KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis R. Allikvere, G. Kivinurm, V. Lips Otsuse tegemise aeg ja koht 21.aprillil Tallinn Tsiviilasja number 2-04-1196 Tsiviilasi Ü. S. hagi A. T. ja A. Š. vastu pärimisõiguse tunnistuse seadusevastaseks tunnistamiseks ja omandiõiguse tunnustamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Linnakohtu 05.09.2005 otsus tsiviilasjas nr 2/242-8029/04 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A. T. ja A. Š. apellatsioonkaebus Menetluse liik 03.04.2006, avalik kohtuistung Istungist osavõtjad apellandina kostja A. T., kostja A. Š. esindaja A. T. ja vastustajana hageja Ü. S. esindaja adv Indrek Lillo Resolutsioon Tühistada Tallinna Linnakohtu 05.09.2005 otsus ja teha asjas uus otsus. Jätta Ü. S. hagi A. T. ja A. Š. vastu pärimisõiguse tunnistuse seadusevastaseks tunnistamiseks ja omandiõiguse tunnustamiseks rahuldamata. I Apellatsioonkaebus rahuldada. Välja mõista Ü. S.´ilt A. T. kasuks riigiõiv 1000,00 (üks tuhat) krooni ja 17000,00 (seitseteist tuhat) krooni riigilõivu riigituludesse. Edasikaebamise kord Kassatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest alates, kuid mitte pärast viie kuu möödumist ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Asjaolud M. K. oli Tallinnas, XXX asuva elamu omanik. M. K. suri 20.06.
- Tema pärijateks olid tema tütar I. S. ja poeg E. K.. 17.05.1952 väljastati I. S.le pärimisõiguse tunnistus nr 8801, mille järgi päris ta ½ mõttelise osa Tallinnas, XXX asuvast pärandavarast. E. K. ei esitanud pärimisavaldust. I. S. suri 20.09.1963 ning tema vara pärisid tema abikaasa G. S. ja poeg Ü. 2 S.. 04.07.1963 kinkis G. S. kinkelepinguga nr 14360 oma osa elamust Ü. S.le. E. K. suri 01.01.
- Tema pärijaks oli I.-E. K.. Vastavalt 02.07.2004 Tallinna notar Tiit Sepa poolt väljastatud pärimisõiguse tunnistusele pärisid A. T. ja A. Š. I.-E. M. K. järgi ½ mõttelist osa XXX elamust. Ehitusregistri järgi on XXX kaasomanikeks ½ mõttelises osas Ü. S., ¼ mõttelises osas A. T. ja ¼ mõttelises osas A. Š.. Hageja nõue ja põhjendused Ü. S. palus tunnistada 02.07.2004 välja antud pärimistunnistus seadusevastaseks ja tunnustada tema omandiõigust ½ mõttelisele osale XXX elamust, mille kohta on 02.07.2004 välja antud pärimisõiguse tunnistus. Hagiavalduse kohaselt ei esitanud E. K. pärimisavaldust ega võtnud ka 10 aasta jooksul tegudega vastu M. K. pärandit. E. M. K. ei saa käsitleda kohalviibiva pärijana Vene NFSV TsK § 429 mõttes. Kohalviibijana ei saa tõlgendada isikut, kes elab alaliselt samas asulas, vaid üksnes isikut, kes elas koos pärandajaga. Oma käitumisega avaldas E. K. selgelt, et ei soovi oma ema pärandit tegudega vastu võtta. Ta kolis vaidlusalusest elamust välja ja kaks päeva enne ema surma ka registreeris ennast välja. E. M. K.le oli teada, et kahe majavalduse omamine ei olnud seadusega lubatud ja ta ei soovinud, et tema suhtes saabuksid seadusega sätestatud negatiivsed tagajärjed. I. S. teatas oma ema pärandit vastu võttes notarile E. M. K. andmed. E. M. K. ega I.-E. M. K. pärimistoimikus ei ole pärandvara nimekirjas mainitud XXX elamut. I. S. sai ülejäänud ½ mõttelise osa elamust XXX omanikuks samuti pärimise teel, kui ta võttis 10 aastat pärast pärandi avanemist tegudega pärandi vastu, asudes XXX elamut vahetult pärast M. K. surma valdama ja kasutama. I. S. oli pärandi avanemise ajal XXX elamu omanik. Kostjate vastuväited Kostjad hagi ei tunnistanud. Vene NFSV TsK § 429 tuleb tõlgendada vastavalt NSVL Ülemkohtu Pleenumi 10.04.1957 määrusele. Kohalviibinud pärija loeti pärandi vastu võtnuks juhul, kui ta kolme kuu jooksul alates pärandi avanemise hetkest ei teatanud notarile pärandist loobumisest. Seega loeti kohalviibiva pärija vaikimine tahteavalduseks. Eemalviibinud pärija oli kohustatud esitama kuue kuul jooksul avalduse pärandi vastuvõtmiseks. E. K. oli oma ema pärandi avanemise hetkel kohalviibiv pärija, sest tal oli sissekirjutus samas Tallinna linnaosas ja seega võttis ta oma tegudega ema pärandi vastu. I.-E. K. kui E. M. K. ainupärija võttis vastu E. M. K. pärandi ja seega ka ½ mõttelise osa XXX elamust. Kostjad kui I.-E. M. K. pärijad võtsid vastu tema pärandi ja seega on nad seaduslikul teel saanud ½ mõttelise osa XXX omanikeks. Pärimine toimus vaatamata sellele, et see jäi notariaalselt vormistamata. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Kohus rahuldas hagi. Otsuse põhjenduste kohaselt tuleb pärandi vastuvõtmise fakti tuvastamisel kohaldada 20.06.1949 Eesti Vabariigi territooriumil kehtinud seadust. Seaduse tõlgendamisel ja pärandi vastuvõtmise fakti olemasolu või puudumise tuvastamisel tuleb lähtuda pärandi avanemise hetkel käibivast seaduse tõlgendamisest. Vene NFSV tsiviilkoodeksi pärimisõiguse osa § 429 ja § 430 sätestavad pärandi vastuvõtmise viisid. Seadus ei sätesta, mida lugeda pärandi avanemise kohaks ja millised isikud on kvalifitseeritavad kohalviibivatena ning millised eemalviibijatena. Vastavalt NSVL Ülemkohtu pleenumi 10.04.1957 määrusele tuleb pärandi avanemise kohaks lugeda pärandaja viimane elukoht. Sama põhimõtet toetab ka Eesti NSV TsK § 533 sätestatu. Pärandi avanemise kohana tuleb Vene NFSV TsK § 429 mõttes lugeda pärandaja elukohaks mitte haldusterritooriumit, vaid pärandaja konkreetset elukohta kui eluruumi. Seadusandaja on kohalviibivale, st pärandajaga koos elavale pärijale, sätestanud sellise pärandi vastuvõtmise korra, kus pärija hakkab kasutama ja valdama pärandvara. Selline reaalne pärandava valdamine ja kasutamine on võimalik sellisel pärijal, kes kasutab pärandajaga sama eluruumi. 3 Samal haldusterritooriumil elamine iseenesest ei taga pärandvara valdama ja kasutama asumist. Kostjad ei ole kohtule esitanud tõendeid selle kohta, et E. K. oleks asunud oma ema pärandit kasutama ja valdama. Pooled ei vaielnud asjaolu üle, et E. K. ei elanud M. K. surma hetkel temaga ühes eluruumis. Seetõttu ei saa teda lugeda ka kohalviibiva pärijana pärandit vastu võtnuks. Vene NFSV TsK § 433 sätestab, et pärijate mitteilmumise korral või pärijate loobumisel pärandist, tunnistatakse vara kuue kuu möödumisel pärandi avanemisest vaibevaraks ja see läheb üle riigile või partei- ja ametiühinguorganisatsioonidele. Seega sätestab seadus üksnes juhu, kus kõik pärijad loobuvad pärandist. Seaduse ei sätesta õiguslikke tagajärgi, kui üks pärijatest loobub pärandist. I. S. võttis M. K. pärandi vastu ja selle kohta väljastati talle 17.05.1952 pärimisõiguse tunnistus. Pärimisõiguse tunnistus iseenesest ei loo õigusi ega kohustusi. Pärandvara läks Vene NFSV TsK § 433 alusel üle riigile üksnes pärijate puudumisel ja seega päris I. S. kuue kuu möödumisel pärandi avanemisest kogu M. K. vara hoolimata asjaolust, et pärimisõiguse tunnistus on väljastatud üksnes ½ mõttelisele osale pärandvarast ning I. S. sai kogu XXX elamu omanikuks. Ü. S. ja G. S. võtsid I. S. pärandi vastu, seega võtsid nad vastu ka XXX elamu. Seega tuleb tunnustada Ü. S. omandiõigust Tallinnas XXX asuvale ½ mõttelisele osale lisaks juba Ü. S.le kuuluvale ½ mõttelisele osale. Tallinna notar Tiit Sepa asendaja Mari-Liis Parmase poolt 02.07.2004 välja antud pärimisõiguse tunnistus nr 4575 on seaduse vastane. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused A. T. ja A. Š. palusid linnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kaebuse kohaselt ei lähtunud kohus Eesti Vabariigi territooriumil vene okupatsiooni ajal 1940.a. kehtestatud pärimisõiguse sätete tõlgendamise tavast. Kohus tõlgendas ebaõigesti TsK § 429 ja
- Kohalviibinud pärijaks kvalifitseeritakse vaid isik, kes on alaliselt sissekirjutatud pärandajaga samasse eluruumi. Kohus jättis tähelepanuta TsK § 11, mis sätestab alalise elukoha mõiste hoopis laiema territooriumina, kui on konkreetse isiku eluruum. Pärandi avanemise ajal kohalviibinud pärija puhul polnud määravad pärandi valdamine ja kasutamine, millised eemalviibinud pärija puhul olid määrava tähtsusega. E. M. K.lt kui kohalviibinud pärijalt peale oma ema pärandi tegudega vastuvõtmist ei nõutud oma pärandi valdama ja kasutama asumist. E. K. kirjutas end oma ema elukohast välja 23.03.1946, mitte 18.06.
- Vastustaja vastuväited Vastustaja leiab, et kaevatav kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ja apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. Ringkonnakohtu seisukoht Kohtukolleegium leiab, et Tallinna Linnakohtu 05.09.2005 otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel. Asjas on võimalik teha uus otsus ilma esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et M. K. oli Tallinnas, XXX asuva elamu omanik. M. K. suri 20.06.
- Tema pärijateks olid tema tütar I. S. (hageja õiguseelneja) ja poeg E. K.. 17.05.1952 väljastati I. S.le pärimisõiguse tunnistus nr 8801, mille järgi päris ta ½ mõttelise osa Tallinnas, XXX asuvast pärandavarast. E. K. ei esitanud pärimisavaldust. I. S. suri 20.09.1963 ning tema vara pärisid tema abikaasa G. S. ja poeg Ü. S.. 04.07.1963 kinkis G. S. kinkelepinguga nr 14360 oma osa elamust Ü. S.le. 4 E. K. suri 01.01.
- Tema pärijaks oli I.-E. K.. Vastavalt 02.07.2004 Tallinna notar Tiit Sepa poolt väljastatud pärimisõiguse tunnistusele pärisid A. T. ja A. Š. I.-E. M. K. järgi ½ mõttelist osa XXX elamust. Ehitusregistri järgi on XXX kaasomanikeks ½ mõttelises osas Ü. S., ¼ mõttelises osas A. T. ja ¼ mõttelises osas A. Š.. I. S. (hageja õiguseelneja) esitas 10.05.1952 Tallinna Riiklikule Notariaalkontorile avalduse 20.06.1949 surnud M. K.st järele jäänud pärandvara kohta seadusejärgse pärimistunnistuse väljaandmiseks. Nimetatud avalduses on I. S. väljendanud selgelt oma tahet pärida ½ mõttelist osa Tallinn-Nõmmel XXX majavaldusest ja tunnustanud kohaloleva pärijana oma venda E. K. õigust ülejäänud ½ osale pärandvarast (t.l. 74). I. S. tahteavaldus on siduv ka tema õigusjärglastele. ENSV territooriumil
- aastal kehtinud VNFSV tsiviilkoodeksi § 11 määratles isiku elukohaks tema alalise tegevuse või tema vara asupaiga. Sama koodeksi § 429 sisaldas mõistet "pärandi avanemise kohas viibiv pärija" ja § 430 "pärandi asukohas mitteviibiv pärija". Võttes arvesse sama koodeksi § 435 kommentaare (VNFSV KohtuRK käskk.
- a nr 47), mõeldi pärandi asukohas mitteviibiva pärija all pärandi avanemise kohas mitteviibivat pärijat. Pärandi avanemise kohaks aga TsK § 429 mõttes tuleb lugeda asustatud punkt, kus asus pärandaja viimane elukoht (TsK § 11). Seaduse sellisele kohaldamisele viitab ka asja materjalide juurde võetud NSVL Ülemkohtu tsiviilkohtukolleegiumi määrus 24.05.1949 ja sama nähtub ka toimikule lisatud väljavõttest 1959 (Teadmik seadusandlusest ja kohtupraktikast pärimisküsimustes). Vaidlus puudub selles, et pärandaja M. K. viimane elukoht oli XXX Tallinnas. Seega oli pärandi avanemise kohaks Tallinna linn ning sellest tulenevalt oli ka E. K. kohalolev pärija tolleaegse TsK §-de 429 mõttes. Linnakohus leidis ekslikult, et pärandi avanemise kohaks oli pärandaja konkreetne elukoht, st Jalaka tn 10 Tallinnas, millega tõlgendas tollal kehtivaid pärimist reguleerivaid sätteid erinevalt selleaegsest kohtupraktikast. Vaidlus poolte vahel puudub selles, et E. K. elas Tallinna linnas pärandi avanemise ajal. 1949 a kehtinud TsK § 429 kohaselt, kui pärandi avanemise kohas viibiv pärija ei teata vastavale notariaalorganile kolme kuu jooksul arvates pärandi avanemise päevast, et ta loobub pärandist, loetakse ta pärandi vastuvõtnuks. Tollal kehtinud seadusega oli seega ka kooskõlas I. S. tahteavaldus, milles ta tunnustas oma venda E. M. K. kohaloleva pärijana ja tema õigus pärida ½ XXX majavaldusest. VNFSV TsK ei kehtestanud pärimistunnistuse väljaandmise lõpptähtaega. Seega ei tekkinud I. S.l omandiõigust kogu majavaldusele XXX TsK § 433 alusel nagu märgitakse kaevatavas kohtuotsuses. I. S. suri 20.09.1962 ning ka tema pärandvara hulka kuulus vaid ½ mõttelist osa majavaldusest XXX Tallinnas, mille suhtes oli pärijaks hageja ½ mõttelises osas, st ¼ vaidlusalusest majavaldusest (t.l. 10). Ülejäänud ¼ mõttelist osa päris G. S., kes kinkis talle kuuluva osa hagejale 04.07.1963 kinkelepingu alusel (t.l.11). Ülaltoodu alusel puudub igasugune õiguslik alus hagi rahuldamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. A. T. on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisele riigilõivu kokku 1000,00 krooni, mis tuleb TsMS § 60 lg 1 ja 8 alusel välja mõista hagejalt A. T. kasuks. Peale selle olid apellandid vabastatud riigilõivu tasumisest riigituludesse summas kokku 9000,00 krooni. Nimetatud riigilõiv tuleb hagejalt TsMS § 64 lg 3 alusel välja mõista riigituludesse. Peale selle oli hageja vabastatud riigilõivu tasumisest summas 8000,00 kr vaid hagi esitamisel TsMS § 57 lg 3 mõttes (t.l.48). Kuna aga hagi tuleb jätta rahuldamata, siis tuleb ka hagejalt täiendavalt välja mõista riigilõiv 8000,00 kr riigituludesse. 5 R. Allikvere G. Kivinurm V. Lips