← Eesti

2-05-620/11

Obsah (8)§ 86§ 117§ 101§ 119§ 74§ 142§ 79§ 90

Tsiviilasi nr 2-05-620 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus 2-05-620 Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Ulvi Loonurm, Mare Merimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 24. mai 2006, Tallinn T

§ 86lg 4 ja § 101 alusel.

Töötaja vaidlustas töölepingu lõpetamise töövaidluskomisjonis. Tööinspektsiooni Tallinna ja Harjumaa inspektsiooni töövaidluskomisjon rahuldas E.T.e avalduse ning tunnistas 24.01.2005 otsusega töövaidlusasjas nr 9.01-2/3440-04 E.T.ega töölepingu lõpetamise P.E. AS poolt

§ 86

p 4 alusel ebaseaduslikuks, luges pooltevahelise töölepingu lõppenuks E.T.e omal algatusel alates 31.01.2005 ja mõistis

§ 117lg 2 alusel P.E.

AS-lt E.T.e kasuks välja hüvitise töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest töötaja ühe kuu keskmise palga ulatuses 12 650 krooni. P.E. AS ei nõustunud töövaidluskomisjoni otsusega ja esitas 01.03.2005 Tallinna Linnakohtule hagi, milles palus tunnistada kostjaga

§ 86p 4 ja § 101 alusel töölepingu lõpetamise seaduslikkust.

Hagiavalduse kohaselt on tööandjal õigus lõpetada tööleping töölepingu seaduse (

) § 86 p-s 4 ja §-s 101 ettenähtud alusel, kui töötaja ei tule toime oma tööülesannete täitmisega ebapiisava tööoskuse tõttu.

§ 101

lg-st 3 tuleneb, et töötaja kutseoskuse vastavust täidetavale ametikohale või tehtavale tööle hindab tööandja. Hageja hindas kostja kutseoskusi kaasaegse raamatupidamissüsteemi haldamiseks ja korraldamiseks ebapiisavaks, mistõttu töölepingu lõpetamine temaga oli põhjendatud. Kostjaga töölepingu lõpetamise tingisid järgmised asjaolud. Kostja esitatud raamatupidamisaruannetes esinesid olulise tähtsusega vead. Kostja ei vormistanud raamatupidamise dokumente kooskõlas kehtiva seadusandlusega, näiteks kassadokumentidel puudusid nii raha saaja kui ka tegevjuhi allkirjad. Kostja ei suutnud kahe aasta jooksul omandada raamatupidamisprogrammi HansaRaama kasutusoskust selliselt, et ta oleks iseseisvalt ilma kõrvalise abita tulnud toime keerukamate küsimuste lahendamisega, kusjuures tööandja poolt oli tagatud töötajale nii tarkvara müüja poolne õpe kui ka individuaalne õpe. Kostja ei süstematiseerinud ega arhiveerinud majandusdokumente vastavalt kehtivatele nõuetele. Lähtuvalt eeltoodud puudustest otsustas tööandja töölepingu töötajaga lõpetada, et oleks võimalik korrektselt korraldada ettevõtte raamatupidamist ning välistada oskamatuse tõttu tekkinud vigu. Tööandja eeldas, et kostja hakkab raamatupidamisprogrammiga HansaRaama töötama alates

  1. a. jaanuarist ja on suuteline iseseisvalt omandama programmi kasutamisoskuse tarkvarale lisatud kasutamisjuhendi ja tarkvara müüja veebipõhise konsultatsiooni abil. Kostja jätkas käsitsi raamatupidamise kannete tegemist ega tutvunud õppematerjalidega. Seejärel otsustas hageja koolitada kostjat tööandja kulul. OÜ K. esindaja K.V. viis töökohal läbi kostja individuaalse õppe, mis kestis viis kuud perioodil
  2. a. septembrist kuni
  3. a. märtsini. Viie kuu koolituse jooksul ilmnes, et kostja ei ole võimeline iseseisvalt töötama raamatupidamistarkvaraga, kuna tal puuduvad üldteadmised arvuti kasutamisest. Seetõttu leidis hageja, et edasine koolitus on mõttetu ehk liiga kulukas on maksta üheaegselt töötasu koolitajale ja raamatupidajale töö eest, mille peaks ära tegema raamatupidaja. Kostja sai hakkama algdokumentide sisestamisega, kuid probleemide tekkimise korral (topeltlaekumised, aktiva ja passiva ei ole võrdsed) ei olnud suuteline neid iseseisvalt lahendama. 2

(10)Hageja hinnangul ei vastanud E.T.e tööoskused raamatupidaja kutsestandardile ja ametijuhendi nõuetele, sest pearaamatupidaja ametikohal ei saa töötada isik, kes ei ole võimeline iseseisvalt kasutama raamatupidamistarkvara. Kostja ei täitnud töökohustusi majandustulemuste andmete analüüsimisel ja ettepanekute tegemisel juhatusele. Samuti ei olnud kostja tööoskused piisavad dokumentide süstematiseerimisel ehk haldamisel ja arhiveerimisel, mis on osa raamatupidaja kutseoskustest. Dokumentide haldamine ja arhiveerimine tähendab seda, et kui raamatupidaja ei saa mingil põhjusel oma töökohustusi täita, siis leiab ka teine pädev isik vajalikud dokumendid üles. Tööandjal sellist võimalust polnud, puudus ühtne süsteem dokumentide hoidmiseks kaustades. Näiteks mõned kuluarved olid pangadokumentidega ühes kaustas, aga mõned kuluarved olid eraldi kaustas. Dokumendid olid registreerimata, nummerdamata ning vanade dokumentide kaustad köitmata. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja töötas hageja juures pearaamatupidajana 15.10.1994 kuni töölepingu lõpetamiseni 30.11.2004. Töötatud aja jooksul ei teinud hageja töötajale etteheiteid erialaste tööülesannete täitmise kohta ning audiitorid ei leidnud samuti puudusi raamatupidaja töös. Ametijuhendis, mida täpsustati 2001. a. jaanuaris, ei ole märgitud arvutiprogrammide tundmise kohustust. Lisanõudmisi konkreetsete raamatupidamisprogrammide omandamiseks tööandja ei esitanud. Need teadmised arvutiprogrammide kohta, mida kostja töös kasutas, rahuldasid hagejat täielikult. Programm HansaRaama ei vastanud kõigile vajalikele tingimustele ja vajas täiendamist. Vastuhagi nõue ja põhjendused Kostja E.T. esitas vastuhagi, milles palus hagejalt P.E. AS-lt välja mõista töövaidluskomisjoni 24.01.2005 otsusega vastavalt

§ 117

lg-le 2 väljamõistetud hüvitis 12 650 krooni seoses töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega

§ 86

p 4 alusel ning

§ 119

lg 2 alusel hüvitis 12 650 krooni töölepingu lõpetamise hüvitise väljamaksmisega 22-päevase viivitamise eest. Vastuhagi põhjenduste kohaselt kohustus P.E. AS 30.11.2004 käskkirjas E.T.e töölepingu lõpetamisel maksma töötajale hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Nimetatud summa lubas kostja töölepingu p-st 4.4 tulenevalt välja maksta kolmes osas 01.12.2004, 03.01.2005 ja 01.02.2005. Esimene osa hüvitisest laekus 06.12.2004, teine osa laekus 07.01.2005 ja kolmas osa laekus 14.02.2005. Vastavalt

§ 74

lg-le 2 oli töölepingu lõpetamise hüvitis osaks lõpparvest, mille hageja pidi välja maksma töölepingu lõpetamise päeval. Kokku viivitas hageja lõpparve väljamaksmisega 22 päeva.

§ 119

lg 2 kohaselt peab tööandja lõpparve kinnipidamisel maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Kostja keskmine päevapalk ajavahemikul 2004. a. juunikuust kuni novembrikuuni oli 620,69 krooni, mis teeks hüvitise suuruseks 13 655,18 krooni.

§ 119

lg 2 tulenevalt nõudis vastuhagi esitaja 12 650 krooni suuruse hüvitise maksmist. Vastuväited vastuhagile Hageja ei tunnistanud vastuhagi töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega seotud hüvitise nõudmise osas ja palus jätta selle rahuldamata hagis toodud põhjendustel. Hageja arvates oli E.T.ega töölepingu lõpetamine

§ 86p 4 alusel seaduslik. Hageja tunnistas esialgselt lõpparve väljamaksmisega viivitamist ning oli nõus selle kostjale 3

(10)hüvitama /t.lk.36/ 17.10.2005 eelistungil vastuhagi ei tunnistanud ning palus hageja lõpparve kinnipidamise eest hüvitise nõudes kohaldada aegumist. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Tallinna Linnakohus jättis 06.12.2005 otsusega P.E. AS hagi rahuldamata ja rahuldas E.T.e vastuhagi. Otsuses tunnistas Tallinna Linnakohus E.T.ega töölepingu lõpetamise P.E. AS poolt

§ 86

p 4 alusel ebaseaduslikuks, luges pooltevahelise töölepingu lõppenuks E.T.e omal algatusel alates 31.01.2005 ning mõistis P.E. AS-lt E.T.e kasuks välja hüvitise 12 650 krooni töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest töötaja ühe kuu keskmise palga ulatuses ning hüvitise lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest 12 650 krooni. Kohus tuvastas, et E.T. asus tööle P.E. AS pearaamatupidajaks juba

  1. aastal. Töökohustused täpsustati
  2. aasta jaanuaris kooskõlastatud ametijuhendiga, mille kohaselt olid E.T.e ülesanneteks P.E. AS raamatupidamisalase arvestuse korraldamine, aastabilansi koostamine, analüüsi tegemine ja muude raamatupidamise ülesannete täitmine. Kostja ei kohanenud raamatupidamise programmiga, mistõttu tunnistati pearaamatupidaja tööle mittevastavaks. Kohtuistungil põhjendas hageja töölepingu lõpetamist arvuti mittetundmisest tingitud, aga ka muude vigadega. Kostja ei eitanud töös tekkinud vigade olemasolu, samas leidis ta, et vead olid ebaolulised ja tulenesid ka kasutatavast raamatupidamisprogrammist. Poolte seletustest ilmnes, et töölepingu sõlmimise ajal ja kuni
  3. aastani ei olnud E.T.el vajadustki tunda andmete töötlemise programmi ning temalt ei nõutud ka arvuti kasutamise süvateadmisi. Seega pidi tööandja tundma E.T.e võimeid ja teadma, mida temalt on töölepingu tingimustel õigus nõuda. Vande all seletuse andnud kostja ja tunnistaja K.V. ütlustest nähtub, et hageja omandatud raamatupidamisprogramm oli samuti puudustega. Tunnistaja K.V. on öelnud, et E.T. ei töötanud halvasti, vaid tema töös oli puudusi. Kohus pidas tõendamatuks hageja väiteid raamatupidamisdokumentide hoidmise ja arhiveerimise puudulikkusest. Kostja on vande all antud seletuses öelnud, et raamatupidamisdokumendid olid temale kergesti leitavad ning kaustades. Tunnistaja K.V. on öelnud, et dokumendihalduses esines probleeme. Kohus asus seisukohale, et raamatupidamisdokumendid peavad eelkõige olema kättesaadavad raamatupidajale. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 28 lg 1 kohaselt on töölepingu lõpetamine ebaseaduslik asjaolude puudumisel, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks. Vastavalt

§ 101

lg-le 1 on tööandjal õigus lõpetada tööleping § 86 punktis 4 ettenähtud alusel, kui töötaja ei tule toime oma tööülesannete täitmisega ebapiisava tööoskuse või tervise tõttu. Otsuse põhjenduste kohaselt ei tulenenud tööandja poolt kostja kutsealaste oskuste hindamine tema töölepingus ja pooltevahelises praktikas väljakujunenud tingimustest ning töölepingu lõpetamine

§ 86

p 4 alusel seoses kostja mittevastavusega oma ametikohale ei olnud seaduslik antud õigusnormi kohaldamiseks ettenähtud asjaolude puudumise tõttu. Linnakohus luges E.T.e töölt lahkunuks tema omal algatusel ja luges töölepingu lõppemise päevaks 31.01.2005, mis on vastavalt ITLS § 29 lg-le 2 kindlaks määratud töövaidluskomisjoni otsuse teatavakstegemise päevaga. Kuivõrd töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik ja töötaja loobus tööle ennistamisest, mõistis kohus tööandjalt töötaja (kostja) kasuks välja

§ 117lg-s 2 ettenähtud 4

(10)hüvitise töötaja ühe kuu keskmise palga ulatuses, mis vastas töölepingus kokkulepitud palgamäärale 12 650 krooni. Hüvitise suuruse määramisel võttis kohus ITLS § 30 lg 2 kohaselt arvesse töölepingu lõpetamise asjaolud ja seaduserikkumise iseloomu töölepingu lõpetamisel. Töölepingu lõpetamise põhjuseks olid peale arvuti mittetundmise ka ebapiisavast hoolsusest tingitud vead, mida kostja ise tunnistas. Arvestatav on kostjale töölepingu järgi kõrgema töölepingu lõpetamise hüvitise maksmine, mis samuti kompenseeris tema töölepingu lõpetamise vajaduse mitte küll otseselt töölepingu tingimuste alusel, küll aga tööandja eesmärgist seada sisse kaasaja tingimustele vastav raamatupidamise arvestus. Kostja seda iseseisvalt teha ei suutnud. Kohus leidis, et kostja vastuhagi nõue 12 650 krooni saamiseks lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest on põhjendatud.

§ 119

lg 2 kohaselt on tööandja lõpparve kinnipidamisel kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Hageja seisukoht, et kostja nõue selles osas on aegunud, ei ole seadusega kooskõlas. ITLS § 6 lg 3 kohaselt palga maksmise nõude esitamise tähtaeg on kolm aastat. Palga mõiste hõlmab ka lõpparvet. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Hageja palub tühistada Tallinna Linnakohtu 06.12.2005 otsuse täies ulatuses ja teha uus otsus, millega tunnistada kostjaga

§ 86

p 4 ja § 101 alusel töölepingu lõpetamine seaduslikuks ning jätta vastuhagi täies ulatuses rahuldamata. Apellant palub jätta kohtukulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole esimese astme kohus hinnanud kõiki hageja esitatud dokumentaalseid tõendeid, ennekõike 28.07.2005 [kaebuses märgitud: 16.07.2005] esitatud raamatupidamisdokumente ja kostja ametijuhendit, mis kinnitasid hagiavalduses esiletoodud asjaolusid kostjaga

§ 86p 4 ja § 101 alusel töölepingu lõpetamise põhjendatusest.

Eeltoodu viis materiaalõiguse normide ebaõigele kohaldamisele kohtuotsuses ja tõi kaasa hagi ebaõige rahuldamata jätmise. Linnakohus järeldas ebaõigesti, et puudusid asjaolud kostjaga

§ 86

p 4 alusel töölepingu lõpetamiseks ning kostja kutsealaste oskuste hindamine ei tulenenud tema töölepingus ja pooltevahelises praktikas väljakujunenud tingimustest. ÄS § 306 lg-st 4 ja §-st 315 tulenevalt on aktsiaseltsi juhatus kohustatud tagama, et aktsiaseltsi raamatupidamine vastaks kehtivatele nõuetele ja oleks õige, kuna juhatus vastutab tema süül äriühingule tekitatud kahju eest. Vastavalt

§ 101

lg-le 3 hindas hageja hagis esiletoodud asjaoludel E.T.e kutseoskused kaasaegse raamatupidamissüsteemi haldamiseks ja korraldamiseks ebapiisavaks. Hagis esiletoodud asjaolud, s. o kostja puudulikud tööoskused leidsid asjas kogutud tõenditega kinnitamist. Hageja raamatupidamisdokumentidega on tõendatud, et kostja esitas emaettevõtjale P.S. z.o.o., tööandja juhtkonnale ja äriregistrile vigadega raamatupidamislikke aruandeid, mis muutsid kontserni finantsaruanded ebaõigeks ning takistasid juhatusel omada ülevaadet ettevõtte varadest. Kohtule esitatud kassadokumentidest (kassa sissetuleku ja väljamineku orderid) nähtub, et kostja ei vormistanud neid kooskõlas kehtiva seadusandlusega. Tunnistaja K.V. ütluste kohaselt ei tulnud kostja iseseisvalt toime raamatupidamistarkvara HansaRaama haldamisega, mistõttu tekkis tööandjal otsene kahju kõrvalise abi eest tasumisega. Tunnistaja K.V. ütluste ja kostja seletusega on tõendatud, et kostjale oli tagatud raamatupidamisprogrammi alane koolitus. 5

(10)Kostja jättis täielikult täitmata pearaamatupidaja ametijuhendi p-dest 2.4, 2.5 ja 2.8 tulenevad kohustused ja täitis vigade tõttu puudulikult ametijuhendi p-st 2.1 tulenevat kohustust korraldada hageja raamatupidamist. Esimese astme kohus ei võtnud arvesse tõendeid, mis kinnitasid kostja mittevastavust ametikohale tööoskuse tõttu. Pikema ajavahemiku lõikes esitatud tõenditest nähtuvalt ei olnud kostja eksimused ühekordsed, vaid vead raamatupidamise aruannetes esinesid pidevalt. Samuti on ebaõige kaevatava kohtuotsuse väide, nagu oleksid vead tulenenud raamatupidamisprogrammist. Vigu ei tee tarkvara, vaid selle kasutaja. Programm HansaRaama ei olnud puudustega, vaid andmeid tarkvaras oli vaja kohandada antud ettevõtte jaoks kontsernisisese kontoplaani sisestamisega. Uute kontode loomine ja kontoplaani kaasajastamine on raamatupidaja töö olemuslik osa, millega kostja oleks pidanud toime tulema, kuid vajas kõrvalist abi. Riigikohus on tsiviilasjades nr 3-2-1-46-99 ja nr 3-2-1-86-96 asunud seisukohale, et töötaja mittevastavus ametikohale ja tehtavale tööle võib väljenduda ebapiisavas tööoskuses. Millised asjaolud näitavad, et töötaja võimed, teadmised, oskused ja vilumused ei vasta tehtavale tööle, on tööandja määrata. Vaidluse korral peab tööandja tõendama üksnes neid asjaolusid, mille tõttu töötaja ei vasta tehtavale tööle. Antud vaidluses näitas apellant, et kostja tööoskused ei vasta pearaamatupidaja ametikohale, kuna pidevad vead aruannetes, puudused dokumentide vormistamisel, tulude-kulude analüüsi puudumine, ülevaate puudumine ettevõtte varalise seisu kohta ja võimetus kasutada iseseisvalt raamatupidamistarkvara HansaRaama ei võimalda tagada raamatupidamise korraldamist vastavalt kehtivale seadusandlusele. Apellandi hinnangul on kohus jätnud tähelepanuta, et tööandja maksis kostjale töölepingu lõpetamise eest hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. 06.12.2004 tasuti kostjale novembrikuu töötasu, kasutamata jäänud puhkuse hüvitis ja esimene osa hüvitisest seoses töölepingu lõpetamisega (ühe kuu keskmine töötasu). Ülejäänud kahe kuu keskmised töötasud sai kostja kätte vastavalt 07.01.2005 ja 14.02.2005. Kohus on alusetult jätnud rahuldamata hageja taotluse kohaldada aegumist vastuhagi nõudele lõpparve kinnipidamise eest hüvitise saamiseks. TsMS § 149 lg 2 p 2 kohaselt keeldub kohus avaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle, kui kohtusse pöördunud huvitatud isik ei ole kinni pidanud seda liiki asjade eelnevaks kohtuväliseks lahendamiseks seadusega sätestatud korrast.

§ 142

lg 1 ja § 143 lg 2 kohaselt oleks kostja pidanud nõudega, mida töövaidluskomisjon enne arutanud ei olnud, pöörduma ühe kuu jooksul esmalt töövaidlusorgani poole. Kuna viimase osa töölepingu lõpetamise hüvitisest sai kostja kätte 14.02.2005, oleks ta hiljemalt 14.03.2005 pidanud esitama nõude töövaidluskomisjonile. Enne ei saanud lõpparve kinnipidamise eest hüvitise saamise nõuet kohtus läbi vaadata ja see oli seaduses kindlaks määratud menetluskorra rikkumine. Apellant ei ole nõus, et hüvitis on samastatav palgaga ja seetõttu lõpparve osa. Vastavalt palgaseaduse §-le 2 on palk tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule.

§ 119lg 2 nimetatud keskmine palk on sisult viivistasu.

Vastuväited apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Tallinna Linnakohtu 06.12.2005 otsus on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab tsiviilkohtumenetluse seadustiku 6

(10)(TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel, et Tallinna Linnakohtu 06.12.2005 otsus hagi rahuldamata jätmises ja vastuhagi rahuldamises töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamises ja hüvitise nõudes

§ 117lg 2 järgi tuleb jätta muutmata. Linnakohtu otsus on selle tegemise ajal kehtinud Ts

MS § 227 lg 1 mõttes seaduslik ja põhjendatud. Apellatsioonkaebuse väited ei anna ringkonnakohtule alust teha teistsugust otsust. Tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse põhjendusi, vaid vastab üksnes apellatsioonkaebuse faktilistele ja õiguslikele väidetele. Kohtuotsus vastuhagi rahuldamises lõpparve maksmisega viivitamise eest keskmise palga nõudes tuleb tühistada materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu ning on võimalik teha uus otsus apellatsioonimenetluses. Linnakohus, jättes P.E. AS hagi rahuldamata, on otsust piisavalt põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub linnakohtu järeldusega, et puudusid asjaolud kostjaga

§ 86

p 4 alusel töölepingu lõpetamiseks.

§ 101

lg 1 kohaselt on tööandjal õigus lõpetada tööleping paragrahvi 86 punktis 4 ettenähtud alusel, kui töötaja ei tule toime oma tööülesannete täitmisega ebapiisava tööoskuse või tervise tõttu. Tööandja võib töölepingu samal alusel lõpetada ka siis, kui: 1) töötajal puudus dokument, mille olemasolu on vastavale tööle lubamise kohustuslik eeltingimus; 2) töötaja ei vasta oma tööle või ametikohale ebapiisava keele- või suhtlemisoskuse tõttu; 3) töötaja ei täienda erialaseid teadmisi (sealhulgas riigikeele ja võõrkeelte oskust), kui see on tööks vajalik ja tööandja on talle selleks tingimused loonud vastavalt kokkulepitud korrale. Esimese astme kohus tuvastas, et E.T. töötas P.E. AS-s pearaamatupidajana alates 15.10.1994 kuni 30.11.2004 ning kuni 2003. aastani temalt arvuti kasutamise süvateadmisi ega raamatupidamisprogrammi kasutamist ei nõutud.

§ 86p 4 alusel (s.

o töötaja mittevastavuse tõttu oma ametikohale või tehtavale tööle) töölepingu lõpetamise õigsuse kontrollimiseks on oluline tuvastada ametikohal töötamiseks esitatavad nõuded ja nende täitmine töötaja poolt. Linnakohus asus põhjendatult seisukohale, et puuduvad sellised tõendid, mis võimaldaksid töölepingut lõpetada

§ 86p 4 alusel.

Apellant leiab, et esimese astme kohus ei ole tõenditena hinnanud hageja esitatud raamatupidamisdokumente, mille analüüsimise korral oleks kohus jõudnud järeldusele, et kostjaga töölepingu lõpetamine

§ 86

p 4 alusel oli seaduslik Kolleegium leiab, et kohtu järeldus põhineb asjas tähtsust omavatel tõenditel.

§ 86

p 4 kohaldamise seisukohast omab tähtsust kostja ametijuhend, mida kohus on kaevatavas otsuses ka analüüsinud. Kohtule esitatud raamatupidaja kutsestandard on kehtestatud kutseseaduse alusel ning sätestab kutsekvalifikatsioonist tulenevad nõuded antud eriala töötajatele. Kostja esitas töölepingu sõlmimisel kõrgharidust tõendava dokumendi ja hageja aktsepteeris E.T.e töölevõtmisel tema tööoskusi vastavaks pearaamatupidaja ametikohale esitatavatele nõuetele. Kohtuasjas ei ole esitatud tõendeid, et tööandja oleks nõudnud E.T.elt töösuhte kehtimise ajal töötaja teadmiste ja oskuste vastavuse kontrolli, mille tulemusi oleks kohtul olnud võimalik objektiivsete kriteeriumide alusel hinnata. Hageja väide, et kostja ei saanud tööga hakkama, põhines arvutikoolitust korraldanud tunnistaja K.V. seisukohal. Apellandi arvates raamatupidamisdokumentidest oleksid pidanud nähtuma töötaja vead aruannete koostamisel, kassaorderite ebakorrektne vormistamine jms. Tsiviilkolleegiumi hinnangul ei pidanud esimese astme kohus analüüsima hageja bilanssi ja muid raamatupidamislikke aruandeid, kuna kostja oli omaks võtnud, et 7

(10)aruannetes esines vigu, mis olid osalt tingitud tema eksimustest ja osalt kasutuselevõetud raamatupidamisprogrammi HansaRaama puudustest. Eeltoodu, sealhulgas kostja kohatine ebapiisav hoolsus, on tuvastatud linnakohtu otsuses, kuid tsiviilasjas tuvastatud asjaoludest ei ilmne kostja ebapiisav tööoskus või tööoskuse puudumine, mis oleks andnud aluse töösuhte lõpetamiseks

§ 86p 4 alusel.

Apellandi väide on õige, et põhimõtteliselt võib ka staažikas töötaja osutuda oma ametikohale tööoskuse poolest mittevastavaks, kui ta tööandjaga kokkulepitud korras oma erialaseid teadmisi ei täienda, kuid käesoleval juhul ei ole tõendatud, et E.T. ei oleks vastanud pearaamatupidajale esitatavatele nõuetele. Osa ametijuhendis ettenähtud tööülesannete väidetav täitmatajätmine ei ole samastatav tööoskuse puudumisega, vaid antud asjaolude tõendatuks osutumise korral oleks tegemist töötajapoolse töökohustuste rikkumisega, mille puhul saaks kohaldada distsiplinaarkaristust. Apellatsioonkaebuses toodud väidet, et hageja otsustas lõpetada töölepingu kostjaga, et välistada oskamatuse tõttu tekkinud vigu, mis võivad ettevõttele põhjustada olulist kahju, ei ole hageja esimese astme kohtus esitanud. Sellega tõi apellant pooltevahelise töölepingu lõpetamise alusena esile uue väite, et kostja tegevus tõi kaasa hagejale varalise kahju tekkimise ohu ning osalt põhjustaski otsest varalist kahju sellega, et hageja pidi tegema täiendavaid kulutusi kõrvalise abi eest tasumiseks raamatupidamistarkvara HansaRaama haldamisel (kaebuse lk 2 punkt f). Hageja esitas apellatsioonkaebuse 28.12.2005 ning sel ajal kehtinud TsMS § 319 lg 2 järgi ei olnud hagejal õigust apellatsioonkaebuses muuta hagi alust ega eset. Seega kolleegium jätab eeltoodud väite tähelepanuta. Ebaõige on apellandi väide, nagu oleks esimese astme kohus jätnud arvestamata asjaolu, et tööandja maksis kostjale töölepingu lõpetamise eest hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Nimelt seda asjaolu arvestas kohus töölepingu ebaseadusliku lõpetamise hüvitise suuruse määramisel. Seega esitatud hagi on põhjendatult jäetud rahuldamata. Kuivõrd töövaidluskomisjoni otsus ei jõustu kohtusse pöördumise korral, siis on linnakohus põhjendatult rahuldanud vastuhagis oleva E.T.e nõude töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks, töölepingu lõpetamise formuleeringu muutmiseks

§ 79

järgi ja ebaseadusliku töölepingu lõpetamise eest hüvitise väljamõistmiseks ühe kuu keskmise palga ulatuses. Linnakohus rahuldas vastuhagi lõpparve maksmisega viivitamise eest

§ 119lg 2 järgi summas 12 650 krooni.

Poolte vahel puudub vaidlus selles, et tööandja maksis töötajale hüvitise töölepingu lõpetamise eest osade kaupa, viimane osa hüvitisest maksti kostjale välja 14.02.2005, kusjuures tööleping lõpetati 30.11.2004 ja lõpparve maksti töötajale 01.12.

  1. Apellant väidab, et vastuhagi nõue lõpparve kinnipidamise eest keskmise palga saamiseks oleks tulnud jätta rahuldamata aegumise tõttu, kuna töötaja laskis mööda ühekuulise tähtaja töövaidlusorganisse pöördumiseks pärast oma õiguse rikkumisest teadasaamist 14.02.
  2. Ning kuna kostja ei järginud seadusega kindlaksmääratud kohtuvälist menetluskorda, s. t ei pöördunud lõpparve kinnipidamise eest hüvitise nõudega töövaidluskomisjoni enne kohtule vastuhagi esitamist, siis oleks tulnud jätta vastuhagi vastava nõude osas läbi vaatamata või keelduda selle menetlusse võtmisest. Vastuseks apellandile märgib ringkonnakohus, et ITLS § 4 lg-st 2 ei tulene individuaalsete töövaidluste lahendamise kohustuslikku kohtueelset korda. ITLS § 4 lgte 1 ja 2 järgi on nii kohus kui töövaidluskomisjon mõlemad töövaidlusorganiteks ning 8

(10)töösuhte osalisel on õigus valida, kumma töövaidlusorgani poole ta vaidluse lahendamiseks pöördub. Alus vastuhagi läbi vaatamata jätmiseks või menetlusse vastuvõtmisest keeldumiseks puudub. Kolleegium leiab, et hagi aegunud ei ole. Tulenevalt ITLS § 6 lg-st 1 töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks üldine nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks on neli kuud. Vastuhagi on esitatud eeltoodud tähtaega järgides. Kolleegium nõustub apellandi väitega, et kohtu seisukoht on ekslik, et palga mõiste hõlmab lõpparvet. Palgaseaduse § 2 järgi palk on tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule või õigusaktile, samuti muudel õigusakti, kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud juhtudel. Palk koosneb põhipalgast ja seaduses ettenähtud juhtudel makstavatest lisatasudest, preemiatest ja juurdemaksetest. Töölepingu lõpetamisel peab tööandja maksma töötajale kõik välja maksmisele kuuluvad summad, mille hulka kuulub ka palk. Seega lõpparve hulka võivad kuuluda peale palga ka teised rahalised väljamaksed, näiteks kompensatsioon kasutamata jäänud puhkuse eest, töölepingu lõpetamise hüvitis jne. Seega lõpparve sisaldab ka palka, kuid mitte vastupidi. Lõpparve koosseisu kuuluvate summade maksmisega viivitamise korral saab kohaldada tööandja suhtes vastutust

§ 119lg 2 järgi.

Antud tsiviilasjas oli tegemist asjaoluga, kus kohus luges töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks ja sellisel juhul on töötajal valiku õigus, kas ta soovib tööle ennistamist või töölepingu lõpetamise formuleeringu muutmist ja hüvitise väljamõistmist. E.T. valis teise variandi. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et töötajale on palk ja teised maksed, peale hüvitise, õigeaegselt välja makstud. Linnakohus luges lõpparve väljamaksmisega viivitamiseks nimelt hüvitise maksmist. Kolleegium leiab, et kohus on kohaldanud

§ 119lg 2 vääralt.

Kuivõrd töölepingu lõpetamine

§ 86

p 4 järgi oli ebaseaduslik, siis ei saa töötaja nõuda tööandjalt

§ 90lg 1 p-s 2 olevat hüvitist.

Seega ei saa lugeda, et tööandja viivitas lõpparve väljamaksmisega. Teine olukord oleks sel juhul, kui kohus oleks tunnistanud töölepingu lõpetamise seaduslikuks, sel juhul oleks saanud kohaldada ka

§ 119lg- s 2 tulenevat tööandja vastutust.

Kolleegium peab vajalikuks märkida, et vastuhagis viidatud poolte töölepingu nr 7 punkt 4.4. andis tööandjale õiguse maksta lepingus kokku lepitud kompensatsioon maksetena kolme kuu jooksul, mida tööandja ka tegi. Kuivõrd apellant on vaidlustanud vastuhagi rahuldamist ka eeltoodud nõude osas, siis tuleb otsus tühistada ning vastuhagi lõpparve maksmisega viivitamise eest keskmise palga nõudes tuleb jätta rahuldamata. Kohtukulude jaotamine 01.01.2006 jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuivõrd vastuhagi jääb osaliselt rahuldamata, siis tuleb muuta otsust riigilõivu osas ja 9

(10)mõista P.E. AS -lt riigituludesse riigilõiv kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 64 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 37 lg 1 ja 3 järgi 1110 krooni. Otsus E.T. kasuks väljamõistetud õigusabikulu osas jätta muutmata. Apellatsioonimenetluses kantud kohtukulud jätta TsMS § 64 lg 1 järgi poolte endi kanda. Margo Klaar Ulvi Loonurm Mare Merimaa 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.