← Eesti

3-05-103/4

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 31.mai 2006, Tallinn Haldusasja number 3-05-103 Haldusasi I Mäi kaebus Tallinna Linnavalitsuse vastu varalise kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 28.oktoobri haldusasjas nr 3-197/2005 Menetluse alus ringkonnakohtus I Mäi apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 16.mai 2006 Menetlusosalised Kaebuse esitaja I Mä, esindaja T Mä 2005 otsus Vastustaja Tallinna Linnavalitsus, esindaja T M RESOLUTSIOON

  1. Rahuldada I Mäi apellatsioonkaebus.
  2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 28.oktoobri 2005 otsus haldusasjas nr 3-197/2005 ja teha uus otsus, millega I Mäi kaebus ra huldada.
  3. Mõista Tallinna Linnavalitsuselt I Mäi kasuks varalise kahju hüvitamiseks välja 800 000 (kaheksasada tuhat) krooni ja kohtukulude hüvitamiseks 24 600 (kakskümmend neli tuhat kuussada) krooni.
  4. Mõista Tallinna Linnavalitsuselt riigituludesse 47 400 (nelikümmend seitse tuhat nelisada) krooni. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul kohtuotsuse teatavakstegemisest, so 31.maist
  5. Kassatsioonkaebus peab ringkonnakohtusse jõudma hiljemalt tähtaja viimasel päeval (TsMS § 62). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  6. I Mä esitas 30.detsembril 1991 Tallinna Linnavalitsusele avalduse (vara tagastamise toimiku lk 1) A 14 (praegune 18) elamu, kõrvalhoone (pesuköök), keldri, kuuride ja krundi tagastamiseks. Avalduses märgiti, et nimetatud vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal P F Ale, elamu ja kõrvalhooned on säilinud, elaniketa, lammutuse ootel. 3-05-103
  7. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14.jaanuari 1993 otsusega nr 138 (kohtutoimiku lk 6) jäeti I Mäi avaldus P File kuulunud hoonete ja krundi tagastamiseks rahuldamata põhjendusega, et taotleja ei kuulu oma ndireformi aluste seaduse (ORAS) §-s 8 tähendatud isikute ringi. Otsuses märgiti, et selle peale võib edasi kaevata Tallinna Linnavalitsusele 10 päeva jooksul otsuse saamise päevast arvates. Otsuse kaaskirjas (kohtutoimiku lk 7) paluti uute asjaolude ilmnemisel, mis võivad tingida otsuse muutmise (näiteks leitakse uusi tõendeid jms), teatada sellest komisjoni sekretärile.
  8. Tallinna Linnavalitsuse 18.juuni 1993 korraldusega nr 516-k (vara tagastamise toimiku lk 132) otsustati anda A 18 asuv hoone 10 aastaks rendile kontsernile E taastamiseks elamuna, 6.juuli 1993 korraldusega nr 579-k (kohtutoimiku lk 129) lubati hoone anda allrendile AS- le * ning 7.oktoobri 1993 korraldusega nr 1016-k (vara tagastamise toimiku lk 129) anti kontsernile E rendile elamu juurde kuuluv maa.
  9. I. Mäi 29.juuni 1994 avalduses Tallinna Linnavarade Ametile (vara tagastamise toimiku lk 3-4) paluti linnakomisjonil läbi vaadata vara tagastamise avalduse tõestuseks esitatud lisadokumendid, millega on tuvastatav avaldaja kui seaduslik pärija. Vara kuulus
  10. aastast P Ale, kes pärandas selle 12.märtsi 1946 testamendiga avaldaja vanaema S. Dokumentide esitamine komisjonile viibis seni, kuni arhiividest leiti lõpuks kadunud testament. I. Mäi 10.jaanuari 1995 avalduses Tallinna Linnavarade Ametile (vara tagastamise toimiku lk 32) paluti vara tagastamise avaldus 29.juunil 1994 esitatud dokumentide põhjal läbi vaadata. Tallinna Linnavarade Ameti 20.märtsi 1995 kirjas nr 405 (vara tagastamise toimiku lk 34) selgitati vastuseks taotlusele, et linnakomisjoni otsuse nr 138 muutmiseks ei ole alust. I. Mäi 24.aprilli 1995 avalduses Tallinna Linnavalitsusele (vara tagastamise tl 33) paluti vara tagastamise toimik uuesti läbi vaadata. Avaldaja leidis, et kõik dokumendid on nõuetekohaselt esitatud ning tagastamisavaldus on põhjendatud. Komisjon on valesti tõlgendanud dokumente ja seadust.
  11. Tallinna Linnavalitsuse 24.mai 1995 korraldusega nr 1655-k kohustati Tallinna Kesklinna Valitsust kandma bilansist maha ja lammutama mitmekordsete tulekahjude tõttu hävinenud elamu A 18 ning heakorrastama hoonealuse maa-ala.
  12. I. Mä esitas 20.novembril 1995 Tallinna Linnakohtule avalduse (vara tagastamise toimiku lk 47-48) juriidilise fakti – pärandi valdamisele asumise ja pärand i vastuvõtmise – tuvastamiseks. Tallinna Linnakohtu 23.jaanuari 1997 otsusega (vara tagastamise toimiku lk 78-79) tuvastati juriidiline fakt, et P A pärandvara – majavalduse asukohaga A 18 (endine 14) – valdamisele asumine ja pärandvara vastuvõtmine toimus S poolt vahetult pärast P A surma 2.veebruaril
  14. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14.aprilli 1997 otsusega nr 8763 (vara tagastamise toimiku lk 86) tühistati linnakomisjoni 14.jaanuari 1993 otsus nr 138; A 18 (end. A 14) asunud ja
  15. aastal natsionaliseeritud ehitised loeti omandireformi objektiks; loeti tõendatuks, et ehitised kuulusid õigusvastase võõrandamise ajal Se ja krunt kuulus P Ale; ehitiste suhtes tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks I. Mä; krundi suhtes jäeti I. Mäi taotlus rahuldamata põhjendusega, et ta ei kuulu omandireformi õigustatud subjektide hulka.
  16. Tallinna Linnakohus vaatas läbi I. Mäi hagi teiste hulgas Tallinna linna vastu varalise kahju 2 698 700 krooni hüvitamiseks ning rendi- ja allrendilepingu tühisuse tunnustamiseks. 2

(12)3-05-103 Tallinna Linnakohtu 5.novembri 1999 otsusega rahuldati hagi osaliselt ning Tallinna linnalt mõisteti kahju hüvitamiseks välja 800 000 krooni. Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 29.veebruari 2000 otsusega (vara tagastamise toimiku lk 200-205) tühistati linnakohtu otsus hagi osalise rahuldamise osas. Otsuse kohaselt toimub vara tagastamise, kompenseerimise ja selle tagastamise võimatuse üle otsustamine ORAS alusel kohtuväliselt ning kuna Tallinna linn ei ole sellist otsust teinud, puudus linnakohtul alus otsustada kahjude hüvitamine ORAS § 18 lg 2 alusel. Otsuses leiti muuhulgas, et vara tagastamise menetlus oli I. Mäi jaoks linnakomisjoni 14.jaanuari 1993 otsusele edasikaebe tähtaja möödumise tõttu lõppenud ja menetlus taastus uuesti alles sama komisjoni 14.aprilli 1997 otsusega.
  1. Tallinna Linnavalitsuse 17.novembri 1999 korraldusega nr 7295-k (vara tagastamise toimiku lk 144) jäeti I. Mäi taotlus hoonete tagastamiseks rahuldamata põhjendusega, et vara on hävinenud, ning otsustati alustada kompenseerimise menetlust. Korralduse aluseks on muuhulgas AS K eksperthinnang hoone endisel individualiseeritaval kujul mittesäilimise kohta. Tallinna Linnavalitsuse 31.mai 2000 korraldusega nr 2217-k (vara tagastamise toimiku lk 161) määrati I. Mäile kompensatsioon A 18 asunud ehitiste eest 312 100 krooni EVP-des. Korralduse õiguslikuks aluseks on muuhulgas ORAS § 12 lg 3 p
  2. Kompensatsioon on kätte saadud.
  3. I. Mä esitas 4.novembril 2002 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tallinna Linnavalitsuselt kahju väljamõistmist. Linnavalitsusel puudus 24.mai 1995 korralduse nr 1665-k andmisel elamu lammutamiseks ametkondliku komisjoni seisukoht elamu alaliseks elamiseks kõlbmatuks tunnistamise kohta. Elamu lammutati koos kõrvalhoonetega. Elamu allrendile saanud AS- le vormistas pärast lammutamist kinnistusametis krundi ja ehitas uue elamu. Selle tulemusena jäi õigustatud subjekt ilma majavaldusest ja võimalusest erastada ostueesõigusega krunt. AS AK K 20.augusti 1997 hindamisakti nr 1094/97 kohaselt oli A 18 asunud endiste ehitiste ja ehitisteta kinnistu turuväärtus 2 800 000 krooni miinus maa ostueesõigusega erastamise maksumus 161 300 krooni, seega on kahju suuruseks 2 698 700 krooni. Kaebaja oli sunnitud kompensatsiooni vastu võtma, sest linn nõudis õigusabikulude tasumist. Kaebaja palus Tallinna Linnavalitsuselt mõista välja 2 800 000 krooni, arvestades maha 312 100 EVP-d, sest maja lammutamisega tekitatud kahju tuleb hüvitada turuväärtuses. 4.detsembril 2002 kaebuse täpsustuses loeti lõplikuks kahjuks 800 000 krooni. Maja lammutamiseks puudusid õiguslikud alused. 14.jaanuari 1993 otsus tehti meelevaldselt ainult kaebaja avalduse põhjal, dokumendid esitas kaebaja 29.juunil 1994, sest testamenti ei leitud varem arhiivist üles.
  4. Tallinna Halduskohtu 30.jaanuari 2003 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Otsuse kohaselt puudub vaidlus selles, et õigusvastaselt võõrandatud vara väärtus ületas kompensatsioonisumma. Taotletav kahjusumma tuleb lugeda põhjendatuks. Kompensatsiooni määramisega tuleb lugeda kahju tekkinuks. Linnavalitsuse korrald use andmise ja kaebajal tekkinud kahju vahel esineb põhjuslik seos, mis ilmneb linnavalitsuse 17.novembri 1999 korraldusest nr 7295-k, millega jäeti tagastamistaotlus rahuldamata põhjusel, et vara on hävinud, samuti AS Kommunaalprojekt ekspertarvamusest ne nde koostoimes. Enne lammutamist ei hinnatud ehitiste endisel individualiseeritaval kujul säilivust. Puudub ametkondliku komisjoni seisukoht elamu alaliseks elamiseks kõlbmatuks tunnistamise kohta. Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi otsusega tuvastati, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetlus oli kaebaja jaoks 14.jaanuari 1993 otsusele edasikaebe tähtaja möödumise tõttu lõppenud ja menetlus taastus uuesti alles linnakomisjoni 14.aprilli 1997 otsuse vastuvõtmisel. Seega ei olnud vastus taja vahepealsel ajal seotud ORAS § 18 lõikes 2 3
(12)3-05-103 sätestatud kohustusega tagada õigusvastaselt võõrandatud vara säilimine ning oli järelikult õigustatud andma korralduse ehitiste lammutamiseks. Kuna linnal puudus kohustus tagada vara säilimine, ei saanud korraldus selle andmise ajal rikkuda kaebaja õigusi. Seetõttu pole vaja hinnata, kas korraldus oli piisavalt motiveeritud, kas järgiti diskretsiooni piire, eesmärki, proportsionaalsust, võrdse kohtlemise jt põhimõtteid.
  1. Tallinna Ringkonnakohtu 27.septembri 2004 otsusega jäeti I. Mäi apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus märkis, et apellatsioonimenetluses toimub vaidlus ainult linnavalitsuse tegevuse õiguspärasuse üle, sest vaidlustatud ei ole kohtuotsuse seisukoht i, et kaebajal on tekkinud kahju ning et linnavalitsuse 24.mai 1995 korralduse ja kahju vahel esineb põhjuslik seos. Halduskohus on tsiviilasjas jõustunud kohtuotsuse alusel lugenud põhjendatult tuvastatuks, et tagastamismenetlus oli hoone lammutamise korralduse andmise hetkeks lõppenud. Seetõttu tuleb jätta tähelepanuta kaebaja põhjendused, miks tema arvates
  2. aastal menetlust lõpule ei viidud. Väär on kohtu seisukoht, et 24.mai 1995 korraldus ei saanud üldse kaebaja õigusi rikkuda. Kuigi linnavalitsus ei olnud seotud ORAS § 18 lõ ikes 2 sätestatud kohustusega, oli ta siiski seotud kaalutlusõiguse teostamise põhimõtetega. Lammutamise otsustamisel oli oluline, kas linnavalitsus pidi ette nägema, et tekib vajadus hoone tagastamise menetlus taastada, ja kui pidi, siis kas sellele vaatamata võis olla ehitise lammutamiseks tungiv vajadus. Asjaolu, kas vara tagastamise menetlus lõpetati
  3. aastal õiguspäraselt või mitte, ei puutu lammutamiskorralduse õiguspärasuse hindamisel asjasse. Linnavalitsus ei pidanud arvestama võimalusega, et kaebaja jätkab ka pärast uute tõendite alusel menetluse taastamata jätmist andmete kogumist. Lammutamise korralduse ajal võis linnavalitsus lähtuda tagastamismenetluses kogutud andmetest. Linnavalitsusel ei olnud alust kahtlustada, et tegelikult võõrandati hooned
  4. aastal K. – L. Silt.
  5. aastal ei saanud kaebajat tunnistada õigustatud subjektiks ilma kohtumenetluseta. Selleks vajalikke andmeid ei olnud vara tagastamise toimikusse esitatud. Linnavalitsus ei pidanud enne lammutamiskorralduse andmist kontrollima arhiivimaterjalide põhjal lõpetatud tagastamismenetluses aluseks võetud andmete õigsust. Seega ei pidanud linnavalitsus tagastamismenetluse uuendamise võimalusega arvestama. Ringkonnakohus märkis täiendavalt, et hoone otsustati lammutada põhjusel, et see oli korduvate tulekahjude tõttu hävinenud. Kaebaja ei vaidle vastu, et korralduse andmise ajaks oli toimunud mitu tulekahju. On kohaliku omavalitsuse otstarbekuse küsimus, kas ta asub oma kahjustatud ehitist taastama või otsustab selle lammutada.
  6. aastal ei saanud välistada uusi tulekahjusid, mis võisid ohustada ümberkaudseid hooneid. Linnavalitsuse otsuses ei ole diskretsioonivigu.
  7. Riigikohtu halduskolleegiumi 17.veebruari 2005 otsusega nr 3-3-1-94-04 rahuldati I. Mäi kassatsioonkaebus, halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused tühistati ning asi saadeti uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Riigikohtu otsuses leiti, et kohtud on HKMS § 17 oluliselt rikkudes sidunud end pöördumatult jõustunud kohtuotsuses tuvastatud asjaoluga, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetlus oli kaebaja jaoks linnakomisjoni 14.jaanuari 1993 otsusele edasikaebe tähtaja möödumise tõttu lõppenud ning menetlus uuendati alles linnakomisjoni 14.aprilli 1997 otsusega. Halduskohus peab asja uuel läbivaatamisel hindama kaebaja väiteid linnavalitsuse korralduse õigusvastasuse kohta, sh väiteid, mille kohaselt tagastamise menetlus ei olnud lõppenud. Seejuures peab kohus arvesse võtma ka seda, et kuigi tollal ei kehtinud haldusmenetluse seadus, pidid haldusorganid lähtuma asja menetlemisel haldusmenetluse üldistest põhimõtetest, sh selgitamis- ja abistamiskohustusest, hoolsuskohustusest, arvamuse ja vastuväidete ärakuulamise kohustusest jne. Ülemnõukogu 20.juuni 1991 otsuse Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta punkt 13 sätestas, et peatada tuleb õigusvastaselt võõrandatud hoonete lammutamine kuni nende tagastamise küsimuse otsustamiseni ja lubati selliste hoonete lammutamist vaid erandkorras Eesti Vabariigi Valitsuse otsusel teise tasandi kohaliku omavalitsuse volikogu 4
(12)3-05-103 taotluse korral. Halduskohus peab asja uuel läbivaatamisel tuvastama, kas linnavalitsus täitis vara tagastamise menetluses vaidlusaluste hoonete mittelammutamise kohustust või mitte.
  1. Asja uuel arutamisel halduskohtus toetas I. Mä oma kaebust ning väitis, et maja lammutamise korralduse andmise ajaks ei olnud vara tagastamise menetlus lõppenud. Kaebaja oleks linnakomisjoni otsuse kindlasti vaidlustanud, kui sellel poleks olnud eksitavat kaaskirja, et kui ilmnevad uued asjaolud, mis võivad otsust muuta, siis tuleb sellest teatada komisjoni sekretärile. Kaebaja teadis, et dokumentide esitamiseks on tal aega kuni 30.juunini 1994, kaaskirjast järeldas ta, et vara tagastamise menetlus pole lõppenud ning seepärast ei vaidlustanudki linnakomisjoni 14.jaanuari 1993 otsust. Kaebaja esitas testamendi ja muud dokumendid õigeaegselt 29.juunil
  2. Siis pidi linnale olema selge, et kaebaja on pärija ning ta oleks tulnud tunnistada õigustatud subjektiks. Kaebaja vanaema ei julgenud pärandit vormistada, kartes küüditamist, kuid linn ei tahtnud mõista, et kui inimene ei ole kolme kuu jooksul pärandist loobunud, siis oli ta automaatselt pärija. Linn ei tahtnud kaebajat pärijaks tunnistada, mistõttu tuli kaebajal pöörduda selleks kohtusse. Linn oli kohtuprotsessidest teadlik. Kaebaja ei teadnud vara natsionaliseerimise täpset aega. Linnal olid need andmed kogu aeg olemas, kuid linn ei kontrollinud, millal maja natsionaliseeriti. 24.aprilli 1995 kirjas palus kaebaja vara tagastamise toimik uuesti läbi vaadata.
  3. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata. Maja lammutati
  4. Esimene kohtukutse kaebaja pärandi asjas saabus linnale 9.jaanuaril
  5. Kaebaja avaldus vara tagastamiseks lahendati 14.jaanuari 1993 otsusega ning hetkest, kui kaebaja laskis mööda otsuse peale edasikaebamise tähtaja, oli vara tagastamise menetlus lõppenud. Tagastamise menetlus taastus alles
  6. aastal. Esialgses avalduses taotles kaebaja P. Ale kuulunud vara tagastamist ning selliselt komisjon avaldust ka lahendas, kontrollides, kas kaebaja saab olla õigustatud pärija.
  7. aasta juulis esitas kaebaja pärimisdokumendid, kuid väitis jätkuvalt, et vara võõrandati P. Alt. Nendel asjaoludel ei saanud menetlust uuendada, sest õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra (edaspidi avalduste läbivaatamise korra) punkt 36 lubab menetluse uuendada üksnes siis, kui on selgunud uued asjaolud. Ka 10.jaanuaril 1995 esitatud taotluses märkis kaebaja, et vara kuulus P. Ale. Õiguslikult ei saa väita, et pärimine on toimunud automaatselt, kui kohus ei ole seda tuvastanud. Menetluse uuendamisest keelduti
  8. aasta märtsis kirjaga. Sel hetkel pidi kaebajale olema selge, et menetlust ei ole uuendatud ja ei menetleta ka edaspidi. Alles
  9. aastal, kui linnakomisjon sai kohtuotsuse, millega tuvastati pärandvara vastuvõtmine, tekkis alus menetluse uuendamiseks. Selleks ajaks oli vara aga juba hävinenud.
  10. Tallinna Halduskohtu 28.oktoobri 2005 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: 1) Kohus nõustub vastustajaga, et vara tagastamise avalduse menetlus lõppes linnakomisjoni 14.jaanuari 1993 otsusele nr 138 edasikaebamise tähtaja möödumisel. Otsusele oli lisatud vaidlustamisviide ning otsust vaidlustamata jättes pidi kaebaja aru saama, et linnavalitsus võis sellest haldusaktist juhinduda. Otsuse kaaskirjast ei saa välja lugeda, et otsus ei lõpetanud tagastamise menetlust ning kirja ei saa pidada ka kaebajat eksitavaks. Linnakomisjon on kaaskirjas informeerinud kaebajat avalduste läbivaatamise korra punktis 36 sätestatud võimalusest, et uute asjaolude ilmnemisel võidakse antud otsust muuta. Sellega on linnakomisjon täitnud selgitamis- ja abistamiskohustust. Linnakomisjon ei saanud ega pidanud ette nägema, et kaebaja käsitleb kaaskirja sisu menetluse jätkumise kinnitusena. 2) Enne hoone lammutamise korralduse andmist taotles kaebaja
  11. ja
  12. aastal küll korduvalt subjektiks tunnistamise küsimuse uut läbivaatamist, kuid ei vaidlustanud menetluse uuendamata jätmist. Seetõttu ei pidanud linnavalitsus arvestama võimalusega, et kaebaja 5
(12)3-05-103 jätkab ka pärast seda täiendavate andmete kogumist. 24.mai 1995 korralduse nr 1655-k andmise ajal võis linnavalitsus lähtuda tagastamismenetluses kogutud andmetest, sh kaebaja poolt esitatust. Õigustatud subjektiks jäeti kaebaja tunnistamata, sest tollal tagastamise toimikus olevate andmete kohaselt tuli võõrandamise hetkeks lugeda
  1. aasta ja võõrandamisaegseks omanikuks P. A. Kaebaja juhindus ka ise nendest andmetest oma 30.detsembri 1991 ja 10.jaanuari 1995 avaldustes. Linnavalitsusel ei olnud enne lammutamiskorralduse andmist mingit alust kahtlustada, et tegelikult võõrandati hooned hoopis
  2. aastal K. – L. Silt. Linnavalitsusele ei saa ette heita tegevusetust. 3) Väär on kaebaja seisukoht, et linnakomisjon oleks saanud tunnistada teda
  3. aastal õigustatud subjektiks ilma kohtumenetluseta. Kui selline võimalus ka oli, siis puudus komisjonil selleks ajend, sest vajalikke andmeid ei olnud esitatud. Alusetu on ka kaebaja nõudmine, et enne maja lammutamise korralduse andmist oleks linnavalitsus arhiivimaterjali põhjal pidanud üle kontrollima juba lõpetatud tagastamismenetluses aluseks võetud andmete õigsust. Arvestades Tallinna Linnavalitsusele esitatud tuhandeid vara tagastamise ja kompenseerimise avaldusi, ei olnud sellise kontrolli teostamine reaalselt võimalik. Linnavalitsus ei pidanud arvestama tagastamismenetluse uuendamise võimalusega. 4) Hoone lammutati põhjusel, et see oli korduvate tulekahjude tõttu hävinenud. Ka kaebaja ise on märkinud 30.detsembri 1991 avalduses, et elamu on elaniketa, lammutuse ootel, ning 29.juuni 1994 avalduses, et maja on lõhutud, rüüstatud, põletatud ja muutunud ahervaremeks. 5) Linnavalitsus on kaebaja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse menetlemisel järginud 1991 – 1995 Eesti õiguskorras nõutud tasemel haldusmenetluse üldisi põhimõtteid, sh selgitamis- ja abistamiskohustust, hoolsuskohustust, arvamuse ja vastuväidete ärakuulamise kohustust. 24.mai 1995 korralduse nr 1655-k andmisel on linnavalitsus lähtunud nii kehtivast õigusest kui ka faktilisest olukorrast. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  4. I Mäi apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus jättis tähelepanuta omandireformi seadusest tulenevad nõuded. Kui tõendeid isiku õigustatud subjektiks tunnistamiseks ei piisa, võib komisjon teha taotluse rahuldamata jätmise otsuse alles siis, kui ta on eelnevalt pöördunud taotleja poole ettepanekuga aidata kaasa puuduvate tõendite hankimisele. Taotlejal on õigus saada informatsiooni oma taotluse lahendamise käigu kohta, osa võtta dokumentide ettevalmistamisest ja esitada täiendavaid dokumente. Linn neid nõudeid ei täitnud. Keelduv otsus tehti kiirustades ainult avalduse alusel, selgitamis- ja abistamiskohustust ei täidetud. 2) Linnakomisjoni 14.jaanuari 1993 otsusega ei saadud vara tagastamise küsimust lahendada olenemata sellest, et kaebaja otsust ei vaidlustanud. Kaebaja pöördus linnakomisjoni sekretäri poole, kes teatas, millal lõpeb dokumentide esitamise tähtaeg. Otsust ei saa langetada üksnes isiku ütluse või kirja põhjal, kogumata toimikusse vastavaid dokumente. Kaebaja sai dokumendid arhiivist ning esitas need tähtaegselt linnavalitsusele. Otsuse kaaskiri viis kaebaja segadusse, kuna sellest nähtuvalt ei olnud linna seisukoht vara tagastamise küsimuses kindel ega lõplik. Kohtusse ei olnud kaebajal põhjust pöörduda, sest dokumendid kaebaja seose kohta P. A kui vara pärandajaga puudusid. 3) Väär on kohtu seisukoht, et linnakomisjon ei saanud ega pidanud ette nägema, et kaebaja käsitab kaaskirja sisu menetluse jätkamise kinnitusena. Linn oli teadlik vara tagastamise küsimuse edasisest menetlemisest, mida tõendavad toimikus olevad kaebaja avaldused 29.juunist 1994, 10.jaanuarist 1995 ja 24.aprillist
  5. Linna esindaja osales pärijaks tunnistamise ja kahju hüvitamise kohtumenetlustes. Väär on kohtu seisukoht, et linnal ei olnud alust kahtlustada, et tegelikult võõrandati hooned
  6. aastal S. Kaebaja ei teadnud täpset natsionaliseerimise aega, kuid linnal olid majade natsionaliseerimise nimekirjad
  7. aastal 6
(12)3-05-103 olemas. Eeltoodu tõendab linna tegevusetust, pahatahtlikkust ja huvi puudumist kontrollida, millal elamu natsionaliseeriti. 4) Kaebaja esitas tema kui pärija õigusi tõendavad dokumendid tähtaegselt 29.juunil
  1. Nüüd oli linnale asi selge ning selleks, et kaebajale vara mitte tagastada, lammutati 24.mai 1995 otsusega kõik krundil olevad hooned ja anti ebaseaduslikult võimalus uue elamu ehitamiseks aktsiaseltsile, kelle rendileping oli seoses hoonete lammutamisega kaotanud kehtivuse. Linn tellis ekspertarvamuse, kuid selles toodud asjaoludega ei arvestanud. 5) Väär on kohtu seisukoht, et linnavalitsus on järginud 1991 – 1995 Eesti õiguskorra üldisi põhimõtteid. Kaebajale tekitati õigusvastaste tegudega materiaalne kahju. Väär on ka kohtu seisukoht, et hoone lammutati põhjusel, et see oli korduvate tulekahjude tõttu hävinenud. Maja oli tunnistatud K elurajooni detailplaneerimise projekti inventariseerimise mahus väärtuslikuks ja ei olnud hävinenud, vaid lammutati ebaseaduslikult. Tallinna Tuletõrje ja Päästeameti andme tel toimus aastatel 1993 – 1995 ainult üks tulekahju hoovis. Lammutamiseks puudus kohustuslik dokument elamu elamiskõlbmatuks tunnistamise kohta.
  2. Vastustaja kirjalikus vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 1) Õige on kohtu seisukoht, et vara tagastamise menetlus lõppes linnakomisjoni 14.jaanuari 1993 otsusele edasikaebamise tähtaja möödumisel, millest tulenevalt lõppes ka Tallinna linna kohustus tagada õigusvastaselt võõrandatud vara säilimine. 2) Asjakohatu ja põhjendamata on väide, et linnakomisjoni 14.jaanuari 1993 otsus on vastu võetud üksnes vara tagastamise avalduse alusel ning et komisjonil ei olnud õigust sellist otsust vastu võtta. Komisjon võttis otsuse vastu kehtinud korra alusel, olles eelnevalt tuvastanud korras ettenähtud asjaolud. Komisjoni otsuse õiguspärasust ei ole vaidlustatud, mistõttu tuleb sellekohased väited jätta tähelepanuta. 3) Ühelegi õigusaktile ei tugine kaebaja väide, et komisjonil ei olnud õigust jätta avaldust rahuldamata taotlejalt täiendavaid tõendeid nõudmata. Avalduste läbivaatamise korra punkti 23 kohaselt võib avalduse vastuvõtja vajadusel pöörduda kirjalikult taotleja poole, saamaks temalt täiendavaid andmeid või tõendeid. Linnavalitsus esitas komisjonile kaebaja avalduse koos vara tagastamise toimikuga ning komisjon leidis, et dokumendid ei ole piisavad otsuse vastuvõtmiseks. Linnavalitsusel puudus kohustus ja õiguslik alus täiendavate dokumentide kogumiseks. 4) Kaebaja avaldused ei tinginud asja uuesti läbivaatamist komisjonis ning ei saa seetõttu olla aluseks väitele, et tagastamismenetlus oli pooleli. Kaebaja teadis, et avaldus on lahendatud komisjoni otsusega, samuti pidi ta aru saama, et menetluse uuendamiseks ei piisa kirjast, vaid esitada tuleb tõendid, mis tingivad otsuse muutmise. Avalduste läbivaatamise korra p 36 sätestab, et kui pärast komisjoni otsuse tegemist ilmnevad uued asjaolud, mis võivad tingida tehtud otsuse muutmise, esitab avalduse vastuvõtja materjalid kohalikule komisjonile, kes vaatab need läbi. Tõend, mille alusel komisjonil oli võimalik kehtivat otsust muuta, esitati linnavalitsusele alles
  3. aastal. Asjaolu, et kaebaja esitas linnavalitsusele 1994 arhiivist saadud dokumendid, ei oma tähtsust. Ka ei mõjuta linnakomisjoni otsust 20.novembri 1995 pöördumine linnakohtu poole juriidilise fakti tuvastamiseks. 5) Kaebaja tõlgendab vääralt linnakomisjoni otsuse kaaskirja. See ei tõenda, et linna seisukoht vara tagastamise avalduse lahendamisel ei olnud kindel ja lõplik. Kaaskirjas on viidatud üksnes menetluse uuendamise võimalusele uute tõendite esitamisel. 6) Põhjendatud ei ole väide, et linnavalitsus ei andnud informatsiooni taotluse lahendamise käigu kohta. Vara tagastamise toimikust nähtuvalt oli kaebaja teadlik avalduse menetlemisest ja linnavalitsuse seisukohtadest hilisemate pöördumiste suhtes. Kaebaja märgib ka ise, et sai komisjoni sekretärilt informatsiooni. 7) Tagastamisavalduse menetlemisel linnavalitsuse tegevuse analüüsimisel tuleb silmas pidada, et linnakomisjon on iseseisev haldusorgan ning linnavalitsusel puudub võimalus lahendada komisjoni kompetentsi kuuluvaid küsimusi. Komisjoni kehtiv otsus on 7
(12)3-05-103 juhindumiseks kohustuslik. Kohus märkis õigesti, et linnavalitsus on avalduse menetlemisel järginud haldusmenetluse üldisi põhimõtteid. Linnavalitsusel puudus kohustus ja seadusest tulenev õigus tulekahjus hävinud hoone lammutamise otsustamisel hakata läbi vaatama juba lahendatud vara tagastamise avaldust. 8) Ehkki Riigikohus leidis, et kohtud ei olnud varasemas kohtuotsuses tuvastatuga pöördumatult seotud, ei välista Riigikohtu otsus tsiviilkohtu otsusega arvestamist linnavalitsuse tegevusele õigusliku hinnangu andmisel, seda enam et täiendavaid tõendeid, mis annaks aluse kohtuvõimu otsustuse muutmiseks ei ole esitatud.
  1. Ringkonnakohtu istungil toetasid kaebaja ja tema esindaja apellatsioonkaebust. Vastustaja esindaja palus jätta kohtuotsuse muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED I
  2. Riigikohus on 4.märtsi 2002 määruses haldusasjas nr 3-3-4-1-02 ja 9.aprilli 2002 määruses haldusasjas nr 3-3-4-4-02 asunud seisukohale, et kui kahju tekitati enne 1.jaanuari 2002, siis kohaldatakse kahju hüvitamisel pärast 1.jaanuari 2002 esitatud kaebuste läbivaatamisel enne riigivastutuse seaduse jõustumist kehtinud sätteid ja kahju hüvitamise üldisi põhimõtteid. Põhiseaduse § 25 sätestab, et igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Halduse tegevusega tekitatud kahju hüvitamise aluseid reguleerisid tsiviilkoodeksi (TsK) § 450 ja sellele järgnevad sätted. TsK § 450 lg 1 sätestas, et kahju, mida kodanikule on ebaseaduslike tegudega tekitanud riiklik või ühiskondlik organisatsioon, samuti ametiisik oma ametikohustuste täitmisel administratiivse haldamise alal, hüvitatakse üldistel alustel (§-d 448 ja 449), kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Seega tugines avaliku võimu vastutuse koosseis tsiviilõigusliku vastutuse üldisele koosseisule, mis TsK § 448 kohaselt eeldab kahju olemasolu, teo õigusvastasust, põhjuslikku seost kahju tekkimise ja halduse tegevuse vahel ning kahju tekitaja süüd. Hüvitatav kahju tuleb kindlaks teha vastavalt TsK § 222 lg 2, mille kohaselt kahjude all mõistetakse õigusvastase tegevuse tõttu kantud kulutusi, vara kaotsiminekut või riknemist, samuti saamata jäänud tulu. TsK § 462 sätestab kannatanu süü arvestamise kahju tekkimisel või suurenemisel.
  3. Halduskohus on pärast esimese ja teise astme kohtu otsuste kassatsiooni korras tühistamist apelleeritavas kohtuotsuses TsK §-s 448 loetletud hüvitamisnõude eeldustest (kahju olemasolu, teo õigusvastasus, põhjuslik seos ja kahju tekitaja süü) analüüsinud vastustaja tegevuse väidetavat õigusvastasust ning jõudnud järeldusele, et kahjunõude nimetatud eeldus puudub. Ringkonnakohus halduskohtu järeldusega ei nõustu. Ringkonnakohtu hinnangul on kahjunõude eeldused täidetud, I. Mäi kaebus põhjendatud ja tuleb rahuldada. Oma seisukohti põhjendab ringkonnakohus järgmiselt.
  4. Käesolevas asjas vajab kontrollimist, kas vastustaja oli Tallinna Linnavalitsuse 24.mai 1995 korralduse nr 1655-k andmise ajal seotud Ülemnõukogu 20.juuni 1991 otsuse Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta punktist 13 tuleneva kohustusega hooneid mitte lammutada ja ORAS § 18 lõikes 2 sätestatud kohustusega tagada vara tagastamise menetluse ajal õigusvastaselt võõrandatud vara säilimine. Otsuse Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta p 13 sätestas, et peatada tuleb õigusvastaselt võõrandatud hoonete lammutamine kuni nende tagastamise küsimuse otsustamiseni. Lubatud oli õigusvastaselt võõrandatud hoonete lammutamine erandkorras Eesti Vabariigi Valitsuse otsusel teise tasandi kohaliku omavalitsuse volikogu taotluse korral. ORAS § 18 lg 2 nägi ette, et sama paragrahvi 8
(12)3-05-103 lõikes 1 märgitud vara omanikud ja valdajad on kohustatud tagama vara säilimise. Kui seda kohustust ei täideta, peavad nad hüvitama kahju. Vara lammutamise keelu ja säilitamise kohustuse olemasolu sõltub vaadeldaval juhul sellest, kas vara tagastamise menetlust saab lugeda 24.mai 1995 seisuga lõppenuks.
  1. Asja uuel läbivaatamisel leiab ringkonnakohus, et käesolevas asjas ei saa vara tagastamise küsimust eelviidatud sätete tähenduses hoonete lammutamise korralduse andmise ajaks lugeda otsustatuks, sest kaebaja poolt 29.juuni 1994 pöördumises loetletud dokumentide kogumi alusel oleks tulnud haldusmenetlus uuendada uute oluliste tõendite ilmnemise tõttu ning uuendatud menetluses asjaolusid täiendavalt selgitades selgunuksid kõik need andmed, mille alusel linnakomisjon tunnistas kaebuse esitaja
  2. aastal omandireformi õigustatud subjektiks.
  3. Ringkonnakohtu istungil toonitas vastustaja esindaja, et kahjunõude lahendamisel tuleb arvestada asjaoluga, et linnavalitsus ja linnakomisjon on erinevad haldusorganid, kaebaja taotluse jättis
  4. aastal rahuldamata linnakomisjon, ning seisukohale, et varasema otsuse muutmiseks ei ole alust, asus
  5. aastal samuti linnakomisjon. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga, et vara tagastamise menetluses on linnavalitsus ja linnakomisjon vaadeldavad erinevate haldusorganitena, kuid tähelepanuta ei saa jätta avalduste läbivaatamise korrast vastustajale tulenenud ülesandeid. Nimetatud korra p 2 kohaselt tuli vabariiklike linnade valitsustel määrata struktuuri- või allüksus (avalduste vastuvõtja), mis võtab vastu vara tagastamiseks ja kompenseerimiseks esitatavad avaldused, vaatab avaldused ja esitatud tõendid läbi, otsustab täiendavate tõendite kogumise vajaduse ja kogub täiendavaid tõendeid, kui sama korra kohaselt ei ole tõendite kogumise kohustus pandud taotlejale, hindab tõendeid ja valmistab ette materjalid endiste omanike ja vara registri koostamiseks. Korra p 8 nägi ette, et avalduse vastuvõtmisel selgitatakse taotlejale vara tagastamise ja kompenseerimise korda ning tehakse kindlaks täiendavate tõendite kogumise võimalused. Kui avaldusse on jäetud märkimata avalduse läbivaatamiseks või täiendavate tõendite kogumiseks olulised asjaolud, tehakse taotlejale ettepanek täiendada avaldust vajalike andmetega. Korra p 11 kohaselt tuli avalduse vastuvõtmisel anda taotlejale juriidilist, organisatsioonilist ja muud tema õiguste teostamiseks vajalikku abi. Korra p 23 nägi ette, et avalduse läbivaatamise käigus võib avalduse vastuvõtja pöörduda kirjalikult taotleja poole saamaks temalt täiendavaid andmeid või tõendeid, ning p 24 sätestas, et kui taotlejal puuduvad täiendavad andmed või dokumendid, on avalduse vastuvõtja kohustatud taotlema neid arhiividest, muudest riigiorganitest ja asutustest ning ettevõtetest. Korra p 22 sätestas, et kui vara võõrandamise õigusvastasust või muid tõendamist vajavaid asjaolusid ei ole võimalik tõendada kirjalike tõenditega, on taotlejal õigus pöörduda nimetatud faktide tõendamiseks vara asukohajärgse kohtu poole. Korra punktist 16 tulenes kohaliku omavalitsuse täitevorgani võimalus suunata isik asjaolude tõendamiseks kohtusse. Korra punktist 34 tulenes, et alles siis, kui avalduse vastuvõtja loeb pärast avalduse läbivaatamist ning esitatud ja kogutud tõendite kontrollimist taotluse põhjendatuks ja tõendid piisavaks, esitab ta vara kohta avatud toimiku kohalikule komisjonile. Neist sätetest ilmneb, et avalduste vastuvõtjaks oleval linnavalitsuse struktuuriüksusel olid vara tagastamist ettevalmistavas menetluses ulatuslikud kohustused ning tõendite kogumist korraldas ja esmast hindamist teostas nimelt avalduste vastuvõtja. Sama selgub õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punktidest 14 ja 18, mille kohaselt valmistavad linnakomisjonidele sama korra punktis 19 märgitud küsimuste otsustamiseks vajalikud materjalid ette linnavalitsuste poolt avalduste vastuvõtmiseks ja tõendite kogumiseks moodustatud struktuuri- või allüksused ning materjalide ettevalmistajad esitavad kohalikule komisjonile õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku ning kohaliku komisjoni otsuse eelnõu. Avalduste läbivaatamise korrast tuleneb seegi, et avalduste ja tõendite läbivaatamisel tuleb esmalt kontrollida, kas on tuvastatud vara õigusvastase 9
(12)3-05-103 võõrandamise fakt (p 16), seejärel on võimalik määrata kindlaks vara omanik õigusvastase võõrandamise hetkel (p 18) ning tuvastada taotleja kuulumine ORAS §-s 8 loetletud isikute hulka (p 19).
  1. Tagastamise avalduses märkis kaebaja, et taotleb vara tagastamist, mis kuulus enne õigusvastast võõrandamist P F Ale, maa ja elamu natsionaliseeriti, vara õigusvastase võõrandamise aega avalduses ei märgita. Tõendist avalduse vastuvõtmise kohta ei nähtu, et avaldusele oleks lisatud dokumente. Vara tagastamise toimikust ei nähtu, et kaebajale oleks tehtud ettepanek dokumente esitada, ega ka seda, et avalduse vastuvõtja oleks kogunud dokumente omal algatusel. Kaebaja 29.juuni 1994 avaldusest on võimalik järeldada, et ta peab ennast omandireformi õigustatud subjektiks oma vanaema järelt, kellele P. A vara
  2. aastal koostatud testamendiga pärandas. Avalduses osutatakse P. A surmatunnistusele aastast
  3. Hoolimata sellest, et kaebaja märkis 10.jaanuari 1995 pöördumises vara natsionaliseerimise ajaks ühelegi tõendile viitamata
  4. aasta, ei toeta vara tagastamise toimiku materjalid järeldust, et enne lammutamiskorralduse andmist ei olnud linnavalitsusel alus t kahtlustada, et tegelikult võõrandati hooned hoopis
  5. aastal S Küll aga kinnitavad sama toimiku materjalid kaebaja väidet, et ehkki kaebajale ei olnud vara õigusvastase võõrandamise aeg teada, olid linnavalitsusel andmed vara õigusvastase võõrandamise aja kohta olemas. Vara tagastamise toimiku lk 28 asub endiste omanike nimekiri, milles uue aadressiga A 18 (vana aadress A 14, kinnistu nr 349 E) endiseks omanikuks on märgitud P. A ning nimekiri sisaldab viidet Tallinna Linna TSN TK
  6. aasta otsusele nr
  7. Toimikus on ka Tallinna Linnavarade Ametile Tallinna Hooneregistri Munitsipaalettevõtte poolt 15.märtsil 1995 väljastatud teatis nr 4215, mis sisaldab märkust : “Arvatud kohaliku nõukogu elamufondi Tallinna Linna TSN Täitevkomitee otsusega nr 516, 02.09.1952.a.“ (vara tagastamise toimiku lk 35).
  8. aastal luges linnakomisjon tuvastatuks, et ehitised natsionaliseeriti 1952, kusjuures Tallinna Linna TSN TK 2.septembri 1952 otsusele endale, millele viited sisaldusid vara tagastamise toimikus ka varem, ei olnud ehitiste õigusvastase võõrandamise aja kohta lisandunud mingeid uusi dokumente. Ringkonnakohus osutab, et Tallinna Linnakohtu 23.jaanuari 1997 otsusega ei tuvastatud ehitiste õigusvastase võõrandamise aega. Nimetatud kohtuotsusega tuvastati üksnes juriidiline fakt, et S asus pärandvara valdama ja võttis pärandi vastu vahetult pärast P. A surma 2.veebruaril
  9. Seega ainus puuduv lüli, mis võis aastatel 1994 – 1995 takistada kaebaja omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamist, oli eelnimetatud juriidiline fakt, tegemaks kindlaks, et ehitiste omanik vara õigusvastase võõrandamise ajal aastal 1952 oli kaebaja vanaema. Uuendatud vara tagastamise menetluses tulnukski kaebaja suunata seda asjaolu kohtusse tunnistajate ütluste abil tõendama ning kuni küsimuse lõpliku otsustamiseni täita vara säilitamise kohustust ja hoiduda potentsiaalselt tagastamisele kuuluvate ehitiste lammutamisest.
  10. Kaebajale ei saa ette heita tegevusetust oma õiguste kaitsmisel. On tõenäoline, et
  11. aasta subjektiotsuse vaidlustamise vajaduse äratuntavust raskendas otsuse kaaskiri palvega teatada uute asjaolude (näiteks leitakse uusi tõendeid) ilmnemisest linnakomisjoni sekretärile. Kohtul pole põhjust kahelda kaebaja seletuses, et ta võttis sekretäriga ühendust ning talle määrati dokumentide esitamiseks tähtaeg. Menetluse uuendamisest keeldumise vaidlustamata jätmist pole samuti põhjust kaebajale süüks arvata, sest seisukohast, et varasema otsuse muutmiseks pole alust, teatati kaebajale Tallinna Linnavarade Ameti juhataja vaidlustamisviiteta 20.märtsi 1995 kirjaga. Enne Tallinna Linnavalitsuse 24.mai 1995 korralduse andmist pöördus kaebaja 24.aprillil 1995 (vara tagastamise toimiku lk 33) avalduste läbivaatamise korra punktist 35 tulenevat kontrollipädevust omava Tallinna Linnavalitsuse poole, kuid asjast ei nähtu, et sellele pöördumisele oleks järgnenud vastustajapoolset reaktsiooni. Oma õiguste kaitseks halduskohtusse pöördumise võimaluse äratuntavus on tollast nappi regulatsiooni arvestades samuti vähetõenäoline. Avalduste 10
(12)3-05-103 läbivaatamise korra p 35 sätestas vaid, et kui vaidlusaluses küsimuses on tehtud kohtuotsus, siis kohtu poolt otsustatud küsimuses kaebusi halduskorras sisuliselt läbi ei vaadata. ORAS § 19 nägi kuni 1.märtsini 1997 kehtinud redaktsioonis ette, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisest või kompenseerimisest tulenevad vaidlused lahendatakse kohtu korras. Halduskohtumenetluse seadus (HKS) nägi küll ette võimaluse taotleda halduskohtult haldusakti või toimingu seadusevastaseks tunnistamiseks, kuid kuna HKMS § 7 lg 2 kohaselt hakkas kaebetähtaeg kaebuse kohtueelse lahendamise korra läbimisel kulgema pädeva organi otsusest teadasaamise päevast, ei oleks selline kohtusse pöördumine saanud enam lammutamiskorralduse andmist ära hoida.
  1. Olles asunud seisukohale, et Tallinna Linnavalitsuse 24.mai 1995 korraldus nr 1655-k on õigusvastaselt võõrandatud vara säilitamise kohustuse ja lammutamiskeelu eiramise tõttu õigusvastane, tuleb vaidluse lahendamiseks võtta seisukoht ka esimese astme kohtu poolt asja uuel läbivaatamisel analüüsimata jäetud hüvitamisnõude muude eelduste, so kahju olemasolu, põhjusliku seose ja kahju tekitaja süü suhtes. Kuivõrd kahju olemasolu, põhjusliku seose ja hüvitise kohasuse küsimustes Tallinna Halduskohtu 30.jaanuari 2003 otsuses sisalduvaid seisukohti ei ole vastustaja edasises menetluses vaidlustanud, puudub vajadus neid asjaolusid pikemalt analüüsida, kuid ringkonnakohus peab siiski vajalikuks märkida lühidalt järgmist.
  2. Kaebuse esitajale on tekkinud kahju ning lammutamiskorralduse ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos, sest ehitiste lammutamise tõttu ei olnud neid võimalik omandireformi õigustatud subjektile tagastada. Ehitiste tagastamise asemel need kompenseeriti. Ehkki lammutamiskorralduses märgitakse, et ehitised on korduvate tulekahjude tõttu hävinenud, ei ole vastustaja, hoolimata halduskohtu sellekohasest ettepanekust 4.detsembri 2002 määruses (kohtutoimiku lk 55), põlengute fakti ja ulatuse kohta tõendeid esitanud. On tõenäoline, et majas oli põlenguid ja rüüstamisi, kuid väidet, et ehitised olid hävinenud, asja materjal ei kinnita ja
  3. aastal tehtud foto hoonest enne lammutamist (kohtutoimiku lk 124) ei toeta. Tallinna Omandireformiameti 19.oktoobri 1999 tellimuse alusel AS Kommunaalprojekt poolt koostatud ekspertarvamuse järeldus ehitiste endisel individualiseeritaval kujul mittesäilimise kohta tugineb üksnes asjaolule, et õigusvastaselt võõrandatud ehitised on linnavalitsuse korralduse alusel lammutatud ning asemele on 1995 – 1998 ehitatud uus väikeelamu (kohtutoimiku lk 94). Kaebaja 29.juuni 1994 avalduses märgitut, et „ 90-ndate aastate algul tühjendati elamiskõlblik maja elanikest, hoonet hakati järjekindlalt lõhkuma, rüüstama, põletama. Tänapäeval on see ahervaremeks muudetud…“, ei saa tõendite kogumis hindamisel üle tähtsustada. Avaldus on selgelt kantud kaebaja murest seoses taotletava vara seisukorra jätkuva halvenemisega. Samas avalduses märgib kaebaja, et ta tahab maja esialgsel kujul kiiresti üles ehitada, mis ei viita võimalusele, et ehitised on hävinenud. Kahju tekkimisel eeldatakse kahju tekitaja süüd ning vastustaja ei ole oma süü puudumist tõendanud. ORAS ja selle rakendusaktidest tulenevate avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust järgides oleks vastustaja saanud õigusvastase ja kaebaja õigusi rikkuva lammutamiskorralduse andmist ning sellega kaebajale kahju tekitamist vältida. Kaebaja poolt taotletud hüvitise suurus ei ole ülemäärane. AT Kinnisvarabüroo AS poolt Tallinnas, A 18 asunud endiste ehitiste ja ehitisteta kinnistu turuväärtuse kohta 20.augustil 1997 koostatud hindamisakti (kohtutoimiku lk 28-31) kohaselt oli endiste ehitiste kui vallasasjade turuväärtus hindamisakti koostamise ajal 1 200 000 krooni. Kaebajale 31.mai 2000 korraldusega määratud kompensatsiooni 312 100 EVP väärtus oli korralduse andmise ajal kroonidesse ümber arvestatuna (1 EVP = 0,51 EEK) 159 171 krooni. Seega on kaebaja taotlus ehitiste lammutamisega tekitatud kahju eest 800 000 krooni suuruse hüvitise väljamõistmiseks põhjendatud. 11
(12)3-05-103
  1. Eeltoodud põhjustel tühistab ringkonnakohus HKMS § 46 lg 1 p 2 alusel esimese astme kohtu otsuse ja teeb uue otsuse, millega HKMS § 26 lg 1 p 4 alusel rahuldab I. Mäi kaebuse. II
  2. Kaebuse esitaja taotles vastustajalt kohtukulude väljamõistmist. 4.detsembri 2002 maksekorraldusega on tasutud riigilõivu 24 000 krooni esimese astme kohtule esitatud kaebuselt. Tallinna Ringkonnakohtu 18.mai 2004 määrusega vabastati kaebaja HKMS § 91 lg 1 alusel apellatsioonkaebuselt 24 000 krooni suuruse riigilõivu tasumisest osaliselt ning tasumiseks määrati 600 krooni. Tallinna Halduskohtu 5.detsembri 2005 määrusega vabastati kaebaja HKMS § 91 lg 1 alusel apellatsioonkaebuselt tasumisele kuulunud 24 000 krooni suuruse riigilõivu tasumisest täielikult. Seega on kaebaja kokku tasunud riigilõivu 24 600 krooni, mis tuleb HKMS § 93 lõigete 6 ja 1 ning HKMS § 92 lõike 1 alusel vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista.
  3. HKMS § 95 lg 1 näeb ette, et kui kaebuse esitaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud, mõistab kohus kaebuse rahuldamise korral teiselt poolelt tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse. Apellatsioonkaebuste esitamisel oli kaebaja vabastatud 23 400 + 24 000 = 47 400 krooni suuruse riigilõivu tasumisest, mis tuleb vastavalt HKMS § 95 lõikele 1 mõista vastustajalt riigituludesse. Lilianne Aasma Oliver Kask Ruth Virkus 12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.