← Eesti

3-03-60/3

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Viive Ligi ja Ivo Pilving Otsuse tegemise aeg ja koht 30. mai 2006, Tallinn Haldusasja number 3-03-60 Haldus

§ 7

ja endiste korteriühingute liikmete korterite tagastamise ja kompenseerimise seaduse §-s 2 toodud nõuetele. Nimetatud vara suhtes tunnistati õigustatud subjektiks EA. Tallinna Linnavalitsuse 19.09.1995 korraldusega nr 2581-k otsustati tagastada L t 2 korter 3 hoone mõttelise osana EAle. A K kasutas Tallinnas L 2-3 korterit üürilepingu alusel alates 15.10.1982 kuni 1999.a. oktoobrikuuni. A K esitas 09.02.1999 Tallinna Halduskohtule kaebuse ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 22.05.1995 otsuse nr 5588 ja Tallinna Linnavalitsuse 19.09.1995 korralduse nr 2581-k seadusevastaseks tunnistamiseks. Nimetatud asjas lõpetati menetlus HKMS § 24 lg 1 punkti 3 alusel. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 19.02.2001 otsusega nr 11990 tühistati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 22.05.1995 otsus nr 5588. Otsuse p-ga 2 loeti Tallinnas L 2-3 asuv korter omandireformi objektiks. Otsusega tuvastati, et majavaldus on natsionaliseeritud 16.08.1949. Otsuse punktiga 3 loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal korteriühingule UK, mida kasutas osamaksu alusel korteriühingu liige V T,

§ 7

lg 1 p-s 1 ja endiste korteriühingute liikmete korterite tagastamise ja kompenseerimise seaduse § 3 toodud nõuetele. Õigustatud subjektiks tunnistati V T abikaasa EA,

§ 8lg 3 p-s 1 toodud nõuetele.

Tallinna Linnavalitsuse 02.05.2001 korraldusega nr 1580-k otsustati tagastada L 2-3 korter hoone mõttelise osana V Ale. Sama korralduse p-ga 5 tunnistati kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse 19.09.1995 korraldus nr 2581-k.

  1. A K esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles temale korteri ostueesõigusega erastamise õigusest ilmajätmisega tekitatud materiaalse kahju summas 350 000 krooni ja moraalse kahju 100 000 krooni väljamõistmist Tallinna linnalt. Kahju tekkis tulenevalt ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 22.05.1995 otsusest nr 5588, Tallinna Linnavalitsuse 19.09.1995 korraldusest nr 2581-k, ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 19.02.2001 otsusest nr 11990 ja Tallinna Linnavalitsuse 02.05.2001 korraldusest nr 1580-k. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 19.02.2001 otsuses nr 11990 ja Tallinna Linnavalitsuse 02.05.2001 korralduses nr 1580-k ei ole märgitud vara natsionaliseerimist kinnitavat õigusakti. Tallinna TSN TK 16.08.1949 otsus nr 391 ei tõenda natsionaliseerimise kui protsessi lõpuleviimist. UK korterid ja muu vara kuulusid korteriühingule. Kinnisvara omanikuks oli korteriühing, mitte tema üksikud liikmed. Kaebuse esitaja vahetas Võru linna RSN TK 31.08.1982 otsuse nr 57 alusel temale kuulunud Võru linnas Kreutzwaldi 56b-32 asunud 3-toalise kõigi mugavustega korteri V Tle (A) kuulunud L 2-3 2-toalise ahjuküttega korteri vastu. V T abikaasa EA, kes suri augustis 1998, erastas kaebajale kuulunud ja Võrus asunud korteri 1990-datel aastatel. 2 3-03-60 Vaidlustatud õigusaktidega on rikutud kaebaja põhiseadusest tulenevaid õigusi. PS § 10 sättest tuleneb õiguspärase ootuse printsiip, mille kohaselt inimesele kord antud õigusi ei saa tagasiulatuvalt ära võtta. PS § 12 sätestatud võrdse kohtlemise printsiibist tulenevalt oli kaebajal seaduslik õigus erastada L 2-3 korter EVP -de eest sarnaselt teiste elanikega. Põhjendamatu ja Põhiseadusega vastuolus on EES § 3 lg 5 p 4 piirang üürniku suhtes, kes soovis erastada tema kasutuses olnud korterit. Endiste korteriühingute liikmete korterite tagastamise ja kompenseerimise seaduse § 2 lg 1 ja § 3 lg 1 on vastuolus ORAS §-ga 4 ja §-ga 7 lg 1 p
  2. ORAS järgi on vara tagastamist õigustatud nõudma füüsiline isik, kelle vara ebaseaduslikult võõrandati. Korteriühingu liikmetele või tema pärijatele tagastatakse endiste korteriühingute liikmete korterite tagastamise ja kompenseerimise seaduse alusel osamaksu asemel endise korteriühingu liikme kasutuses olnud korter.
  3. Vastustaja Tallinna Linnavalitsus palus jätta kaebus rahuldamata.
  4. Kolmandad isikud leidsid, et kaebus on põhjendamatu ja toetasid Tallinna Linnavalitsuse seisukohti.
  5. Tallinna Halduskohtu 1.märtsi 2005 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. A. K oli L 2-3 üürnikuks 15.10.1982 üürilepingu alusel kuni lahkumiseni nimetatud korterist 1999.a. oktoobris. Sellest tulenevalt ei olnud A. K
  6. aastal L 2-3 üürilepingu alusel kasutavaks isikuks, kelle EES-st tulenevaid õigusi eluruumi erastamiseks oleks saanud nimetatud eluruumi õigusvastase tagastamisega rikkuda ja seeläbi kaebajale kahju tekitada. Korteri tagastamisega ei ole rikutud kaebaja suhtes põhiseaduse §-st 10 tulenevat õiguspärase ootuse põhimõtet ega ole võetud tagasiulatuvalt ära kaebuse esitajale kuuluvaid õigusi seoses tema poolt kasutatava eluruumiga. Korteriorderi alusel sõlmiti üürileping ja korteri tagastamisega jäi üürisuhe kehtima. Seega ei võetud A. Klt ära õigust kasutada eluruumi üürilepingu alusel. ORAS § 16 lg 1 järgi oli omandireformi õigustatud subjektidel õigus esitada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldusi kuni 17.01.
  7. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimikus asuval vormikohasel avaldusel, milles EA taotleb L 2-3 korteri tagastamist ja vara koosseisu kohta täidetud avalduse lisal on märgitud vara õigusvastase võõrandamise aeg ja viis. Põhjendamatu on kaebaja väide vara võõrandamisaegse väärtuse kohta andmete puudumisest avaldusel. Kuigi avaldusel puudub selle koostamise kuupäev, ei tähenda see avalduse nõuetele mittevastavust ega anna alust väita avalduse selleks nõutaval ajal mitteesitamist. Avalduse esitamise aega kinnitavad selle vastuvõtmise kohta antud teatis ning avalduse selleks ettenähtud korras registreerimise aeg. Tallinna Linnavarade Ameti poolt väljastatud tõendist avalduse vastuvõtmise kohta nähtuvalt on EA avaldus L 2-3 korteri tagastamiseks vastu võetud 31.10.
  8. Kaebaja väide avalduse esitamisest üks kuu pärast ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuse tegemist vara tagastamise kohta, on ekslik ja vastuolus asjas esitatud dokumentidega. Kohaliku komisjoni otsusega ei otsustatud vara tagastamist või tagastamata jätmist, vara kohta and mete registrisse kandmine ei olnud aluseks toimingutele vara tagastamisel, seetõttu ka võimalikud puudused kohaliku komisjoni otsuse p-st 4 tulenevate toimingute sooritamisel ei saa rikkuda kaebaja õigust eluruumi erastamiseks ega mõjuta L 2-3 tagastamise seaduslikkust. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon on õigesti tuvastanud endisele korteriühingule UK L 2 kuulunud elamu õigusvastase võõrandamise
  9. aastal. Siinjuures pole vajalik käsitleda kaebaja väiteid seoses elamu õigusvastase võõrandamise natsionaliseerimise ajana
  10. aasta ebaõige tuvastamisega, kuna need haldusaktid on kehtetuks tunnistatud. 3 3-03-60 ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 19.02.2001 otsuse kohaselt on majavaldus natsionaliseeritud 16.08.
  11. Haldusaktis puudub viide konkreetsele alusele, kuid see ei ole vara at gastamise õigusvastaseks tunnistamise aluseks. Õige on vastustaja seisukoht, et natsionaliseerimine on otsustatud Tallinna Linna TSN TK 16.08.1949 otsusega nr
  12. Kuigi Tallinna linnas natsiona liseeritud majade nimestikus 1949 osas ei ole toodud L 2 maja, ei saa üksnes sellest teha järeldust, et kõnealust maja tulenevalt eelpoolviidatud otsusest ei natsionaliseeritud. L 2 natsionaliseerimise toimumist kinnitavad ka muud toimikus olevad dokumendid. Ekslik ja vastuolus seaduses sätestatuga on kaebaja väide, et omandireformi objektiks saaks olla vaid osamakse. Seetõttu on ka ekslik kaebaja väide, et V T ja tema pärijad EA ja V A ei ole õigustatud subjektideks ORAS § 7 lg 1 p 1 alusel. Võrdse kohtlemise põhimõttega ei ole vastuo lus piirangud, millel on mõistlik põhjus, st mis ei ole meelevaldsed ja mis on proportsionaalsed. EES § 3 lg 5 p 4, mis kehtestab erandi EES § 4 lg 1 sätestatud üürniku õigusele erastada tema üürilepingu alusel kasutatav eluruum, on kooskõlas põhiseadusega. Dokumentidest nähtub, et kaebaja väide, et teised sama maja üürnikud said korteri erastada, on ekslik ja kaebaja väidet ebavõrdsest kohtlemisest ei kinnita. Põhiseaduse § 33 ei ole asjakohane. Kaebajale ei laiene ka põhiseaduse § 32, sest eluruumi tagastamisel õigustatud subjektile ei olnud selle eluruumi omanikuks kaebaja. Antud juhul puudub kahju hüvitamiseks ühe vajaliku eelduse olemasolu – haldusaktide või toimingute õigusvastasus. PROTESSIOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  13. A K apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 01.03.2005 otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Halduskohus leidis ebaõigesti, et L 2 natsionaliseerimine toimus 16.08.
  14. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusele nr 161 „Õ igusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korrale“ ning Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusele nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korrale“ pidi kohus tuvastama, kas, millal ja millise õigusakti alusel vara õigusvastaselt võõrandati ja kes olid korteriühingu liikmed selle vara võõrandamise ajal. Nimetatud asjaolude tuvastamata jätmine välistab vara tagastamise. Tallinna Linnavalitsuse 02.05.2001 korralduses nr 1580-k ja selle aluseks olnud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 19.02.2001 otsuses nr 11990 puuduvad viited väidetava natsionaliseerimise aluseks olnud õigusaktile. Ükski Tallinna Linnavalitsuse 02.05.2001 korralduses nr 1580-k nimetatud ORAS-i sätetest ei viita õigusvastase võõrandamise viisile. Halduskohtule ei ole esitatud tõendeid, mis kinnitaks elamu L 2 natsionaliseerimist. Seega oli haldusakt, millega elamu tunnistati omandireformi objektiks, seadusevastane. Tallinna linna TSN TK 16.08.1949 otsuses nr 391 oli viidatud ENSV MN 15.08.1949 määrusele nr 612, mille p 3 lg-st „a“ võib välja lugeda, et endised korteriühingud likvideeritakse. Seega ei olnud elamu kohaliku nõukogu elamufondi võtmise aluseks natsionaliseerimise fakt. Seega ei ole tegemist natsionaliseerimise kaudu vara võõrandamisega. Võimalik, et korteriühing UK likvideeriti, kuid ORAS § 3 ei sätesta likvideerimist õigusvastase võõrandamise viisina. Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ p 16 kohaselt peab vara natsionaliseerimine olema tõendatud väljavõttega Riigi Teatajast või Eesti NSV Teatajast, kus avaldati natsionaliseeritud vara nimekiri, või väljavõtte 4 3-03-60 või ärakirjaga natsionaliseerimise nimekirjadesse võtmise kohta, natsionaliseerimisakti ärakirja või muu dokumendiga, mis tõendab vara natsionaliseerimist. Asjas ei ole esitatud ühtegi dokumenti, mis tõendaks L 2 elamu natsionaliseerimise lõpuleviimist. Tallinna TSN TK 16.08.1949 otsus nr 391 ei tõenda natsionaliseerimise kui protsessi lõpuleviimist
  15. aastal või järgnevatel aastatel, samuti on see vastuolus muude asjas kogutud tõenditega – puudub majade natsionaliseerimise komisjoni vastav otsus jne. Meelevaldne on kohtu seisukoht, et A. K õigusi ei olnud võimalik vaidlustatud haldusaktidega rikkuda, sest A. K lahkus
  16. aastal L 2 elamust ja tema üürisuhe oli
  17. aastal haldusaktide väljaandmise ajaks lõppenud. A. K oli sunnitud ostma teise eluruumi kodurahu leidmiseks. Kohtule esitatud materjalides on A. K selgitanud L 2-3 korterist lahkumise asjaolusid. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni toimikus olid leheküljed nummerdamata, mis andis võimaluse lisada vaidluse arenedes dokumente, mida seal algselt ei olnud. Kaebajale on arusaamatu, kuidas on võimalik, et võõrandatud vara toimikus on kaks erinevat avaldust ja kaks vara registreerimise kaarti viitega nii
  18. kui ka
  19. a. na tsionaliseerimisele, kui
  20. aastal linnavalitsuse korralduse alusel viitega
  21. aasta natsionaliseerimisele korter juba tagastati EAle. On selgusetu, miks ignoreeris ÕVVTK Tallinna linnakomisjon 22.05.1995 otsusega nr 5588 EA väidetavalt esimest ja enne 31.10.1991 esitatud avaldust viitega 1949 natsionaliseerimisele. Tagastamistoimikus nr 1615 asuva Võru notari poolt 12.10.1998 väljastatud pärimisõiguse tunnistusest nähtub, et EA suri 22.08.
  22. Järelikult ei saanud E. A olla uue avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise kohta autoriks, mis esitati 02.09.1999 ja mis viitab natsionaliseerimisele 16.08.
  23. Võrdse kohtlemise printsiibile ei rakendu reservatsioon, sest see on rahvusvaheliselt tunnustatud õigusnorm. Võrdse kohtlemise printsiip on täiesti eraldiseisev printsiip ORAS-st ja puudutab asjaolu, et ühes ja samas majas elavaid inimesi tuleb kohelda õiguslikus mõttes ühtemoodi. Kaebaja peab põhjendamatuks, et halduskohus ei algatanud põhiseaduslikkuse järelevalvet seoses omandireformist tulenevate seaduste vastuoluga põhiseadusega .
  24. Vastustaja Tallinna Linnavalitsus leidis, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldamata jätta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  25. Ringkonnakohus märgib esmalt, et põhjuslikus seoses kaebajale kahju tekitamisega saavad olla üksnes ÕVVTK Ta llinna linnakomisjoni 22.05.1995 otsus nr 5588 ning Tallinna Linnavalitsuse 19.09.1995 korraldus nr 2581-k. Ajaks, mil nimetatud haldusaktid kehtetuks tunnistati ning anti välja uus subjektiotsus ja vara tagastamise korraldus, oli kaebaja L 2-3 korterist lahkunud ning üürileping lõpetatud. Halduskohus on õigesti leidnud, et kuna L 2-3 eluruumi ostueesõigusega erastamise õigus oleks kaebajal olnud üksnes selle eluruumi üürnikuna, ei saa tema subjektiivseid õigusi rikkuda haldusaktid, mis on antud pärast üürisuhte lõppemist. Siinkohal ei oma õiguslikku tähendust, mis asjaoludel üürileping lõpetati. 5 3-03-60 Seega tuleb kahjunõude läbivaatamise raames hinnata vaid ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 22.05.1995 otsuse nr 5588 ning Tallinna Linnavalitsuse 19.09.1995 korralduse nr 2581-k õiguspärasust.
  26. Vaidlust ei ole selles, et ÕVVTK Ta llinna linnakomisjoni 22.05.1995 otsus nr 5588 oli andmise ajal õigusvastane, kuna selles oli valesti kindlaks tehtud omandireformi objekti õigusvastaselt võõrandamise aeg. Otsus nr 5588 tühistati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 19.02.2001 otsusega nr
  27. Välja arvatud L 2 elamu natsionaliseerimise aeg, kattusid otsuses 11990 tuvastatud asjaolud (et vara õigusvastaselt võõrandamise ajal kuulus L 2 elamu korteriühingule UK, mida kasutas osamaksu alusel V T ning et omandireformi õigustatud subjektiks on EA) otsuses nr 5588 väljendatuga. Ka Tallinna Linnavalitsuse 19.09.1995 korraldus nr 2581-k tunnistati kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse 02.05.2001 korraldusega nr 1580-k, kuid välja anti uus vara tagastamise korraldus. Kuna EA oli vahepeal surnud, otsustati korraldusega nr 1580-k L 2-3 korter tagastada V Ale. Ringkonnakohus leiab, et ÕVVTK Ta llinna linnakomisjoni 22.05.1995 otsuse nr 5588 ning Tallinna Linnavalitsuse 19.09.1995 korralduse nr 2581-k hilisemale tühistamisele haldusorganite enda poolt ei viita veel õigusvastaste haldusaktidega kaebajale kahju tekitamisele. Kahjunõude rahuldamiseks on oluline, et haldusaktidest tulenevad õiguslikud tagajärjed oleksid materiaalselt õigusvastased. Kui aga haldusaktid on küll haldusorganite poolt kehtetuks tunnistatud, kuid ilmneb, et ka õiguspärase käitumise korral oleks saabunud sama tagajärg (so vara oleks omandireformi õigustatud subjektile tagastatud), ei ole kaebajale kahju tekitatud. Kuna vaidlusaluste haldusaktide andmine ei ole toimunud kaalutlusõiguse alusel, saab halduskohus kontrollida, millise õigusliku tagajärjeni oleks viinud vastustaja õiguspärane tegevus.
  28. Ringkonnakohus nõustub ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 19.02.2001 otsuses nr 11990 ning Tallinna Linnavalitsuse 02.05.2001 korralduses nr 1580-k toodud järeldustega. Kuigi nimetatud haldusaktid ei ole kaebeõiguse puudumise tõttu kahjunõudega vahetult seotud, on nende õiguspärasuse hindamise kaudu võimalik tuvastada, kas ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 22.05.1995 otsus nr 5588 ning Tallinna Linnavalitsuse 19.09.1995 korraldus nr 2581-k võisid põhjustada kaebus e esitajale kahju. Halduskohtu otsuses on piisavalt põhjendatud, miks toimus vara natsionaliseerimine 16.08.1949 ning miks on vastustaja õigesti tunnistanud omandireformi õigustatud subjektiks EA ning tagastanud vara V Ale. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse seisukohtadega ning tõenditele antud hinnangutega ning ei pea vajalikuks TsMS § 654 lõikest 6 tulenevalt neid korrata. Nii kaebuses kui ka apellatsioonkaebuses välja toodud vastuolud tõendite vahel on formaalset laadi. Vaidlust ei ole selles, et
  29. aastal oli EA poolt L 2-3 korteri tagastamise avaldus esitatud. Kas hiljem esitati veel mõni avaldus, kas avaldaja poolt oli vara natsionaliseerimise hetk õigesti märgitud ning kas mõned lahtrid avalduses olid täitmata, ei oma asjas sisulist tähendust. Viiteid ei ole ka selle kohta, et EA oleks algselt taotlenud vara kompenseerimist ning millalgi hiljem taotluse õigusvastaselt muutnud tagastamise taotluseks. Alates
  30. aastast on EA tahe olnud suunat ud sellele, et talle tagastataks L 2-3 asuv vara ning vastustaja on nimetatud tahteavaldusele tuginedes haldusmenetluse läbi viinud. 21.06.
  31. aastal tehtud korduv avaldus vara tagastamiseks on tõenäoliselt seotud taotluse veelkordse täpsustamisega. Nimelt oli omandireformi õigustatud subjektidel pärast subjektiotsuse kättesaamist (antud juhul on 6 3-03-60 subjektiotsus tehtud 22.05.1995) õigus ühe kuu jooksul muuta oma taotlust (vara kompenseerimisest tagastamiseks või vastupidi). Asjakohane ei ole kaebaja märkus, et 21.06.1995 taotlus ja 19.07.1995 kinnitus üürilepingute ülevõtmise kohta on kirjutatud erinevate käekirjadega. Isik ei pea avaldusi kirjutama omakäelis elt, oluline on vaid avalduste allkirjastamine. Halduskohus on piisavalt hinnanud kaebaja väiteid vara tagastamise toimiku puuduste osas. Ringkonnakohus rõhutab, et puudused toimikus ei saa iseenesest tuua kaasa tagajärgi, mis tingiksid kaebajale kahju hüvitamise. Kahju kuulub hüvitamisele vaid juhul, kui selgub, et L 2-3 korter ei olnud omandireformi objekt või EA ei olnud omandireformi õigustatud subjekt. Tegemist on asjaoludega, mille paikapidavust ei mõjuta puudused menetluses ja vormistuses. Vara õigusvastase võõrandamise seisukohalt omab tähtsust vara natsionaliseerimise hetk üldiselt, mitte aga asjaolu, kas see toimus
  32. või
  33. aastal. Määravaks võib natsionaliseerimise aeg olla vaid siis, kui vahepeal toimus L 2-3 korterit osamaksu alusel kasutavate isikute ringis vahetus. Kaebaja on seisukohal, et halduskohus on lähtunud valest eeldusest, et
  34. aastal oli L 2-3 korteri osamaksu alusel kasutajaks V T. 03.07.1944 suri Aleksander T, kes kasutas eelnimetatud korterit osamaksu alusel. 05.02.1945 välja antud notariaalsest tunnistusest nähtub, et L 2-3 korteri pärisid võrdsetes osades Julie T ja V T. Ringkonnakohus leiab, et eelnimetatud dokument ei tõenda vahetult omandiõiguse tekkimist. Halduskohus on õigesti tähelepanu juhtinud, et Eesti NSV Rahvakomissaaride Nõukogu 13.06.1941 määrusega nr 1155 kinnitatud elamuehitusliku kooperatiivi normaalpõhikirja § 23 kohaselt sai üksnes üks surnud liikme perekonnaliikmetest astuda kooperatiivi liikmeks. Kõik kohtutoimikus olevad dokumendid kinnitavad, et liikmeks astus V T. Ringkonnakohus ei hakka siinkohal halduskohtu poolt läbi viidud tõendite analüüsi kordama.
  35. Ringkonnakohus nõustub ka halduskohtu seisukohtadega L 2-3 korteri omandireformi objektiks ja EA omandireformi subjektiks olemise osas. Kaebaja väited, et L 2 elamu natsionaliseerimist lõpule ei viidud, on alusetud. Tallinna Linna TSN Täitevkomitee 16.08.1949 otsusega nr 391 otsustati muuhulgas võtta endisele korteriühingule UK kuulunud majavaldus L 2 üle kohaliku nõukogu elamufondi ning Tallinna linna majade natsionaliseerimise komisjonile tehti ülesandeks vormistada majavalduste natsionaliseerimine. Asjaolu, et L 2 elamu osas puuduvad vastavad natsionaliseerimist vormistavad dokumendid, ei anna alust järeldada, et natsionaliseerimine jäi lõpuni viimata. Käesolevas asjas ei ole natsionaliseerimisdokumentide vormistamise hetk olulise tähendusega, sest V T kasutas L 2-3 korterit kuni
  36. aastani, mistõttu on välistatud võimalus, et pärast 16.08.1949 otsust toimus vahetus korterit osamaksu alusel kasutavate isikute ringis. Kaebaja leiab, et iga sündmuse kohta peaks olema säilinud nõuetekohane dokument, arvestamata seejuures tol ajal valitsenud poliitilise ja õigusliku olukorraga. Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise kord” ei näe ette konkreetset dokumentide loetelu, millega saab vara natsionaliseerimist tõendada.
  37. Võrdse kohtlemise põhimõtet ei ole kaebaja osas rikutud. Halduskohus on vastavas osas kaebaja seisukohta põhjalikult hinnanud ning ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega. Pole tõendeid selle kohta, et L 2 majas elavaid üürnikke oleks koheldud ebavõrdselt. See, et osad üürnikud on saanud oma korterid erastada, on tingitud sellest, et nende korterite osas pole omandireformi õigustatud subjektid taotlusi üldse esitanud või on taotletud vara kompenseerimist, mitte tagastamist. 7 3-03-60
  38. Kuna L 2-3 korter oli omandreformi objektiks ning EA selle vara osas omandireformi õigustatud subjektiks, kuulus vara tagastamisele. Järelikult ei ole kaebaja jäänud ilma korteri ostueesõigusega erastamise õigusest Tallinna linna õigusvastase tegevuse tulemusena, vaid see on olnud tingitud omandireformi aktide õiguspärasest kohaldamisest. Kahjunõue Tallinna linna vastu tuleb seega jätta rahuldamata. Samuti jääb rahuldamata esitatud apellatsioonkaebus.
  39. Vastustaja on taotlenud kohtukulude hüvitamist. Õigusabikulude suuruseks on 23 010 krooni. Halduskohus on leidnud, et kuivõrd kohtule on esitatud kahjunõue, mis muuhulgas põhineb erinevate õigusnormide põhiseadusega vastuolus olemise väidetel, ei olnud vastustaja poolt lepingulise esindaja võtmine põhjendamatu. Ringkonnakohus nõustub nimetatud seisukohaga. Arvestades aga esimese astme kohtu poolt kaebajalt välja mõistetud õigusabikulude suurust 20 000 krooni, leiab ringkonnakohus, et antud juhul on põhjendatud kaebajalt 5 000 krooni väljamõistmine. Viive Ligi Ivo Pilving Kaire Pikamäe 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.