← Eesti

3-03-56/3

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Viive Ligi ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. aprill 2006, Tallinn Haldusasja number 3-03-56 Haldusasi AS * kaebus Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuameti 20.juuni 2003 maksuotsuse nr 4.2-01.1/2979 tühistamiseks Tallinna Halduskohtu 20.oktoobri 2005 otsus haldusasjas nr 3-299/2004 Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus AS * apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
  2. märts 2006 Menetlus osalised Kaebaja: AS *, esindajad Andres Niinepuu vandeadvokaat Kaimo Räppo Vastustaja: Maksu- ja Tolliameti Põhja maksutollikeskus, esindaja Gerly Kask ja ja RESOLUTSIOON Jätta AS * apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu
  3. oktoobri 2005 otsus haldusasjas nr 3-299/2004 muutmata. Kohtukulud jätta apellandi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates otsuse teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebus peab ringkonnakohtusse jõudma hiljemalt tähtaja viimasel päeval (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 62). 3-03-56 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. 23.10.2000-12.02.2001 viidi läbi Tallinna Juriidiliste Isikute Ameti (TJIMA) revidentide S. R. ja A. E. poolt maksurevisjon, mille käigus kontrolliti kaebaja 1998-2000 augustikuu käibe- ja sotsiaalmaksu tasumise ning 1998-1999 tulumaksu tasumise õigsust. 30.08.2001 kontrollakti nr 4.2-03/154 kohaselt rikkumisi kindlaks ei tehtud ja makse juurde ei määratud. 13.02.-14.03.2003 viidi ülalnimetatud revidentide poolt läbi üksikjuhtumi kontroll, mille käigus kontrolliti kaebaja ning firmade *, * Ltd, * Inc., * Ltd ja * OÜ vahelisi tehinguid aastatel
  5. 20.06.2003 tegi TJIMA AS- le * MKS § 92 lg 1 p 2 ja 3 ning § 95 lg 1 ja 4 alusel täiendava maksusumma määramise kohta maksuotsuse. Nimetatud otsusega määrati kaebajale koos intressiga tasumisele käibemaksuna 21 906 krooni, tulumaksuna 1 010 943 krooni ja tulumaksuna ettevõtlusega mitteseotud kuludelt 328 081 krooni, kokku 1 360930 krooni.
  6. AS * esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada TJIMA 20.06.2003 maksuotsus nr 4.2-01.1/
  7. TJIMA revidendid A. E. ja S. R. kontrollisid kaebaja tehinguid firmadega * Ltd, * Ltd, * Inc., * Ltd ja * OÜ aastatel 1998-
  8. Käesolev üksikjuhtumi kontrollimise akt käsitleb osaliselt sama perioodi, mille suhtes on juba toimunud kontrollmenetlus. TJIMA ei ole vaidlustatud maksuotsuses põhjendanud, milles seisneb revisjoni ja üksikjuhtumi kontrollimise erinevus. 30.08.2001 koostatud kontrollakt nr 4.2-03/154 oli kaebaja jaoks soodustav haldusakt, mida küll eraldi haldusaktina ei ole vormistatud. Tühistades sisuliselt 20.08.2001 kontrollakti, oleks vastustaja pidanud juhinduma kaalutlu sõigusest. Kuna kontrolli viisid läbi samad revidendid, kes varasemalt, siis oleksid nad pidanud erapooletuse garanteerimiseks end taandama. Vaidlustatud maksuotsusest ei tulene, milles väljendub kaebaja tahtlus tulu- või käibemaksu mittetasumiseks. Kaebaja väidetel on kõik tehingud reaalselt toimunud ning kaebaja on käitunud heauskselt ning käibes vajaliku hoolega. Vastustaja on tõendeid valesti hinnanud ning leidnud, et tehinguid äriühingutega * Ltd, * Ltd, * Inc. ning * Ltd pole toimunud. Kaebaja ei saanud oma väidete tõendamiseks esitada maksuhaldurile dokumente seoses nende vargusega. Kaebaja andis materiaalsel kujul olemasolevad dokumendid seoses ruumide kitsikusega hoiule OÜ- le *. Vaatamata korduvatele nõudmistele OÜ * kaebajale dokumente ei tagastanud. Maksuhaldur oli nimetatud asjaolust varasemalt teadlik nii nagu sellestki, et kaebaja poolt ostetud kaup (turuanalüüsid jne) olid hoiustamislepingu rikkumise tõttu OÜ * poolt kaduma läinud. Maksuhaldur on vaidlustatud otsuses asunud seisukohale, et tegelikkuses dokumente OÜ-s * hoiustatud ei ole. Maksuhaldur ei ole üritanudki selgitada pettuse toime pannud äriühingu tegude eest vastutavat isikut, vaid on siirdanud maksukohustuse kaebajale, mis on vastuolus uurimispõhimõttega. Kaebaja leiab, et maksusumma määramise tähtaeg 1998-2000 20.juunini tehtud tehingute suhtes on aegunud, kuna nimetatud perioodi osas ei ole võimalik mingiski osas tuvastada, et kaebaja 2 3-03-56 huvides oleks olnud maksude tasumisest kõrvale hoida. Seda kinnitab kaebaja arvates fakt, et kui TJIMA 30.08.2001 kontrollakti järgi täiendavalt makse ei määranud, siis jääb arusaamatuks, kuidas mitu aastat hiljem saab kaebajale omistada tahtlust samade asjaolude pinnalt maksudest kõrvalehoidmises. Kaebaja ei ole saanud kasu käibemaksu kaudu ega ka kulude suurendamise kaudu, kuna kõigil juhtudel liikusid ettevõtte rahalised vahendid teenust osutanud isikute arveldusarvele. Rahade reaalne liikumine on tõendatud, samuti ei ole pretensioone kuludokumentide vormi osas.
  9. Vastustaja Maksu- ja Tolliamet palus jätta kaebus rahuldamata. Ehkki käesoleval juhul oli vastustaja kontrollinud kaebajat juba 18.10.2000 ettekirjutuse alusel, on teistkordse kontrollimise aluseks ja seega 30.08.2001 kontrollaktis toodud seisukoha muutmise põhjuseks AS * suhtes alustatud kriminaalmenetluse käigus teostatud läbiotsimise ning dokumentide võetuse tulemusel saadud informatsioon, mis viitas AS * (praeguse ärinimega AS *) ning maksuotsuses kajastatud äriühingutega tehtud tehingute mittetoimumisele. Kriminaalmenetluse käigus saadud informatsioon, et kaebaja on kasutanud AS * teenuseid , jõudis vastustajani alles pärast esialgse kontrollimise lõppu. Maksumenetluse käigus ei ole kaebaja maksuametniku taandamise taotlust teinud, samuti puuduvad muud kriteeriumid, mille aluse l pidanuks vastustaja ise taandama oma ametnikud kontrollimise läbiviimisel. Maksuotsuses on selgelt väljendatud maksuhalduri seisukoht, miks ta peab kõiki tehinguid firmadega OÜ *, * Ltd, * Ltd, * Inc. ning * Ltd mittetoimunuks.
  10. Tallinna Halduskohtu 20.10.2005 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Maksukohustuslase korduva kontrollimise piirang ei tähenda, et revisjoni korras juba kontrollitud ajavahemikku ei tohi üldse uuesti kontrollida. Näiteks ei tulene revisjoni korras mõne asjaolu väljaselgitamisest keeld kontrollida selle asjaoluga seotud perioodi uuesti terviklikult. Nagu nähtub 24.03.2003 koostatud üksikjuhtumi kontrollimise aktist ja vastustaja seletusest tingis kaebaja teistkordse kontrollimise AS * suhtes alustatud kriminaalmenetluse käigus teostatud läbiotsimise ning dokumentide võetuse tulemusel saadud informatsioon, mis viitasid kaebaja tehingutele firmadega * Ltd, * Ltd ja * Ltd. Kriminaalmenetluse käigus saadud informatsioon, et kaebaja on kasutanud AS * teenuseid, jõudis vastustajani alles pärast esimese kontrolli lõppu. Kriminaalmenetluses kogutud tõendid võivad olla tõenditeks ka haldusmenetluses. Seega oli kaebaja korduv kontrollimine üksikjuhtumi kontrollina seaduslik ja põhjendatud. Käesoleval juhul ei olnud kaebaja poolt esitatud taandamise taotlust ja vastustaja väidetel puudusid ka muud kriteeriumid, mille alusel pidanuks vastustaja ise taandama oma ametnikud kontrollimise läbiviimisest. Vastustaja ei ole rikkunud uurimispõhimõtet. Kaebaja ei esitanud kohtule tõendeid, mis kinnitaksid maksuotsuses nimetatud tõendite vargust. Kuni 31.12.2002 kehtinud RPS § 40 kohustas raamatupidamiskohustuslast säilitama raamatupidamise algdokumente 7 aastat, lepinguid ja muid äridokumente, mis on vajalikud majandustehingute rekonstrueerimiseks revideerimise käigus aga 10 aastat. Dokumentide säilitamise kohustuse nägi ette ka kuni 30.06.2002 kehtinud MKS § 12 lg
  11. Kui äriühingu majandustehinguid puudutavad dokumendid on temast sõltumatul põhjusel kaduma läinud, siis peab äriühing kasutama kõiki võimalusi dokumentide saamiseks, nt pöördudes oma lepingupartnerite poole palvega väljastada lepingust või muust dokumendist koopia. 3 3-03-56 Õige pole kaebaja väide, et on täidetud kõik nõuded, mis on vajalikud sisendkäibemaksu mahaarvamiseks. Vormiliselt olid kaebajale esitatud arved nõuetekohased, OÜ * oli registreeritud käibemaksukohustuslasena ning konsultatsiooniteenused oleks tõendatuse korral olnud kaebaja ettevõtluses kasutatavad. Kuid ainuüksi nendest asjaoludest KMS § 18 lg 1 p 1 rakendamiseks ei piisa. Kaup või teenus, millelt tasumisele kuuluvat käibemaksu maha arvatakse, peab olema tegelikult soetatud. Maksukohustuslasest ostja on tegutsenud heas usus, kui ta eeldas, et arvel kauba müüjana või teenuse osutajana märgitud isik on ka tegelik kauba müüja või teenus e osutaja ning kui ta on sealjuures üles näidanud äris nõutavat või tavapärast hoolsust. Ostja hoolsuskohustuse ulatuse hindamiseks tuleb arvestada ka kauba või teenuse iseärasusi. Käesoleval juhul anti OÜ- le * väidetavalt 10 aastaks hoiule kaebaja raamatupidamise ja muud firmaga seotud dokumendid aastatest 1993-
  12. Arvestades asjaolu, et raamatupidamise algdokumente peab äriühing säilitama 7 aastat ja muid majandustehinguid kajastavaid dokumente 10 aastat, pidi kaebaja kõnealuste dokumentide hoiule andmisel üles näitama äris nõutavat hoolsust. Kaebaja poolt esitatud tõendid võivad käibemaksu mahaarvamiseks olla piisavad, kui puuduvad vastupidised, tehingu toimumist ümber lükkavad või kahtluse alla seadvad andmed. Käesoleval juhul on maksuhaldur kogunud hulgaliselt tõendeid, mis räägivad tehingu toimumise vastu. OÜ * on registreeritud käibemaksukohustuslasena alates 01.06.
  13. Omab arvelduskontot Hansapangas, allkirjaõiguslik isik R. R.. Arvelduskontolt on raha välja võetud sularahas. Juhatuse liige R. R. kandis vabadusekaotuslikku karistust 26.01.2001- 24.05.2001, suri 20.11.
  14. Kuni 2000.a. kaebaja juures töötanud A. K. on 27.02.2003 maksuhaldurile seletanud, et R. R. suhtles ta kaks-kolm korda mobiiltelefoni teel, et R. R. tuli üksi valge kaubikuga, kuhu dokumendid viidi, talle ei öeldud, ruume vaatamas ta ei käinud ja kaasa keegi R. ei läinud (t I, lk 163-165). Kaebaja tolleaegne juhatuse liige A. P. on 25.02.2003 maksuhaldurile seletanud, et ta ei tea, kuidas OÜ * leiti, et A. K. palus tal hoiustamislepingu allkirjastada, et OÜ * juhatuse liiget ta näinud ei ole ja ta ei tea, kuhu dokumendid viidi (t I, lk 175,176). Nendest tõendite st ei saa järeldada, et kaebaja käitus oluliste dokumentide pikaajalisele hoiule andmisel piisava hoolsusega. R. R. ema S. R. on 31.01.2003 maksuhaldurile seletanud, et ta elas koos pojaga Kohila vallas, * kuni 2000.a. sügiseni, et poja süda oli haige, et autot ja mobiiltelefoni pole pojal olnud, et tal oli 8-klassiline haridus, et ta oli lihtne ehitustööline, et arvel ja aktil pole tema poja allkirjad ja et poeg kaotas ära Eesti passi (t I, lk 183,184). R. R. poolõde L. T. on 25.02.2003 maksuhaldurile seletanud, et vennal läks pass kaduma, et see jäi Koplisse kellegi eesti mehe juurde, et vennal oli vist mingi firma, kuid pangadokumente tal küll ei olnud, vend tegi ehitustöid, käis kaheksa korda viinaravil, tal oli küll mingi mobiiltelefon, kuid see varastati ära, autojuhilube ei olnud, mingeid arhiiviruume vennal ei olnud (t I, lk 178,179). R. R. õde R. N. on 31.01.2003 maksuhaldurile seletanud, et vend kaotas ära Eesti passi, et vend armastas alkoholi, et vend tegi juhutöid, et autojuhilube vennal ei olnud, et * hoiulepingul ja arvetel ei ole venna allkiri, et vend ei olnud võimeline firmat juhtima (II kd, lk 189,190). Kuna käesoleval juhul ei ole kaebaja suutnud tema poolt esitatud materjalidega tõendada, et OÜ * osutas talle hoiustamisteenust, siis ei ole kaebaja poolt OÜ * tasutud summa ehk kulutus seotud kaebaja ettevõtlusega. Nimetatud äriühingu puhul on tegemist nn riiulifirmadega, kellel puudub reaalne majandustegevus. Kaebaja väidetel on ta 1999.a. ostnud konsultatsiooniteenuseid välisfirmast * Inc. Kaebaja esitas maksuhaldurile tema ja * Inc vahel sõlmitud lepingu. Lepingu sõlmimise kuupäeva lepingust ei nähtu, lepingu on allkirjastanud A. P. ja * Inc volitatud esindaja A. P.. Lepingust nähtub, et * Inc 4 3-03-56 kohustus nõustama kaebaja töötajaid elektrooniliste valvesüsteemide, fonolukkude, side ja TV, sh SAT TV võrkude tehnoloogilistest uuendustest, erinevustest ja tehnilis est paigaldamisest. Kaebaja kohustus tasuma * Inc-le arve esitamisel 4900 krooni kuus+käibemaks (II kd., lk 23,24). * Inc esitas kaebajale 14.04., 30.06., 07.
  15. ja 30.12.1999 arved igakordselt summa 17 346 krooni tasumiseks (II kd, lk 19-22). Kaebaja tasus pangaülekannete korras * Inc- le kokku 69 384 krooni. Arvetele on alla kirjutanud *Inc poolt S. A.. Kaebaja väited teenuse saamisest on paljasõnalised. * Inc omab arvelduskontot Hansapangas, allkirjaõiguslikud isikud on A. P. ja R. K.. R. K. on 08.04.2003 maksuhaldurile seletanud, et tema võttis sularaha välja ja andis selle Venemaa firma omanikule L., kellele said üle antud ka kõik raamatupidamisdokumendid. * arvete väljastamisest ei tea ta midagi, S. A. nime pole kuulnud (II kd, lk 175,176). A. P. on 08.04.2003 maksuhaldurile seletanud, et tehinguid AS- ga * ta teinud ei ole, arvetele alla kirjutanud ei ole ja * arvetest ja lepingutest ei tea ta midagi. Samas väidab A. P., et AS-le * andsid nad infot * Inc nimel (II kd, lk 186,187). Kaebaja juures 1.04.1997-märtsini 2000 tegevdirektorina töötanud K . T. on 18.03.2003 maksuhaldurile seletanud, et * Inc konsultatsioonide kohta toodi firma omaniku poolt arved. Konsultatsioonide saamisest ta teadlik ei ole (II kd, lk 194). Juhatuse liige A. P. on 25.02.2003 maksuhaldurile seletanud, et * Inc konsultatsioonidest ja arvetest ei tea ta midagi (II kd, lk 198). S. A. on 16.04.2003 maksuhaldurile seletanud, et * Inc arvetel ei ole tema allkiri ja ta ei tea sellest firmast midagi. AS-st * ei tunne ta kedagi, ta elab alles 3 aastat Eestis ja ta kirjutab arvetele S. A., mitte S. A. (II kd, lk 199). Kaebaja väidetel on ta 1999.a. oktoobri- ja novembrikuus ostnud konsultatsiooniteenuseid välisfirmast * Ltd. Lepingut teenuste osutamise kohta maksuhaldurile ei esitatud. Kohtus väitis kaebaja, et leping hoiustati OÜ-s *. Kaebaja tasus * Ltd 04.
  16. ja 08.11.1999 arvete eest Sampo Panga arvelduskontole 18.
  17. ja 09.11.1999 vastavalt 74 130 krooni ja 72 347,25 krooni. Firma konto avas volituse alusel E. E., allkirjaõiguslik isik on firma direktori N. J. D. volituse alusel N. J. A.. Firma kontole laekunud raha võtab sularahas välja E. E.. Maksuotsusest nähtub, et * ruumide läbiotsimisel leitud ja maksuametile edastatud materjalide põhjal on tuvastatud, et N.J.D. ja N.J.A. on nn varidirektoriteks paljudes * poolt Eestis müüdud madala maksumääraga territooriumil registreeritud äriühingutes. Kaebaja juhatuse liige A. P. on 25.02.2003 maksuametis väitnud, et ta ei tea nimetatud firma poolt pakutud teenustest midagi. Kaebaja endine töötaja A. K. on 27.02.2003 maksuametis väitnud, et ta ei mäleta, millised konsultatsioonid telliti firmalt * Ltd (I kd, lk 163,164). Kaebaja endine töötaja K.T. on väitnud, et * Ltd konsultatsioonidest ei tea ta midagi ja et AS * omanik A. K. tõi talle arved (II kd, lk 194,195). Õige on maksuhalduri järeldus , et firma * Ltd ei ole arvetel osutatud teenust kaebajale osutanud. Kaebaja vastupidised väited on paljasõnalised ja tõendamata. Kaebaja väidetel on ta 1998-2000.a. ostnud konsultatsiooniteenuseid välismaisest firmast * kokku summas 4 280 000 krooni eest. Kaebaja esitas maksuhaldurile tema ja * vahel 28.11.1997 sõlmitud lepingu nr
  18. Lepingule on alla kirjutanud kaebaja poolt A. P. ja * Ltd poolt L. C. (II kd, lk 54-57, 93-96). Kaebaja kandis alates 02.
  19. kuni 07.12.1998 mõnepäevaste vahedega * Ltd arvelduskontole Hansapangas 1 720 000 krooni ja kuni 1999.a. oktoobrikuuni kandis kaebaja * Ltd kontole 1 300 000 krooni. Alates 1999.a. oktoobrikuust on * Ltd poolt esitatud arvetel märge, et summa tuleb üle kanda firma * Ltd arvelduskontole Hansapangas. Konto allkirjaõiguslik isik on N. J. D. Suurbritanniast. * Ltd kontole kandis kaebaja 1999.a. üle 550 000 krooni. Nimetatud firmade kontodelt võeti raha välja deebetkaardiga Eestis samal või järgmisel päeval pärast arve tasumist. Maksuotsusest nähtub, et N. J. D. ei ole 01.01.-31.12.1999 Eestis 5 3-03-56 viibinud. 1998.a kanti * Ltd Hansapanga arvelduskontolt kaebajaga seotud isikutele K. T., V. L. (raamatupidaja) ja A. K. erinevate ülekannetega kokku 856 359 krooni. 2000.a. kanti saadud raha tagasi kui ekslikult ülekantud summad. Nimetatud isikud ei osanud maksumenetluse käigus maksuhaldurile öelda, mille eest * Ltd neile raha üle kandis. 2000.a. kanti * Ltd poolt kaebajale esitatud arvete alusel * Ltd arvelduskontole 186 510 krooni. A. P. on 25.02.2003 maksuhaldurile seletanud, et kontakti * Ltd leidis A. K., kes koostas ka lepingu inglise keeles. * Ltd poolt üleantud materjalide kohta ei osanud A. P. midagi öelda arvates, et seda kasutati AS * töös. * Ltd-ga tegeles samuti A. K. ja nende madala maksumääraga territooriumil registreeritud firmade raha liikumise kohta ei osanud ta samuti maksuhaldurile midagi öelda. A. K. ei osanud 27.02.2003 maksuhaldurile öelda, kuidas valiti välja * Ltd, kes viimasega kontakti leidis ja kes lepingu koostas. Kontrollimise käigus kaebaja väidetavalt * Ltd- lt saadud turuuuringute materjale maksuhaldurile ei esitanud, põhjendades seda asjaoluga, et need anti hoiule OÜ- le *. Vastustaja on kogutud tõendeid õigesti hinnanud ja jõudnud järeldusele, et kaebaja ei saanud * Ltd- lt teenuseid osta ning viimane ei saanud kaebajale teenuseid osutada. Tegemist on kaebajale esitatud arvete alusel tulu vähendamisega kaebaja poolt eesmärgiga vähendada tulumaksuga maksustamisele kuuluvat summat. Vastustaja on korrigeerinud kaebaja 1998 ja 1999 tuludeklaratsioone ja õigesti määranud kaebajale täiendavalt tasumisele kuuluva tulumaksu. Kuna tegemist oli maksude tasumisest tahtliku kõrvalehoidumisega, siis ei ole maksuotsuses esitatud maksunõue aegunud, sest MKS § 98 lg 1 sätestab kuueaastase maksunõude aegumise tähtaja maksu tasumisest tahtliku kõrvalehoidumise korral. PROTSESSIOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  20. AS * apellatsioonkaebuses paluti tühistada Tallinna Halduskohtu 20.10.2005 otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kohtuotsus on vastuoluline. Ühelt poolt on kohus asunud analüüsima üksikjuhtumi kontrolli ja üldkontrolli omavahelist seost, kuid nimetatud analüüs ei haaku asjaoluga, et kohus pidas teistkordset kontrollimist lubatavaks. Ka ei ole kohus andnud selget seisukohta, millist õiguslikku tähendust omab 30.08.2001 revisjoniakt, mille alusel kaebajale makse juurde ei määratud. Samuti ei nähtu kohtuotsusest, millistele tõenditele tuginedes on kohus leidnud, et kaebaja on kasutanud AS * teenuseid. Vastustajal olid kõik dokumendid olemas juba esimese kontrollimise ajal. Kohtu poolt märgitud asjaolu, et kriminaalmenetluses kogutud tõendid võivad olla tõenditeks ka haldusmenetluses, ei oma korduva kontrolli piirangu küsimuse lahendamisel õiguslikku tähendust. Korduvat kontrolli saab läbi viia üksnes siis, kui kontrollitava suhtes on kriminaalmenetlus algatatud (MKS § 102 lg 3). Kohus ei ole analüüsinud ka asjaolu, et kõrvutades 23.10.2000 – 12.02.2001 läbiviidud revisjoni ja selles tuvastatud asjaolusid üksikjuhtumi kontrolliga perioodil 13.02.2003 – 14.03.2003 pole midagi uut tuvastatud. Seega toimis vastustaja kaebaja suhtes asjatult koormavalt ja ebaproportsionaalselt, rikkudes sellega hea halduse põhimõtet. Riigikohtu 06.06.2005 lahendis haldusasjas nr 3-3-1-20-05 on asutud seisukohale, et MKS § 102 lg-st 3 tuleb teha järeldus, et kuigi säte keelab vaid maksuotsuse muutmise, tulenevad sellest sättest ka piirangud korduvate kontrollimenetluste ärahoidmiseks. Mis puudutab vastustaja taandamise küsimust, siis antud juhul ei ole kohus hinnanud menetlusõiguse olulist põhimõtet: menetlus ei pea mitte ainult olema aus, vaid peab ka näima aus. 6 3-03-56 Kohus ei ole põhjendanud, miks ta kaebaja keskse väitega tahtluse puudumise kohta ei nõustu. Samuti ei ole kohtuotsusest ega maksuotsusest võimalik aru saada, milline oli tehingute tegelik majanduslik sisu. Faktilistele asjaoludele ei vasta maksuhalduri järeldus, et AS * tehingute tegelikuks sisuks oli kasu saamine läbi kulude suurendamise, millega kaasnes teadlik maksudest kõrvalehoidumine. Kohus ei ole tuvastanud, kas ja kuidas toimus AS * kasu saamine läbi kulude suurendamise. Kui ei ole tuvastatud aktsiaseltsi juhtorganite tahtlust maksude tasumisest kõrvalehoidmisel, siis ei saa äriühing vastutada tahtliku maksudest kõrvalehoidmise eest. Maksusumma määramise tähtaeg 1998 – 20.juunini 2000 tehtud tehingute suhtes on aegunud, kuna nimetatud perioodi osas ei ole võimalik tuvastada, et AS * huvides oleks olnud maksude tasumisest kõrvale hoida. Kõikidel juhtudel liikusid ettevõtte rahalised vahendid teenust osutanud isikute arvele. Väär on kohtu seisukoht, et kaebaja ei esitanud kohtule tõendeid, mis kinnitaksid maksuotsuses nimetatud tõendite vargust. Toimikus on 18.10.2000 ja 11.01.2001 kiri, millega kaebaja soovis kätte saada OÜ- le * hoiule antud dokumente. Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-50-04 on leitud, et ka siis, kui maksukohustuslane ei ole dokumentide säilitamise kohustust täitnud ja seetõttu ei ole dokumendid säilinud, ei saa uurimata otsustada, et maksustamise seisukohast tähendust omavaid väidetavaid tehinguid pole toimunud. Samuti leiti nimetatud lahendis, et üldjuhul oleks põhimõtteliselt väär maksusumma määramine üksnes seetõttu, et nõutavaid dokumente pole säilinud. Nii maksuhaldur kui ka kohus ei ole hinnanud kaebaja väidet, et varguse tulemusel kaotsi läinud dokumente oli tegelikkuses rohkem. Riigikohus on viimatinimetatud haldusasjas nr 3-3-1-50-04 märkinud, et kui maksuhaldur leiab, et tegemist ei ole maksupettusega, vaid juhtumiga, kus nõutavad dokumendid olid olemas, kuid need pole säilinud, tuleb maksuhalduril anda maksukohustuslasele võimalus esitada maksuhalduri määratud tähtpäevaks dokumendid, mis asendavad säilinud dokumente. Sellist võimalust maksuhaldur kaebajale ei pakkunud. Kohus jõudis järeldusele, et kuigi vormiliselt olid kaebajale esitatud arved nõuetekohased jne, ei oma need asjaolud õiguslikku tähendust. Ebaõige on kohtu järeldus, et tehingut OÜ-ga * sõlmitud ei ole. Maksukohustuslane näitas üles äris vajalikku hoolsust (kontrollis esindaja isikut võttes tema passist koopia, kontrollis esindusõigus t äriregistris ja registreerimist maksuametis). Kohtuotsusest ei tulene ühest järeldust, miks ei saa hoolsuskohustuse täitmist tõendavaks asjaoluks lugeda lisaks eelnevale OÜ- ga * sõlmitud lepingut, 12.06.2000 väljastatud arvet nr 0565, samuti asjaolu, et arvel märgitud summa 216 766 krooni kanti osaühingule samal päeval üle. Mis puudutab tehingut * Inc- ga, siis rahade liikumine to imus, samuti leidis aset nõustamine. Oluline pole see, kes arvetele on alla kirjutanud. Samuti on tasutud * Ltd 04.10.1999 ja 08.11.1999 arvete eest Sampo panga arvelduskontole 18.10.1999 ja 09.11.1999 vastavalt 74 130 krooni ja 72 347,25 krooni. Seonduvalt tehingutega * Ltd-ga ja * Ltd-ga jääb kohtuotsusest arusaamatuks see, millist tähtsust omab see, kust raha välja võeti. Ebamõistlik on olukord, kus ettevõte on saanud kahju nimetatud tehingute summades ja maksudena kokku 6 miljonit krooni, kuid kahju tekitaja ja tegelik tulu saaja on jäetud välja selgitamata.
  21. Vastustaja Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse kirjalikus vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja suhtes läbiviidud korduvale kontrollimisele ei laiene 01.07.2000 jõustunud MKS § 102 lg 3 ega muud sätted. Halduskohus on õigesti leidnud, et AS * samade kontrolliperioodide suhtes läbiviidud kontrolliobjektid on erinevad. Erinevad on ka kontrolli ulatused – 23.10.2000 kuni 12.02.2001 läbiviidud revisjoni käigus ei saanud maksuhaldur objektiivsetel põhjustel revideerida tehinguid * Inc, * Ltd ja * Ltd- ga, kuna kogu tehingutega seotud dokumentatsioon oli väidetavalt 7 3-03-56 hoiustatud OÜ-s * ja seda kontrollimiseks ei esitatud. AS * teistkordse kontrollimise ajendiks oli ka OÜ * suhtes alustatud revisjoni raames täiendava informatsiooni saamine. Vastustaja ei ole hea halduse põhimõtete vastu eksinud kaebaja suhtes läbiviidud maksumenetluses. Üksnes asjaolu, et samad ametnikud kontrollivad isiku maksude tasumise ja arvestamise õigsust teistkordselt, ei tekita iseenesest veel kahtlust ne nde erapooletuses ega läbiviidud menetluse efektiivsuses ja eesmärgipärasuses. Õige pole kaebaja väide, et maksuhaldur oleks pidanud välja selgitama, kes on saanud aktsiaseltsist väljakantud raha. Sellise kohustuse panemine maksuhaldurile ei oleks ka mõistlik, kuivõrd alati ei pruugi olla võimalik tuvastada kelle kätte jõudis väljavõetud raha või selle tuvastamine võib osutada ülemäära aeganõudvaks ja kulukaks. Asjakohased ei ole apellandi viited Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-50-04, kuivõrd antud juhul ei ole maksuhaldur määranud AS-le * maksu üksnes sel põhjusel, et dokumendid ei ole säilinud. Õige pole kaebaja väide, et talle ei antud võimalust asendada mittesäilinud dokumente. Kaebajal oli alati võimalus dokumente hankida oma tehingupartnerite kaudu. Tehingute osas käesolevas maksuasjas jääb vastustaja esimese astme kohtus esitatud seisukohtade juurde ja ei korda neid üle. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  22. Apellatsioonkaebus on esitatud eelkõige maksuotsuse andmisel esinenud menetluslike puuduste tõttu: ape llant leiab, et rikutud on korduva kontrolli keeldu (I), revidendid oleks pidanud ennast taandama (II) ning ebaõigesti on leitud, et maksuõigusrikkumised on toime pandud tahtlikult (III). Samuti on esitatud vastuväited maksuotsuse sisulise põhjendatuse osas (IV). I
  23. Riigikohtu halduskolleegium on 06.06.2005 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-20-05 seoses korduva kontrolliga keeluga leidnud järgmist: „
  25. juulil 2002 jõustunud MKS § 102 lg 3 (
  26. jaanuarist 2004 kehtivas redaktsioonis) sätestab: "Revisjoni tulemusel tehtud või muudetud maksuotsust, mille muutmist või kehtetuks tunnistamist ei saa enam vaidemenetluses ega halduskohtumenetluses taotleda, võib uue asjaolu või tõendi ilmnemise tõttu muuta või kehtetuks tunnistada ainult juhul, kui see asjaolu on tuvastatud seoses: 1) käesoleva seaduse §-des 152-154 sätestatud väärteoga, mis on toime pandud tahtlikult ja mille kohta on jõustunud lahend; 2) kuriteoga, milles on alustatud kriminaalmenetlust." Sama seaduse § 10 lg 3 järgi peab maksuhaldur oma ülesandeid täitma võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse. Neist nõuetest ja põhimõtetest lähtudes tuleb MKS § 102 lg-st 3 teha järeldus, et kuigi see säte sõnaselgelt keelab vaid maksuotsuse muutmise, tulenevad sellest sättest ka piirangud korduvate kontrollimenetluste ärahoidmiseks. Nimetatud nõuete ja põhimõtetega oleks ilmselgelt vastuolus maksukohustuslase korduv kontrollimine juhtumil, kui maksuhaldur ei tohi MKS § 102 lg-s 3 sätestatud keelu tõttu varasemat maksuotsust muuta, kuigi korduv kontrollimine annaks selleks faktilise aluse. Selline 8 3-03-56 korduv kontrollimine, mis juba põhimõtteliselt ja ette teadaolevalt ei saa viia maksuotsuse tegemiseni, oleks vastuolus MKS § 102 lg-ga 3 ja § 10 lg- ga 3 nende koostoimes.
  27. Vastavalt MKS § 163 lõikele 3 kohaldatakse MKS § 102 lõiget 3 ka kuni
  28. juunini 2002 kehtinud MKS alusel tehtud ettekirjutustele. Nimetatud sätetest tuleb teha järeldus, et ka sel juhul, kui varasem revisjon on läbi viidud varem kehtinud MKS alusel, tuleb kohaldada korduvate kontrollimenetluste piiranguid.“ Haldusasjas nr 3-3-1-48-04 20.10.2004 tehtud kohtuotsuses on Riigikohtu halduskolleegium märkinud : „Vastavalt MKS § 163 lõikele 3 kohaldatakse MKS §102 lõiget 3 ka kuni
  29. juunini 2002 kehtinud MKS alusel tehtud ettekirjutustele. Nimetatud sätetest tuleb teha järeldus, et juhul, kui varem kehtinud MKS alusel on läbi viidud revisjon ja selle tulemusena on tehtud maksusumma määramise ettekirjutus, siis saab seda muuta ainult uue tõendi või asjaolu ilmnemisel tingimusel, et see tõend või asjaolu on tuvastatud seoses MKS-s sätestatud väärteoga, mis on toime pandud tahtlikult ja mille kohta on jõustunud lahend, või kuriteoga, milles on alustatud kriminaalmenetlust.“
  30. Eeltoodust ning MKS § 163 lõikest 3 tuleneb, et enne uue MKS-i kehtima hakkamist 01.07.2002 toimunud maksumenetluste suhtes kehtib korduva kontrolli keeld niivõrd, kuivõrd maksumenetlus on lõppenud ettekirjutusega, otsusega või maksuteatega , so haldusaktiga. Käesolevas asjas 30.08.2001 vastustaja poolt antud kontrollakt, milles märgiti, et „kontrollimiseks esitatud dokumentide alusel maksude tasumise arvestamise ja tasumise õigsuse kontrollimisel rikkumisi kindlaks ei tehtud ning makse juurde ei määratud“, ei ole haldusakt. Kuni 01.07.2002 kehtinud MKS § 17 lg 2¹ sätestas: „Käesoleva paragrahvi
  31. lõikes nimetatud dokumentide kontrollimise, inventuuri või ülemõõtmise kohta koostab kontrolli läbiviinud maksuhalduri ametnik kontrollakti, milles tuuakse ära kõik kontrolli käigus tuvastatud, tasumisele kuuluva maksusumma määramise või maksuvõla sissenõudmise seisukohalt tähendust omavad asjaolud. Maksumaksjal või maksu kinnipidajal on õigus tutvuda nimetatud aktiga ning selles toodud asjaoludega mittenõustumise korral nõuda oma eriarvamuse märkimist kontrollakti.“ Nimetatud sättest nähtub, et kontrollakt ei olnud maksumaksja jaoks vahetult õigusi või kohustusi tekitavaks dokumendiks. Samuti ei olnud kontrollaktile omistatud sama tähendust kui revisjoniaktile kehtiva MKS-ga, mille § 81 lõike 4 kohaselt on maksukohustuslasele edastatud teade revisjoni käigus maksukohustust muutvate asjaolude mitteavastamisest võrdsustatud maksuotsusega. Kuni 01.07.2002 kehtinud MKS-i redaktsioon ei näinud ette korduva kontrolli keeldu. Seega ei saanud kaebajal pärast kontrollakti saamist tekkida õiguspärast ootust, et sama perioodi enam uuesti ei kontrollita. Õiguspärast ootust ei tekitanud ka kehtiva MKS § 163 lg 3, kuna nimetatud rakendusnormiga omistati korduva kontrolli keelule tagasiulatuv mõju üksnes kuni 01.07.2002 antud ettekirjutustele, otsustele ja maksuteadetele.
  32. Sõltumata sellest, et MKS-is sätestatud korduva kontrolli keeld käesoleva kohtuvaidluse asjaoludele ei laiene, on apellant õigesti märkinud, et hea halduse põhimõttest tulenevalt ei saa täitevvõimu sekkumine eraõigusliku isiku tegevusse olla meelevaldne. Seda eriti juhul, kui varasemalt on isik pidanud sarnast piirangut juba taluma. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei ole kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt piiratud. 30.08.2001 kontrollaktist nähtuvalt on kaebaja
  33. aastal läbiviidud revisjoni käigus pidanud 9 3-03-56 täitma vaid kaks maksuhalduri ettekirjutust, esitades 1997-2000.a. majandusaasta dokumendid. Rohkem ettevõtte majandustegevusse ei sekkutud. 2003.a. aset leidnud üksikjuhtumi kontrolli tingisid uued asjaolud seoses AS * suhtes alustatud kriminaalmenetluse käigus teostatud läbiotsimise ning dokumentide võetuse tulemusel saaduga. Puuduvad tõendid selle kohta, et maksuhaldur oli nendest asjaoludest teadlik juba
  34. aastal. AS * läbiotsimine ja dokumentide võetus toimus küll juba
  35. aastal, kuid äravõetud dokumendid ei olnud maksuhalduri käsutuses. Arvestades äravõetud dokumentide mahtu (üle 5000 äriühingu dokumendi, mitu personaalarvutit, pitsatid, arvutidisketid, arhiivikapi metallist sahtlid ja muud esemed), on usutav maksuhalduri väide, et nad said kaebajaga seotud asjaoludest teada pärast
  36. aasta kontrollakti vormistamist. Seega ei ole kaebaja maksuarvestuse kontrollimine olnud meelevaldne ning ebaproportsionaalne. II
  37. Apellant leiab, et revidendid oleks pidanud ennast taandama, kuna nad viisid läbi ka 2001.a. revisjoni. Kaebuses ning apellatsioonkaebuses ei ole välja toodud ühtegi väidet selle kohta, milles revidentide erapoolikus seisnes ning kuidas see võis mõjutada maksuotsuse õiguspärasust. Maksumenetluses kaebaja taandustaotlust ei esitanud. Kuna kaebaja ise ei ole konkreetseid taandamise asjaolusid välja toonud, ei ole ringkonnakohtul võimalik hinnata, kas kaebaja kartus revidentide erapoolikuses on põhjendatud. Ringkonnakohus leiab, et maksuhaldur ei ole menetlusnorme rikkunud. Revidentide tegevus ei viita mingilgi moel sellele, et nad on olnud asja lahendist huvitatud. Arvestades veel sellega, et 2001.a. revisjon lõppes kaebaja jaoks soodsalt, ei esine ka muid asjaolusid, mis tekitaksid kahtlusi revidentide erapooletuses. III
  38. Apellant leiab, et kui ei ole tuvastatud äriühingu juhtorganite, k.a muude seotud isikute tahtlust maksude tasumisest kõrvale hoida, siis ei saa äriühing ka vastustada tahtliku maksudest kõrvale hoidmise eest. Äriühing kui juriidiline fiktsioon võib olla vahendiks maksudest kõrvalehoidmiseks, kuid olukorras, kuis juriidiline isik teost kasu ei saa, ei ole võimalik omistada juriidilisele isikule ka tahtlust. Ringkonnako hus leiab, kriminaalõiguslikud süü sisustamise põhimõtted ei ole haldusmenetlusse täies ulatuses ülekantavad. Käesoleval juhul on maksuhaldur tuvastanud, et vaidlusaluseid tehinguid ei ole tegelikkuses toimunud ning kaebaja ei ole vastavat teenust saanud. Nimetatud maksuõigusrikkumine ise viitab, et tegemist on tahtliku tegevusega, kuna äriühing ei saa hooletusest tasuda suuri summasid teenuse eest, mida ta pole saanud. Maksuhaldur ei pea hakkama välja selgitama, kes sellest maksuõigusrikkumisest lõppastmes kasu sai, vaid vastavalt MKS § 84 juhul, kui tehingu või toimingu sisust ilmneb, et see on tehtud maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil, kohaldatakse maksustamisel sellise tehingu või toimingu tingimusi, mis vastavad tehingu või toimingu tegelikule majanduslikule sisule. Maksuhaldur ongi maksustanud vaidlusaluste tehingute, so tegelikkuses mittetoimunud tehingute alusel ettevõttest välja viidud raha kui ettevõtlusega mitteseotud kulu, arvestades sellelt tasumisele kuuluva tulumaksu ning tehes tagasiarvestuse sisendkäibemaksu osas. 10 3-03-56 IV
  39. * OÜ osas leiab ringkonnakohus, et halduskohus on õigesti järeldanud, et raamatupidamisdokumente nimetatud äriühingule hoiule ei antud. Apellandi poolt viidatud tõendid, kus apellant on edastanud * OÜ- le nõude dokumentide tagastamiseks ning politseile avalduse kriminaalasja alustamiseks, ei tõenda dokumentide hoiule andmist. Nimetatud nõude ning avalduse sai koostada ka hoiusuhte olema soluta. Kaebaja ei ole üritanud maksuvaidluses olulisi dokumente taastada tehingute teiste poolte poole pöördumisega (* Ltd, * Ltd, * Ltd). Halduskohus on õigesti leidnud, et vormikohaste arvete olemasolu ei tõenda veel tehingute tegelikku toimumist, kui muud olulised asjaolud viitavad maksuõigusrikkumisele. Ringkonnakohus leiab, et piisava hoolsusega ning heas usus tegutsemiseks ei saa pidada maksukohustuslase sellist käitumist, kus tundmatule äriühingule antakse hoiule kõik raamatupidamisdokumendid jm äriühingu igapäevatöös vajalik dokumentatsioon (nt turuuuringud), kontrollimata selle äriühingu tausta ning hoiutingimusi. Kaebaja jättis sisuliselt kontrollimata, et dokumentide säilimine on tagatud. Halduskohus hindas olemasolevaid tõendeid õigesti ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks vastavat tõendite analüüsi korrata.
  40. Ka teis te äriühingute osas (* Ltd, * Ltd, * Ltd, * Ltd) nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohtadega ning leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse muutmiseks. Kaebaja ei ole suutnud tõendada * Ltd ning * Ltd poolt teenuse osutamist, kuna teenuste alusel saadud dokumendid olid väidetavalt antud hoiule * OÜ-le. Ringkonnakohus on eelnevalt leidnud, et dokumentide hoiuleandmine ei ole usutav. * Ltd osas pole kaebajal esitada isegi lepingut. Samas ei ole kaebaja suutnud selgitada, millist teenust nimetatud äriühingutelt osteti. Ringkonnakohus leiab, et usutav ei ole ca 4 miljoni krooni eest konsultatsiooniteenuste ostmine * Ltd-lt, mäletamata millist konkreetset teenust saadi. Samuti äratab kahtlust asjaolu, et juba 2000.a. juunis kõik konsultatsiooniteenuse raames tehtud turu-uuringud väidetavalt arhiveeriti. Ka firma * Inc osas ei ole kaebaja, sh vastava lepingu allkirjastanud isik osanud maksumenetluse käigus selgitada, milles osutatud teenuse sisu seisnes. Ringkonnakohus leiab, et õige on maksuotsuse ning halduskohtu otsuse järeldus, et vaidlusaluseid tehinguid tegelikkuses ei toimunud ning teenuseid ei ostetud. Tehingud on vormistatud maksukohustus e vähendamise eesmärgil. Maksuotsust pole koostatud kaebajale üksnes seetõttu, et vastavaid tehinguid kajastavad dokumendid puuduvad, vaid kõiki asjaolusid kogumis hinnates on jõutud järeldusele, et kaebaja on toime pannud maksuõigusrikkumise.
  41. Kõike eeltoodut arvesse võttes ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Kohtukulud jäävad apellandi kanda. 11 3-03-56 Viive Ligi Silvia Truman Kaire Pikamäe 12

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.