Lõpparve väljamaksmine toimus 30.09.2004 maksekorralduse nr 199 alusel viimasel tööpäeval. Lõpparve kogusummast 926 krooni on makstud puhkusetasuna 06.09.2004 maksekorralduse nr 7051 alusel. Kostja pöördus töövaidluskomisjoni, paludes tunnistada töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks ja mõista välja vastav hüvitus, välja mõista puhkusehüvitus 14 kalendripäeva ulatuses tegelikult töötatud perioodi 27.02.-01.09.2001 eest, välja mõista ajavahemikus 01.01.-31.03.2004 vähem makstud põhipalk (3x320) 960 krooni koos viivisega 969.90 krooni, kokku 1929.60 krooni, välja maksta arvutatud, kuid väljamaksmata jäänud osa lõpparvest 926 krooni, välja mõista lõpparve osalise kinnipidamise eest viivis ühe kuu keskmise palga ulatuses ning viia vastavusse tööraamatu kanne tegeliku tööleasumisega 27.02.
lg 2 kohaselt on tegelik tööle lubamine tööandja poolt võrdsustatud töölepingu sõlmimisega, sõltumata töölepingu vormistamisest. Kostja tööle lubamine tööandja poolt on tõendatud S.O. seletusega, tunnistajate Mai Uiga, H.A. ja S.P. ütlustega, mille kohaselt tegi kostja tööd tööandja ruumides tööandja töövahenditega ning allus tööandja kehtestatud töökorraldusele: täitis S.P. antud tööülesandeid, pidas arvestust tehtud töö kohta, sai tehtud töö eest tasu. S.P. ütluste kohaselt maksis ta kostjale küll omast rahast, kuid kui see ka nii oli, siis kostja ei pidanud seda teadma. Tööandja poolt konkursi väljakuulutamine 2001 aprillis ja katseaja kokkuleppimine töölepingus ei kummuta loetletud tõendeid. Töölepingu sõlmimisel on töötaja nõrgem pool ning aktsepteerib sageli tingimusi, mis ei ole seadusele vastavad. Nõusolek töötaja tööle lubamiseks võib olla ka vaikiv. Tegemist on suhteliselt pikaajalise töötamisega suhteliselt väikeses töökollektiivis, mistõttu ei ole aktsepteeritav väide, et hageja seaduslik esindaja ei teadnud kostja töötamisest. Tööandja on jätnud töötajale maksmata palgavahe ajavahemiku 01.01.-31.03.2004 eest. Seda ei makstud välja ka töölepingu lõpetamisel, vaid alles pärast töötaja pöördumist töövaidluskomisjoni, s.o 12.11.2004. Viivitatud summa (põhipalk ja viivis) oli ligi 2000 krooni. Tegemist on suhteliselt suure summaga ja viivitati palga väljamaksmisega, mistõttu kohus ei pea võimalikuks
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. Tameo MT OÜ taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist osaliselt ning uue otsuse tegemist, millega kohaldada töölepingu tuvastamisele perioodil 27.02.-03.09.2001 aegumist, tuvastada Tameo MT OÜ õigus jätta välja maksmata nimetatud perioodi eest arvestatud kasutamata puhkuse hüvitus ja jätta välja mõistmata või vähendada
Kaebuse põhjenduste kohaselt pidi kostja olema teadlik oma õiguste väidetavast rikkumisest juba vaidlusalusel ajavahemikul (27.02.-03.09.2001). Vastavalt
tööleping, mille kestus ületab kaks nädalat, sõlmitakse kohustuslikult kirjalikus vormis. Kostja on väitnud, et tundes muret töölepinguga kaasnevate tagatiste pärast, nõudis ta vaidlusalusel perioodil korduvalt kirjaliku töölepingu sõlmimist, kuid tema nõudmist ei täidetud. Tööandja poolt töölepingu 3 sõlmimata jätmine kostja kirjeldatud moel oli töötaja õiguste rikkumine. Oma nõudmisele eitava vastuse saamisest alates oli töötajal õigus nelja kuu jooksul pöörduda töövaidlusorganisse, kuid kostja ei kasutanud seda õigust õigeaegselt. Hiljemalt töölepingu sõlmimisega 31.08.2001 pidi kostjale olema selge, et tööandja ei tunnusta töösuhet perioodil 27.02.-02.09.2001.
kohaselt tuleb töölepingusse märkida andmed tööle asumise aja kohta.
kohaselt tegelikult tööle lubamine tööandja poolt on võrdsustatud töölepingu sõlmimisega, sõltumata töölepingu vormistamisest. Sel juhul vormistatakse tööleping kirjalikult tingimustel, mida tegelikult kohaldati. Kui lepingusse ei märgitud tööle asumise ajaks 27.02.2001, siis pidi töötaja mõistma, et tema varasemat väidetavat töötamist ei aktsepteerita. 31.08.2001 sõlmitud kirjalikus lepingus on tingimusteta väljendatud töötaja tahteavaldus tööle asumise kohta 03.09.2001 ning samas on pooled kokku leppinud, et töötaja pidevat tööstaaži tööandja juures arvestatakse alates nimetatud päevast. Maakohus tuvastas, et töötaja tööraamat võeti tööandja poolt vastu kirjaliku lepingu sõlmimisel. Seega töösuhte tuvastamise nõude aegumine algas hiljemalt töölepingu sõlmimisest 31.08.2001. Hageja tunnistab, et ajavahemikul 01.01.-31.03.2004 maksti kostjale tööandja hooletusest tingitud eksimuse tõttu palka iga kuu kohta 320 krooni (kokku 960 krooni) vähem. Valdava osa palgast sai töötaja neil kuudel kätte. Kõik ülejäänud töölepingu lõpetamisega seotud summad on välja makstud õigeaegselt. Kõnealuse palgavahe koos viivistega, kokku 1317 krooni (mitte 2000 krooni), maksis tööandja töötajale välja ilma vaidluseta 12.11.2004.
lg 2 alusel hüvituse väljamõistmine eeldab tööandja tahtlikku tegevust jätta töötajale lõpparve või osa lõpparvest välja maksmata. Käesoleval juhul pole tööandja tahtlik tegevus tõendamist leidnud. Nendel asjaoludel palub hageja ringkonnakohtul kaaluda lõpparve kinnipidamise eest ettenähtud sanktsiooni rakendamata jätmist või väljamõistetud summa vähendamist selliselt, et see oleks proportsionaalne tööandja rikkumisega. Keegi ei pea saama teise poole rikkumisest kasu. 5. S.O. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt asus kostja hageja juurde tööle 27.02.2001.
Seega oli tööleping sellel perioodil töötamise kohta sõlmitud, kuid kirjalikult vormistamata. 31.08.2001 esitati kostjale allakirjutamiseks kirjalik tööleping, mille kohaselt ta asus selle lepingu alusel hageja juurde tööle 03.09.2001. Kostja käsitles 31.08.2001 sõlmitud lepingut uue töölepinguna. Kuna oleks absurdne arvata, et kehtinuks nii eelnev tööleping kui uus tööleping üheaegselt, oli loomulik, et uue töölepingu sõlmimisega kaotas eelmine tööleping oma kehtivuse. Kostjal ei olnud enne töölepingu lõpetamist 30.09.2004 kuidagi võimalik teada saada, mis ajast tööandja arvestas tööleasumist ja töölepingu sõlmimist. Kostja ei pidanud ette nägema tööandjapoolset seaduserikkumist. Avalduse töövaidluskomisjonile esitas kostja tähtaegselt. Töötamise aja eest 01.01.-31.03.2004 maksis hageja kostjale põhipalka vähem kui Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär, jäädes kostjale võlgu 960 krooni. Hageja viivitas üle kuu saadaoleva palga väljamaksmisega ja ei ole kuni käesoleva ajani välja maksnud kasutamata puhkuse kompensatsiooni 1970 krooni. Palgaseaduse § 32 ja
Seadusandja ei seosta keskmise palga maksmise kohustust tahtliku tegevuse või süüga. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
kohaselt vaidluse korral lepingu olemuse üle loetakse, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu. 8. Apellandi väide, et kuna tööandja tegevus lõpparve osalisel kinnipidamisel oli tingitud tööandja hooletusest ning tõendamata on tööandja tahtlik tegevus, siis on alus jätta
lg 2 sätestatud sanktsioon kohaldamata, ei ole õige.
lg 2 kohaselt lõpparve kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Ringkonnakohus leiab, et viidatud säte ei erista hooletust ja tahtlikku tegevust, seega sõltumata tööandja tahtluse väidetavast puudumisest, kuulub nimetatud säte kohaldamisele. 9. Kuna apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, tuleb apellandilt välja mõista vastustaja poolt ringkonnakohtus kantud õigusabikulu 1500 kr ulatuses. Egon Konsand Üllar Roostoja 5 Andra Pärsimägi
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.