← Eesti

3-03-79/4

Obsah (9)§ 8§ 12§ 5§ 7§ 10§ 38§ 52§ 72§ 11

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Oliver Kask, liikmed Viive Ligi ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht 20. aprill 2006, Tallinn Haldusasja n

) § 8 lg 1 p 4, mille kohaselt kaubamärgina ei registreerita teisele isikule kuuluvaid, kaubamärgi registreerimise taotluse saamise kuupäeval või prioriteedikuupäeval Eesti Vabariigis tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni (TOKPK) art 6 bis tähenduses üldtuntud kaubamärke ja kaupade markeeringuid, olenemata sellest, kas need on registreeritud või mitte, kui registreerimiseks puudub teise isiku kirjalik luba. TOKPK art 6 bis tähenduses on üldtuntud kaubamärk märk, mis kujutab endast teise märgi taasesitust, jäljendit või tõlget, mis võib põhjustada tema äravahetamist, kuivõrd registreerimis- või kasutusriigi pädev organ tunnistab, et märk on selles riigis üldtuntud kui käesoleva konventsiooni eesõigusi kasutava isiku märk ja seda tarvitatakse samasuguste või sarnaste toodete jaoks. Viidatud säte laieneb ka juhtudele, kus märgi oluline osa kujutab endast niisuguse üldtuntud märgi taasesitust või jäljendit, mis võib põhjustada äravahetamist teise märgiga. b) Ka juhul, kui kaubamärk ** ei olnud * AS taotluse esitamise kuupäevaga Eestis üldtuntud, on Patendiamet rikkunud

§ 8lg 1 p 3.

Vastavalt WIPO ja Tööstusomandi kaitse Pariisi Liidu ühissoovitusele tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni tõlgendamise kohta (edaspidi ühissoovitus) loetakse kaubamärgi sõnalise osa tõlget, kui see moodustab valdava osa kaubamärgist, identseks või äravahetamiseni sarnaseks selle kaubamärgiga, mille sõnalist osa on tõlgitud.

viidatud säte on keeldumise aluseks ka kehtivas redaktsioonis. c) Patendiamet, rikkudes

§ 12

ja § 8 ning registreerides * AS-le kuuluva kaubamärgi *** klassis 35, kahjustas kaebuse esitaja huve (subjektiivse õiguse rikkumine). Patendiamet oleks pidanud arvestama oma registreeringu tegemisega kaasnevaid kohustusi, samuti motiveerima, kuidas ta jõuab järeldusele, et kaubamärgi ** tõlke kaubamärgi *** kujul registreerimine ei kahjusta ** kaubamärgi omaniku huve. Patendiamet peab registreerimismenetluses toimima viisil, et kaubamärgiomanike õiguste kaitse on tagatud sisuliselt, mitte näilikult. Käesolevas haldusasjas on Patendiamet ilmselt jätnud täitmata

§-st 12 tuleneva kohustuse teostada ekspertiis. Kuna ekspertiisi ei teostatud, siis on Patendiameti otsus kaubamärgi *** registreerimise kohta vastuolus

§ 12lg-ga 6.

Samuti on otsus vastuolus

§-ga 12 lg 61, mille kohaselt kaubamärgi registreerimisest keeldutakse, kui ekspertiisi käigus ilmneb vähemalt üks sama seaduse §-s 7 ja 8 nimetatud registreerimisest keeldumise aluseks olev asjaolu. Käesolevas haldusasjas esineb vähemalt kaks sellist asjaolu (

§ 8lg 1 p-d 3, 4 ja 10). 2

(11)3-03-79
  1. d)
  2. e)
  3. f)Patendiamet oleks pidanud pöörama tähelepanu kaubamärkide sarnasusele, varasematele registreeringutele ja kaitset tagavate klasside iseloomule ning keelduma vaidlusaluse registreeringu tegemisest tuginedes

§ 8

lg 1 p-le 4, kuna ***, mis on * AS kaubamärgi oluline osa, on äravahetamiseni sarnane kaebuse esitaja sõnalise kaubamärgiga **. Patendiamet pidi registreerimismenetluses arvestama ja kaaluma nii Ühissoovituse artiklites sätestatud soovituslikke juhiseid, kui ka kehtivas kaubamärgiseaduses sätestatud kohustusi. Kaubamärkide registreerimisel on Eesti õiguskorras kasutusele võetud kontrollisüsteem. Patendiamet peab kaubamärgi registreerimisel kontrollima selle sisu, eelkõige eristatavust teistest õiguskaitset omavatest kaubamärkidest, aga ka muid

§-des 7 ja 8 sätestatud kriteeriume. Patendiamet käitus kaebuse esitaja õigusi rikkuvalt, kuna ei kontrollinud registreerimise aluseks olevaid asjaolusid ega registreeringu mõju kolmandale isikule. Kaubamärgi registreerimine annab kaubamärgi omanikule monopoolse õiguse kaubamärki kasutada ja kohustab teisi isikuid hoiduma registreeritud kaubamärgiga identse või sarnase tähise kasutamisest ilma omaniku loata (

§ 5lg 3).

Seega on kahjustatud apellandi ettevõtlusvabadust. 3. Tallinna Halduskohtu 29.03.2005 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Halduskohtu otsuse põhjendused olid järgmised:

  1. a)Kuigi avalikkuse kolm sektorit, mille liikmete poolt kaubamärgi tundmine võib olla määrav kaubamärgi üldtuntuse fakti tuvastamisel, on toodud ühissoovituses, olid need soovitusliku iseloomuga.
  2. b)Vastavalt 01.05.2004 jõustunud kaubamärgiseaduse rakendussätete § 72 lg-le 5 kohaldatakse Patendiametis enne 01.05.2004 tehtud otsuse vaidlustamisel ja uue otsuse tegemisel otsuse tegemise ajal kehtinud kaubamärgi registreerimisest keeldumise aluseid ja lähtutakse asja uue menetlemise ajal kehtivast menetlusnormist. Ülaltoodust tulenevalt lähtub kohus kuni 01.05.2004 kehtinud kaubamärgiseadusest.
  3. c)Kuigi * uuringus esitatud küsimused olid suunatud minevikku, on inimesel raske anda objektiivset hinnangut mineviku kohta, kuna tänu reklaamile võib vastav kuvand asetuda mälus ajaliselt ümber ja küsitlusel võidakse saada lõpptulemusena ikkagi vastus käesoleva aja olukorrale. Üldtuntuse tuvastamine üksikute tunnistajate ütluste kaudu ei ole

§ 7

lg-de 3 ja 4 sisu arvestades võimalik, kuna uuringuaruanne ja advokaadibüroo arvamus ei täida eesmärki kinnitada kaubamärgi üldtuntust Eestis. Seega puudub vajadus eraldi tunnistajate ütluste analüüsimiseks. Seaduse kohaselt tulnuks ** üldtuntuse küsimus tõestada kohe pärast *** registreerimise otsuse avaldamist või vähemalt pärast *** registreerimist, sest

§ 8

lg 1 p 4 kohaldamiseks peab teisele isikule kuuluv kaubamärk olema üldtuntud vaidlustatava taotluse saabumise kuupäeval või prioriteedikuupäeval. Korraldatud uuring kajastab tarbija praeguse hetke hinnangut, mil * on jõudnud kaubamärki ** piisavalt reklaamida ja eestlasest tarbijale tuttavaks teha.

  1. d)Esitatud tõenditest ei järeldu, et enne 27.04.2000 oleks sõnakombinatsiooni ** kasutatud Eestis majandustegevuses, meedias ja reklaamis sellise intensiivsusega ja aja jooksul, mis võimaldaks järeldada, et see olnuks Eestis üldtuntud. Asjaolu, et poole aasta jooksul enne tehingu tegemist kajastati meedias kaubamärgi kasutuselevõtu kavatsust, ei tee seda üldtuntuks. Kaubamärgi õiguskaitse puhul tuleb tähelepanu pöörata territoriaalsuse printsiibile – õiguskaitse kehtib ainult sellel territooriumil, kus kaubamärk registreeriti.
  2. e)Kaubamärgi üldtuntuse hindamisel ei saanud lähtuda ühissoovitusest ega praegusel hetkel kehtivast kaubamärgiseadusest. Kaubamärgi üldtuntuse hindamisel tuleb arvestada nii territoriaalsuse kui ka ajalist printsiipi. Kaebuse esitaja on üldtuntuse väitmisel jätnud täpsustamata, millist kaubamärki kaebaja silmas pidas. Üldtuntud kaubamärgi omaja võib kaubamärgiseaduse kohaselt nõuda oma ainuõiguse fakti tunnustamist konkreetses menetluses pädeva organi poolt. Osundatud seaduse 3

(11)3-03-79
  1. f)sätetest tulenevalt sai kohus otsustada kaebuse esitaja subjektiivsete õiguste rikkumise või vabaduse piiramise üle vaid siis, kui andis hinnangu kaubamärgi üldtuntusele Pariisi konventsiooni art 6 bis tähenduses. Kuna uuringus on andnud oma arvamuse ehitusmaterjalide kaubandusega seotud isikud, siis nad ei saa anda objektiivset arvamust üldsuse esindajatena, mistõttu uuring ei ole usaldusväärne. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 4. * apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus ja uue otsusega kaebus rahuldada. Taotlusi põhjendatakse järgmiselt:
  2. a)Kohus on tõendeid valesti hinnanud ja oleks pidanud ise tõendeid koguma. Kohus ei arvestanud tarbijauuringuga ega tunnistajate ütlustega. Tunnistajate ütlused jäeti hindamata osas, mis puudutavad AS * ostutehingut 28.04.2000.
  3. b)TOKPK art 6 bis mõttes kujutab * AS poolt esitatud taotluses kajastuva kaubamärgi oluline osa endast niisuguse üldtuntud märgi taasesitust või jäljendit, mis võib põhjustada äravahetamist teise märgiga.
  4. c)* on kasutanud ** kaubamärki Eestis pikaaegselt. Enne ametlikku tulekut Eesti rauakaupade ning tööriistade turule, oli ** üldteada Eesti ehitusspetsialistide seas ning samuti ehitustöödega tegelevate inimeste hulgas.
  5. d)* AS poolt sõnalise tähise *** kasutamine rikub kaebuse esitaja õigusi ja selle tagajärjel on äravahetatavad kaebuse esitaja ja * AS poolt pakutavad kaubad ning teenused. Samuti aetakse segi kauplusi ja tegemist on turuprintsiipide, mis eeldavad kaupade ja teenuste eristusvõimalust klientide poolt ning efektiivset majandustegevust, mille kaitse eesmärki nii kaubamärgiseadus kui rahvusvahelised intellektuaalomandi kokkulepped teenivad, rikkumisega.
  6. e)Vaidlusaluse registreeringu taotluse esitamise ajal * AS poolt 27.04.2000 kehtis Nizza klassifikatsiooni seitsmes redaktsioon, mis ei sisaldanud klassis 35 klassifikaatorit „jaemüügiteenused“. Küll oli seal klassifikaatorina märgitud tegevus, mida Patendiamet tõlgendas kui „jaemüügiteenuseid“. Samas ei olnud registreeringu taotluse esitamisel ega ka registreeringu tegemisel valitsevat arusaama, mida viidatud Nizza kokkuleppe lause tähendab. Siseturu Ühtlustamise Amet (OHIM) otsustas aktsepteerida kaubamärkide registreerimist jaemüügiteenuste (või sarnaste teenuste) tähistamiseks alles 12.03.2001 kommunikatsioonis. Patendiameti kodulehel oli nimetatud dokument avaldatud 16.05.2001. Dokumendis on soovitus kaitstavate tegevusvaldkondade piiramiseks või jaekaubanduse liigi täpsustamiseks registreeringute tegemisel, nt „toidu ja joogi jaemüügiteenused“ või „kaubamaja jaemüügiteenused“. Kaubamärgi *** registreerimine klassifikaatoriga „jae- ja hulgimüügiteenused“ on üllatav. Kaubamärk ** on kaitstud klassides 2; 6; 8; 11; 19 ja 27, mis eeldavad ka tegevust jae- ja hulgimüügiteenuste alal. Jae- ja hulgimüügiteenuste klassis ei olnud kaubamärki ** registreeritud põhjusel, et registreerimistaotluse hetke seisuga ei olnud see võimalik. Kaubamärk *** oli 18.03.1996 registreeritud klassis 35 – ärijuhtimine, äri administreerimine, impordi- ja ekspordiagentuurid ning klassis 37 – ehitustegevus ja remont, mis ei eelda tegutsemist jaekaubanduses. Patendiamet oleks pidanud kaubamärkide ** ja *** sarnasust märkama ning tegutsema viisil, mis tagab kaubamärgiomanike õiguste kaitse. Vastasel juhul jääb kaebajale arusaamatuks Patendiameti kontrollfunktsioon ja selle eesmärk kaubamärkide registreerimisel tervikuna. f)

§ 8

lg 1 p 10 kohaselt ei registreerita kaubamärgina märke, mis on identsed teises riigis registreeritud ja seal kasutusel oleva kaubamärgiga, kui registreerimistaotlus on esitatud pahauskselt. * AS esitas registreerimistaotluse päev enne seda, kui sõlmiti tehing, mille kaudu apellant soovis tulla oma kaubamärgiga ** 4

(11)3-03-79
  1. g)
  2. h)
  3. i)
  4. j)
  5. k)
  6. l)
  7. m)
  8. n)jae- ja hulgimüügiteenuste sektoris Eesti turule. Nimetatud soovist ja tehingust oli * eelnevalt korduvalt meedia vahendusel ka üldsust informeerinud. Ühissoovituse kohaldamine on kohustuslik. Ühissoovituse art 4 lg 1 kohaselt loetakse registreerimiseks esitatud kaubamärki üldtuntud kaubamärgiga vastuolus olevaks, kui selline kaubamärk või selle oluline osa (näiteks äravahetamiseni sarnane sõnaline osa) sisaldab endas üldtuntud märgi taasesitust või jäljendit või tõlget või võib muul viisil eksitav olla ning kui selline registreerimistaotlus või registreering hõlmab üldtuntud kaubamärgiga sarnaseid või identseid kaupu või teenuseid. Ühissoovituse art 4 lg 1 punkt b kohaselt loetakse registreerimiseks esitatud kaubamärki üldtuntud kaubamärgiga vastuolus olevaks, vaatamata registreerimiseks esitatud kaupade või teenuste klassifikatsioonile, kui selline kaubamärk või selle oluline osa sisaldab endas üldtuntud märgi taasesitust või jäljendit või tõlget või võib muul viisil eksitav olla ning sellise kaubamärgi kasutamine võib mõjutada üldtuntud kaubamärgi omaniku huve. Registreerides kaubamärgi ***, eksis Patendiamet

§ 8

lg 1 p 4 vastu, kuna registreeriti kaubamärk, mis on äravahetamiseni sarnane ** kaubamärgile. Kohus märkis, et silmas peeti sõnalist kaubamärki **, mistõttu ei saa hiljem väita, et kaebuse esitaja ei täpsustanud, millist kaubamärki ta silmas peab. Kaubamärgi üldtuntuse mõiste puudus Pariisi Konventsioonis ja otsuse tegemise ajal kehtinud kaubamärgiseaduses. On põhjendamatu, et kohus ei arvestanud ühissoovitust. Ühissoovitus on antud selleks, et mõtestada lahti konventsiooniga kaitstavate õiguste olemus ja ulatus ning anda käitumisjuhised konfliktsituatsioonides, milles liikmesriikidel ei ole kujunenud praktikat ning siseriiklik seadus on puudulik, kuid on vaja täita konventsiooniga võetud kohustusi. Muude sätete puudumisel pidanuks Patendiamet ja ka kohus tuginema ühissoovituse sätetele. Kaubamärgiseaduses puudusid sätted kaubamärgi üldtuntuse hindamiseks, seetõttu esitati kohtule tõendid tulenevalt üldtuntuks tunnistamisel arvestatavatest asjaoludest, mis on väljendatud nii

§ 7lg-des 3 ja 4 ning ühissoovituse art 2 lg-s b.

Tõenditena esitati advokaat M. T. 31.03.2003 eksperthinnang, * läbiviidud turu-uuring kaubamärgi ** üldtuntuse kohta, * leping ja reeglistik, väljavõtted Soome kaubamärgiregistrist ning Patendiameti registreeringute väljavõtted. Samuti taotles kaebuse esitaja tunnistajatena üle kuulata isikud, kes tegutsesid kaubamärgiga tähistatud kaupade või teenustega analoogiliste kaupade jaevõrgus tegutsevate isikutena ning nende kaupade ja teenustega tegelevas ärisektoris. Üldtuntuse tuvastamisel arvestatakse kaubamärgi ulatust ja geograafilist levikut ning registreerimist, kasutamist ja üldtuntust teistes riikides. Seega ei ole põhjendatud, et kohus lähtus vaid territoriaalsuse põhimõttest ega arvestanud advokaat M. T. eksperthinnanguga. Kaubamärk ** oli registreerimistaotluse ajal Soomes üldtuntud. Seega on otsus, et ei saa teha järeldust sõnalise kaubamärgi ** üldtuntusest Eestis, põhjendamata ja vastuolus HKMS § 25 lg-dega 3 ja 4 ning TsMS §-ga 227.

§ 7

lg 3 p 1 kohaselt võivad üldtuntust hinnata tarbijad, jaotusvõrgus tegutsevad isikud või ärisektoris tegutsevad isikud. Kohtuotsuses ei ole põhjendatud, miks küsitletud isikud ei ole pädevad hinnangut andma. Halduskohtumenetlus on uuriv menetlus ja kui kohtul tekib kahtlusi tõendite objektiivsuse osas, lasub kohtul kohustus koguda ise täiendavalt tõendeid. Tunnistajate poolt antud ütlustega saab lugeda tõendatuks, et kaubamärk ** oli Eestis tuntud juba

  1. aastast eelkõige eestlastest ehitusspetsialistide kaudu, kes käisid Soomes vastavaid kaupu ostmas. Põhjendamata on, kas tunnistajate ütlused välistatakse kaubamärgi tuntuse tuvastamisel üldse või teatud tingimustel. Hindamata jäeti tunnistajate ütlused AS * ostutehingu osas 28.04.
  2. Selle tehingu eel kajastati meedias korduvalt asjaolu, et ** võetakse Eestis kasutusele teenuste sektoris. Kehtinud

§ 8

ja kehtiv

§ 10annab suhtelised õiguskaitset välistavad asjaolud.

Kaubamärki, mis on identne või eksitavalt sarnane kaubamärgiga, mis on kasutusel teises riigis ja mis oli seal kasutusel taotluse esitamise 5

(11)3-03-79 kuupäeval, ei registreerita, kui taotlus esitati pahauskselt. Taotluse esitaja võimalikku pahausksust ei hinnatud. Apellandile kuuluv kaubamärk ** oli varem Patendiametis registreeritud. Vastav registreering puudus jae- ja hulgimüügiteenuste klassis. Võimalus registreerida kaubamärki selles klassis tekkis pärast Nizza klassifikatsiooni kasutuselevõtmist. Soovides ennetada apellandi tegevust kaubamärgi registreerimisel, esitas * AS Patendiametile taotluse 27.04.2000, s.o üks päev enne ostutehingu toimumist. Patendiamet pidanuks teostama ekspertiisi (kehtinud

§ 12

ja kehtiv

§ 38

) ja kontrollima nii objektiivseid kui subjektiivseid õiguskaitset välistavaid asjaolusid. 5. Patendiameti vastuses palutakse apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja nõustutakse kohtuotsuse põhjendustega. Lisaks märgitakse:

  1. a)Vastavalt HKMS § 16 lg-le 2 esitavad tõendeid protsessiosalised. Kohtul oli piisavalt tõendeid, mida hinnata, ja puudus vajadus lisatõendite kogumiseks.
  2. b)Ühissoovitus ei ole järgimiseks kohustuslik, vaid soovitusliku iseloomuga juhis, kus on fikseeritud põhimõtted, mida soovitatakse riikides viia sisse oma asjakohastesse seadustesse. Üldtuntus on rahvusvahelistes õigusaktides, sh Pariisi konventsioonis, lahti defineerimata mõiste ja seetõttu on üldtuntuse tõlgendamise praktika riigiti erinev.
  3. c)Põhjendamatu on viidata kehtivale kaubamärgiseadusele, kuna asjassepuutuvaks seaduseks saab olla vaid vaidlusaluse kaubamärgi registreerimistaotluse esitamise ajal kehtinud seadus. Üldtuntuse olemus on kaubamärgiseaduses täpsemalt sätestatud alles alates 01.05.2004. Uut regulatsiooni ei saa rakendada tagantjärele kaubamärgi ** taotluse esitamise ajal 27.04.2000. Ühissoovitused on nõuanded riikidele, et sellised põhimõtted võiks sisse viia seadustesse. Enne 01.05.2004 ühissoovitusele vastav praktika Eestis puudus. Üldtuntuks loeti kaubamärk juhul, kui oli tõendatud, et seda tundis Eestis valdav osa vastava kauba või teenuse sihtgrupist. Kaubamärk ** ei olnud *** registreerimise ajal Eestis üldtuntud.
  4. d)Kohus andis põhjaliku ülevaate * uuringuaruande kohta.
  5. e)Oluline ei ole kaubamärgi üldtuntus väljaspool Eestit ja seetõttu ei oma tähtsust Soome eksperdi M. T. arvamus.
  6. f)Kuni 30.04.2004 kehtinud

§ 8

lg 1 p-s 10 käsitletakse identset kaubamärki ja kehtiva

§ 10lg 1 p-s 7 sarnast kaubamärki.

Vaidluses on tegemist sarnaste, mitte identsete märkidega, mis välistab vaidluse pahausksuse üle. Tõendid ** kaubamärgi üldtuntuse kohta seisuga 27.04.2000 Eestis puuduvad, mistõttu oli *** registreerimistaotlus esitatud heauskselt. 6. * AS vastuses palutakse apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja nõustutakse kohtuotsuse põhjendustega ja Patendiameti väidetega. Lisaks märgitakse:

  1. a)Kohtul oli piisavalt tõendeid, mida hinnata ja mille põhjal otsus teha.
  2. b)Kohus ei saanud kaebuse esitaja väidete alusel järeldada, et üldtuntuks peetakse sõnamärki „**“. Samuti ei ole kohtuotsuses järeldust põhjendatud, mis ei ole siiski kaasa toonud ebaõiget otsust. Apellant nõustub võrdluse esemeks oleva tähise definitsiooniga nii, nagu kohus selle sõnastas.
  3. c)Advokaadibüroo * arvamus ei käsitle tähise ** väidetavat õiguskaitset Soomes, vaid käsitleb Soome kaubamärkide 100629 ja 123490 õiguskaitset. Samas ei puuduta arvamus tähise ** üldtuntust Eestis ega ole tõendina asjakohane. Viidatud arvamus on ilmselt antud kaebajale õigusabi osutamise käigus, mistõttu seda saab tõendiks lugeda vaid kaebuse esitaja esindaja seletusena, kui esindaja esitab nõuetekohase tõendi oma volituste kohta.
  4. d)* uuringus on esitatud küsimusi kaubamärgi **** kohta, kuid järeldused on tehtud *** kohta. Uuringus määras tellija ette ära uuringu resultaadi: „viia läbi uuring lõppeesmärgiga kaubamärgi ** üldtuntuse tunnustamiseks, kaubamärgi *** kehtetuks 6

(11)3-03-79 tunnistamiseks ja rikkumiseelse olukorra ennistamiseks“. Seega ei ole uuring erapooletu.
  1. e)Ei ole esitatud andmeid 11.11.1997 registreeritud kaubamärkide nr 24800 ja 24801 kasutamise kohta enne vaidlusaluse kaubamärgi registreerimistaotluse esitamist 27.04.2000. * AS-le kuulub vaidlustatud kaubamärgiga „***“ (reg nr *) identne varasem kaubamärk „***“ (reg nr *), mille registreerimiseks esitas * AS taotluse juba 18.01.1994 ja mis registreeriti 18.03.1996. Kaubamärk nr * on samuti kaitstud klassis 35, kuid selle registreerimise ajal kehtinud Nizza klassifikatsioon ei võimaldanud taotleda kaitset jaeja hulgimüügiteenusele klassis 35. Kõnealuse klassifikatsiooni muutmine oligi uue kaubamärgi registreerimise taotluse esitamise põhjuseks. Vaidlustatud kaubamärk (reg nr *) on * AS varasema kaubamärgi (reg nr *) taasesitus, mitte kaebuse esitaja kaubamärgi jäljend.
  2. f)Kaubamärgi registreerimine klassides 2, 6, 8, 11, 19 ja 27 annab ainuõiguse tähistada kaubamärgiga vastavaid kaupu, mis loomulikult sisaldab ka õigust neid kaupu müüa (kehtinud

§ 5

lg 3), kuid ei anna õigust osutada teistele isikutele teenuseid, sh jae- ja hulgimüügiteenust.

  1. g)Kaubamärgi *** taotluse esitamise ajal 27.04.2000 Nizza klassifikatsiooni 7. redaktsioon ega kehtiv 8. redaktsioon ei too eraldi välja sellist teenust nagu jae- ja hulgimüügiteenus (kolmandatele isikutele). Asjaolu, et klassifikaatoris ei ole konkreetset kaupa või teenust ära toodud, ei välista kaubamärgi registreerimist sellele kaubale või teenusele. Viidatud Nizza klassifikatsiooni redaktsioonide juures on avaldatud instruktsioonid selliste kaupade ja teenuste klassifitseerimiseks lähtuvalt kauba või teenuse olemusest ja eesmärgist. Siseturu Ühtlustamise Ameti 2001. aasta otsuse kohaselt tuleb Ühenduse kaubamärkide puhul jae- ja hulgimüügiteenused klassifitseerida klassi 35. Ühetaolise kaubamärgi registreerimise praktika tagamiseks otsustas Patendiamet järgida Siseturu Ühtlustamise Ameti otsust jae- ja hulgimüügiteenuste klassi 35 klassifitseerimise kohta. Kaubamärgitaotluse esitamisel tuleb kontrollida ka sarnaste kaubamärkide olemasolu klassis 42, kuna varasemalt klassifitseeriti jae- ja hulgimüügiteenused just sellesse klassi. Patendiameti varasema praktika näitena võib tuua kaubamärkide reg nr 24721, 24576, 24228, 24541 ja 23816 (taotlused esitati 1996. aastal) registreerimise klassis 42 jae- ja hulgimüügiteenuste tähistamiseks.
  2. h)Kehtinud

sätete kohaselt esindas apellanti kui välismaist juriidilist isikut Patendiametis Eesti patendivolinik, kes pidi teadma Patendiameti vastavat praktikat jae- ja hulgimüügiteenuste klassifitseerimise osas. Asjaolu, et apellant pidas vajalikuks vastava taotluse esitada alles 2002. aastal seoses otsusega laiendada oma jae- ja hulgimüügitegevust Eestisse, ei saa tagasiulatuvalt kuidagi mõjutada kaubamärgi *** registreerimise seaduslikkust.

  1. i)* kontserni kuuluv äriühing on tähistanud Eestis tegutsevaid ehituskauplusi alates 2002. aasta suvest vaidlustatud kaubamärgiga äravahetamiseni sarnase tähisega, rikkudes teadlikult * AS õigusi ja ignoreerides Eestis kehtivat õigust.
  2. j)Kaebuse esitaja õigus kaubamärgi kehtivuse vaidlustamiseks on lõppenud. Kehtiva

kohaselt lahendatakse sarnased vaidlused tsiviilkohtumenetluses (

§ 52lg 1).

Hagi ei saa esitada, kui seda pole tehtud viie aasta jooksul pärast hilisemast kaubamärgist teadasaamist (

§ 52

lg 2 p1).

§ 72ei välista § 52 lg 2 p1 kohaldamist.

Vaidlustatud kaubamärgi nr * tähis on identne * AS varasema kaubamärgi tähisega (reg nr *). Vaidlustatud otsusega on tuvastatud, et * oli alates

  1. aastast teadlik, et * AS kasutab seda tähist oma kaupluse tegevuses jae- ja hulgimüügiteenuste osutamisel. Apellant ei ole nimetatud asjaolu vaidlustanud. Järelikult ei ole *-l enam õigus vaidlusaluse kaubamärgi kehtivuse vaidlustamiseks.
  2. Kohtuistungil jäid protsessiosalised kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7

(11)3-03-79
  1. Kaebetähtajast kinnipidamine käesolevas asjas on tuvastatud Riigikohtu halduskolleegiumi 14.10.2004 määrusega nr 3-3-1-65-
  2. Riigikohtu määrus on jõustunud ning menetlusosalistele siduv. Ringkonnakohus ei hinda seetõttu kolmanda isiku väiteid vastupidise kohta.
  3. Asjas käib vaidlus selle üle, kas Patendiamet toimis õiguspäraselt, registreerides * AS taotluse alusel kaubamärgi *** klassis 35 jae- ja hulgimüügiteenuste osas. Samuti käib vaidlus selle üle, kas nimetatud kaubamärk tuleb registrist kustutada. Kaebuse esitaja on esitanud käesolevas asjas tõendid, et talle kuulub Soomes registreeritud kaubamärk **, samuti on Patendiamet registreerinud kaubamärgi ** teistes klassides (vt otsuse p 4 e). ** kaubamärk oli apellandi väitel Eestis üldtuntud aastal 2000 vaidlustatud otsuse tegemise ajal.
  4. Vaidlustatud otsuse tegemise ajal 15.03.2001 kehtinud kaubamärgiseaduse § 8 lg 1 p 3 kohaselt kaubamärgina ei registreerita kaubamärke, mis on identsed või äravahetamiseni sarnased või assotsieeruvad teise isiku nimele teist liiki kaupade või teenuste tähistamiseks registreeritud või registreerimiseks esitatud varasema kaubamärgiga, kui see võib tarbija eksitamise tagajärjel kaasa tuua teise isiku kaubamärgi maine ärakasutamise või eristatavuse kahjustamise ja registreerimiseks puudub teise isiku kirjalik luba. Punkti 4 kohaselt kaubamärgina ei registreerita teisele isikule kuuluvaid, kaubamärgi registreerimise taotluse saabumise kuupäeval või prioriteedikuupäeval Eesti Vabariigis tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni artikli 6 bis tähenduses üldtuntud kaubamärke ja kaupade markeeringuid, olenemata sellest, kas need on registreeritud või mitte, kui registreerimiseks puudub teise isiku kirjalik luba. Punkti 10 kohaselt kaubamärgina ei registreerita kaubamärke, mis on identsed teises riigis registreeritud ja seal kasutusel oleva kaubamärgiga, kui registreerimistaotlus on esitatud pahauskselt.
  5. Patendiameti väitel hindasid

§ 7

ja 8 sätestatud registreerimisest keeldumise aluste olemasolu Patendiameti eksperdid, kes ei leidnud takistusi kaubamärgi *** registreerimiseks. Ringkonnakohus osundab, et varemkehtinud

§ 11

lg 2 kohaselt kui registreerimistaotlus vastab esitatud nõuetele, antakse taotlus ekspertiisi ja Patendiamet teatab taotlejale registreerimistaotluse saabumise kuupäeva. Paragrahvi 12 lg 61 kohaselt kaubamärgi registreerimisest keeldutakse, kui ekspertiisi käigus ilmneb vähemalt üks käesoleva seaduse paragrahvis 7 või 8 nimetatud registreerimisest keeldumise aluseks olev asjaolu. Käesolevas asjas ei ole Patendiamet kohtule kirjalikku ekspertiisi esitanud, väites, et kui probleeme ei leita, siis kaubamärk registreeritakse ning eksperdid ei pea ise läbi viima uuringuid. Ringkonnakohus märgib, et haldusmenetluses kehtis vaidlustatud otsuse tegemise ajal uurimispõhimõte tulenevalt haldusõiguse üldpõhimõtetest. Ka

§ 11lõikest 2 nähtub ekspertiisi tegemise kohustuslikkus.

Patendiamet pidi ekspertiisi käigus ise välja selgitama, kas esineb mõni kaubamärgi registreerimisest keeldumise alus, sh teise sarnase kaubamärgi üldtuntus. Seejuures tuleb osundada, et enne vaidlustatud otsuse tegemist oli meedias avaldatud teateid ** kavatsusest asuda tegutsema oma kaubamärki kasutades Eestis jaemüügiga ning ** kaubamärk oli registreeritud Patendiametis teistes klassides ajal, kui jaemüügi klassi eraldi olemas ei olnud. Ringkonnakohus nõustub kaebuse esitaja põhjendustega, et teiste klasside käsitlemine jaemüügiga seotuna oli vähemalt võimalik. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et Patendiamet on rikkunud vaidlustatud haldusakti andmisel vorminõudeid, käsitlemata otsuses kaubamärgi ** üldtuntuse olemasolu või selle puudumist, ning menetlusnõudeid, nimetatud asjaolu välja selgitamata. 8

(11)3-03-79 Nimetatud rikkumine ei too HMS § 58 kohaselt kaasa vaidlustatud haldusakti tühistamist, kui kaubamärk ** ei olnud registreerimisotsuse tegemise ajal üldtuntud. 12. Õige on seisukoht, et varasema

§ 8lg 1 p 4 ei täpsustanud, millist kaubamärki tuleb lugeda üldtuntuks.

Samuti ei sätestanud nimetatud punkt selgesõnaliselt kaubamärgi registreerimisest keeldumise alust, kui registreeritav kaubamärk on sarnane üldtuntud kaubamärgiga. Halduskohus leidis, et registreerimisotsuse tegemise ajal seaduseelnõuna eksisteerinud hilisem kaubamärgiseadus, mis nimetatud asjaolusid täpsustas, ei olnud kohaldatav. Samuti ei olnud vastustajale kohustuslik ühissoovitus, mis üldtuntuse mõistet avas. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et nimetatud dokumendid ei olnud varemkehtinud seaduse tõlgendamisel järgimiseks kohustuslikud ning vastustaja võis registreerimisotsuse tegemisel nimetatud dokumentidest kõrvale kalduda. Ühissoovitus oli suunatud Patendiameti väitel seadusandjale siseriikliku õiguse kujundamiseks. 13. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud asjaolust ei saa teha järeldust, et Patendiameti poolt teistsuguse tõlgenduse andmine

§ 8lg 1 punktile 4 oleks õiguspärane.

Olukorras, kus seaduses ei ole täpsustatud kaubamärgi üldtuntuse mõistet, peab haldusorgan seaduse tõlgendamisel kasutama sobivaid tõlgendusargumente. Patendiameti väitel juhindusid nad 10.02.1998 Tallinna Halduskohtu otsusest, mille kohaselt pooled tarbijatest peaks kaubamärki tundma. Ringkonnakohus märgib, et seaduse tõlgendamisel ei saa kõrvale jätta Eesti poolt ratifitseeritud rahvusvahelises lepingus kasutatud mõisteid. Tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni art 6 bis lõike 1 kohaselt kohustuvad Liidu liikmesriigid ex officio, kui antud riigi seadused seda lubavad, või asjast huvitatud isiku taotlusel tagasi lükkama või kehtetuks tunnistama ja keelama kaubamärgi tarvitamise, kui märk kujutab endast teise märgi taasesitust, jäljendit või tõlget, mis võib põhjustada tema äravahetamist, kuivõrd registreerimis- või kasutusriigi pädev organ tunnistab, et märk on selles riigis üldtuntud kui käesoleva konventsiooni eesõigusi kasutava isiku märk ja seda tarvitatakse samasuguste või sarnaste toodete jaoks. Käesolev säte laieneb ka juhtumitele, kus märgi oluline osa kujutab endast niisuguse üldtuntud märgi taasesitust või jäljendit, mis võib põhjustada äravahetamist teise märgiga. Halduskohus ei ole põhjendanud, miks ta peab õigeks Patendiameti kasutatud tõlgendust ja ebaõigeks sellist tõlgendust, mis oleks kooskõlas ühissoovitusega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohtu otsus piisav tõlgendusargument, kui hiljem on ühissoovitusega soovitatud teistsuguse tõlgenduse kasutamist konventsiooni mõistmiseks. Soovitus ei ole suunatud üksnes seadusandjatele, vaid liikmesriikidele tervikuna konventsiooni tõlgendamisel. Patendiamet asjaomase haldusorganina peaks soovituse seisukohtadest kõrvalekaldumiseks vähemalt põhjendama teistsuguse tõlgenduse kasutamist. Käesoleval juhul oli

§ 8lg 1 p 4 tekst sedavõrd üldsõnaline, et tõlgenduse arvestamine oli võimalik.

Ka hilisema kaubamärgiseaduse seletuskirjast ei nähtu, et varasemat seadust tuli tõlgendada kitsamalt apellandi poolt väidetust. 14. Ringkonnakohus leiab, et

§ 8

lg 1 p 4 tõlgendamisel oleks tulnud lähtuda ühissoovitusest ja keelduda kaubamärgi registreerimisest, mis on äravahetamiseni sarnane juba kasutusel oleva üldtuntud kaubamärgiga või on selle tõlge. Seejuures tuleb üldtuntuse hindamisel arvestada muuhulgas kaubamärgi tuntuse astet Eestis kaubamärgiga tähistatud kaupade või teenustega analoogiliste kaupade või teenuste tegelike ja võimalike tarbijate sektoris, nende kaupade või teenuste jaotusvõrgus tegutsevate isikute sektoris või nende kaupade või teenustega tegelevas ärisektoris. 9

(11)3-03-79
  1. Kaubamärgi ** üldtuntuse hindamiseks esitas apellant tõenditena tunnistajate ütlused ja kirjalikud tõendid (advokaat M. T. 31.03.2003 eksperthinnang, * läbiviidud turu-uuring kaubamärgi ** üldtuntuse kohta, * leping ja reeglistik, väljavõtted Soome kaubamärgiregistrist ning Patendiameti registreeringute väljavõtted ).
  2. Tunnistaja R. Vare ütlustest (II kd, tl 125) nähtub, et ** kaupluses Helsingis sadama lähedal 1994-95 käis iga päev Eestist pärit kliente. Halduskohus leidis, et tunnistajate ütlustega ei saa kaubamärgi üldtuntust tõendada. Ringkonnakohus selle näitega ei nõustu. Kuigi tunnistaja ütlusest käesoleval juhul nähtub üksnes see, et ** kaupluses Soomes oli palju Eesti kliente, võib sellest teha järelduse, et Eesti tarbijaskond kasutas Helsingi kaubaturgu üsna laialdaselt. Kaubamärk pidi seega olema Eesti ehitus- ja tööriistade ostjatele tuntud. Ringkonnakohus leiab, et teiste tunnistajate ütlustest ei nähtu samuti, et ** kaubamärk oleks Eestis olnud üldtuntud, kuigi oli tuntud jaotusvõrgus tegutsevate isikute sektoris ja teenustega tegelevas ärisektoris.
  3. Halduskohus leidis, et kaubamärgi tuntus teistes riikides võib kogumis teiste tõenditega olla hinnatav üldtuntuse tuvastamisel, kuid ennekõike tulenevalt kaubamärgiõiguse territoriaalsusest hinnatakse märgi üldtuntust selle riigi piires, kus registreerimist taotletakse. Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga. M. T. koostatud eksperthinnang ei põhine küll faktilistel tõenditel, kuid selle kohaselt oli ** kaubamärk Soomes pikka aega juba enne 1994 üldtuntud. Ringkonnakohus nõustub selle väitega. Kohtule esitatud tõenditest nähtub kogumis, et apellant kasutab ** kaubamärki Soomes laialdaselt. Kohus peab usutavaks, et ** kaubamärki kasutades tegutseb Helsingis mitu kauplust ning ** kaupluste osatähtsus ehitusmaterjalide ja tööriistade turul oli märgatav. Samuti peab ringkonnakohus usutavaks, et 1990-ndatel aastatel kasutas ka Eesti tarbijaskond Helsingis asuvaid ehitusmaterjalide ja tööriistade jaemüügiga tegelevaid kauplusi.
  4. Halduskohus jättis arvestamata kaebuse esitaja poolt esitatud * Eesti OÜ koostatud uuringuaruande „Kaubamärgi ** üldtuntuse hindamine“ (I kd tl 125-190), leides, et ekspert A. L. arvamuse kohaselt ei saa põhjendatult järeldada, et ** kaubamärk oli Eestis üldtuntud enne **** kaubamärkide registreerimistaotluste esitamist aastatel 1994 ja
  5. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kohtumenetluse ajal usaldusväärsete uuringute tegemine on pikka ajavahet ja hilisemat ** kaubamärgi laialdast kasutamist arvestades võimatu. Halduskohus ei ole siiski põhjendanud, milliste tõendite esitamise kaudu oleks võimalik kaebuse esitajal tõendada tema kaubamärgi üldtuntust. Kaebuse tähtaegse esitamise korral ei saa halduskohus vastustaja poolt menetlusnormide rikkumise korral jätta uurimispõhimõttele tuginedes välja selgitamata haldusakti sisulist õiguspärasust.
  6. Ringkonnakohus nõustub * uuringu lõppjäreldustega. Uuring on tehtud sihtgrupis, mis on tavapärasest enam teadlik kaubamärkide kasutusele võtmise ajast, sest uuringu sihtgrupi liikmed on pikema aja vältel olnud nii *** kui ** kaubamärgi abil pakutavate teenuste tarbijad. *** ja ** kaubamärgid on olnud hilisemal ajal Eestis laialdaselt levinud ning nende sarnasus ja ka avalikkuse tähelepanu all toimunud vaidlus kaubamärgi kasutajate vahel aitavad kaasa sihtgrupis mälu püsimisele tavapärasest selgemini. Uuringus selle eesmärgi märkimisest ei saa ringkonnakohtu arvates teha järeldust selle ebaobjektiivsuse kohta. Esitatud tõendeid kogumis hinnates leiab ringkonnakohus, et ** kaubamärk oli Eestis vaidlustatud haldusakti andmise ajal üldtuntud vähemalt ehitusmaterjalide- ja tarvete ning rauakaupade turustamisega seotud ringkondades, seega üldtuntud varasema 10
(11)3-03-79

§ 8lg 1 p 4 tähenduses, arvestades tõlgendust, mida soovitab kasutada ühissoovitus.

20. Kuna ** kaubamärk ei ole identne *** kaubamärgiga, ei ole käesolevas asjas oluline kolmanda isiku pahausksus.

§ 8lg 1 p 10 kohaldamine ei ole võimalik.

21. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks peatuda apellandi väidetel varasemate registreeringute klasside valiku põhjendatuse kohta. Vaidlustatud haldusakti vastuolu

§ 8

lg 1 punktiga 3 ei ole kaebuse lahendamise seisukohalt oluline, kuna see tuleb tühistada vastuolu tõttu

§ 8lg 1 punktiga 4.

  1. Ringkonnakohus rahuldab kaebuse ja tühistab Patendiameti vaidlusaluse otsuse. Samuti tuleb kohustada vastustajat kustutama tühistatud otsuse alusel registreeritud kaubamärk registrist.
  2. Apellant taotles kohtukulude väljamõistmist vastustajalt. HKMS § 93 lg 1 kohaselt poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, mõistetakse välja tema poolt kantud kohtukulud. Apellatsioonimenetluses taotles apellant 91 532,61 kr õigusabikulude väljamõistmist. Kulude kandmine on tõendatud, kuid sellest arve nr 107 alusel on kohtukulu tasutud enne halduskohtu otsuse tegemist. Seega ei ole kohtukulu kantud apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohtus kantud õigusabikulu on seega 67 748,80 kr. Riigilõivu tasuti 3200 kr. Halduskohtus kantud õigusabikuludena on halduskohtu istungil tõendatud kaebuse esitaja poolt 15 878,21 kr kandmine (II kd tl 66) ja * AS poolt kokku 101 535,60 kr kandmine. Kohus märgib, et * AS ja apellant on erinevad isikud. Kohtukulud mõistetakse HKMS § 93 lg 1 kohaselt välja poolele, kes on kohtukulu ise kandnud. Halduskohtus tasuti riigilõivu 3200 kr. Ringkonnakohus peab apellatsioonimenetluses kantud kohtukulusid põhjendamatult suureks. Vastustaja pidas mõistlikuks apellatsioonimenetluses kohtukulude väljamõistmist pooles ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtus ja ringkonnakohtus kantud õigusabikuludest tuleb põhjendatuks lugeda kokku 65 000 krooni kandmine. Selle summa ja riigilõivu mõistab ringkonnakohus vastustajalt välja, kokku 71 400 kr. Oliver Kask Viive Ligi Lauri Madise 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.