaõigesti arvestatud. Hageja tasus hagi esitamisel riigilõivu sellel ajal kehtinud määras 1400 kr., s.o. õigesti, ja hagi rahuldati. Seega on kostjalt hagejale tasutud riigilõivu väljamõistmine vastavuses kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS §-ga 60 lg.1. Tiit Kollom Ande Tänav Gaida Kivinurm 7
(7)