← Eesti

2-04-921/7

Obsah (8)§ 76§ 79§ 84§ 119§ 117§ 30§ 49§ 73

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus 2-04-921 Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Ulvi Loonurm, Mare Merimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 23.mai 2006, Tallinn Tsiviilasi O.D. hagi AS S

§ 76

alusel ebaseaduslikuks ning lugeda tööleping lõpetatuks

§ 79alusel 20.05.2004.

1.2.Välja mõista AS-lt S./ registrikood ****, ***, Tallinn /O.D./ isikukood **** / kasuks hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest 1523/ üks tuhat viissada kakskümmend kolm/krooni ja 80 senti.

  1. Tallinna Linnakohtu 21.10.2005 otsus hagi rahuldamises 914,28 krooni osas ning ülejäänud nõuete rahuldamata jätmises jätta muutmata. 3.Tühistada kohtuotsus osaliselt kohtukulude osas ning teha uus otsus 3.1.Välja mõista O.D.lt AS S. kasuks õigusabikulu katteks 9000 /üheksa tuhat/ krooni. 3.
  2. Välja mõista AS-lt S. riigituludesse riigilõiv 280 krooni.
  3. Välja mõista O.D.lt AS S. kasuks apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulu 4000/ neli tuhat/ krooni. 5.O.D. apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Asjaolud, hageja nõue ja põhjendused 28.07.2004 kohtule esitatud hagiavalduse kohaselt töötas O.D. AS-s S. alates 16.12.2003 töölepingu nr 174 järgi mehaanikuna. Tööleping oli sõlmitud määramata ajaks kuupalgaga 6 400 krooni. Hageja esitas 17.12.2003 avalduse töölepingu lõpetamiseks omal soovil, kuna AS S. nõudis töölepingus kokkuleppimata ülesannete täitmist. 18.12.2003 esitas hageja tööraamatu ning nõudis tööandjalt töölepingu lõpetamise vormistamist ja lõpparve väljamaksmist, millest tööandja keeldus. Hageja sai 19.12.2003 posti teel teate töölepingu lõpetamisest alates 17.12.2003 poolte kokkuleppel (

§ 76

alusel), milleks töötaja ei olnud soovi avaldanud.

§ 79

lg 1 järgi teatas hageja tööandjale töölepingu lõpetamisest omal soovil kolm kalendripäeva ette, kuid tööandja vabastas töötaja kirjaliku nõusolekuta töölt enne etteteatamistähtaja möödumist, põhjustades sellega ebaseadusliku töölepingu lõpetamise. Selle eest on tööandja kohustatud maksma hüvitusena kolme päeva eest keskmist palka vastavalt

§ 84lg-le 1.

Samuti ei andnud kostja hagejale kätte tööraamatut enne kui 23.07.2004. Lõpparvet pidas kostja kinni kaks päeva alates 17.12.2003 kuni 18.12.2003 ega maksnud seda täielikult välja. 19.12.2003 kanti hageja pangakontole lõpparve 447 krooni. Lõpparveks oli arvestatud 610 krooni, millest kostja pidas hageja arvates ebaseaduslikult kinni 157 krooni tulumaksu, kuna tulumaksuvaba miinimum oli vastavalt tulumaksuseaduse §-le 23 sel ajal 1 000 krooni kuus. O.D. vaidlustas töölepingu lõpetamise töövaidluskomisjonile 19.04.2004 esitatud avalduses, milles palus AS-lt S. välja mõista palgast kinnipeetud summa 426 krooni 3 päeva eest, lõpparve kinnipidamise eest

§ 119

p 2 alusel ühe kuu keskmine palk 6 400 krooni ning

§ 117

p 1 ja 2 alusel hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest 38 400 krooni kuue kuu keskmise palga ulatuses. Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni töövaidluskomisjon tunnistas oma 20.05.2004 otsusega töövaidlusasjas nr 9.01-02/1164-04 AS S. poolt O.D.ga töölepingu lõpetamise 17.12.2003

§ 76

alusel ebaseaduslikuks ning luges töölepingu lõpetatuks

§ 79

alusel töötaja algatusel alates 20.05.2004, mille kohta kohustas tööandjat tegema kande töötaja tööraamatusse. Töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest mõistis töövaidluskomisjon AS-lt S. O.D. kasuks välja hüvitise brutosummas 1 523,80 krooni ehk viie keskmise päevapalga ulatuses. Ülejäänud osas jättis töövaidluskomisjon avalduse rahuldamata. Hageja leidis, et tööandja ei täitnud töövaidluskomisjoni otsust ning töölepingu lõpetamine 20.05.2004 on samuti toimunud ebaseaduslikult. Kostja ei vormistanud töölepingu lõpetamist dokumentaalselt, ei maksnud välja lõpparvet ning väljastas 2

(9)tööraamatu hilinemisega 23.07.2004. Alates 18.12.2003 kuni 20.05.2004 käis hageja samuti tööl, kuid ei saanud palka. 28.07.2004 ja 25.02.2005 hagiavalduste ning 04.05.2005 ja 19.09.2005 eelistungitel esitatud hagi täpsustuste kohaselt palus hageja: 1) tunnistada töölepingu lõpetamine 20.05.2004 ebaseaduslikuks ja lugeda tööleping lõppenuks 20.05.2004; 2) tunnistada töölepingu lõpetamine 17.12.2003 ebaseaduslikuks; 3) välja mõista hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest 38 400 krooni, kusjuures 17.12.2003 toimunud vallandamise eest nõudis hageja hüvitist kolme kuu keskmise palga ulatuses 19 200 krooni ja 20.05.2004 ebaseadusliku vallandamise eest 19 200 krooni hüvitist kolme kuu keskmise palga ulatuses; 4) välja mõista kostja poolt 18.12.2003 kuni 20.05.2004 kinnipeetud palk summas 32 914,08 krooni 108 tööpäeva eest * 304,76 krooni; 5) välja mõista hüvitis 14 päeva kasutamata jäänud puhkuse eest 4 266,64 krooni; 6) kohustada kostjat maksma hagejale lõpparve kinnipidamise eest ühe kuu keskmine palk 6 400 krooni; 7) kohustada kostjat maksma keskmist palka iga tööraamatu kätteandmisega viivitatud päeva eest 20.05.2004 kuni 23.07.2004 kokku 13 409,44 krooni (304,76 krooni *44 tööpäeva); 8) välja mõista kostjalt hageja kasuks palga maksmisega alates 18.12.2003 kuni 20.05.2004 viivitamise eest viivis 8 847,26 krooni palgaseaduse § 32 lg 1 ja § 35 alusel; 9) kohustada kostjat tegema kanne töölepingusse nr 174 töölepingu lõpetamise kohta või siis eraldi dokumendina; 10) kohustada kostjat

§ 79

lg 1 ja

§ 84lg 1 alusel maksma hagejale hüvitist 914,28 krooni, s.

o kolme keskmise päevapalga ulatuses töölepingu lõpetamisest etteteatamise tähtaja järgimata jätmise eest (304,76 krooni * 3). Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. 15.12.2003 sõlmisid pooled määramata ajaks töölepingu 4-kuulise katseajaga. Hageja asus tööle 16.12.2003. Vastupidiselt kokkuleppele ei võtnud hageja kaasa tööraamatut ega esitanud seda ka hiljem. 17.12.2003 esitas hageja avalduse töölepingu lõpetamiseks ning AS S. andis samal päeval nõusoleku ja lõpetas lepingu

§ 76alusel poolte kokkuleppel.

Töötaja ei näidanud avalduses, millal ta soovib lahkuda. Töötaja tagastas kõik töövahendid, riided ja võtmed 17.12.2003, mis kinnitab tema soovi lõpetada leping 17.12.

  1. Lõpparve arvestuse sai hageja kätte 17.12.
  2. Hageja pangaarvele kanti lõpparvena saadaolev summa 19.12.2003, sest hageja ei teatanud varem oma kontonumbrit ega ilmunud isiklikult lõpparvet kätte saama. Lepingu lõpetamise kohta dokumentide kättesaamine 19.12.2003 ei tähenda õigust saada töötasu aja eest, mil tegelikult oli töösuhe lõppenud. Hagejal ei ole õigust nõuda keskmist palka väidetavalt sunnitud töölt puudumise aja eest, sest hageja ei nõudnud töövaidluskomisjonis tööle ennistamist, vaid hüvitist töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest.

§ 117

lg 1 ja 2 sätestavad töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel kaks alternatiivset töötaja õiguste kaitse viisi, mida ei ole lubatud üheaegselt rakendada. Tööle ennistamisest loobumine on tagasivõetamatu. 3

(9)Tööraamatu väljastas kostja hagejale viimase nõudmisel koheselt. 17.07.2004 avalduses märkis hageja sõnaselgelt, et ta on oma tööraamatu kaotanud ja palub väljastada uus tööraamat. Kostja saatis hagejale tööraamatu posti teel 19.07.
  1. Kostja leidis, et menetlus antud asjas tuleks lõpetada, sest töövaidluskomisjoni 20.05.2004 otsus on jõustunud ja kostja poolt täidetud (TsMS § 217 p 3). Kuna töövaidluskomisjoni otsus saadeti välja 07.06.2004, pidi hageja saama otsuse kätte hiljemalt 10.06.
  2. Hagiavaldus on esitatud pärast ITLS §-s 24 sätestatud ühekuulise kohtusse pöördumise tähtaja lõppemist 11.07.
  3. Juhul, kui kohus leiab, et menetluse lõpetamiseks puudub alus, taotles kostja alternatiivselt aegumise kohaldamist hageja nõuetele ITLS § 6 alusel. Nimelt Riigikohtu 14.11.2002 otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-121-02 tulenevalt ei või hageja taotleda töövaidluskomisjoni otsusega rahuldatud nõuete uuesti läbi vaatamist kohtus. Töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise nõue ning sellega seotud hüvitiste nõuded on aegunud. Kohtul puudub võimalus anda hinnang 20.05.2004 toimunud lepingu lõpetamise kohta, sest hageja on vaidlustanud 17.12.2003 toimunud vallandamise. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Tallinna Linnakohus rahuldas hagi 21.10.2005 otsusega osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 914,28 krooni hüvitist kolme keskmise päevapalga ulatuses töölepingu lõpetamisest etteteatamise tähtaja järgimata jätmise eest. Ülejäänud osas jättis kohus hagi rahuldamata. Kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja 10 211,87 krooni õigusabikulu ning kostjalt 50 krooni riigilõivu riigituludesse. Kohus leidis, et kostja lõpetas 17.12.2003 hagejaga töölepingu ebaseaduslikult, formuleerides ebaõigesti töölepingu lõpetamise alusena poolte kokkuleppe (

§ 76). Kokkulepe eeldanuks töötaja sellekohast kirjalikku tahteavaldust, mis puudus.

Hageja soovis töölepingut lõpetada omal soovil ehk

§ 79alusel.

Hageja nõue töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ja selle eest hüvitise saamiseks tuleb aga jätta rahuldamata aegumise tõttu. ITLS § 6 järgi on töötajal õigus esitada nõuet töölepingu lõpetamise ebaõigsuse kohta töövaidlusorganile ühe kuu jooksul arvates oma õiguste rikkumisest teadasaamisest. Hageja sai töölepingu lõpetamisest teada 19.12.2003, kuid esitas avalduse töövaidlusorganile alles 19.04.2004. Hageja nõudel töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest keskmise palga saamiseks ajavahemikul 18.12.2003 kuni 20.05.2004 puudub seaduslik alus ning nõue tuleb seetõttu jätta rahuldamata. Töötaja peab valima, kumba

§-s 117 sätestatud õiguskaitsevahendit ta kasutada soovib: kas nõuda tööle ennistamist ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmist palka (

§ 117

lg 1) või hüvitist kuni kuue kuu keskmise palga ulatuses (

§ 117lg 2).

Hageja loobus töövaidluskomisjonile avaldust esitades tööle ennistamisest. Väite, et hageja käis 18.12.2003 kuni 20.05.2004 kostja juures tööl edasi, esitas ta kohtumenetluse käigus ning tõenditest nähtuvalt see nii ei olnud. Seetõttu ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt palka. Mis puudutab hagis nimetatud 20.05.2004 töölepingu lõpetamist, siis kohtu hinnangul ei olnud tegemist tööandja algatusel töölepingu lõpetamisega töölepingu seaduse mõistes, vaid ITLS § 29 lg-s 2 sätestatud korras tööraamatusse kande tegemisega töövaidluskomisjoni jõustumata otsuse ja hageja enda 17.07.2004 dateeritud kirjaliku avalduse alusel. Avalduses palus hageja vormistada endale uus tööraamat, teha tööraamatusse kanne töölepingu lõpetamise kohta

§ 79alusel alates 20.05.2004 ning saata tööraamat talle postiga välja. Eelnimetatud 17.07.2004 avalduse, 4

(9)tööraamatute registreerimise raamatu ja tunnistaja L.B.i ütlustega on tõendatud, et hageja ei esitanud kostja juures tööle asudes tööraamatut ning tööandja väljastas tööraamatu dublikaadi hagejale esimesel nõudmisel viivitamatult (21.07.2004). Seega on alusetu hageja nõue tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest hüvitise saamiseks. Ka ei ole kostja viivitanud hagejale lõpparve väljamaksmisega

§ 119

lg 2 mõttes, kuna 17.12.2003 sai hageja kätte lõpparve arvestuse ja 18.12.2003 kanti lõpparve üle hageja pangakontole. Lõpparve laekus kontole 19.12.2003. Tunnistaja L.B.i ütluste kohaselt esitas hageja 17.12.2003 õhtul töölepingu lõpetamise avalduse, kuid ei teatanud pangakonto numbrit, kuhu lõpparve kanda. Seega viivitus ei tulenenud tööandja käitumisest. Hageja ei nõustunud lõpparves tehtud tulumaksuarvestusega, kuid nimetatud juhul ei ole tegemist osaliselt saamata jäänud lõpparvega, sest tulumaks ei kuulu lõpparve hulka. Lõpparve sisaldab töösuhtest tulenevaid tasusid, mitte riigimaksu maksmise kohustust. Vastavalt puhkuseseaduse § 13 lg-le 1 ja §-le 25 on töötajal, kes on töötanud vähemalt kuus kuud, õigus saada võrdeliselt töötatud kuude arvuga puhkust ning saada töölepingu lõppemisel kasutamata jäänud puhkuse eest rahalist hüvitist. Kuivõrd hageja töötas kaks päeva, ei ole tal õigust puhkusele ega kasutamata jäänud puhkuse hüvitisele. Nõude töölepingusse lepingu lõpetamise kande tegemiseks jättis kohus rahuldamata, kuna hageja ei ole tõendanud, et ta oleks kostjal palunud sellist kannet lepingusse teha ja et ta oleks selleks esitanud oma lepingu eksemplari. Hageja õiguste rikkumine on tõendamata. Otsuse põhjenduste kohaselt on

§ 79

lg 1 ja § 84 lg 1 alusel põhjendatud hageja nõue saada keskmist palka töölepingu lõpetamisest etteteatamise tähtaja järgimata jätmise eest.

§ 79

lg 1 järgi võib töötaja lõpetada katseajaga sõlmitud töölepingu, teatades sellest tööandjale kolm kalendripäeva ette. 17.12.2003 esitatud töölt lahkumise avalduses hageja kuupäeva ei märkinud, mistõttu ei olnud kostjal (tööandjal) õigust lõpetada lepingut enne kolme päeva möödumist. Kostja lõpetas lepingu ebaõigesti samast päevast, 17.12.2003 ning peab tasuma hagejale hüvitist 914,28 krooni etteteatamistähtajast puudu jääva kolme päeva keskmise palga ulatuses. Hüvitise arvutas kohus hageja keskmise päevapalga 304,76 krooni alusel. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Hageja palub tühistada Tallinna Linnakohtu 21.10.2005 otsuse osas, milles hagi rahuldamata jäeti, ning hagejalt kostja kasuks 10 211,87 krooni õigusabikulude väljamõistmise osas, ja teha tühistatud osas uus otsus. Apellant leiab, et tema haginõuete rahuldamata jätmine oli ebaõige ning esitatud asjaolude ja tõendite pinnalt oleks hagi tulnud täies ulatuses rahuldada. Kaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas esimese astme kohus ebaõigesti 17.12.2003 töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise nõudele aegumist. ITLS § 8 lg-st 2 tulenevalt peab huvitatud pool esitama nõude aegumise kohaldamiseks enne asja sisulise arutamise algust. Kostja ei nõudnud käesolevas töövaidluses aegumise kohaldamist töövaidluskomisjonis, kus toimus asja esmakordne sisuline arutamine, mistõttu ta minetas hageja hinnangul õiguse nõuda aegumise kohaldamist kohtus. Riigikohus on seisukohal, et kui kohtusse pöördutakse nõudega, mis oli arutusel töövaidluskomisjonis ja millele ei ole aegumist kohaldatud, hakkab sellise nõude aegumistähtaeg kulgema töövaidluskomisjoni otsuse kättesaamisest (Riigikohtu lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-75-00 ja nr 3-2-1-71-00). Analoogiliselt ei kohaldu 5

(9)aegumine töölepingu ebaseaduslikust lõpetamisest 17.12.2003 tulenevale hüvitise nõudele kolme kuu keskmise palga ulatuses summas 19 200 krooni. Hageja on jätkuvalt seisukohal, et tööandja viivitas tööraamatu kätteandmisega 20.05.2004 kuni 23.07.2004, mille hüvitamiseks on tööandja kohustatud maksma hagejale kokku 13 409,44 krooni. Kohus jättis nõude alusetult rahuldamata, tuginedes huvitatud tunnistaja, kostja personalijuhi L.B.i ütlustele, et hageja ei esitanud töölepingu sõlmimisel tööraamatut. See väide ei vasta tõele ja on vastuolus

§ 30lg 1 p-ga 2 ja § 20 lg-ga 2.

Töötaja töölepingu eksemplaril ei ole tööandja allkirja ja kannet selle kohta, et tööandjale ei ole tööraamatut esitatud. Kostja kaotas hageja tööraamatu ja sellega seoses palus hageja 17.07.2004 välja anda uue tööraamatu, mille kostja väljastas 23.07.2004. Hageja nõue tunnistada töölepingu lõpetamine 20.05.2004 ebaseaduslikuks on seotud tööandja vastutusega

§ 119alusel tööraamatu ja lõpparve ebaseadusliku kinnipidamise eest.

Poolte kokkuleppel tegi kostja hageja tööraamatusse kande, et tööleping nr 174 on lõpetatud 20.05.2004

§ 79alusel.

Tööraamatu kanne on kehtiv, seda ei ole tühistatud ega kohtus vaidlustatud ning see tõendab hageja töötamist kostja juures 16.12.2003 kuni 20.05.2004. Kaevatava otsuse järeldus on põhjendamatu ja paljasõnaline, et kande tegemine tööraamatusse töövaidluskomisjoni jõustumata otsuse alusel ei ole töölepingu lõpetamine. Hageja nõue töölepingu lõpetamise 20.05.2004 ebaseaduslikuks tunnistamiseks ja kolme kuu keskmise palga ulatuses hüvitise saamiseks summas 19 200 krooni on jäetud alusetult rahuldamata. Apellant ei nõustu sellega, et tema kasuks ei mõistetud välja palka summas 32 914,08 krooni 18.12.2003 kuni 20.05.2004 töötatud perioodi eest. Kohus on ebaõigesti tuvastanud, nagu oleks hageja nõudnud palka sunnitud töölt puudumise aja eest. Hageja nõudis kostja poolt ebaseaduslikult kinnipeetud palka reaalselt töötatud aja eest

§ 49p 2 alusel.

Tööl käimist tõendab tööraamatu kanne. Nõude rahuldamata jätmise aluseks olid jällegi tunnistaja L.B.i paljasõnalised ja tegelikkusele mittevastavad ütlused selle kohta, et hageja soovis töölt lahkuda. 20.05.2004 ei esitanud hageja kostjale avaldust töölt lahkumiseks. Kostja ei maksnud 20.05.2004 hagejale lõpparvet. Palga maksmata jätmisest tuleneb viivise nõue summas 8 847,26 krooni. Samuti ei ole apellant nõus kohtu järeldusega, et tal ei ole õigust saada kasutamata puhkuse hüvitist, kuna töötas ainult kaks päeva. Hageja töötas kostja juures ajavahemikul 16.12.2003 kuni 20.05.2004 ning tal on õigus töötatud aja eest saada kasutamata jäänud puhkuse hüvitist 4 266,64 krooni. Kaebuse kohaselt on esimese astme kohus ebaõigesti tuvastanud ajavahemiku, mille jooksul lõpparve kinnipidamise eest hageja nõudis ühe kuu keskmist palka 6 400 krooni

§ 119lg 2 alusel.

Hageja nõudis hüvitist lõpparve kinnipidamise eest ajavahemikul 18.12.2003 kuni 20.05.2004, mitte 17.12.2003 kuni 19.12.2003. Hageja nõue kostja kohustamiseks tegema töölepingusse kanne töölepingu lõpetamise kohta 20.05.2004 ja nõue lugeda tööleping lõppenuks 20.05.2004 tulenevad tööraamatu vastavast kandest ja

§ 73lg-st 1.

Kohus jättis alusetult selle nõude rahuldamata. Kuivõrd hagi kuulus rahuldamisele täies ulatuses, siis ei pea hageja kostjale õigusabikulusid summas 10 211,87 krooni hüvitama ning kaevatav otsus tuleb ka selles osas tühistada. 6

(9)Vastuväited apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja kaevatava kohtuotsuse muutmata. Samuti palub vastustaja jätta apellandi kohtukulud tema enda kanda ja mõista apellandilt välja vastustaja kohtukulud apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium kontrollib linnakohtu otsust TsMS § 651 lg 1 kohaselt üksnes kaebuses toodud ulatuses. Otsust 914,28 krooni väljamõistmises töölepingu lõpetamisel etteteatamistähtaja mittejärgimise eest ei ole vaidlustatud, mistõttu ringkonnakohtul puudub alus otsuse kontrollimiseks antud nõude osas. Kolleegium leiab, et linnakohtu otsus kuulub tühistamisele materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja protsessiõigusnormi olulise rikkumise tõttu 17.12.2003 töölepingu ebaseadusliku lõpetamise ja hüvitise nõudes. Antud nõuetes on võimalik teha uus otsus apellatsioonimenetluses. Ülejäänud apellatsioonkaebuses vaidlustatud nõuded on põhjendatult rahuldamata. linnakohus jätnud Linnakohus tuvastas tsiviilasjas alljärgnevad vaidlustamata asjaolud. -O.D. ja AS S. sõlmisid määramata ajaga töölepingu 15.12.2003 katseaja kohaldamisega, faktiline töösuhe algas 16.12.2003. Palgaks oli 6400 krooni kuus. -O.D. esitas avalduse töölepingu lõpetamiseks 17.12.2003 ning tööandja lõpetas töölepingu 17.12.2003

§ 76alusel, so poolte kokkuleppel.

-Lõpparve ja töölepingu lõpetamise dokumendid sai hageja kätte 19.12.

  1. Apellant ei ole nõus kohtuotsusega, millega jäeti tema nõue 17.
  2. 2003 töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks rahuldamata seoses aegumisega. Kolleegium nõustub apellandi väitega, et kohaldamiseks puudus alus. eelnimetatud nõude osas aegumise Linnakohtu seisukoht on õige, et ITLS § 6 järgi on töötajal õigus vaidlustada töölepingu lõpetamist ühe kuu jooksul arvates oma õiguste rikkumisest teadasaamisest. Õige on ka see seisukoht, et töötaja pöördus töövaidluskomisjoni peale seaduses toodud tähtaega. Samas on kohus jätnud tähelepanuta, et tööandja ei taotlenud töövaidluskomisjonis ITLS § 8 lg 2 korras aegumise kohaldamist ning töövaidluskomisjoni otsusega on hageja nõue rahuldatud ning tunnistatud töölepingu lõpetamine 17.12.2003 ebaseaduslikuks. Kohus tuvastas, et hageja ei saanud töölepingut lõpetada poolte kokkuleppel, sest töötaja ei avaldanud selleks oma tahet. Kolleegium nõustub eeltoodud seisukohaga ning leiab, et töötaja nõue 17.
  3. 2003 töölepingu ebaseaduslikuks tunnistamiseks oli põhjendatud. Kuivõrd töötaja tööle ennistamist ei taotlenud, siis tööleping kuulus lõpetamisele

§ 79alusel, millisele seisukohale ongi töövaidluskomisjon asunud.

Kolleegium nõustub kohtu seisukohaga, et töötajale kuulub õiguskaitsevahendi valiku õigus, kas ta soovib tööle ennistamist või siis töölepingu lõpetamise formuleeringu muutmist ja hüvitise väljamõistmist. 7

(9)Hageja töövaidluskomisjonis tööle ennistamist ei taotlenud ning palus välja mõista hüvitise. Hageja ei nõustunud töövaidluskomisjoni poolt väljamõistetud hüvitise suurusega töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest ning taotles kolme kuupalga väljamõistmist.

§ 117

lg 2 alusel töölepingu ebaseadusliku lõpetamise korral võib töötaja nõuda hüvitist kuni kuue kuu keskmise palga ulatuses. Hüvitise suuruse määramine on antud töövaidlusorgani pädevusse, kes lähtub nõude rahuldamisel faktilistest asjaoludest. Linnakohus jättis hagi rahuldamata põhjusel, et kuivõrd töölepingu lõpetamise vaidluses tuleb kohaldada aegumist, siis ei saa rahuldada ka hüvitise nõuet. Kolleegium leiab, et antud linnakohtu seisukoht on ekslik ning tuleb rahuldada nõue

§ 117lg 2 järgi ning mõista tööandjalt hüvitis summas 1523,80 krooni.

Kolleegium võtab arvesse, et töötaja töösuhe antud tööandja juures kestis väga lühikest aega, töötaja avaldas soovi töölepingu lõpetamiseks, kuid tööandja tõlgendas töötaja avaldust ekslikult töölepingu lõpetamise formuleeringu osas, mis tõigi kaasa töövaidluse tekkimise. Kuivõrd töövaidluskomisjoni otsus kohtusse hagiavalduse esitamise tõttu ei jõustunud, siis tuleb eeltoodud nõuetes teha otsus. Apellant on ekslikul seisukohal, et kostja lõpetas temaga teistkordselt töölepingu ebaseaduslikult. Tööraamatusse tehtud kande aluseks on töövaidluskomisjoni 20.05.2004 otsus, milles loeti tööleping lõppenuks töötaja omal soovil

§ 79alusel 20.05.2004.

Kohus on piisavalt põhjendanud, miks antud nõuet ega ka kolme kuu hüvitise nõuet ei saa rahuldada. Kolleegium nõustub linnakohtu seisukohaga. Linnakohus ei tuvastanud lõpparve väljamaksmisel viivitamist. Otsus on piisavalt põhjendatud ning kolleegium nõustub linnakohtu seisukohaga ning ei korda otsuses olevaid põhjendusi. Nõue hüvitise saamiseks lõpparve kinnipidamise eest, samuti viiviste nõudes on põhjendamatu ning ei kuulu rahuldamisele. Hageja nõude palga saamiseks perioodi osas 18.12.2003 kuni 20.05.2004 on linnakohus jätnud põhjendatult rahuldamata. Palka saab nõuda töötamise eest. Tööle ennistamise nõude puhul on töötajal õigus nõuda palka töölt sunnitud eemaloleku eest. Antud vaidluses hageja tööle ennistamise nõuet ei esitanud töövaidluskomisjonis ega ka esitatud hagiavalduses. Toimikust ilmneb, et 27.01.2005 on hageja esitanud hagi täpsustuse, milles taotles tööle ennistamist/ t.lk.56/, kuid 25.02. 2005 hagiavalduse täpsustamisel on jäänud hüvitise nõude juurde

§ 117lg 2 järgi/ t.

lk. 63/. Apellandi toodud väide, et ta käis tööl kuni 20.05.2004, on hageja poolt tõendamata ning see on vastuolus tema enda avaldusega töövaidluskomisjonile, kus teatas, et ta töötas AS-s S. alates 16.12.2003 kuni 18.12.2003. Ringkonnakohtu istungil ei suutnud apellant kirjeldada, mida ta siis konkreetselt tegi. Kolleegium nõustub linnakohtu seisukohaga puhkusekompensatsiooni nõude rahuldamata jätmise osas. Otsus on antud nõude osas piisavalt põhjendatud ning kaebuses toodud seisukohad ei võimalda otsust muuta.

§ 119lg 1 annab töötajale õiguse nõuda keskmist palka tööraamatu kinnipidamise eest.

Linnakohus tuvastas, et hageja tööraamatut ei ole kinni peetud ning otsus on piisavalt põhjendatud. Kolleegium nõustub linnakohtu seisukohaga ning tulenevalt 8

(9)TsMS § 654 lg-st 6 ei korda otsuses olevaid motiive. Seega ei ole võimalik hageja nõuet rahuldada ka antud osas. Apellandi tööraamatusse on kanne tehtud, mistõttu puudus kohtul alus hagi rahuldamiseks ka tööraamatu kande osas. Seega apellatsioonkaebuses toodud väited ei võimalda teha teistsugust otsust. Ringkonnakohus kontrollis vastustaja vastuväidet selles, et hagi on esitanud aegumistähtaega rikkudes, ning ei tuvastanud nimetatud asjaolu olemasolu. Hagiavaldus on esitatud 28.07.
  1. Toimiku materjalide kohaselt töövaidluskomisjoni otsus postitati 08.06.2004, kuid väljastati hagejale 07.07.
  2. Seega hageja pöördus kohtusse seaduses ettenähtud ühekuulist tähtaega järgides. Kohtukulude jaotamine Apellant ei ole nõus otsusega, millega on temalt välja mõistetud õigusabikulu 10 211,87 krooni ning leiab, et kuivõrd hagi on jäänud alusetult rahuldamata, siis on kohtukulud temalt ebaõigesti välja mõistetud. Otsuse tegemise ajal kehtinud TsMS § 61 lg 1 järgi mõistis kohus poolele, kelle kasuks tehti otsus, teiselt poolelt vajalikud ja põhjendatud kulud õigusabi eest. Sama põhimõte on kehtivas tsiviilkohtumenetluse seadustikus. Kuivõrd hagi kuulub osalisele rahuldamisele, siis oli kostja õigustatud nõudma kantud õigusabikulude osalist väljamõistmist. Kostja kohtukulud esimese astme kohtus olid 57 879 krooni ning kohus rahuldas taotluse osaliselt. Kolleegium leiab, et hagi kuulus rahuldamisele ka 17.12.2003 töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise ja hüvitise nõudes, mistõttu kohtukulude jaotist tuleb muuta. Juhindudes TsMS § 61 lg-st 1 p 1 ja p 2 kolleegium peab vajalikuks ja põhjendatud kostja õigusabikuluks esimese astme kohtus 9000 krooni, võttes arvesse nii kohtuistungite toimumise aega kui ka asja keerukust. Ringkonnakohtus esitas vastustaja taotluse õigusabikulude väljamõistmiseks summas 20 709 krooni. Kolleegium leiab, et kuivõrd apellatsioonkaebus kuulub osalisele rahuldamisele, siis tuleb apellandilt välja mõista vastustaja kasuks õigusabikulu 4000 krooni. Töövaidlustes on töötaja vabastatud riigilõivu maksmisest. Kuivõrd hagi kuulus osalisele rahuldamisele, siis kehtinud TsMS § 64 järgi tuli kostjalt välja mõista riigituludesse riigilõiv 280 krooni. Seega otsus tuleb kohtukulude osas osaliselt tühistada eeltoodud põhjendustel. Ulvi Loonurm Margo Klaar Mare Merimaa 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.