KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis R. Allikvere, G. Kivinurm, V. Lips Otsuse tegemise aeg ja koht 21.aprillil 2006 Tallinn Tsiviilasja number 2-04-1148 Tsiviilasi OÜ Š hagi A. P. vastu 169 841 krooni saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Linnakohtu 30.09.2005 otsus tsiviilasjas nr 2/197793/04 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik OÜ Š ja A. P. apellatsioonkaebused Kohtuistungi toimumise aeg 03.aprillil 2006, avalik kohtuistung Menetlusosalised esindajad ja nende Apellandina hageja OÜ Š esindaja adv Siret Siilbek ja apellandina kostja A. P. esindaja M. P.. Resolutsioon Tühistada Tallinna Linnakohtu 30.09.2005 otsus ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja A. P. apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Hageja apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Asjaolud, hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 30.08.2003 laenulepingu nr 06/03 tähtajaga 30.08.2006, mille kohaselt hageja andis kostjale laenu 53 000 krooni intressimääraga 7% kuus. Kostja sai hagejalt 21.10.2003 kassa väljamineku orderi nr 14 alusel 53 000 krooni. Vastavalt laenulepingule kohustus laenusaaja laenuandjale tagastama laenusumma koos intressidega alates laenu saamisest igakuiselt
- kuupäevaks. Kuna laenu tagasimaksmine pidi toimuma ühtlaselt ärajaotatuna 35 kuule, oli laenusumma igakuiseks tagasimakseks 1514,30 krooni (53 000:35=1514,30 krooni) ja igakuiseks intressisummaks 3710 krooni (7% 53 000 kroonist), kokku seega 5224,30 krooni. Hageja on kõik lepingujärgsed kohustused täitnud korrektselt. Kostja ei ole lepingust tulenevaid kohustusi täitnud. Kostja on teinud makseid, mida on võimalik pidada laenulepingu järgseteks makseteks, 1500 krooni ulatuses (06.02.2004-1000 krooni ja 05.03.2004-500 krooni). 2 Vastavalt laenulepingu p-le 2.6 luges hageja kostja poolt tasutud maksed summas 1500 krooni tasutuks viivise katteks. Kostja ei ole täitnud ka laenulepingu p-st 9 tulenevat kohustust seada laenulepingust tulenevate kohustuste tagatiseks hageja kasuks hüpoteeki temale lepingu sõlmimise hetkel kuulunud Tallinnas, XXX asuvale korteriomandile. Laenulepingu järgi tagastamisele kuuluva laenusumma ja laenuintresside mittetasumine, samuti laenulepingu p-s 9 nimetatud hüpoteegi seadmise kohustuse mittetäitmine on laenulepingu oluliseks rikkumiseks, millega kaasnevad laenulepingust ja võlaõigusseadusest tulenevad sanktsioonid. 04.08.2004 saatis hageja kostjale ülesütlemisavalduse/pretensiooni/pankrotihoiatuse, milles teavitas laenulepingu ülesütlemisest ja palus kostjal tasuda võla 165 280 krooni. Tulenevalt eeltoodust palus hageja kostjalt välja mõista põhivõla 53 000 krooni, intressi 37 100 krooni, viivise 53 000 krooni, leppetrahvi 15 000 krooni ja sissenõudekulud 11 741 krooni, kokku 169 841 krooni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ei ole hagejalt laenu saanud ega allkirjastanud laenulepingut ja kassa väljamineku orderit. Kostja ei ole teostanud lepingu alusel makseid, vaid Tallinna Linnakohtu 29.04.2002 otsuse alusel. Kostjalt kohtuotsusega väljamõistetud summa on praktiliselt sisse nõutud kahekordselt. Hageja poolt kohtule esitatud 30.08.2003 laenulepingu nr 06/03 p 9.1 kohaselt kohustus kostja hageja kasuks seadma hüpoteegi talle kuuluvale Tallinnas, XXX asuvale korteriomandile. Laenulepingus on panditava kinnistu asukohana märgitud Mahtra 23-22 ja hiljem on tehtud parandus ilmselt S. Š. poolt. Kui hageja ei oleks lepingut ühepoolselt parandanud, siis puuduks ka igasugune alus nimetatud lepingu punkti alusel leppetrahvi nõudmiseks, sest kostjal ei oleks olnud võimalik pantida temale mittekuuluvat korteriomandit. Vaidlusalust laenulepingut tuleks vaadelda tarbijakrediidilepinguna VÕS § 402 mõistes. Kostjal ei olnud võimalust laenulepingu tingimuste osas hagejaga läbi rääkida ja mõjutada lepingutingimuste sisu, mistõttu sisaldab see tüüptingimusi VÕS § 35 mõistes. Vastavalt VÕS §-le 421 on tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine. Seega on laenulepingu p-des 2.6 ja 2.7 sätestatud tingimused tühised ning hagejal puudub alus neile tugineda. Laenuintress 7% kuus on vastuolus heade kommetega TsÜS § 86 mõistes. Selline intressimäär on liigkasuvõtlik arvesse võttes väidetava laenu andmise aega (oktoober 2003.a.) ja asjaolusid (kinnispandi seadmise nõue). Viivise nõude puhul on tegemist leppetrahviga VÕS § 158 mõttes. Kuna hageja ei ole viivitamatult ega mõistliku aja jooksul teavitanud kostjat leppetrahvi tasumise nõudest, siis on hageja kaotanud õiguse käesoleval ajal nõuda leppetrahvi. Laenulepingu p 5.5 alusel ei või hageja nõuda leppetrahvi ka seetõttu, et kohustuse täitmine, mille tagamiseks leppetrahv kokku lepiti, oli võimatu. Juhul, kui kohus siiski leiab, et leppetrahvinõue on põhjendatud, siis tuleks leppetrahvi vähendada, kuna see on ebamõistlikult suur arvestades kostja varanduslikku olukorda ja hageja majandusseisu. Hagi rahuldamise korral palus kostja kindlaks määrata otsuse täitmise korra nii, et otsus kuuluks täitmisele igakuiselt summas 2000 krooni. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Kohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 125 341 krooni. Otsuse põhjenduste kohaselt on laenulepingu ja kassa väljamineku orderiga tõendatud, et kostja sai hagejalt laenu 53 000 krooni. Mõlemad dokumendid on kostja poolt allkirjastatud. See on tõendatud 18.04.2005 ekspertiisiaktiga. Kostja märkis omakäeliselt kassa väljamineku 3 orderile, et ta võttis vastu 53 000 krooni 21.10.
- Nõustuda ei saa kostja seisukohaga, et laenuleping on vaadeldav tarbijakrediidilepinguna VÕS § 402 mõttes. Tarbijakrediidilepingu olemasolu eeldab laenuandja tegutsemist oma majandus- või kutsetegevuses. Nimetatud asjaolu ei ole kohtule esitatud tõendite alusel tuvastatav. Kostja on õigesti osutanud laenulepingus tüüptingimuste kasutamisele kostja suhtes. Tüüptingimuste kasutamisel on oluline eesmärk ja kavatsus, mitte see, kui tihti eelnevalt väljatöötatud tingimusi tegelikult kasutati. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on lepingupooled vabad lepingu tingimustes kokku leppima. Laenu ja intressi suuruses on pooled kokku leppinud. Intressi suurus on lepingusse kirjutatud lepingu sõlmimisel, st nimetatud lepingu tingimust oli kostjal võimalik mõjutada, mistõttu ei ole alust lugeda lepingu p-s 1.3 märgitud intressi tasumise tingimust tüüptingimuseks. Nõustuda ei saa kostja väitega, et laenuintress 7% kuus on vastuolus heade kommetega. Lepingu sõlmimise ebasoodsad tingimused ja kõrge laenuintress ei saa olla ainult tehingu tühisuse aluseks, vaid selleks on vajalik tuvastada poole raske olukorra ärakasutamine lepingu sõlmimisel. Antud asjas kostja raske olukorra ärakasutamist hageja poolte ei ole tuvastatud. Kostjat kahjustavad lepingu p-deks on 2.6 ja 2.
- Lepingu p 2.6 järgi loetakse tasutuks laenuvõtja poolt kõikide summade tagastamisel esmajärjekorras leppetrahvid ja viivised ning alles seejärel laenusumma ja p 2.7 järgi on laenuandjal õigus osalist täitmist mitte vastu võtta. Kostja on kohustatud hagejale tagastama laenu summas 53 000 krooni ja intresse 27 100 krooni, kokku 90 000 krooni. Hageja väitel tasus kostja 1500 krooni. Nimetatud summa tuleb arvestada intressi või põhivõla katteks, mitte leppetrahvi või viivise katteks. Sellest tulenevalt on kostja kohustus hagejale hüvitada laenu- ja intressivõlana 88 500 krooni. Leppetrahvi nõue lepingu p 5.5 järgi on alusetu. Laenulepingus oli esialgselt kokku lepitud, et kostja kohustub laenulepingu täitmise tagamiseks pantima Tallinnas, Mahtra 23-22 asuva korteriomandi. Nimetatud korteriomand ei olnud kostja omandis, mistõttu puudus kostjal võimalus lepingu punkti täita. Hiljem on lepingu p-s 9.1 tehtud parandus laenuandja poolt, kuid puuduvad tõendid, et kostjat lepingu muudatusest oleks teavitatud. Kuigi tunnistaja T. P. ütluse järgi tehti lepingus parandus enne poolte poolt lepingu allkirjastamist, on see ümber lükatud kostja valduses ja tema poolt kohtule esitatud lepinguga, milline on poolte poolt allkirjastatud, kuid lepingus puudub ülalnimetatud parandus. Leppetrahvi maksmise kohustuse tekkimise eelduseks on kehtiva põhikohustuse olemasolu. Kui põhikohustus on mingil alusel kehtetu või seda ei ole tekkinud, siis ei ole kehtiv ka leppetrahvi kokkulepe. Antud juhul pooled leppisid kokku pandi seadmises kolmandale isikule kuuluvale varale, mida ei olnud võimalik täita algusest peale. Leppetrahvi maksmise nõue on välistatud ka tuginedes VÕS § 159 lg-le
- Nimelt ei ole kohtule esitatud tõendeid, et hageja oleks viivitamatult pärast kohustuse rikkumise avastamist kostjale teatanud, et ta nõuab leppetrahvi. Laenulepingu p 4 järgi on võimalik laenuvõtja kohustuse mittetäitmisel laenuandjal nõuda leppetrahvi ja/või viivist. Hageja esitas kostja vastu viivisenõude VÕS § 113 alusel, põhjusel, et kostja on viivitanud lepingus ettenähtud rahalise kohustuse täitmisega. Kohus saab käsitleda hageja nõuet sellisena, kui see on esitatud. Kohustuse täitmisega viivitamisel võib lepingupool nõuda viivist sõltumata lepingulisest kokkuleppest. Kostja taotlus viivise vähendamiseks on põhjendatud. Arvestades kostja varandusliku olukorda on 53 000 kroonise põhivõla kohta 53 000 kroonine viivis ebamõistlikult suur. Kostja esitatud töötõendi järgi on tema töötasu suuruseks Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud miinimum palk. Kostja abikaasa on töötu. Kostjal kinnisvara puudub, vallasvarana on registrisse kantud sõiduauto Žiguli (1984.a.). Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis annaksid võimaluse kostja hetke majanduslikku olukorda teisiti hinnata. Seevastu hageja 4 majanduslik seisund on hea ja hageja ei ole väitnud ka vastupidist. Eelnevast tulenevalt on põhjendatud viivisenõude vähendamine 25 000 kroonini. Advokaadibüroo Luberg&Päts arved nr 081t ja 105t on väljastatud hagejale enne hagi esitamist kohtusse ja nimetatud kulusid ei saa lugeda kohtukuludeks TsMS § 61 lg 1 p 1 mõttes. Antud juhul ei ole otstarbekas kohtuotsuse täitmise korda kindlaks määrata vastavalt kostja poolt esitatud taotlusele, mille kohaselt kostja tasuks hagejale igakuiselt 2000 krooni. Kohtuotsust on võimalik täita ka kostja vallasvara arvel, samuti on täitmise käigus võimalik pooltel kokku leppida maksegraafikus. OÜ Š apellatsioonkaebus ja selle põhjendused OÜ Š palus linnakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti hagi rahuldamata ja teha vaidlustatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses. Apellant leiab, et kohus hindas vääralt tõendeid, tuvastas ebaõigesti faktilisi asjaolusid, rikkus protsessiõiguse norme ja kohaldas vääralt materiaalõiguse norme. Pooled ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et hageja kasutas lepingu teksti eesmärgiga ja kavatsusega kasutada seda korduvalt. Lepingutingimuste trükitud vorm ei tähenda veel nende korduva kasutamise kavatsust ja tüüptingimuste olemasolu. Järelduse tegemisel, et tegemist on tüüptingimustel tehtud tehinguga, ei tuvastanud kohus, kas kostjal puudus võimalus lepingutingimuste üle läbi rääkida. Kohus tugines tüüptingimuste küsimuses tunnistaja T. P. ütlustele, kuid ei põhjendanud, miks jäeti tähelepanuta tunnistaja ütlused, mille kohaselt arutas tunnistaja kostjaga lepingu läbi. Tüüptingimuste üheks eelduseks on ka lepingutingimuste üle läbirääkimiste puudumine, mille kohta kohus seisukoht ei võtnud. Kõnealuses küsimuses on kohus võtnud seisukoha, mis ei tulene asjas esitatud tõenditest. Asjaolu, et kostja ei saanud lepingutingimusi mõjutada, ei ole tõendatud. Tunnistaja T. P. ütlustega on tõendatud lepinguliste läbirääkimiste toimumine. Juhul, kui poolte vahel kokku lepitud kohustust on objektiivselt võimatu täita, ei tähenda see siiski kokkuleppe kehtetust. Kokkulepe on kehtiv, kuid kohustuse täitmise võimatuse tõttu ei oleks hagejal olnud õigust esitada täitmise nõuet VÕS § 101 lg 1 p 1 tähenduses. Samas ei tähenda täitmisnõude välistatus seda, et kostja ei vastutaks kohustuse rikkumise eest või et poolte vahel sõlmitud kokkulepe on tühine. VÕS § 108 lg 2 p 1 näeb täitmise võimatuse tagajärjena ette täitmisnõude esitamise välistatuse, mitte aga kokkuleppe kehtetust. Seega on kokkulepe kehtiv ja kostja vastutab selle rikkumise eest. Rikkumise tagajärjena on lepingu p-s 5.5 ette nähtud sanktsioon – rikkuja kohustus maksta võlausaldajale leppetrahvi. Käesoleval juhul ei esine vääramatu jõu asjaolu, mis kostjat tema kohustuste rikkumisest vabastaks, sest kostja sõlmis teadlikult lepingu tingimusel, mille täitmine oli tema jaoks võimatu. Kostja vastuväited toovad esile tema pahauskse käitumise hageja suhtes ja lepingujärgsete kohustuste tendentsliku tõlgendamise. Kostja arusaam sellest, et pahauskse käitumise abil on võimalik vältida lepingus sätestatud sanktsioone, on õigustamatu, põhjendamatu ja vastuolus heade kommetega. Tulenevalt VÕS § 152 lg-st 2 kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Seega ei olnud hageja kostjale kohustatud leppetrahvi nõudmisest teatama mitte viivitamatult, vaid mõistliku aja jooksul. Pooled ei leppinud kokku täpset aega, millal saabub ajahetk, mil kostjat saab hüpoteegi seadmata jätmise korral oma kohustust rikkunuks lugeda ja millal on leppetrahvi nõue muutunud hageja jaoks sissenõutavaks. 5 Hageja esitas viivisenõude põhivõla ulatuses. Kostja esitatud nõue viivise vähendamiseks on alusetu. Kuna viivise- ega leppetrahvi nõuded ei ole ebaproportsionaalselt suured, siis ei ole kostja tõendanud tema poolt väidetud ebaproportsionaalsust. Kohus on võrrelnud kostja majanduslikku seisu hageja omaga. Laenulepingu kontekstis ei ole kohane võrrelda füüsilise ja juriidilise isiku majanduslikke seisundeid. Selline ebavõrdsus ilmneb juba seadusega ettenähtud juriidilisele isikule kehtestatud kohustuslikes kapitalimäärades. Ilmselge on, et juriidilise isiku varad ületavad miinimumpalka teeniva isiku sissetulekuid. Vastasel juhul oleks juriidilise isiku jaoks tegemist pankrotisituatsiooniga. Kostja vande all seletuse ja tunnistaja L. P. ütlustega on tõendatud nende ühisvarasse kuuluva Tallinnas, XXX asuva korteriomandi võõrandamine turuhinnaga. Korteriomandi ligikaudne turuhind on tõendatud hageja poolt esitatud kinnisvaraportaalide väljatrükiga, mille alusel võib teha järelduse, et korteriomandi hind selle võõrandamise ajal oli vähemalt 500 000 krooni, mis samuti on käsitletav kostja sissetulekuna. Nimetatud tõendi on kohus jätnud tähelepanuta ega ole põhjendanud, miks nimetatud tõenditele tuginedes ei hinnata kostja majanduslikku olukorda teisti. A. P. apellatsioonkaebus ja selle põhjendused A. P. palus linnakohtu otsust muuta ja tühistada osas milles osas hagi rahuldati ning teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja laenu põhiosas 43 653,40 krooni. Apellant leiab kohus hindas vääralt tõendeid, kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme ja rikkus protsessiõiguse norme. Registrikaardi väljatrükist nähtub, et hageja üheks tegevusalaks on pandimaja teenuste osutamine (sisuliselt laenuandmine) ja 2004.a. majandusaasta nähtuvalt kinnitas hageja seaduslik esindaja, et hageja põhitegevuseks 2004.a. oli füüsilistele isikutele laenulepingute alusel laenude väljastamine. Protsessi käigus esitas kostja täiendava tõendina ka hageja 2003.a. majandusaasta aruande, kuid kohus tagastas selle tõendi 09.09.2005 istungil, põhjendades seda sellega, et viidatud tõendit oli võimalik varem esitada. Kostja esitas tõendi hilinemisega, kuna hageja ei olnud eelnevalt vastu vaielnud kostja väitele, et laen anti hageja majandus- ja kutsetegevuses. 27.04.2005 istungi protokollist nähtub, et kostja esindaja teatas, et võib osutuda vajalikuks esitada täiendavaid dokumente. Kohus ei andnud täiendavate tõendite esitamiseks konkreetset tähtaega ega hoiatanud, et hilisemal esitamisel võidakse need tagastada. Tõendina oli vaja vaadelda ka hageja 2003.a. majandusaasta aruannet. Ka selles aruandes kinnitas hageja seaduslik esindaja, et 2003.a. oli hageja üheks põhitegevuseks füüsilistele isikutele laenude väljastamine notariaalselt kinnitatud laenulepingute alusel. Nimetatud tõendite alusel saab tuvastada, et laen anti hageja majandus- või kutsetegevuses ja kuna kostja näol on tegemist tarbijaga, siis kuuluvad kohaldamisele tarbijakrediidilepingu sätted, mis välistavad hagi rahuldamise kohtuotsuses märgitud ulatuses. Kohus ei analüüsinud vastuvõetud tõendeid ega põhjendanud, miks ta leiab, et antud laenu ei saa lugeda antuks majandus- või kutsetegevuses. Kostja vaidles tekitatud kahju nõudele vastu ja juhtis kohtu tähelepanu sellele, et esitatud nõude näol on sisuliselt tegemist õigusabikuludega TsMS § 61 mõistes. Kohus oleks pidanud hindama kulude mõistlikkust, kuid ei teinud seda. Tunnistaja T. P. kinnitas kohtuistungil, et ta tegeles hageja nõustamisega laenulepingute koostamisel ja laenude andmisel ning et ta omandab juriidilist kõrgharidust. Seega oli täiesti põhjendamatu pöörduda advokaadibüroo poole, sest kohtueelset menetlust oli suuteline läbi viima ka T. P.. See, et hageja ostis advokaadibüroolt õigusteenust, oli tema enda otsus ja sellised kulutused ei ole kahju VÕS § 128 lg 3 mõistes ning viidatud summat ei saa kvalifitseerida mõistlike kulutuste alla. Tarbija ei pea kandma määratlematut riski selles osas, et tema vastu suunatud rahaline nõue võib olla oluliselt suurem eeldatavast suurusest juhul, kui kreeditor peaks inkassokirjade koostamiseks palkama advokaadi. 6 Võrreldes laenulepingu p-de 4.1 ja 4.4 sõnastust ning hageja esitatud nõude sõnastust ja sisu, on hageja tegelikult esitanud leppetrahvi nõude vastavalt VÕS §-le 158, mitte viivisnõude VÕS § 113 alusel. 19.01.2004 teatises nõudis hageja kostjalt hüpoteegi seadmist. Teatises ei nõuta kostjalt leppetrahvi, kuigi selleks ajaks olid kõik eeldused leppetrahvi nõudmiseks olemas. Alles 04.08.2004 ülesütlemisavalduses teatas hageja, et nõuab leppetrahvi tasumist. Selleks ajaks oli nii viivitamatu kui ka mõistlik aeg VÕS § 159 lg 2 mõistes ammu möödunud. Seega on hageja kaotanud õiguse nõuda leppetrahvi tasumist. Kohus oleks pidanud lugema viivisnõude alusetuks. Kohus ei andnud hinnangut kostja esitatud orderi kviitungile nr 14, mis kinnitas, et hageja poolt loovutamise teel saadud kohtuotsusega tunnustatud võlgnevus tasuti hagejale kahekordselt. Kui kohus oleks selle asjaolu tuvastanud, siis pidanuks kohus L. Z. poolt tasutud summa arvestama maha kostjalt väljamõistetavast laenu põhisummast. Antud juhul ei ole võimalik poolte vahel saavutada kokkulepet võla tasumiseks ositi, sest sissenõudja ei nõustu sellega arvestades poolte suhteid. Arusaamatuks jääb, millise kostja vallasvara arvel saaks kohtuotsust täita. Käesoleval juhul on otstarbekas kindlaks määrata kohtuotsuse täitmise kord, sest muidu kuulutatakse välja kostja pankrot. Ringkonnakohtu seisukoht Kohtukolleegium leiab, et Tallinna Linnakohtu 30.09.2005 otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normide rikkumise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel ja saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. TsMS (kuni 01.01.2006 red) § 227 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud ja § 231 lg 4 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja väidetega. Kohus peab otsuses kõiki kogutud tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama, kuid nimetatud nõuetele otsus ei vasta. Kaevatava kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on laenulepingu ja kassa väljamineku orderiga tõendatud, et kostja sai hagejalt laenu 53 000 krooni. Mõlemad dokumendid on kostja poolt allkirjastatud. See on tõendatud ka 18.04.2005 ekspertiisiaktiga. Kostja märkis omakäeliselt kassa väljamineku orderile, et ta võttis vastu 53 000 krooni 21.10.
- Kohus leidis õigesti, et poolte vahel on 30.08.2003 sõlmitud laenuleping VÕS § 396 lg 1 mõttes. Kostja on oma vastuväidetes hagile korduvalt tuginenud asjaolule, et poolte vahel sõlmitud laenuleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 mõttes. Kohus on vastuseks kostja nimetatud vastuväidetele (t.l.107-111) vaid märkinud, et kostja ei ole tõendanud, et poolte vahel sõlmitud laenulepingu on hageja sõlminud laenuandjana oma majandus- või kutsetegevuses. Kostja on oma vastuväidetes hagile põhjalikult selgitanud, miks ta leiab, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga, mille hageja on sõlminud oma majandustegevuses. Selle tõendamiseks esitas kostja kohtule hageja 2004 bilansi, hageja b-kaardi, millest nähtub, et hageja osutab pandimaja teenust. Nimetatud tõenditele ei ole kohus hinnangut andnud, kuigi just 2004 aasta bilansile lisatud tõendis kinnitab juhatuse esimees, et üheks põhitegevuseks on füüsilistele isikutele laenude väljastamine, sama nähtub ka 2003 aasta kohta esitatud bilansist. Eelmenetlus on asjas läbi viidud puudulikult ning ei ole kooskõlas TsMS §-iga 164 lg 1 p 1 ja 2 selgitatud välja kostja vastuväiteid ja tõendeid, mida on protsessiosalistel esitada oma väidete tõendamiseks. Ka kohus on ise otsuses tuvastanud, et sama laenuleping sisaldab p-des 2.6 ja 2.7 tüüptingimusi VÕS § 35 mõttes, kuna lepingu trükitud tekst on koostatud nii, et seda oleks 7 võimalik kasutada suurema hulga tulevaste lepingute jaoks. Seega on kohtuotsus ka vastuoluline. Kohtukolleegium leiab ülaltoodu alusel, et poolte vahel 30.08.2003 sõlmitud laenulepingul on tarbijakrediidilepingule iseloomulikud tunnused VÕS § 402 mõttes. Kuna kohus ei ole kostja sellekohastele vastuväidetele üldse hinnangut andnud, siis tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Faktiliste asjaolude kogumi esmakordsel tuvastamisel apellatsioonimenetluses ei oleks protsessiosalistel kassatsioonimenetluse eripära arvestades vastuolus Põhiseaduse § 24 lõikes 5 sätestatud põhimõttega võimalik tõendite hindamise ja selle alusel faktiliste asjaolude tuvastamise peale edasi kaevata. Kuna asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule, siis poolte taotlused menetluskulude hüvitamiseks rahuldamisele ei kuulu. Menetluskulude hüvitamine otsustatakse asja uuel läbivaatamisel esimese astme kohtus. R. Allikvere G. Kivinurm V. Lips