Obsah (6)

§ 26§ 92§ 31§ 7§ 93§ 87

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Lea Kuuse 01. märts 2005. a Tallinn 3-310/2004 Haldusasi A.K. kaebus Õigusvastaselt v

§ 26lg 1 p 6 ).

Mõista A.K.lt Tallinna Linnavalitsuse kasuks välja õigusabikulu 20 000 krooni (

§ 92

lg 1, § 93 lg 1, § 87 lg2) RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebus tuleb esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates kohtuotsuse teinud halduskohtu kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb asja otsustanud halduskohtule teatada kirjalikult 10 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse võib esitada teate esitanud isik (

§ 31lg 4 ja lg 5).

ASJAOLUD 1 Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise ( ÕVVTK) Tallinna Linnakomisjoni 22.05.1995.a. otsusega nr 5588 ( õigusvastaselt võõrandatud vara toimik nr 1615 tl 24) loeti Tallinnas Lille tänav 2, endisel kinnistul nr 5002 asunud hoones korter nr 3 omandireformi objektiks. Otsusega tuvastati, et majavaldus on natsionaliseeritud 1940.a. Sama otsuse punktiga 2 loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal korteriühingule „Uus Kodu“, mida kasutas korteriühingu liige V.T., kes vastab omandireformi aluste seaduse § 7 ja endiste korteriühingute liikmete korterite tagastamise ja kompenseerimise seaduse § 2 toodud nõuetele. Omandireformi objektiks tunnistatud vara suhtes tunnistati õigustatud subjektiks E.A.. Tallinna Linnavalitsuse 19.091995.a. korraldusega nr 2581-k (vara toimik nr 1615 tl 30)otsustati tagastada Lille tänav 2 endisel kinnistul 5002 asuvas elamus korter nr 3 hoone mõttelise osana E.A.ile. Vara üleandmis- vastuvõtmise aktiga nr 70 30.11.1995.a. (vara toimik nr 1615 tl 31) anti vara E.A.ile volitatud esindaja Endel Kolgo vahendusel üle. A.K. kasutas Tallinnas Lille tn 2 korterit nr 3 üürilepingu alusel alates 15.10.1982.a. 09.02.1999.a. esitas A.K. Tallinna Halduskohtule kaebuse ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 22.05.1995.a. otsuse nr 5588 ja Tallinna Linnavalitsuse 19.091995.a. korralduse nr 2581-k seadusevastaseks tunnistamiseks. ÕVVTK Tallinna Linnakomisjon oma 19.02.2001.a. otsusega nr 11990 (( õigusvastaselt võõrandatud vara toimik nr 1615 tl 86), võttes aluseks Vabariigi Valitsuse 28.08.1991.a. määrusega nr 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ p.36 tühistas ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 22.05.1995.a. otsuse nr

1. Otsuse nr 11990 punktiga 2 loeti Tallinnas, Lille tänav 3 endisel kinnistul nr 5002 asunud hoones korter nr 3 omandireformi objektiks. Otsusega tuvastati, et majavaldus on natsionaliseeritud 16.08.1949.a. Otsuse punktiga 3 loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal korteriühingule „Uus Kodu“, mida kasutas osamaksu alusel korteriühingu liige V.T., kes vastab omandireformi aluste seaduse § 7 lg 1 p 1 ja endiste korteriühingute liikmete korterite tagastamise ja kompenseerimise seaduse § 3 toodud nõuetele. Omandireformi objektiks tunnistatud vara suhtes tunnistati õigustatud subjektiks endise korteriühingu liikme V.T. abikaasa E.A., kes vastab ORAS § 8 lg 3 p 1 toodud nõuetele. Tallinna Linnavalitsuse 02.05.2001.a. korraldusega nr 1580-k ( vara toimik tl 103) otsustati tagastada Lille tänav 2 endisel kinnistul 5002 asuvas elamus korter nr 3 hoone mõttelise osana V.A.ile. Sama korralduse punktiga 5 tunnistati kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse 19.09.1995.a. korraldus nr 2581-k. Korralduse p.3 kohaselt on vara Kristiine Linnaosa Valitsuse poolt 30.11.1995.a. aktiga nr 70 üle antud, p.4 kohaselt on Lille tänav 2 korteri nr 3 omanikuna Tallinna Hooneregistris registreeritud V.A.. 11.06.2001.a. lõpetas kohus menetluse A.K. kaebuses seoses vaidlusaluste haldusaktide kehtetuks tunnistamisega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse väited ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 19.02.2001.a. otsuses nr 11990 ja Tallinna Linnavalitsuse 02.05.2001.a. korralduses nr 1580-k ei ole märgitud vara natsionaliseerimist kinnitavat õigusakti. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsus on oletuslik, ei rajane tegelikel 2 asjaoludel ning seetõttu on õigusvastane nii linnakomisjoni otsus kui sellele tuginev vara tagastamise korraldus. Tallinna TSN TK otsus nr 391 16.08.1949 ei tõenda natsionaliseerimise kui protsessi lõpuleviimist, samuti on see vastuolus asjas kogutud muude tõenditega. Toimikus 1615 ei ole ühtegi dokumenti, mis kinnitaks, et Tallinnas Lille 2 asunud korteriühingu „Uus Kodu“ või elamuehitusliku kooperatiivi „Uus Kodu“ kohta oleks kunagi koostatud natsionaliseerimise komisjoni otsust maja natsionaliseerimise kohta ja koostatud ning kinnitatud natsionaliseeritava maja bilanssi selleks volitatud isikute poolt. Vaatamata Tallinna TSN TK 16.08.1949.a. otsusele nr 391 jäid kõik Lille 2 asunud elamuehitusliku kooperatiivi „Uus Kodu“ liikmed oma endistesse korteritesse elama. Lisaks kustutati korteriühingu ülevõtmisega linna elamufondi kõik maja ehitamisega tekkinud võlad. ENSV Ministrite Nõukogu 15.08.1949.a. määruse nr 612 kohaselt kohustati Tallinna Linna TSN Täitevkomiteed tagasi maksma need osa- ja sisseastumismaksud, mis olid elamuehituslike kooperatiivide liikmete poolt tasutud peale 6.oktoobrit 1945.a., kui kooperatiivile kuuluv valdus võeti üle kohaliku nõukogu elamufondi. Andmed elamuehitusliku kooperatiivi „Uus Kodu“ likvideerimise kohta puuduvad. „Uus Kodu“ korterid ja muu vara kuulusid korteriühingule. Kinnisvara omanikuks oli korteriühing, mitte tema üksikud liikmed.Seega ei ole V.T. ega viimase pärijad E.A. ja V.A. omandireformi õigustatud subjektid ORAS § 7 lg 1 p 1 alusel. Vara taotleja E.A. ja viimase teine abikaasa V.A. ei ole J. T. vara pärijad ORAS § 8 lg 3 p 1 alusel. 15.06.1945.a. koostatud pärimistunnistuse alusel läks xx xx xxxx.a. surnud A. T.le kuulunud vara võrdsetes osades abikaasale J. T.le ja tütrele V. –A. T.le. Vara tagastamise toimikust ei selgu, millistel alustel on J. T.le kuulunud pärandvara läinud üle V.T.le ( suri xxxx). J. T. suri esitatud dokumentidest nähtuvalt xx xx xxxx.a. ja oli väidetava natsionaliseerimise ajal 16.08.1949 veel elus. Toimikus ei ole pärimistunnistust J. T.lt päritud vara kohta. Kaebuse esitaja vahetas Võru linna RSN TK 31.08.1982.a. otsuse nr 57 alusel temale kuulunud Võru linnas Kreutzwaldi 56 b -32 asunud 3-toalise kõigi mugavustega asutustevahelise kooperatiivkorteri V.T.le(A.) kuulunud Lille tn 2-3 2 –toalise ahjuküttega korteri vastu.V.T. parandas sellega oluliselt oma elamistingimusi ja kasutas kaebajalt saadud korterit kuni surmani xxxx.a. V.T.( A) abikaasa E.A., kes suri xxxx.a., erastas kaebajale kuulunud ja Võrus asunud korteri 1990-datel aastatel. Avaldust Lille tn 2 korteri nr 3 erastamiseks ei ole vastu võetud põhjendusega, et nimetatud korteri osas on olemas omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud isik. Hoone osa omandiõiguse üleminekuga kaotas kaebaja õiguse tema poolt kasutatava eluruumi erastamiseks Eluruumide erastamise seaduse järgi. 1999.a. oktoobris oli kaebuse esitaja seadusevastase ja Tallinna Linnavalitsuse poolt 2001.a. tühistatud otsuse tõttu sunnitud oma seaduslikult omandatud kodust Lille 2 korter 3 lahkuma. Kaebaja õigusi ja vabadusi on rikutud sellega, et ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni otsused 1995.a. ja 2001.a. on tehtud ebaseaduslikult, sest ei rajane tegelikel asjaoludel ega olemasolevatel dokumentidel. Kuni 1998.a. aastani puudus kaebajal nagu teistel sundüürnikel võimalus tutvuda kõnealuse korteri tagastamisega seotud toimikuga. Kuni 1997.a. ei näinud ORAS ette kohustatud subjekti kohustust teavitada üürnikku vara tagastamise otsusest ja korteri tagastamise faktist sai kaebaja teda E.A.i kirjast. Vaidlustatud õigusaktidega on rikutud kaebaja õigusi, mis tulenevad Eesti Vabariigi Põhiseadusest. PS § 10 sätetest järeldub õiguspärase ootuse printsiip, mille kohaselt inimesele kord antud õigusi ei saa tagasiulatuvalt ära võtta. Tallinna Linnavalitsuse 1995.a. ja 2001.a. otsustega sunniti kaebajat kolmanda isikuna hüvitama Tallinna Linna TSN Täitevkomitee 1949.a. otsusega tekitatud võimalikku kahju teisele isikule. 3 Lille tn majas nr 2 on mitu korterit erastatud EVP-de eest. PS § 12 sätestatud võrdse kohtlemise printsiibist tulenevalt oli kaebajal seaduslik õigus erastada samas majas asuv korter nr 3 EVP-de eest. Tallinna Kristiine Linnaosa valitsus keeldus vastu võtmast dokumente ja sellega takistati korteriomandi seadmist, rikkudes sellega rahvusvaheliselt üldtunnustatud ja EV õigusruumis kehtivat võrdse kohtlemise printsiipi ja õiguspärase ootuse printsiipi. Kuna Lille tn 2 tänase õigusliku staatuse otsustamise õiguslikud alused on olnud ebaõiged, oli kaebajal kui korteri pikaajalisel valdajal õiguspärane ootus käsitleda seda omandina ja seda rahumeelselt kasutada, sh erastada seaduses ettenähtud korras ja õiglasel ning võrdsetel tingimustel ja Euroopa Inimõiguste Konventsiooni Protokoll 1 artikkel 1 põhimõtete ja sellejärgse kohtupraktika kohaselt. Põhjendamatu ja põhiseadusega vastuolus on eluruumide erastamise seaduse § 3 lg 5 p 4 piirang üürniku suhtes, kes soovis erastada tema kasutuses olnud korterit. Inimväärikas, sotsiaalses ja demokraatlikus õigusriigis pidanuks seadus kaitsma ennekõike igaühe kodu puutumatust, seega tulnuks kaitsta üürniku õigust erastada korter. Kõik Lille tn 2 korterid üürinud isikud on olnud ühesuguses õiguslikus seisundis. Avalik võim on osadel üürnikel võimaldanud korterid erastada, teistel aga mitte. See on põhjustanud ebavõrdse kohtlemise, mis on vastuolus PS § 12 ja § 32 ning Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikliga 14 koostoimes Protokolliga 1 artikliga
2. Endiste korteriühingute liikmete korterite tagastamise ja kompenseerimise seaduse § 2 lg 1 ja § 3 lg 1 on vastuolus ORAS §-dega 4 ja 7 lg 1 p 2 . ORAS järgi on vara tagastamist õigustatud nõudma füüsiline isik, kelle vara ebaseaduslikult võõrandati.Korteriühingu liikmetele või tema pärijatele tagastatakse Endiste korteriühingute liikmete korterite tagastamise ja kompenseerimise seaduse alusel osamaksu asemel endise korteriühingu liikme kasutuses olnud korter. Endise korteriühingu liige ei olnud korteri omanik. Endiste korteriühingute liikmete korterite tagastamise ja kompenseerimise seadus on vastuolus ka konventsiooni ratifitseerimise seaduse § 2 sätestatud reservatsiooniga, kuna nimetatu ei hõlma Endiste korteriühingute liikmete korterite tagastamise ja kompenseerimise seadust. Seega reservatsioon käsitletavale seadusele ei laiene ning Endiste korteriühingute liikmete korterite tagastamise ja kompenseerimise seadus on vastuolus konventsiooni lisaprotokolli nr 1 artikliga 1, mille kohaselt igal füüsilisel või juriidilisel isikul on õigus oma omandit segamatult kasutada, kelleltki ei või võtta tema omandit muidu, kui üldistes huvides ja seaduses ettenähtud tingimustel ning rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtteid järgides. Kaebuse esitaja taotleb temale korteri ostueesõigusega erastamise õigusest ilmajätmisega tekitatud materiaalse kahju summas 350 000 krooni ( nõude aluseks on Lille tn 2 asuva korteri turuväärtus miinus 100 000 krooni ) ja moraalse kahju summas 100 000 krooni väljamõistmist Tallinna linnalt, samuti eluruumide erastamise seaduse § 3 lg 5 p 4 ja endiste korteriühingute liikmete korterite tagastamise ja kompenseerimise seaduse § 2 lg 1 ja § 3 lg 1 tunnnistamist vastuolus olevaks Põhiseaduse §-dega 3, 10, 11, 12 ja 32 ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni lisaprotokolli nr 1 artikliga 1 ja konventsiooni ratifitseerimise seaduse §ga
3. Taotlus on esitatud ka kohtukulu väljamõistmiseks Tallinna linnalt. Vastustaja vastuväited Vastustaja kaebust ei tunnista ja leiab, et kaebuse esitajal ei ole õiguslikult võimalik nõuda ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 22.05.1995.a. otsusega ja Tallinna Linnavalitsuse 19.09.1995.a. korraldusega väidetavalt tekitatud kahju hüvitamist. ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 19.o2.2001.a. otsus nr 11990 ja Tallinna Linnavalitsuse 02.05.2001.a. korraldus nr 1580-k kaebuse esitaja, kes lahkus kõnealusest korterist 1999.a., subjektiivseid 4 õigusi ei riku, samuti ei saa nimetatud haldusaktid tekitada kaebuse esitajale kahju.Eluruumi erastamise võimaluse kaotamine seoses nimetatud eluruumi tagastamisega ei saa olla vaadeldav avaliku võimu teostaja poolt õigusvastaselt ja süüliselt tekitatud kahjuna. Jättes kõvale muud väited kahjunõude põhjendamatuse osas puudub kaebajal õigus kahju hüvitamise nõude esitamiseks ka põhjusel, et kaebaja ei ole võtnud õigeaegselt tarvitusele meetmeid kahju tekkimise vältimiseks. Kõnealune vara Lille tn 2-3 on õigustatud subjektile tagastatud kooskõlas Omandireformi seadusega ja Endiste korteriühingute liikmete korterite tagastamise ja kompenseerimise seadusega. Asjas esitatud dokumentidega on tõendatud elamu natsionaliseerimine 1949.a., tegelikult on aga natsionaliseerimine aset leidnud kahel korral – nii 1941 kui ka 1949.a.( Tallinna Linna TSN TK TK 16.08.1949.a. otsusega nr 391). Asjas esitatud dokumentide alusel on tuvastatud omandireformi õigustatud subjektid kooskõlas seadusega , väide omandireformi objektiks korteriühingule kuulunud korteri väärast tunnistamisest ei ole kooskõlas Endiste korteriühingute liikmete korterite tagastamise ja kompenseerimise seadusega. Kaebuse väited õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisega kaebaja põhiseaduslike õiguste rikkumisest on põhjendamatud, samuti on põhjendamatu kaebuse väide eluruumide erastamise seaduse § 3 lg 5 p 4 ja endiste korteriühingute liikmete korterite tagastamise ja kompenseerimise seaduse § 2 lg 1 ja § 3 lg 1 vastuolust Põhiseaduse §-dega 3, 10, 11, 12 ja 32 ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni lisaprotokolli nr 1 artikliga 1 ja konventsiooni ratifitseerimise seaduse §-ga
4. Vastustaja on esitanud taotluse kohtukulu väljamõistmiseks kaebajalt. Kolmandad isikud leiavad et kaebus on põhjendamatu ja toetavad Tallinna Linnavalitsuse seisukohti. KOHTU PÕHJENDUSED 1.

§ 7

lg 1 kohaselt võib halduskohtusse kaebusega pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või –toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud vabadusi. Kaebuse kohaselt on kaebaja õigusi ja vabadusi rikutud sellega, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsused 1995.a. ja 2001.a. on tehtud ebaseaduslikult, sest ei rajanenud tegelikel asjaoludel ega olemasolevatel dokumentidel. Kaebuse kohaselt rikub kaebaja õigusi Tallinnas Lille 2 asuvas elamus hoone mõttelise osana korteri nr 3 omandireformi objektiks lugemine. ÕVVTK kohalik komisjon vara tagastamist ei otsusta. ORAS § 12 lg 5 kohaselt vara tagastamise otsustab ja vara tagastamise korraldab valla- või linnavalitsus. Seega ei saa kohaliku komisjoni otsus iseenesest rikkuda üürniku õigusi. Kaebuse kohaselt “Hoone osa ( Lille tn 2 krt 3) omandiõiguse üleminekuga E.A.ile kaotasin õiguse minu poolt kasutatava eluruumi erastamiseks Eluruumide erastamise seaduse järgi.” Eespooltoodust järelduvalt seisneb A.K. subjektiivsete õiguste rikkumine selles, et kaebuse esitaja Lille 2 korteri nr 3 üürnikuna ei saanud erastada nimetatud korterit.Vaidlustatud haldusakt saab rikkuda kaebaja neid õigusi, mis tal haldusakti andmise ajal olid. Lille 2 korteri nr 3 üürnikuna oli A.Kl eluruumi ostmise eelisõigus. Eluruumi erastamise õigust on võimalik realiseerida seadusega sätestatud tingimustel ja korras. Eluruumide erastamise seaduse § 4 p 1 kohaselt on eluruumi erastamise õigustatud subjektiks üürilepingu alusel eluruumi kasutav üürnik ning sama seaduse § 5 kohaselt on eluruumi ostmise eesõigus üürilepingu alusel kasutatava eluruumi puhul eluruumi üürnikul. Kaebuse, asjas esitatud dokumentide ja kaebuse esitaja poolt kohtuistungitel antud seletuste kohaselt oli A.K. Lille tn 2 krt 3 üürnikuks 15.10.1982.a. üürilepingu alusel kuni lahkumiseni nimetatud korterist 1999.a. oktoobrikuus. Eespooltoodust tulenevalt ei olnud A.K. 2001.a. Lille tn 2 korterit nr 3 5 üürilepingu alusel kasutavaks isikuks, kelle EES-st tulenevaid õigusi eluruumi erastamiseks saanuks nimetatud eluruumi õigusvastase tagastamisega rikkuda ja seeläbi kaebajale kahju tekitada. Vastustaja on põhjendatult leidnud, et ka siis, kui ÕVVTK Tallinna linnakomisjon oleks 19.02.2001.a. otsuses nr 11990 leidnud, et Lille tn 2 korter 3 ei kuulu tagastamisele, ei oleks kaebuse esitaja saanud nimetatud eluruumi selle eluruumi üürnikuna erastada. Kaebuse esitaja õiguste rikkumisena ja temale kahju tekitamisena ei saa olla käsitletav üürilepingu alusel kasutatava eluruumi erastamise võimaluse kaotamine seoses selle eluruumi seadusega sätestatud korras ja alustel tagastamisega omandireformi õigustatud subjektile. Kaebuse väited, mille kohaselt on õigusi rikutud sellega, et kuni 1998.aastani puudus kaebajal õigus tutvuda vara tagastamise toimikuga ja korteri tagastamise faktist sai ta teada E.A.i kirjast, ei põhista vaidlustatud haldusaktide õigusvastasust, samuti menetlusnormide rikkumist haldusaktide vastuvõtmisel. Kaebuse käsitlus nõukogude ajal riigilt tähtajatuks kasutamiseks saadud korterist kui kaebaja omandist on ekslik. Kaebuse väide kaebajale kord antud õigusest oma korterile ei ole samastatav omandiga korterile. Eluruum kohalike nõukogude, riiklike , kooperatiivsete ja ühiskondlike organisatsioonide majades ei läinud üle isiku omandisse, kellele eluruum eraldati. Kohaliku RSN Täitevkomitee andis isikule eluruumi andmise otsuse alusel orderi eluruumi asustamiseks. Kuni 01.07.1992.a. kehtinud elamukoodeksi § 45 alusel oli order ainus alus eluruumi asumiseks ja isikuga üürilepingu sõlmimiseks.ENSV tsiviilkoodeksi § 305 kohaselt oli majavalitsus kohustatud orderi saanud isikuga sõlmima üürilepingu tähtajaga 5 aastat.Üürnikul ei tekkinud õigust eluruumi võõrandada ega pärandada, vaid teatud tingimustel tema kasutuses olevat eluruumi vahetada. Üürilepingu lõppedes tagastati eluruum üürileandjale. Omand korterile ei saanud tekkida korteriorderi alusel .Seega ei olnud nõukogude ajal korteri saanud isik korteri omanik ja korteri omanikuks ei muutunud ta ka Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega. Elamufond muutus taasiseseisvumisel Eesti Vabariigi omandiks.Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 16.05.1990.a. otsusega “Eesti Vabariigi Ülemnõukogu tegevusprogrammist üleminekuperioodil Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamiseni ja valitsemise ajutisest korrast” sätestati, et Eesti loodav õigussüsteem lähtub Eesti rahva tahtest ja rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normidest Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi 17.07.1990.a. otsusega “Privatiseerimisprotsessi korraldamise esmajärgulistest abinõudest”peatati riigi omanduses oleva vara omandivormi muutmine. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu tunnistas 19.12.1990a. otsusega omandisuhte muutmise NSV Liidu poolt vägivaldseks ja taastas omandiõiguse järjepidevuse põhimõtte. Ülemnõukogu 29.08.1991.a. otsusega tunnistati kehtetuks kõik pärast 1940.a. 16.juunit Eesti Vabariigi või Eesti NSV riigivõimu- ja –valitsemisorganite poolt vastuvõetud aktid, millega ettevõtted, asutused ja organisatsioonid anti üle NSV Liidu riigivalitsemisorganite alluvusse, haldusse või juhtimisele. Samas tunnistati Eesti Vabariigi territooriumil asuvate NSV Liidu riigivalitsemisorganite alluvuses või halduses olnud ja nende juhtimisel tegutsenud ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide vara Eesti Vabariigi omandiks. Riigi omanduses olev vara anti munitsipaalomandusse ORAS § 3 lg 2 alusel. 2.Üürniku õigus omandada nõukogude ajal saadud korter tuleneb Eluruumide erastamise seadusest (EES), viimane omakorda omandireformist ( ORAS § 32). EES § 2 lg 1 kohaselt on eluruumide erastamise eesmärgiks anda füüsilistele ja juriidilistele isikutele võimalus omandada nende poolt üüritud eluruum.EES § 3 lg 4 p 1 kohaselt kuuluvad erastamisele senised üürilepingu alusel kasutatavad eluruumid, kuid nimetatud paragrahvi lg 5 p 4 kohaselt ei kuulu erastamisele õigusvastaselt võõrandatud eluruumid, mille tagastamiseks või kompenseerimiseks on esitatud avaldus ettenähtud korras, kuni tagastamise küsimuse lahendamiseni või õigustatud subjekti notariaalselt tõestatud vara tagastamise nõudest 6 loobumiseni. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine toimub ORAS alusel ja selles seaduses ettenähtud korras. ORAS § 2 lg 2 kohaselt ei tohi omandireformi käigus vara tagastamine või kompenseerimine endistele omanikele või nende õigusjärglastele kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut. Osundatud sättest on aga põhjendamatu järeldada, et ORAS § 2 lg 2 tulenevalt on seadusega tagatud aboluutseks õiguseks üürniku kasutuses oleva eluruumi erastamise õigus. Eluruumide erastamine toimub avalikes huvides.See põhimõte tuleneb eluruumide erastamise seaduse §

1. EES reguleerib suhteid, mis tekivad riigi, kohalike omavalitsuste ja teiste seadusega määratud erastamise kohustatud subjektide omandis olevate elamute ja korterite erastamisel, määrates kindlaks erastamise objekti, subjektid , tingimused ja korra. Samal ajal sätestab seadus erastamisele mittekuuluvad eluruumid, millega ei rikuta EES sätteid, mis reguleerivad eluruumide erastamisel tekkivaid suhteid või millega määratakse kindlaks erastamise õigustatud subjektid. Füüsilisele isikule antud subjektiivset eluruumi erastamise õigust on võimalik realiseerida seadusega sätestatud tingimustel ja korras Seadusega sätestatakse piirangud ja kitsendused.EES § 3 lg 4 määratleb erastamise objektid, ent samas nimetatud paragrahvi lg 5 sätestab kitsendused erastamise objektide ringis. Osundatud lõike p.4 kohaselt erastamisele ei kuulu õigusvastaselt võõrandatud eluruumid, mille tagastamiseks või kompenseerimiseks on esitatud avaldus ettenähtud korras, kuni tagastamise küsimuse lahendamiseni või õigustatud subjekti notariaalselt tõestatud allkirjaga kirjaliku loobumiseni vara tagastamise nõudest. See tähendab, et erastamisele ei kuulu õigusvastaselt võõrandatud eluruum niikaua, kuni ei ole seaduses ettenähtud korras ja alustel otsustatud, kas vara kuulub tagastamisele või esinevad tema tagastamist välistavad asjaolud või loobub õigustatud subjekt vara tagastamise nõudest. Põhjendatud on vastustaja seisukoht, et kaebuse esitajal saanuks tekkida õiguspärane ootus Lille 2 korter 3 omandamiseks üksnes juhul, kui nimetatud eluruumi tagastamiseks poleks avaldust esitatud või kui kõnealune eluruum oleks jäetud tagastamata .Omandireformi aluste seadus sätestab, et kompenseerimisele kuulub õigusvastaselt võõrandatud vara, mis ei kuulu tagastamisele ( ORAS § 13). Tallinna Linnavalitsuse poolt ei ole tuvastatud asjaolusid, mis välistaksid vara tagastamise ORAS § 12 alusel , õigustatud subjekt on taotlenud vara tagastamist. Seetõttu on ekslik kaebuses sisalduv seisukoht nagu saanuks linnavalitsus keelduda vara tagastamisest seaduses sätestatud vara tagastamist välistavate asjaolude puudumisel mingitest muudest kaalutlustest. Linnavalitsusel oli kohustus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks . Korteri tagastamisega ei ole rikutud kaebaja suhtes põhiseaduse § 10 tulenevat õiguspärase ootuse põhimõtet ega ole võetud tagasiulatuvalt ära kaebuse esitajale kuuluvaid õigusi seoses tema poolt kasutatava eluruumiga. Seoses korteriorderi saamisega tekkis kaebajal õigus korteri asustamiseks ning orderi alusel sõlmiti üürileping. Õigustatud subjektile kaebuse esitaja kasutuses oleva korteri tagastamisega jäi üürisuhe kehtima, vahetus üürileandja, kaebajaga sõlmitud üürilepingust tulenevad üürileandja kohustused ja õigused läksid üle õigustatud subjektile, seega üürnikult ei võetud õigust eluruumi kasutamiseks üürilepingu alusel. Siinjuures kohus märgib, et omandireformi käigus õigustatud subjektidele tagastatud majades üürnikena elavatele isikutele on elamuseadusega ja omandireformi aluste seadusega antud täiendavad elamuõiguslikud garantiid võrreldes muude eluruumide üürnikega.Samuti on neile ette nähtud soodustused uue eluruumi soetamiseks, millist võimalust on kasutanud ka kaebaja.Eeltoodust tulenevalt puudub alus väita seadusega üürniku õiguste kaitsmata jätmist. 3.Üürniku õigust tema kasutuses oleva eluruumi erastamisele võib rikkuda tema kasutuses oleva eluruumi tagastamine omandireformi aluste seaduse sätteid rikkudes ning seeläbi võidakse eluruumi ebaõige tagastamisega põhjustada ka üürnikule kahju, mis seisneb eluruumi erastamise õigusest ilmajäämises. ORAS § 16 lg 1 järgi on omandireformi õigustatud subjektidel õigus esitada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldusi kuni 17.01.92.a. Avaldusele 7 tuleb lisada dokumendid vara kuuluvuse ja koosseisu kohta. Osundatud paragarahvi lg 2 kohaselt avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra määrab kindlaks Vabariigi Valitsus. Vabariigi Valitsuse 28.08.1991.a. määrusega nr 161 kinnitatud “Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra” p.4 nähtub, et taotleja , kes ei ole tähtaegselt esitanud avaldust vara tagastamise või kompenseerimise kohta, loetakse vara tagastamise või kompenseerimise nõudest loobunuks. Vara tagastamisel või kompenseeerimisel neid taotlejaid arvesse ei võeta, välja arvatud juhul kui avalduse tähtaega ei ole ennistatud. Korra p.5 kohaselt esitab taotleja vara tagastamiseks või kompenseerimiseks Korra lisa 1 kohase kirjaliku avalduse. Avaldusega seotud asjaolude kohta lisavad taotlejad neil olemasolevad kirjalikud tõendid või nende notariaalselt või avalduse vastuvõtja poolt tõestatud ärakirjad .Eeltoodust tuleneb, et vara tagastamise menetlust alustatakse esitatud avalduse alusel, seega soovi taotleda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist peab avaldama taotleja. Korra p 6 kohaselt esitab taotleja avalduse isiklikult või esindaja kaudu. Avalduse vastuvõtmisel märgitakse avaldusele taotleja passi või muu isikut tõendava dokumendi andmed. Esindajal peab avalduse esitamiseks olema notariaalselt või sellega võrdsustatud korras tõestatud volikiri, mis lisatakse avaldusele või märgitakse avaldusele nende andmed. Käsitletava korra p.10 kohaselt annab avalduse vastuvõtmisel selle vastuvõtja taotlejale tõendi avalduse vastuvõtmise kohta.Kohtule esitatud õigusvastaselt võõrandatud vara toimikus nr 1615 tl 1 asuval vormikohasel avaldusel, milles E.A. taotleb Lille tn 2 korteri nr 3 tagastamist, ja vara koosseisu kohta täidetud avalduse lisal on märgitud vara õigusvastase võõrandamise aeg ja viis, põhjendamatu on kaebuse väide vara võõrandamisaegse väärtuse kohta andmete puudumisest avaldusel. Kuigi sellel avaldusel puudub koostamise kuupäev, ei tähenda nimetatu kohtu arvates iseenesest avalduse nõuetele mittevastavust ( kuupäeva välja avalduse vormil ei olegi ette nähtud) ega anna alust väita avalduse selleks nõutaval ajal mitteesitamist . Kaebuse väited vara tagastamise menetluse alustamisest ilma sellekohase avalduseta on ekslikud. Kuivõrd avalduste vastuvõtmisel anti avaldajale või tema esindajale selle kohta vastav teatis, millel on ette nähtud avalduse vastuvõtmise kuupäeva märkimine ning avalduste registreerimine pidi toimuma vastavalt Eesti Vabariigi Riikliku Arhiiviameti poolt kinnitatud „Vara tagastamise või kompenseerimise avalduste registreerimise ja vara arvelevõtmise juhendile“ (“Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra” lisa 3) , kinnitavad avalduse esitamise aega selle vastuvõtmise kohta antud teatis ning avalduse selleks ettenähtud korras registreerimise aeg. Ülalnimetatud juhendi kohaselt kantakse iga saabunud avaldus vara tagastamise või registreerimise kohta omaette järjekorranumbri all avalduste registreerimise raamatusse.Järjekorranumber raamatus on ka avalduse registreerimise numbriks.Iga avalduse kohta koostatakse avalduse registreerimise kaart ( vorm nr 1). Tallinna Linnavarade Ameti poolt väljastatud tõendist avalduse vastuvõtmise kohta ( õigusvastaselt võõrandatud vara toimik tl 3) nähtuvalt on E.A.i avaldus Lille tn 2 korter 3 tagastamiseks vastu võetud 31.10.1991.a. Osundatud avaldusele on kantud järjekorranumbriks 1112, mis ühtib Tallinna Linnavarade Ametis vara tagastamise avalduste kohta peetud arvestuses fikseerituga, mida kinnitab vastav väljatrükk ( I kd tl 22). Vara tagastamise toimiku tl 27 asuv E.A.i 21.06.1995.a. dateeritud ja Tallinna Linnavarade Ametis 11.07.1995.a. nr 854 all registreeritud avaldus Lille tänaval 2 korteri nr 3 tagastamiseks, mille kaebaja esitas kaebuse lisana nr 8, ei tähenda, et õigustatud subjekt ei olnud tähtaegselt vormikohast avaldust esitanud või et avaldus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks esitati alles pärast omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamist. Kaebuse väide avalduse esitamisest üks kuu pärast ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni otsuse tegemist vara tagastamise kohta on ekslik ja on vastuolus asjas esitatud dokumentidega. Siinjuures kohus märgib, et 8 kohaliku komisjoni otsusega ei otsustatud vara tagastamist, selline pädevus kohalikul komisjonil puudus. Esitatud avaldust võib mõista avaldaja tahteavalduse kinnitamisena vara tagastamiseks pärast seda, kui kohalik komisjon oli tunnistanud taotletava vara omandireformi objektiks ja kaebaja omandireformi õigustatud subjektiks. Käsitletava määruse nr 161 p.30 kohaselt peab olema vara tagastamise või kompenseerimise avalduses väljendatud taotleja tahe selle kohta, kas ta soovib vara tagastamist või selle kompenseerimist. Samas on sätestatud, et õigustatud subjektiks tunnistatud isikul on õigus muuta avalduses märgitud taotlust ühe kuu jooksul pärast õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamist. Õigustatud subjekt teatab oma soovi muutmisest kirjalikult avalduse vastuvõtjale vastavalt Vabariigi Valitsuse 28.12.1994.a. määrusele nr
2. Kuna E.A. tunnistati õigustatud subjektiks Lille 2 korter 3 suhtes 22.05.1995.a. otsusega nr 1615 ja avalduses on taotletud vara tagastamist, ei oma nimetatud avaldus sisuliselt õiguslikku tähendust Lille 2 korter 3 tagastamise menetluses. 4.Vabariigi Valitsuse 02.10.1991.a. määruse nr 202 “Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonna- ja linnakomisjonide moodustamise kohta” p 4 alap 3 kohaselt võtavad ÕVVTK kohalikud komisjonid vastu otsuseid õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise taotluste rahuldamise ning endiste omanike või nende pärijate ning tagastamisele või kompenseerimisele kuuluva vara registrisse kandmise kohta. Vabariigi Valitsuse 28.08.1991.a. määrusega nr 161 kinnitatud “Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra” punkti 2 kohaselt määrab linnavalitsus struktuuriüksuse, mis muuhulgas valmistab ette materjalid endiste omanike ning vara registri koostamiseks. Sama määruse p.3 kohaselt lahendab kohalik komisjon avalduste vastuvõtmise käigus tekkinud vaidlusi, vaatab läbi avalduste vastuvõtja poolt esitatud materjalid, hindab tõendeid ja otsustab täiendavate tõendite kogumise vajaduse ning otsustab endiste omanike ja vara kohta käivate andmete registrisse kandmise. “Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra” p.34 kohaselt kui kohaliku komisjoni otsusest nähtub, et kogutud tõendeid peetakse piisavaks, märgib avalduse vastuvõtja komisjoni otsuse registreerimiskaardile ja esitab selle teise eksemplari endiste omanike ja vara registri kesktalitusele. Kui taotlus ei ole põhjendatud või tõendid on ebapiisavad ning komisjoni arvates puuduvad täiendavate tõendite saamise võimalused, võtab komisjon vastu otsuse registrisse mittekandmise kohta. “Vara tagastamise või kompenseerimise avalduste registreerimise ja vara arvelevõtmise juhendi” kohaselt koostatakse iga avalduse kohta avalduse registreerimise kaart ja iga taotletava vara kohta eraldi vara registreerimise kaart, samuti seatakse sisse vara tagastamise toimik. Märgitud kaartide teised eksemplarid antakse pärast kaardi põhiandmete lõplikku täitmist edasi moodustatavale endiste omanike ja vara registri kesktalitusele. Nimetatud registri näol on tegemist andmebaasiga, viidatud juhendi kohaselt on andmebaas vajalik ja kasutatav arvepidamiseks iga tagastatava või kompenseeritava vara üle kõigi vara liikide ja üksikute hoonete lõikes ja mis oleks ühildatav ka asutatavate kinnisvara- ja hooneregistritega. Vabariigi Valitsuse 14.12.1993.a. määrusega nr 393 reorganiseeriti endiste omanike ja vara register õigustatud subjektide ning tagastatava ja kompenseeritava vara registriks ja kinnitati õigusvastaselt võõrandatud vara registreerimise kaardi täitmise ja õigustatud subjektide ning tagastatava ja kompenseeritava vara registrile andmete esitamise kord. Kohaliku komisjoni otsusega tuvastatud andmete kandmine registrisse, s.o.andmebaasi, on korraldava iseloomuga toiming ja ei ole suunatud vara tagastamise küsimuse lahendamisele. Nii nagu ei otsustata õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist teiste 9 kohaliku komisjoni pädevusse kuuluvate küsimuste lahendamisega, ei otsustata vara tagastamist ka komisjoni tuvastatud asjaolude registrisse kandmisega. Andmete registrisse kandmise toimingust ei lähtu edasised toimingud vara tagastamisel. Eespoolviidatud juhendis on täpselt reguleeritud, millised andmed tuleb kanda kaardile, muu hulgas peab kaardilt nähtuma vara üldiseloomustus, vara koosseis ja väärtus võõrandamise ajal, vara seisund( mille puhul märgitakse, misssuguses seisundis on vara käesoleval ajal). Siinjuures kohus märgib, et andmed vara taotlejate kohta kantakse samuti kaardile. Kohaliku komisjoni otsusega vara ei tagastata, seda ei tehta ka andmete registrisse kandmisel. ORAS § 12 lg 5 sätestab, et vara tagastamise otsustab ja vara tagastamist korraldab valla- või linnavalitsus, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. ORAS § 17 lg 2 tulenevalt tagastatakse õigusvastaselt võõrandatud vara Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras. “Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra” p 24 kohaselt otsustatakse vara tagastamine ÕVVTK kohaliku komisjoni otsuse, õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku ning tagastamist korraldava kohaliku omavalitsuse täitevorgani poolt täiendavalt kogutud materjalide alusel. ÕVVTK kohaliku komisjoni otsus, millega tuvastatakse vara võõrandamise õigusvastasus, vara koosseis ja endine(õigusjärgne) omanik ning määratakse kindlaks õigustatud subjekt , ei saa tulenevalt ORAS ja selle alusel antud õigusaktide sätteist olla eluruumi erastamise avalduse rahuldamata jätmise iseseisvaks aluseks, seda enam ei saa selliseks aluseks olla kohaliku komisjoni otsusega tuvastatud asjaolude registrisse kandmine. Kohaliku komisjoni otsusega ei otsustata vara tagastamist või tagastamata jätmist omandireformi õigustatud subjektile, vara kohta andmete registrisse kandmine ei ole aluseks toimingutele vara tagastamisel, seetõttu ka võimalikud puudused kohaliku komisjoni otsuse p.4 tulenevate toimingute sooritamisel ei saa rikkuda kaebaja õigust eluruumi erastamiseks ega mõjutada Lille 2 korteri nr 3 tagastamise seaduslikkust. Vara tagastamise toimikus on kaks vara tagastamise kaarti ( tl 25 ja tl 104), mis on tingitud , nagu märgib ka vastustaja , vara tagastamise avalduse menetlemise käigus tehtud otsustustest.Registrisse kandmise alusena on kaartidel märgitud kohaliku komisjoni otsuse number ja kuupäev. Seetõttu on ekslik kaebuse väide, millega seatakse kahtluse alla vara tagastamise menetluse seaduslikkus, põhjusel, et andmed registrisse on kantud 19.07.1995.a., s.o. kaks kuud pärast ÕVVTK kohaliku komisjoni otsuse tegemist. Käesoleval juhul on põhjendatud menetluse käigus kahe kaardi koostamine, millest kaebuse esitaja on lisanud kaebusele vaid ühe, mis saab tugineda 19.02.2001.a. otsuse nr 11990 punktile 5, millega Tallinna Maa-ametit kohustatakse esitama otsuse punktides 1-3 toodud andmed endiste omanike ja vara registrisse kandmiseks.
3. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastatakse ORAS § 17 lg 2 kohaselt Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras. Vabariigi Valitsuse 05.02.1993.a. määrusega nr 36 kinnitatud “Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra” p 7 kohaselt koosneb vara tagastamise menetlus järgmisest osadest: vara võõrandamise õigusvastasuse, vara koosseisu ja endise(õigusjärgse) omaniku tuvastamine ning õigustatud subjektide kindlaksmääramine ( vara tagastamist ettevalmistav menetlus); vara tagastamise otsuse vastuvõtmine; õigustatud subjektidele vara tagastamine. “Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra” p 19 kohaselt tuvastatakse ÕVVTK kohaliku komisjoni otsusega või määratakse kindlaks vara võõrandamise õigusvastasus, vara endine ( õigusjärgne) omanik, vara koosseis ja õigustatud subjektid ning igale õigustatud subjektile kuuluv mõtteline osa tagastamisele kuuluvast varast või määratavast kompensatsioonist. Korra p 16 kohaselt tuleb avalduste läbivaatamisel kontrollida, kas vara õigusvastase võõrandamise fakt on tuvastatud.Vara natsionaliseerimine peab olema tõendatud väljavõttega Riigi Teatajast või Eesti NSV Teatajast kus avaldati natsionaliseeritud vara nimekiri, või väljavõtte või ärakirjaga Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu määrusest vara natsionaliseerimise nimekirjadesse võtmise kohta, natsionaliseerimisakti ärakirja või mõne 10 muu dokumendiga, mis tõendab vara natsionaliseerimist. Eespooltoodust ei järeldu, et vara natsionaliseerimist on võimalik tõendada vaid nimetatud sättes otse loetletud dokumentidega. Vabariigi Valitsuse 28.08.1991.a. määrusega nr 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ p.22 kohaselt tõendatakse vara võõrandamise õigusvastasust või muid tõendamist vajavaid asjaolusid kirjalike tõenditega, milledeks on TsMS kohaselt dokumendid, mis sisaldavad andmeid konkreetses asjas tähtsust omavate asjaolude kohta. Kohus , hinnanud kõiki asjas esitatud dokumentaalseid tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses on seisukohal, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjon on õigesti tuvastanud endisele korteriühingule „Uus Kodu“ Lille tn 2 kuulunud elamu õigusvastase võõrandamise 1949.a.Siinjuures ei pea kohus vajalikuks käsitleda kaebuse väiteid seoses elamu natsionaliseerimise ajana 1940.a. ebaõige tuvastamisega. Vastavad haldusaktid on 2001.a. kehtetuks tunnistatud, seega ei ole selles osas menetlusosaliste vahel vaidlust. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kaebuse seisukohtadest ja asjas esitatud tõenditest, millele tuginevalt väidetakse natsionaliseerimist reguleerinud õigusaktides sätestatud nõuete rikkumist, ei saa järeldada vara õigusvastaselt võõrandamata jätmist. ÕVVTK kohaliku komisjoni 19.02.2001.a. otsuse kohaselt on majavaldus natsionaliseeritud 16.08.1949.a. Haldusaktis puudub viida konkreetsele alusele, kuid osundatu iseenesest ei saa olla aluseks vara tagastamise õigusvastaseks tunnistamisele. Õigusvastaselt võõrandatud vara toimikus olevast Tallinna Linna TSN TK 16.08.1949.a. otsusest nr 391 ( tl 70-72) nähtuvalt tühistati Tallinna Linna TSN TK 16.08.1945.a. otsus ( I kd tl 55-59) , mille punkti 1 alapunktiga f otsustati anda elamuehituslikule kooperatiivile „Uus Kodu“ kooperatiivseks omandiks endisele korteriühingule „Uus Kodu“ kuulunud maja Tallinnas Paldiski mnt 49 b ( Lille 2)kinnistu nr
4. Eespooltoodust järelduvalt tunnistati nimetatud otsusega nr 391 kehtetuks Lille tn 2 elamu andmine elamuehitusliku kooperatiivi kooperatiivsesse omandisse. Põhjendatud on vastustaja seisukoht, et 16.08.1949.a. otsuse nt 391 alusel ei olnud Lille tn 2 elamu omanikuks enam elamuehituslik kooperatiiv „Uus Kodu“. Viidatud otsuse nr 391 punkti 2 alapunktist j nähtuvalt tuli endisele korteriühingule„Uus Kodu“ kuulunud elamu Lille tn 2 üle võtta kohaliku nõukogu elamufondi. Kohaliku nõukogu elamufondi ei oleks saanud kuuluda elamuehitusliku kooperatiivi kooperatiivses omandis olev elamu. Viidatud otsuse punktis 3 on tehtud Tallinna linna majade natsionaliseerimise komisjonile ülesandeks vormistada sama otsuse punktis 2 loetletud endistele korteriühingutele kuulunud majavalduste natsonaliseerimine. Kohus peab põhjendatuks vastustaja seisukohta, mille kohaselt eespooltoodud sätetest tulenevalt on natsionaliseerimine otsustatud käsitletava otsuse nr 391 punktides 1 ja 2 ning punktis 3 on antud natsionaliseerimise komisjonile vaid ülesanne natsionaliseerimise vormistamiseks. Kuigi põhimõtteliselt on õige kaebuse väide, mille kohaselt ülesanne vormistada majavalduste natsionaliseerimine ei ole võrdsustatava õigusliku tähendusega natsionaliseerimise faktiga, tuleb kohtu arvates otsusele nr 391 õigusliku hinnangu andmiseks käsitleda otsust tervikuna, mitte aga omistada erilist tähendusat selle üksikutele sätetele kontekstist väljarebituna . Kuigi Tallinna linnas natsionaliseeritud majade nimestikus 1949.a. kohta ei ole toodud Lille tn 2 maja, ei saa ainuüksi sellest teha järeldust, et kõnealust maja tulenevalt eespoolviidatud otsusest ei natsionaliseeritud. Sellise järelduse tegemiseks ei anna alust ka Tallinna Linna Elamute Valitsuse juhataja poolt allkirjastamata ja kuupäevata 1957.a.mais koostatud tabel ( tl 68), millest järelduvalt ei ole Lille tn 2 asuva elamu natsionaliseerimist vormistatud kehtiva korra kohaselt. Samal ajal on nimetatud tabelis tehtud märge selle kohta, et seal nimetatud elamud on arvatud kohaliku nõukogu elamufondi Tallinna linna TN Täitevkomitee otsusega.. Eesti NSV Rahvakomissardie Nõukogu määruse „Natsionaliseeritud ja riigi majade 11 üleandmise kohta kohalike nõukogude elamufondidesse“ punkti 1 kohaselt sai kohalike nõukogude elamufondidesse arvata natsionaliseeritud maju. Põhjendatuks peab kohus vastustaja viidet Kommunaalmajanduse Rahvakomissariaadi juhendi „natsionaliseeritud ja riigi majade kohalike nõukogude elamufondidesse üleandmise korra kohta“ punkti 1 alapunktile c, mille kohaselt natsionaliseerimine oli võimalik ka muude määruste ja seaduste alusel. Asjas esitatud ENSV kommunaalministri L.Georgi kiri 1949.a. juulist ja ENSV Ministrite Nõukogu määruse projekt samast ajast selgitavad otsuse nr 391 vastuvõtmist tinginud asjaolusid ning kinnitavad kohtu eespooltoodud seisukohti. Tegelikult Lille tn 2 natsionaliseerimise toimumist kinnitab koos teiste eespoolloetletud dokumentidega ka Tallinna Linna Kalinini rajoni 3.jsk.Rahvakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-16453 ( II kd tl 113-114) , millest nähtuvalt Kalinini Rajooni TSN TK Elamutevalitsus väljastas isikutele ordereid elama asumiseks Lille tn 2-
5. Tallinna Linna TSN TK 16.08.1949.a. otsusega nr 391 Lille tn 2 maja natsionaliseerimist tõendab ka asja materjalide juures olev Kalinini Rajooni Täitevkomitee rahandusosakonna majavalduste arvestusraamat, milles on märgitud vaidlusaluse majavalduse kuuluvus Elamute Valitsusele nr
6. Ülaltoodust tulenevalt ei pea kohus vajalikuks analüüsida dokumentaalseid tõendeid, mis käsitlevad varasemat perioodi. Ka juhul, kui asuda seisukohale, et kõnealust vara natsionaliseeriti kaks korda, on kohalik komisjon põhjendatult lähtunud viimasest, s.o. Tallinna Linna TSN TK 16.08.1949.a. otsusega nr 391 aset leidnud natsionaliseerimisest. 6.Endiste korteriühingute liikmete korterite tagastamise ja kompenseerimise seaduse § 1 lg 1 kohaselt reguleerib nimetatud seadus endistelt korteriühingutelt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist ja kompenseerimist endiste korteriühingute liikmetele või nende pärijatele. Kaebuse väited, mille kohaselt omandireformi õigustatud subjektideks ei tunnistata organisatsioone, mille tegevuse eesmärgiks oli tulu jaotamine liikmete vahel, on ekslikud põhjusel, et nimetatud seaduse § 1 lg 2 kohaselt loetakse korteriühinguks viidatud seaduses kõiki ühendusi, mis juriidiliste isikutena oma liikmete vahendeid kaasates ehitasid või omandasid elamuid oma liikmetele eluruumi muretsemiseks ja kelle põhikiri oli pädevas riigiorganis registreeritud. Endiste korteriühingute liikmete korterite tagastamise ja kompenseerimise seaduse § 3 lg 1 kohaselt loetakse korter omandireformi objektiks ja tagastatakse endise korteriühingu liikme või tema pärijate omandusse, kui see korter oli korteriühingu liikme või tema pärijate omanduses või osamaksu alusel kasutuses. Nimetatust tulenevalt on ekslik ja vastuolus seaduses sätestatuga kaebuse väide, mille kohaselt omandireformi objektiks saaks olla vaid osamakse, samuti on ekslik seetõttu kaebuse väide, mille kohaselt V.T. ega viimase pärijad E.A. ja V.A. ei ole õigustatud subjektideks ORAS § 7 lg 1 p 1 alusel. Õige on kaebuse väide, et 15.06.1945.a.Tallinna II Riikliku Notariaalkontori vanema notari ajutise kohusetäitja A.Keskküla koostatud pärimistunnistuse ( I kd tl 17-18) alusel läks xx xx xxxx.a. surnud A. T. kuulunud kogu vara võrdsetes osades J. T.le ja tütrele V.-A. T.le. Sellise varana on märgitud pärimistunnistuses elamuehitusliku kooperatiivi “Uus Kodu”päralt oleva ja Tallinnas Lille 2 asuva elamu osa, mille väärtus on hinnatud 8350 rublale. Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu 13.06.1941.a. määrusega nr 1155 kinnitatud elamuehitusliku kooperatiivi normaalpõhikirja (I kd tl 159-161) § 23 kohaselt läheb kooperatiivi surnud liikme osa üle tema pärijatele. Perekonnaliikmetel, kes elavad surnule kuulunud eluruumis,on eesõigus selle ruumi kasutamiseks tingimusel, et üks perekonnaliikmeist astub kooperatiivi liikmeks. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimikus on elamuehitusliku koopeartiivi “Uus Kodu” koosolekute protokollid, mis kinnitavad, et V.T. oli kooperatiivi liikmeks ning temale kuulus osamaks 19 100 rubla: elamuehitusliku kooperatiivi “Uus Kodu” peakoosoleku 15.12.1946.a. protokoll, elamuehitusliku kooperatiivi 21.12.1947.a. ja 12 18.01.1948.a. üldkoosoleku protokoll, mille kohaselt osales neil koosolekutel korterist nr 3 V.T., kooperatiivi juhatuse 31.12.1948.a. koosoleku protokolli nr 50 väljavõttest nähtuvalt jagati elumaja ja piirete hindamise üldakti nr 1 kohaselt maja ja piirete tegelik väärtus osamaksudeks, sealjuures V.T.le kuuluva osamaksu suurusena on näidatud 19 100 rubla. Tallinna Linna Elamute Valitsusele adresseeritud 09.05.1947.a.kirja kohaselt on korteri nr 3 omanikuks V.T.. Kohtu arvates tõendavad nimetatud dokumendid, et V.T. oli elamuehitusliku kooperatiivi liige ja kasutas-valdas liikmena osamaksu alusel korterit nr
7. Asjas esitatud dokumentaalsete tõenditega on leidnud kinnitust, et V.T. abikaasaks oli E.A., kellel ORAS § 8 lg 3 p 1 alusel oli õigus taotleda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist. Vabariigi Valitsuse 05.02.1993.a. määrusega nr 36 kehtestatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra § 17 lg 2 kohaselt juhul, kui õigusvastaselt võõrandanud vara tagastamise või kompenseerimise avalduse tähtaegselt esitanud isik sureb enne õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse tegemist ning kohalik komisjon tuvastab, et isik vastas õigustatud subjektiks tunnistamise tingimustele, võtab komisjon vastu otsuse, millega tunnustab surnud isikut õigustatud subjektina ning loeb tema nõudeõiguse ORAS § 16.1 lõike 1 kohaselt päritavaks tsiviilseadustes sätestatud korras. E.A. esitas avalduse 31.10.1991.a.,
8. 10.1998.a. Võru notari Õie Peedosaare poolt väljastatud testamendijärgsest pärimisõiguse tunnistusest nähtuvalt suri E.A. 22.08.1998.a. ning vara pärijaks on V.A.. Eespooltoodust tulenevalt on ÕVVTK Tallinna linnakomisjon põhjendatult tunnistanud otsusega nr 11990 omandireformi õigustatud subjektiks E.A.i ning vara on kooskõlas seadusega tagastatud V.A.ile. Endiste korteriühingute liikmete korterite tagastamise ja kompenseerimise seadus täpsustab Omandireformi aluste seaduse omandi mõistet , lugedes subjekti omandiks tasutud osamaksu ja võimaldades selle osamaksu alusel kasutatud korteri tagastamise. Seega tuleb viidatud sättes märgitud korterite puhul tuvastada, kas korter oli korteriühingult õigusvastase võõrandamise ajal korteriühingu liikme omanduses või osamaksu alusel tema kasutuses.Riigikohtu halduskolleegium on 10.04.1998.a. määruses nr 3-3-1-12-98 asunud seisukohale, et nimetatud sättest ei tulene, et vara võõrandamise ajaks pidi olema tasutud kogu osamaks. Eespooltoodust tulenevalt on ekslikud kaebuse väited, mille kohaselt elamuehitusliku kooperatiivi puhul olid nii nagu korteriühingutegi puhul korterid kooperatiivi omandis, mistõttu vastavalt ORAS sätetele said korterit tagasi nõuda elamuehituskooperatiiv, mitte tema üksikud liikmed, ekslikud on ka väited Endiste korteriühingute liikmete korterite tagastamise ja kompenseerimise seaduse vastuolust põhiseaduse § 32 sätestatud omandi puutumatuse põhimõttega ning vastuolust omandireformi seadusega. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon on kooskõlas seadusega ja esitatud dokumentide alusel õigesti tuvastanud omandireformi õigustatud subjekti ja vara tagastamine on toimunud seaduspäraselt.
9. Põhiseaduse § 12 lg 1 sätestab kõigi võrdsuse seaduse ees. Osundatud sättest tuleneb, et seadust tuleb kohaldada kõigi suhtes ühtmoodi, samuti järeldub viidatud sättest, et kõiki isikuid tuleb ühtedes ja samades oludes ning samadel eeldustel käsitleda ühetaoliselt. Kaebaja seisukoht, mille kohaselt eluruumi üürnik ja omandireformi õigustatud subjekt, kes taotleb sama eluruumi tagastamist, on võrdses õiguslikus positsioonis, on ekslik. EES § 3 lg 5 p kohaselt ei kuulu erastamisele õigusvastaselt võõrandatud eluruumid, mille tagastamiseks on esitatud avaldus ettenähtud korras, kuni tagastamise küsimuse lahendamiseni või õigustatud subjekti notariaalselt tõestatud allkirjaga kirjaliku loobumiseni vara tagastamise nõudest.Samuti tuleneb PS § 12 lg 1 ja PS § 10 sätestatud õigusriigi printsiibist, et kohaldatav seadus peab ise olema kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega. Võrdse kohtlemise põhimõttega ei ole vastuolus piirangud, millel on mõistlik põhjus, s.t. mis ei ole meelevaldsed ja mis on proportsionaalsed. EES § 3 lg 5 p 4, mis kehtestab erandi EES § 4 lg 1 sätestatud üürniku õigusest erastada tema üürilepingu alusel kasutatav eluruum, on kooskõlas 13 põhiseadusega.Osundatud piirangul on mõistlik põhjus, milleks on vajadus tagastada okupatsiooni ajal õigusvastaselt võõrandatud vara selle endisele omanikule või pärijatele ning see piirang on proportsionaalne saavutatava eesmärgiga. Haldusasjas esitatud dokumentidest ( I kd tl 111-120) nähtub, et kaebaja väide, nagu oleksid kõik teised Lille tn elamu üürnikud saanud peale kaebuse esitaja erastada korteri, on ekslik ja kaebaja väidet ebavõrdsest kohtlemisest ei kinnita. Viidatud dokumentidest selgub, et Lille tn 2 asuvas elamus said korteri erastada need üürnikud, kus vara tagastamise taotlus jäeti rahuldamata või taotleja ei soovinud vara tagastamist, vaid kompensatsiooni. Ekslik kaebuse väide seoses korteri tagastamisega Põhiseaduse § 33 sätete rikkumisest, mille kohaselt kodu on puutumatu. Põhiseaduse § 33 sisalduv nõue kodu puutumatusest tähendab, et ei tohi tungida kellegi eluruumi, valdusesse ega töökohta ega neid läbi otsida, v.a. seadusega sätestatud juhtudel. Põhiseaduse § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Osundatud sätet rakendatakse koostoimes isiku mõne põhiseadusliku või muu subjektiivse õigusega.Kohus on seisukohal, et väide vaidlustatud haldusaktidega kellegi põhiseadusest tulenevate õiguste ja vabaduste piiramisest on alusetu. Põhiseaduse § 32 sätestab omandi kaitse ja puutumatuse põhimõtte, millest tulenevad omaniku, mitte aga üürniku õigused ja vabadused. Et kaebuses märgitud eluruumi tagastamisel omandireformi õigustatud subjektile ei olnud selle eluruumi omanikuks kaebajad ei laiene kaebajale PS § 32 sätestatud subjektiivsed õigused. Üürilepingu kehtivus ei lõppenud omandiõiguse üleminekuga, seega ei ole põhjendatud väide eluruumi kasutamise õiguse rikkumisest. Ekslik on kaebaja seisukoht, mille järgi kohalik omavalitsus on PS § 3 lg 1 sätteid rikkudes kompenseerinud kahjud kaebaja varaga. Kaevatavate haldusaktide vastuvõtmise ajal ei olnud kaebaja kõnealuse korteri omanik, seega ei saa vara tagastamine õigustatud subjektile rikkuda kaebaja varalisi õigusi. Põhiseaduse § 14 kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva , kohtuvõimu ning kohaliku omavalitsuse kohustus. Vaidlustatud haldusaktidega on tunnistatud õigustatud subjekti nõudeõigust omanikult õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes ja on otsustatud nende varade tagastamine. Vaidlustatud aktid ei ole antud tekitatud kahjude kompenseerimiseks, samuti ei ole vaidlustatud aktidega kedagi ilma jäetud õigusest eluasemele. Kohustus lahendada isikute taotlused õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks on kohalikule omavalitsusele pandud omandireformi aluste seadusega. Vaidlustatud haldusaktidega ei ole kaebajalt võetud ka õigust tekitatud kahju hüvitamisele ORAS § 12.1 lg 8 alusel. Vastavalt Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsiooni ning selle lisaprotokollide nr.1, 4, 7, 9, 10 ja 11 ratifitseerimise seaduse( vastu võetud 13.03.1996.a.) § 2 on Eesti Vabariik deklareerinud, et protokolli nr.1 sätted ei laiene omandireformi seadustele, mis reguleerivad Nõukogude Liidu annektsiooni ajal natsionaliseeritud, konfiskeeritud, rekvireeritud, kollektiviseeritud või muul viisil ebaseaduslikult võõrandatud varade tagastamist või kompenseerimist, kollektiivpõllumajanduse ümberkujundamist ja riikliku omandi erastamist. Protokoll nr.1 sätestab, et kõrged lepinguosalised tagavad igaühele, kes on nende jurisdiktsiooni all, konventsiooni ja vabadused. Seoses nimetatud reservatsiooniga ei taga Eesti Vabariik konventsiooni esimeses osas määratletud õigusi ja vabadusi seoses omandireformi seadustega. Kaebuse esitaja ei ole olnud Lille tn 2 eluruumi omanik, seetõttu ei saa ta viidata Inimõiguste ja Põhivabaduste kaitse konventsiooni 1.lisaprotokolli artikli 1 sätte 1 ja õiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning selle lisaprotokollide 1,4,7,9,10 14 ja 11 ratifitseerimise seaduse §-le 2, sest nimetatud normid ei kuulu kaebuse esitaja suhtes kohaldamisele.. Ülaltoodust lähtuvalt on kohus seisukohal, et vaidlustatud haldusaktid on antud Omandireformi aluste seaduse alusel ja selle täitmiseks, asjas esitatud dokumentidega ei ole tõendatud kaebaja omand korterile 3 Lille tn 2 elamus ,seetõttu vaidlustatud õigusaktid, millega on õiguspäraselt otsustatud vara tagastamine õigustatud subjektile ei riku kaebaja õigusi. 8.Alates 01.01.2002 sätestab kahjunõuete rahuldamise tingimused avalik-õiguslikes suhetes riigivastutuse seadus. RVS § 31 lg 1 kohaselt ei kohaldata riigivastutuse seadust(RVS) asjades, kus kaebus või hagi esitati enne RVS jõustumist. Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vaheline erikogu on 04.03.2002 määruses kohtuasjas nr 3-3-4-1-02 asunud seisukohale, et kui pärast 01.01.2002 esitatud kaebuses nõutakse enne nimetatud kuupäeva tekitatud kahju hüvitamist, kohaldatakse RVS § 31 lg 1 ja õiguse üldpõhimõtetest tulenevalt enne riigivastutuse seaduse jõustumist kehtinud sätteid ja kahju hüvitamise üldisi põhimõtteid. Enne Riigivastutuse seaduse jõustumist, s.o. enne 01.01.2002 tekitatud varalise kahju hüvitamist reguleerivad TsK § 448-
10. TsK § 450 lg 1 sätestas : „Kahju, mida kodanikule on ebaseaduslike tegudega tekitanud riiklik või ühiskondlik organisatsioon, samuti ametiisik oma ametikohustuste täitmisel administratiivse haldamise alal, hüvitatakse üldistel alustel (§-d 448 ja 449), kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti.“ Viidatud sätteist tulenevalt on isikul õigus nõuda kahju hüvitamist, kui on tuvastatud kahju tekkimine, haldusakti õigusvastasus, haldusakti ja kahju tekkimise vaheline põhjuslik seos. Riigivastutuse seaduses (RVS) reguleerib kahju hüvitamist § 7 lg 1, mille kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kohus on eespool esitanud põhjendused, millele tuginevalt on kohus asunud seisukohale õigustatud subjektile Lille tn 2 korteri nr 3 tagastamisest kooskõlas seadusega. Seega on kohus eespool tuvastanud, et puudub kahju hüvitamiseks ühe vajaliku eelduse olemasolu. Kahju hüvitamise eelduseks on kahju tekitanud haldusaktide või toimingute õigusvastasus. Kohus on eespool märkinud, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 22.05.1995.a. otsus nr 5588 ja Tallinna Linnavalitsuse 19.09.1995.a. korraldus nr 2581-k on tunnistatud kehtetuks. Seetõttu ei ole kaebuse esitaja jäänud nende haldusaktide tõttu võimalusest erastada korter ning seeläbi ei ole ka kaebuse esitajale Tallinna linn saanud kahju tekitada. Põhjendatud on vastustaja väited, et 2001.a. vastu võetud kohaliku komisjoni otsuse ja Tallinna Linnavalitsuse korralduse andmise ajaks oli kaebuse esitaja kaotanud õiguse Lille 2 -3 eluruumi erastamiseks, kuna ta oli 1999.a. oktoobris eluruumist lahkunud. Ülaltoodud põhjendustel ei pea kohus vajalikuks pikemalt käsitleda kaebuse väiteid kahju tekitamisest. 9.

§ 93

lg 1 kohaselt poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, mõistetakse välja tema poolt kantud kohtukulud.

§ 92lg 1 kohaselt pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti, kannab kohtukulud.

Kohtule on esitatud Advokaadibüroo Paul Varul 08.04.2004.a. arve nr 31114, 02.03.2004.a. arve nr 30996, 15.01.2004.a. arve nr 30873, 28.11.2003.a. arve nr 30779 koos arve lisadega , millest nähtub osutatud õigusabiteenuse sisu , maht ja teenuse osutamise aeg, samuti sama advokaadibüroo kinnitus advokaadibüroo arvele Eesti Ühispangas Tallinna Linnavalitsuselt nimetatud arvete alusel summade, kokku 65 702, 40 krooni laekumise kohta. Lisaks 15 nimetatule on kohtule esitatud Dussan OÜ arve nr 250157 advokaadibüroole Paul Varul teostatud tõlketöö eest 1257, 70 krooni tasumiseks ja maksekorralduse väljatrükk, mis kinnitab advokaadibüroo poolt nimetatud summa tasumist 01.02.2005.a.

§ 87

kohaselt võib kohus asjast esindajana osa võtnud advokaadi või teise õigusabi osutanud isiku kulusid vähendada, kui need on põhjendamatult suured. Riigikohus on 10.05.2001.a. määruses haldusasjas nr 3-3-1-11-01 leidnud:“Haldusorgani poolt kantud õigusabikulude hindamisel peab kohus muuhulgas otsustama, kas haldusorgani enda ametnike või töötajate kvalifikatsiooni, asja keerukust, kaebaja toiminguid ja muid asjaolusid arvestades tekkis haldusorganil üleüldse põhjendatud vajadus välise õigusabiteenuse tellimise järele „ 24.04.2001.a. kohtuotsuses kohtuasjas nr 3-3-1-19-01 on kohus rõhutanud:“Isikult avaliku võimu kasuks välja mõistetavate õigusabikulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvesse võtta, kas antud vaidluse iseloom ja keerukus ning vastaspoole tegevus (näiteks protsessiosalise õiguse kuritarvitamine) ja muud asjaolud tingisid asutuse poolt õigusabi tellimise advokaadilt. Üldjuhul tuleb eeldada, et teenistusalastes küsimustes antud haldusakte peab ametiasutus olema suuteline kaitsma kohtus oma ametnike kaudu, kasutamata advokaadi abi. „ Kohus leiab, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimustes peab olema linnavalitsus võimeline kaitsma vastavaid haldusakte oma ametnike kaudu. Sellest aspektist vaadatuna puudus vastustajal vajadus välise õigusabi järele. Samal ajal tuleb arvestada sellega, et kaebuses ei olnud vaidlustatud üksnes vara tagastamine, vaid kaebus oli esitatud õigusvastaste haldusaktidega tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamise nõudes. Ka on kaebust täiendatud taotlusega omandireformi seaduste põhiseaduse ja rahvusvahelise õigusega vastuolus olevas tunnistamiseks. Kohus leiab, et kahju hüvitamise küsimustes ja õiguslikes küsimustes, mis puudutavad omandireformi seaduste vastuolu põhiseaduse ja rahvusvahelise õigusega oli välise õigusabi kasutamine Tallinna linna poolt põhjendatud. Lisaks eespooltoodule peab kohus siinjuures silmas asjaolu, et kaebuse esitajat esindas asjas advokaat, mistõttu oma õiguste vastavaks kaitseks eriti küsimustes, mis ei ole otseselt seotud vara tagastamise otsustamisega, oli põhjendatud ja õigustatud advokaadi kasutamine ka vastustaja poolt. Eespooltoodud põhjendustest ja kaebuse proportsioonidest lähtuvalt peab kohus mõistlikeks ja vajalikeks õigusabikuludeks asjas 20 000 krooni. Halduskohtumenetluse seadustikust tulenevalt on poolel õigus tema poolt kantud kohtukulude väljamõistmisele. Kohtukuluks on ka asja läbivaatamise kulud. Vastustaja on kohtule esitanud dokumentaalsete tõendite tõlked ja Dussan OÜ arve nr 250157, kohtule esitatud dokumentidest ei nähtu vastava kulu kandmine vastustaja poolt. Seega nimetatud kulu kaebuse esitajalt väljamõistmisele ei kuulu. Lea Kuuse kohtunik 16