Kostja on olnud alates lepingu vormistamisest pidevalt kättesaadav, tema elu- ja töökoha kontaktandmed on olnud muutumatud. Peale selle on hageja esindaja M. A, kelle vahendusel ja organiseerimisel tehing toimus, olnud pidevalt lepingulistes kontaktides kostjaga seoses tema äriühingutega. Vaatamata sellele ei ole hageja kuni 10.11.2004, millal esitati M. A kui hageja esindaja poolt kostjale pankrotihoiatus, esitanud ühtegi pretensiooni seoses sõiduki ostuhinna mittetasumisega kostja poolt. Hagiavaldus on esitatud pahatahtlikult, põhjusel, et kostja ja hageja esindaja suhted on alates 2004 juunist teravnenud. MAAKOHTU LAHEND
lg 1 alusel kohustise nõuetekohaselt teostatud täitmisega lõppenuks ja jättis hagi rahuldamata. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
lg 3) ja riigikohtu lahend nr 3-2-1-24-02 võimaldavad võla tasumise kohustuse täitmist hinnata ainult kirjaliku tõendi alusel, mitte ütluste või tunnistustega. Tavast tuleneva oletuse kummutamiseks kinnitas hageja kohtuistungil, et ostu-müügilepingu blanketi täitis kostja. Seega võiks küsida, miks kostja summa tasumise kohta lepingusse mingeid märkeid ei teinud. Sellega on rikutud ka TsMS § 228 sätestatut, mille järgi kohtuotsuses peab kohus viitama, milliseid tõendeid on uuritud ja mis asjaolud on seetõttu tuvastatud. 2) Tunnistaja T. S tunnistus on tõendina kõlbmatu. Asja materjalides on T. S avaldus kriminaalasja algatamiseks Lõuna Politseiprefektuurile hageja esindaja kohta asjaoludel, et viimane nõudis 70 000 krooni tasumist kostjalt. Tunnistaja on lisanud veel teisigi avaldusi, kahjustamaks hageja esindajat. Siit saab järeldada, et kuigi tunnistaja kinnitas vaenu puudumist, tuleb tunnistus jätta TsMS § 105 lg 1 lähtudes tähelepanuta. Kohtu viide T. S tunnistusele ei ole asjakohane, sest tunnistaja ei näinud, milleks kostja talle laenatud raha kasutas ning ei viibinud ei raha üleandmise ega ostu-müügi tehingu sõlmimise juures. Väide, et kostja pidi kohtuma M. A, ei viita kuidagi tehingu sooritamisele ega tõenda tehingu tingimuste täitmist kostja poolt. Liiati tunnistas T. S, et tegemist oli raha kasutamisega 3 majanduskuludeks, mitte laenuks kostjale ning et raha oli kassas arvele võetud majanduskuluna (aruandva isiku aruande järgi). 3) Asjaolu, et kostja oli enne ostu-müügi tehingut pannud hageja sõiduki müügikuulutused Kuldsesse Börssi ja Soovi, ei tõenda raha tasumist. Esitatud tõenditega on selgelt tõendatud kõnealustel kuupäevadel sõiduki kuulumine hagejale. 4) Kohtu viide, et hageja ei ole kolme aasta jooksul esitanud kostjale nõuet, on vale. Asjas on esitatud hageja esindaja 10.11.2004 kirjalik tasumisnõue kostjale, lisaks on kostja ja T. S avaldustega politseile tõendatud, et hageja esindaja on ka telefonitsi ning SMS teel nõudnud 70 000 krooni tasumist. Kohus jättis tähelepanuta ka hageja väite, et vahepealsel ajal võttis ta arvesse kostja elamu suurt tulekahju, mis tekitas kostja perele ilmselt suuri kahjusid. Lisaks ei ole kohtu järeldus kooskõlas kehtinud TsÜS § 113 lg 1 sättega, mis sätestab hagi korras õiguste kaitse üldiseks aegumistähtajaks 10 aastat. Kuivõrd hageja ei nõua viiviseid ega intresse, ei ole tegemist ebamõistliku või kostjat kahjustava venitamisega, vaid isiku äranägemisel ja võimaluste tekkimisel (riigilõivu tasumiseks) tehtud otsusega oma seaduslike õiguste kaitseks. 5) Kohus ei ole protsessiosalisi kohelnud võrdselt. Kohus jättis tähelepanuta hageja seletuse ning kinnituse, et 70 000 krooni laekunud ei ole. Samas minetas kohus võlgniku kohustuse tõendada
Lisaks eiras kohus ka Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-62-02 sätestatut, mille järgi peab kohus TsMS §-dest 3 ja 91 tulenevalt pooletele või teistele protsessiosalistele selgitama, milliste nende nõuete ja vastuväidete aluseks märgitud asjaolude kohta tõendeid puuduvad või ei ole esitatud tõendid nende asjaolude tuvastamiseks küllaldased, tehes pooltele ja protsessiosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Asja kahel istungil menetledes ei leidnud kohus hageja tõendite ebapiisavust või vähe veenvust, vaid tegi kostjale ettepaneku makse teostamist tõendada, mida viimane ei teinud. Hageja esindaja teatas protsessis esinenud olulistest protsessinormirikkumistest oma taotlustega 29.04.
lg 2 kirjeldatud situatsiooniga, kus pooled on andnud allkirja selle kohta, et nad on täitmise vastu võtnud.
lg 3 ei ole asjas kohaldatav, kuna reguleerib olukorda, kus üks isik on andnud teisele võladokumendi, mis lubab dokumendi valdajal nõuda võlgnikult täitmist. Antud juhul ei oma leping võladokumendi tähendust, kuna sellest ei selgu võlgnikku, võla summat ega tasumise tähtaega. 2) Kohus ei ole protsessinormi rikkunud. Otsuse tegemisel ei ole lähtutud kostja lepingulise esindaja seletusest. Kohus on seaduslikult otsuse rajanud kohtuistungil tuvastatud asjaoludele ning hinnanud tõendeid nende kogumis ja igakülgselt. Sealjuures on kohus müügihinna tasumise analüüsimisel lähtunud poolte poolt allkirjastatud lepingust, millest ei selgunud, et poolte vahel oleks eksisteerinud kokkulepe ostuhinna hilisema tasumise või maksegraafiku alusel tasumise kohta. Seega pidid vastastikused kohustused olema enne omandiõiguse ülekandmist täidetud. Kohus on analüüsinud kostja avaldatud müügikuulutusi, millest selgub müügitehingu hind. Kohus on lähtunud tunnistaja T. S ütlustest, sularaha kviitungist ja vastusest järelepärimisele, millega kohus luges tõendatuks sõiduki ostuks vajalike rahasummade liikumise. Paljasõnaline on apellandi väide, mille kohaselt on T. S tunnistus tõendina kõlbmatu. Tunnistaja on kohtuistungil kinnitanud, et ei tunne hagejat, ei oma viimase suhtes vihavaenu ning saab anda ütlusi. Samas on apellant väitnud, et kolmandate isikute (T. S) ja apellandi esindaja M. A suhete teravnemine ei saa olla aluseks tehtavale kohtulahendile. Kohus ei ole kaldunud kõrvale poolte võrdsuse printsiibist ning mõlemal poolel oli võimalik tõendada neid asjaolusid, millele nende väited tuginevad. Lisaks kohaldab ja tõlgendab kohus ka materiaalõigust ning antud juhul on kohus ostu-müügilepingu sätteid tõlgendades järeldanud, et kostja on oma kohustuse täitnud. Arusaamatud ja meelevaldsed on apellandi süüdistused, et protsessiosalisi ei ole koheldud võrdselt. Kohus on, väljastades kostja esindajale 30.03.2005 hagi tagamise määruse, käitunud seaduslikult. TsMS § 67 kohaselt on protsessiosalisel õigus tutvuda toimikuga ja teha sellest ärakirju. Kui hagi tagamiseks on kohus teinud määruse juba 11.02.2005, siis kohtutäituri poolt on arestitud kostja arveldusarved alles 18.03.2005, seega enam kui kuu aega hiljem. Kostja on rahalisi vahendeid välja võtnud igapäevaste kulutuste tegemiseks. Kohus on objektiivsuse huvides rahuldanud hageja taotluse arutada asja kollegiaalselt. RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse osalise ebaõige kohaldamise ja tõendite väära hindamise tõttu. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab hagi. Pooltel ei ole vaidlust asjaolude osas, et hageja müüs 30.11.2001 kostjale sõiduauto Nissan 5 Almera ja kostja pidi müügilepingu järgi tasuma hagejale ostuhinnana 70 000 krooni, ning et hageja täitis omapoolse lepingujärgse kohustuse, vormistades ARK-is sõiduki kostja nimele ning andes samas sõiduki valduse kostjale üle. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on hagejale ostuhinna tasunud või mitte. Kuivõrd pooltevaheline müügileping oli sõlmitud enne võlaõigusseaduse jõustumist, siis tuleb vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-le 11 kohaldada käesolevas asjas vaidluse lahendamiseks enne 1. juulit 2002. a. kehtinud seadust. Sel ajal kehtinud ENSV tsiviilkoodeksi (
) § 242 lg 1 kohaselt kohustus ostu-müügilepingu järgi müüja vara üle andma ostja omandusse, ostja aga kohustus vara vastu võtma ja maksma selle eest kindlaksmääratud rahasumma. Sama koodeksi § 233 lg 1 sätestas, et kohustise lõpetab nõuetekohaselt teostatud täitmine, ning lõike 2 kohaselt kreeditor, võttes vastu täitmise, oli kohustatud võlgniku nõudmisel andma talle allkirja täieliku või osalise täitmise vastuvõtu kohta. Ringkonnakohus leiab, et eelviidatud sätetest tulenevalt lasub võla tasumise tõendamise koormis võlgnikul, s.o käesoleval juhul kostjal, ning ta saab seda teha üksnes
MS § 93 kohaselt lubatavad. Nimetatud tõlgendus tõendite lubatavuse osas tuleneb ka asjaolust, et kui kohustise täitmine seisneb rahasummade maksmises, omandab selline kohustis täitmisel laenulepingu kuju. Laenulepingu puhul saab aga rahasummade maksmist kreeditorile võlgniku poolt tõendada tulenevalt
§-dest 272 ja 276 üksnes kirjalike tõenditega, eelkõige kreeditori allkirjaga võlgnetava summa vastuvõtmise kohta. Maakohus on vääralt tõendeid hinnates leidnud, hageja ei ole veenvalt põhjendanud väidet, et kostja poolt on talle kokkulepitud sõiduki hind tasumata. Tulenevalt eelviidatud seadusetõlgendusest lasus ostuhinna tasumise tõendamise kohustus kostjal, mitte hagejal. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole käesoleval esitanud kohtule selliseid tõendeid, millistest saaks tõsikindlalt järeldada, et kostja on hagejale kokkulepitud ostuhinna tasunud. Kohtule on esitatud kirjaliku tõendina ARK-is vormistatud sõiduki müügileping, kuid selles pole märgitud, et müügihind on tasutud ja et tasumine on toimunud enne lepingule allakirjutamist, nii nagu seda on vastustaja-kostja asja läbivaatamisel väitnud. Maakohtu poolt otsuse tegemisel aluseks võetud asjaolud, et: 1) kodanike vahel oli tavaks, et sõiduki ostu-müügileping (omaniku vahetuse leping) vormistati ARK-i poolt väljatöötatud blanketile pärast seda, kui kokkulepe ostu-müügilepingu olulistes tingimustes oli saavutatud ja ostja poolt müüjale sõiduki hind tasutud, 2) ostu-müügileping ei sisalda lisatingimuste osas kokkulepet sõiduki hinna ega selle tasumise kohta, nt märget, et ostuhind on tasumata või tasumise tähtaega või maksegraafikut, 3) kostja avaldas sama sõiduki müügipakkumise kuulutused juba enne pooltevahelise tehingu toimumist 08.11.2001 Kuldses Börsis ja 16.-20.11.2001 Soovis, 4) kostja seletuse kohaselt küsis ta ostu-müügi ARK-is vormistamise päeval T. S. 50 000 krooni ja viimane võttis OÜ Kratt PH juhatuse liikmena nimetatud rahasumma välja osaühingu krediitarvelt Hansapangas Karlova kontoris ja andis selle samal päeval kostja kätte, 5) hageja ei esitanud kolme aasta jooksul enne hagi esitamist kostjale ühtegi pretensiooni ostuhinna tasumiseks ja seda isegi vaatamata asjaolule, et hageja esindaja M. A üheks tegevusalaks on võlgade tagastamisega seonduv, - ei ole piisavad ning on liialt kaudsed selleks, et neist järeldada kostjapoolset oma kohustuse täitmist. Ainuüksi asjaolust, et ostu-müügileping ei sisaldanud lisatingimuste osas kokkulepet sõiduki hinna ega selle tasumise kohta, ei saa järeldada, et kostja oli sõiduki ostjana ostusumma koheselt hagejale ära tasunud. Hageja ei ole oma allkirjaga ühelgi dokumendil, sh ostumüügilepingul, kinnitanud seda, et ta oleks kostjalt sõiduki müügihinna 70 000 krooni vastu võtnud, seega ei ole kostja esitanud kohtule
Sõiduki hinna kohene tasumine ARK-is samaaegselt sõiduki omaniku kande muutmisega võis olla küll vaidlusalusel ajal kodanike vahel tavaks, kuid seda eelkõige juhul, kui lepinguosaliste näol oli tegemist üksteisele võõraste inimestega. Käesoleval juhul olid kostja ja hagejat lepingus esindanud M. A omavahel aga head tuttavad, mistõttu ei saa välistada, et lepiti kokku ostuhinna hilisemas tasumises. Nimetatud asjaolu on ka arvestatav põhjusena, miks hageja ei esitanud kostja vastu nõuet kohe, vaid tegi seda ca 3 aastat sõiduki ostu-müügi vormistamisest hiljem. Hageja on põhjendanud nõude hilisemat esitamist ka asjaoluga, et kostja oli vahepealsel ajal kandnud suurt varalist kahju seoses tema elamu põlenguga. Ka see, et kostja sai ostu-müügi vormistamise päeval T. S 50 000 krooni sularaha, ei tõenda, et kostja täitis nimetatud summaga oma lepingujärgset maksekohustust hageja ees, sest tõendatud ei ole nimetatud summa hagejale üleandmine. Maakohtul puudus alus nimetatud summa saamisega seonduvalt tugineda tunnistaja T. S ütlustele, kuivõrd tulenevalt TsMS § 93 ei olnud tunnistaja ütlustega raha maksmise kohustuse täitmise tõendamine lubatav. Ka asjaolust, et kostja pidas end hagejalt ostetava sõiduki omanikuks juba enne pooltevahelise tehingu toimumist, avaldades müügipakkumised kuulutuslehtedes, ei tulene kuidagi see, et kostja müügihinna kohe omaniku registris ümbervormistamisel tasus. Müügilepingu täitmine müüja poolt asja omandiõiguse üleandmise näol ei pea alati tähendama ilmtingimata seda, et samaaegselt täideti ka ostja poolne maksekohustus. Põhjendatud ei ole vastustaja-kostja viide sellele, et hageja, väites ostusumma mittetasumist, pole näidanud, millal tuli kostjal antud kohustus täita.
ostu-müüki reguleerivatest sätetest ei tulenenud, et müügilepingus pidi olema ostusumma tasumise tähtaeg tingimata kindlaks määratud.
lg 1 sätestas, et kui kohustise täitmise tähtaeg on kindlaks määramata või on kindlaks määratud nõudmise momendiga, on kreeditoril õigus nõuda täitmist, võlgnikul aga õigus täita kohustis igal ajal; nimetatud paragrahvi lg 2 järgi oli võlgnik kohustatud sellise kohustise täitma seitsmepäevase tähtaja jooksul, arvates kreeditori poolt nõude esitamise päevast. Kuna pooled ei olnud lepingus kokku leppinud ostja maksekohustuse täitmise konkreetset tähtaega, oli hagejal tulenevalt
§-st 177 lg 1 ja 2 õigus nõuda kostjalt võla tasumist igal ajal ja kostja võlgnikuna oli kohustatud võla tasuma arvates hageja poolt nõude esitamise päevast seitsme päeva jooksul. Pooltel ei ole vaidlust selles, et hageja oli 10.11.2004 esitanud kostjale kirjaliku nõude ostuhinna tasumiseks, andes selleks 10-päevase tähtaja (vt tõendid tl 13 ja 14). Eeltoodud asjaoludel leiab ringkonnakohus, et hageja nõue tuleb
§-de 173 lg 1; 174; 242 lg 1 ja 249 alusel rahuldada. 9. Kuna apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele ja ringkonnakohtu poolt tehtava uue otsusega hagi rahuldatakse, siis tuleb vastavalt muuta maakohtu otsust ka kohtukulude jagamise osas, jättes kostja kohtukulud tema enda kanda ning mõistes temalt hageja kasuks välja viimase poolt hagi esitamisel tasutud riigilõivu. Vastustajalt tuleb apellandi kasuks välja mõista ka viimase kohtukulu riigilõivuna apellatsioonimenetluses ning vastustaja õigusabikulud tuleb jätta tema enda kanda Üllar Roostoja Aarne Sarjas 7 Egon Konsand
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.