KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Viive Ligi, liikmed Lilianne Aasma ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht 4.mai 2006, Tallinn Haldusasja num

) § 51 lg 1 ning keskkonnaministri 15.06.2004 määrusest nr 73 „Lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistu“ (Määrus nr 73) T. K.i poolt esitatud vee erikasutusloa väljastamise menetlus luba välja andmata, kuna taotletav tegevus (Pärnu jõe tõkestamine, sellega kaasnev veetaseme tõus ja veekogu loodusliku sängi hüdroloogilise režiimi muutmine) oleks vastuolus õigusaktidega. Otsuses märgiti, et

§ 51

(koelmuala kaitse) lg 1 alusel on lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikadeks kinnitatud veekogul või selle lõigul keelatud uute paisude rajamine ja olemasolevate paisude rekonstrueerimine ulatuses, mis tõstab veetaset, samuti veekogu loodusliku sängi ja hüdrograafilise režiimi muutmine. Määrusega nr 73 on Pärnu jõgi kinnitatud lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistusse. Seetõttu on vee erikasutusloa väljastamine vee-energia tootmiseks Pärnu jõel välistatud. VeeS § 9 lg 10 p 3 järgi vee erikasutusloa andmisest keeldutakse, kui taotletav tegevus ei ole kooskõlas haldusaktidega. Lisaks selgitati otsuse p-s 4, et

§ 51

ning Määrus nr 73 materiaalõiguse normidena kuuluvad kohaldamisele sõltumata asjaolust, et menetlus vee erikasutusloa väljaandmiseks algas enne

§ 51ning Määruse nr 73 jõustumist.

2. T. K. esitas halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Keskkonnaministeeriumi Pärnumaa Keskkonnateenistuse 21.03.2005 otsus nr 38-1-1-4/54 ning juhul, kui kohtu arvates kuulub kohaldamisele

§ 51lg 1, jätta see säte kohaldamata vastuolu tõttu põhiseadusega.

Kaebuse põhjendused olid järgmised: 1)

§ 51

lg 1, mis välistab kaebajale vee erikasutusloa andmise, jõustus peale soodustava haldusakti saamiseks esitatud taotlust. Kuna haldusorgan venitas taotluse läbivaatamisega ja esitas põhjendamatuid nõudmisi taotluse menetlemise käigus, tuleks taotlus vaadata läbi taotleja jaoks soodsama varasema seaduseredaktsiooni kohaselt. 2)

§-le 51 lg 1 on vastuolus põhiseadusega. Kuna uute paisude rajamisel ning olemasolevate paisude rekonstrueerimisel toimub enamasti veetaseme tõstmine, välistab

§ 51

lg 1 täielikult vanade vesiveskite taastamise juhul, kui plaanitav tegevus leiaks aset keskkonnaministri määruses viidatud kudemis- ja elupaikades. Tegemist on isiku põhiõiguste riivega, mis väljendab nii ettevõtlusvabaduse piiramises kui ka isiku omandi riives. Keskkonnateenistusele oleks pidanud jääma õigus teha kindlaks vee erikasutuse tingimused ning vastavalt kindlakstehtud tingimustele ka vee erikasutuse võimaldamine lähtuvalt keskkonnakaitse aspektist. Vaadeldaval juhul moonutab piirang piiratavate õiguste ja vabaduse olemust, olles ebaproportsionaalne.

1. Vastustaja Pärnumaa Keskkonnateenistus palus jätta kaebuse rahuldamata. Vee erikasutusloa taotlemisest teatamise viivitamisega Ametlikes Teadaannetes rikuti menetlusnorme, kuid see ei kahjustanud kaebaja huvisid ega venitanud menetluse käiku. Seaduses ettenähtud kolmekuulise menetlustähtaja jooksul ei olnud vastustajal võimalik vee erikasutusloa väljaandmise või andmata jätmise kohta otsust teha, kuna otsuse tegemiseks puudus vajalik teave (keskkonnamõju hindamise tulemused). Detailplaneering ja keskkonnamõju hindamine on protsessid (nende läbiviimise kohustuslikkus tuleneb KeHAS § 6 lg 2 p-dest 14 ja 21 ja lg 3), mille läbiviimine ei mahu enamasti loa menetlemiseks ettenähtud kolme kuu piiridesse. Ühtegi toimingut, milleta ei ole võimalik sisuliselt õige otsuse tegemine, ei või ära jätta pelgalt menetluse kiirendamise huvides. Kogu Pärnu jõge hõlmava uuringu (nn eelhinnangu) tellimine oli sellal kehtinud KeHAS § 22 alusel võimalik ja vajalik, väärtustamaks õigesti erinevaid huve ning vältimaks puudulikust teabest tulenevat valeotsuse tegemise riski. Menetluse kestus oli lisaks tingitud ka T. K.i tegevusetusest. Nimelt ei esitanud ta pärast 28.01.2003 toimunud keskkonnamõjude programmi avalikku arutelu, kus peeti vajalikuks 2 programmi täiendada 12 punktiga, programmi enam keskkonnateenistusele kinnitamiseks ega võtnud keskkonnateenistusega kahe aasta jooksul ühendust. Halduse üldpõhimõtete kohaselt peab haldusakt vastama selle andmise ajal kehtivale õigusele ja faktilistele asjaoludele. Vastustaja viitas siinjuures Riigikohtu halduskolleegiumi lahenditele nr 3-3-1-33-02, p 11 ja 3-3-1-29-02, p
2. T. K.il ei saanud olla ka õiguspärast ootust, et otsus tehakse kindlasti tema kasuks (3-3-1-30-00).

§-l 51 on legitiimne eesmärk - kaitsta ühiskonna, kogu rahva sh ka järeltulevate põlvkondade huvi mitmekesise looduskeskkonna säilimisele (üldine hüve). Üldine hüve on käsitletav avaliku huvina. Avalik huvi kaalub käesoleval juhul üles üksikisiku huvi tegelda ettevõtlusega.

1. Pärnu Halduskohtu otsusega jäeti kaebus rahuldamata. 1) Viivitus vee erikasutusloa taotluse suhtes otsuse tegemisel oli tingitud vajadusest teostada eelnevalt strateegiline keskkonnamõjude hindamine, samuti pärast keskkonnamõjude programmi avalikku arutelu 28.01.2003 T. K.i poolt programmi täiendatud kujul keskkonnateenistusele uuesti mitteesitamisest. 2002.a. oktoobriks oli Pärnumaa keskkonnateenistusele laekunud informatsioon mitmete erinevate arendajate (P. R., AS *, OÜ *) poolt jõe eri piirkondadesse elektrienergia tootmise eesmärgil tõkestusrajatiste ehitamise kavatsusest. Samas on Pärnu jõgi selles piirkonnas mitmete kaitseväärtusega liikide elupaik ning potentsiaalne lõhekoelmu ala, samuti aktiivselt kasutatav puhke- ja turismipiirkond. Strateegiline keskkonnamõjude uuring Pärnu jõe kohta telliti, saamaks vastust küsimustele, kuhu ja millistel tingimustel on võimalik tõkestusrajatiste ehitamine (taastamine), et säiliks jõe hea seisund. Õigusliku aluse selleks peale HMS § 6 andis ka KeHAS §
2. Antud juhul kaalus menetlustähtaegade järgimise kohustuse üles vajadus selgitada kompleksselt välja tingimused Pärnu jõe kasutamiseks hüdroenergia tootmisel nii, et see ei kahjustaks looduskeskkonda ega teiste isikute huve. Keskkonnamõju hindamine oli vajalik, kuna taotletava tegevusega kaasnenuks oluline keskkonnamõju KeHAS § 6 lg 3 tähenduses - pöördumatud muutused Pärnu jõe olulise kaitseväärtusega alal. Vastustajal ei olnud võimalik keskkonnamõju hindamise programmi kinnitada, sest kaebaja seda ei esitanud. Juhul, kui kaebajal tõepoolest puudus teadmine, kuidas toimida edasi pärast programmi avalikku arutelu, saanuks ta vastavat infot küsida haldusorganilt. Kohaldada tuli haldusakti andmise ajal kehtinud õigust. Menetluse venimine ei toimunud haldusorgani süül ning õiguspärast ootust, et taotlejale luba igal juhul väljastatakse, ei saanud T. K.il pelgalt taotluse esitamisest olla. 2) Vastupidiselt kaebaja väitele, ei anna

§ 51lg 1 kohaldamine ebaproportsionaalset tulemust.

Asjas nr 3-3-1-11-03 on Riigikohtu halduskolleegium leidnud, et täitevvõimule kaalutlusõiguse mitteandmine ei muuda seadust iseenesest põhiseadusevastaseks. Antud juhul tuleb arvestada, et

§ 51lõikega 1 kaitstavaks väärtuseks on loodusrikkused ja -keskkond.

Põhiseaduse § 5 kohaselt on Eesti loodusvarad ja loodusressursid rahvuslik rikkus, mida tuleb säästlikult kasutada. Põhiseaduse §-st 53 tulenevalt on igaüks kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda. Seega on tegemist kaaluka väärtusega, mida saab käsitleda kui ettevõtlusvabaduse ja omandi kasutamise piiramise legitiimset eesmärki. Seadusandja valitud abinõu tuleb pidada sobivaks, kuna see soodustab eesmärgi saavutamist. Vee-elustiku kaitse ning jõgede ökoloogilise seisundi säilitamisega ei pruugi veskitammide rajamisega kaasnev vee paisutamine kokku sobida. Loodushoiu Keskuse töös „Ülevaade kalaliikide ja veeelupaigatüüpide esinemisest, seisundist ja kaitsest Pärnu alamvesikonnas" ning ** AS poolt teostatud uur ingus „Hüdroenergia tootmise võimalikkus Pärnu jõel" kinnitatakse väidet, et Pärnu jõgi on kaitseväärtusega liikide oluline elu- ja sigimispaik, mida tuleb kaitsta, säilitades seal loodusliku hüdroloogilise režiimi, kõik kärestikud ja kiirevoolulised jõelõigud. 3 ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

1. T. K.i apellatsioonkaebuses paluti kohtuotsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. 1) Haldusmenetluse käigus esitatud detailplaneeringu algatamise nõue oli ebaseaduslik, kohus on jätnud kaebaja sellekohased seisukohad tähelepanuta. 2) Vee erikasutusloa menetluses on küll kaebajalt nõutud keskkonnamõju hindamist, kuid puudub sellekohane põhjendatud ning õiguslikule alusele viitav otsus. 3) Puudus vajadus ja õiguslik alus kogu Pärnu jõge hõlmava eelhinnangu äraootamiseks enne kaebaja esitatud keskkonnamõju hindamise programmi kinnitamist. Eelhinnangus sisalduvaid seisukohti oleks saanud arvestada peale keskkonnamõjude hindamise programmi kinnitamist vee erikasutusloa taotluse sisulisel lahendamisel (vee erikasutuse tingimuste kindlaksmääramisel). Pealegi pidi arendaja nagunii tellima keskkonnamõju hindamise konkreetse tegevuse tarvis, milles oleks tehtud ettepanekuid keskkonda säästva lahe nduse leidmiseks. Vastustaja on asunud põhjendama kogu Pärnu jõge hõlmava eelhinnangu äraootamise vajadust seoses mitmete esitatud taotlustega Pärnu jõel hüdroenergia tootmiseks. Nimetatud põhjendus on vastustaja poolt otsitud. Tegelikult teised potentsiaalsed arendajad puudusid. Kui nimetatud eelhinnang tingis T. K.i taotluse menetluse venimise ja avalikest huvidest lähtuvalt kaalus eelhinnangu ootamise vajadus üles T. K.i õiguse kiirele haldusmenetlusele, oleks haldusorgan pidanud sellist menetluse venimise asjaolu T. K.ile selgitama ning põhjendama (HMS § 41). Eelhinnang valmis 15.07.2003, kuid veel enne eelhinnangu valmimist (21.05.2003) kinnitas vastustaja AS *** poolt hüdroenergia tootmise eesmärgil esitatud vee erikasutusloa taotluse menetluses keskkonnamõju hindamise programmi. Eelhinnangus kajastatud seisukohad ei välista hüdroenergia tootmist Pärnu jõel, peetakse üksnes vajalikuks arvestada kalakaitseliste aspektidega. Eelhinnangu koostamise protsessis oleks pidanud ka arendajatel olema võimalus oma seisukohtade avaldamiseks, käesoleval juhul on eelhinnang ühekülgne. Kohus rikkus menetlusnorme, toetudes oma põhjendustes eelhinnangule, mida toimiku materjalide juurde ei olnud võetud. 4) Vastustaja oli vastavalt KeHAS §-le 12 lg 2 kohustatud keskkonnamõjude hindamise programmi kinnitama 2 nädala jooksul peale avalikku arutelu. Keskkonnamõjude programmi täiendamiseks puudus sisuline vajadus. Keskkonnamõjude hindamise programmi oleks vastustaja võinud kinnitada koos programmi avalikul arutelul toodud ettepanekutega. Vastustaja eelnev praktika keskkonnamõju hindamise programmi kinnitamisel ja avaliku arutelu tulemuste arvestamisel on vastuoluline. AS *** esitas Pärnumaa Keskkonnateenistusele keskkonnamõju hindamise programmi 21.05.2003, keskkonnamõju hindamise programmi avalik arutelu toimus 18.06.
2. Nimetatud avaliku arutelu protokollist lähtuvalt otsustati samuti täiendada AS *** keskkonnamõju hindamise programmi, kuid AS *** keskkonnahindamise programm kinnitati juba 21.05.
3. Vastustajal puudus ühene seisukoht, kas T. K. peab esitama täiendused programmile selle kinnitamiseks või hindama keskkonnamõjusid. Kohus on jätnud tähelepanuta kaebuse esitaja viited sellele, et keskkonnamõjude hindamise programmi mittekinnitamiseks puudus id alused ja et vastavate aluste olemasolul oleks pidanud just vastustaja juhtima arendaja tähelepanu täiendatud programmi esitamise vajadusele (KeHAS § 17 lg 2). Arendaja ei pidanud pöörduma nõustamistaotlusega haldusorgani poole. Kaebaja lähtus eeldusest, et programm kinnitati peale avalikku arutelu ettenähtud tähtaja jooksul, ning asus keskkonnamõju 4 hindamisega tegelema avaliku arutelu objektiks olnud programmi alusel. Keskkonnamõju hindamine jäi lõpule viimata, kuna selgus, et programm on kinnitamata. 5) Vee erikasutusloa puhul on tegemist sellise haldusaktiga, mis on taotleja jaoks soodustav. Taotlus soodustava haldusakti saamiseks tuleb üld ise haldusõiguse põhimõtte kohaselt vaadata läbi taotluse esitaja jaoks soodsama seadusredaktsiooni kohaselt. Varasema seaduse redaktsiooni kohaldamise ainukeseks eelduseks ei ole menetluse venimine haldusorgani süül, nagu võib aru saada kohtuotsusest. Kaebajal oli õiguspärane ootus, et taotlus lahendatakse kehtivaid menetlustähtaegu arvestades ja ilma asjatute viivitusteta selle esitamise ajal kehtinud õigusnormide kohaselt. Taotluse esitamise ajal ei olnud praegu kehtiva

§ 51lg 1 sõnastusega seaduse eelnõud veel Riigikogu menetluseski.

6) Nii vee erikasutamise kui ka taastuvenergia propageerimine teenivad ühte ja sama looduskaitsealast eesmärki ning sellest tulenevalt tuleb vaadeldava probleemi lahendamisel lähtuda mõlemast vaatenurgast ning leida vee erikasutuseks koelmualadel optimaalne lahendus. Selline lähenemine tagaks ka kehtestatud piirangute proportsionaalsuse, mis on samuti üheks normi põhiseaduspärasuse eelduseks. Kuivõrd nii veeseaduse kui ka keskkonnamõju hindamise ja auditeerimise seadus sätestavad oma eessõnas mõlemad ühe eesmärgi - leida optimaalne lahendus soovitud tegevuse läbiviimiseks - peaks ka looduskaitseseaduses sätestatu nimetatud eesmärgile vastama. Seega

§ 51lg 1 on siiski vastuolus põhiseaduse §-ga 11.

1. Pärnumaa Keskkonnateenistuse vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 1) Kaebaja on väljunud kohtuotsusega hõlmatud piiridest: apellatsioonkaebuses on kaebaja laiendanud oma kaebust, väites, et tema õigusi on rikutud ka detailplaneeringu algatamise nõude esitamisega Pärnumaa Keskkonnateenistuse poolt. Kaebaja ei ole vaidlustanud kohtus detailplaneeringu algatamise nõuet. Samas soovib vastustaja selgitada, et kuna veekogu süvendamine, tammi rajamine ning veekogu rannajoone muutmine on tegevused, mis KeHAS alusel on olulise keskkonnamõjuga tegevused, siis tegi vastustaja oma 23.09.2002 kirjaga kaebajale ettepaneku viia äl bi detailplaneering koos keskkonnamõjude hindamisega s.t viia läbi strateegiline keskkonnamõjude hindamine. Kuni 01.01.2003 kehtinud planeerimis- ja ehitusseaduse § 10 lg 4 sätestas, et detailplaneeringu koostamist korraldab kohalik omavalitsus. Tori valla kiri (01.11.2005 nr 71,4/557) vastuseks Pärnumaa Keskkonnateenistuse järelpärimisele (27.10.2005 nr 38-61/3413) kinnitab, et T. K. ei asunudki peale temale lähteülesande väljastamist detailplaneeringut tegema. Seega ei saanud detailplaneeringu nõudmine keskkonnateenistuse poolt kuidagi mõjutada vee erikasutusloa menetluse venimist ega kahjustada muul viisil arendaja huve. 2) 23.09.2002 saatis Pärnumaa Keskkonnateenistus T. K. kirja, milles väljendab oma seisukohta keskkonnamõjude hindamise vajalikkuse kohta (kiri 23.09.2002 nr 6-11/1338). Keskkonna mõjude hindamise kohustuse nägi ette 14.02.2002 keskkonnaministri määrus nr 18, samuti tol ajal kehtinud KeHAS § 4 ja §
2. Arvestades Pärnu jõe kõne all oleva piirkonna olulisust (kaitseväärtusega liikide elupaik, potentsiaalsed lõhekoelmukohad, väärtuslik geotoop (Tori paljand), aktiivselt kasutatav puhke- ja turismipiirkond), oli Pärnumaa Keskkonnateenistusel õigus asuda seisukohale, et T. K.i poolt taotletav tegevus võib põhjustada pöördumatuid muutusi keskkonnas (s.h kaitseväärtusega liikide elupaikade kadumine, potentsiaalsete lõhekoelmualade kadumine). Selliste muutuste hindamiseks ja väljaselgitamiseks oligi vajalik algatada keskkonnamõjude hindamine. 5 3) Kaebaja väide, et keskkonnamõju hindamise programmi täiendamiseks puudus sisuline alus, ei ole õige. Avalikul arutelul tõstatatud küsimused olid vajalikud ja olulised, kuna juhtisid tähelepanu just selle piirkonna probleemidele ja täpsustasid programmi üldiseid punkte oluliselt. Pärnumaa Keskkonnateenistusel ei olnud seadusest tulenevat õigust ja kohustust T. K.i poolt esitatud keskkonnamõjude hindamise programmi kinnitada, kuna T. K. ei täiendanud KeHAS §-st 17 tulenevalt programmi. Selleks, et programm oleks kinnitatud koos avalikul arutelul toodud ettepanekutega, oleks T. K. pidanud vastavad täiendused viima keskkonnamõjude hindamise programmi sisse ning esitama selle uuesti keskkonnateenistusele hindamiseks. Õige ei ole kaebaja väide, et puudus teiste arendajate huvi hüdroenergia tootmiseks Pärnu jõel. Vastustajale olid esitatud vastavad taotlused, kuid neid ei võetud menetlusse puuduste tõttu. Eeltoodu ei tähenda aga huvi puudumist ja eelhinnangu tellimise põhjendamatust. AS *** keskkonnamõju hindamise programm kinnitati 28.07.
3. 4) Pärnumaa Keskkonnateenistuse poolt tellitud eelhinnang on käsitletav ekspertarvamusena, mis pidi andma erapooletu hinnangu Pärnu jõe keskkonnaseisundile tervikuna ning samuti hindama Pärnu jõe keskkonnamõju taluvust. Eelpoolmainitud uuringu tellimisega ei välistatud keskkonnamõju hindamise ja vee erikasutusloa menetluse jätkamist, vaid sooviti ära oodata nimetatud eksperthinnangu tulemused Pärnu jõe kohta. See oli vajalik sisulise otsuse tegemiseks, kuna VeeS § 16 lõige 2 keelab vee erikasutusloa väljaandmise vee-energia tootmiseks, kui erikasutusega kaasneb maaomanike või teiste veekasutajate õiguste kitsendamine (kolmandate isikute huvi) või veekogude seisundi muutmine on ökoloogiliselt põhjendamata (kõigi isikute huvi säästliku looduskasutuse vastu). 5) Vaidlusaluse otsuse andmise ajal kehtinud

§ 51

lg 1 arvestamata jätmise korral ei vastaks haldusakt HMS § 54 sätestatud nõudele, mistõttu oleks tegemist tühise haldusaktiga. Antud juhul puuduvad ülekaalukad põhjused, mis õigustaksid seaduse muudatuse mittearvestamist ning isiku jaoks soodsama sätte kohaldamist. Kuivõrd menetluse venimise põhjuseks oli apellandi poolne passiivsus, mitte haldusorgani tegevus, pidi T. K. arvestama asjaoluga, et õigus on dünaamiline. 6)

§ 51

ei ole vastuolus põhiseadusega.

§ 51

kehtestamisega on riik järginud üht keskkonnaõiguse põhiprintsiipi - ettevaatusprintsiipi. Pöördumatute tagajärgedega mõju loodusele tuleb vältida ning looduskaitse omab ülekaalu majanduslike kaalutluste ees. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Apellatsioonimenetluses käib endiselt vaidlus selle üle, kas vastustaja on vee erikasutusloa väljaandmisest keeldumisel lähtunud põhjendatult

§ 51

lg-st 1 või oleks tulnud 2002.aasta septembris esitatud taotlus menetleda lõpuni taotluse esitamise ajal kehtinud õigusnormide alusel, mis ei sätestanud konkreetset keeldu vana veskitammi rekonstrueerimiseks ja vee taseme tõstmiseks * vesiveski piirkonnas. Samuti leiab kaebaja endiselt, et juhul, kui vastustaja on õigesti kohaldanud

§ 51

lg 1, on viimatinimetatud normi näol tegemist põhiseaduse §- ga 10 vastuolus oleva normiga, kuna norm ei anna haldusorganile kaalutlusõigust ning tulemus on seetõttu ebaproportsionaalne. Ringkonnakohus hindab kõigepealt kaebaja väiteid

§ 51

lg 1 alusel vee erikasutusloa andmisest keeldumise õiguspärasuse osas ning seejärel kontrollib

§ 51lg 1 vastavust põhiseadusele.

8. Kaebajal on õigus, kui ta väidab, et üldise põhimõtte kohaselt tuleb juhul, kui materiaalõigus on menetluse kestel muutunud, taotlus soodustava haldusakti andmiseks läbi vaadata taotluse esitaja jaoks soodsama seaduseregulatsiooni alusel. Kui uus norm on kaebaja 6 jaoks koormavam, kujutaks selle kohaldamine ebaehtsat tagasiulatuvat mõju. Tagasiulatuva mõju saab reeglina anda isikut soodustavatele sätetele. Samas ei ole koormavatele sätetele tagasiulatuva mõju andmine täielikult välistatud, kui see on vajalik avalikes või teise isiku huvides ega kahjusta taotleja õiguspärast ootust ülemäära (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsused nr 3-3-1-32-01 ja 3-3-1-14-01). Taotleja õiguspärase ootuse kahjustamise seisukohalt on oluline vaadata, milliseid toiminguid ta oli menetluse käigus teinud ning kas kaebajal võis olla tekkinud usaldus riigi teatud käitumise suhtes. Samuti on kaebaja ja kohus pööranud õigesti tähelepanu küsimusele, kas taotluse läbivaatamise venimise põhjustas haldusorgani tegevusetus või kaebaja tegematajätmised. Kui haldusorgani süül ei jõutud taotlust lahendada kaebajale soodsa seaduseredaktsiooni kehtivuse ajal, on taotleja suhtes koormava sätte kohaldamine reeglina õigusvastane. 9.

§ 51

lg 1 jõustus 10.05.2004 ning näeb ette, et lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikadeks kinnitatud veekogul või selle lõigul on keelatud uute paisude rajamine ja olemasolevate paisude rekonstrueerimine ulatuses, mis tõstab veetaset, ning veekogu loodusliku sängi ja hüdroloogilise režiimi muutmine. Sama paragrahvi 2.lõike kohaselt kehtestab lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistu keskkonnaminister määrusega. Enne 10.maid 2004 regulatsiooni, mis oleks konkreetse tagajärjega tegevuse keelanud, ei olnud. Kuni 10.maini 2004 kehtinud ranna ja kalda kaitse seaduse § 9 lg-s 5 oli sätestatud tootmistegevuse kitsendused lõheliste kudemis- ja elupaikades (nimistu kinnistamise õigus oli samuti keskkonnaministril ning * veski asukoht Pärnu jõel oli nimistusse kantud jõelõigul) juhul, kui tootmisobjektist lähtuv kahjulik mõjutus ulatub veekaitsevööndisse või supelrannale, samuti oli keelatud ehitamine jõe kaldal ehituskeeluvööndis. Ehituskeeluvööndit võis vähendada keskkonnaministri nõusolekul üldplaneeringu või detailplaneeringu alusel. Samuti oli kehtestatud reeglid vooluvee tõkestamiseks (Vabariigi Valitsuse 07.04.1995 määrus nr 169), mis nõudsid lõheliste elupaikades vooluvee tõkestamiseks keskkonnaekspertiisi läbiviimist. Seega võib öelda, et

§ 51

lg 1 oli kaebaja jaoks teatud mõttes koormavam, sest tegevuse lubamise otsustamine ei sõltunud konkreetselt kaebaja poolt võetavatest meetmetest keskkonna hoiu osas. 10. Ringkonnakohtu hinnangul lähtus seadusemuudatuse vastuvõtmine avalikust huvist. Arvestades looduskaitseseaduse eelnõu seletuskirja (279 SE) lähtub eelnõu põhimõttest, et keskkonna seisundi säilitamine, kaitsmine ja parendamine, sealhulgas looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsmine on üks neid olulisi, üldsuse huvidest lähtuvaid eesmärke, mille tagamiseta ei ole võimalik jätkusuutlik areng. Seaduse põhiliseks eesmärgiks on looduse kaitsmine läbi selle mitmekesisuse säilitamise. Lisaks looduslikule mitmekesisusele on seaduse eesmärgiks ka eluslooduse (looduslikud elupaigad, looma- ja taimeliigid) soodsa seisundi tagamine. See erineb mitmekesisuse kaitsest eelkõige selle poolest, et täiendab looduse kaitset ka kvalitatiivse mõõtmega, looduse kaitse ei piirdu üksnes arvuliselt võimalikult suure hulga liikide säilitamisega, vaid ka nende tõenäolise säilimisega prognoosimisulatusse jäävas tulevikus. Looduskaitseseaduse kehtestamisega sooviti saavutada senisest efektiivsem ja komplekssem looduspärandi kaitse, arvestades seda, et looduspärandi kaitse reguleerimisel on Eestil rahvusvahelisi kohustusi, ja seda, et paljud loodusväärtused kujutavad endast inimkonna ühispärandit. Lõheliste (lõhe, meriforell, jõeforell, harjus) koelmualades, vastavates jõelõikudes, on keelatud uute paisude rajamine, mis tagab nende ohustatud kalaliikide paljunemiseks vajalikud tingimused. Lõheliste koelmualade kaitse vajadus tuleneb Euroopa Ühenduse Nõukogu direktiivist 92/43 looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta. Seega on lõheliste koelmualade ja elupaikade kaitseks

§ 51

sätestatud piirang tingitud avalikest huvidest, et säilitada looduse mitmekesisus. Asjaolu, et jõele täiendavate paisude loomine või taastamine 7 võib põhjustada mitmete kalaliikide arvukuse vähenemise, haruldaseks muutumise või kadumise jõest, tulenes ka ** AS poolt koostatud aruandest „Hüdroenergia tootmise võimalikkus Pärnu jõel“.

1. Kaebaja õiguspärast ootust seadusemuudatusega oluliselt ei kahjustatud. Asjaolule, et tegemist on lõheliste koelmualaga ning seetõttu ei pruugi hüdroenergia tootmiseks kaebaja valitud asukoht sobida, juhtis keskkonnateenistus tähelepanu juba oma 23.09.2002 ja 20.11.2002 kirjades (toimiku lk 25 ja 23). Nagu kohtuotsuse punktis 9 käsitletud taotluse ajal kehtinud õigusnormidest nähtus, ei olnud vee erikasutusloa saamine hüdroenergia tootmiseks antud asukohas ka tol ajal kehtinud regulatsiooni tingimustes tõenäoline. Kaebaja poolt esitatud tegevusprogrammi kohaselt oli tal kavas nii veekogu põhja süvendamine kui ka veetaseme tõstmine 2 kuni 3,5 meetrit ning täiendavalt 1,5 kuni 2 hektari üleujutamine. Kaebaja poolt vee erikasutusloa väljaandmise menetluses tehtud toimingud katkesid suhteliselt algfaasis, nagu kohus järgmistes otsuse punktides näitab.
2. Vee erikasutusloa taotluse menetlus eeldab tulenevalt VeeS ja kuni 02.04.2005 kehtinud KEHAS regulatsioonist nii haldusorgani kui taotleja toiminguid. Peale taotluse esitamist tuleb haldusorganil teha selgeks, kas taotluse lahendamiseks on vaja läbi viia keskkonnamõju hindamine (VeeS § 9 lg 4), kui see on vajalik, tuleb taotlejal koostada keskkonnamõju hindamise programm (KeHAS § 12 lg 1), viia läbi programmi avalik arutelu ja vajadusel programmi täiendada (KeHAS § 17), haldusorgan peab kinnitama programmi (KeHAS § 12 lg 2), taotleja peab seejärel korraldama keskkonnamõju hindamise ja valminud aruande avaliku arutelu (KeHAS § 13 ja 17), haldusorgan kiidab aruande heaks, avaldab sellekohase teate ja annab välja tegevusloa (KeHAS § 19 ja 20). Käesoleval juhul on selge, et keskkonnamõju hindamist kaebaja läbi viinud ei ole. Pooled vaidlevad selle üle, kumma süül menetlus seiskus – vastustaja leiab, et kaebaja sattus viivitusse siis, kui ta ei esitanud peale programmi avalikul arutelul tehtud ettepanekuid täiendatud programmi keskkonnateenistusele kinnitamiseks, kaebaja leiab, et programmi kinnitamata jätmise tõttu polnud võimalik keskkonnamõju hindamist lõpule viia, keskkonnateenistus oleks pidanud programmi kinnitama kahe nädala jooksul peale avalikku arutelu või siis nõudma kaebajalt täiendatud programmi esitamist.
3. KeHAS § 17 lg 2 kohaselt täiendab arendaja vajaduse korral keskkonnamõju hindamise programmi avalikul arutelul tehtud ettepanekute alusel. 28.01.2003 toimunud avaliku arutelu protokolli kohaselt tehti programmile hulgaliselt täiendusi (toimiku lk 64). Kaebaja arvates pidi programmi täiendamise vajadusest teda informeerima vastustaja. Tegelikult viitab avaliku arutelu protokoll otsesõnu programmi täiendamise vajadusele ja kaebaja kinnitusel oli talle protokoll väljastatud. Programmi avalikul arutelul puuduks mõte, kui ei kaalutaks arutelul tehtud ettepanekute lülitamist aruande koostamise lähteülesandeks olevasse programmi ja haldusorgan peaks lihtsalt kahe nädala jooksul arvates avaliku arutelu toimumisest talle varem esitatud programmi kinnitama. Seega on kohus ja vastustaja õigesti leidnud, et kaebaja pidi käesoleval juhul reageerima ettepanekutele ja esitama täiendatud programmi uuesti keskkonnateenistusele.
4. Kaebaja etteheide haldusorganile selgitamiskohustuse täitmata jätmise osas võib olla õige, sest taotlus oli endiselt menetluses ning haldusorganile pidi olema äratuntav, et kaebaja ei saanud aru programmi täiendamise ja uuendamise vajadusest. Samas nähtub asja materjalidest, et selgitamiskohustuse täitmata jätmine ei olnud põhjuseks, et taotlust ei jõutud lahendada enne kaebaja suhtes koormava seadusemuudatuse jõustumist. Kaebaja selgituste kohaselt oli ta kogu aeg arvamusel, et programm on kinnitatud ning alles 2004.aasta lõpul selgus, et programm on kinnitamata. Seega ei saanud programmi kinnitamata jätmine kaebaja 8 toiminguid enne 2004.aasta lõppu pärssida. Kaebaja väitel alustas ta keskkonnamõju hindamiseks vajalikke eeltöid 2004.aastal, sest seaduse kohaselt oli tal keskkonnamõju hindamiseks peale programmi kinnitamist aega kaks aastat (vt ringkonnakohtu istungi protokoll). Programmi kinnitamise küsimuses pöördus kaebaja esindaja keskkonnateenistuse poole alles 2004.aasta detsembris. Eeltöödest kaugemale keskkonnamõju hindamisega kaebaja sõnul ei jõutudki. Seega ka juhul, kui haldusorgan oleks kaebaja tähelepanu täiendava programmi esitamise vajadusele juhtinud ning kaebaja oleks programmi esitanud ning kinnitamise saavutanud, poleks haldusorganil olnud võimalik vee erikasutusloa taotlust enne 10.05.2004 seadusemuudatuse ning selle alusel kehtestatud keskkonnaministri määruse jõustumist lahendada, sest keskkonnamõju oli hindamata.
5. Eeltoodust tulenevalt ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust kaebaja poolt tõstatatud küsimused detailplaneeringu asjatust nõudmisest, keskkonnamõju hindamise otsuse põhjendamata jätmisest ja eelhinnangu tellimisest. Kaebaja ei asunud detailplaneeringut koostama ega pidanud vajalikuks oodata vastustaja poolt Pärnu jõe kohta tellitud eelhinnangu tulemusi, samuti on kaebaja põhimõtteliselt nõustunud, et keskkonnamõju hindamine kaebaja planeeritud tegevuse korral oli vajalik, üksnes vastav põhjendatud otsus puudus. Kuna eeltoodud asjaolud ei avaldanud mõju menetluse kestusele, ei saanud need avaldada mõju ka asja otsustamisele

§ 51lg 1 alusel.

Vastustaja on lähtunud põhjendatult

§ 51lg-st 1 ja keskkonnaministri 15.juuni 2004 määrusest nr 73.

16. Ringkonnakohus leiab, et

§ 51

lg 1 ei ole vastuolus põhiseaduse §-ga 11, sest säte iseenesest ei välista kaalutlusõigust.

§ 51

lg 2 annab kaalutlusõiguse lõheliste kudemisja elupaikade nimistu kinnitamisel keskkonnaministrile. Keskkonnaministril on nimekirja kehtestamisel võimalik kaaluda, kas veetaseme tõstmise, veekogu loodusliku sängi ja hüdroloogilise režiimi muutmise keelamine konkreetsel jõel või jõelõigul on vajalik meede koelmuala kaitse seisukohalt. Kuivõrd käesoleval ajahetkel on piisava tõenäosusega kindlaks tehtud, et vee paisutamine omab kahjulikku mõju osade kalaliikide arvukusele ja säilimisele, lähtus seadusemuudatus ka keskkonnaõiguses omaks võetud ettevaatusprintsiibist ning looduse mitmekesisuse säilitamine on avaliku huvina kaalukam kui kaebaja omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse piirang. 17. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, ei ole alust rahuldada kaebaja kohtukulu väljamõistmise taotlust Kohtunikud Lauri Madise Lilianne Aasma Viive Ligi 9