← Eesti

3-03-3/5

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Oliver Kask, liikmed Viive Ligi ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. mai 2006, Tallinn Haldusasja number 3-03-3 Haldusasi U. P. kaebus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  2. jaanuari
  3. a otsuse nr 10489 ja
  4. aprilli
  5. a otsuse nr 10643 tühistamiseks ja Tallinna Linnavalitsuse
  6. jaanuari
  7. a korralduse nr 249-k tühistamiseks * asuva elamu tagastamise osas Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu
  8. veebruari
  9. a otsus haldusasjas nr 3-99/2004 Menetluse alus ringkonnakohtus U. P. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
  10. aprill 2006 Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebuse esitaja U. P. (isikukood *), esindaja Andres Hallmägi Vastustaja Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjon, esindaja Tiit Mäger Vastustaja Tallinna Linnavalitsus, esindaja Tiit Mäger Kolmas isik R.H.F. R (isikukood *), esindaja Äili Rodi RESOLUTSIOON
  11. Muuta Tallinna Halduskohtu
  12. veebruari
  13. a otsuse haldusasjas nr 3-99/2004 põhjendusi, asendades need Tallinna Ringkonnakohtu
  14. oktoobri 1998 otsuses nr II3/257/98 toodud seisukohtade siduvuse osas käesoleva otsuse punktis 8 toodud põhjendustega.
  15. Muus osas jätta U. P. apellatsioonkaebus rahuldamata.
  16. Jätta U. P. kohtukulud tema enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest
  17. mail
  18. Kassatsioonkaebus peab hiljemalt tähtaja viimasel päeval olema jõudnud kohtusse (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 62). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 3-03-3
  19. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 16.09.1996 otsusega nr 7870 jäeti rahuldamata R.H.F. R. taotlus Tallinnas *, ** ja *** (endine *, *, endisel kinnistul 2417) asunud ehitiste ja krundi tagastamiseks põhjendusega, et vara omanikud W. R. ja C.-I.-J. R. ei olnud seisuga 16.06.1940 Eesti Vabariigi kodanikud, seega ei kuulu nemad ega nende pärijad vastavalt omandireformi aluste seaduse (ORAS) §-s 7 märgitud omandireformi õigustatud subjektide ringi. R.H.F. R esitas Tallinna Linnavaraametile 02.05.1997 R. suguvõsa varade jagamise korraldamise ja ostu-müügilepingu notariaalselt tõestatud fotokoopia ning taotluse vaadata uuesti läbi ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 16.09.1996 otsused nr 7870, 7871 ja 7872 ning tunnistada R.H.F. Ri poolt taotletud varad omandireformi objektiks ning avaldaja õigustatud subjektiks. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 15.09.1997 protokollilise otsusega jäeti viidatud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsused muutmata ja leiti, et taotleja poolt esitatud leping on vastavalt selle lepingu §-le 7 eelleping, kus pooled kohustuvad ostu-müügilepingu sõlmima ning et ORAS § 7 lg-s 4 käsitletud lepingut, mis annaks taotlejale õiguse nõuda võõrandatud vara tagastamist, komisjonile esitatud ei ole. R.H.F. R esitas eelnimetatud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 15.09.1997 protokollilise otsuse peale kaebuse ÕVVTK keskkomisjonile. ÕVVTK keskkomisjon jättis oma 11.12.1997 otsusega esitatud kaebuse rahuldamata, leides et 07.02.1940 koostatud leping on eelleping, mille objektiks oli ostumüügilepingu sõlmimine ning et Balti Eraseaduse §-de 2994 ja 3004 kohaselt nõuti kinnisvarade korroboratsiooni, Balti Eraseaduse § 2996 kohaselt tõi kohustusliku vormi rikkumine kaasa tehingu kehtetuse. R.H.F. R esitas 10.02.1998 ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 15.09.1997 protokollilise otsuse peale ja ÕVVTK keskkomisjoni 11.12.1997 otsuse peale kaebuse Tallinna Halduskohtule (haldusasi nr 3-282/98). Tallinna Halduskohtu 06.07.1998 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. R.H.F. R esitas Tallinna Halduskohtu 06.07.1998 otsusele haldusasjas nr 3282/98 apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule. Tallinna Ringkonnakohtu 12.10.1998 otsusega haldusasjas nr II-3/257/98 tühistati Tallinna Halduskohtu 06.07.1998 otsus haldusasjas nr 3-282/98, tunnistati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 15.09.1997 protokolliline otsus ja ÕVVTK keskkomisjoni 11.12.1997 otsus seadusevastaseks ning tehti linnakomisjonile ja keskkomisjonile ettepanek asi uuesti läbi vaadata ja teha uus otsus. Juhindudes Tallinna Ringkonnakohtu 12.10.1998 otsusest haldusasjas nr II-3/257/98 luges ÕVVTK Tallinna linnakomisjon oma 01.02.1999 otsusega nr 10489 Tallinnas */**/*** (endisel kinnistul 2417) asunud ehitised ja krundi omandireformi objektiks, samuti luges komisjon tõendatuks, et õigusvastase võõrandamise ajal kuulus vara H. R. ning tunnistas selle vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks R.H.F. Ri. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 16.09.1996 otsus nr 7870 tühistati. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 12.04.1999.a. otsusega nr 10643 muudeti ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 01.02.1999.a. otsuse nr 10489 punkti nr 1, jättes sellest välja sõnad „end. *, *". Tallinna Linnavalitsuse 22.11.2000.a. korraldusega nr 4402-k tagastati Tallinnas * ja 45 endisel kinnistul nr 2417 asuvatest elamutest 36/100 mõttelist osa ja ** endisel kinnistul nr 2417 asuvast elamust 35/100 m.o R.H.F.R.. * ja *** asuvate elamute 64/100 m.o ja ** asuva elamu 65/100 m.o jäeti tagastamata põhjendusega, et elamud on endisel individualiseeritaval kujul säilinud osaliselt. Hoonete mõttelise osa kompenseerimise menetlust ei alustatud. Tallinna Linnavalitsuse 31.01.2001.a. korraldusega nr 249-k tühistati Tallinna Linnavalitsuse 22.11.2000.a. korraldus nr 4402-k. Sama korraldusega tagastati Tallinnas * ja *** endisel 2

(12)3-03-3 kinnistul nr 2417 asuvatest elamutest 64/100 m.o ja ** endisel kinnistul nr 2417 asuvast elamust 65/100 m.o ja pesuköök R.H.F. Rile. * ja 45 asuvate elamute 36/100 m.o ja ** asuva elamu 35/100 m.o jäeti tagastamata põhjendusega, et elamud on endisel individualiseeritaval kujul säilinud osaliselt, ning alustati hoonete mõttelise osa kompenseerimise menetlust. 2. U. P. esitas halduskohtule kaebuse ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 01.02.1999 otsuse nr 10489 ja 12.04.1999 otsuse nr 10643 ning Tallinna Linnavalitsuse 31.01.2001 korralduse nr 249-k tühistamiseks * asuva elamu tagastamist puudutavas osas. U. P. esitas 27.02.2001 kaebuse, milles taotles Tallinna Linnavalitsuse 22.11.2000 korralduse nr 4402-k ja 31.01.2001 korralduse nr 249-k tühistamist. 06.11.2001 esitas U. P. kaebuse täienduse, milles taotles ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 01.02.1999 otsuse nr 10489 ja 12.04.1999 otsuse nr 10643 seadusevastaseks tunnistamist ja tühistamist. Tallinna Halduskohtu 21.11.2001 määruse p-ga 3 haldusasjas nr 3-813/2001 tagastati kaebuse täiendusena esitatud kaebus. 30.01.2002 Tallinna Halduskohtu kohtuotsusega haldusasjas nr 3-60/02, endine nr 3-813/01, jäeti U. P. kaebus Tallinna Linnavalitsuse 31.01.2001 korralduse nr 249-k tühistamise ja Tallinna Linnavalitsuse 22.11.2000 korralduse nr 4402-k õigusvastasuse tuvastamise nõudes rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 22.11.2002 otsusega haldusasjas nr 2-3/330/2002 tühistati Tallinna Halduskohtu 30.01.2002 otsus haldusasjas nr 3-60/2002 osas, millega jäeti rahuldamata U. P. kaebus Tallinna Linnavalitsuse 31.01.2001 korralduse nr 249-k tühistamiseks * asuva elamu tagastamist puudutavas osas ja saadeti asi tühistatud osas Tallinna Halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Tallinna Ringkonnakohus jagas oma otsuses halduskohtu seisukohta, et U. P.il puudub põhjendatud huvi Tallinna Linnavalitsuse 22.11.2000 korralduse nr 4402-k õigusvastasuse kindlakstegemiseks ning et Tallinna Linnavalitsuse 31.01.2001 korraldus nr 249-k osas, millega tagastati endisel kinnistul 2417 asuvad elamud *** ja **, ei saa rikkuda U. P.i õigusi. U. P.i õigusi võib rikkuda vaid * asuva elamu tagastamine. Ringkonnakohus märkis, et halduskohus on käsitlenud 21.11.2001 määruses õigesti kaebusena U. P.i poolt 06.11.2001 esitatud kaebuse täiendust, milles paluti tunnistada seadusevastaseks ja tühistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 01.02.1999 otsus nr 10489 ja 12.04.1999 otsus nr 10643, kuid tagastanud selle ebaõigesti. Ringkonnakohus osutas sellele, et U. P.i 06.11.2001 kaebus halduskohtu menetluses olevas kaebuses vaidlustatud linnavalitsuse korralduste andmise aluseks olevate kohaliku komisjoni otsuste vaidlustamiseks on esitatud ilmselt kaebetähtaja rikkumisega ning kaebuses ei ole esitatud tähtaja ennistamise taotlust ega tähtaja möödalaskmise põhjusi. Osutatud kaebuse puudus on kõrvaldatav. 17.03.2003 määrusega võttis Tallinna Halduskohus menetlusse U. P.i kaebuse Tallinna Linnavalitsuse 31.01.2001 korralduse nr 249-k tühistamiseks * asuva elamu tagastamist puudutavas osas. Sama määrusega jättis kohus U. P.i 06.11.2001 kaebuse ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 01.02.1999 otsuse nr 10489 ja 12.04.1999 otsuse nr 10643 peale käiguta ning andis kaebajale tähtaja kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse ja tähtaja möödalaskmise põhjuste esitamiseks. 04.04.2003 esitas U. P. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 01.02.1999 otsuse nr 10489 ja 12.04.1999 otsuse nr 10643 tühistamiseks kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse. 12.09.2003 määrusega lõpetas Tallinna Halduskohus HKMS § 12 lg 3 alusel menetluse U. P.i kaebuses ÕVVTK Tallinna hinnakomisjoni 01.02.1999 otsuse nr 10643 ja 12.04.1999 otsuse nr 10643 tühistamise nõudes. U. P. esitas Tallinna Halduskohtu 12.09.2003 määruse peale erikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule ja Tallinna Ringkonnakohtu 10.12.2003 määrusega haldusasjas 3
(12)3-03-3 nr 2-3/786/03 tühistati Tallinna Halduskohtu 12.09.2003 määrus, rahuldati U. P.i kaebetähtaja ennistamise taotlus ning ennistati kaebuse esitamise tähtaeg ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 01.02.1999 otsuse nr 10643 ja 12.04.1999 otsuse nr 10643 tühistamise nõudes. Seega on kaebuse esemeks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 01.02.1999 otsus nr 10489 ja 12.04.1999 otsus nr 10643 ning Tallinna Linnavalitsuse 31.01.2001 korraldus nr 249-k * asuva elamu tagastamist puudutavas osas. 3. Tallinna Halduskohtu 09.02.2005 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Halduskohtu otsuse põhjendused olid järgmised:
  1. a)Tallinna Ringkonnakohtu 12.10.1998 otsusega nr II-3/257/98 lahendati R.H.F. Ri kaebus sisuliselt ja jõuti järeldusele, et kaebuse esitaja vanaisa H. R. oli sõlminud vara omandamiseks vara omanikega enne 16.06.1940 lepingu ja oli täitnud vara omandamiseks võetud kohustused. Vara omandiõigus jäi lõpuni vormistamata pooltest mitteolenevatel põhjustel. Ringkonnakohtu otsusega tunnistati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 15.09.1997 protokolliline otsus ja ÕVVTK keskkomisjoni 11.12.1997 otsus seadusevastaseks ning tehti linnakomisjonile ja keskkomisjonile ettepanek asi uuesti läbi vaadata ning teha uus otsus. Jõustunud kohtuotsus oli ÕVVTK Tallinna linnakomisjonile täitmiseks kohustuslik. U. P.il on võimalik nõuda HKMS § 81 lg 1 p 2 alusel kohtuvigade parandamist, kui Tallinna Halduskohtu otsusega nr 3-282/98 ja Tallinna Ringkonnakohtu otsusega nr II-34/257/98 otsustati tema õiguste ja kohustuste üle. Käesolevas asjas ei saa kohus teha jõustunud kohtuotsusele vastupidise sisuga otsust. Kohtuvigade parandamise avalduse rahuldamise korral võib haldusmenetlust uuendada HMS § 44 alusel käesolevas asjas vaidlustatud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuse muutmiseks.
  2. b)Käesolevas haldusasjas on kaebaja U. P. esitanud täiendava argumendina väite, et lepingus nimetatud varast oli osa kinnistuid 1939.a. võõrandatud Karl Koolile. Käesolevas asjas vaidlustatud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsustega on loetud omandireformi objektiks Tallinnas, */43/45 endisel kinnistul nr 2417 asunud ehitised ja krunt. Kohtule tõendina esitatud 1939.a. notar Kristelsteini registri väljavõttest ei nähtu nimetatud kinnistu nr 2417 võõrandamist. Notar Kristelsteini registrist nähtub kinnistute nr 727 ja nr 3627 võõrandamine.
  3. c)Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimikus asub Perekonnaseisuasutuse 20.08.1997 teatis nr 646, milles on märgitud, et H.-T. R. sündis 16.12.1864 Kõpu vallas ja suri 10.12.1943 Tallinnas Nõmmel. Sama kinnitab ka kaebaja esindaja poolt kohtule esitatud Tallinna Perekonnaseisuameti 30.11.2004 kiri nr 1-6/2876. Asjaolu, et H.-T. R. oli kaebuse esitaja vanaisa, kinnitavad õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimikus (I osa) olevad tõendid. Seega on tõendatud, et vara võõrandamise hetkel oli vara omanikuks H. R. ning et vara tagasi taotleja R.H.F. R on tema pärija ORAS § 8 mõistes. Tõenditega on vastuolus kaebuse väide, et E. R. ja T. R. suguvõsadel ei ole mingit seost ning E. R. ei olnud venda. Ka 07.02.1940 lepingu tekstist nähtub (§ 1), et vara ostu-müügi eesmärgiks oli hüvitada H. R. R. suguvõsas kuuluvat vara osa W . ja C.I.-J. R. poolt. Samuti nähtub lepingust (§ 3), et ostja H. R. on volitanud oma poega R.J.-A. R. seisma Eestis tema kõigi huvide eest. Nimetatud asjaolud viitavad üheselt sugulussidemetele. Kaebaja poolt kohtule esitatud R.H.F R. poolt halduskohtule tehtud avaldustes, kus ta oma sugulasi on kirjeldanud, ei ole esitatud sugulussidemete kohta eeltoodud tõenditest erinevaid andmeid. Kaebaja esitatud väljavõttes 1937.a. ilmunud raamatust "Välis-Eesti tegelased" R., E., T. p. kohta märgitakse ainult tema isa ja abikaasa nimi, ei käsitleta aga E. R. teisi sugulasi.
  4. d)Asjaolu, et käesoleval hetkel ei ole lepingu originaaleksemplari säilinud, ei tähenda, et lepingut pole sõlmitud. Lepingust tehtud fotoärakiri asub õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimikus ja on esitatud kohtule käesolevas haldusasjas. Vastustaja esindaja kinnitas kohtuistungil, et 07.02.1940 lepingu originaaleksemplar oli ÕVVTK 4
(12)3-03-3 Tallinna linnakomisjoni käsutuses ja komisjoni liikmed on lepingu originaaleksemplari näinud. Kriminaalasja nr 01231609879 menetlus lõpetati, kuna R.-H.-F. R. käitumises ei nähtu KrK § 143 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseisu ning ei ole leidnud tõendamist, et R.i suguvõsa varade jagamise korraldamise ja ostu-müügileping oleks võltsing. Asjaolu, et R.i suguvõsa varade jagamise korraldamise ja ostu-müügilepingus tunnistajatena märgitud isikuid ei ole 1939-1940. aastatel Berliinis elanud ja nende aadresse ei ole 1939-1940. aastatel Berliinis olemas olnud, isikud ja aadressid ei ole kokkuviidavad, ei anna alust järeldada, et selliseid isikuid ei ole eksisteerinud ja seetõttu on lepingule antud väär hinnang. Puuduvad andmed, kuidas kanti 1939. ja 1940. aastatel, arvestades sõjasündmusi, andmeid registrisse ja mille alusel koostati aadressraamatuid. Ka hõlmavad tehtud järelepärimised ainult Berliini linna, samas ei ole lepingus märgitud, et nimetatud isikute elukohaks oleks olnud Berliin. Põhjendamatu on järelpärimiste alusel saadud vastustest järeldada, et lepingu sõlmimiseks volikirja tõestanud notarit ei olnud Saksamaal olemas. Puudub teave nende andmekogude koostamise kohta. Ka asjaolu, et Melshessneri või Melsheimeri nimelist isikut Berliinis notarina registreeritud ei olnud, ei tõesta, et selline notar Berliinis tegutseda ei saanud. Tallinna notar Jakob Kristelsteini sissekanne notariaalregistrisse kinnitab Hans Melsheimeri või Hans Melshessneri (kirjapilt lubab lugeda välja mõlemat nime) nimelise notari olemasolu, mis on aktsepteeritud nii sissekande teinud Tallinna notari kui ka Berliini Eesti Saatkonna poolt. Seega tegutses 1939. aasta kevadel Berliinis notar nimega Hans Melshessner või Melsheimer. Asjas ei ole esitatud tõendeid, mis välistaksid võimaluse, et kõnealune isik on ka järelpärimisele saadud vastuses märgitud advokaat. Seega ei ole kaebuse esitaja esitatud kahtlused piisavad väitmaks, et R.i suguvõsa varade jagamise korraldamise ja ostu-müügileping on võltsing. Lepingust nähtuvalt on lepingu Tallinna notar Eerik Kokkeri poolt lepingukava kohaselt omal käel üles trükkinud W.R. ja H.R.. Asjaolu, et lepingus on kirjavigu, ei anna alust lugeda lepingut võltsinguks. Lepingu võimalikku võltsitust ei tõenda eelnimetatud lepingu taasväljailmumisega seotud näilised vastuolud ega lepingu kadumisega seotud asjaolud, samuti see, mis keeles lepingu originaalid tehti, või see, mis keelsed olid lepingule allakirjutanud tunnistajamehed.
  1. e)Rahvusarhiivi 14.05.2001 teatis 1147/TL, millest nähtub asjaolu, et arhiivis ei leitud andmeid selle kohta, et H. R. oleks 1940. aastal ületanud Eesti piiri, et sõlmida 07.02.1940 leping, ei tõenda, et nimetatud isik tegelikult Berliinis ei käinud.
  2. f)Puudub alus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 01.02.1999 otsuse nr 10489 ja 12.04.1999 otsuse nr 10643 tühistamiseks. Vara tagastamise või mittetagastamise küsimuse otsustamisel ei ole omavalitsuse täitevorgan pädev muutma või tühistama ÕVVTK kohaliku komisjoni otsust. Ekspert N. B. poolt 01.02.2000 koostanud õigusvastaselt võõrandatud vara endisel individualiseeritaval kujul säilivuse määra eksperthinnangust nähtub, et * elamust säilinud jääkväärtuse mõtteline osa on 64 % ning parenduste ja uuenduste jääkväärtuse mõtteline osa on 36 %. Seega on vaidlustatud korraldus 249-k kooskõlas eksperthinnangu järeldustega. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 4. U. P.i apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus järgmistel põhjustel:
  3. a)U. P. ei olnud Tallinna Halduskohtu haldusasjas 3-282/98 menetlusosaliseks ega saanud esitada oma väiteid. Ringkonnakohtule ei olnud esitatud neid tõendeid, mida U. P. esitas käesolevas haldusasjas. Uurimispõhimõttest lähtudes oli halduskohtul kohustus teha otsus arvestades kõiki asjas kogutud tõendeid ning mitte piirduda väitega, et selles vaidluses on juba otsus tehtud. U. P. esitas väljavõtte notar Kristelsteini registrist (II, lk 42-43) tõendamaks, et H. K. võõrandas kinnistud nr 727 ja nr 3627 (nn „Nõmme kinnistud") 1939. aastal, seega aasta enne 1940. a. eellepingut, K. K. korrektse notariaalse protseduuriga. Seetõttu ei saanud need kinnistud olla eellepingu objektiks. See asjaolu ei saanud olla Eerik Kokkeril kui E. R.i ihunotaril, kes 5
(12)3-03-3
  1. b)
  2. c)
  3. d)
  4. e)oli kõiki E. R.i varaga seotud asju ajanud, teadmata. Seetõttu oli 1940. a. eellepingu koostajatest ettevaatamatu märkida lepingus, et leping on koostatud notar Kokkeri lepingukava alusel. Notar Kokker ei oleks teinud ettepanekut müüa vara, mis müüjatele ei kuulugi. V. B. asus haldama 1936. aastal, mitte 1939. aastal. H. R. ei olnud vara omanik. 1937. aasta kohtuotsuse kohaselt ei olnud *, 43, 45 asuv kinnistu nr 2417 R.H.F. Ri suguvõsa omand. Kinnistu ainuomanik oli kuni surmani E. R. ja tema kaks pärijat määrati kindlaks Tallinna I jaoskonnakohtu 26. veebruari 1937. a. otsusega. Otsuse p 5 kohaselt on pärijatel, lesel ja tütrel ainuõigus pärast kohustuste mahaarvamist järele jäänud pärandile ning et teisi lähemaastmelisi ehk samaastmelisi seaduslikke pärijaid ei ole. Nimetatud kohtuotsus välistab 1940. a. eellepingu täielikult. H. R. ei ole kunagi vaidlusalust kinnistut hooldanud ega hallanud. Kinnistut haldas 17. detsembri 1936 (notariaalregistri nr 5608) E. R.i pärandustombu hooldaja H. K. poolt välja antud volikirja alusel kuni 1941. aastani V. B.. 1940. a eellepingus aga on märgitud, nagu oleks B. saanud volitused 04.03.1939. Sama viga B. haldamisdaatumiga on ka Tallinna Ringkonnakohtu 12.10.1998 otsuses (lk 5 I lõik) ning sama viga kordub ka käesolevas vaidlustatud kohtuotsuses (lk 12 8. rida ülalt). Need asjaolud kinnitavad eellepingu ebaõigsust. Ei ole võimalik, et pärast kolme aastat avanes pärand, kui E. R.i vara oli juba jagatud 1937. a kohtuotsusega. Eellepingu koostajatel oli vaja näidata E. R.i surmaaega ja pärandustombu haldamisaega kolm aastat hiljem, et mahtuda tol ajal kehtinud pärandi avanemise kuuekuulise tähtaja sisse. Viimasel kohtuistungil esitas U. P. Tallinna I jaoskonnakohtuniku 04.07.1938 kohtuotsuse, mille p 4 tõendab pärandi avanemise kuuekuulist tähtaega. Sellele tõendile ei ole Halduskohus hinnangut andnud. R.H.F. R on määratlenud sugulasi vastavalt vajadusele. R. on kinnistute tagastamise asjaajamises ja kohtumenetluses esitanud kolm väidetavalt omakäelist avaldust: 24.03.1993 Tallinna Linnavarade ametile (Maa ameti toimiku lk 3), 04.06. ja 05.06.1998 Tallinna Halduskohtule. On kummaline, et R.H.F. R ei tea, mis aastal E. R. suri, et E. R.i pärand ei läinud automaatse pärimise teel edasi ja ei tea 1937 kohtuotsusest. Küll aga on R.i 24.03.1993 avaldus kooskõlas võltsitud eellepinguga. R. kirjutab 24.03.1993 avalduses, nagu oleks R. N. tema isa poolvend. Tegelikult on aga on N. R. A. ja G.-J. A. adopteeritud poeg. Arusaamatu on, miks R.H.F. R nimetab E. ainult E. R.i õeks, kui E. R.i käsitlust mööda oli ta ju vanaisa H. õde. Küll aga pole E. kusagil öelnud, et tal oleks kaks venda. Arhiivimaterjalid E. R.i, tema vara ja pärijate kohta on täielikult säilinud. E. R.i vara on kirjeldatud mainitud 1937. a kohtuotsuses ja teadaandes pärandi koostise ja väärtuse kohta (I kd, lk 223-227). Nendest nähtub, et E. R.il ja H. R.il ei olnud mingit ühist vara ega ühist majandustegevust. Ei ole ühtegi arhiividokumenti, mis seda kinnitaks. Küll aga sobivad R.H.F. Ri need väited kokku võltsitud eellepinguga, mille kohaselt pidi E. lesk ja tütar kolm aastat pärast E.i surma ja pärandustombu jagamist hakkama R.itele midagi hüvitama. E. R.ist järele jäänud vara maksumus oli üle 260 000 krooni ja seda vara ei olnud võimalik müüa eellepingus märgitud 1800 kr eest (II kd, lk 36). Ainsana R.itest esitas Maksupeakomitee 03.(15.)11.1939 otsuse kohaselt pärandvarast mahaarvamiseks nõude 4460 kr lesk W. R.. Kohus aga leidis, et mehe ja naise omavaheline võlavahekord pole usaldusväärne ja on usaldusväärselt tõendamata. Kahetsusväärselt on tänased kohtud alates 1998. aastat leidnud 07.02.1940 eellepingu usaldusväärse olevat. 04.06.1998 avalduses väidab R.H.F. R Tallinna Halduskohtule, et E. R. tütre ja abikaasaga elasid juba 1938. aasta kevadest Berlinis * ja olid Saksa kodakondsuses. Tegelikult kolis E. R. 1926. aastal Saksamaale (II kd, lk 136). R.H.F. R on teinud kaks erinevat avaldust õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise kohta. Kinnistu 2417 (kolmest majast koosnev) nõuab ta tagasi E. R.i ja H. R.i järgi. Ülejäänud vara, sh makaronivabrik * (kolmest majast koosnev kinnistu), kinnistu 2389 (kolmest majast koosnev) nõuab tagasi H. R.i, E. R.i ja W. R.i ja C.-I. järgi, väites neid olevat kui vanaisa, vanaisa vend 6
(12)3-03-3
  1. f)
  2. g)
  3. h)
  4. i)ja õde (maa-ameti toimik lk 1). Selle peale on Tallinna Linnavaraamet 17.01.1996 kirjaga nr 107 R.H.F. Ril palunud tõestada, milline suhe on avaldajal C.-I.-J. R.iga. Sellele ei ole R.H.F. R vastanud. Tegelikult oli W . E.i abikaasa ja C. E.i ja W. adopteeritud tütar. Igal menetlusosalisel on TsMS §-st 118 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda dokumendi originaali esitamist ja vaidluse lahendamist originaali alusel. Kohatu on püüe üksnes viidata isikutele, kes olevat originaali näinud. Ka linnavalitsuse esindaja kahtleb originaali olemasolus. Kohtuotsuses kirjeldatud „fotoärakirja" sai keegi halduskohtust tagasi 02.07.1998, märkides kohtutoimikusse „Kätte saanud ostumüügilepingu originaaldokumendi 2 lehte 02.07.98. a“. Dokumendi saaja on end nimetanud kohtutoimikus „R.-H.-F. R.iks", Pealdis on kirjutatud naise käekirjaga, samuti pole sellel pealdisel allkirja, (haldusasi 3-282/98, lk 76). Kartuses, et edaspidigi võidakse seda fotoärakirja välja nõuda, kaotas R.H.F. R ka selle fotoärakirja ära, rääkimata originaali kaotamisest. Käesolevas menetluses jättis kohus P. taotluse selle kriminaalasja väljanõudmiseks rahuldamata (14.09.2004 kohtuistungi protokoll II kd, lk 237). Kohus viitas kriminaalasja nr 01231609879 lõpetamise määrusele, millega ei ole leidnud tõendamist, et R.i suguvõsa varade jagamise korraldamise ja ostumüügileping oleks võltsing. Kriminaalasja menetlus lõpetati siiski seetõttu, et dokumendi originaali ei ole ja seetõttu ei saa tuvastada ka võltsingut. Arusaamatuks jäi notariärakirja tegemine ruudulisele paberile. 13.07.2001 otsuses (haldusasi nr 3-881/2001) lk 12 4. lõigus on Tallinna Halduskohus tuvastanud, et lepingus tunnistajatena märgitud isikuid ei ole 1940. aastal Berliinis elanud. Selliseid nimesid pole Berliini 1940. a aadressraamatutes ega elanike registrites. Seega ei saanud tunnistajamehed viibida eellepingu allakirjutamise juures. Eesti keelt mittetundvad isikud ei saanud tunnistada asjaolusid, mille sisust nad aru ei saanud. Tunnistajad kaasatakse lepingu sõlmimise juurde tõendamaks lepinguosaliste tegelikku tahet ja tõendamaks lepingu olemasolu. Seetõttu on huvitatud poole kohustus tõendada nende isikute olemasolu. Tallinnas 03.12.1940 koostatud dokumentide nimistu kohaselt kinnistu 2417 kohta (II kd, lk 145) maksavad W. ja C. R.id oma varalt mitmesuguseid kindlustusmakse ega ole üldse teadlikud eellepingu sisust ja vara müügist sama aasta 07.02.1940 võltsitud eellepingu alusel. Selle tõendi on halduskohus jätnud vaidlustatava otsuse tegemisel täielikult tähelepanuta. Ei ole tõendeid, et H. R. oleks iialgi Saksamaal käinud. Saksamaale minek eeldas viisat, mida H. R.ile polnud antud. TLA kogus olevast Tallinna notar Jakob Kristelsteini 1939. a registri kande nr 1719 alt nähtub (F 1371, n 7, s 102), et Berliinis oli notar Hans Melsheimer. Saksa kodanikud W. ja C. R. on 1939. a. aastal Eesti saatkonnas Berliinis legaliseerinud enda esindamiseks nr 1206 all notar Hans Melsheimeri poolt Berliinis tõendatud volituse Eesti kodaniku H. Kubeni nimele, volitades teda müüma K. K. Nõmme linnas kinnistud nr 727 ja 3627. 5. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni ja Tallinna Linnavalitsuse vastuses palutakse apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja nõustutakse kohtuotsuse põhjendustega. Lisaks märgitakse:
  5. a)ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 01.02.1999 otsusega nr 10489 loeti Tallinnas, */ 43/ 45, endine Jakobsoni tn 71a, 71b, endisel kinnistul nr 2417 asunud ehitised ja krunt omandireformi objektiks. Sama otsusega loeti tõendatuks, et õigusvastase võõrandamise ajal, so 03.04.1941, kuulus vara H. R.ile, kes vastab ORAS § 7 lg-s 4 sätestatud nõuetele. Õigustatud subjektiks tunnistati R.H.F. R. Linnakomisjon on otsuste vastuvõtmisel hinnanud kõiki vara tagastamise toimikus sisalduvaid dokumente kogumis ning juhindunud Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 12.10.1998 otsusest haldusasjas nr II-3/257/98. Komisjon oli kohustatud arvestama jõustunud kohtuotsuses tuvastatud asjaoludega. Halduskohus on apelleeritavas otsuses õigesti märkinud, et ringkonnakohus lahendas asja sisuliselt ja kohtuotsus on kohustuslik asjast osa võtnud pooltele ja kolmandatele isikutele ning nende 7
(12)3-03-3
  1. b)
  2. c)
  3. d)
  4. e)
  5. f)õigusjärglastele. Apellandil on võimalik nõuda kohtuvigade parandamist. Asjaolu, et apellant ei olnud viidatud kohtuvaidluses protsessiosaline, ei tähenda, et halduskohus pidi jõustunud kohtuotsuse jätma tähelepanuta, seda veel olukorras, kus vaidlustatud otsuse tegemiseks kogutud tõendid kinnitavad varasema ringkonnakohtu otsuse õigsust. Jõustunud ringkonnakohtu otsusega tuvastatud asjaolud olid ja on aluseks vaidlustatud haldusaktide õiguspärasuse hindamisel. Notar Kristelsteini 1939. a registri väljavõttes ei käsitleta vaidlusaluse kinnistu nr 2417 võõrandamist. Apellandi tõlgendus nimetatud tõendi osas ei lükka ümber vaidlusaluses eellepingus väljendatud poolte tahet kinnistu nr 2417 võõrandamise osas. Halduskohus on õigesti tuvastanud vara tagastamise toimikusse kogutud perekonnaseisu dokumentide alusel, et vara võõrandamise hetke omaniku pärijaks on R.H.F. R, kes vastab ORAS § 8 sätestatud tingimustele. Vara tagastamise toimiku lk 10 on koopia sünnitunnistusest, millest nähtub, et R.H.F. Ri isa on R. R.. Tallinna linna perekonnaregistri 30.augusti 1940 väljavõttest (lk 11) nähtub, et R.-J.-A. R.i isa on H.nT. R. (sündinud 16.12.1864). Samast väljavõttest nähtub, et R. R.il on teisest abielust poeg R. H.n F. R.. E. R. ja H.n R. põlvnevad ühistest vanematest. Perekonnaseisuameti teatise (lk 8) järgi sündis E. F. A. R. 17.01.1875 (v.k.
  6. j)ning tema vanemateks olid T. H.n R. ja M. A. R.. Perekonnaseisuameti teatise (lk 9) kohaselt sündis H.n T. R. 04.12.1864 (v.k.
  7. j)ning tema vanemateks olid samuti Theodor R. ja M. (M.) R.. Eellepingu §-st 1 nähtub, et vara ostu-müügi eesmärgiks oli hüvitada H.n R.ile R.ite suguvõsas kuuluvat vara osa W. ja C.-I.-J. R.i poolt. Samuti nähtub lepingust (§ 3), et ostja H.n R. on volitanud oma poega R.-J.-A. R.it seisma Eestis tema kõigi huvide eest. Tallinna I jaoskonnakohtu 26.02.1937 kohtuotsusega määrati kindlaks E. R.i pärijad, mis ei välista pärijatele kuuluva vara edasist käsutamist. Vaidlustatud eellepingu sõlmimise fakt on piisavalt tõendatud. Lepingu sõlmimisega seotud isikute ja asjaolude kohta kogutud dokumentide põhjal saab kinnitada lepingupoolte tahte olemasolu ning eellepingu vastavust ORAS § 7 lg 4 sätestatud tingimustele: leping on sõlmitud 07.02.1940, so enne 16.06.1940, lepingupooled on selgelt väljendanud tahet vara H.n R.i omandisse ülemineku suhtes, ostja on täitnud lepinguga endale vara omandamiseks võetud kohustused ning vara omandiõigus jäi lõpuni vormistamata pooltest mitteolenevatel põhjustel. Apellant ei ole esitanud ühtegi usaldusväärset tõendit selle kohta, et eelleping on võltsitud. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 12.04.1999 otsusega 10643 muudeti otsuse nr 10489 punkti nr 1, jättes sellest välja sõnad „end. *, *“. See otsus ei riku ega saagi rikkuda kaebaja õigusi, kuna sellega täpsustati vara asukohta endise aadressi osas. Eelnevalt oli tuvastatud vara asukoht endise kinnistu numbri järgi ning endise aadressi korrigeerimine ei muuda asja sisulisest küljest. Vaidlustatud Tallinna Linnavalitsuse 31.01.2001 korralduse nr 249-k andmisel lähtus linnavalitsus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsustest. Vara tagastamise küsimuse otsustamisel ei ole kohaliku omavalitsuse täitevorgan pädev muutma või tühistama ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuseid. Apellant ei ole viidanud ühelegi rikkumisele korralduse andmisel, välja arvatud ebaõige komisjoni otsuse aluseks võtmine. Linnavalitsus on lähtunud eeldusest, et komisjoni otsus on õige ning on korralduse vastuvõtmisel kontrollinud kõiki tagastamist välistavaid asjaolusid ning leidnud, et vara kuulub tagastamisele vastavalt endisel individualiseeritaval kujul säilivuse määramise eksperthinnangus leitud säilivuse määrale. Kuna korralduse aluseks võetud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsus on seaduslik, on õiguspärane ka linnavalitsuse korraldus. 6. Kolmas isik R.H.F. R palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Täiendavalt halduskohtus esitatud põhjendustele märgib kolmas isik järgmist: 8
(12)3-03-3
  1. a)
  2. b)
  3. c)Kohus lahendas vaidluse sisuliselt ja andis õigusliku hinnangu U. P.i väidetele. Apellant ei märkinud, millised väited on jäänud arvestamata või mida luges kohus tuvastatuks Tallinna Ringkonnakohtu 12.10.1998 otsusega haldusasjas nr II-3/257/98. Apellatsioonkaebuse väide kinnistute nr 727 ja 3627 ebaõige võõrandamise kohta tugineb oletustele, et eelleping on võltsitud. Tõendamata on, kui detailne oli notar Kokkeri koostatud lepingukava. Seetõttu on väide, et notar Kokker pidi teadma ühe kinnistu varasemast võõrandamisest, asjassepuutumatu. Lepingukavas ei pruukinud kinnistud olla välja toodud. Kinnistu 2417 haldamise ja Biberti volikirja osas ajab apellant segamini volitajad. Kaebuses viidatud volikiri on antud Bibertile seoses E. R.i pärandustombu valitsemisega, lepingu §-s 3 märgitud volikiri on antud tegutsemiseks müüjate volinikuna. 7. Kohtuistungil jäid protsessiosalised kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Halduskohus asus seisukohale, et käesolevas kohtuasjas ei saa kohus asuda teistsugusele seisukohale kui Tallinna Ringkonnakohtu 12.10.1998 otsuses, mis oli vaidlustatud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuse nr 10489 andmisel järgimiseks kohustuslik. Kaebuse esitaja peaks halduskohtu seisukoha kohaselt esitama kohtuvigade parandamise avalduse Riigikohtule, et uute tõendite esitamisega lükata ringkonnakohtu varasemad seisukohad ümber. Ringkonnakohus märgib, et 12.10.1998 otsuses nr II-3/257/98 tunnistati seadusevastaseks ÕVVTK Keskkomisjoni 11.12.1997 otsus R.H.F. Ri kaebuse läbivaatamise kohta ning tehti keskkomisjonile ettepanek asi uuesti läbi vaadata ja teha uus otsus. Resolutsioonist ei nähtunud, millise hinnangu peab haldusorgan edasises menetluses andma tõenditele. Riigikohtu 28.03.2006 määruses nr 3-3-1-27-06 leiti, et kohtuotsuse täitmisena saab käsitleda ka üksnes kohtuotsuse resolutsiooni täitmist, kaldudes kõrvale kohtuotsuse põhjendavast osast. Kaebuse esitaja ei olnud menetlusosaline varasemas kohtumenetluses, millest lähtudes vaidlustatud haldusaktid anti. Seetõttu ei saa halduskohus keelduda kaebuse esitaja väidete hindamisest ning varasema kohtumenetluse seisukohad ei ole kaebuse esitajale siduvad. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et ka käesolevas haldusasjas oli halduskohtul võimalik kõrvale kalduda varasemates kohtumenetlustes tõenditele antud hinnangutest. Halduskohtu otsuse motiive tuleb selles osas muuta. Halduskohus, vaatamata nimetatud seisukohale asumisele, hindas asjas esitatud tõendeid ise. Seetõttu puudub vajadus asja uueks arutamiseks saatmiseks samale halduskohtule. Halduskohus ei ole tõendite hindamisel protsessiõiguse norme muus osas rikkunud. 9. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses viidatud seisukohtadega, millele Tallinna Ringkonnakohtu 12.10.1998 otsuses asuti. Apellant ei ole esitanud selliseid argumente, mis osundaksid lepingu ehtsuse korral varasemates kohtumenetlustes lepingu õiguslikule sisule antud hinnangu ebaõigsusele. Ringkonnakohus ei korda halduskohtu poolt tsiteeritud varasemat ringkonnakohtu otsust ja nõustub nimetatud seisukohtadega. 10. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohtadega, et R.H.F. R on ORAS § 8 mõttes H.n R.i pärija. Apellandi väited, et kolmas isik on erinevalt ja ebaõigesti oma sugulust kirjeldanud, ei ole kaebuse lahendamise seisukohalt määrava tähtsusega. Halduskohus viitas õigesti dokumentaalsetele tõenditele, mis tõendavad, et kolmanda isiku isa oli R.-J.- 9
(12)3-03-3 A. R. ja vanaisa H.n-T. R.. Apellandi poolt osundatud raamatus avaldatud andmed ei ole vastuolus nimetatud dokumentaalsete tõenditega. Apellandi esitatud väited sugulussidemete puudumise kohta muus osas ei veena ringkonnakohut eellepingu ebaehtsuses. Perekonnaseisuameti teatisest (ÕVVTK toimiku lk 8) nähtub, et ka E. R.i isa oli T. H.n R..
  1. Ebaõige on apellandi seisukoht, et 26.02.1937 kohtuotsusest (II kd, lk 42-44) tuleneb, et kinnistu nr 2417 ei olnud R.H.F. Ri suguvõsa omand. Ringkonnakohus märgib, et eellepingu kohaselt on vara müüjateks W. R. ja C.-I.-J. R., kes on ka viidatud kohtuotsuses märgitud nimetatud kinnistu pärijatena. Eelleping sõlmiti kolm aastat pärast kohtuotsuse tegemist. Pärandi avanemise kuuekuuline aeg ei saanud kuidagi mõjutada vara omandit
  2. aastal.
  3. Õiged on halduskohtu seisukohad ka lepingu usaldusväärsuse suhtes. Apellandi väide, et V. Biberti volikirja andmise aeg eellepingus märgituna erineb tegelikkusest. Apellandi viidatud volikiri anti notari poolt päranditombu hooldamiseks. Eellepingus nimetatud volikiri ei saanud aga kuidagi olla käsitletav sama volikirjana, kuna pärand oli eellepingu sõlmimise ajaks juba pärijate poolt vastu võetud. Kolmas isik märgib õigesti, et eellepingus peetakse silmas volikirja, mis on antud V. Bibertile vara haldamiseks. Ringkonnakohtule ei ole esitatud tõendeid, mis annaks põhjendatult alust kahelda nimetatud volikirja ehtsuses. Apellant märgib, et kuna notar Kristelsteini registrist nähtub kinnistute nr 727 ja 3627 võõrandamine enne vaidlusaluse eellepingu sõlmimist, siis pidi notar Kokker kui E. R.i ihunotar olema teadlik nimetatud asjaolust lepingukava koostamisel. Ringkonnakohus nõustub kolmanda isikuga, et nimetatud asjaolu ei tõenda lepingu ebaehtsust. Eellepingu tekstist ei nähtu, et notari poolt koostatud kavas oleks olnud ära nimetatud võõrandatavad kinnistud. Notari poolt koostatud kava võis sisaldada ringkonnakohtu hinnangul pigem õiguslikult tähtsaid asjaolusid, millest pooled lepingu vormistamisel said lähtuda. Milliseid kinnistuid eellepinguga võõrandada kavatsetakse, said eellepingu sõlmijad Saksamaal 1940 ise omavahel kokku leppida. Asjaolu, et kinnistute nr 727 ja 3627 võõrandamise tehingu tegi Hans Kuben, näitab, et eellepingu sõlmijad ei pruukinud olla kinnistute võõrandamisest veel teadlikud.
  4. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohtadega, mis puudutavad eellepingu originaali säilimist ja sellega seonduvalt J. Toomepuu väiteid, K. Kalmiste ütlusi kriminaalmenetluses, lepingus nimetatud tunnistajate ja notari olemasolu, H. R.i poolt Saksamaal viibimise võimalikkust, lepingus sisalduvaid kirjavigu, eesti keeles lepingu koostamise usutavust ning müüjate poolt kindlustusmaksete jätkamist ka pärast eellepingu sõlmimist. Halduskohus leidis õigesti, et lepingu originaali mittesäilimine ei saa kaasa tuua ORAS § 8 kohaldamata jätmist. Vara tagastamisest tuleb keelduda juhul, kui lepingu võltsitus on tõendatud. Originaali mittesäilimine pika aja jooksul ei too kaasa sellele tuginemise võimatust. Nii haldusorgan vara tagastamise menetluses kui halduskohus pea vad lepingu originaali puudumisel hindama kaudseid tõendeid lepingu olemasolu kohta. Halduskohus hindas õigesti kriminaalmenetluse lõpetamise määruse järeldust, mille kohaselt ei nähtu kolmanda isiku käitumises kuriteo koosseisu ning ei ole leidnud tõendust, et leping oleks võltsing. Et kriminaalmenetlus lõpetati lepingu originaali puudumise ja täiendavate tõendite kogumise võimatuse tõttu, ei tähenda, et kriminaalmenetluse tulemustest saaks teha selle määruse resolutsiooniga vastuolus olevaid järeldusi. Notar E. Paberit on kinnitanud, et ta on näinud lepingu originaali. Kuigi kohtunik K. Kalmiste ütlustest nähtub, et talle võidi esitada ka lepingu ärakiri, ei osunda nimetatud asjaolud lepingu võltsimise 10
(12)3-03-3 tunnustele. Koltunud paberile notar E. Paberiti andmete ja ärakirjale viitava märke lisamine, kui seda dokumenti sooviti esitada lepingu originaalina, oleks võltsingu usutavuse kinnitamiseks ilmselt ebamõistlik. Halduskohtu istungil vastustaja esindaja poolt lepingu originaalsuse võimalikkusele viitamine ja sellega võimaluse välistamine, et kohtule esitati ärakiri, osundab, et esitatud dokument võis olla lepingu originaal. Kuna asjas pole esitatud tõendeid, milles lükatakse ümber kolmanda isiku väited lepingu originaali varasema olemasolu kohta, ei saa ringkonnakohus nõustuda apellandiga vastupidises. Ringkonnakohus nõustub kolmanda isikuga, et J. T. ütlustele tuginemine ei tõenda lepingu ebaehtsust. Ringkonnakohus ei näe põhjust ümber hinnata haldusasjas nr 3-881/2001 J. T. ütlustele antud hinnangut. Apellant ei ole käesolevas asjas toonud välja selliseid asjaolusid, mis tooks kaasa varasema kohtu hinnangu ümbervaatamise. Kriminaalmenetluses ja varasemates haldusasjades on tõendatud, et mitu tunnistajameestena nimetatud isikutega samanimelist isikut Saksamaal Berliinis vaidlusaluse eellepingu sõlmimise ajal elas, kuigi teistsugustel aadressidel. Berliinis tegutses aga notar Hans Melsheimer, kes on tõestanud W. Ja C. R.i volikirjad Hans Kubeni nimele. Nimetatud notari tegutsemine Berliinis on tõendatud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebuse esitaja väidetest lepingu ebausutavuse kohta tulenevalt lepingu koostamisest Berliinis eesti keeles, notari nime ebaõigest kirjapildist, tunnistajate mitteelamisest lepingus näidatud aadressidel, kirjavigadest lepingu tekstis, müüjate poolt tehtavate kindlustusmaksete jätkumisest pärast lepingu sõlmimist ja tõendite puudumisest selle kohta, et H.n R. oleks Saksamaal lepingu väidetava koostamise ajal viibinud, ei saa veel hinnata kolmanda isiku ütlusi lepingu olemasolu ja selle ehtsuse kohta ebaõigetena. Kuigi lepingu sõlmimine näidatud viisil ei välista võimalust selle ebaehtsusest, saab tõendit haldusmenetluses või halduskohtumenetluses mitte arvestada üksnes juhul, kui selle õigsuses on põhjendatult alust kahelda. Kindlustusmaksete jätkamine võis tuleneda asjaolust, et vara omand ei olnud õiguslikult enne kinnistusraamatusse kandmist üle läinud ostjale ning vara kindlustamine võis olla tavapärane tegevus. Asjas kogutud tõendid ei välista, et tunnistajad lepingus märgitud aadressidel elasid. Arhiividest ei pruugi olla pikka ajavahemikku ja vahepeal toimunud sõda arvestades võimalik koguda piisavaid tõendeid tunnistajate kohta. Sellest ei saa aga veel järeldada nende olematust. Halduskohus asus õigesti samale seisukohale ka seoses H. R.i võimaliku Saksamaal viibimisega. Ka kirjavigade olemasolu ja nimede õigekirjas sisalduvad vead ei ole veenvad väited tõendi ümberlükkamiseks. 14. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et halduskohus on andnud tõenditele õige hinnangu. Vaidlustatud ÕVVTK linnakomisjoni otsuse tühistamiseks puudub alus. 15. Kuna eeltoodust nähtub, et ÕVVTK linnakomisjoni otsus nr 10489 on õiguspärane, jättis halduskohus õigesti rahuldamata kaebuse ka linnakomisjoni otsuse nr 10643 tühistamiseks ja Tallinna Linnavalitsuse korralduse nr 249-k tühistamiseks. Apellant ei toonud välja asjaolusid, mis tooks kaasa nimetatud haldusaktide tühistamise sõltumata linnakomisjoni otsuse nr 10489 õiguspärasusest. 16. Apellant taotleb apellatsioonimenetluses kantud kohtukulude väljamõistmist vastustajatelt. Kohtukulud koosnevad tasutud õigusabikuludest summas 18101 krooni 20 senti ja riigilõivust 10 krooni. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kohtukulud HKMS § 92 lg 1 alusel apellandi enda kanda. 11
(12)3-03-3 Oliver Kask Viive Ligi Lauri Madise 12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.