lg 1 alusel, toomata ühtegi konkreetset põhjendust selle õigusliku aluse kohaldamiseks. Hageja vastas avaldusele 02.09.2005.a. selgitusega, et
lg 1 kohaldamiseks puudub alus ning seetõttu hageja sel alusel töölepingu lõpetamisega ei nõustu. Kuivõrd aga kostja oli väljendanud selgesõnalist tingimusteta soovi töölt lahkumiseks, siis tuli hageja vastu töötaja soovile töölt lahkuda lühema etteteatamistähtaja möödumisel kui üldiselt nõutav ning nõustus töölepingu lõpetama kostja poolt soovitud ajal st. 06.09.2005.a. ehk
Samal päeval maksti kostjale välja lõpparve ja tagastati tööraamat. Töölepingu lõpetamine enne ühekuulise etteteatamistähtaja möödumist oli kostjat soodustav, kuivõrd
lg 1 kohaldamiseks ilmselgelt aluse puudumise tõttu ei oleks töötajal olnud ilma tööandja nõusolekuta õigust lahkuda töölt varem kui ühe kuu möödumisel. Hageja ei soovinud kostjat tema tahte vastaselt kinni pidada ega varem lahkutud aja eest hüvitist nõuda. 03.10.2005.a. pöördus hageja Tartumaa Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjoni avaldusega tunnistada töölepingu lõpetamine
lg 1 alusel ebaseaduslikuks ning tunnistada tööleping lõppenuks
Töövaidluskomisjon oma 15.11.2005.a. otsusega töövaidlusasjas nr 9-11-2/2366-2005 tunnistas töölepingu lõppenuks
lg 1 alusel ning mõistis
lg 2 alusel hagejalt kostja kasuks välja kostja kahe kuu keskmise palga suuruse hüvitise. Hageja Töövaidluskomisjoni otsusega ei nõustu ning leiab, et töövaidluskomisjon on vääralt tõlgendanud
lg 1, leides, et „tööandja on teinud ettepaneku muuta töötasustamise aluseid alates 01.09.05. Töötaja muudatustega nõus ei olnud ja esitas avalduse töölepingu lõpetamiseks
Tulenevalt 2
lg-st 2 on töötajal muudatustega mittenõustumisel õigus nõuda töölepingu lõpetamist
lg 1 alusel.“ Hageja leiab, et taoline seisukoht on ekslik nii seaduse tõlgendamise osas ega põhine asjas tuvastatud asjaoludel. Töövaidluskomisjon on tõlgendanud
lg 1 väga laialt ning lugenud viidatud normi objektiks ka töölepingu muutmise ettepanekute tegemise kahepoolsele kokkuleppele jõudmise eesmärgil. Antud tõlgendus on väär ning tööandjat ebamõistlikult koormav, kuna loob olukorra, kus tööandja poolt läbirääkimiste algatamine ning nende kestel ettepanekute tegemine annaks töötajale
lg 2 alusel õiguse nõuda töölepingu lõpetamist temale soodsamal, kuid tööandjale koormaval viisil. Tööandja ja töötaja võivad teha ettepanekuid lepingute muutmiseks igal ajal ning kui tööandja ei kehtesta muudatusi ühepoolselt, ei saa see olla aluseks töötaja poolt lepingu lõpetamiseks lühendatud etteteatamistähtajaga ning õigusega saada hüvitist. Isegi kui kohus leiab, et vastava tahteavalduse puudumise tõttu oleks hageja saanud lepingut eelnimetatud tingimusel lõpetada, saab töövaidlust lahendav kohus ka ise lugeda lepingu lõppenuks
Hageja on seisukohal, et kuna tööandja on andnud selgesõnalise nõusoleku lugeda töölepingu lõpetamise päevaks 06.09.2005.a., siis saab kohus sellest kuupäevast lähtuda ega pea arvestama seaduses ettenähtud ühekuulist etteteatamistähtaega. Hageja leiab, et kostja on rikkunud töölepingu punkti 6.4.3, mille kohaselt töötaja kohustub töölepingu kehtivuse ajal ning ühe aasta jooksul arvates lepingu lõppemisest ilma tööandja kirjaliku loata mitte töötama või tööle asuma või teenuseid osutama tööandjaga konkureerivatele kolmandatele isikutele. Hageja maksis nimetatud kohustuse täitmise eest kostjale eritasu 1500 krooni kuus kuni 1.oktoobrini 2001.a., mil jõustusid uued töötasustamise tingimused. Vastavalt töölepingu punktile 6.4.3 loetakse tööandja konkurentideks kolmandaid isikuid, kes osutavad Eestis tööandjaga samu või sarnaseid teenuseid st ehitusmaterjalide ja tööriistade jae-ja hulgimüük. Hagejale teadaolevalt on kostja asunud tööle OÜ-sse Cedo Kaubandus, mis tegeleb erinevates Eesti linnades (ka Tartus) erinevate tööriistade, seadmete ja tarvikute jae- ja hulgimüügiga. Seega on kostja uue tööandja OÜ Cedo Kaubandus näol tegemist hageja otsese konkurendiga, millest tulenevalt on kostja seal tööle asudes rikkunud töölepingus ette nähtud konkurentsikeeldu. Vastavalt töölepingu punktile 6.4.3 kohustub töötaja konkurentsikeelu rikkumise korral maksma tööandjale tagasi kogu tööandja käest saadud eritasu. Hageja palub kostjalt välja mõista eritasuna konkurentsikeelu täitmise eest saadud 16 500 krooni. II Kostja vastus Kostja oma 07.02.2006.a. kirjalikus vastuses kohtule leiab, et tal on õigus saada
Kostja jääb töövaidluskomisjonile esitatud seisukohtade juurde ning leiab, et töövaidluskomisjon on teinud lihtsa ja õiglase kohtuotsuse. Kehtiva töölepingu kohaselt maksti lisatasu meeskonnatöö tulemi eest, uute lisatasu arvestuse põhimõtete kohaselt oleks arvestatud lisatasu individuaalselt, mis oleks tähendanud sisemist konkurentsi. Kostja rõhutab, et uue töötasustamise aluse kui ka uue töölepingu maksmapanemine oli tööandja tõsine soov, nt puhkusele lubamine ja puhkusetasude maksmine seoti uue palgakorralduse kehtestamisega. Tööandja ei saanud lubada ühes üksuses erinevate palgasüsteemide (tulemuspalga alused) kehtestamist, mistõttu ei saa rääkida läbirääkimistest. Kostja leiab, et töövaidluskomisjon on eristanud läbirääkimisi ning ettepanekut lepingu kahjulikumaks muutmiseks. Kostja on seisukohal, et ta ei ole kohustatud täitma konkurentsikeelust tulenevaid tingimusi alates lepingu lõppemisest ega saa aru, millisele õiguslikule alusele see nõue tugineb. Kuivõrd
50 lg 3 ei kohusta hüvitist tagastama, siis on p. 6.4.3, mis kohustab nimetatud eritasu tagastama,
Tööandja distsiplinaarvõim lähtub ainult töötajate distsiplinaarvastutuse seadusest. Sellest seadusest tulenevalt on tööandja poolt määratavateks karistusteks sh.
§-dest 48 ja 50 nimetatud kohustuse töötajapoolne süüline täitmata jätmise või mitte nõuetekohane täitmise eest üksnes TDVS § 3 nimetatud karistused. 3 Hageja ei ole maksnud eritasu 4 aastat. Tegemist oli igakuise hageja kohustusega, mis sidus töötajat konkurentsinõudeid täitma. Kuivõrd hageja loobus selle tasu maksmisest st. rikkus lepingut, siis kadus kostjal ka kohustus hoida tööandja kommertssaladusi. Kostja leiab, et keeld töötada konkurendi juures 1 aasta jooksul alates lepingu lõppemisest on 4 aastat tagasi makstud eritasu suurusega ebaproportsionaalne. Kostja palub kohtukulude jätmist hageja kanda. III Kohtuistung (tl 86-92) Kohtuistungil 11.mail 2005.a. jäi hageja seisukohale, et
lg 1 kohaldamiseks alus puudus, sest tööandja ühepoolselt töölepingu tingimusi ei muutnud. Hageja selgitas, et esimene versioon muudetud lepinguprojektist esitati kostjale 01.05.2005.a. Kehtiva lepingu järgi oli tagatud töötasu 3000 krooni. Töötaja töötasu juulis 2005 oli 7965 krooni, esimese projekti kohaselt pakuti põhipalka 8000 krooni, teise projekti kohaselt 11 000 krooni. Lisaks sisaldas teine lepinguprojekt kahte lisatasu. Ette oleks nähtud boonusosa koefitsiendi arvestamine töötaja isiklikult laekunud realisatsioonikasumi läbi ning teine osa boonusest läbi osakonna laekunud realisatsioonikasumi. Hageja leidis, et kostja tööülesanded ei muutunud, vaid fikseeriti erinevalt kehtivast töölepingust seaduse nõuetele vastavalt uues töölepingus. Hageja selgitas, et suusõnaliselt saavutati kostjaga viimase lepingu versiooni kohta kokkulepe, millest taganedes esitas kostja hiljem aga avalduse töölepingu lõpetamiseks. Kostja rõhutab, et ka maikuu lepinguredaktsioon sisaldas indikatiivset jõustumistähtaega ega tähendanud, et see versioon sellest hetkest automaatselt kehtima hakkab. Kostja leidis, et uue palgasüsteemiga oleks palk sõltuvusse seatud konkreetse töötaja tulemusest ja kliendile müügist ning boonus oleks vähenenud. Hageja viivitas puhkusetasu maksmisega ja käskis loovutada puhkuse ajaks auto. Kostja arvamusel kasutas hageja kõiki vahendeid muudatuste rakendamiseks ning nõnda oma tahte maksmapanemisega ei saa rääkida läbirääkimistest. Augustis 2005 esitatud redaktsioonile järgnenud kostjapoolne reaktsioon oli põhjustatud vahetutest muudatustest töökorralduses. Hageja seevastu rõhutas, et redaktsioon esitati alles peale puhkusele minekut. Hilinemisega makstud puhkusetasu eest ei esitanud kostja nõuet ega taotlenud puhkuse pikendamist. Konkurentsikeelu nõude osas leidis kostja, et kuna leping on sõlmitud enne VÕS jõustumist, ei saa sellest tuleneda mingeid nõudeid ning tööandjal ei ole õigust nõuda ei leppetrahvi ega kahju hüvitamist. IV KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED Kohus, asja arutanud ja hinnanud esitatud tõendeid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt. Kostja esitas avalduse töölepingu lõpetamiseks (tl 36)
lg 1 alusel, tööandja lõpetas töölepingu aga
Poolte vahel ei ole vaidlust töösuhte lõpetamise tahte, vaid lõpetamise seadusliku aluse õiguspärasuse üle.
lg 1 sätestab, et tööandjal on õigus tootmise või töö ümberkorraldamisel muuta töötaja töötasustamise aluseid ja töörežiimi, teatades sellest töötajale kirjalikult ette vähemalt üks kuu. Lõikest 2 tuleneb, et muudatustega mittenõustumisel on töötajal õigus nõuda töölepingu lõpetamist.
lg 1 sätestab, et töötaja teatab nii määramata kui määratud ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisest tööandjale vähemalt viis kalendripäeva ette, kui lepingu lõpetamise põhjuseks on tööandjapoolne lepingu tingimuste täitmata jätmine, mittenõuetekohane täitmine, töötingimuste oluline halvenemine §-s 6 sätestatud tööandja vahetumise tõttu või muudatused tootmis- või töökorralduses. Nendel juhtudel (§-d 64 ja 68) lõpetatakse tööleping niisuguste muudatuste rakendamise päevast. Kostja on seisukohal, et töölepingu töötajapoolseks lõpetamiseks esines alus vastavalt
Hageja seevastu leiab, et 4 töövaidluskomisjon on
lõiget 1 liiga laialt tõlgendanud, lugedes viidatud normi objektiks ka töölepingu muutmise ettepanekute tegemist kahepoolsele kokkuleppele jõudmise eesmärgil. Kohus nõustub hagejaga ning leiab, et
lõikes 1 on seadusandja silmas pidanud olukorda, kus tööandja korraldab töötaja töötasustamise alused või töörežiimi ümber ühekuulise etteteatamisega ühepoolselt, jättes töötajale võimaluse muudatustega kas nõustuda või nõuda töölepingu lõpetamist
Kohus analüüsib järgnevalt, kas hageja kehtestas kostjale ühepoolselt töötasustamise alustest või töörežiimist tulenevaid muudatusi. Kui kohus tuvastab, et tegu oli kahepoolsete läbirääkimistega, mille kestel tegid pooled vastastikuseid ettepanekuid ning hageja arvestas kostja ettepanekutega, siis ei kuulu
Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et läbirääkimised kostja töölepingu muutmiseks algasid detsembris 2004.a. ning esimene töölepingu muudatuste projekt (tl 63-73) esitati kostjale mais 2005.a. Poolte esitatu kohaselt kostjat selles projektis esitatud tingimused ei rahuldanud, mistõttu esitas hageja kostjale augustis 2005.a. muudetud versiooni töölepingu muudatustest (tl 23-33). Kohtu hinnangul näitab niisugune sündmuste kulg üheselt hageja soovi kostjaga töölepingu tingimuste üle läbi rääkida. Vaadeldes viimati esitatud lepinguprojektis kajastamist leidnud töötingimusi tervikuna, leiab kohus, et võrreldes kostja kehtivate töölepingutingimustega (tl 8-22) ning eelneva lepinguprojektiga ei saa hageja poolt ettepanekuna esitatud töölepingu muudatusi töötasustamise aluste osas kostja olukorda halvendavaks pidada. Kostja seisukohast tulemuslikele läbirääkimistele viitab muuhulgas ka fakt, et esimese projekti kohaselt tõsteti kostja garanteeritud töötasu 3000 kroonilt 6000 kroonini, viimase lepingu projekti kohaselt 9000 kroonini. Läbirääkimiste käigus töötaja huvidega arvestamisele viitab ka see, et viimase lepinguprojekti punkt 8.2 kohaselt oleks töötaja kasutusse sõiduki andmine sätestatud töölepingu tingimusena. Tegemist on kindlasti töötajat soosiva lepingutingimusega, võrreldes ühepoolselt käskkirjaga antud ning nõudeõigust mitte võimaldava senise lahendusega. Ülaltoodud põhjendustel loeb kohus asjas esitatud tõendeid hinnates tõendatuks, et poolte vahel toimusid töölepingu muudatuste sisseviimiseks läbirääkimised, mille käigus arvestati töötaja ettepanekutega töölepingu tingimuste töötajale soodsamaks muutmisel. Kostja leiab, et aluse
lg 1 kohaldamiseks annab see, et tööandja avaldas töölepingu muudatuste kehtestamiseks survet, nõudes töötajalt puhkuse ajaks auto üleandmist ning viivitades puhkusetasu maksmisega. Kohus ei pea kostja sellekohaseid väiteid asjakohaseks. Puhkusetasu hilisema maksmise osas oleks kostja omalt poolt saanud Puhkuseseaduse § 24 lg 2 alusel nõuda puhkuse pikendamist puhkusetasu maksmisega viivitatud aja võrra, kuid kostja puhkusetasu hilisema maksmise osas vastuväiteid esitanud ei ole. Selle seostamist läbirääkimistega ei pea kohus õigustatuks. Samuti ei pea kohus põhjendatuks töötaja kasutusse antud sõiduki puhkuse ajaks tööandja valdusesse nõudmise seostamist palgatingimustega. Sõiduk oli töötaja kasutusse antud tööandja ühepoolse käskkirjaga, millest ei tulene töötajale auto alalist kasutamise õigust väljaspool tööülesannete täitmist. Kohus peab vajalikuks rõhutada, et hageja poolt kostja palgasüsteemi ühepoolsel muutmisel oleks kostjapoolne töölepingu lõpetamine
lg 1 õigustatud juhul, kui muudatused oleksid töötaja suhtes tema nõusolekust sõltumata kehtima hakanud. Mais 2005.a. esitatud lepinguprojekti punktist 1.2 tulenevalt pidid muudatused hakkama kehtima alates 1.maist 2005.a., kuid ometi jätkasid pooled kostja ettepanekul läbirääkimisi. Seega leiab kohus, et kostja oli teadlik uues lepinguprojektis sätestatud muudatuste rakendamise kuupäeva deklaratiivsest tähendusest ega saanud seda pidada tööandja ühepoolselt kehtestatavaks tingimuseks. Kostja viitab, et tööandja ei saanud endale lubada ettevõtte siseselt mitut erinevat palgasüsteemi. Niisugune väide ei ole kooskõlas hageja poolt esitatuga. Hageja vastusest kostja töölepingu lõpetamise avaldusele (tl 37) tuleneb, et tehtud ettepanekust oli töötajal õigus keelduda. 1.septembrist ei oleks ilma kostja nõusolekuta töölepingu tingimustes midagi muutunud ning töötajale oleks mingi perioodi jooksul võimaldatud edasi töötada vana palgasüsteemi alusel. Seega 5 loeb kohus tõendatuks, et esitades kostjale lepinguprojekti, millesse oli märgitud jõustumisajaks 1.september, ei seadnud hageja kostjat valiku ette, kas muudatustega nõustuda või lahkuda. Poolte vahel kestsid läbirääkimised ning 1.septembrist ei oleks tööandja lepinguprojektis toodud muudatusi töötaja suhtes rakendanud. Eelnevast tulenevat puudub vajadus hakata hindama palgasüsteemi muutuse reaalset mõju kostja positsioonile. Samuti ei pea kohus vajalikuks analüüsida kostja paljasõnalist väidet, et tema positsiooni halvendas tööülesannete sätestamine töölepingus, sest kostja ei ole välja toonud, milliste tööülesannetega ja kuidas tema töötingimused halvenesid. Eelnevat kokku võttes leiab kohus, et töötaja initsiatiivil lepingu lõpetamiseks
Arvestades, et töötaja avaldas otsest tahet tööleping lõpetada ega ole seda fakti hiljem vaidlustanud, peab kohus töölepingu lõpetamise avalduse rahuldamist
Sellest tulenevalt puudub kostjal alus
Konkurentsikeelu rikkumise eest eritasu tagastamise nõude osas leiab kohus, et see tuleb jätta rahuldamata. Hageja ja kostja vahel on 3.veebruaril 1997.a. sõlmitud tööleping nr 19 (tl 8-10), mille p 6.4.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.