← Eesti

3-04-458/3

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Kaire Pikamäe ja Ivo Pilving Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. mai 2006, Tallinn Haldusasja number 3-04-458 Haldusasi L-A Li ja H-M S kaebused avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Halduskohtu 25.05.2005 otsus nr 3-262/2004 Menetluse alus ringkonnakohtus L-A Li apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
  2. mai 2006 Menetlusosalised Kaebaja L-A L, esindaja T L Vastustaja Saare maavanem, esindaja Jaan Leivategija RESOLUTSIOON Jätta L-A Li apellatsioonkaebus rahuldamata ja Pärnu Halduskohtu
  3. mai 2005 otsus haldusasjas nr 3-262/2004 muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates otsuse teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebus peab hiljemalt tähtaja viimasel päeval olema jõudnud kohtusse (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 62). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. Kuressaare Rajooni TSN TK 27.11.1951 otsuse nr 471 lisa nr 3 punktiga 18 võeti peremeheta majana kohalike nõukogude elamufondi Kuressaares S-PH 26 hoone ? mõttelises osas. Saare maavanema 06.06.1997 korraldusega nr 234 tühistati nimetatud otsuse lisa 3 p
  5. 26.06.1956 vaibetunnistuse kohaselt kuulub J-V K (sur i 09.02.1955) kogu vara (? mõttelist osa majavaldusest, mis koosneb kahest ühekorruselisest puitelumajast ja kõrvalhoonetest asukohaga S-P 26/28 K linnas) ENSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 433 järgi vaibevarana üleandmisele riigile. 3-04-458 Kuressaare Rajooni TSN TK 11.12.1956 otsuse nr 205 punktiga 2 anti S-P 26/28 asuv elumaja vaibevarana tasuta üle kommunaalosakonna bilanssi. K Rajooni RSN TK 27.02.1958 otsuse nr 39 lisa nr 3 punktiga 6 lubati elamu S-P 26 müüa eraisikule. 13.06.1967 müüs F I notariaalselt tõestatud ostu-müügilepingu alusel E Rile S-P tn 26 asuva majavalduse, mis paikneb 287 m2 Susel maatükil. K Rajooni RSN TK 10.10.1989 otsuse nr 292 alusel maksti H.-M. Sle vara eest (sh ? elamu osa eest) 5 000 rubla, kuna V S kuulus ? mõttelist osa elamust ja elamut ei ole võimalik tagastada (elamule on tehtud põhjalik ümberehitus). 20.12.1991 esitas V. S Kuressaare Linnavalitsusele õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduse S-P 26 ja 28 elamuvalduste suhtes. Saare Maakohtu 23.04.1997 otsusega nr 2-478/1996 tuvastati juriidiline fakt, mille kohaselt JV K ja V S (sünd K, hiljem L) võtsid 01.10.1944 vastu V K (ka K) pärandvara, milleks oli ? mõttelist osa Kuressaares S-P tänav 26 ja 28 asuvast majavaldusest, mis koosnes kahest eraldiseisvast elumajast nr 26 ja nr 28, kõrvalhoonetest ja muudest päraldistest. Saare Maakohtu 09.06.1999 otsusega nr 2-177/97 tuvastati juriidiline fakt, et V S (sünd K) võttis peale oma ema J-V K surma 09.02.1955 vastu emast järelejäänud pärandvara õmblusmasina, riietusesemed, sõrmused ja seega kogu J.-V. Kle tema surmahetkel kuulunud pärandvara (ka ? mõttelist osa majavaldusest Kuressaare linnas S-P 26 ja 28). ÕVVKT keskkomisjoni 09.03.2000 otsuses leiti, et 1) S-P 26 ja 28 elamute tunnistamine omandireformi õigustatud subjektiks ? mõttelises osas on kooskõlas omandireformi aluste seaduse (ORAS) §-ga 6, kuna võõrandamine toimus massirepressioonide käigus 1949.a, millal V. S de facto kuulus ? mõttelist osa kogu P 26/28 majavaldusest; 2) S-P elamute 26 ja 28 tunnistamine omandireformi objektiks ? mõttelises on vastuolus ORAS §-ga 6, kuna K Rajooni TSN TK 11.12.1956 otsuse nr 105 aluseks on vaibetunnistus. ÕVVKT Keskkomisjon asus seisukohale, et tõendamata on S-P 26 ja 28 majavalduste ? mõttelise osa õigusvastane võõrandamine ORAS § 6 ja Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr 161 kinnitatud korra punktide 15 ja 16 kohaselt. ÕVVTK Saare maakonnakomisjoni 18.04.2000 otsusega tühistati komisjoni varasemad otsused tuginedes ÕVVKT keskkomisjoni 09.03.2000 otsusele. Kuressaare Linnavalitsuse 05.12.2000 korraldusega nr 871 otsustati mitte tagastada V S Kuressaares, S-P 26 asuvat krunti (kinnistu nr 260) pindalaga 858 m2 maareformi seaduse (MaaRS) § 6 lg 2 p 3 alusel (maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned) ja alustada krundi kompenseerimise menetlust. Kuressaare Linnavalitsuse 30.01.2001 korraldusega nr 52 anti nõusolek S-P tn 26, krundi nr 260b maa ostueesõigusega erastamiseks Saale Rile, kes on hoonete omanik Saare Maakonna hooneregistritalituse 14.06.2000 tõendi nr 910 järgi. Maaeralduse juriidiliseks aluseks märgiti K Linna TSN Täitevkomitee 10.06.1966 otsus nr
  6. Saare maavanema 28.03.2001 korraldusega nr 409 erastati Saale Rile S-P 26 asuv maa Susega 309 m². Maa ostu- müügileping sõlmiti 05.04.2001 ja kinnistamiskanne tehti 06.06.
  7. 2

(7)3-04-458 08.08.2001 seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse kohaselt läks 12.01.1995 surnud V Si vara üle H-M Sle ja L-A Lile kummalegi ½ mõttelises osas. Pärandvara koosneb nõudeõigusest õigusvastaselt võõrandatud ja tagastamisele või kompenseerimisele kuuluvale maale asukohaga Kuressaares, S-P 26 asuv krunt, pindalaga 858 m2 ja S-P 28 asuv krunt, pindalaga 600 m2 .
  1. 24.12.2004 ja 27.12.2004 esitasid L.-A. L ja H.-M. S halduskohtule kaebused Saare maavanema õigusvastase tegevusega tekitatud 107 550 krooni kahju hüvitamiseks. Kinnistu 260, põlisele kruntrendile antud maatükk ja sellel maatükil asuvad ehitised, mis on kruntrentniku pärisomandus, asukohaga Kuressaare linn, S-P tn 26 ja 28, kuulus kinnistuteregistri osa pealkirja kohaselt kaebajate vanaema J-V Kile, onu V Kile ja ema V Lile (uuesti abielludes S). V. S küüditati 23.03.1949 Siberisse ja rehabiliteeriti 31.05.
  2. Kuressaare Rajooni TSN TK 27.11.1951 otsus nr 471 lisa nr 3 p 18, millega võeti peremeheta majana kohalike nõukogude elamufondi Kuressaares S-P 26 hoone ? mõttelises osas, tühistati Saare maavanema 06.06.1997 korraldusega nr
  3. V. K hukkus ja tunnistati Saare Maakohtu 12.11.1996 kohtuotsusega surnuks 01.10.
  4. J.-V. K suri 09.02.1955 Kuressaares ja temale kuulunud vara vaibevaraks tunnistamine oli väär, sest pärand oli tema surmapäeval V. Si poolt vastu võetud. 20.12.1991 esitas V. S õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks ja kompen- seerimiseks avalduse, nõudes ka S-P 26 elamu kompenseerimist. Avalduse menetlus lõppes 18.04.2000 ja sellest kuupäevast alates oli S-P 26 asuva elamu ? mõttelist osa (V. Kle ja J.-V. Kile kuulunud osa), mille oli pärinud V. S, võimalik välja nõuda võõrast ebaseaduslikust valdusest. Valga notar H. Ti 05.05.1995 tõendi kohaselt on 12.01.1995 surnud V. Si pärijad poeg L.-A. L ja tütar H.-M. S esitanud õigeaegselt avaldused ema vara pärimiseks. TsK § 551 lg 2 kohaselt on nad sellega pärandi vastu võtnud. Seega kuulus ? elamust kaebajatele vallasasjana seni, kuni see polnud muutunud kinnisasja oluliseks osaks. 06.06.2001 kanti S-P tn 26 asuv maa kinnistusraamatusse, omanik on Saale R. Kinnistamisega muutus maatükil asuv ehitis maatüki oluliseks osaks, mida ei saa enam vallasasjana nõuda. Tekitatud kahju seisneb S-P 26 hoone mõttelise osa (? ) kaotuses. A V Kuressaare büroo eksperthinnangu järgi on kahju 107 550 krooni kaebaja kohta. Saare maavanem ei kontrollinud ostueesõigusega erastamiseks esitatud dokumentide vastavust tegelikule olukorrale. Õigusvastasus seisneb selles, et S. Rit käsitleti S-P 26 elamu ainuomanikuna, kuigi ta oli elamu ? osa omanik ja ? osa ebaseaduslik valdaja. Rikuti MaaRS § 7 lg 1 ja 2, sest õigustatud subjekti pärijaid ei kaasatud erastamise protsessi ega antud võimalust hoonestusõiguse seadmiseks, hoone võõrandamiseks. Rikuti ka Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kinnitatud maa ostueesõigusega erastamise korra punkte 13.1, 15 ja 23, sest ei kontrollitud dokumentide vastavust tegelikule olukorrale. Erastamise aluseks olevatest haldusaktidest sai kaebaja teada 28.08.2002, kui tutvus S-P 26 erastamis- toimikuga maakatastris. Võimalik on nõuda vaid kahju hüvitamist.
  5. Saare maavanem vaidles kaebusele vastu. Kuressaare Rajooni TSN TK 27.11.1951 otsusega nr 471 kinnitatud ületulevate peremeheta vara nimekirjast nähtub, et ? mõttelist osa SP 26 elamust anti üle majavalitsusele nr
  6. 26.06.1956 vaibetunnistuse kohaselt kuulus riigile üleandmisele vaibevarana ? mõttelist osa S-P 26/28 majavaldusest. Seega oli
  7. aastaks läinud üle riigile omandiõigus kogu kaebuses märgitud varale. K Tehnilise Inventariseerimise Büroo 18.09.1989 kirjast nr 174 nähtub, et S-P 26 elamu on Kuressaare TSN TK 27.11.1951 otsusega nr 471 üle antud kohaliku nõukogu majade fondi. Tõendi väljastamise hetkeks on elamu omanikuks E R. 08.08.2001 seadusjärgse pärimisõiguse tunnistusest nähtub, et kaebajad võtsid vastu pärandvarana nõudeõiguse S-P 26 asuvale õigusvastaselt võõrandatud ja tagastamisele või kompen- seerimisele kuuluvale maale. Seega pole kaebajad omandanud ? mõttelist osa S-P 26 elamust pärimise teel. K linna TSN TK 10.06.1966 otsusega nr 34 3
(7)3-04-458 moodustati * majavaldusest 2 iseseisvat majavaldust – * Susega 458 m2 ja S-P 26 Susega 400 m2 . E R omandas S-P 26 elamu 13.06.1967 ostu- müügi lepingu alusel F. Iilt ja esitas 19.02.1997 elamu omanikuna maa ostueesõigusega erastamise avalduse. Saale R omandas elamu pärimise teel (16.05.2000 pärimisõiguse tunnistus nr 2302) ja esitas 14.06.2000 maa ostueesõigusega erastamise avalduse. Kaebus kahju hüvitamiseks on alusetu. Maa erastamine S-P 26 elamu juurde toimus õiguslikul alusel. Kaebaja ei ole varem vaidlustanud S. või E. Ri omandiõigust S-P 26 asuvale elamule, kuigi esitas juba 1997 hagi S-P 28 elamu omanike vastu omandiõiguse tunnustamiseks.
  1. Pärnu Halduskohtu 25.05.2005 otsusega jäeti kaebused rahuldamata. Kuna riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eelduseks avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus, siis tuleb kontrollida vastustaja tegevuse kooskõla kehtiva õigusega. Saare maakonna hooneregistri 14.06.2000 tõendi nr 910 kohaselt kuulus S-P 26 elamu S. Rile, kes omandas selle pärimise teel. S. R esitas 14.06.2000 maa erastamiseks avalduse, kus viidati 13.06.1967 ostu-müügilepingule, mille alusel E. R omandas S-P 26 majavalduse F. Iilt. Ostumüügileping on notariaalne. Lähtuvalt eeltoodust ei nõustunud kohus kaebajate väitega heauskse omandamise välistatusest ja leidis, et nende seisukoht ei ole piisavalt tõendatud ega kooskõlas haldusasja materjalidega. Kohus nõustus vastustajaga, et nimetatud olukorrast lähtuvalt olid maavanema valikuvõimalused piiratud. MaaRS § 22 lg 1 alusel on ehitise omanikul õigus ostueesõigusega maad erastada. Kuressaare Linnavalitsuse 30.01.2001 korraldusega nr 52 anti nõusolek maa ostueesõigusega erastamiseks Saale Rile. Maaeralduse õigusliku alusena viidati K Linna TSN Täitevkomitee 10.06.1966 otsusele nr
  2. Esitatud materjalide põhjal otsustas Saare maavanem 28.03.2001 korraldusega nr 409 müüa S-P 26 asuva elamumaa MaaRS § 20 lg 1 ja § 21 lg 1 alusel S-P 26 elavale S. Rile. Selle korralduse alusel sõlmiti 05.04.2001 maa ostu- müügileping. Eelnimetatud haldusakte ei ole tühistatud ega kehtetuks tunnistatud ja seega tegutses Saare maavanem õiguslikul alusel. Kaebajate väited neile kuulunud omandiõigusest ? Susele osale S-P 26 asuvast elamust ei tugine kirjalikele tõenditele. Seadusjärgse pärimisõiguse tunnistusest nähtub, et kaebajad on võtnud vastu pärandvara, mis koosneb nõudeõigusest S-P 26 asuvale õigusvastaselt võõrandatud ja tagastamisele või kompenseerimisele kuuluvale maale. Sellest ei nähtu, et kaebajad oleksid olnud hoone omanikud. Kahju hüvitamise nõuet ei ole võimalik rahuldada, sest maavanema tegevuse õigusvastasust ostueesõigusega erastatava maa müümisel ei ole tuvastatud. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
  3. L.-A. Li apellatsioonkaebuses paluti tühistada kohtuotsus ja rahuldada kaebus. 1) Kuna kahju tekitati enne riigivastutuse seaduse jõustumist, tuleb lähtuda TsK §-st
  4. 2) Maavanema tegevuse õiguspärasus sõltub sellest, kes oli(d) elamu omanik (ud) enne maa erastamist. Seetõttu oleks kohus pidanud välja selgitama elamu omaniku(d) enne maa erastamist. Kui kummalegi kaebajatele kuulus 1/3 mõttelist osa elamust, siis tekkis neil kahju. 3) Kohus jättis tähelepanuta kaebajate omandiõigust elamule tõendavad dokumendid – väljavõtte kinnistusregistri osa pealkirjast kinnistu nr 260 kohta, Saare Maakohtu 06.05.1997 ja 22.06.1999 kohtuotsused, Valga notari 05.05.1995 tõendi. Tõendite järgi kuulus V. S S-P 26 elamust kuni 01.10.1944 – ? mõttelist osa, kuni 09.02.1955 – ½ mõttelist osa, oktoobrini 1989 – kogu elamu ja kuni 12.01.1995 – ? mõttelist osa (? mõttelist osa elamust hüvitati talle 1989). Kaebajad pärisid ? mõttelist osa elamust ja kaotasid selle 06.06.2001 maa kinnistamisega S. Rile. 4
(7)3-04-458 4) Kohus leidis, et seadusjärgsest pärimisõiguse tunnistusest ei nähtu, et kaebajad oleksid olnud elamu omanikud. ENSV TsK § 561 kohaselt ei ole pärimisõiguse tunnistuse väljavõtmine kohustuslik. Pärimistunnistus ei tekita ega lõpeta omandit. Pärija omand pärandvarale tekib pärandi vastuvõtmisega, mitte pärimistunnistusega. 5) Vastustaja jättis märkimata ja kohus tähelepanuta, et Saare maavanem tühistas 06.06.1997 korraldusega nr 234 Kuressaare TSN TK 27.11.1951 otsuse nr 471 lisa nr 3 punkti 18, millega anti peremeheta majana kohaliku nõukogu majade fondi Se-P 26 ? mõttelist osa. Tähelepanuta jäi ka asjaolu, et vaibetunnistus on ümber lükatud jõustud kohtuotsusega, milles tuvastati, et vaibetunnistuses märgitud vara võttis pärijana vastu V. S. 6) Kohus ei nõustunud kaebajate väidetega elamu heauskse omandamise välistatuse kohta F. Ii, E. Ri ja S. Ri poolt ning luges omandamise heausksuse tõendatuks sellega, et ostu- müügileping oli notariaalne. Elamu läks V. Si valdusest välja tema teadmata ja tema tahte vastaselt ajal, mil ta viibis eriasumisel Siberis. Miski ei tõenda, et V. S oli nõus oma vara vabatahtlikult ära andma. Seepärast on nii F. Ii kui E. Ri omand pahauskne ja S. Ri omand saab olla heauskne vaid ? mõttelises osas. 7) Kohus andis maavanema tegevusele väära hinnangu. Maavanem on süüdi selles, et ta ei kontrollinud Kuressaare Linnavalitsuse 30.01.2001 korralduse nr 52 vastavust tegelikule õiguslikule olukorrale ja tegi ebaõigest korraldusest lähtudes 28.03.2001 korralduse nr 409 krundi erastamiseks täies ulatuses S. Rile. 8) Põhjuslik seos maavanema toimingute ja kahju tekkimise vahel seisneb järgmises. Maavanema korralduse alusel sõlmiti maa ostu- müügi ja asjaõigusleping, mille alusel kanti maatükk kinnistusse. Kinnistusse kandmisega muutus maatükil asuv ehitis maa oluliseks osaks ja läks maa omaniku S. Ri omandusse. Kahju tekitajaks on Eesti Vabariik. 9) Kohtu seisukoht, et Saare maavanem tegutses õiguslikul alusel, sest tema korralduse aluseks olevaid haldusakte ei ole tühistatud ega kehtetuks tunnistatud, on ebaõige. Riigivastutuse seaduse alusel esitatud kahjunõude puhul ei ole nõutav eelnev haldusaktide tühistamine või kehtetuks tunnistamine (Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-32-02 ja nr 3-3-1-11-02). 6. Saare Maavalitsuse kirjalikus vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja jäädi halduskohtus esitatud seisukohtade juurde. Lisaks märgiti, et viide ENSV TsK §- le 561 ei ole asjakohane. Elamu ei ole faktiliselt olnud V. Si valduses ega omandis, see ei saanud pärimise hetkel kuuluda pärandvara koosseisu ja pärijad seda TsK § 551 kohaselt vastu võtta ning asuda seda valitsema või valdama. Kahju hüvitamise nõue on alusetu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Kaevatav halduskohtu otsus on lõppjäreldustes õige ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks ja halduskohtule esitatud kaebuse rahuldamiseks. 8. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga selles, et kuna väidetav kahju võidi kaebajale tekitada Saare maavanema poolt enne riigivastutuse seaduse jõustumist 01.01.2002, tuleb RVastS § 31 lg 1 ja õiguse üldpõhimõtete kohaselt kaebuse lahendamisel kohaldada enne RVastS jõustumist kehtinud sätteid ja kahju hüvitamise üldisi põhimõtteid. Et aga kahju hüvitamise nõude lahendamiseks peab nii ENSV TsK § 448 kui ka RVastS § 7 lg 1 alusel tegema muuhulgas kindlaks selle, kas väidetav kahju on tekkinud haldusorgani õigusvastase tegevuse tulemusena, siis ei ole viide RVastS § 7 lg- le 1 ja avaliku võimu kandja tegevuse õigusvastasusele kui ühele kahju hüvitamise eeldusele saanud viia ega viinud halduskohut asja ebaõigele otsustamisele. 5
(7)3-04-458
  1. Kaebaja märgib õigesti, et Saare maavanema tegevuse õiguspärasus vaidlusaluse elamu juurde maa ostueesõigusega erastamise menetluses sõltub asjaolust, kes oli elamu omanik maa ostueesõigusega erastamise otsustamise ajal.
  2. Ringkonnakohus ei nõustu aga kaebaja seisukoha ga selles, et kuna elamu läks kaebaja ema V. Si valdusest välja tema tahte vastaselt ajal, mil ta viibis eriasumisel Siberis, on nii F. Ii kui E. Ri omand pahauskne ja S. Ri omand saab olla heauskne vaid elamu ? mõttelises osas. Kuna kaebaja ema V. S minetas tegeliku võimu (vallata, kasutada ja käsutada) elamu üle massirepressioonide käigus, ei saa elamu heauskset omandamist välistada kaebaja poolt viidatud asjaõigusseaduse § 95 lg 3 alusel, vaid lähtuda tuleb ORAS § 12 lg 3 p-s 3 toodud pahauskse omandaja mõistest. Nimetatud sätte kohaselt ei saa heauskseks omandajaks olla eelkõige füüsiline isik, kes on osa võtnud vara omaniku kohtuvälisest represseerimisest või tema vara õigusvastasest võõrandamisest. Haldusasja materjalidest nähtuvalt anti vaidlusalune elamu ? mõttelises osas Kuressaare Rajooni TSN TK 27.11.1951 otsuse nr 471 lisa nr 3 p 18 alusel ja ? mõttelist osa Kuressaare Rajooni TSN TK 11.12.1956 otsuse nr 205 p 2 alusel üle kohalike nõukogude elamufondi ning K Rajooni RSN TK 27.02.1958 otsuse nr 39 lisa nr 3 p 6 kohaselt lubati müüa eraisikule. Haldusasja materjalidest ei nähtu elamu F Iile võõrandamise aega ega tingimusi, kuid tõenäoliselt võidi elamu talle müüa juba
  3. aastal. Ringkonnakohus on veendunud selles, et E Ril puudus elamu omandamisel alus kahtluseks, et ligi kümme aastat elamut vallanud F. Iil ei ole õigust omandit elamule üle anda ning seda ka juhul, kui E. Rile oli elamu omandamisel teada elamu varasem kuulumine V. S ja tema eriasumisele saatmine. F. Ii ja E. Ri vahel 13.06.1967 sõlmitud elamu ostu- müügi leping on notariaalselt tõestatud vastavalt lepingu sõlmimise ajal kehtinud ENSV TsK §-le
  4. Eelnimetatud jõus oleva lepingu p 6 järgi loeti lepingu objekti (milleks lepingu punkti 1 järgi oli majavaldus, mis koosnes ühest elamust, milles oli 27,2 m² elamispinda ja 34,6 m² kasulikku pinda ja piirdest) ostjale üleandmine toimunuks lepingu allakirjutamisega. Saare maakonna hooneregistritalituse 14.06.2000 tõendi nr 910 kohaselt omandas Saale R elamu (netopinnaga 57,1 m²) ja majandushoone 16.05.2000 välja antud pärimisõiguse tunnistuse nr 2302 alusel. Kaebaja ei ole väitnud, et E. R oleks võtnud osa kaebaja ema V. Si kohtuvälisest represseerimisest või tema vara õigusvastasest võõrandamisest. Ainuüksi elamu V. Si valdusest tema tahte vastaselt välja mineku tõttu ei saa pidada E. Rit elamu pahauskseks omandajaks. Saare maavanema 06.06.1997 korraldusega nr 234 Kuressaare Rajooni TSN TK 27.11.1951 otsuse nr 471 lisa nr 3 p 18 tühistamine ning Saare Maakohtu kohtuotsustega (23.04.1997 otsus nr 2-478/1996 ja 09.06.1999 otsus nr 2-177/97) pärandvara vastuvõtmise juriidiliste faktidena tuvastamine ei saa muuta E. Rit elamu pahauskseks omandajaks. Kuna E. R omandas elamu heauskselt, puudub igasugune alus pidada temalt elamu pärandina vastu võtnud S. Rit, kelle 14.06.2000 maa ostmise avalduse alusel elamu juurde maa ostueesõigusega erastamine läbi viidi, vaid elamu ? mõttelise osa heauskseks omanikuks.
  5. Seega on Saare maavanem pidanud S. Rit õigesti kogu vaidlusaluse elamu omanikuks ja erastanud talle kuuluvate ehitiste juurde ostueesõigusega maa.
  6. Kaebaja väidab õigesti, et RVastS alusel esitatud kahjunõude puhul ei ole nõutav eelnev haldusaktide tühistamine või kehtetuks tunnistamine. Samas ei tuginenud halduskohus kaebuse rahuldamata jätmisel mitte üksnes maa erastamise kohta antud haldusaktide kehtivusele, vaid ka Saare maavanema tegevuse õiguspärasusele maa ostueesõigusega erastamisel S. Rile. 6
(7)3-04-458
  1. Halduskohus järeldas õigesti, et Saare maavanema tegevusest S. Rile maa ostueesõigusega erastamisel ei ole kaebajale väidetavat kahju tekkinud. Kuna kohus tegi kindlaks, et üks nõude rahuldamise alus puudub, siis ei pidanud kohus enam kontrollima, kas teised nõude aluseks olevad asjaolud esinevad või mitte.
  2. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et nõukogude okupatsioonivõimude poolt tekitatud kahju huvitamist ei saa isik nõuda Eesti Vabariigilt ENSV TsK ega RVastS alusel. See toimub õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimise teel, mis ei ole aga käesoleva vaidluse esemeks.
  3. Neil põhjendustel jääb L.-A. Li apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kaire Pikamäe Ivo Pilving Lilianne Aasma 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.