) § 82 alusel alates 11.05.2004. 10.05.2004 kandis kostja hagejale üle 651.43 krooni. Tööga mittekindlustamise eest maikuus tuleb kostjal maksta hagejale keskmist palka 7 tööpäeva eest 4480 krooni (7 päeva 8 tundi x 80 krooni). Lisaks nõudis hageja viiviseid 70 347.80 krooni (viivis 260 päeva eest 0,5% päevas 39 761.80 krooni), kui võtta sellest maha puhkusekompensatsioon 651.43 krooni, jääb saadaolevaks summaks 69 696.37 krooni. Kuna hageja lõpetas töölepingu
alusel kostjapoolsete lepingutingimuste rikkumise tõttu, tuleb kostjal maksta hagejale 2 kuu keskmise palga ulatuses kompensatsiooni 30 586 krooni ja lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest ühe kuu keskmist palka summas 15 293 krooni. Puhkuse kompensatsiooni tuleb kostjal hagejale maksta 5 päeva eest 3200 krooni. Koos tööraamatuga saatis kostja hagejale ka töölepingu nr 27. Töölepingus on kirjas, et hagejaga on tööleping lõpetatud
Hageja ei ole avaldanud soovi lõpetada töölepingut
lg 2 alusel 2 kuu hüvituse väljamõistmiseks, kuna kostja on seisukohal, et lõpetas lepingu
lg l alusel ja hageja ei ole seda vaidlustanud, märkides ainult, et tema ei ole avaldanud soovi lõpetada tööleping
Seetõttu leidis kohus, et tööleping hagejaga on lõpetatud
lg l alusel alates 10.05.2004 ja hagejal puudub õigus nõuda
§-is 82 lg 2 ettenähtud hüvitust. Hageja väited töötasu suuruse (lagede remondil 40 kr/m2, seinte remondil 35 kr/m2 ja akendega seinal 25 kr/m2), tehtud töö ja töötatud aja kohta (märtsis 243 tundi ja aprillis 193.35 tundi), on paljasõnalised, kuna hageja on esitanud selle kohta üksnes erinevaid omakäelisi arvestusi. Kostja esitatud 2004 märtsi, aprilli ja mai tööajaarvestuse tabelitest nähtuvalt töötas T.T. märtsis 184 tundi (23 päeva), aprillis 168 tundi (21 päeva) ning mais 4 tundi (0,5 päeva). Palgalehtede kohaselt on T. T arvestatud märtsis palka 3680 krooni ning aprillis 3360 krooni. Maikuu töötasu tõendi kohaselt on T. T arvestatud palka 80 krooni ja puhkusekompensatsiooni 571.43 krooni, mis kinnitab kostja väiteid töötasu 20 krooni tunnis kohta. Kuna hageja väited töötasu suuruse ja töötatud aja kohta on tõendamata, lähtub kohus kostja esitatud andmetest. Asjaolud, et AS Tartu Ehitus sõlmis hagejaga 11.08.2004 töölepingu, kus hageja palgaks oli ette nähtud 30 krooni tunnis, Leedu ettevõtte tööpakkumise kohaselt on maalri palk 2.32-3.48 EUR/m2 ning T. T ja Hardal Ehitus OÜ vahelisele lepingu järgi on T. T ostetava teenuse hinnaks 35 kr/m2, ei välista kostja ja hageja vahelist teistsugust kokkulepet. Tõendatud ei ole hagejale palga maksmine. Kostja lõpetas hagejaga töölepingu 10.05.2004 ning kandis hagejale üle lõpparve. Kostja esitatud tööaja tabelist nähtuvalt käis hageja 2004 mais tööl vaid 3. mail. Hageja kinnitab, et 2004 mais ta tööl ei olnud. Seetõttu ei pea kohus usutavaks, et hageja kutsuti 12.05.2004 kostja kontorisse, kus hageja võttis raha ning keeldus selle kohta allkirja andmast. Usaldusväärseks ei saa pidada ka samasuguseid tõendeid (märge palgalehel ja tunnistaja ütlused) 2004 märtsi ja aprilli palga välja maksmise kohta. Riigikohus on 03.05.2002 otsuses nr 3-2-1-39-02 märkinud, et palga maksmist ei saa tunnistajate ütlustega tõendada. Kindlustatute registri väljavõte ja asjaolu, et Maksuameti tõendi kohaselt on Teap Ehitus OÜ ajavahemikul 01.03.2004 - 30.04.2004 teinud T. T töötasu väljamakse 7040 krooni, millest on kinni peetud tulumaks 1812 krooni, ei tõenda iseenesest T. T töötasu reaalselt maksmist või maksmata jätmist. Seetõttu tuleb hageja kasuks välja mõista palk 2004 märtsi eest 3680 krooni ning aprilli eest 3360 krooni. 3
Kostja väitel oodati hagejat jätkuvalt tööle, hageja ei ole 02.08.2004 kohtule esitatud vastusest nähtuvalt mais tööl olnud. Lähtudes Vabariigi Valitsuse 23.08.2001 määrusest nr 278 Puhkusetasu arvutamise kord §-dest 2 lg 2; 3 lg l ja 4 ning arvestades töötatud 2 kuud ja päevatasu 119.32 krooni, tulnuks hagejale maksta puhkusehüvitist 5 päeva (28/12 x 2) eest kokku 596.60 krooni (5 x 119.32). Kostja on arvestanud ja maksnud hagejale puhkusehüvitist 571.43 krooni, seega ettenähtust 25.17 krooni vähem. Seetõttu tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 25.17 krooni rahalist hüvitust kasutamata puhkuse eest. Palgaseaduse (edaspidi PalS) § 35 kohaselt maksab palga maksmisega või töötaja pangakontole ülekandmisega viivitamise eest tööandja töötajale iga viivitatud päeva eest viivist 0,5% maksmisele või ülekandmisele kuulunud palgast. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-48-99 kohaselt tuleb viivist palga maksmisega viivitamisel maksta kuni töölepingu lõpetamise päevani. Töölepingu lõpetamisega lõpeb palga maksmine ja võimalik palga maksmisega viivitamine. Töölepingu lõpetamise päeval on tööandja PalS § 32 alusel kohustatud välja maksma lõpparvena kõik tööandjalt saadaolevad summad. Lõpparve kinnipidamise eest järgneb tööandja vastutus
Kuna kohus tuvastas, et kostja ei ole hagejale maksnud palka 2004 märtsi eest ning hageja leiab, et palk oleks tulnud talle välja maksta hiljemalt 30.04.2004, tuleb mõista kostjalt hageja kasuks välja PalS § 35 alusel viivis 2004 märtsi palga maksmisega viivitamise eest kuni töölepingu lõpetamiseni 10.05.2004 184 krooni (3680x0,5%x10). Tööleping lõpetati 10.05.2004 ning seetõttu puudub alus kostjalt aprilli palgaga maksmisega viivitamise eest viivise väljamõistmiseks, kuna aprilli palga oleks kostja pidanud maksma lõpparvena. PalS § 32 lg l kohaselt on tööandja kohustatud töölepingu lõppemise päeval töötajale maksma kõik tööandjalt saada olevad summad. Kui töötaja ei saanud töölepingu lõppemise päeval lõpparvet vastu võtta, on tööandja kohustatud maksma lõpparve viie päeva jooksul, arvates nõude esitamisele järgnenud päevast.
lg 2 kohaselt on lõpparve kinnipidamisel tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Kuna kostja ei ole käesoleva ajani maksnud hagejale lõpparvena kõike hagejal saadaolevaid summasid, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista
lg 2 alusel ühe kuu keskmine palk 3520 krooni (((3680+3360)/(23+21))x((23+21)/2)), arvestades Keskmise palga arvutamise korra §-des 2 lg 2, 3 lg l, 4 lg 4 sätestatut. Kokkuvõttes tuleb hageja kasuks välja mõista 2004 märtsi ja aprilli palk 7040 krooni, puhkusehüvitis 25.17 krooni, viivis palga maksmisega viivitamise eest 184 krooni ning ühe kuu keskmine palk lõpparve kinnipidamise eest 3520 krooni, kokku 10 769.17 krooni. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
Apellant oli esitanud avalduse töölepingu lõpetamiseks
alusel, samuti oli ta järginud
lg l ja § 73 lg 2, mistõttu tuleb poolte vahel töölepingu lõpetamise aluseks lugeda
ning töölepingu lõpetamise päevaks 11.05.2004; 2) on maakohus põhjendamatult jätnud arvestamata apellandi väite, et kokkulepitud tunnitasuks oli 35 krooni ning ebaõigesti tuvastanud apellandi palgamäära suuruseks 20 krooni tunnis. Kui tööandja oleks pakkunud töötasu alla 35 krooni tunnis, ei oleks apellant tööle asunudki. Samuti ei arvestanud maakohus apellandi esitatud tõenditega, mille kohaselt on ehitusfirmades tunnitasuks 35 krooni. Vastustaja esitatud palgalehest saab teha järelduse, et vastustaja maksab töötajatele ümbrikupalka, sest ei ole mõistlik ning loogiline, et töölised töötaksid firmas, kus palgamäär on kaks korda väiksem keskmisest palgamäärast. 3) palub apellant välja mõista märtsikuu saamata palga 8505 krooni (243 tundi x 35 krooni) ja aprillikuu palga 6767.25 krooni (193,35 tundi x 35 krooni), kokku 15 272.25 krooni, millest kuulub mahaarvestamisele 651.43 krooni. Kasutamata puhkuse eest tuleb välja mõista 258.85 x 5 = l 294.25 krooni,
lg 2 alusel tuleb välja mõista ühe kuu keskmine palk 7 636.13 krooni ning
5. OÜ Teap Ehitus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) on apellant ise määranud töölepingu lõpetamise päeva 05.05.2004 avalduses. Sellest nähtuvalt on apellandi viimane tööpäev 10.05.2004, mitte 11.05.2004; 2) kuna apellant avalduses ei selgitanud, mida ta mõistab palga mittemaksmise ja töö mitteandmise all (vastustaja oli apellandile palka maksnud ning tööd ei saa anda töötajale, kes ise tööle ei ilmu), käsitles vastustaja apellandi avaldust omal soovil töölt lahkumise avaldusena
lg l mõttes; 3) ei vaidlustanud esimese astme kohtus hageja töölepingu lõppemise tähtaega ega töölepingu lõpetamise alust. Vastavalt TsMS §-ile 319 lg 2 ei ole apellatsioonkaebusega võimalik esitada nõudeid, mida esimeses astmes pole esitatud, mistõttu on apellatsioonkaebuse väited töölepingu lõpetamise aja ja aluse suhtes asjassepuutumatud; 4) ei tõenda dokumendid, mille apellant esitas kokkulepitud palga suuruse tõendamiseks, apellandi ja vastustaja vahelise kokkuleppe sisu. Tõenditest on näha, millist tasu võidakse mujal maksta, kuid tõendid ei ole kohased laiendamiseks pooltevahelisele töösuhtele. Apellant kinnitas maakohtu istungil, et talle pidi makstama sama palju palka, kuid teistele sama tööandja juures sama tööd tegevatele töötajatele. Maakohus kuulas tunnistajana üle sama tööandja juures täpselt sama tööd teinud töötaja Laine Randet, kelle ütlustest nähtus, et talle maksti isegi paari krooni võrra väiksemat tunnitasu. Statistilise keskmise välja toomine ei saa kuidagi tõendada pooltevahelise palgakokkuleppe sisu. EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS 6. Tartu Ringkonnakohus jättis 25. mai 2005 otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. 7. Riigikohtu tsiviilkolleegium tühistas 11. jaanuari otsusega nr 3-2-1-124-05 Tartu Ringkonnakohtu 25. mai 2005 otsuse ja saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Otsuse kohaselt vaidlevad pooled selle üle, millises palgamääras kokku lepiti ja kas hagejal on õigus saada töölepingu lõpetamisel hüvitist
lg 1 p 3 järgi oli kokkulepe töötasu kohta üheks töölepingu kohustuslikuks tingimuseks. Seega pidid töötaja ja tööandja töölepingu sõlmimisel töötajale makstavas tasus kokku leppima. Kohtud on töötasu määra tuvastamisel põhjendamatult tuginenud üksnes kostja koostatud tööaja arvestuse tabelitele ja palgalehtedele ning jätnud arvestamata hageja väited, et pooled leppisid kokku kõrgemas tunnitasu määras. Kuna töösuhtes on töötaja nõrgemaks pooleks ja töölepingu kirjalik vormistamine on eelkõige tööandja kohustus, mille täitmata jätmise eest kannab tööandja
lg 3 järgi ka haldusvastutust, ei saa töölepingu kirjalikult vormistamata jätmise korral tuvastada töötasu kokkulepet üksnes kostja koostatud dokumentide alusel. Suulise töölepingu puhul puuduvad töötajal reeglina kirjalikud tõendid töötasu kokkuleppe kohta tööandja seaduse nõude järgimata jätmise tõttu ja seetõttu peab ka kirjaliku töölepingu vormistamata jätmise tagajärgede riski kandma tööandja. Eeltoodust tulenevalt, kui poolte kokkulepet usaldusväärsete kirjalike tõendite alusel tuvastada ei saa, tuleb töötasu kindlakstegemisel lähtuda mõistlikust töötasu määrast, mida sama tegevusalaga ettevõtted tavapäraselt sama kvalifikatsiooniga töötajale maksavad. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata ka hageja esitatud tõendeid selle kohta, millist töötasu teised ettevõtted sama töö eest maksavad (tl-d 110-113), ning juhul, kui poolte kokkulepet ei ole võimalik kindlaks teha, tuvastada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja maalritele tavapäraselt makstav keskmine mõistlik tasu. Riigikohtu 30. septembri 2003 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-95-03 asus kolleegium seisukohale, et kui töötaja ei ole esitanud avaldust lõpetada tööleping
Riigikohtu 10. novembri 2005 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-120-05 märkis kolleegium lisaks, et sellises olukorras on tööandjal võimalik lõpetada tööleping töötaja algatusel
lg 1 alusel etteteatamistähtaja möödumisel või vaidlustada töölepingu lõpetamise alus töövaidlusorganis. Käesolevas vaidluses on tuvastatud, et hageja esitas 5. mail 2004 avalduse töölepingu lõpetamiseks
Samuti teatas hageja, et ei tule alates
Töötaja avaldus töölepingu lõpetamiseks on ühepoolne tehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 67 mõttes, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Kuna hageja soovis lõpetada töölepingu
lg 1 alusel, tuleb kohtul kontrollida
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL
lg 1 alusel tööandja poolse lepingutingimuste rikkumise tõttu ning loeb väljamõistetuks OÜ-lt Teap Ehitus 27 039.57 krooni T. T kasuks. Samuti tuleb välja mõista OÜ-lt Teap Ehitus menetluskulud 3102 krooni riigituludesse. Muus osas tuleb jätta Tartu Maakohtu 2. märtsi 2005 otsus muutmata. 6
S § 10 lg 1 järgi määratakse töötaja palgamäär kindlaks töölepingu sõlmimisel poolte kokkuleppel ja töölepingu sõlmimise ajal kehtinud
lg 1 p 3 järgi oli kokkulepe töötasu kohta üheks töölepingu kohustuslikuks tingimuseks. Seega pidid töötaja ja tööandja töölepingu sõlmimisel töötajale makstavas tasus kokku leppima. Asjas on olemas poolte vahel suuline tööleping, kirjalik tööleping on jäänud vormistamata. Hageja väitel leppisid pooled kokku järgmises töötasus: lagede remont 40 kr/m2, seinte remont 35 kr/m2 ja akendega sein 25 kr/m2. Kostja seisukoha kohaselt oli kokkulepe töötasus 20 krooni tunnis. Maakohus on töötasu määra tuvastamisel põhjendamatult tuginenud üksnes kostja koostatud tööaja arvestuse tabelitele ja palgalehtedele ning jätnud arvestamata hageja väited, et pooled leppisid kokku kõrgemas tunnitasu määras. Kuna töösuhtes on töötaja nõrgemaks pooleks ja töölepingu kirjalik vormistamine on eelkõige tööandja kohustus, mille täitmata jätmise eest kannab tööandja
lg 3 järgi ka haldusvastutust, ei saa töölepingu kirjalikult vormistamata jätmise korral tuvastada töötasu kokkulepet üksnes kostja koostatud dokumentide alusel. Suulise töölepingu puhul puuduvad töötajal reeglina kirjalikud tõendid töötasu kokkuleppe kohta tööandja seaduse nõude järgimata jätmise tõttu ja seetõttu peab ka kirjaliku töölepingu vormistamata jätmise tagajärgede riski kandma tööandja. Kui poolte kokkulepet usaldusväärsete kirjalike tõendite alusel tuvastada ei saa, tuleb töötasu kindlakstegemisel lähtuda mõistlikust töötasu määrast, mida sama tegevusalaga ettevõtted tavapäraselt sama kvalifikatsiooniga töötajale maksavad. Seega tuleb asjas hinnata ka hageja ja kostja poolt esitatud tõendeid teiste ehitusettevõtjate tunni- ja tükitööhindade kohta. Hageja poolt esitatud tõendite kohaselt (tl 110 – 113) oli AS Tartu Ehitus olnud 2004 augustis nõus tasuma maalrile töötasu 30 krooni tunnis ning Hardal Ehitus OÜ on tasunud 2004 juulis 35 kr/m2. Kostja on esitanud OÜ Stesamex kirja, mille kohaselt oli 2004 märtsis-aprillis Tartu-Jõgeva piirkonnas maalri tavapärane tasu 20-25 krooni tunnis. Ringkonnakohus leiab, et hageja poolt esitatud AS Tartu Ehitus ja tema vahel sõlmitud töölepingus märgitud tasu 30 krooni tunnis saab lugeda 2004 märtsis - aprillis maalritele tavapäraselt makstavaks keskmiseks mõistlikuks tasuks. Kostja poolt esitatud OÜ Stesamex kirjas on märgitud maalri tavapärane tasu Tartu-Jõgeva piirkonnas, kuid asjas on vajalik maalri tasu vaid Tartu piirkonnas ning kuna hageja poolt esitatud tasu 30 krooni tunnis hõlmab Tartu piirkonda, siis tuleb seda lugeda mõistlikuks. Samas võtab ringkonnakohus tööajaarvestuse aluseks mitte hageja poolt esitatud arvestuse, vaid töö- ja puhkeaja seaduse §-is 4 lg 1 sätestatud tööaja üldise riiklik norm 8 tundi päevas ehk 40 tundi nädalas. Maakohus on õigesti leidnud, et tõendatud ei ole kostja poolt hagejale palga maksmine perioodil märts – aprill. Märts 2004 ja aprill 2004 palgalehtedel puudub T. T allkiri (tl 33-34). Hageja enda seletuse kohaselt ei ole ta saanud 2004 märtsi ja aprilli töötasu. Kostja väitel sai hageja töötasu, kuid keeldus allkirja andmast. Riigikohtu 03.05.2002 otsuses nr 3-2-1-39-02 väljendatud seisukoha kohaselt on palga maksmine tööandja rahaline kohustus ning selle täitmist ei saa tunnistajate ütlustega tõendada. Seega ei tõenda hagejale palga maksmist märts 2004 ja aprill 2004 palgalehed, sest neil puudub hageja allkiri. Samuti ei tõenda palga maksmist kindlustatute registri väljavõte (tl 40), mille kohaselt OÜ Teap Ehitus ajavahemikul 01.03.2004 – 30.04.2004 7
o kuni töölepingu lõpetamiseni 10.05.2004). Kostja väitel ei ilmunud hageja ise tööle alates
lg 2 alusel, kuna ta leidis, et ta lõpetas ise töölepingu vastavalt
§-ile 82 lg
Riigikohtu
lg 1 alusel etteteatamistähtaja möödumisel või vaidlustada töölepingu lõpetamise alus töövaidlusorganis. Käesolevas vaidluses on tuvastatud, et hageja esitas 5. mail 2004 (tl 14) avalduse töölepingu lõpetamiseks
Samuti teatas hageja, et ei tule alates
Olukorras, kus hageja oli esitanud avalduse töölepingu lõpetamiseks
lg 1 aluse, oli kostjal võimalik lõpetada tööleping töötaja algatusel
lg 1 alusel etteteatamistähtaja möödumisel või vaidlustada töölepingu lõpetamise alus töövaidlusorganis. Kostja ei ole vaidlustanud töölepingu lõpetamise alust töövaidlusorganis ja seetõttu oleks ta pidanud lõpetama töölepingu etteteatamistähtaja möödumisel
Töötaja avaldus töölepingu lõpetamiseks on ühepoolne tehing, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Kuna hageja soovis lõpetada töölepingu
lg 1 alusel, oleks maakohus pidanud kontrollima
Hageja on esitanud avalduse töölepingu lõpetamiseks
Ringkonnakohus leiab, et kuna asjas on tuvastatud kostja poolt hagejale palga mittemaksmine, siis oli olemas alus töölepingu lõpetamiseks
Tulenevalt eeltoodust, on kostja lõpetanud ebaseaduslikult töölepingu
lg 1 alusel ning seetõttu tuleb
T ja OÜ Teap Ehitus vahel sõlmitud tööleping lõppenuks
lg 1 järgi töölepingu lõpetamise alus, tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks
Lähtudes Vabariigi Valitsuse 23.08.2001 määrusest nr 278 Puhkusetasu arvutamise kord §-dest 2 lg 2; 3 lg l ja 4 ning arvestades töötatud 2 kuud (59 kalendripäeva) ja päevatasu 179 krooni, tulnuks hagejale maksta puhkusehüvitist 5 päeva eest 895 krooni (5 x 179 = 895). Kostja on arvestanud ja maksnud hagejale puhkusehüvitist 571.43 krooni, seega ettenähtust 323.57 krooni vähem. Seetõttu tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 323.57 krooni rahalist hüvitust kasutamata puhkuse eest. PalS § 35 kohaselt maksab palga maksmisega või töötaja pangakontole ülekandmisega viivitamise eest tööandja töötajale iga viivitatud päeva eest viivist 0,5% maksmisele või ülekandmisele kuulunud palgast. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-48-99 kohaselt tuleb viivist palga maksmisega viivitamisel maksta kuni töölepingu lõpetamise päevani. Töölepingu lõpetamisega lõpeb palga maksmine ja võimalik palga maksmisega viivitamine. Töölepingu lõpetamise päeval on tööandja PalS § 32 alusel kohustatud välja maksma lõpparvena kõik tööandjalt saadaolevad summad. Lõpparve kinnipidamise eest järgneb tööandja vastutus
Kostja ei ole hagejale maksnud palka 2004 märtsi eest ning hageja leiab, et palk oleks tulnud talle välja maksta hiljemalt 30.04.2004. Lähtudes eeltoodust, tuleb mõista kostjalt hageja kasuks välja PalS § 35 alusel viivis 2004 märtsi palga maksmisega viivitamise eest kuni töölepingu lõpetamiseni 10.05.2004 276 krooni (5520 x 0,5% x 10). Tööleping lõpetati 10.05.2004 ning seetõttu puudub alus kostjalt aprilli palgaga maksmisega viivitamise eest viivise väljamõistmiseks, kuna aprilli palga oleks kostja pidanud maksma lõpparvena. Samuti oleks tulnud maksta maikuu eest maksmata töötasu 40 krooni lõpparvena. Vastavalt PalS §-ile 32 lg l on tööandja kohustatud töölepingu lõppemise päeval töötajale maksma kõik tööandjalt saada olevad summad. Kui töötaja ei saanud töölepingu lõppemise päeval lõpparvet vastu võtta, on tööandja kohustatud maksma lõpparve viie päeva jooksul, arvates nõude esitamisele järgnenud päevast.
lg 2 kohaselt on lõpparve kinnipidamisel tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Kuna kostja ei ole käesoleva ajani maksnud hagejale lõpparvena kõike hagejal saadaolevaid summasid, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista
lg 2 alusel ühe kuu keskmine palk 5280 krooni (5520 +5040 : 44 = 240; 240 x 22 = 5280), arvestades Keskmise palga arvutamise korra §-des 2 lg 2, 3 lg l, 4 lg 4 sätestatut. Kokkuvõttes tuleb hageja kasuks välja mõista 2004 märtsi, aprilli ja mai palk 10 600 krooni,
lg 2 alusel hüvitus kahe kuu keskmise palga ulatuses 10 560 krooni, puhkusehüvitis 323.57 krooni, viivis palga maksmisega viivitamise eest 276 krooni ning ühe kuu keskmine palk lõpparve kinnipidamise eest 5280 krooni, kokku 27 039.57 krooni. Apellatsioonkaebuses esitatud taotlus muuta töölepingu lõpetamise kuupäeva tuleb jätta rahuldamata. Hageja enda avalduse kohaselt on ta teatanud, et ei tule enam tööle alates 11. maist 2004. Vastavalt
§-ile 73 lg 2 on töölepingu lõpetamise päevaks töötaja tööloleku viimane päev. Kuna hageja enda tahte kohaselt sai lugeda tööloleku viimaseks päevaks 10. mai 2004, siis ongi õigesti sel kuupäeval tööleping lõpetatud. Vastavalt „Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse“ §-ile 3 enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.