) §-ga 13 lg 1. Kui võrrelda
lg 1 pp 2 ja 4, mis sätestavad represseeritutele pensioniõigusliku staaźi arvestamist, ning enne 1.01.2004.a. jõustunud
-t sama valdkonda reguleerinud RPS § 28 lg 3 pp 1 ja 3 sõnastust, siis pensioniseaduses oli kirjas, et repressioonide aeg arvati Eestis omandatud pensionistaaži hulka,
§-st 13 aga puuduvad sõnad „Eestis omandatud“. Samas nähtub
-e seletuskirjast, et seaduse vastuvõtmisel ei olnud seadusandja tahe kuidagi suunatud sellele, et kitsendada varem RPS § 28 lg 3 alusel riikliku pensioni saamiseks õigustatud isikute ringi või neid õigusi piirata. Kui pensionistaaži saamiseks lugeda üksnes Eestis omandatud pensionistaaži, siis kaotab
lg 1 üldse igasuguse mõtte, kuna see lõige loeb pensionistaaži hulka kuuluvaks just aega, mil isik oli Eestist välja saadetud. Järelikult tuleb
lg 1 tõlgendada nii, et selles sättes kirjeldatud aeg arvatakse isiku Eestis omandatud pensioniõigusliku staaži hulka. 14.06.19941.a. 3-aastaselt Tomski oblastisse välja saadetud kaebaja oli algusest peale vanematest lahutatud ning määrati lastekodusse, alates 1952.a. aga sunniviisiliselt töödele, kus kaebaja viibis kuni 1.04.1976.a, mil talle esmakordelt väljastati NSVL siseriiklik pass ja ta sai NSVL-s ametliku sissekirjutuse. Alles passi ja sissekirjutuse saamisel 1.04. 1976.a. omandas kaebaja kõik NSVL kodaniku õigused.
lg 1 p 2 kohaselt arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka kolmekordselt represseeritu õigusvastaselt vahi all, kinnipidamiskohas või asumisel oleku, sealhulgas põgenemise ja hilisema vahistamise vaheline aeg, kaebaja puhul seega 14.06.1941.a. Eestist väljasaatmise ja 1.04.1976 täieõiguslikuks NSVL kodanikuks saamise vaheline aeg.
lg 1 p 4 kohaselt arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka kolmekordselt represseeritud isiku puhul vahi alt, kinnipidamiskohast või asumiselt vabanemisele järgnenud aeg kuni Eestisse elama asumise õiguse andmiseni, kui isikult oli õigusvastaselt võetud õigus asuda elama Eestisse. Väljasaatmisega võeti kaebajalt rahvuslik identiteet, talle anti vene nimi ja võõrutati eesti keelest, sünnitunnistusel puuduvad andmed sünnikoha ja vanemate kohta, passis märgiti sünnikohaks Tomski obl. ja rahvuseks venelane. Seetõttu puudus kaebajal igasugune informatsioon oma vanemate, tegeliku sünnikoha ja rahvuse kohta. Alles 29.03.1990.a. väljastati kaebajale esmakordselt tõend, kus oli kirjas, et kaebaja tegelik nimi on E.S. ning tema väljasaatmise-eelne elukoht oli Võisiku vald Viljandimaal. Seega tuleb pensionistaaži arvestada Eestisse elamisõiguse saamiseni 29.03.1990.a. Kokku moodustab kaebaja
lg 1 pp 2 ja 4 järgne pensionistaaž 53 460 päeva, mis on ligikaudu 146 aastat ja 6 kuud. Kaevatud otsus on õigusvastane vastuolu tõttu
§-ga 13 lg 1 pp 2 ja 4. Otsus rikub kaebaja kui Eesti kodaniku PS §-st 28 lg 2 tulenevat õigust saada riigilt abi vanaduse tõttu seadusega kindlaks määratud korras. Rikutud on ka RPS §-st 7 lg 1 p 1 tulenevat kaebaja kui Eestis üle 15-aastase pensionistaaži omandanud ning üle 63-aastase isiku õigust saada riiklikku vanaduspensioni. Vabariigi Valitsuse 10.01.2002.a. määrusega nr 6 kinnitatud „Pensioniõigusliku staaži tõendamise korra” § 19 lg 1 kohaselt tõendatakse rehabiliteeritud isiku õigusvastaselt vahi all, kinnipidamiskohas või asumisel oleku aega rehabiliteerimistunnistusega või muu dokumendiga, millest nähtub isiku kohtuväline represseerimine või alusetult süüdimõistmine ning õigusvastaselt vahi all, kinnipidamiskohas või asumisel oleku aeg. Nimetatud korra § 21 kohaselt võib pensioniõiguslikku staaži tõendada arhiiviteatisega, arhivaali ärakirjaga või väljavõttega arhiivist. Praegusel juhul puuduvad dokumendid või arhiiviteatised, kus on sõnaselgelt märgitud kaebaja asumiselt vabanemise päev. Kaebaja esitab alternatiivse taotluse Eestis omandatud pensioniõigusliku staaži tuvastamiseks 53 460 päeva ulatuses juhul, kui esitatud kohustamistaotlus jääb rahuldamata. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. RPS § 4 lg 3 kohaselt, kui Eesti Vabariigi poolt sõlmitud välisleping sisaldab pensioni määramiseks või maksmiseks teistsuguseid sätteid, kohaldatakse välislepingut. Taotlusega koos esitatud dokumentidest nähtub, et kaebaja pensioniõiguslik staaž on omandatud Läti Vabariigi ja Venemaa territooriumil, Eesti Vabariigi territooriumil kaebaja töötanud ei ole. Läti Vabariigis määrati kaebajale pension vastavalt Lätis kehtivatele õigusaktidele tagasiulatuvalt alates 9.09.1998.a. Kaebajat on informeeritud Eesti rahvapensioni saamise võimalusest. Sellele on õigus 63-aastaseks saanud isikul, kellel ei ole õigust vanaduspensionile ja kes on elanud Eestis alalise elanikuna või tähtajalise elamisloa alusel vähemalt viis aastat vahetult enne pensioni taotlemist ning ei saa mõne teise riigi pensioni. Alates 1.05.2004.a. hakkasid Eesti territooriumil kehtima Euroopa Liidu Nõukogu määrused 1408/71 ja 574/72, mille alusel iga riik maksab enda territooriumil täitunud pensionistaaži eest. Määruse 1408/71 artikkel 94 ja määruse 574/72 artikkel 118 võimaldavad isikule enne 1.05.2004.a. määratud pensioni ümber vaadata põhimõttel, et iga riik maksab tema territooriumil täitunud kindlustusperioodide eest vastavalt siseriiklikele õigusaktidele. Kuna kaebajal puudub Eestis omandatud pensioniõiguslik staaž ja Läti Vabariik maksab talle juba vanaduspensioni, siis pensioni suurus kaebajal ei muutu. Kaebaja arreteeriti ebaseaduslikult 14.06.1941.a. ja saadeti kohtuvälises korras sunniviisiliselt Eestist välja. Vastavalt Eesti Riigiarhiivi Filiaali Parteiarhiivi 27.10.1994.a. teatisele ja Riigiprokuratuuri 1.06.1995.a. tõendile viibis kaebaja sunniviisiliselt kinnipidamiskohtades kuni 1956.a. Pensioniõigusliku staažina läheb nimetatud periood arvesse. Küll aga puudub dokumentaalne tõestus, et kaebaja viibis sunniviisiliselt kinnipidamiskohas või asumisel peale 1956.a., s.t. aastatel 1957-1991.
§-s 13 lg 1 märgitud pensionistaaž ei ole võrdsustatud Eestis omandatud staažiga, puudub 15 aastat Eestis omandatud pensionistaaži. Vastustaja poolt on algatatud
-e muutmise seaduse eelnõu, mille kohaselt täiendatakse seaduse § 13 lg 1 sõnadega “Eestis omandatud”. Sellega tagatakse represseeritud isikule nõutav 15 aastat Eestis omandatud pensioniõiguslikku staaźi. Seaduseparandus jõustuks 1.01.2006.a., praegu on eelnõu kooskõlastusringil. KOHTU PÕHJENDUSED Riiklike pensionide määramist ja maksmist reguleerib RPS, mille §-de 4 lg 1 ja 7 lg 1 kohaselt määratakse riiklik vanaduspension Eesti alalisele elanikule või tähtajalise elamisloa alusel Eestis elavale välismaalasele, kes on 63-aastane ja kellel on vähemalt 15 aastat Eestis omandatud pensionistaaži. Kuni 1.01.2004.a. kehtisid RPS § 28 lg 3 punktid 1 ja 3 järgmises sõnastuses: “Sooduskorras arvatakse Eestis omandatud pensioniõigusliku staaži hulka: 1)rehabiliteeritud isiku õigusvastaselt vahi all, kinnipidamiskohas või asumisel oleku aeg kolmekordselt; 3)rehabiliteeritud isiku puhul vahi alt, kinnipidamiskohast või asumiselt vabanemisele järgnenud aeg kuni Eestisse elama asumise õiguse andmiseni, kui isikult oli õigusvastaselt võetud õigus asuda elama Eestisse, poolteisekordselt.” 1.01.2004.a. jõustunud
-e rakendussättes(§ 17 lg 4 p 3) tunnistatati RPS § 28 lg 3 punktid 1 ja 3 kehtetuks.
lg 1 kohaselt arvatakse kolmekordselt pensioniõigusliku staaži hulka represseeritu õigusvastaselt vahi all, kinnipidamiskohas või asumisel oleku aeg(p 2) ning represseeritud isiku puhul vahi alt, kinnipidamiskohast või asumiselt vabanemisele järgnenud aeg kuni Eestisse elama asumise õiguse andmiseni, kui isikult oli õigusvastaselt võetud õigus asuda elama Eestisse(p 4). Kohus ei jaga vastustaja arusaama, et
lg 1 praeguses sõnastuses ei võimalda arvata pensioniõigusliku staaži hulka isiku väljaspool Eestit represseerimise aega, kui see isik pole Eestis omandanud 15 aastat pensioniõiguslikku staaži. Selline kitsendus ei oleks kooskõlas
§-ga 1 lg 1, mille kohaselt on seaduse eesmärgiks leevendada Eestit okupeerinud riikide poolt 1940.a. 16.juunist kuni 1991.a. 20.augustini õigusvastaselt represseeritud isikutele tekitatud ülekohut. Nimetatud säte hõlmab kõiki represseeritud isikuid.
lg 1 vastustajapoolne tõlgendus jätaks ebaõiglaselt seaduse kaitsealast välja represseeritud isikud, kes ei ole Eestis pensioniõiguslikku staaži omandanud. Vastustaja on ületähtsustanud RPS §-s 28 lg 3 kuni 1.01.2004.a. kehtinud tekstis olnud sõnade “Eestis omandatud” väljajätmise
Tegelikult ei muuda nende sõnade olemasolu või puudumine
lg 1 mõtet, sisu ega eesmärki, sest
tervikuna kehtestabki ainult Eesti riigi poolt rakendatavaid soodustusi. See tähendab, et seaduse §-s 13 lg 1 pp 1-5 tähendatud repressioonide aega saab arvata ainult Eestis omandatud pensioniõigusliku staaźi hulka, mitte aga näiteks Venemaal või Lätis omandatud staaźi hulka, sest Eesti ei saa oma seadusega anda isikule soodustusi, mida peaksid kinni maksma teised riigid. Ilmselt sellepärast, et ka seadusandja pole sõnade “Eestis omandatud” väljajätmises
Ka
-e eelnõu seletuskirjast ei nähtu, et seaduse vastuvõtmisel oleks seadusandja tahe olnud kuidagi suunatud sellele, et kitsendada varem RPS § 28 lg 3 alusel pensioni saamiseks õigustatud isikute ringi või neid õigusi piirata. Nendel põhjustel tuleb vaidlustatud otsus tühistada ja teha vastustajale ettekirjutus kaebaja taotlus uuesti läbi vaadata. Asjas puudub vaidlus, et kaebaja arreteeriti ebaseaduslikult 14.06.1941.a. ja saadeti kohtuvälises korras sunniviisiliselt Eestist välja. Vastavalt Eesti Riigiarhiivi Filiaali Parteiarhiivi 27.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.