KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 31.05.05. a Tallinn Haldusasja number 3-60/04 Haldusasi G.P. kaebus Keskkriminaalpolitse

§ 107lg 1 ja § 50 lg 1 nõudeid ning et S.M. on toime pannud Kr

K § 174 lg 1 ja § 175 lg 1 järgi kvalifitseeritavad kuriteod. Määruse andmetel G.P. 26.04.96.a. viibis oma korteris koos J.A.ga ja mõlemad lahkusid korterist, kui sinna saabusid politseinikud. G.P. võeti tänaval kinni, temale esitati Elošvili poolt küsimusi, kus on narkootikumid ja lõhkeaine ja miks ta pani pommi, millistele küsimustele ta ei vastanud. Korteris teostati läbiotsimine. Läbiotsimisel äravõetud esemed ja dokumendid märgiti protokolli, kuid G.P. esitas avalduse, kuna esemete ja dokumentide tunnuseid ja sisu ei kirjeldatud. G.P. sai järgnevalt aru, et teda kahtlustatakse pommiplahvatuse toimepanemises. Ta oli andnud selgitused, et ei tea sellest midagi ja tal on tunnistaja, kes võib kinnitada tema viibimist sündmuse ajal mujal. Ta leidis, et vaatamata sellele peeti teda ebaseaduslikult kinni; siis esitas uurija L. süüdistuse 400 ecstasy tableti müügis M.le, raha saamises selle eest, misjärel G.P. püüdis tappa M.i. G.P. end süüdi ei tunnistanud ja viidatud tõendeid L. ei kontrollinud ja eiras tõendite täieliku, igakülgse ja objektiivse hindamise nõuet, kuritarvitas ametiseisundit. Lisaks leids G.P., et teda mustati ajakirjanduses kriminaalpolitsei poolt ajakirjanikele antud selgitustes . Ta nägi ka seda, et olid antud valeütlused V.K.i poolt A.T. sunnil G.P.i vastu „Solovjovi“ nime all. P. arvas, et uurija L. oli teadlik, et K. andis valeütlusi enda ja P.i vastu „Solovjovina“; et M. annaks ütlusi, et nägi kusagil metsa all jooksmas enne plahvatust P.i, mis andis uurijale aluse süüdistada G.P.i plahvatuse organiseerimises. G.P. väitis, et elukaaslane T.M. andis uurija L.ile alkoholi 2000 kr ulatuses ja veel 2000 kr, et ta saaks minna isa matustele. Hiljem tuli uurija L. tema korterisse ja küsis laenuks 5000 USD. Peale õigeksmõistmist ja vahi alt vabastamist 1997a juunis palus ta L.il tagastada esemed ja dokumendid koos võlakirjaga 38 000 kr kohtA.L. oli öelnud, et tagastab, kui K.i kohtuasi on lõppenud. 1997 a suri võlgnik P. ja elukaaslane tasus ära vaid 7000 krooni. 2000.a. helistas P. uuesti L.ile ja küsis tagasi asju ning dokumente ja L. oli teatanud, et saatis asjad Tallinna Politseiprefektuuri. 2002.a. teatati Tallinn Politseiprefektuurist ja Keskkriminaalpolitseist, et nad ei tea, kus need asjad asuvad. 2002.a. pöördus G.P. kohtusse. Selle asja lahendamise käigus tuvastati, et A.L.i ütlustest nähtus, et korterist äravõetud esemed viidi ilmselt käsipostiga saatekirja alusel Keskuurimisbüroo kantseleisse, kuid ei ole teada, kes konkreetselt esemed enda kätte sai. Järeldati, et G.P.il on õigus esitada kahjunõue tsiviilkohtupidamise korras. Tuvastati, et V.K. andis ütlused vabatahtlikult, ütlused on vastuolulised ja antud enesekaitseks, ei ole usaldusväärsed ja on vastuolus teiste tõenditega, sooviga panna süü G.P.ile. K.i korteri arestimise määruse mitteväljastamine kujutab distsiplinaarsüütegu, kuid ei vasta kuriteo tunnustele. Alusetud on G.P.i väited, et uurija L., komissar T. ja Elošvili vahistasid ta teadvalt 3 ebaseaduslikult, et loodi kunstlikult süütõendeid või kuritarvitati ametiseisundit. Nende isikute tegudes puudub KrK § 170, § 168 ja § 161 järgi kvalifitseeritavate kuritegude koosseis. Anonüümse tunnistaja osas leiti, et rikuti menetlusnorme oluliselt, kui kuulati ära ühte ja sama isikut erinevates menetlusstaatustes, kuid silmas pidades eeluurimisel kriminaalasja nr 96010314 menetlejate ütlusi asuti seisukohale, et tegemist on nendepoolse menetlusnormi rikkumisega, kuritegelikku kavatsust, seeläbi kunstlikult süütõendeid luua, kellelgi eeluurimist läbiviinud isikutest ei olnud. Ei leidnud tõendamist S.M.i teadvalt valekaebuse või valeütluste andmine ning et T.M. oli sunnitud uurijale tooma raha või alkoholi ja et uurija oleks küsinud laenuks 5000 USD. A.T. osas leiti, et viimane eitab üksikasjaliste andmete esitamist ajakirjanikele kriminaalasjas nr 96010314. Järeldati, et G.P.i pretensioonid saab lahendada ajakirjanduses avaldatud artiklite osas tsiviilkohtupidamise korras. Mööndi, et kriminaalasja nr 96010314 eeluurimine oli pealiskaudne ja rikuti rida menetlusnorme, kuid ükski rikkumine ei ole käsitletav kuriteona. Lõpetati menetlus kriminaalasjas ja Tallinna prokurör 28.05.03.a. vastas G.P.i avaldusele kirjaga 131 k-03 (II kd tlk 76), et uurija O.Belorusovi koostatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ja G.P. saab vaidlustada ametnike tegevuse ja kriminaalasja eeluurimise lõpetamise määruse (koostas O.Belorusov) , samuti prokuröri seisukoha. Kaebuse esitaja ülaltoodut ei vaidlustanud. Kuna kaebuse esitaja leidis, et tal puudub võimalus välja nõuda esemeid või äravõetud dokumente põhjusel, et nende asukoht ei ole teada või säilimine ei ole leidnud kinnitust, siis esitas G.P. kahjunõude Tallinna Halduskohtusse. Kaebuse arutamise käigus oli uuritud muidki kaebaja nõudeid, mis asja arutamise käigus ära langesid, kuna nõuded olid alusetud ja kaebuse esitaja nõudeid täpsustades jäi alljärgneva kahjunõude juurde. KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHAD JA TAOTLUS G.P. leiab, et Keskkriminaalpolitsei ja Tallinna Politseiprefektuuri poolt on tekitatud kahju kokku summas 172 200 krooni, mis seisneb alljärgnevas. 1) Nõuded Keskkriminaalpolitsei vastu: Varalise kahju hüvitamise nõue suuruses 132 500 krooni võlakirja kaotsimineku tõttu (võlakiri, põhivõlg 38 000 kr + saamata jäänud tulu 25% kuus 11 kuu eest (104 500 kr) miinus 10 000 kr). 2) Nõuded Tallinna Politseiprefektuuri vastu: Mittevaralise kahju hüvitamise nõue 25 000 kr (andmete edastamine ajakirjandusele) Varalise kahju hüvitamise nõue 14 700 kr. ( sõrmeraudade maksumus).

§ 140lg 1, kuna need ei omanud tähtsust kriminaalasjas.

(

§ 140

lg 1 – võetakse ära vaid need esemed ja dokumendid mis omavad asitõenduslikku tähtsust antud kriminaalasjas või mida võib omandada eriloal ja see luba puudub). Ka uurija L. on oma ütlustes kohtule kinnitanud, et võlakiri ei omanud mingit tähtsust kriminaalasjas nagu ka muud äravõetud esemed. G.P.ilt võetuse käigus äravõetud esemete ülesmärkimisel võetuse protokolli koostamisel on rikutud menetlusreegleid (

§ 140

lg 2) kuna esemete kogust, mahtu, kaalu ja individuaalseid tunnuseid ei märgitud protokolli. (

§ 140

lg 2 – läbiotsimisel tuleb iga äravõetud ese ja dokument märkida läbiotsimise ja võetuse protokolli, näidates täpselt nende koguse, mahu, kaalu ja individuaalsed tunnused) Uurija kirjutas saatekirja:” isikule tagastamiseks või operatiivseks kasutamiseks”. Uurijal ei olnud õigust teha esemetega midagi muud kui tagastada või säilitada. Seda ta ei teinud.

§140

lg 3 sätestatud hoolsuskohustust on rikutud võlakirja säilitamise ja saatmise juures (

§ 140

lg 3: uurija on kohustatud võtma tarvitusele abinõud äravõetud esemete ja dokumentide säilitamiseks) Uurija ei võtnud tarvitusele abinõusid äravõetud esemete ja dokumentide säilitamiseks, vaid jättis enda sõnul kilekoti esemetega (kaasa arvatud sellel ajal 95000 krooni nõudeõigust tõendava võladokumendi) sekretäri juurde tegemata kindlaks, kas ja kes selle vastu võtab. Samas mobiiltelefoni tagasi andes (kriminaalasja ½-17/97 toimik) võttis uurija eseme vastuvõtjalt allkirja ning ka märkis, et tema on selle isiklikult tagasi andnud. Igal juhul uurija oli kohustatud kas esemed ja dokumendid tagastama või säilitama tagastamiseni (mitte kirjutama saatekirjas “tagastada või kasutada operatiivselt” ) Asjaajamiskordades (ENSV Ministrite nõukogu määrus 1977.aastast ning Valitsusasutuste asjaajamiskord 1996.aastast) kohuslik esemete üleandmise ja vastuvõtmise akt jäeti koostamata. Seega eksisteeris asjaajamiskord, mida rikuti. Esemete mittetagastamine oli seadusevastane –

§ 322

lg 1 kohaselt peab politseiametnik tagastama kriminaalmenetluses äravõetud esemed. Kahju Kaebaja ei saa kinnitada kahju suurust dokumentaalsete tõenditega, kuna KKP ei ole võlakirja siiani tagastanud. Seega ei saa võlasumma tõendamist kaebajale kohustuseks panna. Kui politsei esitab äravõetud võlakirja, saab tõendada ka võlakirjas sätestatud summa ning viivised. Kaebaja on esitanud K.S. poolt allkirjastatud dokumendi, millest nähtub võlasumma suurus. A. P. ei olnud kaebaja sõber, intressita laenu ta temale ei andnud. On üldiselt teadaolev asjaolu, et võla puhul, kus võlgnik ei anna lisatagatisi, on viiviseprotsent tavapärasest kõrgem. Samuti olid ka pankade intressimäärad 1995-96-aastal oluliselt kõrgemad kui praegusel ajal. 5 Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on lepingupooled vabad lepingu tingimustes kokku leppima. Seadus laenulepingus kokkulepitava intressimäära osas kitsendusi ei tee ja selles lepivad pooled lepingu sõlmimisel ise kokku. Vahe laenatava ja tagasimakstava summa vahel on ebaproportsionaalne. Samas ei ole võimalik intresside kindlat ülempiiri kindlaks määrata. Eesti Panga poolt avaldatud statistika kohaselt oli

1. a juunis krediidiasutuste poolt tähtajaga 6 kuud kuni 1 aasta eraisikutele antud kroonilaenude keskmine aastaintress 14-15%. Kolleegium on seisukohal, et laenule, mida annab mitte oma majandus- ja kutsetegevuse raames tegutsev laenuandja, ei saa seda intressimäära otse kohaldada. Tema sõlmitavate tehingute puhul on risk suurem, kuna üldjuhul puuduvad kindlad tagatised. See kajastub ka intressimääras (RK tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-80-02,
2. oktoober 2002.a.) Põhjuslik seos 1) põhjuslik seos politsei tegevuse/tegevusetuse ning võlakirja kadumise vahel. Asjaajamiskordades (ENSV Ministrite nõukogu määrus 1977.aastast ning Valitsusasutuste asjaajamiskord 1996.aastast) kohuslik esemete üleandmise ja vastuvõtmise akt jäeti koostamata. Seega eksisteeris asjaajamiskord, mida ei täidetud. Selle tõttu sai võimalikuks võlakirja „kadumine” ning seetõttu ei tagastatud võlakirja. (K.Haavasalu: 22.märts 2004 protokoll lk 6: Kui P.il oleks võlakiri, siis oleks ka nõudeõigus). Võlakirja pole politsei tegevuse tõttu. 2) Põhjuslik seos võlakirja kadumise ja kahju tekkimise vahel. Kuna politsei ei tagastanud seadust rikkudes võlakirja, ei saanud kaebaja esitada võlakirja võlgnikule ning tekkis kreeditori viivitus. Tsiviilkoodeks §233 lg 3 kohaselt kui võlgnik andis kreeditorile kohustise tõendamiseks võladokumendi, on kreeditor täitmist vastu võttes kohustatud selle dokumendi tagastama. TsK § 232 lg 4 ei ole võlgnik kohustatud maksma protsente kreeditori viivituse aja eest ning lg 3 kestavad soodustused võlgnikule niikaua kuni võlausaldaja on viivituses, milline olukord osutus püsivaks. Selle tõttu, et võlakirja ei tagastatud ning võlakirja ei saanud esitada võlgnikule, tekkis kaebajal kahju 38000 krooni + jäi saamata 25% kuus 11 kuu eest (104500 krooni)= 142500 krooni. Kaebaja leiab, et temale K. S.lt saadud 10000 kr tuleb üldsummast maha arvestada. Seega politseipoolsete rikkumiste tulemusel tekkis kahju ja jäi saamata tulu 132500 krooni ulatuses, seega eksisteerib põhjuslik seos politsei poolt võlakirja äravõtmise ning kahju tekkimise vahel. Keskkriminaalpolitsei vastuväited (edaspidi KKP vastuväited):
3. KKP: Võetuse protokollis on korrektselt kirjeldatud võlakirja (eritunnusteks on seega võlgniku nimi, võlakirja alguse sõnad ning lõpusõnad) ning seega on

§ 140lg 2 nõuded täidetud (KKP 29.09.2003 vastus lk 3, punkt 2.1, 4.lõik) .

Kaebaja seisukoht: Võlakirja summat ja % mitte üles kirjutades ei saa väita, et dokumenti on ammendavalt kirjeldatud (ERITUNNUSED).

§ 140

lg 2: Iga äravõetud ese ja dokument tuleb märkida läbiotsimise ja võetuse protokolli, näidates täpselt nende koguse, mahu, kaalu ja individuaalsed tunnused. Kui võladokumendi puhul ei märgita võlasummat ja intresse, ei saa lugeda ülesmärkimist ammendavalt kirjeldatuks.

1. KKP: P.il polnud piisavalt vara, et võlgu anda. Kaebaja seisukoht- G.P. on tõendanud oma varalist seisu nt E. B.`ile üüritud kontori eest saadud summa (üürileping) 6
2. KKP: Kaebaja ise on süüdi, et ta ei nõudnud läbiotsimise juures võlakirja täpsemat kirjeldamist (KKP vastus 29.09.2003 punkt 3.4 kolmas lõik). Kaebaja seisukoht- Kohustus esemed täpselt üles märkida lasub politseiametnikul, mitte isikul kellelt teostatakse võetus. (

§ 140lg 2) 4.

KKP: Kaebaja ei ole tõendatud võlasummat ja et intress on 25%, kuna S.iga sõlmitud lepingust ja seletuskirjast seda ei nähtu. (KKP vastus 29.09.2003 punkt 3.4 lk 5). Kaebaja seisukoht- Esiteks ei ole S. sõlmitud leping A.P. võlakiri. Võlasummat ja % pole võimalik kaebajal tõendada, kuna politseiametnik ei märkinud nõuetekohaselt võetuse protokolli, seega ei saa nõuda kaebajalt, et tema tõendaks fakti, mida ei ole võimalik tõendada politseipoolse seaduserikkumise tõttu.

1. KKP: Kuna kaebaja pöördus K.S. poole alles poolteist aastat pärast A.P. surma ning pole pöördunud teiste pärijate poole, siis see tõendab, et P. ei olnud kohustatud võlgnetavalt summalt kuuintressi maksma, samuti on tõendamata, et käis A.L.i juures esemeid tagasi küsimas ( KKP vastus 29.09.2003 punkt 3.4 kolmas lõik lk 5). Kaebaja seisukoht- Põhjendus on juriidiliselt ebakorrektne –kaebuse esitaja käitumine ei saa tõendada intresside puudumist. Lisaks: 1) G.P. ei teadnud, kes on pärija ning temal puudus võimalus teha päringuid, kuna selleks nõutakse põhjendatud huvi. Polnud võlakirja, millega oleks saanud tõestada põhjendatud huvi. 2) Uurija A.L. on oma tunnistustes kohtule kinnitanud, et G.P. käis korduvalt tema juures esemete tagastamiseks – tõendatud seega L.i ütlustega ja lepingus ning võlakirjas on kirjeldatud, kuidas kaebaja viimati helistas 1999.jaanuaris L.ile ning uurija lubas vaadata, kus on võlakiri.
2. KKP on esemed ära saatnud, kuna dokumentide registreerimise raamatus on saatekiri fikseeritud ning esemed väljusid KKP valdusest 12.09.1996 (KKP 29.09.2003 vastus lk 4, punkt 3.1) . KKP on esitanud dokumentide registreerimise raamatu väljavõtte tõendina esemete ärasaatmise kohta. Kaebaja seisukoht- Dokumentide registreerimise raamat ei saa olla ärasaatmise tõendiks, kuna Asjaajamiskordade kohaselt peab ärasaatmine olema fikseeritud väljasaadetavate kirjade raamatus ning postikanderaamatus. Dokumentide registreerimise raamat näitab Asjaajamiskordade kohaselt, et mingi dokument on koostatud. Antud juhul tuleb lisaks arvesse võtta ka asjaolu, et uurija L. on varemgi registreerinud dokumente, mida ei ole ära saadetud (VK.i korteri arestimismäärus, mis figureerib toimikus ja kinnitatud ka prokuröri poolt, kuid mida Hooneregistri ega kinnistusameti dokumendi kohaselt ei ole kunagi saabunud ega vara ka arestitud). Seega ei ole tõendatud esemete ja dokumentide ärasaatmine KKP-st.
3. KKP: Puudus esemete saatmise/üleandmise kord, seega ei saa väita, et oleks õigusvastasus ja KKP süü (KKP vastus 29.09.2003, punkt 3.1 lõpp). Kaebaja seisukoht - Vastustajad on esitanud valeandmeid kohtule väites, et esemete ja dokumentide hoidmine, saatmine ja üleandmine ei olnud reguleeritud ühegi õigusaktiga. Tegelikult eksisteeris üksikasjalik asjaajamise kord (
4. ENSV Ministrite Nõukogu määrus ja 1996.a Valitsusasutuste Asjaajamiskord), milles sätestatakse esemete ja dokumentide saatmise reeglid. Seega reeglid olid ning neid rikuti. Lisaks on kriminaalasja nr ½-17/97 toimikus dokumendid selle kohta, et uurija on tagastanud esemeid (mobiiltelefon). Samal ajal (1996.aasta mais) toimus G.P.i ülekuulamine (advokaat Leis viibis juures) ning T. M. ülekuulamine. Esindajatele võlakirja ei tagastatud. 7
5. KKP: Puudub põhjuslik seos võlakirja kaotsimineku ja tekkinud kahju vahel, kuna P.oli haige ning seega tal puudus raha ja vara, et tagasi maksta. Kui pole pärijat ja vara, siis kahju ei tekkinud. Kuna P. vara ei olnud, ei saa väita, et kahju tekkis (KKP vastus 29.09.2003 punkt 3.5). Kaebaja seisukoht- P. ei ole kuulutatud maksejõuetuks enne surma. Samuti ei võrdu haige olemine maksejõuetusega. A.P. oli surres sõiduauto Talbot, lisaks vähemalt auto tagavaraosad, tööriistad, autokummid, EVP arve 7400 krooni, kogu korteri sisustus, mööbel, tehnika jne. Iseenesest see, et A.P. autot enne surma ei müünud näitab seda, et ta ei pidanud realiseerima oma vara. Samuti näitavad Hansapanga arvete väljavõtted, et A.P.a palk ja muud tulud ei laekunud panka – esiteks hakkas ta kasutama arveid alles 1996.aastal ning sellelt on makstud ainult pisisummasid. K.S.i sõnul toimusid perioodil 1993-1996 suured sisseostud (korteri sisustus, Talbot, garaazhis olevad tööriistad ja varuosad), mis samuti toimusid sularahas. Seega Püttsepal oli vara ning G.P. oleks saanud kas siis P.alt või tema pärijatelt võla tasumist nõuda. K.S., nagu selgus 2004 aastal, oli pärija esindaja. Politseipoolsete rikkumiste tulemusel tekkis kahju, seda on tunnistanud ka KKP esindaja (Haavasalu- kui P.il oleks võlakiri siis oleks ka nõudeõigus. Võlakirja pole politsei tegevuse tõttu. 22.märts 2004 protokoll lk 6), on põhjuslik seos politsei poolt võlakirja äravõtmise ning kahju tekkimise vahel.
6. KKP: Võlakiri on ammendunud kuna K.S. tasus 10000 ja kaebaja kirjutas et tema suhtes pretensioone ei oma – seega on loobunud ülejäänud nõudest ning KKP vastu nõue on põhjendamatu (KKP vastus 20.09.2003 punkt 3.2, lk 4 ja 5 algus). Kaebaja seisukoht- K.S. esitas kaebajale valeandmeid öeldes, et muud vara A. P.ast järgi ei jäänud ning ei öelnud kaebajale, et on pärija esindaja, olles teadlik sellest, et kaebajal ei ole võlakirja ning seega puudub võimalus infot kontrollida ja üldse mingeid andmeid saada A.P.a vara kohta. S. tunnistas võlga, kuid pettis kaebajat väites, et muud vara P.ast järgi ei jäänud ning tasus 10000 krooni varast, mis ei kuulunud A.P.ale. (ARK sõiduki detailandmete päring 20.09.2004, 022AJE, sõiduki omanik endiselt AS Simehte ning lasub 18.09.2002 võõrandamise keeld). Sõiduauto tegelikku müüki ei toimunud, sest S. andis sõiduauto P. M.e ainult volitusega auto kasutamiseks. Ei ole selge, miks toimus auto nn “müük” auto väärtusest kolm korda väiksema summa eest, st ei ole teada P.Murulaidi ja K.S.i omavahelised kokkulepped. TSÜS § 66 (tehingu tühisuse alused): kui on esitatud teadvalt valeandmeid/eksitusse viidud/pettus, siis tehing on tühine. Tehing tunnistatakse kohtu poolt TsÜS § 74 alusel kehtetuks, kui füüsilisest isikust lepingupool tõendab, et ta tegi tehingu talle äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja et ta oli sunnitud sellise tehingu tegema raskete asjaolude kokkusattumise mõjul ning et teine pool kasutas seda olukorda ära. TSÜS § 74 sätestatud koosseis: äärmiselt ebasoodsatel tingimustel (142500 asemel 10000); asjaolu, et ta oli sunnitud sellise tehingu tegema raskete asjaolude kokkusattumise mõjul (polnud võlakirja politsei seaduserikkumiste tõttu) ning et teine pool kasutas seda olukorda ära ( K.S. teadis et kaebajal võlakirja ei ole, kasutas olukorda ära, et kaebaja ei saanud kontrollida, kes on pärijad ning jättis kaebajale ütlemata, et tema ongi pärija esindaja ning valetas, et muud vara järgi ei ole), on täidetud. S. on öelnud, et teadis, et on pärija esindaja.(8.august 2002 seletuskirjas P.a surmatunnistusel “teadsin võlast”; 03.mai 2004.a. protokoll lk 3 “kui sain korteri oma nimele, siis selgitati, et korter on lapse pärand ja mina olen eestkostja”.) 8 Eelneva tõttu kaebaja leiab, et G.P.i ja K.S.i vahel sõlmitud Leping ja seletuskiri on tühine, ning võlakiri ei ole ammendunud. Igal juhul kui oleks KKP käest saanud õigeaegselt võlakirja, oleks saanud tehingu tühiseks tunnistada. Ka sellisel juhul ei oleks võlakiri ammendunud. K.S. kui pärija esindaja on pärandi vastu võtnud tegudega - st on asunud teatud tähtaja jooksul pärandvara faktilisele valdamisele, kasutamisele või käsutamisele (PäS § 117 lg 3) – kasutab edasi pärandaja vara või asub tema võlgu maksma vms. Sellisel juhul jääb pärimisõigus küll ametlikult vormistamata, kuid omand ja muud pärandvarasse kuulunud õigused ja kohustused lähevad pärijale üle ning sulavad ühte tema enda varaga; Seega, kui K.S. kasutas edasi A.P.ale kuulunud vallasasju (korteri sisustus, tehnika, auto, muu vara summas hinnanguliselt 100000-155000) siis on ta pärandi vastu võtnud kui pärija seaduslik esindaja. Pärandaja võlgade maksmine on samuti tegudega vastuvõtmine. Kuna K.S. on pärija seaduslik esindaja, siis lasus temal inventuurikohustus (PärS § 136 lg 1- kui pärijaks on teovõimetu isik, on inventuur kohustuslik); kui ta inventuurikohustust ei täitnud, vastutab ta oma varaga pärandaja võlgade eest (PärS § 136 lg 2) – piiramatu vastutus pärandaja võlgade eest. Tõend Pärimisregistrist näitab seda, et toimus seadusejärgne pärimine ning pärimistoimikut notari juures avatud ei ole ning inventuuri ei ole tehtud. Kaebaja ei saa ega peagi tõendama vara väärtust ning nimekirja, see oli pärija kohustus. K.S. ei ole koostanud pärandvara nimekirja, kuigi temal lasus selline kohustus pärija esindajana (pärija oli K.S.i ja P.a tütar, kes P.a surma ajal oli alla 7-aastane ehk teovõimetu). K.S.il oli korter (ostumüügileping K.S. ja E. G. 08.10.1999, summa 145000 krooni). Kuna sellisel juhul on Pärimisseaduse kohaselt pärijal piiramatu vastutus, oleks S.ilt võimalik olnud nõuda võla tasumist 1999.aastal, kui oleks olnud võlakiri, ning saaks jätkuvalt nõuda võla tasumist, kui oleks esitada võlakiri. Sellega seoses ei saa väita, et kaebajal kahju ei tekkinud, kuna A.P.al oli pärija ning vara.
7. KKP: Võlakirja intress 25% kuus on liiakasuvõtjalik ning seetõttu vastuolus heade kommetega. Kuna TSÜS § 66 lg 1 ja 3 on heade kommetega vastuolus tehing tühine ja kehtetu algusest peale, oli A.P.al õiguslik alus keelduda 25% igakuise intressi maksmisest (KKP vastus 29.09.2003 punkt 3.5 lk 6). Kaebaja seisukoht- P. ei keeldunud intressi maksmisest. Samuti pole tõendatud A.P.a poolsed TsÜS § 74 sätestatud alused tehingu kehtetuks tunnistamiseks, kuna A.P. ei ole oma eluajal avaldanud ega vastustajad ei ole tõendanud, et A.P. tegi tehingu talle äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja et ta oli sunnitud sellise tehingu tegema raskete asjaolude kokkusattumise mõjul ning et kaebaja kasutas seda olukorda ära. Kohus tunnistab TsÜS § 74 alusel tehingu kehtetuks, kui füüsilisest isikust lepingupool tõendab, et ta tegi tehingu talle äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja et ta oli sunnitud sellise tehingu tegema raskete asjaolude kokkusattumise mõjul ning et teine pool kasutas seda olukorda ära. Kuna TsÜS § 74 nõuab kolme koosseisulise elemendi üheaegsust, ei piisa laenulepingu liigkasuvõtjalikuks ja kehtetuks lugemiseks üksnes sellest, et tehing on tehtud ebasoodsatel tingimustel, vaid oluline on tuvastada ka poole raske olukord lepingu sõlmimisel ja selle ärakasutamine. Vastustajad ei ole tõendanud ühegi koosseisulise elemendi esinemist-(RK tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-80-02,
8. oktoober
9. a ) Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on lepingupooled vabad lepingu tingimustes kokku leppima. Seadus laenulepingus kokkulepitava intressimäära osas kitsendusi ei tee ja selles lepivad 9 pooled lepingu sõlmimisel ise kokku. Vahe laenatava ja tagasimakstava summa vahel on ebaproportsionaalne. Samas ei ole võimalik intresside kindlat ülempiiri kindlaks määrata. Eesti Panga poolt avaldatud statistika kohaselt oli
10. a juunis krediidiasutuste poolt tähtajaga 6 kuud kuni 1 aasta eraisikutele antud kroonilaenude keskmine aastaintress 14-15%. Riigikohus (tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-80-02,
11. oktoober
12. a ) on seisukohal, et laenule, mida annab mitte oma majandus- ja kutsetegevuse raames tegutsev laenuandja, ei saa seda intressimäära otse kohaldada. Tema sõlmitavate tehingute puhul on risk suurem, kuna üldjuhul puuduvad kindlad tagatised. See kajastub ka intressimääras. Liigkasuvõtmise tunnuste tuvastamiseks tuleb tehingut vaadelda tervikuna, arvestades lepingu sõlmimise ja selle täitmise tingimusi, tagatiste olemasolu, intressi suurust, tehingupoolte varasemat praktikat sarnaste tehingute tegemisel ja nende täitmist jne. Ka peab kohus kontrollima selliste asjaolude esinemist, nagu ühe lepingupoole kogenematus, sundolukord või muu tema tahet mõjutanud asjaolu, mis samuti annavad aluse pidada intressikokkulepet sõlmituks raskete asjaolude kokkusattumise mõjul. KOKKUVÕTTEKS: Kuna süü, õigusvastasus, kahju tekkimine, põhjuslik seos on tõendatud – palub hüvitada KPP poolt tekitatud kahju 38000 ning 94500 krooni (104500 miinus saadud 10000 EEK) saamatajäänud tulu eest.

§ 140

lg 1 – võetakse ära vaid need esemed ja dokumendid, mis omavad asitõenduslikku tähtsust antud kriminaalasjas või need mida võib omandada eriloal ja see luba puudub) 4) Esemete ülesmärkimisel on rikutud menetlusreegleid, kuna ei märgitud § 140 lg 2 ettenähtud viisil esemete kaalu, mahtu ja individuaalseid tunnuseid (

§ 140

lg 2 – läbiotsimisel tuleb iga äravõetud ese ja dokument märkida läbiotsimise ja võetuse protokolli, näidates täpselt nende koguse, mahu, kaalu ja individuaalsed tunnused) 5) Esemete mittetagastamine oli seadusevastane –

§ 322

lg 1 kohaselt peab politseiametnik tagastama kriminaalmenetluses äravõetud esemed 6) Uurija on rikkunud

§140lg 3 märgitud hoolsuskohustust esemete säilitamisel.

(

§140

lg 3 – uurija on kohustatud võtma tarvitusele abinõud äravõetud esemete ja 10 dokumentide säilitamiseks.) A.T. ütlustest asitõendite ruumi kohta selgub, et esemed viidi nn asitõendite lattu. Esemete viskamine mingisse kasti lahtiselt ruumi, millele on vaba ligipääs mitmel politseiametnikul ning kus sisse/väljaandmist ei registreeritud, ei ole isegi minimaalseim hoolsuskohustuse täitmine. Kahju 7) Kui kahju suurust ei ole võimalik tuvastada, loetakse selleks olevat asja keskmine turuhind kahju hüvitamise nõude esitamise ajal. Kaebaja on esitanud hõbeesemete maksumuse kohta kullassepa Heikki Puhk hinnapakkumise 14700 krooni. TPP senised vastuväited “sõrmeraudade” kohta G.P.i isal polnud piisavalt vara, et tellida hõbedast ese. Kaebaja seisukoht- G.P. on andnud ütlusi isa varandusliku seisu kohta, samuti on esitanud pärimistunnistuse, et isal oli kinnisvara, pangaarve ja muud vara G.P. ei suhelnud isaga. Kaebaja seisukoht- G.P. on esitanud mitmeid fotosid tõendamaks, et suhtles isaga. G.P.i isa pole talle varem mingeid väärtuslikke kingitusi teinud. Kaebaja seisukoht- G.P.i isa on kinkinud talle EVP-d millega G.P. erastas oma korteri. Rauad olid isevalmistatud / inglise päritolu – Kaebaja väide- selles osas PP seisukoht ebaselge ning põhjendamatu ning kaebaja leiab, et tuleb jätta tähelepanuta. Sõrmerauad on keelatud ja Eestis vähemasti 1992.aastast saati mitte kasutusel olnud ning enamustes Euroopa riikides keelatud ning kuna sisse neid Eestisse ei tohi tuua ja kelleltki teiselt ei ole neid alates 1995 ära võetud, saavad leitud rauad olla ainult G.P.i omad (25.11.2002 emailis kohtule Hõbe) TPP-s pole alates 2000 näpuraudu/pöidlaraudu kasutusel olnud. (teatis relvur Gunnar Valmann 03.05.2004). Kaebaja seisukoht- Välisministeeriumi strateegiliste kaupade komisjonilt saadud informatsiooni kohaselt ei ole sõrmeraudade sissetoomine Eestisse keelatud, samuti on neid Eestisse tellinud politsei ning sõjavägi. Selles suhtes, et neid esemeid pole kelleltki ära võetud alates 1995, pole TPP esitanud mingeid dokumentaalseid tõendeid, seega väide on paljasõnaline. Ka puudus TPP sõnul asitõendite ruumis igasugune arvepidamine ja registreerimine, mistõttu ei olegi võimalik kindlaks teha, millal ja milliseid esemeid on kelleltki ära võetud ja asitõendite ruumi pandud. TPP: Hõberaudade valmistamine ei maksa 14700 nagu oli märgitud kullasepp Heikki Puhk hinnapakkumises. Kaebaja seisukoht- A.P.i poolt on esitatud Heikki Puhki poolt koostatud ametlik hinnapakkumine. TPP ei ole esitanud alternatiivset hinnapakkumist hõbeesemete maksumuse kohta, samuti pole põhjendanud, miks leiab, et hind on liialt suur, seetõttu leiab kaebaja, et see vastuväide on paljasõnaline ning tuleb jätta tähelepanuta. TPP: Võetuse protokoll on koostatud ammendavalt ja esemeid on kirjeldatud täpselt (eritunnused) Kaebaja seisukoht- Protokollis on kirjutatud “narutšhniki na paltsõ” svetlõi metall ehk heledast metallist, pole märgitud hõbedaproovi ehk pole märgitud eritunnuseid, mis aga ei ole ammendav kirjeldus. TPP: A.T. võttis G.P.i sõrmerauad ära ja pani nad kõigepealt enda kabinetti ning siis asitõendite ruumi, kust nad leitigi. Kaebaja seisukoht1) Ei nähtu, kust on A.T. enda kätte esemed võtnud (uurija poolt üleandmise akt puudub) 2) Asitõendite ruumi või üldse kuskile panemist A.T. poolt ei ole tõendatud, seega on sellekohane väide paljasõnaline. 11 3) A.T. “Spravkas” on äravõetud esemetena märgitud KÄERAUAD (“narutšhniki”). Võetuse protokollis on nimetatud esemeid nimetatud SÕRMERAUDADEKS (“narutšhniki na paltsõ”). A.T. kui kogenud politseiametnik pidi vahet tegema sõrmeraudade ja käeraudadel, ning tema sellekohastest ütlustest kohtuistungil nähtub, et ta suutis sõrmeraudadel ja käeraudadel vahet teha. Sõrmerauad ei ole käerauad - seega ei saa asitõendite ruumist leitud esemed olla need, mille A.T. oli võtnud ära kaebaja esemete hulgast. Kuna “spravkast” nähtub, et A.T. võttis enda kätte KÄERAUAD, mitte sõrmerauad, siis leiab kaebaja, et ei ole tõendatud, et temale kuuluvad esemed üldse võetuse teostajate valdusest kuskile edasi anti. Samuti TPP valduses olevatel sõrmeraudadel puuduvad märgid, mida väitis kohtuistungil antud ütluste kohaselt olevat näinud A.T. ning mida ta väitis olevat olnud põhjuseks, miks ta proovis neile inglise käeraudade võtmeid. Juhul kui isegi G.P.ile kuulunud hõbeesemed A.T. kätte jõudsid pole tõendatud, et A.T. käes olnud käerauad oleks liikunud ükskõik kuhu pärast seda, kui ta oli need enda kätte võtnud. Asitõendite ruumis ei olnud TPP väitel mingit arvepidamist ega registreerimise raamatut ning üleandmise/vastuvõtmise protokolli A.T. töölt lahtilaskmise puhul ei tehtud. Eelneva tõttu tuleb A.T. poolt kohtule antud tunnistused selles osas, mis puudutavad sõrmeraudu, jätta tähelepanuta, kuna need lähevad vastuollu dokumentaalsete tõenditega ning seetõttu ei saa väita et 1) A.T. üldse sai enda kätte G.P.ile kuuluvad esemed (sest sõrmerauad “narutšhniki na paltsõ” ei ole käerauad “narutšhniki”) 2) et ta esemeid, mis enda kätte võttis (mis iganes need ka polnud), endale ei jätnud. Samuti esinevad alljärgnevad vastuolud TPP-s toimunud ametliku sisejuurdluse tulemuse ning A.T. ning TPP esindaja Hõbe ütluste vahel: Dokumentatsi oon asitõendite ruumis Asitõendite ruum Sõrmeraudade päritolu SISEJUURDLUS TSHULITSKI ÜTLUSED ISTUNGIL Eksisteeris 2002 Puudus (sisejuurdlus: dokumentatsioon “kontrollisime dokumente”) Eksisteerib Eksisteeris ruum, kus asitõendite ruum, puudus kus on dokumentatsioon ning dokumentatsioon kus äravõetud esemed olid lahtiselt telerikastides ning võtmed ruumi olid 4-5 politseiametnikul, ruumis käimist ei registreeritud nagu ka esemete võtmist ja sisseandmist Teadmata Inglise päritolu, sest päritolu, keeras inglise teadmata kuidas käeraudade võti ning sattusid oli sama märk TPP esindaja seisukoht Dokumentatsioon puudus kuni 2003, eksisteerisid mingid isiklikud märkmed komissaridel, millest samuti ei nähtu P.i esemete liikumine/olemasolu asitõendite ruumis Ühineb T. seisukohaga Mõningate kogenumate politseiametnike sõnul on isevalmistatud (e-mail 25.11.2002); Vangid on teinud, Eestis ametlikult kasutusel pole olnud (27.mai 2003 istung 1.lehekülg) 12 Märk sõrmeraudadel Kirjeldus Spetsifikatsioon T. poolt ütlused sisejuurdluse käigus Seisukoht, kahju hüvitamine asitõendite ruumi Märgistuseta Võetuse protokollis heledast metallist “narutšhniki na paltsõ” e sõrmerauad teadmata T. ei ole andnud mingeid tunnistusi sisejuurdluse käigus ning “Ei mäleta, et mingeid esemeid oleks tema kätte tulnud” (E.Vaher seletus) Kui kaebaja enda omaks ei tunnista, ettepanek välja maksta, kuna pole teada päritolu ega sattumine ruumi Sama tehasemärk mis inglise käeraudadel T. spravkas “Narutšhniki” ehk käerauad Märgistuseta Nikeldatud sõrmerauad? Hõbedased? Ei olnud keelatud, pole piinaval viisil kasutatavad On keelatud Eestis ja enamikes Euroopa riikides; saab kasutada eriti piinaval viisil (e.mail 25.11.2002); Vangid on teinud, Eestis ametlikult kasutusel pole olnud (27.mai 2003 istung 1.lehekülg) “minu ütluste järgi need T. ütluste põhjal leiti sealt ruumist leitigi”; samas – “võisin öelda sisejuurdluse käigus et ei mäleta seetõttu, et olin TPP-st lahti lastud ning olin pahane” Kuna muid sõrmeraudu pole ära võetud alates 1995 isikutelt ning pole Eestis kasutusel siis saavad just need leitud rauad olla ainult kaebaja omad ning seetõttu ei nõustu kahju hüvitamisega Eelneva tõttu tuleb A.T. poolt kohtule antud tunnistused selles osas mis puudutavad sõrmeraudu jätta tähelepanuta, kuna need lähevad vastuollu dokumentaalsete tõenditega . Kuna kaebaja leiab et TPP tegevuse õigusvastasus ning süü, kahju suurus, põhjuslik seos on tõendatud: palub hüvitada TPP poolt kaebajale tekitatud kahju 14700 krooni. 2.

1. Nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks isiku kohta teadvalt valeandmete levitamise eest summas 25000 krooni Põhjendused: Alus nõuda kahju hüvitamist RVS § 2 lg 1 punkt 5 on isikul õigus nõuda avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist ning RVS § 9 lg 1 ka moraalse kahju hüvitamist au ja väärikuse teotamise eest 13 Õigusvastasus Mitte kellelgi ei ole õigust isiku au ja väärikust teotada - PS § 17, 18 Enne süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist öeldes isiku kohta “on süü üles tunnistanud” , mida tegelikult ei olnud toimunud, on PS § 22 süütuse presumptsiooni rikkumine ning au ja väärikuse ning hea nime teotamine (PS § 17, 18) Harju PP(Belorussov) uurimine tuvastas, et info mida avaldati, oli ebaseaduslikult kogutud, seda kasutada ei tohtinud, veel vähem levitada – st teadvalt valeandmete levitamine. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et kohtuliku uurimise käigus uurimisversioon ei leidnud kinnitust ning puudusid süüstavad tõendid G.P.i vastu. A.T. puhul tuleb lisaks eelnevale arvestada seda, et tema on lahti lastud kahtlustatavalt valetunnistuste väljapeksmise eest; isik, kes ei olnud tapmises süüdi, tunnistas üles pärast julma peksmist. Seega A.T. jaoks tõepoolest ei olnud probleem see, kui keegi ei olnud veel süüd üles tunnistanud. Ka V.K. väitis kohtuistungil, et teda oli pekstud sarnaselt A.T. võimuliialduse ohvriga. Kahju Üleriigilises ajalehes nimeliselt valeandmete avaldamine, et isik on toime pannud tapmiskatse ning selle ka omaks võtnud, kahjustab kahtlemata isiku au ja väärikust, kes ei ole süüdi. Ajalehtedes A.T. poolt esitatud valeandmete tõttu lõpetasid paljud tuttavad kaebajaga suhtlemise. Internetis tulevad siiani kaebaja nime otsingusse panemisel kohtule esitatud ajaleheartiklid. Kaebaja on pidanud käesoleva ajani pidevalt selgitama (nii tuttavatele kui ka õpingukaaslastele Tallinna Ülikoolis), et ta ei ole toime pannud tapmiskatset, ta on õigeks mõistetud ning et ajalehes esitati valeandmeid. Süü TPP komissar valdas esialgse uurimisversiooni ajalehtedele. A.T. ei eitanud ajakirjanikele info edastamist. A.T. kinnitab ütlustes kohtule, et temal ei olnud otseseid andmeid, st levitas kuskilt kuuldud infot:”saadud info pärines arvatavasti M.ilt”, ”mina ei käinud M.i üle kuulamas, kuulsin kelleltki nõupidamisel”. A.T. kinnitas oma ütlustes kohtule, et teda ei huvitanud kas kellegi isiklikke õigusi rikuti, kui see tema hinnangul ei seganud uurimist, st isiku põhiõiguste rikkumine ei olnud ekskomissari jaoks oluline. Langeb kokku A.T. poolt “spravkas” kirjeldatud esialgne uurimisversioon (“Spravka”) ning olematu anonüümse tunnistaja “Solovjovi” ütlused, avaldatud infoga. Andmed, mida andis A.T. ühtivad Solovjovi ütlustega ning A.T. “spravkaga uurimisandmete olemasolu kohta”. Põhjuslik seos TPP komissar A.T. levitas valeandmeid meediasse, selle tagajärjel on kaebajale tekitatud mittevaraline kahju. TPP Hõbe poolt esitatud vastuväited T. ei osanud eesti keelt piisavalt ning ajalehte ei tellinud. Kaebaja seisukoht- A.T. sõnul oskas ta eesti keelt piisavalt (andis ka eesti keeles ütlusi kohtule) ning TPP-s telliti eestikeelseid ajalehti. 14 KKP- nõue peab olema suunatud ajalehe vastu, kus avaldati, mitte ametkonna vastu, kes infot andis. Kaebaja väide- BNS Oleg Harlamov õiend kohtule– puudus võimalus kontrollida ametiisiku poolt väljastatavat infot. Pole tõendatud, et A.T. seda infot andis. Kaebaja väide- A.T.t tsiteeritakse, samuti langeb kokku A.T. poolt “spravkas” kirjeldatud esialgne uurimisversioon (“Spravka”) ning olematu anonüümse tunnistaja “Solovjovi” ütlused, avaldatud infoga.. Andmed mida andis A.T. ühtivad Solovjovi ütlustega ning A.T. “spravkaga uurimisandmete olemasolu kohta” A.T.l puudus võimalus kontrollida avaldatud infot, kuna ta oli tööga liialt hõivatud. Kaebaja seisukoht- A.T. on tunnistustest kohtule öelnud, et kui uurimist ajalehtedes avaldatud valeinfo ei seganud, siis teda see ei häirinud: “isikul on õigus pöörduda kohtu poole kui tema õigusi kahjustatakse”. Lisaks on BNS tollane siseuudiste peatoimetaja A.R. kinnitanud, et A.T. oli kursis sellega, mida avaldati ning juhul kui avaldati infot mitte nii, nagu tema seda andis, lõpetas ta antud ajakirjanikuga suhtlemise. BNS-i ajakirjanikega A.R.e sõnul A.T. suhtlemist ei lõpetanud. A.T.l enda sõnul pole kellelgi varem tema vastu mingeid pretensioone olnud. BNS tollase toimetuse juhi A.R.e sõnul on esinenud varem vähemalt 1 kord juhtum, kus tuldi BNS toimetusse selgitust ning ümberlükkamist nõudma seoses A.T. poolt antud infoga, mis avaldati (A.T. oli samuti öelnud, et keegi on milleski süüdi). ANDMED 30000 USD 4000 tabletti (mille olemasolu ei tuvastatud) Soome tabletimüük Kohtumine metsakalmistul/teletorni rajoon ARTIKKEL 27.aprill “Plahvatuse korraldajad tabatud” 30 aprill artikkel “Narko asemel põrgumasin” 27.aprill “Plahvatuse korraldajad tabatud” 30 aprill artikkel “Narko asemel põrgumasin” EELUURIMISE MATERJALID T. “Spravka” toimiku vahel lk 6/39 “Solovjov”ütlused , mida kasutada ei tohtinud “Solovjov” ütlused mida kasutada ei tohtinud “Solovjov”ütlused – raion televõshki Kuna on tõendatud TPP tegevuse õigusvastasus ning süü, kahju suurus, põhjuslik seos leiab kaebaja, et tema nõue TPP poolt kaebajale tekitatud mittevaralise kahju 25000 krooni ulatuses tuleks rahuldada. VASTUSTAJA KESKKRIMINAALPOLITSEI SEISUKOHAD Vastustaja leiab, et kaebuse esitaja pretensioon, mis tuleneb võlakirja kaotsiminekust tuleb jätta rahuldamata. 26.04.96.a. teostati kaebuse esitaja elukohas läbiotsimine, mille käigus võeti ära kaebuse esitajalt võlakiri ja vaidlust selles küsimuses ei ole. Võlakirja osas on tehtud ülestähendus, millest nähtub, et äravõetud võlakiri algas sõnadega „ Mina, P. … „. Võlakirja ei ole senimaani ülesse leitud ja märgitud põhjusel on ta kaebuse esitajale tagastamata. G.P. esitas väite, et võlakirja kaotsimineku tõttu keeldus A.P. võlga tasumast ja kaebajale tekkis seetõttu kahju summas 142 500 krooni. Vastustaja leiab, et 15 1) omab tähtsust, et võlakirja kaotsiminek võinuks põhjustada märgitud suuruses kahju ainult siis, kui võlgnikul oleks olnud piisavalt vara 142 500 krooni suuruse rahasumma tasumiseks. Uuritud andmetel A.P.a varaline seisund näitab, et isikule ei kuulunud kinnistuid, hooneid kui vallasasju; ta ei teinud testamenti ega sõlminud pärimislepinguid, mis viitaksid vara olemasolule. Tunnistaja endine elukaaslane K.S. ütlustel 03.05.04.a. ja 18.06.04.a. nähtub, et elati xxxxxxxxxxx korteris, mis kuulus algselt A.P.a vanematele; jõukalt ei elatud, mitmed asjad ühises majapidamises olid kas A.P.a või K.S.a vanemate poolt antud. Maha olid jäänud korterisse köögikapid, kardinapuud ja kohvimasin olid antud vanemate poolt; nad olid söönud ja riides; A.P.a matusekulud tasus viimase isa. Hansapangast saadud kontode väljavõtted A.P.a rahaliste vahendite kohta kinnitavad, et väidetava võlasumma tasumiseks kontodel ei olnud selle tasumiseks piisavalt raha. G.P. soovis tõendada, et A.P.al olid piisavad rahalised vahendid. Selleks esitas ta kohtule dokumentaalsed tõendid 26.04.04.a. Asjakohatu on väide, et garaažikooperatiiv „Välk“ liikmed olid esitanud garaazide aluse maa ostu-eesõigusega erastamise avalduse. A.P. ei olnud kooperatiivi liikmeks, ta ei saanud omanikuks, garaaži olemasolu ei saa tõendada tema varanduslikku seisundit. Varalist olukorda ei saa tõendada K.S.a poolt 28.02.95.a. esitatud avaldus xxxxxxxx korteri erastamiseks. Avalduse esitamine ei tekita omandiõigust erastatavale eluruumile. Vastavalt EES § 13 lg 1 tekib omandiõigus erastatavale eluruumile AÕS §-le
2. AÕS § 92 lg 2 kohaselt, kui vallasasi on juba omandaja valduses, piisab omandi tekkimiseks võõrandaja ja omandaja vahelisest kokkuleppest omandi ülemineku kohta. Omandiõigus eluruumile kui vallasasjale tekkis eluruumi erastamise korral alates ostu-müügilepingu sõlmimisest ning xxxxxxxx eluruumi erastamise ostu-müügileping sõlmiti 03.07.98.a. peale A.P.a surma. K.S. ja A.P. ei olnud abielus ning avalduse esitas K.S.. Kui isegi xxxxxxxx eluruumi erastamise ostu-müügileping oleks sõlmitud K.S. ja Rae Vallavalitsuse vahel A.P.a eluajal, ei oleks A.P. saanud eluruumi omanikuks. Erastamisväärtpaberi maksekorraldus 22.09.97.a. ei tõenda, et A.P.al oli piisavalt rahalisi vahendeid 142 500 kr suuruse rahasumma tasumiseks. 03.05.04.a. kohtuistungil K.S. ütluse kohaselt xxxxx korter erastati osaliselt A.P.a isa poolt antud EVP-de eest. A.P. suri 23.09.97.a ja ajaliselt hilisem korteri ostu-müügileping käesoleval juhul ei oma tähtsust. Ei ole tõendatud nagu oleks A.P. olnud suuteline tasuma kaebuse esitajale 142 5000 kr suuruse rahasumma. Puudub põhjuslik seos võlakirja kaotsimineku ja väidetava tekkinud kahju vahel. Teiseks leiab vastustaja, et kaebuse esitaja ise vabatahtlikult loobus 142 500 kr suurusest nõudest. K.S. on G.P.iga sõlminud 26.05.99.a. lepingu ja andnud seletuskirja, millest nähtub, et A.P.àst oli järgi jäänud sõiduauto BMW väljalaskeaasta 1986 ning sõiduki turuhind oli ca 10 000 kr. Kuna muud vara järgi ei olnud jäänud, siis oli P. nõus auto müügist saadava 10 000 krooniga ja kaebuse esitaja kinnitas „ tänaseks päevaks, 25.05.1999, on auto müüdud ja raha minule ära antud. Seoses sellega loen meievahelise suulise lepingu täidetuks“. Kaebuse esitaja on seega rahuldunud 10 000 krooni suuruse rahasummaga, mis on saadud A.P.ale kuulunud sõiduki müügist ning on loobunud ülejäänud nõuetest. Kolmandaks tuleb arvestada G.P.i enda käitumist, mis viitab, et võlakirjas ei olnud sätestatud kohustust tasuda 25 % intressi. Lepingust ja seletuskirjast nähtub, et kaebuse esitaja kinnitas , et A.P. oli temalt võtnud võlgu summas 38 000 krooni ning oli andnud kaebuse esitajale võlakirja. Asjaolu nagu oleks A.P. võlakirja kohaselt pidanud maksma kaebuse esitajale ka protsente, lepingust ja seletuskirjast ei nähtu. Jääb selgusetuks, miks kaebuse esitaja ei soovinud kajastada lepingus ja seletuskirjas väidetava intressiga seonduvat. Tunnistaja K.S. ütluste kohaselt G.P. intressidest ei rääkinud midagi. Peale 1986.a BMW müüki pidi A.P.a võlg olema kustutatud. 16 Vastustaja arvates on tõenäoline, et kui võlakirjas oleks sisaldunud kohustus tasuda 25% intressi, oleks kaebuse esitaja märgitud asjaolu fikseerinud ka lepingus ja seletuskirjas. On ebaselge, miks kaebuse esitaja on esitanud võlakirja kaotsiminekuga tekitatud kahju hüvitamise nõude Keskkriminaalpolitsei vastu. 11.09.96.a. koostas Keskuurimisbüroo uurija A.L. saatekirja kaebuse esitajale kuulunud esemete tagastamiseks Tallinna Politseiprefektuurile ning 12.09.96.a. saatis vastustaja Keskkriminaalpolitsei kaebuse esitajale kuulunud esemed Tallinna Politseiprefektuurile. Et kaebuse esitajalt läbiotsimise käigus äravõetud esemed saadeti tagasi Tallinna Politseiprefektuuri, on kinnitanud A.L. 01.12.96.a. asja kohtulikul arutamisel. Kaebajale kuulunud esemed on väljunud vastustaja valdusest 12.09.96.a. Keskkriminaalpolitsei on käitunud igati seaduslikult, kui avastati et läbiotsimise käigus G.P.ilt äravõetud esemed ei oma uuritava kuriteo juures tähtsust, otsustati need tagastada Tallinna Politseiprefektuurile, kes oli need Keskkriminaalpolitseile saatnud. Keskkriminaalpolitseil puudub süü võlakirja kaotsiminekus ja juba selle tõttu tuleb jätta nõue vastustaja Keskkriminaalpolitsei vastu rahuldamata. Taotleb kohtukulude väljamõistmist kaebuse esitajalt kokku 43 188, 00 kr. AB Paul Varul kinnitab 04.10.04.a tõendiga, et büroo arveldusarvele on laekunud EÜP-s Keskkriminaalpolitseilt 08.10.03.a. 20 390, 40 kr; 08.04.04.a. 15 009, 60 kr; 17.05.04.a. 7 788,00 kr. Lisatud on arved 29.09.03 nr 30633; 23.03.04.a. nr 31074; 06.05.04.a. nr
3. VASTUSTAJA TALLINNA POLITSEIPREFEKTUURI POLITSEPREFEKTUUR) SEISUKOHAD (käesolevalt PÕHJA Vastustaja ei tunnista allesjäänud nõudeid tema vastu. 1) tunnistada õigusvastaseks Tallinna Politseiprefektuuri (edaspidi TPP) ametnike tegevus läbiotsimise ja võetuse läbiviimisel 26.04.96.a. kriminaalasjas nr ½ - 17/97 ning kaebajale kuuluvate esemete asitõenduslikku tähtsust mitteomavate esemete äravõtmisel ja tunnistada õigusvastaseks TPP ametnike tegevusetus alusetult ära võetud esemete mittetagastamisel, millega tekitati kahju . 2) Kaebaja palub hüvitada TPP töötajate poolt 26.04.96.a. õigusvastaselt äravõetud hõbedast valmistatud sõrmeraudade valmistamise maksumus 14 700 kr 3) tunnistada õigusvastaseks kriminaalasjas eeluurimist läbi viinud TPP ametnike poolt valeandmete esitamine ajakirjandusele ja uudisteagentuurile BNS ja seotult sellega välja mõista tekkinud kahju. Moraalse kahju tekkimine. Kaebuse esitaja leiab, et temale tekitati moraalset kahju, kui ajakirjandus avaldas andmed G.P.i süüst seotult pommi paigaldamisega sõidukisse. Vastustaja leiab, et puuduvad tõendid moraalse kahju olemasolust. Väited, et äripartnerid lõpetasid selle tõttu temaga sidemed, on paljasõnaline ja tõendeid kaebaja ei ole esitanud. Oletuslik on väide, et kui kaebaja oleks loonud uue firma, siis poleks keegi julgenud temaga 17 rahalisi suhteid luua. 04.10.04.a. tunnistaja T.M. ütluste ärakuulamisest selgub, et G.P.i ütlusi ei saa pidada usaldusväärseteks kuna ta mõjutas tunnistajat, mistõttu kaebuse esitaja loobus osadest nõuetest. Märgitu tähendab, et on põhjendatud kahtlus mitte pidada kaebaja väiteid usaldusväärseteks, sh väiteid moraalse kahju osas. Väide, et ajakirjanduses esitatud andmed on edastatud politsei poolt on jäänud tõenduseta. Ajakirjanikud ei suuda 7 aasta taguseid sündmusi meenutada, artiklite ja info algandmed ei ole säilinud. Ajakirjanik A.R. möönis, et on esinenud info valet tõlgendamist. Seega ei saa väita, et ajakirjandus avaldas andmed, mis on saadud politseilt. Kui ajakirjanik on kaebaja arvates esitanud valeinfot, siis tuleb esitada kaebus ajakirjanduse vastu. Sõrmeraudade äravõtmine Väide, et sõrmerauad on hõbedast, nikerdatud, isalt pojale kingitud ja seetõttu väga hinnalised, on tõendamata. Kohtumenetluse algusest peale on kaebaja kirjeldanud sõrmeraudu kui hõbedasi, mitte kui hõbedast. Lisaks mainis kaebaja, et sai need isa käest ja pani siis kohe kappi, mistõttu jääb arusaamatuks, kuidas kaebaja nii detailselt neid kirjeldada oskab. Politseiametnik A. T. antud ütluste kohaselt olid äravõetud sõrmerauad nikeldatud, mitte hõbedased ja tundusid olema samast materjalist kui politsei käerauad. Politsei valduses on olemas sõrmerauad ja need võib kaebuse esitaja igal ajal kätte saada. Politseil on asitõendite hoidla, kuid ametniku , kes igapäevaselt puutuvad kokku asitõenditega ja nende hoidmisega, ei ole varem sõrmeraudu näinud. Sõrmeraudade kasutamine on harv nähtus ja puuduvad andmed, et politsei oleks olnud kokkupuutes olemasolevate sõrmeraudadega mõnes muus menetluses, seega pidid nad sattuma hoidlasse läbi G.P.i asjade. Kuna sõrmerauad on olemas, siis kinnitub A.T. väide, et need on samad, mis saavad kuuluda G.P.ile. Sõrmeraudade väärtus 14 700 kr on samuti tõendamata. KOHTU SEISUKOHAD JA OTSUS Kohus kuulanud ära protsessiosaliste seisukohad, uurinud tunnistajate ütlusi ja asjas esitatud materjale, leiab, et kaebus ei kuulu rahuldamisele. 1) Kaebuse esitaja nõue seotult tema elukohast äravõetud sõrmeraudadega. Vaidlust ei ole küsimuses, et Riigi Politseiameti Tallinna Politseiprefektuuri poolt koostati 26.04.96.a. kahtlustatava kinnipidamise protokoll KrPK § 102 alusel ja G.P. peeti kinni samal päeval kell 20.
4. 11.09.96.a. on vanemuurija A.L. koostanud Tallinna Politseiprefektuuri kriminaalpolitsei komissarile õiendi K2-3/845 milles märgib, et tema menetluses on kriminaalasi nr 96010314 V.K.i ja G.P.i süüdistuses seoses plahvatuse korraldamisega 25.04.96.a. Asja esialgse kontrolli käigus korraldasid kriminaalpolitsei töötajad läbiotsimise mõlema kahtlustatava elukohas, mille käigus võeti ära rida esemeid. Kuna eeluurimise käigus ei ole nende esemete hulgast leitud midagi, mis viitaks asitõenduslikku tähendust omavatele seikadele, tagastab ta kõik esemed kas siis operatiivseks kasutamiseks või nende tagastamiseks omanikele. Lisana märgitakse 2 ärakirja läbiotsimise protokollidest ning esemed kahes kilekotis. V.K.i vara suhtes koostati vara arestimise protokoll; G.P.i vara ei arestitud. 26.04.96.a. sanktsioneeris Tallinna 18 prokuröri asetäitja T.Tomberg uurija S.Kristali määruse läbiotsimise kohta. Uurija vaadanud läbi kriminaalasja nr 96010314 materjalid ja võttes arvesse , et kod. G.P.i juures võivad leiduda tulirelvad, lõhkeained ja lõhkeseadeldised/detailid/, narkootikumid, raha /dollarid/, .. ja teised asitõendid, millised omavad asjas tähtsust, määras KrPK § 139 juhindudes teostada läbiotsmine G.P.i elukohas Tallinnas, Pikk t. 15-
5. Läbiotsimise protokoll kajastab, et selle juures viibisid manukad, G.P.ile tehti eelnevalt ettepanek anda vabatahtlikult välja määruses märgitud esemed ja viimane avaldas, et tal need puuduvad. Läbiotsimisel leiti ja võeti ära rida esemeid ja dokumente, sh käesolevas vaidluses puudutatud sõrmerauad ja A.P.a võlakiri. Kohtu poolt viidatud originaaldokumendid asuvad käesoleva asja juurde välja nõutud kriminaalasja nr 96010314 toimik ½ - 17/97 lk 23-
6. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et läbiotsimise protokoll ei kajasta piisava täpsusega äravõetud sõrmeraudade eristamiseks vajalikke andmeid. Uuritud protokolli äravõetud esemete p 2 märgib, et leiti ja võeti ära sõrmerauad nende juurde kuuluvate kahe võtme ja musta vutlariga. Tunnistajate A.L.i ja A.T. ütlused kinnitavad täiendavalt, et äravõetud esemetest sõrmerauad on identifitseeritavad ja muid tunnuseid ei olnud võimalik kirja panna. A.T. avaldas kohtule 01.12.03.a. ( II kd tlk 239 – 241), et uurija ise valis äravõetud eseme identifitseerimiseks viisi järgides eelkõige

§ 140sätestatud nõudeid.

Protokollist nähtub, et ära võeti rauad, mida ei saanud paigaldada käerandmetele, vaid sõrmedele, selle tõttu nimetati nad protokollis sõrmeraudadena. Tema oli varem näinud sõrmeraudu TV-s ja tema teada on rauad toodud Inglismaa tehasest, kus toodetakse tavalisi käeraudu. Kuigi tunnistaja algul nimetas, et raudadel oli peal märk, täpsustas ta, et sõrmeraudadel ei olnud peal numbrit, et neid oleks saanud veelgi täpsemini identifitseerida. Sõrmerauad olid kaetud nikliga, võtmed olid samad, mis tavalistel käeraudadel. Ta kinnitas kohtule, et need ei olnud hõbedast rauad; sõrmerauad asusid kogu aeg tema talituses. Ta on andnud selgitusi seotult juurdlusega, mille algatas G.P.. G.P. tema poole sõrmeraudade tagasisaamiseks ei pöördunud. Kuigi ta ei mäleta, miks olid ära võetud sõrmerauad, teab, et nad liikusid koos teiste äravõetud esemetega hoidlasse. Tunnistaja kinnitab, et tema teenistusest lahkumisel ei koostatud üleandmise-vastuvõtmise akti, mistõttu ei tea ta anda selgitusi, kuhu ja millal sõrmerauad peale tema teenistusest lahkumist võisid liikuda. Teab veel, et protokolli koostas M.Viks. Ta on ise proovinud nende raudade ja käeraudade võtmete sobivust, tüüpkäeraudade (Inglise toode) võtmed sobisid sõrmeraudadele ja veel kinnitas ta, et rauad olid musta värvi vutlaris. Mingi eraldusmärk võis olla kas raudadel või võtmetel, sellest tema ütlus, et võis olla mingi märk, mis viitas tööstuslikule tootmisele, eesmärgiga kinnitada, et ei olnud tegemist hõbeseppa tööga. Tema tähelepanu äratasid need rauad seetõttu, et politsei käsutuses ei olnud sõrmeraudu ajal, kui tema töötas politseis. Eestis toodetud käeraudade võtmed ei sobinud Inglismaal toodetud käeraudadele. Hõbedast ei saaks sõrmeraudu toota, kuna on pehme metall. Kui ka puudub märk, olid inglise käeraudade võtmed sobilikud, vutlari ja võtmete kinnitussüsteem näitas, et need olid tehtud sõrmeraudade juurde kuuluvana. Kuni 2002 aasta 03.jaanuarini töötas ta politseis ja selle aja jooksul ei pöördunud kaebaja tema poole, et saada kätte neid sõrmeraudu. Veel oskas ta iseloomustada sõrmeraudu järgmiselt. Neid ei saanud sedavõrd pingule tõmmata, et sõrmi poleks saanud välja tõmmata. A.L.i ütlustel töötas ta Riigi Politseiameti Keskuurimisbüroos ja mäletab G.P.i. Tema ütlustel oli kriminaalasja uurimise käigus kilekott esemetega, mida ta kriminaalasjaga seostada ei osanud ja ta saatis asjad tagasi kaaskirjaga Tallinna Politseiprefektuuri. Ta oletab, et sõrmerauad võidi ära võtta põhjusel, et need ei ole tema teadmisel politseis kasutamiseks lubatud esemed. Esemeid ei saanud ta lubada tagastada G.P.ile, kui viimane tuli võlakirja otsima, kuna esemed olid juba ära saadetud. Seega ei saanud tema meelest ta anda ka mingit konkreetset lubadust. Ta teab, et asjad 19 olid ära saadetud, kuna kontrollis G.P.i küsimise peale sekretäri kaudu, kas esemed on ära viidud Tallinna PP-le. Kohus järeldab ülaltoodust, et tunnistaja A.T. mäletab konkreetseid sõrmeraudu ja seostab need äravõetud esemena G.P.ile kuulunud asjadega, ta on ka uurinud neid raudu ning teab, et tegemist ei ole hõbedast sõrmeraudadega, vastupidiselt oli tegemist metallist valmistatud raudadega, mis olid kaetud nikliga. Koos andmetega läbiotsimise protokollist, milles on äravõetud sõrmeraudade kirjeldus ja komplekssus, ei teki kohtul kahtlusi, et M.Viksi koostatud protokollis märgitud sõrmerauad, mis lõppastmes olid politsei hoidlas ka säilinud, ei saaks kuuluda G.P.ile või pärineda tema korteris läbiotsimise ajal äravõetud esemete hulgast. Protokolli koostaja M.Viks politsei andmetel ise juhtumit ei mäleta. Kaebaja väide, et A.T. on koostanud õiendi 26.04.96.a., milles nimetab G.P.i korterist äravõetud esemena „narutšniki“, mis tõlkes on märgitud käerauad, ei muuda kohtu seisukohta, kuna õiendis täpsustatakse seotult raudade nimetamisega, et need võeti ära G. P.i korteri läbiotsimisel 26.04.96.a. Pikk t 15-6, ehk seostatakse konkreetse läbiotsimise protokolliga. Tegemist saab olla ühtede ja samade sõrmeraudadega, mis on kirjeldatud protokollis ja ära võetud kaebaja korterist ning millised on käesoleva ajani säilinud. Vastustajad on kohtule esitanud kinnituse, et politseisüsteemis ei ole tellitud ja kasutusel sõrmeraudu ja ka A.T. ei olnud varem neid näinud ega kasutanud, ta ei teadnud ühtegi juhtumit, mille käigus oleks sõrmeraudu ära võetud, mistõttu ei saanud hoidlasse neid seotult mõne muu juhtumiga sattuda. Politseiamet ei ole ostnud 1994.aastast (võimalik arvestuse pidamise aeg) sõrmeraudu ja Põhja Politseiprefektuur kinnitab samuti, et alates 2000.a. (arvestuse aeg) ei ole neil soetatud või eraldatud näpuraudu ( III kd tlk 82 ja 83) ega seetõttu kasutusel. A.T. kirjeldas, et ühte ja sama marki esemete korral identifitseeriti esemed, kui võimalik, siis numbrite olemasolul nende ülesmärkimisega. Kohus peab siinkohal vajalikuks märkida, et määrus läbiotsimise kohta ei välistanud, et leitud sõrmeraudu ei oleks olnud põhjust ära võtta, kuna asja uurimise käigus püüti selgust saada lisaks, miks oli G.P.i korteris võõra isiku pass ja uuriti, missugune pulbriline aine oli G.P.ile kuuluvate asjade hulgas. Leitud oli veelgi küllalt ebatavalisi isikule kuuluvaid esemeid, näiteks mask; politsei ei kasutanud sõrmeraudu ja ajendiks võis olla motiiv, et need ei tohiks olla käibes. Sõrmerauad vastavalt läbiotsimise protokolli kirjeldusele ja A.T. poolt äratuntuna on leitud kaebaja pärimise alusel politsei hoidlast. Kokkuvõttes leiab kohus, et asjade äravõtmisel selle eseme täpsem identifitseerimine ei olnud võimalik ning kaebaja väide, et jäeti märkimata sõrmeraudadel olev hõbeda proov, on asjakohatu. Ei saa näidata identifitseerimiseks proovinäitu, mida sellel ei olnud ega saanudki olla, kui sõrmerauad ei olnud hõbedast. Vähetähtis ei ole ka vastustaja seisukoht, et jääb arusaamatuks, miks G.P. peab sõrmeraudu kunstkäsitööks, mis olid hinnalisest metallist- hõbedast. G.P.i väidetel ta oli need koheselt peale kinkimist pannud kappi ja ta ei avaldanud kohtule selgitust, mis veenaks, et ta ise oleks täie kindlusega saanud väita, et rauad olid tehtud hõbedast. Kui tema isa kinkis väidetavalt hõbedast sõrmerauad, on vähe tõenäoline, et kaebaja oleks jätnud need tähelepanuta, sellisest kingitusest ei ole ta rääkinud ühelegi tuttavale, sellest ei tea väidetavalt tema sugulased või sõbrad. Hõbedast sõrmeraudade olemasolul oleks kaebaja juba varasemalt sellist tähelepanuväärset asjaolu nimetanud ka A.L.ile, kui ta küsis tagasi võlakirja. A.L.i ega A.T. tunnistustel kaebaja ei käinud tagasi nõudmas sõrmeraudu, ehkki tegemist on väidetavalt hinnalise asjaga. Puuduvad tõendid, et kaebuse esitaja isal olid olemas sõrmerauad, mis olid valmistatud hõbedast, et neid kinkida pojale. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et A.T. antud tunnistused lähevad vastuollu dokumentaalsete tõenditega, et neid sõrmeraudu, mis olid ära võetud, on A.T. ise pidanud käeraudadeks ja tema tunnistus tuleb jätta seetõttu tähelepanuta. A.T. kinnitas, et samad äravõetud rauad olid tema uurida ja need lülitati G.P.i asjade hulka, ta 20 kirjeldas asjaolusid, miks ta mäletab neid sõrmeraudu ja selle juurde komplektina kuuluvat vutlarit ja ta on veendunud, et äravõetud ese ei olnud väärismetallist ehk hõbedast. On olemas ka selgitus, miks ta hulk aastaid hiljem võis ametkondlikule juurdlejale vastata, et ei mäleta esemeid. Kumbki tunnistajatest ei väida, et G.P. oleks pöördunud nende poole nõudega, et ära on võetud hinnaline kingitus, ehkki G.P. lävis mitmel korral A.L.iga. Lõppastmes on A.T. juhatuse alusel sõrmerauad hoiuruumist leitud. Vaatamata asjaolule, et ei järgitud kindlat korda asutuste siseses asjaajamises ja ka äravõetud esemetele oli juurdepääs mitmel isikul, ei tuvastatud asjaolusid, mis kinnitaksid, et sõrmerauad oleksid sattunud hoitavate esmete hulka muul viisil, kui G.P.i korterist läbiotsmisel äravõetud esemena. Kuigi kriminaalasja menetluse käigus oleks pidanud võtma seisukoha, kas esemed tagastada või mitte ja seda ei ole tehtud, ei ole politseitöötajate poolt raudade kas täpsem identifitseerimata jätmine või asjade liikumine kohtule kirjeldatud viisil põhjustanud sõrmeraudade kaotsiminekut, seega ei ole kaebuse esitajale tekkinud kahju summas 14 700 krooni ja kohus jätab nõude rahuldamata. Kuna G.P. säilinud sõrmeraudu tagasi ei soovi, ta on esitanud kahjunõude, siis puudub kohtul vajadus võtta seisukoht nende tagastamise küsimuses. Kaebaja väited seotult teistelt isikutelt äravõetud esemete kinnipidamisel tehtud menetlusvigadega või 11.11.02.a. Tallinna Politseiprefektuuris läbiviidud juurdluse tulemustes tehtud järeldused ei anna alust kohtul muuta oma seisukohta. Kohus nõustub sellega, et

§ 140

lg 1 sätestatu kohaselt võetakse läbiotsimisel ja võetusel ära üksnes need esemed ja dokumendid, millel on menetletavas asjas tähtsust, see ei tähenda aga, et kriminaalasja menetluse käigus peaks uurimisasutus jätma tähelepanuta või märkimata kuriteo tunnuseid kandva teabe uute asjaolude või episoodide kohta. Saab ka möönda, et

§ 3

lg 1 abinõude rakendamiseks kuriteosündmuse tuvastamiseks ja selle toimepannud isikute kindlakstegemiseks võib põhjendada läbiotsimise käigus või võetus käigus nende uurimistoimingute aluseks olevates määrustes kirjeldatud tõenduslikku tähtsust omavate dokumentide või esemete kõrval ka muude kriminaalasjas tõenduslikku tähtsust omavate dokumentide või esemete äravõtmist. Antud juhul selgitas A.T. ja A.L., et enne menetlustoimingute läbiviimist kaebaja kodus ei välistanud täielikult läbiotsimisel äravõetud esemete uurimise vajadust, et realiseerida

§ 19

lg 1 seatud kriminaalasja tehiolude igakülgse, täieliku ja objektiivse uurimise kohustust. Kohus märgib veel, et

§ 50

lg 1 kohaselt faktiliste asjaolude tõendusliku tähenduse siseveendumuse kohase hinnangu õigsusest lähtuvalt on uurija pädev iseseisvalt otsustama läbiotsimisel leitud dokumentide või eseme asjassepuutuvuse, tõendusliku tähenduse üle kriminaalasjas. Asjaolu, et hilisemalt selgus, et sõrmerauad või võlakiri ei puutunud siiski kuriteosündmusesse ja kaebaja oli seda koheselt märkinud, ei tähenda, et menetlustoimingu juures viibiva isiku seisukoht on menetluse läbiviijale siduv. Dokumentide või sõrmeraudade äravõtmise otstarbekuse üle ei saa otsustada käesolevalt asja lahendav kohus. Kohus saab nõustuda vaid väitega, et läbiotsmisel äravõetud esemed ja dokumendid

§ 140

lg 2 nõude kohaselt peavad olema kirjeldatud menetlustoimingu protokollis viisil, mis võimaldab nende hilisema identifitseerimise. Individuaalse tunnuse määra näitamise piisavus on jäetud menetleja (dokumendi koostaja) otsustada. Praktikas tähendab see nõue, et menetleja õigus on toimida oma parema äranägemise järgi ja kaebuse esitaja on nimetanud seda tavalise hoolsuskohustuse nõude täitmiseks. Sõrmeraudade osas leidis kohus, et menetleja on protokolli kirje põhjal taganud eseme äratuntavuse ja kasutatud viis võimaldab samastamist. Igal juhul on kohus veendunud, et esitatud materjal võimaldab tuvastada, et ära võetud sõrmerauad ei olnud hõbedast. 21 2) Nõue hüvitada kahju summas 132 500 krooni seotult läbiotsimisel äravõtud võlakirjaga. Vastupidiselt sõrmeraudade osas tuvastatule nõustub kohus kaebuse esitaja seisukohaga, et võlakirja äravõtmisel on selle dokumendi osas identifitseerimisnõuded täitmata ja piisavaks ei saa lugeda märkeid, millest nähtub, et tegemist on A.P.a võlakirjaga, kui samas jäeti fikseerimata muud võlakirja puudutavad olulised andmed. Kohus ei välista aga, et läbiotsimisel võis tekkida vajadus ära võtta võlakiri kuni asjade selgumiseni, kuna kriminaalasja menetlus käigus uuriti küsimusi, mis olid seotud narkootikumide ja rahaliste küsimustega. Kohus on eelnevalt otsuse p 1 nimetanud põhjused ja õiguslikud alused, kuidas uurija on õigustatud menetluses käituma ning ei korda märgitut. Nimetatud uurija määruses läbiotsimise teostamiseks märgiti vastav vajadus ja teiste asitõendite kogumise vajadus, millised omavad tähtsust käesolevas asjas, mis ei välistanud, et puudus kohustus fikseerida ka muud esemed või asjaolud, mis võisid kaasa tuua vastutuse. Kohus lisab veel, et Riigipolitsei KEB ekspertiisiaktist 12.06.96.a. (kriminaalasja toimiku lk 121) andmetel kontrolliti G.P.i asjade hulgast leitud kilekotti tundmatu pulbriga, ehkki kontrollandmed lõppastmes kinnitasid, et tegemist oli pesupulbriga, oli uurijatel alus teostada kontroll ja veenduda, et tegemist ei ole keelatud ja kahjuliku ainega. Kohus selgitab kaebuse esitajale, et ei nõustu seisukohaga, et õigusvastasena tuleks käsitleda ebaseadusliku süüdistuse esitamist kaebajale ja kriminaalmenetluse alustamist üldse. Kriminaalmenetluse alustamise alused ja menetluse läbiviimise kord on reguleeritud seadusega, s.o Kriminaalmenetluse koodeksiga. Kriminaalasja menetlus algatati ja kaebuse esitajale esitati süüdistus lähtuvalt kuriteofakti ja tõendite olemasolust, mis võimaldasid kaebuse esitajat siduda ja teda kahtlustada kuriteo toimepanemises, vaidlust ei ole küsimuses, et G.P.ile esitati süüdistus. Ei ole tõendatud, et kriminaalmenetluse läbiviimisega G.P.i suhtes rikuti kriminaalmenetluse käigus läbiviidud toimingutega kaebaja õigusi sedavõrd, et terve kriminaalmenetlus oleks õigusvastane ja seda põhjusel, et kaebuse esitaja suhtes esitatud süüdistus ei leidnud tõendamist. Läbiotsimine ei ole ebaseaduslik tulenevalt ka O.Belorusovi uurimise kokkuvõttes tehtud järeldustest. Võlakiri võeti ära ja kohus on märkinud, et uuriti G.P.i rahalisi suhteid ning kui hilisemalt saadi aru, et võlakiri ei oma asjas tähendust, siis tulnuks see tagastada. Kohus nõustub kaebuse esitajaga, et hilisemalt puudus vajadus kinni pidada võlakirja või jätta see hoopis tagastamata. Kuna vastustajad ei ole esitanud kohtule tõendeid, mis kinnitaksid võlakirja säilimist, siis tuleb asuda seisukohale, et G.P.il puudub võimalus kaitsta oma õigusi kohustamisnõudega tagastada võlakiri. RVS kehtestati 01.01.02.a. ja selle seaduse materiaalõiguse norme saab kohaldada suhete osas, mis tekkisid alates 01.01.02.a. või omavad jätkuvat iseloomu. RVS § 7 lg 4 tulenevalt avaliku võimu teostamisel tekkinud kahju hüvitamisel on võimalik kahju hüvitamise nõude läbivaatamisel kohalda eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. Enne 01.01.02.a. tekitatud kahju hüvitamise aluseid reguleerib TSÜS ja rahalisi kohustusi reguleeris kuni 01.07.02.a. TsK § 231 (rahalise kohustise täitmisega viivitamine). Intressimäärade väljamõistmisel võiks kohaldada lisaks VÕS § 94, 113 sätestatut. Kaebaja leidis, et ta sai teada võlakirja mittetagastamisest alates O.Belorusovi määruse koostamisest ja ta on esitanud kahjunõude ja põhistanud oma väited asjaoluga, et ta ei ole saanud realiseerida oma õigust sisse nõuda võlgnikult A.P.alt võlga, ka puudub võimalus pöörata nõue pärija vastu. Osaliselt on ta võla saanud tagasi A.P.a elukaaslaselt K.S.alt. Kaebaja väidab, et juhul, kui ta oleks saanud politseilt võlakirja õigeaegselt, ei oleks ta leppinud K.S.aga kokku 22 võla tasumises ja teinud ennastkahjustavat tehingut. Samas leiab ta, et K.S.aga tehtud leping ei ammenda võlakirjast tulenevaid nõudeid, kuna see leping on tühine. Kaebaja leiab, et K.S.alt oli võimalus aastal 1999 nõuda võlakirja alusel võla tasumist ja see võimalus oleks jätkuvalt, kuid puudus politsei õigusvastasest tegevusest võlakiri ja võlakirja väljaandmise võimatus selgus alles 2002 a; lõplikult fikseeriti 23.04.03.a. kriminaalasja nr 02731000088 lõpetamise määrusega asjaolu, et kaebuse esitajale ei tagastata võlakirja, kuna seda ei leita ja endise uurija A.L.i ning komissar A.T. suhtes kriminaalasja ei algatatud. G.P. leiab ekslikult, et võlakirja täpsemate andmete ülesmärkimine oleks asendanud võlakirja või et juhul, kui oleks võetuse protokollis esitatud võlakirja sisu kohta täpsemad andmed, siis ta oleks saanud edukamalt esitada nõude A.P.ale või tema pärijale. Dokumendi ammendav kirjeldamata jätmine

§ 140

lg 2 nõudeid mitte järgides ei saanud vahetult põhjustada A.P.aga suhtlemisel tagajärgi, mille tõttu jäi võlasumma kätte saamata. A.P.a poole pöördumisel märkis G.P., et viimane esitas nõude, et G.P. esitaks võlakirja. Kaebaja on viidanud, et A.P.al oli õigus nõuda võlakirja. Kohus nõustub märgituga, kuid leiab, et asjas ei ole tõendatud, et võlakirja puudumisest A.P. oleks väitnud, et ta ei tunnusta võlasummat ja ei nõustu võlga tagastama. A.P. teadis nõudesumma suurust ja tingimusi. Kaebaja viide TsK § 233 lg 3 ei selgita kaebuse esitaja väiteid. Kaebaja viide, et võlgnik oli andnud kohustise tõendamiseks võladokumendi ja kui kreeditor täitmist vastu võttes on kohustatud dokumendi tagastama ja G.P.il võlakirja tagastamiseks ei olnud, siis ei saanud ta võlga nõuda, ei tähenda kohtu arvates iseenesest, et võlanõude täitmine oli kaebuse esitaja ja A.P.a vahel takistatud. Põhimõtteliselt oli võimalik fikseerida uuesti võlanõue ajal, kui G.P. väidetavalt pöördus peale kinnipidamist A.P.a poole; jääb ka selgusetuks, miks ei saanud võlga tasuda, kui kaebaja seisukohalt oli A.P. maksuvõimeline ning tal oli piisavalt rahalisi vahendeid ja vara. Võla fikseerimisel oleks garanteerinud, et nõuet saab esitada edaspidiselt, nõude täitmisel aga oleks teistkordse võlanõude esitamise A.P.a huvide vastaselt välistanud G.P.i antud kohene kirjalik kinnitus, et konkreetsest võlakirjast tulenevalt on võlg kustutatud. Kaebuse esitaja on senimaani veendunud, et A.P. oli ise maksuvõimeline ja ta oli teda eelnevalt monitoorinud, et anda välja tagatiseta suures summas raha. Kaebuse esitaja väitis kohtule, et P. kohustus võlatunnistuse kohaselt tasuma tema poolt äriotstarbeks lubatud summa 38000 krooni koos intressiga 25% kuus esimesel nõudmisel, kuid mitte enne kui 6 kuud laenulepingu sõlmimisest. Pärast kaebaja vabastamist vahi alt Tallinna Linnakohtu õigeksmõistva kohtuotsusega 03.03.1997.a. helistas ta samal kuul A. P.ale, kes kinnitas, et on nõus kogu võlasumma koos intressidega tasuma, juhul kui kaebajal on temale esitada võlatunnistus. Kaebus põhineb väitel, et kuna võlatunnistus oli ära võetud, ei olnud võimalik seda esitada A.P.ale ja hiljem K.S.ale, samas kaebaja taotles uurija L.ilt 1997 a juunis eelkõige võlakirja tagastamist. A.L. teatas uurija kabinetis, et esemed ja võlatunnistus tagastatakse pärast kohtumenetluse lõppemist. A.P. suri xx xx xxxx.a. ( kd I tlk 229). Kohus järeldab, et võlakirja puudumisest ei olnud võimatu lahendada A.P.aga küsimus koheselt ja seda ei saanud takistada pelgalt kohustuse tätimata jätmine fikseerida läbiotsimise protokollis võlakirja identifitseerimiseks vajalikud andmed. Kohus ei nõustu kaebaja väidetega, et G.P.il puudusid võimalused teha päringuid A.P.a pärijate suhtes väites, et päringute tegemiseks nõutakse põhjendatud huvi olemasolu, puudus võlakiri, et tõendada põhjendatud huvi. Märgitud seisukohad on kohtu arvates asjakohatud, kuna kaebuse esitaja on teinud käesolevaks ajaks päringud ja seda tegevust ei ole takistanud võlakirja puudumine. Kohus nõustub kaebuse esitaja väitega, et politseiametnike tegevusest on tekkinud olukord, mil võlakiri on kadunud ning ei ole võimalik täpsustada selles märgitud võlasummat ning võlakirjas 23 märgitud tingimusi, sh tõendada, et sätestatud oli ka intressinõue. Võlakirja sisuga ei olnud tuttav ei tunnistaja A.T. ega A.L., puuduvad ka muud tunnistajad või tõendid, mis aitaksid kindlaks teha, missugune oli võlakirja tekst. Kohus nõustub vastustaja esindajaga, et antud juhul tuleb jätta kaebus rahuldamata. Asjas kogutud tõendid ei võimalda kindlaks teha, missugune on võla suurus, missugustel tingimustel anti võlg ja ka see, kas võlg tegelikult jäi tasumata. A.P., kes oli võlgu G.P.ile, on surnud. Samas on kohtule esitatud tõendid, mis märgivad, et G.P. oli nõustunud võla tasumisega K.S.a poolt. Kohus möönab, et K.S.aga suhtlemine võis olla raskendatud, ta ei mäleta või ei soovi mäletada sündmusi, kuid märgitu ei tähenda, et ta oleks G.P.i mõistnud vääralt, kui G.P. kinnitas talle, et A.P.a võlg on tasutud. Kirjalikult esitas G.P. K.S.ale dokumendi, milles märkis, et kogu võlg tuleb lugeda tasutuks ( III kd tlk 118). Kuigi äravõetud dokument ei ole nõuetekohaselt

§ 140

lg 2 tulenevalt uurimise teostaja poolt fikseeritud (kirjeldatud) ja selline tegevus on õigusvastane, ei saanud see põhjustada kaebuse esitajale väidetavat kahju. Kohtul tuleb tunnistada kirjaliku tõendina II kd tlk 78 olevat lepingut ja seletuskirja, mis sõlmitud 26.05.99.a. Tallinnas K.S.a ja G.P.i vahel. Muud väited K.S.a pahatahtliku kohtu eksitamise kohta ei puutu asjasse ja on kaebaja ning K.S.a vaheline probleem, mida kohus ei pea asjas käsitlema. K.S.a väidetavalt kohtu eksitamine ei ole seotud nendevahelise kirjaliku lepinguga ja selle kirjaliku kinnituse osas ei ole K.S.a puhul etteheiteid, et ta märgitud andmeid kuidagi moonutaks. Kirjaliku teksti koostas G.P. ise ja vastavalt tema poolt vajalikuks peetud ulatuses. G.P. pidi arvestama, et märgitud kirjalik dokument kaitseks tema õigusi ka edaspidiselt. Kohus leiab, et puudub vajadus anda hinnang A.P.a maksuvõime ja varalise seisu kohta, ehkki asja arutamise käigus kohus kontrollis isiku majanduslikku seisu ja võimet tasuda suurt võlga ja ebaproportsionaalselt suurt intressi. Kohus peab oluliseks märkida, et vastustaja esindajad on õigesti viidanud kaebuse esitaja suhtes kerkinud umbusalduse küsimusele ja kaheldavusi kaebaja väidetes tekitab ka väidetava võla olemasolul suur intressimäär ning muude tõendite puudumine intressi sätestamise kohta võlakirjas. Kaebuse esitaja väiteid muudavad ebaselgemaks ka andmed, mis ta esitas Harju Politseiprefektuurile, mille kohta kohus tegi asjaoludes kokkuvõtte. Varasemalt oli kaebuse esitaja märkinud võlakirja suurusega 38 000 kr, intressi ei märgita; tasumisena K.S.a poolt märkis G.P., et tasuti 7000 krooni, kohtukaebuses aga väideti, et 10 000 kr. Mitmesugused lühikesel ajavahemikul esitatud vastuolulised väited ei tekita kaebuse väidete suhtes usaldusväärsust. Kuna osa nõudeid olid esitatud alusetult ja G.P. neid esitades väitis, et nõuded tuginevad vaieldamatult tõele vastavatele andmetele, kohus usaldas kaebuse esitaja väiteid, kuni need kohtus ümber lükati ja selgus, et tunnistaja T.M. kinnitas, et ta oli mõjutatud kaebuse esitaja poolt, siis ei ole usaldusväärne toetuda kahjunõude summa suuruses ainuüksi kaebuse esitaja ütlustele; tõendid kogumis ei võimalda teha kindlaks, et nõue A.P.a vastu oli kaebaja poolt nimetatud suuruses. Kaebuse esitaja võttis kohtult võimaluse pidada kaebaja väiteid usaldusväärseteks, kui puuduvad muud tõendid. K.S. on kohtule märkinud, et G.P. nimetas võlasummaks ca 40 000 krooni, kuid ei märkinud midagi intressidest ( kd III, tlk 118), mis viitab, et võlg võis olla suurem kui 10 000 krooni ilma intressideta, kuid kohus jääb seisukohale, et võla suurust ei ole võimalik kindlaks teha tõendite puudumisel. 24 Samas leiab kohus, et oluline on käesolevas asjas arvestada, et G.P. on leppinud faktiliselt, et A.P.a võlg on kustutatud, seega puudub alus välja nõuda kahjuna vastustajalt väidetavalt võlakirja alusel tekkinud kahjusummat suuremas ulatuses. Riigivastutuse seaduse (RVS ) § 7 lg 1 tulenevalt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida. Samas paragrahvis lg 2 tulenevalt tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. Kaebuse esitaja toetus väitele nagu oleks õigeaegsel võlakirja tagastamisel olnud võimalik kahju vältida. Kohus on märkinud, miks ta leiab, et A.P.a poole pöördumisel võlakirja puudumine ei saanud takistada võla tasumist, kuna kaebuse esitaja ei väitnud, et A.P.al puudus võimalus rahaliste vahendite puudumisest tasuda võlg või et ta oleks üldse keeldunud võlga tasumast. A.P.a soov saada tagasi võlakiri ei veena kohut, et see tähendas ühtlasi keeldumist tasuda võlg. G.P. soovides tagastada võlakirja, soovis ise täita temal lasuvat kohustust anda vastu võlakiri, mis ei tähenda, et võlg jäeti tasumata võlakirja puudumisest. Kui puudub keeldumine, siis on alusetu väita, et kaebuse esitajal puudus võimalus saada tagasi võlg A.P.alt. Võlakirja õigeaegsest mitteesitamisest kahju tekkimine ei ole tõendatud. Väide, et K.S. jättis tasumata A.P.a võla ja teadvalt pettis kaebuse esitajat ei ole asjakohane, kuna K.S.a ütlused ja G.P.i enda selgitused kohtule kinnitavad, et K.S. andis G.P.ile viimase nõudmisel raha, esitamata seejuures mingeid pretensioone võlakirja puudumise tõttu. RVS § 1 lg 2 kohaselt ei reguleeri see seadus õiguste taastamist ega kahju hüvitamist eraõiguslikes suhetes Kaebaja väited, et seotult sõiduauto müügiga tekkisid mitmed probleemid ja ta kartis võimalikke süüdistusi ja provokatsioone ei selgita kohtule, et K.S. oleks keeldunud tasumast võlga võlakirja puudumise motiivil. Kohtule jääb arusaamtuks kaebuse esitaja samal ajal esitatud seisukoht, et võlakiri ei ole ammendunud ja võla tasumise kohustus lasub K.S.al, kellel on selleks vajalik raha, kuid samas on kaebuse esitajal soov, et väidetavalt tekkinud kahju hüvitaks avalik-õiguslikke ülesandeid täitnud asutus.. Kaebaja märgib õigesti, et lg 4 kohaselt avaliku võimu tekitatud kahju hüvitamisel võib lisaks käesolevale seadusele kohaldada eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. Kahju hüvitamiseks avalikõigusliku isiku tegevuse tõttu, on kaebuse esitaja õigustatud pöörduma halduskohtusse. Kahju hüvitamise nõudes halduskohtumenetluses peab kohus juhinduma uurimisprintsiibist ning selgitama asja lahendamiseks vajalikud asjaolud. Samas on kahju hüvitamise nõude põhjendatuse tõendamisel kaalukas osa kaebuse esitajal. Kaebuse esitaja ja kohus kogusid tõendeid niivõrd, kuivõrd need olid saanud asjas teatavaks. Kohus nõustub kaebaja seisukohaga, et isikul on õigus eeldada, et avaliku võimu kandja tegutseb õiguspäraselt ja etteheited, et kaebuse esitaja ei märganud asjade ja dokumentide kinnipidamisel, et võlakirja kohta ei märgitud täpsemaid andmeid, on vastustaja poolt esitatud kohatu seisukoht. RVS § 13 seab piirangud vastutuse panemisel kahju hüvitamisel ja on oluline, et kaebuse esitaja oleks ise võtnud tarvitusele kõik abinõud, et kahju vältida. Kaebuse esitaja ei ole käesolevalt suutnud vältida olukorda, et tagada võlakirja säilimine või kättesaamine, ta ei saanud vältida võlakirja kadumist või äravõtmist, paraku on kahju suurust võimatu kindlaks teha. Kui temalt võeti ära võlakiri, ei saanud ta ette näha, et A.P. sureb ajaks, mil ta asub võlga tagasi nõudma. TSÜS § 67 sätestab tehingu mõiste. Vastavalt lg 1 tehing on toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Antud juhul on kohus leidnud, et G.P.il ei ole võimalik põhjusel, et temale ei ole tagastatud võlakirja ja kaebuse esitajal oli õigus see politsei töötajatelt (avaliku võimu kandjalt) tagasi saada. Kaebaja õigusi võib rikkuda mõlema vastustaja tegevus, mille tulemusel on võlakiri 25 tagastamata ja ehkki ei ole üheselt selgunud, kellel lasub suurem süü, et võlakirja ei tagastatud ja see läks kaduma. Kohus nõustub kaebuse esitajaga, et nõue on esitatav ka tema poolt valitud vastustaja vastu. A.L. saatekirjaga küll vormistas dokumentide edastamise, kuid puuduvad tõendid, et võlakiri tegelikkuses oli saadetud asjade hulgas, mis oleks pidanud saabuma Tallinna Politseiprefektuuri. A.L. ei saanud kohtule kinnitada, et ta väljastas konkreetselt võlakirja, kui vormistas saatekirja. Keskkriminaalpolitsei, kui avastas läbiotsimise käigus edasiselt kriminaalasja uurimisega seotult mittevajalikke esemeid või dokumente ja konkreetselt A.L., kes kinnitas, et ta leidis, et võlakiri ei oma asjas tähtsust, oleks pidanud kontrollima, kas täidetakse nõuet tagastada dokument isikule, kellele see kuulus –

§ 140lg 1 ja 3, § 322 lg 1.

Kohus leiab, et valitud vastustaja ei ole tõendanud, et saatekirja alusel oli kontrollitud, kas võlakiri oli säilinud esemete hulgas ja pidi jõudma kas G.P.ini või Tallinna Politseiprefektuuri. Kui kohus oleks asunud seisukohale, et kahju tuleb välja mõista, siis oleks kohus võtnud täiendavalt seisukoha, kas kahju nõuda välja vastustajatelt solidaarselt või mitte. Vaatamata politseiametnike õigusvastasele tegevusele, mille tulemusel läks võlakiri kaduma, leiab kohus, on kaebuse esitaja tegevus võla andmisel ja tagasivõitmisel vaadeldav tehinguna (toiminguna), milles on omavahel seotud toimingud ja toimingute kogumis on kindla iseloomuga ka tagajärjele suunatud leping ja seletuskiri 26.05.99.a., mis sõlmiti K.S.a ja G.P.i vahel. G.P.i tahe on suunatud otseselt õigusliku tagajärje saabumisele, mille kohaselt G.P.il ei jäänud nõudmisi A.P.a vastu. TSÜS § 68 lg 2 tulenevalt on G.P. teinud otsese tahteavaldus sõnaselgel viisil ja tahteavalduse kohaselt avaldab ta lepingus K.S.aga tahet kaasa tuua õiguslik tagajärg – edasise nõude puudumise A.P.a võlakirjaga seotult märgitud isiku suhtes. Kohus leiab, et õiguslikku tagajärge ei saa tõlgendada teistsuguselt ja väita, et tahteavaldus oli suunatud saada tagasi A.P.ale antud võlg muul viisil või kellegi teise vastu; tahteavaldus oli suunatud soovile saada tagasi võlg eelkõige A.P.alt või tema vara arvelt ja kuna tahteavaldus oli suunatud lõppeks K.S.ale, kindlale isikule TSÜS § 75 lg 1 mõttes, siis K.S. on kinnitanud kohtule, et tema sai üheselt aru, et nõuded A.P.a võlakirja alusel on täidetud. K.S.a ja G.P.i omavaheline leping on kehtiv ja vastupidine väide on alusetu; pooled arvestasid sellega, kui kehtivaga, kuna kaebuse esitaja on palunud arvestada, et lepingu/seletuskirja alusel on ta saanud K.S.alt 10 000 krooni A.P.a vara arvelt. TSÜS § 101 kohaselt kahju hüvitamise aluseid ei esine. Kohtu seisukoht on, et märgitud tegevus välistab kahjunõude vastustaja vastu, kuna kaebuse esitaja leidis, et temale tekitatud kahju on heastatud, siis avaliku võimu kandja tegevus ei ole vahetult saanud põhjustada kaebaja poolt märgitud kahju. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja väidetega, et tegelikult ei ole realiseeritud sõiduk kuulunud A.P.ale ja seega ei ole temale võlga tasutud A.P.a vara arvelt, mis väidetavalt selgus alles asja arutamise käigus. Kohus leiab, et asjas ei oma iseseisvat tähendust küsimus, kas realiseeritud sõiduk tegelikkuses oli A.P.a vara või kas sõiduk on üldse realiseeritud. K.S. tasus G.P.ile A.P.a võla ulatuses, mis oli hetkel võimalik ja millega pooled lõppastmes leppisid. 3) Kaebuse esitaja esitas nõude, mille kohaselt avalike ülesannete täitmisel on tekitatud temale moraalne kahju avalik-õiguslikke ülesandeid täitnud isiku tegevus põhjusel, et komissar A.T. esitas ajakirjandusele andmeid, mis ei vasta tegelikkusele ja on G.P.i au ja väärikust kahjustanud. Kaebuse esitaja leiab, et vastustaja Tallinna Politseiprefektuuri ametniku tegevus annab aluse nõuda moraalse kahju hüvitamist summas 25 000 krooni . Kaebuse esitaja jäi asja kohtulikul arutamisel nõude juurde, mis puudutasid A.T. poolt antud andmeid ajakirjandusele ja puudutavad artikleid, milles tsiteeritakse komissari sõnu. 26 Nendeks artikliteks on haldusasja I kd tlk 164 olev BNS 27.04.96.a. avaldatud uudis „Plahvatuse korraldajad on tabatud“; 30.04.96.a. Eesti Päevalehes avaldatud artikkel tlk 165 „Narkootikumide asemel sokutati autosse põrgumasin“ Kaebuse esitaja leidis, et üleriigiliselt tehti teatavaks, et kaebuse esitaja on toime pannud tapmiskatse ning selle ka omaks võtnud, mis kahjustab kaebaja au ja väärikust. Veel käesoleva ajani on internetis kaebaja nime all otsingu käivitamisel avatud artiklid, mille tõttu tal tuleb anda selgitusi, kuidas asjalood tegelikult olid ja et ta ei ole süüdi mõistetud. G.P. õpib kõrgkoolis (vastavad tõendid kohtule perioodiliselt esitatud) ja tal on tulnud õpingukaaslastele ja õppejõududele selgitada, et tal puudub süü. Kaebaja väidetel ajalehtedes avaldatud andmed tõid kaasa olukorra, milles tema tuttavad ja ärpartnerid lõpetasid temaga suhtlemise. G.P. jäi töötuks ning tal ei õnnestunud alustada uuesti äritegevust, kuna tema maine oli kahjustatud. Kaebuse esitaja leiab, et valeandmed levitas meediasse A.T., kelle ütlusi tsiteeritakse ja BNS uudiste eest vastutanud isik, tollane siseuudiste peatoimetaja A.R. on kinnitanud, et A.T. oli põhiliselt andmete esitaja ja kui andmed ei vastanud tema nõudmistele, siis ta katkestas suhtlemise. Antud juhul ei tekkinud A.T.l pretensioone BNS uudise suhtes. Et andmeid andis A.T., selles veenab kaebajat ka asjaolu, et kasutatud oli anonüümse tunnistaja „Solovjovi“ ütlusi, kuid asjas on tõendatud, et O.Belorussov tuvastas, et info, mida avaldati, on kogutud ebaseaduslikult. Kohtuasja arutamisel oli kaebuse esitajal võimatu leida ajakirjanikku, kes mäletaks üheselt, kuidas koostati üks või teine ajakirjanduses avaldatud konkreetne artikkel; selgus, et alusmaterjale ei säilitata ja neid ei ole ka säilinud, mistõttu G.P. piirdus kahjunõude esitamisel kahe artikliga, milles tsiteeritakse konkreetse politseiametniku A.T. poolt avaldatut. BNS-i märgitud uudises I kd tlk 164 „Plahvatuse korraldajad on tabatud“ avaldatakse, et politsei kahtlustab Mustamäel sõiduauto Audi õhkimises kahte meesterahvast ja nimetab, et pommipanemises kahtlustatakse V. K.i ja G.P.i. Väidetakse, et Tallinna kriminaalpolitsei komissar A.T. ütles, et esialgsetel andmetel olid P. ja K. kannatanule võlgu 30 000 dollarit, kuid ei soovinud raha tagastada ning otsustasid ta hoopis õhku lasta. Komissari sõnul tunnistasid mõlemad mehed süüd. Veel märgitakse, et P. oli politsei andmetel seotud ka möödunud suvel Tais narkootikumidega vahele jäänud nelja eestlasega. Eesti Päevalehes avaldati 30.04.05.a. artikkel „Narkootikumide asemel sokutati autosse põrgumasin“. Artiklis märgitakse, et P. eitab süüd plahvatuse organiseerimises, Märgitakse, et A.T. avaldas, et avastati plahvatuse korraldajad. Avaldatakse, et politsei versiooni kohaselt kannatanu oli K.i ja P.iga teinud äri, kes pakkusid talle müügiks 4000 ecstasy –tabletti. „Mehed väitsid M.ile, et neil endil ei ole võimalust Soome sõita ning M.i töö olevat ainult kaup üle piiri viia“, ütles T.. Järgneb väide, et kriminaalpolitseinike sõnul näidati M.ile kohtumisel Metsakalmistul tablette, mispeale too nõustus maksma ecstasy –partii eest 24 000 dollarit. Veel märgitakse, et Tallinna kriminaalpolitseinike andmetel oli P.i ja K.i plaan saada kätte dollarid ja jätta endale narkootikumid, ja tsiteeritakse „et tülikast äripartnerist vabaneda, otsustati M. õhku lasta. Meie andmetel andis P. K.ile diplomaadikohvri, kus oli sees lõhkeseadeldis“, lausus T.. Märgitakse, et G.P.i nime on varem ajakirjanduses seostatud möödunud suvel Tais 5,8 kilo heroiiniga tabatud nelja eestlasega. Artikli autor on R. K. HKMS § 6 lg 3 p 2 aluel võib kaebusega taotleda õigusvastase haldusaktiga või toiminguga tekitatud kahju hüvitamist. Kaebaja väitis, et ta sai A.T. õigusvastasest tegevusest teada 27 O.Belorusovi eelnevalt märgitud määrusest, mil tuvastati, et info, mida A.T. avaldas, tugineb ebaseaduslikult kogutud tõenditele, mida ei tohtinud kasutada ja veelgi vähem levitada. A.T. on teadvalt levitanud valeandmeid. Kriminaalasja andmetest nähtub, et kohtuliku uurimise käigus uurimisversioon ei leidnud kinnitust ning puudusid süüstavad tõendid G.P.i vastu. RVS § 2 lg 1 p 5 kohaselt on õigus nõuda avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist ning RVS § 9 lg 1 kohaselt ka moraalse kahju hüvitamist au ja väärikuse teotamise eest. Kuna RVS § 1 lg 2 kohaselt ei reguleeri seadus õiguste taastamist ega kahju hüvitamist eraõiguslikus suhtes. Kaebuse esitaja leiab, et kahju tekkis avalik-õiguslikus suhtes tekitatud mittevaralise kahjuna. RVS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Sama seaduse § 9 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral ning selline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega (lg 2). Isik võib nõuda ka õiguspärase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamist – RVS § 16 lg

1. Viidatud alusel võib isik nõuda õiguspärase, kuid tema põhiõigusi või vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Sama paragarhvi lg 2 p 2 kohaselt kui seadus ei sätesta teisiti, ei saa käesoleva paragarhvi lõikes 1 nimetatud hüvitist nõuda ulatuses, milles isikute eriline kohtlemine on ette nähtud seadusega. Märgitust teeb kohus järelduse, et hüvitamisele kuulub üldjuhul riigipoolse õigusvastase käitumisega tekitatud varaline ja mittevaraline kahju ja õiguspärase haldusaktiga tekitatud kahju või haldustoiminguga tekitatud kahju, sh ka mittevaraline kahju ja see hüvitatakse vaid siis, kui tegemist on isiku põhiõigusi või -vabadusi erakordselt piirava haldusakti või –toiminguga. Kohus leiab, et eksitav on kaebuse esitaja seisukoht, et õigusvastasena tuleb käsitleda ebaseaduslikku süüdituse esitamist kaebajale ja märgitu tõttu ajakirjanduses andmete avaldamine kuriteo toimepanemise kohta ei ole üldjuhul õigusi rikkuv ega kahju tekitav, kuigi süüdistus kohtus ei leidnud tõendamist ja süüdistusmenetlus kaebuse esitaja suhtes lõpetati süütõendite ebapiisavuse tõttu. Kriminaalmenetluse läbiviimisega kaebuse esitaja suhtes on tegemist riigi õiguspäraste toimingutega, millised on teostatud kriminaalasjas tõe väljaselgitamise huvides, seega avalikes huvides ning ainuüksi sellise menetluse läbiivimisega ei ole erakordselt piiratud kaebaja põhiõigusi või vabadusi ja oleks põhjust nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. Kohus ei nõustu seega seisukohaga, et õigusvastasena tuleb käsitleda alusetut ja ebaseadusliku süüdituse esitamist ehkki süüditus oli esitatud vastuoluliste ütluste alusel ja tõendite esitamisel võeti arvesse nn „Solovjovi“ ütlusi ning süüdistus oli esitatud ebapiisavate tõendite alusel avalikõiguslikke ülesandeid täitva ametniku poolt. Kohus leiab, et kui asjas on tõendatud, et politsei kaudu avaldatud informatsioon ajakirjandusele ei vastanud tõele kasvõi osaliselt ja seda tingis politseitöötaja tegevus, siis esineb vastustaja süü ja tegemist on riigivastutusega. Isiku au on võimalik teotada tegelikkusele mittevastavate andmete avaldamisega ja /või väärtusotsustusega . Põhimõtteliselt on kontrollitav, kas isiku kohta avaldatud andmed on tõesed või väärad. Kui andmete avaldaja ei tõenda andmete vastavust tegelikkusele, on isiku kohta 28 väidetu vale. Väärtusotsustus väljendub isikule antud hinnangus ja kui see on halvustava tähendusega, siis saab kohus otsustada, kas halvustava tähendusega hinnang on isiku au teotav ja kui isik ei ole andnud põhjust hinnanguks. Kohus nõustub kaebaja seisukohaga, et PS § 17 sätestatud põhiõiguse kaudu kellegi au ega head nime ei tohi teotada. PS § 18 lg 1 kohaselt ei tohi kohelda kedagi väärikust alandavalt. Mõisted au ja hea nimi väljendab ühiskonna positiivset hinnangut inimesele kui isiksusele ja inimese enesehinnangut. Ühiskond hindab isikut tema tegude läbi, inimese enesehinnang põhineb arusaamal iseenda väärtusest ja väärikusest. Riigikohtu kriminaalkolleegium on au (väärikuse) mõistet käsitlenud dualistlikult: sisemine au- kaitse inimese sisemisele väärtusele ja välimine aukaitse isiku väärtusele teiste isikute silmis, ehk hea maine. Kaebuse esitaja leiab, et tema õigused on rikutud ja taastatavad vaid moraalse kahju rahalise hüvitamisega. Mittevaralise kahju nõude rahuldamiseks tuleb tõendada, et kaebaja õigusi rikuti ja sellega tekitati moraalset kahju. Moraalne kahju ehk õigustamata kannatused on eeldatavad, kui rikutakse isiklikke õigusi. Au teotamisel peab kaebaja tõendama au teotamise fakti ning põhjendama, miks ta leiab, et see on vaadeldav au teotamisena ja kohus saab hinnata tajutavaid asjaolusid (teotamise vorm, ulatus, piiratud või piiramatu leviga teabeallikas, teabe iseloom). Moraalse kahju hüvitamise rahalise suuruse õiglaseks arvestamiseks tuleb lisaks võtta seisukoht rikkuja süü astmel, saab arvestada rikkuja hilisemat käitumist. PS § 25 järgi on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Enne 01.01.02.a. tekitatud moraalse kahju hüvitamise aluseid reguleerib TSÜS. Kaebus on esitatud kohtule 22.10.02.a. ja kohaldamisele kuulub RVS . RVS alusel on sätestatud laiemad alused avalike ülesannete täitmisel tekitatud moraalse kahju hüvitamiseks võrreldes TSÜS-is sätestatuga. PS § 25 eesmärk ei ole seejuures moraalse kahju tingimusteta ja üksnes rahaline hüvitamine. Mittevaraline kahju võib olla heastatav ka teiste vahenditega. G.P. ei pea võimalikuks rakendada teisi vahendeid. G.P. leidis, et tema õigusi rikub A.T. tegevus, kui ta teatas ajakirjandusele enne süüdimõistva kohtuotsuse langetamist, et kaebaja on süü ülesse tunnistanud, mida ta tegelikult ei ole teinud. Kriminaalasja meediasse eeluurimisel antud kaebaja isikut äärmiselt negatiivselt valguses kajastav valeinfo põhjustas lisaks varalisele kahjule ka mittevaralise iseloomuga kahjulikke tagajärgi. Kaebaja on korduvalt pidanud andma selgitusi eeluurimisel ning kohtumenetluse käigus tegelikult toimunu kohta, selgitama, et ajakirjanduses avaldatud info on ebaõige, põhjendama tema õigusemõistmise tegelikke põhjuseid. Avaldatud valeinformatsioon on seetõttu negatiivselt mõjutanud kaebaja elukvaliteeti, millise tõttu tema elukorraldus on häiritud enam kui viie aasta vältel ning takistanud korduvalt raha teenimist. Vastustaja Tallinna Politseiprefektuur leidis, et ei ole võimalik tõendada, missugused andmed esitati ajakirjandusele, kuna A.R. selgitas, et BNS valib teadete paketist andmed, mis avaldatakse ja ei ole võimalik enam esitada algandmeid, kuna neid ei säilitata. Seega ei ole tõendatav, kuivõrd täpses vastavuses ajakirjanikud avaldasid artiklid justnimelt politseitöötajate edastatud andmetest lähtudes. Kuigi kaebuse esitaja ja kohus püüdsid välja selgitada, kuivõrd on ajakirjanikel säilinud algandmeid, mille põhjal esitati ajakirjanduses artikleid, milles puudutatud isikuks oli G.P., ei ole vaidlust küsimuses, et niivõrd pika aja tagant ei ole neid andmeid säilitatud. Vastustaja TPP leidis, et puudub võimalus kontrollida, kes konkreetselt ja mida on ajakirjandusele avaldanud. 29 Kaebuse esitaja jäi seisukohale, et A.T. tegevus on kontrollitav ja teda on tsiteeritud, mis välistab ajakirjanike süülise käitumise. Kaebuse esitaja leidis, et A.R. on usaldusväärselt kinnitanud kohtule, miks A.T. oleks koheselt reageerinud, kui teda oleks mõistetud vääriti ja tsiteeritud viisil, mis ei ole vastavuses tema tahtega. A.T. ise ei mäletanud, kellele ja missuguseid andmeid ta esitas ja ta ei ole kontrollinud, kas ajakirjandus kajastas tema väiteid ja selgitusi õigesti. Ta ei kinnitanud, et avaldas G.P.i osas, et viimane on süü ülesse tunnistanud. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et O.Belorusovi määrusest saab teha järeldusi, et A.T. oleks esitanud teadvalt valeandmeid ajakirjandusele kriminaalasjas nr
2. Tegelikult tuvastati, et A.T. eitas üksikasjaliste andmete esitamist. BNS endine töötaja A.R. kinnitas kohtule, et BNS jälgib head ajakirjandustava, samuti kinnitab seda I. K., kuid neil ei ole esitada omapoolseid tõendeid BNS uudise alusandmete mittesäilimisest. BNS uudis märgib, et politsei kahtlustab pommipanemises V.K.i ja G.P.i, mis vastab teglikkusele. Vastab tõele, et kahtlustatavad tabati. Uudises märgitakse, et vahetas teavet politseiameti pressiesindaja. Seega ei vasta tõele, et andmeid sai vahendada üksnes A.T.. Järgnevalt märgitakse, mida ütles A.T.- et esialgsetel andmetel olid K. ja P. kannatanule võlgu 30 000 dollarit, kuid ei soovinud raha tagastada ning otsustasid ta hoopis õhku lasta. Märgitu vastab põhimõtteliselt uurimisversioonile, kuid kohus leiab, et on väljendatud ajakirjaniku valitud väljenditega, mida kinnitab ka asjaolu, et väidetut ei tsiteerita. Väidetakse, et A.T. sõnul isikud võeti vahi alla konkreetseks ajaks, mis vastab tõele. Edasi järgneb väide, et komissari sõnul tunnistasid mehed süü üles, kuid väidet ei tsiteerita. Asja materjalidega on tõendatud, et G.P. ei tunnistanud süüd ja vaidlus selles küsimuses puudub. Kohus leiab, et puuduvad tõendid, et A.T. esitas väite, et G.P. tunnistas süüd. Väide, et politsei andmetel oli P. seotud Tais narkootikumidega kaubelnud eestlastega, viidatu ei ole esitatud A.T. antud andmetena. Ajakirjandus on esitanud artikleid, mille kohaselt G.P. Tais kinnipeetud isikuid tundis. Edasi järgneb uudises sündmuste kirjeldus, mis vastab sellel ajal kogutud andmetele. Kohus leiab, et uudise alusel ei ole valeandmete esitamine A.T. poolt tõendatud ja seetõttu ka konkreetselt A.T. tegevuse läbi kahju põhjustamine ei ole leidnud tõendamist. Artikkel tlk 165 I kd toob ära sündmuse, mille kohta R.K. esitab asjaolud ja märgib, et G.P. ei ole süüd tunnistanud. Järgenvalt esitatakse uurmisversioon, mis sellel ajal vastas kogutud andmetele. T.t tsiteeritakse osas, mis tugineb uurimisel kogutud andmetele ja kohus möönab, et versiooni esitamisel võidi arvese võtta muuhulgas nn „Solovjovi“ tunnistused. Teadvalt valeandmete esitamiseks kohus märgitut ei pea. Vale faktiväidet siin ajalises kontekstis ei esitata. T.t tsiteerides ei ole esitatud väidet, et G.P. oleks pommi plahvatama pannud. Edasi järgnevad andmed, mille kohaselt G.P. oli karistatud kelmuse eest 1985.a. ja andmed vastavad tõele. Süüdistuse esitamise kohta antud andmed K.ile ja P.ile on vastavuses tegeliku olukorraga, vastab ka tõele, et koos P.iga peeti kinni Riia elanik. Ajakirjanik on märkinud, et G.P.i on ajakirjandus seostanud Tais tabatud nelja eestlasega; ajakirjandus on selliseid andmeid avaldanud. Kohus leiab, et ajakirjanduses avaldatud kahe artikli kontekst koos pealkirjadega on ajakirjaniku väärtusotsustus, mis väljendab ajakirjaniku suhtumist ja kohus möönab, et oma sisu ja vormi poolest võis jätta negatiise fooni ka G.P.i suhtes. Kuid kohus leiab, et meedia poolt esitatuna tekkinud negatiivne tulemus ei olnud tingitud A.T. tegevusest ega suunatav märgitud isiku poolt. Halvustava tähendusega hinnangu võib kohus lugeda isiku au teotavaks, kuid ajakirjanikud ei ole antud juhul vastustajaks. Kui kaebuse esitaja leiab, et tema mainet on kahjustatud, siis on tal võimalus pöörduda tsiviilasja lahendavasse kohtusse tuvastamaks, kas 30 ajakirjanike poolt on isiku mainet kahjustatud ja nende tegevus tuleks lugeda õigusvastaseks. Väited, et kaebuse esitaja elukvaliteet halvenes ja ta pidi ja peab jätkuvalt esitama selgitusi seotult tema suhtes toimunud õigusemõistmisega viitavad kaebuse esitaja vajadusele pöörduda kohtusse ajakirjanduse vastu. Kaebuse esitaja hingelised kannatused võivad olla seotud üldise negatiivse fooni tekkimisega. A.T. tegevusest ei saa olla põhjustatud kahju, mida oleks vaja kompenseerida rahaliselt. Ülaltoodu tõttu leiab kohus, et kaebuse esitaja nõue tuleb jätat rahuldamata. 4) Vastustajatest Keskkriminaalpolitsei esindaja on esitanud kaebuse esitajalt väljamõistmiseks kohtukulu hüvitamise nõude kokku summas 43 188 krooni. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab kohtukulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vaatamata sellele, et kaebus jääb rahuldamata, leiab kohus, et kaebuse esitaja ei pea tasuma vastustaja tekkinud kohtukulu, kuna leiab, et Keskkriminaalpolitsei on võimeline esindama end kohtuvaidluses kuna vaidlus puudutab tema ametnike tegevust ja ei ole põhjendatud välise abi kasutamine. Karin Kalmiste kohtunik 31 32