Obsah (4)

§ 95§ 46§ 108§ 96

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Reet Allikvere ja Kai Kullerkupp Otsusese tegemise aeg ja koht 30. juuni

§ 95lg.

1 esimese lause kohaselt tehing, mille esindaja on teinud esindatava nimel volituse piires, tekitab, muudab või lõpetab tsiviilõigusi ja –kohustusi vahetult esindatavale. Kostja, andes nõusoleku juhatuse liikmeks valimiseks, võttis endale kohustuse juhtida ja esindada aktsiaseltsi ja tegutseda sealjuures majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. Kostja ei käitunud majanduslikult kõige otstarbekamal viisil, jäädes aktsiaseltsi juhtimisest kõrvale ja allkirjastades suuri rahalisi kohustusi võtvad lepingud, süvenemata tehingute põhjendatusesse ja reaalsusesse. Kostja ei ole tõendanud, et ta pole kahju tekkimises süüdi. Ka ei ole kostja tõendanud, et tal olid seoses raske haigusega mõjuvad põhjused anda aktsiaseltsi juhtimine üle L.V.ile. Seega ei tegutsenud kostja juhatuse liikmena hoolsusega, mida tavaline mõistlik inimene taolises ametis sarnastel tingimustel ilmutaks ja teda võib pidada hoolsuskohustust rikkunuks, mis toob kaasa vastutuse ja tekitatud kahju 184.000 krooni hüvitamise kohustuse ÄS § 315 lg. 1 järgi. Hageja ei ole tõendanud, et võlgniku maksejõuetuse põhjustas kostja raske juhtimisviga, samuti sellest tekkinud kahju olemasolu, mis on PankrS § 60 lg. 2 ja § 60 lg. 3 punktide 3 ja 5 kohaselt vastutuse aluseks. Vaidlust ei ole selles, et hageja võõrandas

1. novembril
2. a. OÜ-le V.M. kaubamärgi, varad ja õigused 600.000 krooni eest. Tallinna Linnakohtu
3. septembri
4. a. otsusest hageja pankroti väljakuulutamise kohta nähtub, et võlgniku põhivõlg
5. augustil
6. a. sõlmitud lepingu alusel OÜ-le L. oli 104.611, 10 krooni, millele lisandus viivis 0, 25% tähtaegselt tasumata summalt. Pankroti väljakuulutamise ajaks oli põhivõlg koos viivisega kasvanud 209.456, 74 kroonini. Kohtuotsuses kajastatud ajutise halduri arvamuse kohaselt koosnesid võlgniku varad
7. detsembri
8. a. seisuga kassas ja pangakontodel olevast rahast summas 654.171 krooni ja võlgnik oleks pankroti väljakuulutamise ajal suutnud rahuldada OÜ L. nõude. Seega ei ole hageja pankrotti põhjustanud kostja sõlmitud lepingute ühepoolne täitmine OÜ-le N.K. summas 184.000 krooni, mistõttu tuleb hagi jätta selles osas rahuldamata. Kostjal tuleb juhatuse liikmena tekitatud kahju eest ÄS § 315 lg. 1 alusel vastutada vaatamata sellele, et tema tegevus pole vaadeldav raske juhtimisveana PankrS § 60 lg. 2 ja § 60 lg. 3 punktide 3 ja 5 tähenduses. AS-i E. (pankrotis) apellatsioonkaebus Apellant palub tühistada Tallinna Linnakohtu otsuse osas, millega hagi jäeti rahuldamata, tehes selles osas uue otsuse, millega mõista kostjalt välja täiendavalt 348.250 krooni. Kohus jättis ebaõigesti kostjalt välja mõistmata OÜ-ga N.K. 13., 17.,
9. ja
10. novembril 2000 sõlmitud lepingute alusel tekitatud kahju. Nende lepingute sõlmimisel ei tegutsenud kostja piisava hoolsusega. Juhul, kui kostja oli juhatuse liikmest tagasi kutsutud, on selgusetu, miks kostja lepingud allkirjastas ja nende alusel rahaülekandeid teostati. Hagejal on põhjust kahelda ka nõukogu koosoleku toimumises
11. novembril
12. a. ja protokollil 5 kajastatud kuupäeva õigsuses. Tähelepanuta ei saa jätta asjaolu, et kostja oli hageja ainuomanik, kes valis ainuomanikuna nõukogu, kes omakorda valis uue juhataja. Juhataja vahetamine ja õigusliku vaakumi tekitamine oli kostja huvides. Äriühingu juhatuse kande muudatus jõustus
13. jaanuaril
14. a. selle allakirjutamisel. Juhul, kui kostja soovis vabaneda äriühingu juhataja kohustustest ja leidis, et ta ei ole juhataja, eeldanuks see just tema tegutsemist kande tegemisel äriühingu juhatajana. Kostjal oli võimalus esitada kiiresti äriregistrile andmed muudatuste sissekandmiseks. Kuid kande tegemine alles
15. jaanuaril
16. a. kinnitab veelkord hoolsuskohustuse rikkumist äriühingu juhtimisel kostja poolt. Kostja teadlik kahjulik tegevus lepingute sõlmimisel ja äriregistri kandega viivitamisel andis võimaluse põhjendamatuteks rahaülekanneteks OÜ-le N.K., mille tulemusel vähenes hageja vara põhjendamatute rahaliste väljamaksete teel. Isegi juhul, kui L.V. oli juhataja alates
17. novembrist
18. a., ei ole tema lepinguid sõlminud ja tekitanud fiktiivsete lepingute sõlmimisega äriühingule kahju. Lepinguid sõlmimata ei oleks saanud võimalikuks raha väljaviimine ja äriühingule kahju tekkimine. Kuni äriregistris
19. jaanuaril
20. a. kande tegemiseni tegutses juhatajana kostja, kes kannab vastutust kahju tekkimise eest. Kohtuotsuses on motiveeriva osa ja lõppjärelduse vahel vastuolu. Kohus oleks pidanud kostjalt välja mõistma
21. novembril
22. a. sõlmitud lepinguga tekitatud kahju summas 93.000 krooni, kuna sel päeval oli kostja äriühingu juhatuse liige ja tema volitused ei olnud veel lõppenud. Ü.K.i apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub apellant muuta linnakohtu otsust ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Tõendatud ei ole, milles hageja kahju seisnes. Kahe lepingu sõlmimist ei saa lugeda kahjuks ja nende lepingute sõlmimine ei põhjustanud hageja pankrotti. Vaidlusaluste lepingute sõlmimisel ja täitmisel ning hageja pankrotil ei ole põhjuslikku seost, mistõttu kohus kohaldas ebaõigesti ÄS § 315 lõiget
23. Kuna kostja hageja endise juhatajana hageja pankrotimenetlusest teadlik ei olnud, teda pankrotimenetlusse ei kaasatud ja ta ei saanud pankrotimenetluses vastuväiteid esitada, puudub pankrotiotsuse motiividel mõju ja tähendus kostja jaoks. Kostja esitas kohtule L.V.ilt saadud tööd ja uurimused töövõtulepingute täitmiseks ning kostja ja L.V.i vahel koostatud dokumentide üleandmise-vastuvõtmise aktid, kuid kohus keeldus neid vastu võtmast, mistõttu kostja esitab need apellatsioonimenetluses. Hageja ja OÜ N.K. vahel lepingute (uuringud „Reklaam ja turundus“ ja „Brändi väärtusindeksi uuring. Toiduõlide reklaamiprojekt“) sõlmimine ei halvendanud hageja majanduslikku seisu. Seisuga
24. detsember
25. a. oli varasid 1, 3 miljoni eest, s. h. klientide tasumata arved 543.499, 80 krooni. Sellest, et
26. aasta pangakonto väljavõtete kohaselt ei ole hageja pangakontole laekunud kolmandatelt isikutelt tasu tellitud tööde eest, ei saa järeldada, et OÜ N.K. ei ole lepingutes märgitud töid teinud, kuna raha tööde eest laekus jaanuaris
27. Perearsti poolt esitatud haigusloo väljavõttest nähtub, et kostja viibis alates
28. oktoobrist
29. a. kuni 20.novembrini
30. a. haiguslehel ega olnud võimeline osalema tööprotsessis. Sellega on tõendatud, et kostjal oli tervisliku seisundi tõttu vajadus anda juhtimine üle L.V.ile. Kohus ei põhjendanud, millest postikulu koosneb, mistõttu selle väljamõistmine kostjalt oli alusetu. Seisukohad vastaspoole apellatsioonkaebuse kohta Kumbki pooltest peab vastaspoole apellatsioonkaebust põhjendamatuks. Kõrgema astme kohtute varasemad seisukohad 6
31. oktoobri
32. a. otsusega jättis Tallinna Ringkonnakohus Tallinna Linnakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata.
33. mai
34. a. otsusega tühistas Riigikohus ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja saatis tsiviilasja samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Pooled ei vaidlustanud kassatsioonkaebustes kohtute järeldust, et hagi tuleb jätta PankrS § 60 lg. 2 ning lg. 3 punktide 3 ja 5 alusel rahuldamata. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on teinud juhtimisvea ning on vastutav hagejale väidetavalt tekkinud kahju eest ÄS § 315 lg. 1 alusel. Enne
35. juulit
36. a. kehtinud ÄS § 315 lg. 1 järgi vastutasid juhatuse liikmed seaduse ja põhikirja nõuete rikkumise ning oma kohustuste täitmata jätmisega aktsiaseltsile või aktsionäridele süüliselt tekitatud kahju eest solidaarselt. Sama põhimõte sisaldus ka enne
37. juulit
38. a.

§ 46lõikes 1.

Juhatuse liikme kohustus tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil on sätestatud ÄS § 306 lõikes 2. Enne 1. juulit 2002. a.

§ 108lg.

1 kohaselt oli juhatuse liikmel kohustus toimida tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel heas usus. Nii tuli juhatuse liikme poolt äriühingule tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks hagejal tõendada, et kostja ei tegutsenud juhatuse liikmena majanduslikult otstarbekalt ning põhjustas sellega hagejale kahju. Kostjal oli vastutusest vabanemiseks vaja tõendada, et ta ei olnud oma kohustuste rikkumises süüdi. Kohtud tuvastasid, et kostja ei täitnud oma juhatuse liikme kohustusi nõuetekohaselt, kui sõlmis põhjendamatud töövõtulepingud. Ringkonnakohus pole põhjendanud, miks olid kostja sõlmitud lepingud vastuolus hageja huvidega. Kostja esitas ringkonnakohtule tööd ja uurimused hageja ja OÜ N.K. vahel 2.,

1. ja
2. novembril
3. a. sõlmitud töövõtulepingute täitmiseks (Reklaam ja turundus. Turuuuring Eesti ettevõtetes; Reklaamistrateegia läbiviimine internetiportaalides; Brandi väärtusindeksi uuring. Toiduõlide reklaamiprojekt). Ringkonnakohus ei ole põhjendanud oma järeldust, et esitatud dokumentidest ei ole võimalik järeldada, et tööd tehti hageja huvides. Asjaolu, et lepingute sõlmimise ajal oli hageja majandustegevus soikunud, ei näita iseenesest, et tööde tellimine oli ebavajalik ja majanduslikult põhjendamatu. Ringkonnakohus ei ole õigesti hinnanud, kas hagejal tekkis kostja tegevuse tagajärjel (lepingute sõlmimise tõttu) kahju. Kohtud tuvastasid, et lepingute sõlmimisega ei teinud kostja rasket juhtimisviga, mis oleks põhjustanud hageja maksejõuetuse. Lepingute sõlmimisega mõjutati hageja maksevõimet, kuid ei nähtu, milles seisnes kostja käitumisega hagejale tekitatud kahju. Kui lepingute alusel tehtud tööde eest ei olnud isikutelt, kelle huvides neid tehti, raha laekunud, ei saanud seda automaatselt käsitada hageja kahjuna. Võlgniku kohustuste rikkumise korral on võlausaldaja õigustatud kasutama seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, s. h. nõudma kohustuse täitmist. Vaidlusaluse kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb hinnata seda, kas kostja on teinud omapoolselt mõistlikult vajaliku, et lepingute rikkumisest tuleneda võivat kahju ära hoida või vähendada. Kui hagejal on või oli kõrvuti kostjalt kui väidetavalt kohustuste rikkujalt võimalus nõuda võlgnevust kolmandalt isikult, tuleb seda kahju hüvitamise nõude puhul arvestada. Kohtud on jõudnud õigele järeldusele, et kostja saab vastutada enne
4. juulit
5. a. kehtinud ÄS § 315 lg. 1 alusel (kui selle sätte järgsed nõude rahuldamise eeldused on täidetud) kuni tema juhatuse liikme kohalt tagasikutsumiseni
6. novembril
7. a. Hageja teadis, et alates nõukogu koosoleku toimumisest
8. novembril
9. a. ei olnud kostja enam juhatuse liige ning uueks juhatuse liikmeks nimetati L.V.. Hageja nõudes kostja kui endise juhatuse liikme vastu omab tähendust see, millal lõppesid tema volitused äriühingut esindada ja seadusest ei tulene, et need lõppeksid sellekohase kande tegemisega äriregistris. Juhatuse liikme kohta äriregistrisse tehtud kanne on deklaratiivne, mitte õigustloov ning see kaitseb 7 kolmandaid isikuid, kes võivad kandele tuginedes ÄS § 34 lõigete 2 ja 3 alusel lugeda sinna juhatuse liikmena kantud isiku õigustatuks äriühingu nimel tehinguid tegema. Samas ei tekita ega lõpeta äriregistri kanne juhatuse liikme volitusi. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks tuleb kostja hüvitatavast summast välja arvata
10. novembril
11. a. kostja sõlmitud lepingu alusel ülekantud summa. Tulenevalt enne
12. juulit
13. a.

§ 96

lõikest 2 määratakse seadusjärgse esinduse korral esindaja volitus seaduse alusel. Sama seaduse § 101 lg. 3 järgi lõpeb seadusjärgse esinduse korral volitus seaduses ettenähtud alustel. Äriseadustiku § 306 lg. 1 ja § 309 lõigete 1 ning 2 kohaselt valib juhatuse kui aktsiaseltsi juhtimisorgani liikmed ja kutsub nad tagasi nõukogu. Vaadeldaval juhul kutsuti kostja juhatuse liikme kohalt tagasi nõukogu

1. novembri
2. a. otsusega ning selle otsuse vastuvõtmisest tuleb lugeda tema volitused lõppenuks. Ringkonnakohus ei ole esitatud tõendite ja poolte väidete ning vastuväidete alusel analüüsinud, kas
3. novembril
4. a. kostja allkirjastatud leping sõlmiti enne või pärast kostja kui juhatuse liikme volituste lõppemist. Kostja võib vastutada hageja ees muul alusel kui ÄS § 315 lg. 2 juhul, kui ta rikkus hageja lepingulise esindajana lepinguid sõlmides oma kohustusi. Tulenevalt enne
5. jaanuari
6. a. kehtinud TsMS § 60 lõikest 1 tuli hagi osalise rahuldamise korral mõista kohtukulud (s. h. postikulud kui asja läbivaatamiskulud) hagejale võrdeliselt rahuldatud nõude suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Samas on kostja ekslikult leidnud, et kohtukulud on põhjendamatud. Toimikust nähtub, et esimese astme kohtu menetluses on linnakohus väljastanud kohtudokumente ja kutsunud asjaosalisi kohtusse 15 tähtkirjaga. Ringkonnakohus on põhjendanud, millest lähtudes on postikulu arvestatud. Kohtudokumentide saatmisele kehtestatud nõuded tulenesid enne
7. jaanuari
8. a. kehtinud TsMS-st, mistõttu on asjakohatu kostja väide, et kohtul tuli otsida dokumentide väljastamiseks odavamaid lahendusi. Vastavalt TsMS § 693 lõikele 2 on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et linnakohtu otsus tuleb tühistada. Apellatsioonikohtu istungil loobus hageja oma hagist pärast
9. novembrit
10. a. sõlmitud lepingute osas summas 347.250 krooni ning jäi oma hagi juurde summas 277.000 krooni (184.000
11. ja
12. novembri lepingute järgi + 93.000 krooni
13. novembri
14. a. lepingu järgi). Hageja poolt hagist loobumine summas 347.250 krooni tuleb vastu võtta, tsiviilasja menetlus selles osas tuleb vastavalt TsMS § 429 lõikele 1 lõpetada. Ülejäänud osas tuleb hagi jätta rahuldamata. Pooled ei vaidle enam selle üle, et PankrS § 60 lg. 2 punktid 3 ja 5 ei anna alust hagi rahuldamiseks. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on teinud juhtimisvea ning on vastutav hagejale väidetavalt tekitatud kahju eest ÄS § 315 lg. 1 alusel. Selle sätte enne
15. juulit
16. a. kehtinud redaktsiooni kohaselt vastutasid juhatuse liikmed seaduse ja põhikirja nõuete rikkumise ning oma kohustuste täitmata jätmisega aktsiaseltsile või aktsionäridele süüliselt tekitatud kahju eest solidaarselt. Sama põhimõte sisaldus ka enne
17. juulit
18. a.

§ 46lõikes 1.

Juhatuse liikme kohustus tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil on sätestatud ÄS § 306 lõikes 2. Enne 1. juulit 2002. a.

§ 108lg.

1 kohaselt oli juhatuse liikmel kohustus toimida tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel heas usus. Juhatuse liikme poolt äriühingule tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks tuli hagejal tõendada, et kostja ei tegutsenud juhatuse liikmena majanduslikult otstarbekalt ning põhjustas sellega hagejale kahju; tõendamise eelduseks oli nende asjaolude esiletoomine, millest kostja 8 majanduslikult ebaotstarbekas tegutsemine ning kahju tekitamine nähtuks. Kostjal oli vastutusest vabanemiseks vaja tõendada, et ta ei olnud oma kohustuste rikkumises süüdi. Apellatsioonimenetluses on vaidluse all kolm tehingut, mille kostja sõlmis AS-i E. nimel OÜ-ga N.K.

1. novembril,
2. novembril ja
3. novembril
4. a. ja millega AS E. tellis viimaselt arvamusi, reklaamprojekte, turuuuringuid, reklaamistrateegia väljatöötamise, reklaamikampaania läbiviimise ja reklaamiprojekti arendamise (tl. 19, 21, 23). Hageja tõi oma nõude alusena esile, et vaidlusaluste lepingute järgi on makstud OÜ-le N.K. mittevajalike teenuste eest ning et sellega on põhjendamatult suurendatud AS-i E. kohustusi. Menetluse kestel täpsustas hageja, et teenust nende lepingute järgi tegelikult ei osutatud ning lepingud sõlmiti tagantjärele, töö täitmise tähtpäeval (tl. 72, 73). Hageja väitel oli AS-i E. muu majandustegevus seiskunud ning
5. novembril
6. a. võõrandas nimetatu majandustegevuseks vajalikud varad, autoriõigused ja väljatöötatud reklaamlahendused ning kaubamärgi; lepingute järgi pidi OÜ N.K. teostama reklaamprojektide arendamist ja reklaamikampaaniate läbiviimist, arvetel on teenuste sisuks aga märgitud konsultatsiooniteenus; aktid teenuste osutamise ja üleandmise kohta puuduvad. Kuivõrd täideti OÜ-ga N.K. sõlmitud lepingud, siis ei jätkunud AS-il E. raha OÜ L. võla tasumiseks. Hageja leidis, et lepingute sõlmimisega tekitas kostja kui hageja juhatuse liige hagejale kahju. Kolleegium leiab, et hageja ei ole kostja poolt oma kohustuste rikkumist ja kahju tekitamist tõendanud. Kostja esitas OÜ N.K. poolt vaidlusaluse kolme lepingu täitmise tõendamiseks kirjalikud tõendid.
7. novembri
8. a. lepingu täitmise tõendamiseks esitas ta uuringumaterjali „Reklaam ja turundus. Turuuuring Eesti ettevõtetes“,
9. novembri
10. a. lepingu täitmise tõendamiseks esitas ta dokumendi pealkirjaga „Reklaamistrateegia läbiviimine internetiportaalides“ ja
11. novembri
12. a. lepingu täitmise tõendamiseks esitas ta kirjaliku materjali, mis on pealkirjastatud kui „Brändi väärtusindeksi uuring. Toiduõlide reklaamiprojekt“. Nimetatud kirjalikud tõendid on nendes märgitu kohaselt koostatud OÜ N.K. poolt, nendes on viited vaidlusalustele lepingutele ning hageja ei ole põhjendanud ega tõendanud, et kirjeldatud dokumendid ei oleks koostatud vaidlusaluste lepingute täitmiseks. Seega on aga alusetu hageja väide, nagu ei oleks OÜ N.K. vaidlusaluste lepingute alusel teenust tegelikult osutanud. Hageja ei ole põhjendanud, miks ei saa uuringumaterjalide esitamist hagejale pidada vaidlusaluste lepingute kohaseks täitmiseks. Hageja ei ole väitnud, nagu oleks OÜ-ga N.K. sõlmitud teisi lepinguid, mille täitmiseks kohtule esitatud materjalid oleksid üle antud. Ainuüksi asjaolust, et kirjalikud lepingud sõlmiti nendes tellitud tööde täitmise tähtpäeval, ei saa järeldada, nagu ei oleks lepinguid tegelikult täidetud. Samaks järelduseks ei anna alust ka asjaolu, et arvetele on teenus märgitud lihtsustatult ega ole märgitud täpses vastavuses lepingu sõnastusega. Oma väidet, nagu oleks vaidlusaluste lepingutega tellitud mittevajalikku teenust, ei ole hageja piisavalt põhjendanud. Asjaolu, et lepingute sõlmimise ajal oli hageja majandustegevus soikunud, ei anna iseenesest alust järeldada, nagu oleks eespoolkirjeldatud tööde tellimine olnud majanduslikult põhjendamatu. Ka ainuüksi asjaolust, et
13. novembril
14. a., seega pärast vaidlusaluste lepingute sõlmimist ja nende alusel tehtud tööde AS-ile E. üleandmist võõrandas nimetatu majandustegevuseks vajalikud varad, autoriõigused ja väljatöötatud reklaamlahendused ning kaubamärgi teisele isikule, ei saa iseenesest teha järeldust varasemate lepingute majandusliku põhjendamatuse kohta. Pealegi ei olnud kostja
15. novembril
16. a. enam hageja juhatuse liige ega saanud sellena osaleda äriühingu juhtimises ega sellekohaste otsuste vastuvõtmises. Hilisemad otsused ei saanud iseenesest mõjutada lepingute varasemat sõlmimist. Muude asjaoludega ei ole hageja vaidlusaluste lepingute majanduslikku ebaotstarbekust põhjendanud. Lisaks sellele leiab kolleegium, et hageja ei ole põhjendanud ja tõendanud ka, et hagejal tekkis kostja tegevuse tagajärjel (lepingute sõlmimise tõttu) kahju. Ainuüksi asjaolust, 9 et lepingute alusel maksti raha OÜ-le N.K., kahju tekkimist järeldada ei saa. Eespooltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud hageja väide, nagu ei oleks OÜ-lt N.K. teenust saadud, hageja ei ole aga väitnud ega tõendanud, nagu ei oleks makstud summa ja saadud teenus olnud väärtuselt ekvivalentsed. Vaidluse all ei ole enam asjaolu, et lepingute sõlmimisega ei teinud kostja rasket juhtimisviga, mis oleks põhjustanud hageja maksejõuetuse. Oma nõuet ei ole hageja põhjendanud asjaoludega, mis puudutavad vaidlusalustes lepingutes märgitud teenuste tellimist kolmandate isikute tarbeks ning nende isikute poolt teenuse eest tasumist. Kui hageja oleks nendele asjaoludele tuginenud, siis oleks tal kahju tekkimise tõendamiseks tulnud ühtlasi esile tuua ja tõendada asjaolud, millest nähtub, et kostja käitumise tõttu on kaotatud võimalus kasutada õiguskaitsevahendeid kolmandate isikute suhtes. Hageja ei ole seda teinud. Vastavalt kuni
17. jaanuarini
18. a. kehtinud TsMS § 60 lõikele 1 jäävad hageja kohtukulud tema enda kanda. Kostja ei ole kohtukulu hüvitamist taotlenud. Reet Allikvere Kai Kullerkupp Malle Seppik