§-le 7 eelleping, kus pooled kohustuvad ostu-müügilepingu sõlmima ning et ORAS § 7 lg. 4 käsitletud
t, mis annaks taotlejale õiguse nõuda võõrandatud vara tagastamist, komisjonile esitatud ei ole. R.H.F.R. esitas eelnimetatud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 15.septembri 1997.a. protokollilise otsuse peale kaebuse ÕVVTK keskkomisjonile. ÕVVTK keskkomisjon jättis oma 11.detsembri 1997.a. otsusega esitatud kaebuse rahuldamata, leides et 07.02.1940.a. koostatud leping oli eelleping, mille objektiks oli ostu-müügilepingu sõlmimine ning et Balti Eraseaduse §§ 2994 ja 3004 kohaselt nõuti kinnisvarade korroboratsiooni, Balti Eraseaduse § 2996 kohaselt tõi kohustusliku vormi rikkumine kaasa tehingu kehtetuse. R.H.F.R. esitas 10.veebruaril 1998.a. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 15.septembri 1997.a. protokollilise otsuse peale ja ÕVVTK keskkomisjoni 11.detsembri 1997.a. otsuse peale kaebuse Tallinna Halduskohtule - haldusasi nr. nr.3-282/
st,
ks, mille objektiks on vara omandamine, saab olla ainult ostu-müügileping. Esitatud 07.veebruari 1940
puhul on tegemist eellepinguga, millega võetakse kohustus sõlmida teine leping, antud juhul ostu-müügileping.
l puudub kinnistu teise mõttelise osa omaniku allkiri. Leping on notariaalselt kinnitamata ja legaliseerimata. Puuduvad tõendid, mis kinnitaksid kinnistu haldamise ja kasutamise üleminekut R.H.F.R.i vanaisale H. R.le. Tõendid kinnitavad, et R. päranditombu kinnistuid haldas hoopis V. B.. Eellepingu sõlmimisel tunnistajatena märgitud isikuid ei ole tuvastatud. Eesti Politseiarhiivis puuduvad andmed selle kohta, et tunnistajatena märgitud isikud oleksid Tallinnas viibinud või et R.H.F.R.i vanaisa H. R. oleks 1940.aastal Berliinis käinud. Tõendamata on, kas R.H.F.R.i vanaisa suri enne või pärast kõnealuse
sõlmimist.
s on märkimata adekvaatne koostaja nimi, akt ei ole registreeritud üheski tolleaegses registris, riigikeeleks oli Berliinis saksa keel, mistõttu seadustest tulenevalt ei saanud tunnistajad alla kirjutada võõrkeelsele tekstile. Kaebaja leiab, et esitatud tõendid kinnitavad, et leping on ilmselt võltsitud. Sellest tulenevalt on väärad korralduse 249-k õiguslikud alused. Ekspertiisi läbiviimine on toimunud vara suhtes, mis ei ole omandireformi objektiks ja tagastatav. Korralduse 249-k p.1 ja 2 on vastuolus ekspertkomisjoni istungi protokolliga ja ekspertiisi tulemused on ilmselt muudetud. Kaebuse täienduse (II kd.lk.219-220) kohaselt ei ole tõendatud 1940. a. ostu-müügilepingus
sõlmijana märgitud R.H.F R.i vanaisa H.R.i ja R.H.F R.i sugulusvahekord. Samuti pole seni esitatud materjalidega tõendatud mingit seost E. R. ja T. R. suguvõsadel. Seetõttu on ka ebaõige 7. veebruari 1940. a. ostu-müügilepingu §-s 1 esitatud väide, et
eesmärgiks on hüvitada H.R.ile temale R. suguvõsas kuuluvat vara. Tegelikult H.R.il mingit märkimisväärset vara, sh kinnisvara ei olnud. Ta töötas majahoidja abina väikese palga eest ja tal ei saanud mingit kinnisvara olla. E.-F.-A. R.i (. Berliinis) abikaasa oli W. (sünd. XX XX XXX, abielus XX XX) ja adopteeritud tütar C.-I.-J. (sündXX XX XXXX). Nimetatut 4 kinnitavad väljavõte 1937.a. ilmunud raamatust „Välis-Eesti tegelased“ ja samuti R.H.F R. poolt halduskohtule tehtud avaldused, kus ta oma sugulasi on kirjeldanud. Kaebaja leiab, et 1940.a.
t ei ole kunagi sõlmitud, lähtudes järgmistest asjaoludest: R.H.F R. ei ole esitada
originaaleksemplari tuvastamaks kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid.
originaali kadumine ei saa olla vabandavaks põhjuseks.
originaaliga ja selle tõestamisega notar Paberiti poolt on seotud palju vastukäivaid asjaolusid, mida tõendab ka uurija Saba määrus. E. R. ei olnud venda, seetõttu on
s väide E. R., kui R.H.F.R.i vanaisa vennast alusetu. Faehlmanni 41, 43, 45 asuv kinnistu nr 2417 ei olnud selle suguvõsa kinnistu, kuhu kuulus R.H.F.R.. Kinnistu ainuomanik oli kuni surmani E. R. ja tema 2 pärijat määrati kindlaks 1937.a. kohtuotsusega. H.R. ei ole kunagi seda kinnistut hooldanud ega hallanud, vaid seda tegi juba 1936.a. alates V. B.. Osa kinnistuid kuulus 1939. aastast K. K.le. Ei ole tõendeid, et H.R. oleks iialgi Saksamaal käinud. Saksamaale minek eeldas viisat, mida H.R.ile polnud antud.
sõlmimise juures tunnistajatena olnud isikuid ei ole kunagi Berliinis elanud. R.H.F.R. ei ole esitanud nende kohta andmeid, mis võimaldaksid nende olemasolu kontrollida. C.-I.-J. R.t esindab
sõlmimisel Hans Melshessneri volikirja alusel samuti W. R.. Paraku pole aga sellist notarit kunagi Berliinis töötanud. Nimetatud volikirja ei ole esitatud.TLA kogus olevast Tallinna notar Jakob Kristelsteini 1939.a. registri kande nr 1719 alt nähtub (F 1371, n 7, s 102) aga, et Berliinis oli notar Hans Melsheimer. Saksa kodanikud W. ja C. R. on 1939.a. aastal Eesti saatkonnas Berliinis legaliseerinud enda esindamiseks nr 1206 all notar Hans Melsheimeri poolt Berliinis tõendatud volituse Eesti Kodaniku H. K. nimele, volitades teda müüma K. K.le Nõmme linnas kinnistut nr
ja oli täitnud
ga endale vara omandamiseks võetud kohustused ning kelle omandiõigus jäi lõpuni vormistamata pooltest mitteolenevatel põhjustel. Sama õigus on ka nende isikute pärijatel seaduse § 8 sätestatud tähenduses ja tingimustel. Linnakomisjon on otsuste vastuvõtmisel hinnanud kõiki vara tagastamise toimikus sisalduvaid dokumente kogumis. Komisjonil puudub alus kahelda
notariaalselt kinnitatud fotokoopia õigsuses. Esitatud dokument vastab Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra punktis 22 sätestatud kirjalike tõendite tingimustele. Vara tagastamise toimik sisaldab
t, mis vastab ORAS § 7 lg 4 sätestatud tingimustele: leping on sõlmitud enne 1940. aasta 16. juunit 07.veebruaril 1940;
pooled on selgelt väljendanud tahet vara H.R.i omandisse ülemineku suhtes.
kohaselt kinnitavad müüjad, et nad müüvad ja annavad üle nende omanduses olevad
s märgitud kinnisvarad ühes kõigi õiguste ja kohustustega, vabana igasugustest võlgadest ja koormatistest omanduseks H.R.ile; ostja on täitnud
ga endale vara omandamiseks võetud kohustused.
järgi loeti ostuhind täielikult tasutuks.
sätetega kinnitatakse, et ostja on asunud objekti valdama. Vastavalt § 3 loetakse
objekt üle antuks ja ostja omandisse üleläinuks; vara omandiõigus jäi lõpuni vormistamata pooltest mitteolenevatel põhjustel.
s on müüja võtnud endale kohustuse ostja nõudel Eestisse ilmuda. Tõepärane on taotleja väide, et sõjategevusest ja müüja kõrgest vanusest tingituna ei olnud tal võimalik Eestisse ilmuda. Seega on vara tagastamistaotluse esitanud R. H. F. R. vanaisa H.R. sõlminud vara 5 omandamiseks vara omanikega enne 1940.aasta 16.juunit
ja oli täitnud vara omandamiseks võetud kohustused. Sellisele seisukohale on asunud ka Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium 12.oktoobri 1998.a otsuses haldusasjas nr II-3/257/98. Kohtuotsuses tuvastas halduskolleegium, et
pooled on selgelt väljendanud oma tahet
s märgitud vara H.R.i omandisse ülemineku suhtes. Asjaosalised kinnitasid allkirjadega, et ostja on ostu-müügi objekti läbi voliniku Tallinnas vastu võtnud ja selle valdamisele asunud. Halduskolleegium on õigesti tuvastanud, et vaidlusalune leping vastab ORAS § 7 lg 4, milline säte kuulub kohaldamisele vara tagastamise avalduse lahendamisel. Nimetatud kohtuotsuse on komisjon võtnud aluseks vaidlustatud otsuse nr 10489 vastuvõtmisel. Lisaks sellele on jõustunud kohtuotsusega tuvastatud, et vaidlustatud otsused on seaduslikud. Nimelt jäeti halduskohtu 13.juuli 2001.a. kohtuotsusega haldusasjas nr 3-881/2001 rahuldamata A.T. ja H.R. kaebus muuhulgas ka käesolevas asjas vaidlustatud otsuste tühistamise nõudes. Kohtuotsus jõustus 27.veebruaril 2002.a., mil Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi määrusega haldusasjas nr 2-3/43/2002 lõpetati apellatsioonimenetlus. Halduskohtu otsusega on tuvastatud, et leping vastab ORAS § 7 lg 4 sätestatud tingimustele ja selle originaalsuses kahtlemiseks puuduvad alused. Vaidlustatud otsus nr 10643 ei riku ega saagi rikkuda kaebaja õigusi, kuna sellega täpsustati vara asukohta endise aadressi osas. Eelnevalt oli tuvastatud vara asukoht endise kinnistu numbri järgi ning endise aadressi korrigeerimine ei muuda asja sisuliselt. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi uut tõendit, mis jõustunud kohtuotsustes - Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 12.oktoobri 1998 otsuses haldusasjas nr II-3/257/98 ja Tallinna Halduskohtu 13.juuli 2001.a. otsusega haldusasjas nr 3-881/2001 (edaspidi: jõustunud kohtuotsused) tuvastatud asjaolud ümber lükkaksid.
s märgitud H.R.i sugulus taotleja R.H.F.R.iga on tõendatud. Vara tagastamise toimikus on koopia sünnitunnistusest, millest nähtub, et R.H.F.R.i isa on R. R.. Tallinna linna perekonnaregistri 30.augusti 1940.a. väljavõttest nähtub, et R.-J.-A. R.i isa on H.-T. R. (sündinud XX.XX XXXX). Samast väljavõttest nähtub, et R. R.l on teisest abielust poeg R. H. F.. E. R. ja H.R. põlvnevad ühistest vanematest. Perekonnaseisuameti teatise järgi sündis E. F. A. R. XX.XX XXXX.a. (v.k.j) ning tema vanemateks olid T. H.R. ja M. A. R.. Perekonnaseisuameti teatise kohaselt sündis H. T. R. XX XX XXXX.a. (v.kj) ning tema vanemateks olid samuti T. R. ja M. R.
tekstist nähtub (§ 1), et vara ostu-müügi eesmärgiks oli hüvitada H.R.ile R.te suguvõsas kuuluvat vara osa W. ja C.-I.-J. R. poolt. Samuti nähtub
st (§ 3), et ostja H.R. on volitanud oma poega R.-J.-A. R.t seisma Eestis tema kõigi huvide eest. Nimetatud asjaolud viitavad üheselt sugulussidemetele. Samas tuleb rõhutada, et antud asjas omab olulist tähtsust asjaolu, et võõrandamise hetkel oli vara omanikuks H.R. ning et vara tagasi taotleja R.H.F.R. oli tema pärija ORAS § 8 mõistes. Antud asjaolu on tõendatud eelviidatud toimikus sisalduvate dokumentidega. Põhjendamata on kaebaja väide, et
t ei ole kunagi sõlmitud. Asjaolu, et käesoleval hetkel ei ole
originaaleksemplari ei tähenda, et
t pole sõlmitud.
originaal on eelnevas vaidluses esitatud kohtule.
originaalist tehtud fotoärakiri sisaldub toimikus. Kaebaja ei ole nimetanud neid tähtsaid asjaolusid, mida ei ole võimalik tuvastada ilma
originaali nägemata ning nende seost vaidlustatud haldusaktide seaduslikkusega. Väide, et E. R.l ei olnud venda on tõendamata ning see asjaolu ei oma tähtsust
kehtivuse osas.
sisuks oli ost-müük,
poolte tahteks oli vara võõrandamine
s märgitud tingimustel olenemata sugulussuhetest. Asjaolul, kas H.R. hooldas kinnistut nr 2417 või mitte puudub tähtsus omandiõiguse seisukohast. Kinnistu nr 2417 kuulumine 1939.aastast K. K.le ei ole tõendatud. Vaidlusaluse
suhtes ei oma 6 tähtsust, et Karl Kooli volitati müüma kinnistut nr 727.Tõendamata on väide, et H.R. ei ole Saksamaal käinud. Eelnevate kohtumenetluste käigus kogutud dokumentide alusel ei saa väita, et
sõlmimise juures tunnistajatena olnud isikud ei ole kunagi Berliinis elanud. Usaldusväärselt ei saa väita, et
sõlmimisel kasutatud volikiri ei olnud notariaalselt tõestatud. Samas ei ole kaebaja viidanud õigusaktidele, mille kohaselt
sõlmimiseks volitus pidi notariaalne olema. Eelviidatud tõendite ja asjaolude osas on jõustunud kohtuotsustes antud hinnang ning tuvastatud, et vaidlusaluse
ga realiseeriti osapoolte tahe ning puudub alus kahelda
ehtsuses. Samuti on jõustunud kohtuotsustega tuvastatud, et vaidlusalune leping vastab ORAS § 7 lõikes 4 sätestatud tingimustele. KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT Kolmas isik on seisukohal, et U.P.i kaebus on põhjendamatu ja palub jätta selle rahuldamata. ORAS § 12 lg 5 ja ORAS § 17 lg 2 kohaselt toimub õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine kohaliku omavalitsuse poolt Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras. ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 16.septembri 1996.a. otsustega nr. 7870, 7871 ja 7872 jäeti rahuldamata R.-H.-F. R. taotlus W. R.le ja C.-I.-J. R.le Tallinnas Faehlmanni tn. 41,43, ja 45, endine Jakobsoni tn. 71a,71b ja 71c, endisel kinnistul nr. 2417; Köleri tn. 14/Vesivärava 13, endine Köleri tn. 6a /Vesivärava tänav 3, endisel kinnistul nr. 2389 ; Köleri tn. 16/ Jakobsoni tn. 71 endine Köleri tn. 6 / Jakobsoni tn. 71a endisel kinnistul nr. 2157 kuulunud ehitiste ja krundi tagastamiseks. Taotlused jäeti rahuldamata põhjusel, et vara omanikud W. R. ja C. –I.-J. R. ei olnud seisuga 16.06.1940.a. Eesti Vabariigi kodanikud ja sel tingimusel ei kuulunud nemad ega nende pärijad vastavalt ORAS §-s 7 märgitud omandireformi õigustatud subjektide ringi. Seonduvalt 02.märtsil 1997.a. jõustunud Omandireformi aluste seaduse muutmise seadusega, millega täiendati ORAS §-i 7 lõikega 4 ja selles ettenähtud võimalustega, esitas R.H.F.R. Tallinna Linnavaraametile 02. mail 1997.a. R.. suguvõsa varade jagamise korraldamise ja ostu-müügilepingu notariaalselt tõestatud fotokoopia ning taotluse vaadata uuesti läbi ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 16.septembri 1996. aasta otsused nr. 7870, 7871 ja 7872 ning tunnistada R.H.F.R.i poolt taotletud varad omandireformi objektiks ning avaldaja õigustatud subjektiks. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon oma 15. septembri 1997.a. istungil otsustas jätta komisjoni otsused nr. 7871, 7871 ja 7872 muutmata, kuna taotleja poolt esitatud leping on vastavalt selle
§-le 7 eelleping, kus pooled kohustuvad ostu-müügilepingu sõlmima. ORAS § 7 lg. 4 käsitletud
t, mis annaks taotlejale õiguse nõuda võõrandatud vara tagastamist, komisjonile esitatud ei ole.
id, millised ei olnud saanud kohtu kinnitust, s.o. avalikku raamatusse kandmist - korroboratsiooni ja tingimusel, et vara omandaja oleks täitnud temale
ga pandud kohustused. R.H.F.R.i poolt esitatud
s on pooled oma tahte väljendanud selgelt ja selles sisalduvad kokkuleppe tingimused on arvestatavad Balti Eraseaduse mõttes ostu-müügi kokkuleppe ja selle kirjaliku vorminõude olemasolu tunnustamisena.
§-s 1 on määratletud tehingu olemus ja objekt, kokku on lepitud ostu-müügi
hinnas, milline tuleneb pärandi avanemisest tulenevatest võlasuhetest ja on arvestatav tasaarvlemise korras.
§-s 2 kinnitavad müüjad, et nad on
objektiks olevate varade eest müügihinna kätte saanud.
§-s 3 on pooled kokku leppinud, millisel viisil on
objektiks olev vara ostjale üle antud.
§-s 4 kinnitavad pooled ostja õigust asuda omandatud vara valitsema, omades ka õigust saada sellest tulenevad kasud endale.
on küll sõnastatud selliselt, et tegemist on eellepinguga, mis on sõlmitud tunnistajameeste juuresolekul, kuid selles on selge poolte tahte väljendus - müüja kohustub minema Eestisse Kinnistusametisse selleks, et ostu objekt kinnitada ostja nimele. Asjaolu, et pooled ei ole väljendanud juriidiliselt korrektselt müüja kohustust minna kinnistusametisse, et ostu-müügi leping kanda kinnisturaamatusse, ei muuda veel ostu-müügilepingu tekstis väljendatud
sisu ja poolte tahet. Vaidlusalusel
l on kõik Balti Eraseaduses osutatud kohustuslikud nõuded täidetud, välja arvatud
kinnitamine kinnisturaamatus. Balti Eraseaduse § 2999 seab tehingu kehtivuse sõltuvusse vormi järgimisest lisaks BES § 2996 loetletud juhtudele vaid asjaolust, kui pooled ise seavad
s tehingu kehtivuse sõltuvusse teatud tingimustest. Esitatud
s ei ole pooled seadnud täiendavaid tingimusi ostu-müügi tehingu jõustumiseks. Seega R.H.F.R.i poolt esitatud R. suguvõsa varade jagamise korraldamise ja ostu-müügilepingu puhul on tegemist
ga, mis vastab Balti Eraseaduses sätestatud kinnisasja ostu-müügilepingu kirjaliku vormi nõuete järgimise sätetele. Tallinna Ringkonnakohus oma 12. oktoobri 1998.a. otsuses haldusasjas II-3/257/98, milline on seadusejõus, kinnitas
sisulist vastavust ORAS § 7 lg 4
le esitatud nõuetele. Kaebaja U.P.i väide, et H.R. ja E. R. ei ole vennad ja et tegemist on kahe erineva suguvõsaga, on väär. Lisaks vara tagastamise toimikus olevatele perekonnaseisuameti teatistele, millest nähtub, et H.-R.l ja E. R.l on ühised vanemad, nähtub nende õe M. L. R. testamendist, et õed ja vennad olid M.-L. T. t. R., A.-R.H.-M. J. (sünd. R.), G.-A. T. p. R., E. R. ja E. R.. Lisaks nimetab M. R. ära ka asepärijad ehk siis H.R.i abikaasa, nende poja R. R.i ja viimaste poja R., kes on 3-isik. Lisaks on esitatud kohtule ka perekonnaseisutunnistus, millest nähtuvad R.-H.-F. R.i vanemad. U.P.i väide, et leping on võltsitud, on vale. 3-isik andis omakäelised selgitused erinevatele kohtutele ja need on lisatud ka käesoleva asja juurde selles, mis asjaoludel ta on saanud enda valdusse R.i suguvõsade vara jagamise korraldamise ja ostu-müügi
ning mis asjaoludel tal ei ole võimalik
originaali enam kohtule esitada. Originaalleping oli kohtule esitatud 26. juunil 1998.a.
esitas kohtule 3-isik isiklikult. Kolmanda isiku esindaja vandeadvokaat Äili Rodi kinnitab, et andis kolmanda isiku esindajana talle kaasa soovituse lasta teha kohtus kohapeal originaalist koopia ja sellele võtta kohtust kinnitus kättesaamise kohta, kuid kohus väljastas talle mitte
fotokoopiale antud kinnituskirja, vaid valgele lehele iseseisva tekstina antud kinnituskirja. Kaebaja esindaja väidab, et esindajana ta teab, et R.H.F.R. esitas kohtule tutvumiseks mitte notari poolt kinnitatud fotoärakirja, vaid originaali ja koopia kinnituse saamiseks palus esindaja kohtus teha just seetõttu, et kohus oleks veendunud millise dokumendi vastuvõtmise kohta antud kinnituskiri kehtib. Kolmandal isikul, kolmanda isiku esindajal ega kohtul ei tekkinud sel ajal mingit väärarusaamist, et esitatud oli mitte notariaalselt kinnitatud koopia, vaid originaaldokument. Kohtul oli 8 notariaalselt kinnitatud koopia toimikus olemas ja puudus vajadus teise täiendava koopia tegemiseks, samuti oleks kohus tõstatanud juba kohtuistungil küsimuse, miks on
originaalil notari tempel. Juhul, kui esitatud
l oleks peal olnud notari kinnitus, oleks see kajastunud ka R.le kohtust antud kinnituskirjal.
originaal oli olemas ja seda vaadeldi ka Tallinna Ringkonnakohtu istungil, lisaks küsis kohus protsessiosalistelt ka arvamust
originaalsuse kohta. Tallinna Linnavalitsuse esindaja Priit Lello, olles kohtus tutvunud
originaaliga, ei seadnud kahtluse alla selle originaalsust.
originaali ei ole kahjuks võimalik kohtule esitada, kuna see ei ole 3-isiku valduses ja selle valdust ei ole ka tänaseni õnnestunud taastada.
teiste isikute juures hoiustamise põhjuste kohta on 3-isik andnud kohtule omakäelise seletuse ja esitas ka asjakohased tõendid. Nimetatud küsimus oli tõstatatud ka kohtunik M.Altnurme poolt juhitud kohtuprotsessis H.R. ja A.T. kaebuse alusel Nimetatud kohtuasjas käisid
originaali hoidmise ja selle põhjuste, samuti valduse kaotuse kohta tunnistusi andmas tunnistajad U. K., E. E., A. R.ja L. A. Kohus hindas nende antud tunnistusi ja arvestas nendega. Kaebaja U.P. tõendab
väidetavat võltsimist 31.10.2002.a. Tallinna Kesklinna Politseiosakonna kriminaaltalituse uurija Evi Saba kriminaalasjas nr 01231609879 koostatud menetluse lõpetamise määrusega ja selles sisalduva informatsiooniga
tõestamise kohta notar Evi Paberiti poolt. Nimetatud määruses kirjeldatud notar Evi Paberiti selgitusest nähtub, et ta tõepoolest kinnitas esitatud
fotokoopia, kusjuures koopiale pandi tempel fotoärakiri ja kinnitus, et fotokoopia vastab originaalile. Notari selgitusest nähtub, et tema ei ole pannud kinnitusi kollasel paberil olevale
le, vaid üksnes valgele paberile tehtud fotokoopiale. Kui originaaldokumendile oleks notar pannud oma kinnitused ja templid, siis see nähtuks ka tema poolt tehtud fotoärakirjal. Dokumendi aluspaberit mäletavad notar ja kohtunik enam-vähem üheselt, et tegemist oli kollaka (koltunud) paberiga. Arvestades, et notari tegevus on detailselt reguleeritud seadusega, siis ei ole alust kahelda notari selgituses, et ta tõestas temale esitatud
originaali vastavust tema abi poolt tehtud fotokoopial ning vormistas koopia koos kõigi vajalike kinnitustega, sealhulgas esilehel märkega „fotoärakiri“. Kolmas isik on seisukohal, et kriminaalasja menetluse lõpetamise määrus ei anna mingit vastukäivat infot notar Paberiti poolt
tõestamise kohta. Kaebaja U.P. väidab, et leping ei ole ehtne ka seetõttu, et kohtu käsutuses pole tõendeid, et H.R. oleks iialgi Saksamaal käinud. 3-isiku esindaja on seisukohal, et kui kaebaja sellise väite esitab, siis on tema kohustus tõsikindlalt tõendada, et H.R. pole iialgi Saksamaal käinud. Kaebaja ei ole esitanud kohtule sellekohaseid tõendeid, et tal oleks absoluutsed andmed Saksamaal 1940.a. viibinud isikute kohta, nende saabumise ja lahkumise kohta, samuti pädevate riigiorganite kinnitusi, et need andmed on õiged ja seda ka sõjategevuse tingimustes. U.P.i sellekohased väited on paljasõnalised ja ei tõenda tema väidet, et 3-isiku poolt esitatud
t ei ole sõlmitud. Kaebaja U.P.i väidete kohta
s nimetatud notari kohta selgitab kolmas isik, et
teksti koostasid ostja ja müüja, mis nähtub
st endast. Leping on trükitud Tallinna notari Kokkeri poolt koostatud
kava kohaselt, mida saab tõlgendada
t lugedes üksnes selliselt, et
koostajatel oli olemas mingi notari poolt koostatud
kava, mitte terviktekst. Mille tõttu on käesoleval ajal
kirjakeelt hinnates vead, seda saame otsustada üksnes lähtudes
koostajate isikutest. Väljavõttest Tallinna notari Kristelsteini registrist nähtub, et Berliini notari Hans Melshessneri või Melsheimeri poolt on tõestatud 1939.a. volikiri. Väited, et sellist notarit pole Berliinis eksisteerinud, ei vasta tõele. Haldusasjas nr.3-888/2001 hindas kohus Saksamaalt kaebuse esitajate poolt saadud dokumenti, milline on esitatud ka käesoleva kaebuse juurde, ja mille kohaselt pole Berliinis kummagi nimelist notarit 1939 tegutsenud. Kohus leidis, et kuivõrd kaebajate poolt kohtule esitatud vastused Saksamaale saadetud järelpärimistest ei teata ei Melsheimeri ega Melshessneri nimelisest notarist, kuigi üks nendest pidi sel ajal Berliinis kindlasti tegutsema, ei saa Saksamaalt saadud vastuseid pidada täielikult adekvaatseks. 3-isiku arvates on kohus 9 andnud õiged hinnangud
notari nime ja isikuga seonduvatele tõenditele ja teinud õiged järeldused. Käesolevas asjas ei ole kaebaja U.P. lisanud midagi uut, ta tugineb samadele Advokaadibüroo Paul Varul poolt kogutud tõenditele ja soovib saada neile tõenditele teistsugust hinnangut. Sama puudutab ka kaebaja U.P.i poolt tõstatatud küsimust
le allakirjutanud tunnistajate olemasolust. Kaebaja tõendab isikute mitteeksisteerimist väidetavate kirjavigadega
s ning Saksamaalt erinevatest ametiasutustest kogutud tõenditega, mille kohaselt
s märgitud isikud ei ole elanud Berliinis. Nimetatud tõendid olid kogutud ja esitatud haldusasjas 3-881/2001 ning Tallinna Halduskohus jõudis tõendeid hinnates järeldusele, et esitatud dokumendid ei kinnita kaebajate poolt tõstatatud
võltsimise teooriat. Käesolevas haldusasjas ei ole kaebaja U.P. varem esitatud tõenditele midagi uut lisanud ning 3-isiku arvates tuleb anda neile tõenditele samasugune hinnang kui seda tegi kohus haldusasjas 3881/2001. Täiendava argumendina on kaebaja U.P. esitanud väite, et
s nimetatud varast oli osa kinnistuid 1939.a. võõrandatud K. K.le. Selle väite nagu ka muu selle ajajärgu kohta oskab 3isiku esindaja anda selgitust üksnes tuginedes olemasolevatele dokumentidele. R. suguvõsa varade jagamise korraldamise ja ostu-müügileping on
teksti kohaselt koostatud 07.veebruaril 1940.a. Berliinis.
s on nimetatud, et H.R.ile antakse üle ka kaks Nõmme linnas asuvat ehituseta krunti. Vaadeldes kohtule tõendina esitatud notar Kristelsteini registri väljavõtet selgub, et W. R. ja C.-I.-J. R. volinikuna müügitehingus on tegutsenud H. K.. Notari registrist nähtub, et müüjad on ostuhinna kätte saanud. Samas pole meil aga ühtegi tõendit, et volitajad olid teadlikud müügitehingutest Nõmme kruntidega ja olid ka saanud tehingute eest tasu. Nende nimel tegutses volitatud esindaja. Väita, et
t pole sõlmitud, kuna selles sisalduv info ei vasta tõele, on põhjendamatu. Seda saaks väita juhul ja ka siis sõltuvalt asjaoludest kas tervikuna või osaliselt, kui
osalised oleksid tegutsenud isiklikult, mitte volitatud isiku vahendusel ja oleksid teadlikud kõigist omaenese poolt tehtud tehingutest. Käesoleval juhul seda väita ei saa. Loomulikult tunnistab seadus volitatud isiku poolt tehtud tehinguid ja seda ka juhul, kui volitaja mingil põhjusel (objektiivsel või subjektiivsel) ei ole teadlik tehingu toimumisest ja tegutseb oma vara suhtes endiselt teadmises, et tal on jätkuvalt vara käsutusõigus. See aga tähendab üksnes seda, et volitaja poolt tehtud tehingule ei saabu õiguslikke tagajärgi. Käesoleval juhul siis H.R. ei omandanud
alusel Nõmme kinnistuid. R. suguvõsa varade jagamise korraldamise ja ostu-müügi
s on samas märgitud, et Salla vallas asuvate Kangrovälja ja Saunamäe nimeliste maatükkide ja Riia linnas asuva maja müügi eest saadud rahad on W. ja C.-I.-J. R. H. K.lt 1939 aastal kätte saanud. Asjaolu, et E. R.i pärandi kohta oli tehtud kohtuotsus, ei tähenda, et W. ja C.-I.-J. R. ei võinud pärandvaraga käia ümber nii nagu nad seda soovisid. Vara tagastamise otsustamise staadiumis tuleb kindlaks teha, kas ei esine asjaolusid, mis välistaksid vara tagastamise ORAS § 12 sätestatud alustel. Tallinna Linnavalitsuse poolt telliti ekspertiis, mille alusel tehti kindlaks vara säilivus endisel individualiseeritaval kujul. Ekspertiisi tellimisel tugines linnavalitsus kohaliku komisjoni otsusele, mis määratles õigusvastaselt võõrandatud vara koosseisu. Väited ekspertiisi lähteülesande koostamise meelevaldsusest on alusetud. Tallinna Linnavalitsus eksis R.F.H.R.le vara tagastamise korralduse vastuvõtmisel tagastamisele kuuluva osa kindlaksmääramisega, ajades segi algandmed, mis tõi kaasa ebaõige korralduse vastuvõtmise. 22.11.2000 korralduse nr 4402-k punkti 2 kohaselt otsustati R.F.H.Rle tagastada 36/1000 Faehlamnni 41 elamust. 01.02.2000 ekspert N.Brauni poolt koostatud arvamuse kohaselt oli nimetatud elamust säilinud 64 % ja parenduste osa 36%, millisele arvamusele tuginedes tühistati ebaõige korraldus nr 4402-k ja võeti vastu seadusele vastav korraldus. 10 KOHTU PÕHJENDUSED 02.märtsil 1997.a. jõustunud Omandireformi aluste seaduse muutmise seadusega täiendati ORAS §-i 7 lõikega 4, mille kohaselt on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist õigustatud nõudma ka isik, kes oli vara omandamiseks sõlminud vara omanikuga enne 1940. aasta 16. juunit
ja oli täitnud
ga endale vara omandamiseks võetud kohustused ning kelle omandiõigus jäi lõpuni vormistamata pooltest mitteolenevatel põhjustel. Sama õigus on ka nende isikute pärijatel käesoleva seaduse paragrahvis 8 sätestatud tähenduses ja tingimustel. Oma õiguste tõendamise kohustus lasub isikul või tema pärijatel. Juhindudes Tallinna Ringkonnakohtu 12.oktoobri 1998.a. otsusest haldusasjas nr.II-34/257/98 luges ÕVVTK Tallinna linnakomisjon oma 01.02.1999.a. otsusega nr 10489 Tallinnas Faehlmanni tn 41/43/45 (endisel kinnistul nr 2417) asunud ehitised ja krundi omandireformi objektiks, samuti luges linnakomisjon tõendatuks, et õigusvastase võõrandamise ajal kuulus vara H.R.ile ning tunnistas selle vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks R.H. F. R.i. Tallinna Ringkonnakohtu 12.10.1998.a. kohtuotsuses nr.II-3/257/98 leidis ringkonnakohtu halduskolleegium: „Ebaõige on seisukoht, et kuna kohtule esitatud
s nimetavad pooled seda eellepinguks ning asjaosalised, eriti müüjad, kohustuvad ostja nõudel minema Eestisse ja ilmuma Tallinna Kinnistusametisse vormilise ostu-müügi
sõlmimiseks ja allakirjutamiseks, ei saa sellist
t käsitleda ORAS § 7 lõike 4 nõuetele vastava
na ning
vastavust Balti Eraseaduse sätetele ei pea hindama.“ Ringkonnakohus leidis samuti, et „
pooled on selgelt väljendanud oma tahet
s märgitud vara H.R.i omandisse ülemineku suhtes.
pealkirjas ja sissejuhatavas osas nimetasid pooled
t ostu-müügilepinguks.
§-s 1 kinnitasid müüjad, et nad müüvad ja annavad üle nende omanduses olevad
s märgitud kinnisvarad ühes kõigi õiguste ja kohustustega, vabana igasugustest võlgadest ja koormatistest omanduseks H.R.ile.
§-s 2 loeti ostuhind täielikult tasutuks.
§-s 3 asjaosalised kinnitasid ja olid ühel meelel, et käesoleva
järgi müüjatelt ostja omandisse üleläinud ostu-müügiobjekti valdajaks Eestis loetakse H.R.i volinik, tema poeg R. Jo. A. R.. Sellega asjaosalised kinnitasid, et ostja on ostu-müügi objekti läbi voliniku Tallinnas vastu võtnud ja selle valdamisele asunud, mida käesoleva
allakirjutamisega tõendati. Ostja on objekti valdamisele asunud.
sätestas, et kuna ostja on juba ostu-müügi objekti valdamisele asunud, siis saab ta sellest ka kõik kasud ja sissetulekud omale. Asjaolust, et W. R. ja C. R. voliniku H. K. poolt 4.märtsil 1939 neile kuuluvat kinnisvara valitsema volitatud V. B. ei teatanud natsionaliseerimise ajal vara uuest omanikust ning et H.R. ei astunud õigusvastase võõrandamise ajal üles natsionaliseeritavate hoonete omanikuna, ei saa teha järeldusi
vastavuse suhtes ORAS § 7 lõikes 4 sätestatule. Vara omanikena käsitleti natsionaliseerimise ajal kinnistusraamatusse kantud omanikke. ORAS § 7 lõike 4 kohaldamiseks on vajalik omanikuga enne 16.juunit 1940 vara omandamiseks sõlmitud
olemasolu ja
ga endale vara omandamiseks võetud kohustuste täitmine, kusjuures omandiõigus ei pea olema lõpuni vormistatud. H.R.il oli
kohaselt ostuhind tasutud, pooled kinnitasid, et
objekt on üle antud, pooled lugesid
§-s 3
objekti ostja omandisse üleläinuks. Seega lugesid pooled
ga vara omandamiseks võetud kohustused täidetuks ning mingeid täiendavaid tingimusi tehingu jõustumiseks ei ole pooled seadnud. Müüjad kohustusid küll ostja nõudel minema Eestisse ja ilmuma Tallinna Kinnistusametisse vormilise
sõlmimiseks, kuid samas avaldasid asjaosalised
§-s 7 vaadeldavale
le allakirjutamisega oma nõusolekut ostu-objekti ostja nimele kinnistamiseks kinnistusametis. Vormilise ostu-müügi
kulude ja kinnistamise kulude panemist ostja kanda
§-ga 8 ei saa vaadelda poolte seatud
jõustumise ja vara omandamise täiendava kohustusena. Seega on kaebuse esitaja vanaisa H.R. sõlminud vara omandamiseks vara omanikega enne 1940. aasta 16.juunit
ja oli täitnud vara omandamiseks võetud kohustused. Vara omandiõigus jäi aga lõpuni vormistamata.“ Samuti leiti Ringkonnakohtu otsuses, et BES ei nõudnud kinnisvara tehingute notariaalset sõlmimist, kuid ostu-müügileping pidi olema sõlmitud kirjalikult. Kui tehinguga 11 omandati asjaõigus kinnisvarale, oli vajalik korroboratsioon (BES § 3004). Juriidilise tehingu kohtulik kinnitamine ehk korroboratsioon seisnes tehingu avalikku raamatusse kandmises ning omandiõigus kinnisvarale läks BES järgi üle tehingu korroboratsiooni hetkest. ORAS § 7 lg 4 käsitleb aga neid tehinguid, mille puhul omandiõigus jäi lõpuni vormistamata, so kinnistusraamatusse kandmata. Seega ei takista korroboratsiooninõude täitmata jätmine ORAS § 7 lõike 4 kohaldamist.“ Ringkonnakohus asus oma otsuses seisukohale, et Tallinna Halduskohus on haldusasjas nr.3-282/98 ebaõigesti hinnanud kaebaja poolt esile toodud põhjuseid selle kohta, mis asjaoludel jäi omandiõigus lõpuni vormistamata. Leping vara omandamiseks sõlmiti 07.veebruaril 1940 Berliinis. Arvestatavad on apellandi väited, et sõjategevusest ja müüja kõrgest vanusest tingituna ei olnud tal võimalik Eestisse sõita.
s on just müüjad võtnud endale kohustuse ostja nõudel Eestisse ilmuda.
s ei ole märgitud, et vormilise ostu-müügilepingu sõlmimine ja kinnistamine võiks toimuda ka volinike kaudu. Ajavahemik
sõlmimisest kuni 1940.aasta 16.juunini on liiga lühike väitmaks, et omandiõigus jäi lõpuni vormistamata pooltest olenevatel põhjustel. Seega oli Tallinna Ringkonnakohus R.H.F.R.i kaebuse lahendanud sisuliselt ja jõudnud järeldusele, et kaebuse esitaja vanaisa H.R. oli sõlminud vara omandamiseks vara omanikega enne 1940. aasta 16. juunit
ja oli täitnud vara omandamiseks võetud kohustused. Vara omandiõigus jäi aga lõpuni vormistamata pooltest mitteolenevatel põhjustel. Tallinna Ringkonnakohtu 12.oktoobri 1998.a. otsusega haldusasjas nr.II-34/257/98 tühistati Tallinna Halduskohtu 6.juuli 1998.a. otsus haldusasjas nr. 3-282/98, tunnistati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 15.septembri 1997.a. protokolliline otsus ja ÕVVTK keskkomisjoni 11.detsembri 1997.a. otsus seadusevastaseks ning tehti linnakomisjonile ja keskkomisjonile ettepanek asi uuesti läbi vaadata ja teha uus otsus. Riigikohtu loakogu ei andnud 31.03.1999.a. menetlusluba M. O. kohtuvigade parandamise avaldusele Tallinna Ringkonnakohtu 12.oktoobri 1998 otsusele haldusasjas nr. II-34/257/98. Vastavalt kuni 01.01.2000.a,. kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku § 22 lg.-le 1 jõustus apellatsioonkaebuse esitamisel kohtuotsus ringkonnakohtu otsuse kuulutamisega. TsMS § 242 lg.1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus kohustuslik asjast osa võtnud pooltele ja kolmandatele isikutele ning nende õigusjärglastele. Seega oli jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 12.oktoobri 1998.a. kohtuotsus haldusasjas nr.II-34/257/98 ÕVVTK Tallinna linnakomisjonile täitmiseks kohustuslik, linnakomisjon oli kohustatud täitma Tallinna Ringkonnakohtu 12.oktoobri 1998.a. otsust haldusasjas nr.II-34/257/98 selles antud suuniste kohaselt. Käesolevas kaebuses vaidlustatud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 01.02.1999 otsuse nr 10489 (I kd.tlk.13) preambulist nähtuvalt on otsuse tegemisel juhindutud Tallinna Ringkonnakohtu 12.oktoobri 1998.a. otsusest haldusasjas nr.II-34/257/98 (õvt.nr.11220 lk.91). HKMS § 14 lg 1 ja lg 3 p 1 kohaselt on halduskohtumenetluses kaasatud isikuks kolmas isik, kui asja arutamisel võidakse otsustada tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle. HKMS § 81 lg 1 p 2 näeb ette, et jõustunud kohtuotsuses kohtuvea parandamist võib nõuda isik, kelle õiguste ja kohustuste üle kohus otsustas, kuid keda asja ei kaasatud. U.P.il on võimalik nõuda viidatud sätte alusel kohtuvigade parandamist, kui ta leiab, et haldusasjas - Tallinna Halduskohtu nr 3-282/98 ja Tallinna Ringkonnakohtu nr. II-34/257/98 on otsustatud tema õiguste ja kohustuste üle. Käesolevas asjas ei saa kohus teha Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud 12.oktoobri 1998 otsusega haldusasjas nr. II-34/257/98 otsustatud küsimuses vastupidise sisuga otsust. Kohtuvigade parandamise avalduse rahuldamise korral võib kõne alla tulla haldusmenetluse uuendamine HMS § 44 alusel käesolevas asjas vaidlustatud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuste muutmiseks. Käesolevas haldusasjas on kaebaja U.P. esitanud täiendava argumendina väite, et
s nimetatud varast oli osa kinnistuid 1939.a. võõrandatud Karl Koolile. Käesolevas asjas vaidlustatud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsustega on loetud omandireformi objektiks Tallinnas, Faehlmanni tn 41/43/45 endisel kinnistul nr.2417 asunud ehitised ja krunt. Kohtule 12 tõendina esitatud 1939.a. notar Kristelsteini registri väljavõttes (I kd.lk.39-40) ei nähtu nimetatud kinnistu nr. 2417 võõrandamist. Notar Kristelsteini registrist nähtub kinnistute nr.727 ja nr.3627 võõrandamine. Vastuolus käesoleva haldusasja materjalidega on kaebuse väide, et on tõendamata, kas kaebuse esitaja vanaisa H.R. on surnud enne või pärast 07.02.1940.a.
sõlmimist. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimikus asub Perekonnaseisuasutuse 20.08.1997.a. teatis nr.646 (lk.15), milles on märgitud, et R., H.-T. sündis XX XX XXXXa. Kõpu vallas ja suri XX XX XXXX.a. Tallinnas Nõmmel. Sama kinnitab ka kaebaja esindaja poolt kohtule esitatud Tallinna Perekonnaseisuameti 30.11.2004.a. kiri nr.1-6/2876 (III kd.lk.3). Asjaolu, et H.-T. R. oli kaebuse esitaja vanaisa, kinnitavad õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimikus (I osa) olevad järgmised tõendid: 30.08.1940 perekonnaseisutunnistus, milles on märgitud, et XX XX XXXX.a. Tallinnas sündinud R., R.J.-A. isa on R., H.-T., sünd.XX XX XXXX.a. Kõpus. Samas perekonnaseisutunnistuses on märgitud, et R., R.-J.-A. poeg teisest abielust on R.-H.-F., sünd.XX XX XXXXa. (lk.11). Sama kinnitab ka 14.05.1937.a. välja antud R.-H.-F. R. sünnitunnistus nr.XXXXX (lk.10), milles on märgitud R.-H.-F. R. isa R. ning kaebaja esindaja poolt kohtule esitatud Tallinna Perekonnaseisuameti juhataja asetäitja 01.12.2003 e-mail Andres Hallmägile (III kd.lk.2). Ka kaebaja poolt kohtule esitatud 02.09.1938.a. volikiri (III kd.lk.7) kinnitab, et R. R. oli R.-H.-F. R. isa, ei kinnita aga kaebaja väidet, et volikirjas märgitud A. R. oli R.-H.-F. R.i ema. Seega on tõendatud, et vara võõrandamise hetkel oli vara omanikuks H.R. ning et vara tagasi taotleja R.H.F.R. oli tema pärija ORAS § 8 mõistes. Asja materjalidest nähtuvalt põlvnevad E. R. ja H.R. samadest vanematest. Perekonnaseisuameti 08.06.1994.a. teatise nr.R-1001 järgi sündis E. F. A. R. XX XX XXXX.a. (v.k.
(I kd.lk.16-17) tekstist nähtub (§ 1), et vara ostu-müügi eesmärgiks oli hüvitada H.R.ile R.te suguvõsas kuuluvat vara osa W. ja C.-I.-J. R. poolt. Samuti nähtub
st (§ 3), et ostja H.R. on volitanud oma poega R.-J.-A. R. seisma Eestis tema kõigi huvide eest. Nimetatud asjaolud viitavad üheselt sugulussidemetele. Kaebaja poolt kohtule esitatud R.H.F R. poolt halduskohtule tehtud avaldustes (II kd.lk.139-144), kus ta oma sugulasi on kirjeldanud, ei ole esitatud sugulussidemete kohta eeltoodud tõenditest erinevaid andmeid. Kaebaja esitatud väljavõttes 1937.a. ilmunud raamatust "Välis-Eesti tegelased" (II kd.lk.137) R., E., T. p. kohta märgitakse ainult tema isa ja abikaasa nimi, ei käsitleta aga E.R.i teisi sugulasi. Põhjendamata on kaebaja väide, et
t ei ole kunagi sõlmitud. Asjaolu, et käesoleval hetkel ei ole
originaaleksemplari ei tähenda, et
t pole sõlmitud.
st tehtud fotoärakiri asub õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimikus (I osa lk 17-18) ja on esitatud kohtule käesolevas haldusasjas. Vastustaja esindaja kinnitas kohtuistungil, et 07.02.1940.a.
originaaleksemplar oli ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni käsutuses ja komisjoni liikmed on
originaaleksemplari näinud (II kd.lk.240). Ka on haldusasja nr.3-282/98 kohtutoimikus lk.76 märgitud, et 26.06.1998.a. Tallinna Halduskohus sai R. 13 suguvõsa varade jagamise korraldamise ja ostu-müügilepingu 2-l lehel ning nimetatud ostumüügilepingu originaaldokumendi on kohtult 02.07.2001.a. kätte saanud R.H.F.R. (haldusasja nr.3-282/98 toimiku lk.76 ja lk.77 pöördel). 02.07.2001.a. toimunud kohtuistungil ütles Tallinna Linnavalitsuse esindaja
kohta: „Ei saa esitada pretensioone, kuna ei ole ekspert, arvatavasti see on ikka originaal“ (haldusasja nr.3-282/98 toimiku lk.77 pöördel). Ka ei kinnita 31.10.2002.a. kriminaalasja nr.01231609879 lõpetamise määruses märgitud kohtunik K.Kalmiste antud ütlused, et tema on näinud ainult notar E.Paberiti originaalallkirja ja templiga dokumenti (II kd.lk.148-149), et R. suguvõsa varade jagamise korraldamise ja ostu-müügilepingut ei ole kunagi sõlmitud, või et R. suguvõsa varade jagamise korraldamise ja ostu-müügileping oli võltsing. Kaebaja poolt kohtule esitatud 31.10.2002.a. kriminaalasja nr.01231609879 lõpetamise määrusest (II kd.lk.-148-154) nähtub, et nimetatud kriminaalasi on alustatud 25.10.2001.a. Tallinna Prokuratuuri poolt U.P.i avalduse alusel selle kohta, et R.-H.-F. R. esitas 1999.a. jaanuaris fotoärakirja võltsitud ostu-müügilepingust Faehlmanni 41 asuva kinnistu kohta. Määrusega on lõpetatud kriminaalasja nr.01231609879 menetlus, kuna R.-H.-F. R. käitumises ei nähtu KrK § 143 lg.1 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseisu ning ei ole leidnud tõendamist, et R. suguvõsa varade jagamise korraldamise ja ostu-müügileping oleks võltsing. Kaebaja leiab, et R. suguvõsa varade jagamise korraldamise ja ostu-müügileping on võltsing ka seetõttu, et
s tunnistajatena märgitud isikuid ei ole 1939-
s märgitud E. R. – elukoht xxxxxxxx, G. G. – elukoht xxxxxxxx ja H. F. – elukoht xxxxxxx ei elanud vastavalt Saksamaa Riigiraamatukogu, Eesti Vabariigi Suursaatkonna, Berliini Liidumaa Finantsministeeriumi ja Berliini Liidumaa Elanikeregistri teadete kohaselt
s märgitud aadressidel Berliinis. Kohtu arvates ei saa nimetatud tõendite alusel järeldada, et selliseid isikuid ei ole eksisteerinud ja seetõttu on
le antud väär hinnang. Puuduvad andmed, kuidas kanti
s märgitud, et nimetatud isikute elukohaks oleks olnud Berliin. Ei ole välistatud, et
s tunnistajatena märgitud isikud võisid
s märgitud aadressidel elada mujal Saksamaal. Kaebaja leiab, et
võltsimisele viitab ka asjaolu, et Saksamaa vastavad ametkonnad on Advokaadibüroo Paul Varul pöördumistele Saksamaa arhiivide poole vastanud, et puuduvad andmed notar Hans Melshessneri kohta. Brandenburgi Liidumaa Keskarhiivi 02.04.2001 vastuskirjast advokaadibüroo järelpärimisele selgub, et osutatud arhiivi materjalides oli võimalik leida Berliinis tegutsenuna vaid advokaat Hans Melsheimer. Kohtu arvates on põhjendamatu järelpärimiste alusel saadud vastustest järeldada, et
sõlmimiseks volikirja tõestanud notarit ei olnud olemas. Puudub teave nende andmekogude koostamise kohta. Ka asjaolu, et Melshessneri või Melsheimeri nimelist isikut Berliinis notarina registreeritud ei olnud, ei tõesta, et selline notar Berliinis tegutseda ei saanud. Kohtul ei ole andmeid, kas kõik notarid pidid tegutsemiseks olema kuhugi registrisse kantud või kas advokaadina töötav isik võis samaaegselt olla ka notarina tegev. Kohtule esitatud Tallinna Linnaarhiivist väljastatud koopia Tallinna notari Jakob Kristelsteini 1939.a. notariaalregistri I osa sissekannetest aktide nr 1719 ja 1721 kohta (I kd.lk.39) nähtub, et nimetatud notar on notariaalregistrisse kandnud ja seega autentseks lugenud H.K.i volikirja, mis on antud W.R. ja C.R. esindamiseks ning tõestatud Berliini notari Hans Melshessneri (kirjapildi järgi võib olla ka Melsheimeri) poolt. 20.03.1939.a. ning legaliseeritud Eesti Saatkonnas Berliinis 20.03.1939.a. nr 1206 all. Seega kinnitab Tallinna notar Jakob Kristelsteini sissekanne notariaalregistrisse Hans Melsheimeri või Hans Melshessneri (kirjapilt lubab lugeda välja mõlemat nime) nimelise notari olemasolu, mis on aktsepteeritud nii sissekande teinud Tallinna notari kui ka Berliini Eesti Saatkonna poolt. Seega saab kohus järeldada, et 1939. aasta kevadel tegutses Berliinis notar nimega Hans Melshessner või Melsheimer. Asjas ei ole esitatud 14 tõendeid, mis välistaksid võimaluse, et kõnealune isik oli ka järelpärimisele saadud vastuses märgitud advokaat. Kohus leiab, et kaebaja poolt esitatud Rahvusarhiivi 14.05.2001.a. teatis 1147/TL (I kd.lk.5657), millest nähtub asjaolu, et arhiivis ei leitud andmeid selle kohta, et H.R. oleks 1940.a. ületanud Eesti piiri, et sõlmida 07.02.1940.a. leping, ei tõenda, et nimetatud isik tegelikult Berliinis ei käinud. Seega ei ole kaebuse esitaja esitatud kahtlused piisavad väitmaks, et R. suguvõsa varade jagamise korraldamise ja ostu-müügileping on võltsing.
st nähtuvalt on
Tallinna notar Eerik Kokkeri poolt
kava kohaselt omal käel üles trükkinud W.R.ja H.R. Asjaolu, et
s seisneb kirjavigu ei anna alust lugeda
t võltsinguks. Kohtu arvates ei tõenda eelnimetatud
võimalikku võltsitust ei
taasväljailmumisega seotud näilised vastuolud ega
kadumisega seotud asjaolud, samuti see, mis keeles
originaalid tehti või see, mis keelsed olid
le allakirjutanud tunnistajamehed. Kohus leiab eeltoodut arvestades, et puudub alus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 01.02.1999.a. otsuse nr. 10489 ja 12.04.1999.a. otsuse nr.10643 tühistamiseks. Omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise otsusega tuvastatakse õiguslikult siduvalt vara tagastamisel tähtsust omavad asjaolud, mis puudutavad taotleja isikut ja vara õigusvastast võõrandamist. Kuna ÕVVTK komisjoni poolt tuvastatud asjaoludest ja tema poolt tehtud otsustest tuleb omandireformi menetluse järgnevates staadiumides kinni pidada, võib õigustatud subjektiks tunnistatud isik põhjendatult eeldada, et need küsimused on komisjoni poolt lahendatud lõplikult ja et ilma mõjuva põhjuseta neid küsimusi ümber vaatama ei hakata. ORAS § 17 lg 2 kohaselt tagastatakse õigusvastaselt võõrandatud vara Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras. ORAS § 12 lg 5 sätestab, et vara tagastamise otsustab ja vara tagastamist korraldab valla- või linnavalitsus. Vabariigi Valitsuse 05.02.1993.a. määrusega nr 36 on kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“. Kohaliku omavalitsuse täitevorgan otsustab omandireformi õigustatud subjektidele vara tagastamise või kompenseerimise „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ p. 24 kohaselt ÕVVTK kohaliku komisjoni otsuse, õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku ning täitevorgani enda poolt täiendavalt kogutud materjalide alusel. Vara tagastamise või mittetagastamise küsimuse otsustamisel ei ole omavalitsuse täitevorgan pädev muutma või tühistama ÕVVTK kohaliku komisjoni otsust. Tallinna Linnavalitsuse 31.01.2001 korralduse nr 249-k preambuli kohaselt on korralduse andmise aluseks ORAS § 12 lg 1, lg 8 p 1, lg 9, § 121 lg 12, § 13 lg 1, Vabariigi Valitsuse 05.02.1993.a. määrusega nr 36 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ p. 27, ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 01.02.1999.a. otsus nr 10489 ja 12.04.1999.a. otsus nr 10643, ehitusinsener Nils Brauni poolt 01.02.2000.a. koostatud ekspertarvamus ning õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimiku nr 11220 materjalid. Korralduse punktiga 1 on kinnitatud ehitusinsener Nils Brauni 01.02.2000.a. koostatud ekspertarvamus. Korralduse punktiga 2 on otsustatud tagastada Faehlmanni tänav 41 ja 45 endisel kinnistul nr 2417 asuvatest elamutest 64/100 mõttelist osa R.H.F.R.ile. Ekspert N.Brauni poolt 01.02.2000 koostanud õigusvastaselt võõrandatud vara endisel individualiseeritaval kujul säilivuse määra eksperthinnangust (Õvt. 11220 II kd. lk. lk.35-46) nähtub, et Faehlmanni tn 41 elamust säilinud jääkväärtuse mõtteline osa on 64 % ning parenduste uuenduste jääkväärtuse mõtteline osa on 36 %. Seega on vaidlustatud korraldus 249-k kooskõlas eksperthinnangu järeldustega. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et U.P.i kaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. 15 Aili Maasik Kohtunik TALLINNA RINGKONNAKOHTU 19.05.2006 OTSUS nr 3-03-3 RESOLUTSIOON 1. Muuta Tallinna Halduskohtu 9. veebruari 2005. a otsuse haldusasjas nr 3-99/2004 põhjendusi, asendades need Tallinna Ringkonnakohtu 12. oktoobri 1998 otsuses nr II3/257/98 toodud seisukohtade siduvuse osas käesoleva otsuse punktis 8 toodud põhjendustega. 2. Muus osas jätta U. P. apellatsioonkaebus rahuldamata. 3. Jätta U. P. kohtukulud tema enda kanda. 16
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.