KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Viive Ligi ja Ivo Pilving Otsuse tegemise aeg ja koht 22. märts 2006, Tallinn Haldusasja number 3-04-66 Hald

§ 11lg 1, 3).

Enne haldusakti 3 3-04-66 andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuvä ited (

§ 40lg 1).

Kaebaja kaasamata jätmist arstliku ekspertiisi komisjoni otsuste ja akti andmise menetlusse tuleb käesoleval juhul pidada oluliseks menetlusveaks, mis võis mõjutada asja otsustamist. Vastustaja pole vaidlustatud haldusaktides hinnangut andnud kolmanda isiku südame- ja veresoonkonnapatoloogiale. Kuna vaidlustatud otsused ja akt on õigusvastased ja kuuluvad tühistamisele, on õigusvastane ja kuulub tühistamisele ka kaevatud vaideotsus osas, milles leitakse, et püsiva töövõime kaotuse protsent 50 tähtajaga alates 05.06.2003 - 30.06.2004 on õige. PROTSESSIOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

1. Sotsiaalkindlustusameti apellatsioonkaebuses paluti tühistada Tallinna Halduskohtu 22.02.2005 otsus osas, milles kohus leidis, et Sotsiaalkindlustusameti 10.02.2004 täiendava arstliku ekspertiisi otsus ja 27.02.2004 vaideotsus ning Virumaa Pensioniameti AEK -i Narva koosseisu arstliku ekspertiisi 01.03.2004 otsus nr 095678 ja 11.08.2004 otsus nr 136146 on õigusvastased ja kuuluvad tühistamisele. Kutsehaigestumise uurimise käigus ning tööst põhjustatud haigestumisest saadud andmed on delikaatsed isikuandmed, mida töödeldakse isikuandmete kaitse seaduses sätestatud korras. Isikuandmete kaitse seaduse (edaspidi IKS) § 14 lg 4 kohaselt on delikaatsete ja eraeluliste isikuandmete edastamine või nendele juurdepääsu võimaldamine kolmandatele isikutele ilma andmesubjekti nõusolekuta lubatud üksnes seaduse või välislepinguga ettenähtud ülesannete täitmiseks või andmesubjekti või muu isiku elu, tervise ja vabaduse kaitseks. Arstliku ekspertiisi taotlusel annab isik nõusoleku oma isikuandmete, sh. delikaatsete isikuandmete töötlemise ja töötlemiseks edastamisega kolmandatele isikutele, kui see on vajalik püsiva töövõimetuse tuvastamiseks ja töövõime kaotuse protsendi määramiseks (vastavalt sotsiaalministri 13.03.2003 määrusega nr 45 kinnitatud arstliku ekspertiisi taotluse vormile). Nimetatud klausel on õigusaktis sätestatud eesmärgiga, et arstliku ekspertiisi komisjonidel on vajadusel võimalik küsida täiendavaid meditsiinilisi andmeid perearstidelt, raviarstidelt, töötervishoiuarstidelt ning rehabilitatsiooniasutustelt püsiva töövõime kaotuse tuvastamiseks ja töövõime kaotuse protsendi määramiseks. Ei Vabariig i Valitsuse 31.12.2001 määrus nr 161 „Arstliku töövõimetuse ekspertiisi tegevate ekspertiisikomisjonide ja ekspertarstide töökord“ ega sotsiaalministri 31.12.2001 määrus nr 160 „Vaidluskomisjoni moodustamine ja töökord“ sätesta tööandja kaasamist arstliku ekspertiis i tegemisse. Ka Vabariigi Valitsuse 14.01.2002 määrus nr 13 „Püsiva töövõimetuse, selle tekkimise aja, põhjuse ja kestuse arstliku töövõimetuse ekspertiisiga tuvastamise kord“ ei sätesta, et ekspertiisiotsus tuleks tööandjale saata.
2. *** AS kirjalikus vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Arstliku ekspertiisi taotluse vormil on märge „O len teadlik ekspertiisi taotlemise eesmärgist, kinnitan isikuandmete õigsuse ja olen nõus minu isikuandmete, sh. delikaatsete isikuandmete töötlemise ja töötlemiseks edastamisega kolmandatele isikutele, kui see on vajalik minu püsiva töövõimetuse või puude tuvastamiseks või puude tuvastamisele eelneva rehabilitatsiooniplaani koostamiseks“. Nimetatud märkele annavad allkirja kõik isikud, kes taotlevad kutsehaiguse ja töövõimetuse protsendi tuvastamist. Seega on G. A andnud nõusoleku tema delikaatsete isikuandmete edastamiseks. 4 3-04-66 Tööandja kaasamine võib osutuda vajalikuks nii töötaja kui kolmanda isiku elu ja tervise kaitseks ning tööandja vabaduste kaitseks. Tööandja on vaja kaasata töövõime kaotuse kindlakstegemise menetlusse, sest siis on võimalik vältida teistele töötajatele kahju tekkimist.
3. *** AS apellatsioonkaebuses paluti muuta Tallinna Halduskohtu 22.02.2005 otsus osas, millega kohus ei nõustunud kaebaja seisukohaga, et kutsehaigusest põhjustatud püsiva töövõime kaotuse tuvastamisel G. A- l pidanuksid AEK ja arstliku ekspertiisi osakond juhinduma üksnes riikliku pensionikindlustuse seaduse sätetest ja selle alusel antud määrustest ning leidis, et arstliku ekspertiisi komisjonid on õigesti juhindunud eelkõige TsK §-st 464 ja ajutisest korrast, ning teha selles osas uus otsus. 01.01.2003 jõustunud RPKS sätete kõrval ei saa rakendada paralleelselt nõukogude ajast pärineva TsK ja
4. aastal vastu võetud ajutise korra norme. RPKS–s sätestatud menetlusosaliste pädevus ei saa olla laiem, kui seaduse eesmärk ja sellest tulenev seaduse reguleerimisobjekt. RPKS, mis käsitleb püsiva töövõimetuse kindlaks määramist ning TsK ja ajutise korra sätted, on kontseptuaalselt täiesti erinevad püsiva töövõime kaotuse kindlaksmääramise alused. Seetõttu ei saa neid üheaegselt ühe menetluse raames rakendada.
5. Sotsiaalkindlustusameti kirjalikus vastuses paluti jätta *** AS apellatsioonkaebus rahuldamata. Tervisekahjustuse hüvitamisega seotud asjades tuleb eelkõige juhinduda TsK ja ajutise korra sätetest. RPKS ja selle alusel antud vastuvõetud õigusakte tuleb arvestada niivõrd, kuivõrd nad omavad tähtsust püsiva töövõime kaotuse määramise protsessis, samuti töövõime kaotuse protsendi määramisel.
6. G. A kirjalikus vastuses apellatsioonkaebustele leiti, et Tallinna Halduskohtu 22.02.2005 otsus tuleb tühistada ja menetlus lõpetada, kuna asi ei kuulu halduskohtu pädevusse. RINGKONNAKOHTU PÕHJEN DUSED
7. HKMS § 7 lõike 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et vaidlustatud haldusaktiga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Kaebaja on märkinud, et vaidlustatud otsused rikuvad tema õigusi, kuna tuvastavad ebaõigesti kolmanda isiku tervisliku seisundi, milline asjaolu on aluseks kolmanda isiku nõuete esitamisel *** AS vastu. Nimelt on kolmas isik 17.10.2003 esitanud Ida-Viru Maakohtule hagi kutsehaigusest tingitud hüvitise väljamõistmiseks *** AS- lt. Eeltoodust tulenevalt on kaebeõiguse olemasolu kindlakstegemiseks oluline hinnata, kas vaidlustatud otsustel saab olla kaebaja poolt näidatud mõju tsiviilkohtumenetlusele. Kui töövõime kaotuse protsendi suuruse ja selle määramise asjaolude üle on võimalik vaielda ka hagimenetluses ning vaidlustatud otsused on siduvad üksnes riikliku töövõimetuspensioni maksmisel, ei riku need otsused kaebuse esitaja õigusi ning esitatud kaebused tuleb kaebeõiguse puudumise tõttu jätta rahuldamata.
8. Ringkonnakohus on seisukohal, et vaidlustatud otsuste näol ei ole tegemist tõenditega, mida pole võimalik hagimenetluses teiste tõenditega ümber lükata. Nimetatud järeldusele jõudis ringkonnakohus alltoodud asjaolusid arvestades. 5 3-04-66
9. Kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 95 lõike 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Vastavalt sama paragrahvi lõikele 3 võib seadusega sätestada, et teatud tõendi õigsust eeldatakse. Sarnaselt eeltoodule sätestab kehtiva TsMS § 232 lg 2, et ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Ringkonnakohtu hinnangul on vaidlustatud otsuse näol tegemist tuvastava haldusaktiga.

§ 60

lg 2 esimene lause sätestab, et kehtiva haldusakti resolutiivosa on kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele. Haldusakti resolutiivosa on siduv ka kohtutele. Üldjuhul on igaühele siduv ka tuvastava haldusakti resolutiivosa ja see tähendab, et kohus peab tuvastatud asjaolust juhinduma. Kahtlust ei ole selles, et töövõime kaotuse protsent tehti kindlaks vaidlustatud otsuse resolutiivosas. Haldusmenetluse seadus on üldseadus, millest võidakse konkreetse valdkonna õigusnormidega teha erandeid. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud otsuse aluseks olev ajutine kord ei omistanud töövõime kaotuse protsendi tuvastamise otsustele universaalset siduvust. Selle kasuks räägivad ennekõike kaebaja enda poolt esitatud argumendid. Kui ajutise korraga oleks soovitud näha ette otsuste universaalne siduvus, oleks tulnud näha ette ka kõigi puudutatud isikute kaasamine sellesse menetlusse. Seega nägi ajutine kord ette ekspertiisikomisjoni otsuste piiratud siduvuse, mis hõlmas vaid haldusmenetlused pensioni määramisel. Ajutis e korra erinormid jäid kehtima ka pärast haldusmenetluse seaduse ja riikliku pensionikindlustuse seaduse jõustumist. Seega ei tulene vaidlustatud otsuse siduvust ja kaebaja õiguste riivet

§ 60lg-st 2.

1. Kaebajal on võimalik tsiviilkohtumenetluses kostjana esitada oma vastuväited AEK-i otsusele, sh taotleda kohtuliku ekspertiisi läbiviimist. Ajutise korra punktist 6, mille kohaselt teeb kannatanu töövõime kaotuse astme kindlaks VEK protsentides, ei tulene , et kohtuvaidluse puhul ei ole lubatud töövõime kaotuse protsendi kindlakstegemisega seoses koguda täiendavaid tõendeid. Puudub mõistlik põhjendus, miks peaks AEK-i otsustele vastuväidete esitamine toimuma haldusmenetluses ja halduskohtumenetluses. Esiteks muudab see kahjunõude hagimenetluse ebaefektiivseks. Teiseks ei ole kaebaja huvi suunatud mitte niivõrd AEK-i otsuste kui haldusaktide tühistamisele ja nendest tulenevate avalik-õiguslike tagajärgede kõrvaldamisele, vaid sellele, et tema vastu esitatud hagi läbivaatamisel ning kahju väljamõistmisel võetaks aluseks õige töövõime kaotuse protsent. Viimatinimetatud eesmärki on võimalik saavutada ka hagimenetluses ilma haldusakte tühistamata. Põhjendamatu ning ebaproportsionaalne kolmanda isiku suhtes oleks kaebaja taotlusel AEK- i otsuste kui töövõimetuspensioni määramise aluseks olevate haldusaktide tühistamine halduskohtumenetluses. Halduskohtusse pöördumise põhjuseks ei saa olla asjaolu, et tsiviilasju menetlevad kohtud lähtuvad töövõime kaotuse protsendi kindlakstegemisel vaid AEK-i otsustest ning ei ole nõus täiendavaid kohtulikke ekspertiise määrama. Vastavalt TsMS § 232 lõikele 1 otsustab kohus selle üle, kas mingi väide on tõendatud, pärast tõendite hindamist oma siseveendumuse kohaselt. TsMS § 238 lõigetele 1 ja 3 võib kohus teatud alustel keelduda täiendavate tõendite kogumisest. Kui kaebaja leiab, et tema protsessiõigusi on hagimenetluses tõendile vale kaalu andmisega, täiendavate tõendite kogumise taotluse rahuldamata jätmisega või mingil muul moel rikutud, on tal õigus kohtulahend vaidlustada. 6 3-04-66
2. Ringkonnakohus nõustub kaebaja seisukohaga, et töövõime kaotuse protsendi määramine kui haldusmenetlus on suunatud RPKS-i ülesannete täitmisele, so töövõimetuspensioni määramisele. Selles kontekstis on põhjendatud tööandja menetlusse kaasamata jätmine. Nimelt ei riku tehtav otsus ka siis, kui töövõime kaotuse protsendi määramisel eksitakse, tööandja õigusi. Samas toimub töövõime kaotuse protsendi määramisel delikaatsete isikuandmete töötlemine, mistõttu allub vastav menetlus isikuandmete kaitse seadusest tulenevale eriregulatsioonile ning võib endast kujutada olulist eraelu riivet. Arvestades, et isiku taotlus töövõime kaotuse protsendi määramiseks võib jääda üldse rahuldamata või et isik soovib AEK-i otsuse alusel taotleda üksnes pensioni, mitte aga esitada nõuet tööandja vastu, oleks ekspertiisikomisjoni otsustele universaalse siduvuse omistamine ja sellest tulenevalt tööandja igakordne menetlusse kaasamine kolmanda isiku õiguste suhtes ebaproportsionaalne. Ringkonnakohus möönab, et ekspertiisikomisjoni otsuse universaalse siduvuse puudumine võib tuua kaasa lahknevad seisukohad isikule pensioni määramisel ja hüvitise väljamõistmisel. Siiski ei ole õiguskorras töövõimekaotuse kohta tehtavate lahendite ühtsus sellise kaaluga, mis õigustaks tööandja menetlusse kaasamisega kaasnevaid taga järgi.
3. Kuna kaebajal puudub kaebeõigus, tuleb halduskohtu otsus tühistada ning esitatud kaebused ja apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtukulud jäävad apellandi kanda. Sotsiaalkindlustusameti apellatsioonkaebus, milles taotleti vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamist, kuulub käesolevas kohtuotsuses toodud põhjendustel rahuldamisele. Vastustaja ei ole kohtukulude hüvitamist taotlenud. Viive Ligi Ivo Pilving Kaire Pikamäe 7