KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Kaire Pikamäe ja Ivo Pilving Otsuse tegemise aeg ja koht 9. juuni 2006, Tallinn Haldusasja number 3-02-22 H
§ 232
lg 4 järgi ei ole võlgnik kohustatud maksma protsente kreeditori viivituse aja eest ning lg 3 kohaselt kestavad soodustused võlgnikule niikaua kuni võlausaldaja on viivituses. Kaebajal tekkis kahju 38 000 krooni ja jäi saamata 25 % kuus 11 kuu eest (104 500 krooni), millest tuleb maha arvata K. S. saadud 10 000 krooni. Kuna süü, õigusvastasus, kahju tekkimine, põhjuslik seos on tõendatud, tuleb Keskkriminaalpolitseilt välja mõista 132 500 krooni. 2) Varalise kahju nõue Tallinna (Põhja) Politseiprefektuuri vastu. Sõrmerauad võeti ära õigusvastaselt, sest need ei omanud kriminaalasjas tähtsust (KrMK § 140 lg 1). Nende eritunnuseid ei märgitud võetuse protokolli (KrMK § 140 lg 2) ja neid ei tagastatud KrMK § 322 lg 1 kohaselt. Uurija rikkus esemete säilitamisel KrMK § 140 lg-s 3 sätestatud hoolsuskohustust. A. T. ütluste kohaselt pandi need lahtiselt kasti asitõendite ruumi, kuhu oli ligipääs mitmel politseiametnikul, asjade sisse/väljaandmist ei registreeritud. Kui kahju suurust ei ole võimalik tuvastada, loetakse selleks asja keskmine turuhind kahju hüvitamise nõude esitamise ajal. Kaebaja esitas hõbedast sõrmeraudade maksumuse kohta kullassepp H. P. hinnapakkumise 14 700 krooni. Kuna politsei tegevuse õigusvastasus, süü, kahju suurus, põhjuslik seos on tõendatud, tuleb vastustajalt välja mõista 14 700 krooni. 3) Moraalse kahju nõue Tallinna (Põhja) Politseiprefektuuri vastu. Enne süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist öelda isiku kohta, et ta on süü üles tunnistanud, mida tegelikult ei toimunud, on põhiseaduse § 22 süütuse presumptsiooni rikkumine, au ja väärikuse ning hea nime teotamine (PS § 17, 18). Info oli ebaseaduslikult kogutud, seda ei tohtinud kasutada ega levitada. Uurimisversioon ei leidnud kohtuliku uurimise käigus kinnitust. Üleriigilises ajalehes nimeliselt valeandmete avaldamine, et isik on toime pannud tapmiskatse ja selle ka omaks võtnud, kahjustab isiku au ja väärikust, kes ei ole süüdi. Ajalehtedes avaldatu tõttu lõpetasid paljud tuttavad kaebajaga suhtlemise. Kaebaja pid i selgitama tuttavatele ja õpingukaaslastele ülikoolis, et ta pole tapmiskatset toime pannud ja teda on õigeks mõistetud. A. T. ei eitanud ajakirjanikele esialgse uurimisversiooni kohta info edastamist. Komissar A. T. levitas valeandmeid meediasse, mille tagajärjel tekkis kaebajale mittevaraline kahju. 2. Keskkriminaalpolitsei vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. 3. Tallinna Politseiprefektuur ei tunnistanud samuti kaebust ja palus jätta see rahuldamata. 2
(8)3-02-22
- Tallinna Halduskohtu otsus ega jäeti kaebus rahuldamata. 1) Tallinna Politseiprefektuuri kriminaalpolitsei inspektori poolt 26.04.1996 koostatud protokolli kohaselt peeti kaebaja kell 20.50 kinni kahtlustatava na. Kaebaja elukohas teostati samal päeval läbiotsimine, mille käigus võeti muuhulgas ära sõrmerauad ja A. P. võlakiri. Läbiotsimise protokoll kajastab piisava täpsusega sõrmeraudade eristamiseks vajalikke andmeid ja tagab selle äratuntavuse. Protokolli p-s 2 märgiti, et leiti ja võeti ära sõrmerauad nende juurde kuuluvate kahe võtme ja musta vutlariga. Protokolli kohaselt võeti ära rauad, mida ei saa paigaldada käerandmetele, vaid sõrmedele, mistõttu neid nimetati sõrmeraudadeks. Tunnistajate A. L. ja A. T. ütlused kinnitavad täiendavalt, et sõrmerauad on identifitseeritavad ja muid tunnuseid ei olnud võimalik kirja panna. A. T. töötas politseis kuni 03.01.2002 ja sel ajal ei pöördunud kaebaja tema poole sõrmeraudade kättesaamiseks. Keskuurimisbüroos töötanud A. L. ütluste kohaselt oli kriminaalasja uurimise käigus kilekott esemetega, mida ta asjaga seostada ei osanud ja saatis asjad kaaskirjaga tagasi Tallinna Politseiprefektuuri. Sõrmeraudu ei saanud tagastada kaebajale, kui viimane tuli võlakirja otsima, kuna need olid juba ära saadetud. Tunnistaja A. T. mäletab sõrmeraudu ja seostab neid G. P. äravõetud esemetena ning teab, et tegemist ei ole hõbedast sõrmeraudadega, vaid nikliga kaetud metallist valmistatud raudadega. Politseis säilinud sõrmerauad pärinevad kaebaja korterist läbiotsimise ajal äravõetud esemete hulgast. Vastustajad kinnitasid, et nad ei ole ostnud sõrmeraudu ja neid ei ole kasut usel. Puuduvad tõendid, et kaebaja isal olid hõbedast sõrmerauad ja ta kinkis need kaebajale. Kuigi kriminaalasja menetluse käigus ei võetud seisukohta esemete tagastamise või tagastamata jätmise kohta, ei ole sõrmeraudade täpsem identifitseerimata jätmine või asjade liikumine asjaajamise korda järgimata põhjustanud sõrmeraudade kaotsiminekut. Kaebajale ei ole tekitatud kahju summas 14 700 krooni. 2) Ei ole tõendatud, et kaebaja suhtes kriminaalmenetluse läbiviimisel rikuti tema õigusi niivõrd, et kogu menetlus oleks õigusvastane põhjusel, et talle esitatud süüdistus ei leidnud tõendamist. Läbiotsimine ei ole ebaseaduslik ka tulenevalt O. B. uurimise kokkuvõtte järeldustest. Väidetavalt sai kaebaja võlakirja mittetagastamisest teada O. B. koostatud määrusest ja ta ei saanud nõuda võlga sisse võlgnikult A. P., ka pole võimalik pöörata nõuet pärija vastu. Osaliselt sai ta võla tagasi A. P. elukaaslaselt K. S.. Kui ta saanuks politseilt võlakirja õigeaegselt, poleks ta teinud K. S. ennastkahjustavat tehingut. K. S. tehtud leping ei ammenda võlakirjast tulenevaid nõudeid, kuna see on tühine. K. S. oli võimalus
- aastal nõuda võlakirja alusel võla tasumist ja see võimalus oleks jätkuvalt, kuid politsei õigusvastase tegevuse tõttu puudus võlakiri ja selle tagastamise võimatus selgus alles
- Lõplikult fikseeriti 23.04.2003 kriminaalasja nr 02731000088 lõpetamise määruses asjaolu, et kaebajale ei tagastata võlakirja, kuna seda ei leita. Võlakirja täpsemate andmete ülesmärkimine poleks asendanud võlakirja. Dokumendi mitteammendav kirjeldamine KrMK § 140 lg 2 nõudeid eirates ei saanud põhjustada A. P. võlasumma kättesaamata jäämist. A. P. oli küll õigus nõuda kaebajalt võlakirja, kuid asjas ei ole tõendatud, et A. P. oleks võlakirja puudumise tõttu keeldunud võla tagastamisest. Keeldumise puudumise tõttu on alusetu väita, et kaebajal puudus võimalus saada võlg tagasi A. P.. Võlanõue oli võimalik uuesti fikseerida, kui kaebaja pöördus peale vabanemist A. P. poole. Kohus ei nõustunud kaebajaga, et tal puudusid võimalused teha päringuid A. P. pärijate suhtes võlakirja puudumise tõttu. Asjas kogutud tõendid ei võimalda kindlaks teha võla suurust, võla andmise tingimusi ja võla tasumata jäämist. A. P. suri 23.09.
- Samas tuleb tunnistada kirjaliku tõendina kaebaja ja K. S. vahel 26.05.1999 sõlmitud lepingut ja seletuskirja, milles on märgitud, et kogu võlg tuleb lugeda tasutuks. Selle teksti on koostanud kaebaja ise. Ehkki kohus kontrollis A. P. majanduslikku seisu ja võimet tasuda võlga ja ebaproportsionaalselt suurt intressi, puudub vajadus hinnangu andmiseks tema maksuvõimele. Kaebaja väide intressimäära suuruse kohta võlakirjas on kaheldav. Kaebaja on märkinud võlakirja suuruseks 38 000 krooni (märkimata intressi) ja et K. S. tasus 7 000 krooni, kaebuses 3
(8)3-02-22 aga märkis, et 10 000 krooni. Lühikese ajavahemiku jooksul esitatud vastuolulised väited ei tekita kaebaja väidete suhtes usaldusväärsust. Tõendid ei võimalda teha kindlaks, et nõue A. P. vastu oli kaebaja väidetud suuruses. K. S. märkis, et kaebaja nimetas võlasummaks ca 40 000 krooni, kuid ei märkinud midagi intressidest. Samas on kaebaja faktiliselt leppinud, et A. P. võlg on kustutatud. Seega puudub alus nõuda vastustajalt väidetavalt võlakirja alusel tekkinud kahjusummat suuremas ulatuses. Väide, et K S. jättis tasumata A. P. võla ja teadvalt pettis kaebajat, ei ole asjakohane. K. S.a ütlused ja kaebaja selgitused kohtule kinnitavad, et K. S. andis kaebaja nõudmisel raha, esitamata mingeid pretensioone võlakirja puudumise tõttu. Kohtule jäi arusaamatuks kaebaja seisukoht, et võlakiri ei ole ammendunud ja võla tasumise kohustus lasub K. S.al, kellel on selleks vajalik raha, kuid samas soovib kaebaja, et väidetavalt tekkinud kahju hüvitaks avalikõiguslikke ülesandeid täitnud asutus. Võlakiri läks küll kaduma politseiametnike õigusvastase tegevuse tulemusena. Samas oli kaebaja tegevus võla tagasivõitmisel 26.05.1999 lepingu ja seletuskirjaga suunatud õigusliku tagajärje saabumisele, mille kohaselt kaebajal ei jäänud nõudmisi A. P. vastu. Kaebaja ja K. S.a vaheline leping on kehtiv ja pooled arvestasid selle kui kehtivaga. Kaebaja palus arvestada, et lepingu/seletuskirja alusel on ta saanud K. S.alt 10 000 krooni A. P. vara arvelt. TsÜS § 101 kohaselt kahju hüvitamise aluseid ei esine. Märgitud tegevus välistab kahjunõude vastustaja vastu. Kuna kaebaja leidis, et temale tekitatud kahju on heastatud, siis avaliku võimu kandja tegevus ei ole vahetult saanud põhjustada kaebaja poolt märgitud kahju. 3) Kaebuse kohaselt tekitati kaebajale moraalne kahju põhjusel, et komissar A. T. esitas ajakirjandusele andmeid, mis ei vasta tegelikkusele ja kahjustasid kaebaja au ja väärikust. Üleriigiliselt tehti teatavaks, et kaebaja on toime pannud tapmiskatse ja selle omaks võtnud. Ekslik on kaebaja seisukoht, et õigusvastasena tuleb käsitleda talle süüdistuse esitamist. Andmete avaldamine ajakirjanduses kuriteo toimepanemise kohta ei ole üldjuhul õigusi rikkuv ja kahju tekitav, kuigi süü ei leidnud tõendamist ja menetlus lõpetati süütõendite ebapiisavuse tõttu. Kaebaja suhtes kriminaalmenetluse toimingute läbiviimise näol on tegemist riigi õiguspäraste toimingutega kriminaalasjas tõe väljaselgitamise huvides. O. B. koostatud määrusest ei saa järeldada, et A. T. esitas ajakirjandusele kriminaalasjas nr 96010314 teadvalt valeandmeid. A. T. eitas üksikasjalike andmete esitamist. BNS endine töötaja A. R. ja I. K. kinnitasid, et BNS jälgib head ajakirjandustava. BNS uudise alusandmed ei ole säilinud. BNS uudis, et politsei kahtlustab pommipanemises V. K. ja G. P.i, vastab tõele. Tõele vastab ka, et kahtlustatavad tabati. Uudises märgitakse, et teavet vahetas politseiameti pressiesindaja. Seega ei vahendanud andmeid üksnes A. T.. Valeandmete esitamine A. T. poolt ei ole tõendatud ja ei leidnud tõendamist ka A. T. tegevuse läbi kahju põhjustamine. Ajakirjanduses avaldatud kaks artiklit on ajakirjaniku väärtusotsustus, mis väljendab ajakirjaniku suhtumist. Artiklid võisid jätta negatiivse fooni kaebaja suhtes. Meedia poolt esitatuna tekkinud negatiivne tulemus ei olnud tingitud A. T. tegevusest ega suunatud tema poolt. Halvustava tähendusega hinnangu võib kohus lugeda isiku au teotavaks, kuid ajakirjanikud ei ole antud juhul vastustajaks. Kui kaebaja leiab, et tema mainet on kahjustatud, võib tal pöörduda tsiviilasja lahendavasse kohtusse tuvastamaks, kas ajakirjanike poolt on tema mainet kahjustatud. Väited, et kaebaja elukvaliteet halvenes ja ta pidi ja peab esitama selgitusi seoses tema suhtes toimunud õigusemõistmisega, viitavad vajadusele pöörduda kohtusse ajakirjanduse vastu. Kaebaja hingelised kannatused võivad olla seotud üldise negatiivse fooni tekkimisega. A. T. tegevusest ei saa olla põhjustatud kahju, mida oleks vaja kompenseerida rahaliselt. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 5. G. P.i apellatsioonkaebuses paluti tühistada otsus ja rahuldada kaebus. 1) Kohus arvestas 14 700 krooni kahjunõude rahuldamata jätmisel A. T. ütlusi kohtus, kuid jättis arvestamata, et A. T. väitis sisejuurdluse ajal end mitte midagi mäletavat. 4
(8)3-02-22 Kaebaja küsis tagasi endale kuuluvaid esemeid ja rõhutas eraldi võlakirja, mis oli tol hetkel kõige aktuaalsem. Vastuolus sisejuurdluse tulemustega on kohtu järeldus, et politseitöötajate poolt raudade täpsem identifitseerimata jätmine või asjade liikumine kohtule kirjeldatud viisil ei ole põhjustanud sõrmeraudade kaotsiminekut. Kohtu järeldus, et äravõetud esemed ei olnud hõbedast ja politseis olevad sõrmeraud kuuluvad kaebajale, põhineb tõendite ebaõigel hindamisel. Protokollis asjade umbmäärase ülesmärkimisega rikut i KrMK § 140 lg 1 ja
- 2) Kohus jättis ebaõigesti rahuldamata ka 132 500 krooni varalise kahju hüvitamise nõude. Kohtu seisukoht, nagu ei oleks kriminaalasja nr ½-17-97 kestel rikutud kaebaja õigusi, on väär ja vastuolus Harju Politseiprefektuuri sisejuurdluse tulemustega. Kohus järeldas vääralt, et dokumendi ammendav kirjeldamata jätmine põhjustas kaebaja sõnul A. P. suhtlemisel tagajärgi, mille tõttu jäi võlasumma kätte saamata. Kaebaja ütles, et A. P. lubas maksta võla alles siis, kui temale on esitatud võlakiri. Kohtu seisukoht, nagu olnuks võimalik fikseerida uuesti võlanõue, on põhjendamatu. Seadus ei kohusta võlgnikku uut võlatunnistust sõlmima põhjusel, et võlausaldaja ei suuda vana esitada. Kohus jättis arvestamata kaebaja ütlused, et talle ei öeldud, et võlakiri on kadunud, ja asjaolu, et A. P.p suri septembris 1997, olles enne kolm kuud praktiliselt kontaktivõimetu. Võla tingimuste suhtes on kaebaja andnud kohtule ütlusi, mida vastustajad ei ole vaidlustanud. Samuti ei ole vastustajad vaidlustanud asjaolu, et P. ei ole võlga kaebajale tasunud. Väär on kohtu seisukoht, nagu oleks kaebaja olnud nõus K. S.iga sõlmitud „Lepingu ja seletuskirja" põhjal võla tasumisega K. S.i poolt. Tekst oli K. S.iga läbi arutatud. Selle kokkuleppe kohaselt kaebajal enam ei ole K. S.i vastu nõudeid. Kohus jättis põhjendamatult arvestamata asjaolu, et K. S. pettis kaebajat ja kasutas teadlikult ära kaebaja äärmiselt ebasoodsat olukorda (TsÜS § 74). K. S. väitis, et ta ei ole pärija ja Püttsepast jäänud vara ei ole peale sõiduauto, mille omanik on senini AS *. Oluline oli K. S.i isikule ja tehingu tühisusele hinnangu andmine, kuid kohus ei teinud seda. Kohus leidis alusetult, et kuna kaebaja võlakirja tagasinõudmisel ei märkinud intresse, ei olnud neid sätestatudki. Kaebaja ei teadnud, et võlakiri on kaotatud ega pidanud vajalikuks seda tagasi küsides üksikasjalikult kirjeldada. Kui protokollis oleks kirjeldatud võlakirja ammendavalt, ei oleks tõusetunud kahjusumma suuruse tõendatuse küsimust. Kohus ei arvestanud, et võlakirja ei ole võimalik esitada politseiametnike süülise tegevuse tõttu. Kohus jättis põhjendamatult hindamata P. M. käsikirjalise seletuse ega põhjendanud, miks A. P. majanduslik seis ei ole asjas oluline. Kohus järeldas vääralt, et puudub alus välja nõuda kahjuna vastustajalt võlakirja alusel tekkinud kahjusummat suuremas ulatuses. K. S. ei vaielnud va stu, et võla põhisumma oli „umbes 40 000". Ka juhul, kui kogu võlasumma oleks olnud 38 000, on kaebaja (saades ainult 10 000) saanud kahju 28
- Seega ei saa väita, et võlg saadi kätte täies ulatuses. Kaebajal ei olnud võimalik kahju vältida, sest võlgnik ei olnud enne nõus võlga tasuma, kui võlakiri esitatakse. Selle tulemusena jäi võlasumma saamata ja tekkis kahju. Eksisteerib põhjuslik seos Keskkriminaalpolitsei tegevuse/tegevusetuse ja kahju tekkimise vahel. Väär on kohtu seisukoht, et seletuskirja allkirjastamine ja 10 000 krooni saamine välistab kahju nõude vastustaja vastu, kuna kaebaja leidis, et temale tekitatud kahju on heastatud. Kohus ei arvestanud TsÜS §-ga
- Kaebaja ei leidnud, et temale tekitatud kahju on heastatud. Kahju suurus on 132 500 krooni, millest saadi tagasi 10 000 krooni. Seega ei ole kahju heastatud. Kohus kohaldas valesti TsÜS § 74 ja
§ 233. 3) Asjaolu, et A.
T. poolt ajakirjanikele antud andmed olid valed, on kaebaja arvates piisavalt tõendatud. Asjaolu, et levitatud andmed saadi menetlusnorme rikkudes, on tuvastatud Harju Politseiprefektuuri poolt juurdluse käigus. See, et informatsioon oli vale (esialgne uurimisversioon kriminaalasjas, milles tõendeid oli saadud ebaseaduslikult), on tuvastatud. A. R. ütlustega on tõendatud, et informatsioon oli pärit A. T.. Kohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid, ei ole hinnanud kõiki tõendeid kogumis objektiivselt ja igakülgselt, ning on rikkunud protsessiõiguse norme, jättes põhjendamata, miks ta kõiki 5
(8)3-02-22 tõendeid ei arvesta ning ei nõustu kaebaja järeldustega. Kohus on rikkunud TsMS § 232 lg 1, 442 lg 8 ja HKMS § 16 lg
- Samuti on kohus valesti kohaldanud materiaalõiguse norme.
- Keskkriminaalpolitsei palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.
§ 233
lg 3 järgi ei saanud võlakirja tagastamata jätmine kaebajale olla põhjuseks, mis oleks saanud vabastada A. P.a võla tagasimaksmise kohustusest.
§ 233
lg 3 esimene lause võimaldas võladokumendi tagastamise võimatuse korral asendada võladokumendi võlausaldaja allkirja ja selgitusega. Puudub põhjuslik seos võlakirja kaotsimineku ja A. P.a poolt võlgnetava raha kaebajale tagastamata jätmise vahel. Asjaolu, nagu oleks A. P. pidanud maksma kaebajale võlakirja alusel intressi 25% kuus, tõi kaebaja esile kohtus. Samas nähtub Harju Politseiprefektuuri kriminaalosakonna politseijuhtivinspektor O. B. poolt 23.04.2003 koostatud kriminaalasja nr 02731000088 lõpetamise määrusest, kaebaja ja K. S.i poolt 26.05.1999 allkirjastatud lepingust ja seletuskirjast ning tunnistajana ülekuulatud K. S.i ütlustest, et võlakirja kohaselt kohustus A. P.p tasuma kaebajale 38 000 krooni, kuid intresside kohta pole midagi öeldud. Kuna kaebaja väidetud intresside suurus ületab põhivõla suurust ligi kolm korda, jääb arusaamatuks, miks kaebaja ei toonud varem kordagi esile, et võlakirja kohaselt kohustus A. P.p maksma ka 25% suurust igakuist intressi. 25% suurune kuuintress on kõrge ja 104 500 krooni suurune rahasumma piisavalt suur selleks, et iga mõistlik inimene selle esile tooks. Kaebaja seletused 104 500 krooni suuruse saamata jäänud intressi kohta on ebausaldusväärsed. Kohus leidis õigesti, et kaebaja nõustus A. P.a võla tasumisega K. S.i poolt ning K. S.ilt 10 000 krooni saamise järel ei jäänud kaebajal nõudmisi A. P.a vastu. Kuna kaebaja on loobunud A. P. antud laenu tagasimaksmise nõudest, siis ka seetõttu ei saa võlakirja kaotsiminek tekitada kaebajale kahju. Kuna kaebaja ei ole lepingut ja seletuskirja kohtus vaidlustanud, on see kuni käesoleva ajani kehtiv ning väited pettusest ja raskete asjaolude kokkusattumise ärakasutamisest ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust. Ei ole tõendatud, nagu oleks A. P.p olnud suuteline tasuma kaebajale 142 500 krooni. Ka seetõttu puudub põhjuslik seos võlakirja kaotsimineku ja kaebajale 142 500 krooni suuruse summa kaotsimineku vahel.
- Põhja Politseiprefektuur jäi halduskohtule kirjalikus vastuses esitatud seisukohtade juurde, leides, et puuduvad tõendid moraalse kahju olemasolust. Väited äripartnerite poolt sidemete lõpetamisest on paljasõnalised. Oletuslik on väide, et kui kaebaja oleks loonud uue firma, siis poleks keegi julgenud temaga rahalisi suhteid luua. Tõendamata on väide, et ajakirjanduses esitatud andmed on edastatud politsei poolt. Ajakirjanikud ei suuda aastate taguseid sündmusi meenutada, artiklite ja info algandmed ei ole säilinud. Ajakirjanik A. R. möönis, et on esinenud info valet tõlgendamist. Seega ei saa väita, et ajakirjandus avaldas andmed, mis on saadud politseilt. Kui ajakirjanik on kaebaja arvates esitanud valeinfot, siis tuleb esitada kaebus ajakirjanduse vastu. Samuti on tõendamata väide, et sõrmerauad on hõbedast, nikerdatud, isalt pojale kingitud ja seetõttu väga hinnalised. Kohtumenetluse algusest peale on kaebaja kirjeldanud sõrmeraudu kui hõbedasi, mitte kui hõbedast. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
- Halduskohtu otsus on lõppjäreldustes õige. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kaevatava halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega halduskohtule esitatud kaebuse rahuldamiseks.
- Kuna väidetav kahju võidi kaebajale tekitada enne riigivastutuse seaduse jõustumist 01.01.2002, tuleb RVastS § 31 lg 1 ja õiguse üldpõhimõtete kohaselt kaebuse lahendamisel kohaldada enne RVastS jõustumist kehtinud sätteid ja kahju hüvitamise üldisi põhimõtteid. 6
(8)3-02-22 Kahju hüvitamise nõude lahendamisel peab kohus tulenevalt
§-dest 450 lg 1 ja 448 kindlaks tegema, kas kaebuse esitajal on tekkinud kahju, kas väidetav kahju on tekkinud avalik-õigusliku isiku õigusvastase tegevuse tulemusena ja kas tekkinud kahju ja õigusvastase tegevuse vahel esineb põhjuslik seos. Kui need tingimused on täidetud, tuleb kontrollida, kas ei esine aluseid vastutuse piiramiseks. Hüvitatav kahju tuleb kindlaks teha
§ 222
lg 2 järgi, mille kohaselt varalise kahjuna tuleb käsitada kannatanu vara vähenemist, riknemist või kaotsiminekut, tehtud kulutusi, samuti saamata jäänud tulu. 10. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et võlakirja tagastamata jätmine ei saanud takistada A. P.a poolt võla tagasi maksmist kaebuse esitajale pärast vabanemist 03.04.1997, kui ta väidetavalt pöördus A. P. poole.
§ 233
lg 3 sätestas kreeditori kohustuse tagastada kohustise täitmise vastu võtmisel võladokument võlgnikule ja nägi samas ette kohustise täitmise vastuvõtmise võladokumendi tagastamise võimatuse korral. Sel juhul oli kreeditor võlgniku nõudmisel kohustatud andma allkirja kohustise täitmise vastuvõtmise kohta ja osutama allkirjas võladokumendi tagastamata jätmisele. Kui A. P. esitas kaebuse esitaja väitel talle võlakirja tagastamise nõude, oli kaebuse esitajal tulenevalt
§ 233
lg-st 3 nii õigus kui ka kohustus vormistada kohustise täitmise vastuvõtmise kohta allkiri ja teha sellele märge võlakirja tagastamata jätmise kohta. Seega puudub põhjuslik seos võlakirja kaotsimineku ja A. P.a poolt võlgnetava raha kaebuse esitajale tagastamata jätmise vahel.
- Nähtuvalt p-s 10 toodud asjaoludest ei sundinud võlakirja kadumine kaebuse esitajat sõlmima A. P. elukaaslase K. S. kokkulepet. Kaebuse esitaja ja A. P. elukaaslase K. S.i vahel 26.05.1999 sõlmitud leping ja seletuskiri (toimiku II kd lk 151) väljendab nende vaba tahet. Nimetatud dokumendis on muuhulgas märgitud, et „26.04.1996 konfiskeeriti minu korteri läbiotsimise käigus võlakiri, mis oli sõlmitud A. P. ja G. P.i vahel. Võlakirjas oli fikseeritud P. võlguvõetud summa 38000 EEK. … Võlakirja pole mulle siiani tagastatud. Esitasin S., K. 3 kuud tagasi oma nõudmised kirjalikult (K. S. on surnud P. elukaaslane). K. S. kinnitas mulle, et surnud A. P.a varast on alles veel vaid BMW 316, va. 1986 maksumusega umbes 10000 EEK. Samuti andsin K. S. koopia läbiotsimisprotokollist, kus oli võlakirja konfiskeerimine fikseeritud. … Otsustasime, et kuna muud vara P. alles pole, siis olen nõus auto müügist saadava 10000 EEK-iga (kümme tuhat) ja muid nõudmisi tema suhtes ei oma. Tänaseks päevaks, 25.05.99, on auto müüdud ja raha minule ära antud. Seoses sellega loen meievahelise suusõnalise lepingu täidetuks.“ Kohus käsitles eelnimetatud lepingut põhjendatult kehtivana. Lepingu pooled ei ole lepingut käesoleva ajani kohtus vaidlustanud. Seetõttu ei oma kaebuse esitaja väited K. S.i poolsest pettusest ja raskete asjaolude kokkusattumise ärakasutamisest käesoleva asja lahendamisel tähtsust. Kuivõrd halduskohus asus seisukohale, et puudub põhjuslik seos võlakirja kaotsimineku ja A. P.a poolt võlgnetava raha kaebuse esitajale tagastamata jätmise vahel, puudus kohtul vajadus hinnata A. P. varalist seisu puudutavaid tõendeid ja seda kas, A. P. varaline seis võimaldas tasuda kaebuse esitajale 38 000 (132 500) krooni.
- Halduskohus on tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses hinnates järeldanud õigesti, et kaebuse esitaja elukohas 26.04.1996 toimunud läbiotsimise käigus äravõetud sõrmerauad (läbiotsimise protokolli p 2 järgi võeti ära sõrmerauad nende juurde kuuluva kahe võtme ja musta vutlariga - protokoll kriminaalasja toimiku lk 26, valguskoopia halduskohtu toimiku I kd lk 12-13) ei olnud valmistatud hõbedast ja sõrmerauad on käesoleva ajani politseiprefektuuris (fotod toimiku II kd lk 28-29) põhjusel, et kaebuse esitaja ei tunnista neid endale kuuluvaks. Kaebuse esitajal on võimalik temalt äravõetud sõrmeraud tagasi saada. Seetõttu puudub alus 7
(8)3-02-22 Põhja Politseiprefektuurilt 14 700 krooni varalise kahju väljamõistmiseks kaebuse esitaja kasuks. Ringkonnakohtu hinnangul on vastustajate kinnitused selle kohta, et sõrmeraud u politseisüsteemis ei ringlemise, piisavalt usaldusväärsed ning A. T. halduskohtus tunnistajana antud ütluste ja A. T. poolt sisejuurdluse käigus antud seletuse vahel ei ole selliseid vastuolusid, mis välistaksid tema kohtuistungil antud ütluste arvestamise haldusasjas tõendina.
- Ringkonnakohus möönab, et 27.04.1996 avaldatud artikkel sisaldab tõele mittevastavat faktiväidet kaebuse esitaja poolt süü üles tunnistamise kohta. Samas nõustub ringkonnakohus halduskohtu järeldusega, et käesolevas asjas ei leidnud tõendamist, et tõele mittevastav faktiväide oleks edastatud artikli autorile Tallinna Politseiprefektuuri ametnike või konkreetselt komissar A. T. poolt. A. T. väitis tunnistajana halduskohtus, et 27.04.1996 ei saanud ta öelda, et on süü ülesse tunnistanud, kuna süüdistuskokkuvõtet polnud veel tehtud. Ajakirjanikud ei suutnud aastate taguseid sündmusi meenutada ja info algandmeid ei ole säilinud. Ka ajakirjanik A. R. möönis kohtuistungil, et ajakirjanduses on esinenud info valet tõlgendamist. A. R. ei olnud vaidlusaluste artiklite autor ega saanud seetõttu kinnitada ajalehtedes kaebuse esitaja kohta avaldatud artiklite informatsiooni pärinemist põhiliselt A. T.. Vastustaja poolt tõele mittevastava faktiväite ajakirjanduses avaldamine on seega tõendamata. Samuti ei ole leidnud asjas tõendamist, et kaebuse esitaja maine oleks Tallinna Politseiprefektuuri ametnike poolt ajakirjanikele antud informatsiooni tõttu langenud ning kaebuse esitaja oleks pidanud ennast äripartnerite ja õpingukaaslaste ees õigustama. Halduskohus on jätnud 25 000 krooni moraalse kahju hüvitamise nõude põhjendatult rahuldamata.
- Neil põhjendustel tuleb jätta G. P. apellatsioonkaebus HKMS § 46 lg 1 p 1 alusel rahuldamata ja ha lduskohtu otsus muutmata. Kaire Pikamäe Ivo Pilving Lilianne Aasma 8
(8)