2-03-735/6

(6)Asjaolud Linnakohtu otsuse kohaselt töötas Ü.L. Keila haiglas günekoloogina alates

1. veebruarist
2. a. Sotsiaalministri
3. jaanuari
4. a. määrusega lõpetati Keila haigla tegevus ja alates
5. aprillist
6. a. võttis kostja töölepingu üle sihtasutus P.E.R.. Hageja lõpetas kostjaga töölepingu
7. augustil
8. a. töölepingu seaduse (TLS) § 86 p. 3 alusel koondamise tõttu. Kostjale maksti välja hüvitised TLS § 87 lg. 2 alusel 74 ööpäeva eest summas 21.386, 90 krooni ja TLS § 90 lg. 1 alusel nelja kuu keskmise palga ulatuses summas 23.381, 60 krooni, samuti maksti talle välja kasutamata puhkuse kompensatsioon.
9. augustil
10. a. esitas kostja töövaidluskomisjonile avalduse saamata jäänud töötasu, viivise ja töölepingu lõpetamise eest täiendava hüvitise saamiseks; töötaja taotles, et tema kasuks mõistetaks välja vähemsaadud töötasu ajavahemiku eest
11. aprillist
12. a. kuni
13. aprillini
14. a. igakuuliselt summas 2350 krooni, vähemsaadud hüvitis TLS § 87 lg. 2 alusel summas 3562, 80 krooni ja vähemsaadud hüvitis TLS § 90 lg. 1 alusel summas 3971, 10 krooni, samuti viivis palga maksmisega viivitamise eest kokku summas 31.998, 60 krooni. Töötaja tugines Eesti Haiglate Liidu, Eesti Arstide Liidu ja Eesti Tervishoiutöötajate Ametiühingute Liidu vahel
15. märtsil
16. a. sõlmitud kollektiivlepingule, millega kehtestati alates
17. aprillist
18. a. tunnipalga alammääraks eriarstile 40 krooni tunnis, väites, et Keila haigla kollektiivlepingus kokkulepitud miinimumtasu oma töötajaile ei rakendanud. Töövaidluskomisjon rahuldas nõude osaliselt, mõistes tööandjalt töötaja kasuks välja vähemsaadud töötasu ajavahemiku eest
19. aprillist
20. a. kuni
21. aprillini
22. a. summas 28.200 krooni (2350 krooni kuus), samuti vähemsaadud hüvitised töötaja poolt nõutud ulatuses; viivise osas jättis komisjon nõude rahuldamata. Sihtasutus P.E.R. ei nõustunud töövaidluskomisjoni otsusega ja taotles
23. detsembril
24. a. esitatud hagis ning menetluse kestel esitatud hagi täiendustes, et kohus tunnustaks tema õigust mitte maksta Ü.L.le töötasu ja täiendavat hüvitist töölepingu lõpetamise eest. Hagiavalduse kohaselt oli Keila haigla valitsusasutuse poolt hallatav riigiasutus, mis kuulus Sotsiaalministeeriumi valitsemisalasse, seega ei olnud ta juriidiline isik ega saanud olla tööandjaks. Kostja tööandjaks oli Eesti riik. Keila haigla ei kuulunud Haiglate Liitu ning ei ole ühtegi õigusakti, mis võimaldaks väita, nagu oleks Eesti riik kuulunud sellesse liitu. Keila haigla ei olnud kollektiivlepingu pooleks ka riigiasutusena. Kuna kostja tööandja ei olnud kollektiivlepingu osaliseks, ei laiene leping kostja tööandjatele – riigile ja hagejale. Kollektiivlepingu seaduse § 4 lg. 4, mis võimaldab tõlgendada sätet selliselt, et kollektiivlepingu osapooled saavad otsustada kolmandatele isikutele kohustuste tekkimise, on vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga
25. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Keila haigla oli riigi hallatav tervishoiuasutus, haigla peaarstil oli volitus sõlmida töölepinguid, seega oli ta riigi esindaja töösuhetes. Kostja ei ole esitanud andmeid ja tõendeid, et Keila haigla ei kuulunud Eesti Haiglate Liitu. Olenemata sellest laienes aga
26. märtsi
27. a. kokkulepe ka Keila Haiglale. Kokkuleppe punktides 2 ja 3 on sätestatud, et kokkuleppes sätestatud põhimõtted võetakse tervishoiuteenuseid osutavates juriidilistes isikutes arvesse nii kollektiivlepingute kui individuaalsete töölepingute sõlmimisel ja kokkulepe laieneb kõigile tervishoiuteenuseis osutavatele juriidilistele isikutele. Pealegi osales kokkuleppe sõlmimisel sotsiaalminister. Esimese astme kohtu otsus
28. juuli
29. a. otsusega jättis Tallinna Linnakohus hagi rahuldamata. Kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja õigusabikulu 3540 krooni. 2

(6)Otsuse kohaselt oleks kostja töötasu vastavalt Eesti Haiglate Liidu, Eesti Arstide Liidu ja Eesti Tervishoiutöötajate Ametiühingute Liidu vahel

1. märtsil
2. a. sõlmitud kokkuleppele pidanud alates
3. aprillist
4. a. olema 6750 krooni kuus, kostja töötasu aga ei tõstetud ning talle maksti endiselt 4400 krooni kuus, seega 2350 krooni võrra vähem. Vaidlust töövaidluskomisjoni poolt väljamõistetud ja taotletavate summade arvestuse üle pooltel ei ole. Keila haigla ei olnud juriidiline isik ning kostja tööandjaks oli riik. Keila haigla peaarst oli riigi seaduslik esindaja töösuhetes. Kuna kostja leiab, et hagejale laienes
5. märtsi
6. a. kokkulepe olenemata sellest, kas Keila haigla kuulus Haiglate Liitu, siis ei ole kohtul vajadust selles osas seisukohta võtta. Hageja ei vaidlustanud asjaolu, mille kohaselt riik oli Keila haiglale ette näinud vahendid eespoolosundatud kokkuleppe järgi tasu maksmiseks, seega tuleb lugeda tõendatuks, et need vahendid olid Keila haiglal olemas. Sotsiaalministri
7. augusti
8. a. kirjas ei ole küll viidet
9. märtsi
10. a. kokkuleppele, kuid sellest nähtub ministri põhimõtteline seisukoht selle kohta, et tööandja on kohustatud kollektiivlepinguga kõrgemate palgamäärade kehtestamisel tõstma töötajate palgamäärasid vähemalt kollektiivlepingus kehtestatud palgamäärani. Kollektiivlepingu seaduse (KLS) § 4 lg. 4 kohaselt nähakse ette võimalus laiendada kollektiivlepingu tingimusi, kuid sellega ei määrata kindlaks isikute ringi, kellele kollektiivlepingu tingimusi laiendada saab. Vastavalt KLS § 4 lõikele 5 avaldatakse laiendatud kollektiivlepingute tingimused sotsiaalministri poolt väljaandes Ametlikud Teadaanded ning need jõustuvad teadaande avaldamisele järgneval päeval. Vaidlusalune kokkulepe on registreeritud Sotsiaalministeeriumis ja on avaldatud Ametlikes Teadaannetes
11. aprillil
12. a. (tl. 21). Teate punkti 1 kohaselt kehtestatakse alates
13. aprillist
14. a. tunnipalga alammääraks eriarstile 40 krooni tunnis, sama teate punkti 2 kohaselt võetakse kokkuleppes sätestatud põhimõtted arvesse nii kollektiivlepingute kui ka individuaalsete töölepingute sõlmimisel, teate punkti 3 kohaselt laieneb kokkulepe kõikidele tervishoiuteenuseid osutavatele juriidilistele isikutele (tl. 83). Seega on kokkulepe sõlmitud ja selle sisu on teatavaks tehtud seaduses sätestatud korras. Ebaõige on hageja väide, nagu ei saaks kollektiivleping laieneda riigile, kuna riik ei olnud kokkuleppe osaliseks, varalise kohustuse tekkimine riigile oleks aga vastuolus põhiseaduse §-ga
15. Kokkuleppe sõlmimisel osales ka sotsiaalminister:
16. augustil
17. a. sõlmiti Haiglate Liidu, Arstide Liidu, Keskastme Tervishoiutöötajate Kutseliidu, Tervishoiutöötajate Ametiühingute Liidu ja sotsiaalministeeriumi vahel koostööleping, mille punkti 2 järgi olid eelnimetatud volitatud arendama sotsiaalset dialoogi ja pidama üleriigilisel tasandil omavahel läbirääkimisi eesmärgiga sõlmida kollektiivlepinguid, sealhulgas palgakokkuleppeid. Koostöölepingule kirjutas alla sotsiaalminister ning see kehtis kaks aastat. Riik on kokkuleppe registreerinud ministeeriumis, kokkulepe on avaldatud ametlikus väljaandes seaduses ettenähtud korras, riigi poolt olid palkade tõstmiseks eraldatud vahendid, minister on oma kirjas selgitanud, et kokkuleppeid palgamäärade tõstmisel tuleb täita, kuid hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et riik oleks keeldunud kõnesolevat kokkulepet täitmast või oleks mingit kokkuleppe sätet vaidlustanud. Seega on riik oma esindaja – sotsiaalministeeriumi – kaudu avaldanud selget tahet kokkuleppe ellurakendamiseks. Riik ei ole vaidlustanud kokkulepet kohtus, seda on teinud kostja tööandja – Keila haigla õigusjärglane sihtasutus P.E.R., mis on eraõiguslik juriidiline isik. Seega riigil kui kostja tööandjal on olnud tahe kollektiivlepingut täita ja põhjendamatu on hageja väide, nagu piirataks sellega riigi õigust oma vara vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Puudub vajadus KLS § 4 lg. 4 kohaldamata jätmiseks ja põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Apellatsioonkaebuses palub hageja linnakohtu otsuse tühistada ja tema hagi rahuldada. 3

(6)Kaebuse kohaselt on kohus otsuse tegemisel oluliselt rikkunud protsessiõiguse norme ning vääralt kohaldanud materiaalõigusnormi. Põhilistes järeldustes tugineb kohtuotsus kohtu seisukohtadel, mida ei kinnita ükski lubatud tõend. Kohus on kirjalikke tõendeid ka ebaõigesti hinnanud. Kumbki pool ei esitanud asjaolu, et Keila haiglale olid eraldatud vahendid kollektiivlepingu täitmiseks. Ka ei põhine see järeldus ühelgi tõendil. Niisuguste vahendite olemasolu ei ole hageja kinnitanud ega saanudki kinnitada, kuna kollektiivlepingu täitmiseks ei olnud riigieelarves vahendeid ette nähtud. Seda hageja kohtule ka selgitas. Kumbki pooltest ei ole väitnud, nagu oleksid Keila haiglale olnud vahendid kollektiivlepingu järgse tasu maksmiseks eraldatud. Kostja väitis üksnes, et hageja on selleks raha küsinud. Hageja kostja seisukohaga ei nõustunud ja väitis omakorda, et küsimus ei ole vahendites, vaid selles, et maksmiseks ei ole õiguslikku alust. Kohus keeldus vastu võtmast kostja poolt esitatavaid Regionaalhaigla kuukirju, millega kostja soovis raha küsimust tõendada, sai seda teha aga üksnes põhjusel, et need ei tõenda asjas tuvastamisele kuuluvaid asjaolusid. Ebaõige on järeldus, nagu oleks riik osalenud kollektiivlepingu sõlmimisel või avaldanud tahet selle sõlmimiseks. Otsusest ei selgu, millel põhineb järeldus, et riik osales lepingu sõlmimisel sotsiaalministri kaudu. Kollektiivlepingu tekstist tema osalemist ei nähtu, ka kostja poolt viidatud

1. augusti
2. a. koostöölepingust seda ei nähtu. Koostöölepingust selgub üheselt, et sotsiaalministeerium oli adressaadiks vaid lepingu punktis 1 sisalduva kokkuleppe osas, mille kohaselt teised lepinguosalised võtavad osa sotsiaalministeeriumi poolt aktide eelnõude läbivaatamisest ja informeerivad ministeeriumi oma nõudmistest ning ettepanekutest. Sotsiaalse dialoogi arendamist ja läbirääkimiste pidamist käsitlev punkt 2 puudutas vaid ülejäänute omavahelist koostööd. Asjakohatu on osundus lepingu registreerimisele ministeeriumi poolt: registreeritakse juba sõlmitud leping ning registreerija ei saa registreeritava lepingu osaliseks. Hageja viitas korduvalt sellele, et kollektiivlepingu registreerimisel ei teostata lepingu üle mingit sisulist kontrolli. Ükski tõend ega asjaolu ei kinnita riigi tahet maksta Keila haigla töötajatele kollektiivlepingu järgset palka. Sotsiaalministri
3. augusti
4. a. kirjast ei tulene mingit põhimõttelist seisukohta kollektiivlepingu täitmisel palgamäärade tõstmise kohta; selles kirjas on vaid tsiteeritud palgaseaduse (PaS) § 10 lõiget
5. Puudub vähimgi viide, millest saaks järeldada riigipoolset kinnitust selle kohta, et Keila haigla töötajatel on õigus saada kollektiivlepingu järgset töötasu aja eest, mil nende tööandjaks oli riik. Kohus on unustanud peamise – riik ei ole kollektiivlepingu järgseid tasusid Keila haigla töötajatele kunagi maksnud. Kogu selle aja jooksul –
6. aprillist
7. a. kuni töölepingute üleandmiseni hagejale
8. aprillil
9. a. – ei pöördunud ka kostja palga nõudega tööandja poole. Vaidlus tulenebki sellest, et riik ei ole kollektiivlepingut täitnud. Riigipoolne kollektiivlepingu vaidlustamiseks kohtu poole pöördumine ei olnud vajalik. Ebaõige on kohtu järeldus, nagu puuduks vajadus võtta seisukoht selles osas, kas riik kuulus Haiglate Liitu, sest sinna kuulumise korral oleks kollektiivleping olnud riigile siduv. Hageja väitis, et riik Haiglate Liitu ei kuulunud ja kostja ei vaielnud sellele vastu. Kohtuotsusest ei nähtu kohtu ühemõttelist tõlgendust KLS § 4 lõikele 4 ega seda, kas kohus on sisuliselt hinnanud selle sätte vastuolu põhiseadusega. Otsusest võib siiski järeldada, et kohus on pidanud sätet põhiseadusega kooskõlas olevaks, kuna kokkulepe on sõlmitud ja selle sisu teatavaks tehtud seaduses ettenähtud korras. Kohus oleks pidanud osundatud sätet tõlgendama esitatud tõendite valguses. Hageja leiab, et TLS §-st 15 ja KLS § 4 lõikest 1 tulenevalt lubab KLS sama paragrahvi lg. 4 kollektiivlepingut laiendada üksnes nendele töötajatele, kes ei kuulu töötajaid koondavasse ühingusse. Sätet ei ole võimalik tõlgendada selliselt, et selle alusel on eraõiguslikel organisatsioonidel õigus omal äranägemisel laiendada pooltevahelist kollektiivlepingut kui eraõiguslikku kokkulepet ka selle sõlmitud organisatsiooni mittekuuluvale tööandjale. Sama tõlgendust toetab põhiseaduskomisjoni 4

(6)Sellest tulenevalt nähakse KLS § 4 lg. 4 kohaselt ette võimalus kollektiivlepingu palgatingimuste laiendamiseks. Vaidlusaluse kollektiivlepingu sõlmisid

1. märtsil
2. a. Eesti Haiglate Liit, Eesti Arstide liit ja Eesti Tervishoiutöötajate Ametiühingute Liit, selle punkti 2 kohaselt võetakse kokkuleppes sätestatud põhimõtted tervishoiuteenuseid osutavates juriidilistes isikutes arvesse nii kollektiivlepingute kui ka individuaalsete töölepingute sõlmimisel, punkti 3 kohaselt laieneb kokkulepe kõikidele tervishoiuteenuseid osutavatele juriidilistele isikutele. Seega on kollektiivlepingus selle laienemise ulatus määratud. Nõustuda tuleb linnakohtu otsuse järeldusega, mille kohaselt Keila haigla ei olnud juriidiline isik ning kostja tööandjaks oli riik. Kolleegium leiab aga, et sellest iseenesest ei tulene, nagu ei oleks eespoolnimetatud kollektiivleping pooltevahelisele töösuhtele kohaldatav. Rahvusvahelise praktika ja ILO soovituste kohaselt saab kollektiivlepingut põhimõtteliselt laiendada nii ettevõtlussiseselt kui ka tegevusvaldkonna ja territooriumi piires. Eesti õigusteooria tunnustab iseenesest võimalust, et lisaks riigi kehtestatud õiguse allikatele saab töösuhteid normatiivselt reguleerida kollektiivlepingutega. KLS § 4 lg. 4 sõnastus ei anna selget vastust, millises ulatuses saab kollektiivlepingut poolte kokkuleppel laiendada, küll ilmneb sellest, et seadusandja ei ole pidanud vajalikuks sõnaselgelt välistada kollektiivlepingu laienemist kolmandatele isikutele. Ebaõige on hageja väide, et normi tõlgendamisel on ainutähtis asjaolu, kuidas põhjendati seadusemuudatust eelnõu menetlemisel Riigikogus. Seaduseelnõude ettevalmistamismaterjalid, mis on avalikkusele kättesaadavad, on lünklikud ja ebaülevaatlikud. Millegagi ei ole põhjendatud väide, nagu oleks KLS § 4 lg. 4 muudatusettepaneku algatamisel tuginetud üksnes E. Nestori seisukohavõtule. ILO
3. a. soovitusega nr. 91 kooskõlas on tõlgendada KLS § 4 lõiget 4 selliselt, et tööandjate ühingu või liidu ja töötajate ühingu või liidu ning tööandjate keskliidu ja töötajate keskliidu vahel sõlmitud kollektiivlepingut võib osaliste kokkuleppel teatud juhtudel laiendada lepingu sõlminud tööandjate ja töötajatega samas valdkonnas tegutsevatele tööandjatele ja töötajatele. Kolleegiumil ei ole selles tsiviilasjas alust võtta seisukohta, kas KLS § 4 lg. 4 on vastuolus põhiseadusega ettevõtlusvabaduse õigusvastase riive tõttu, kuna kostja tööandja oli vaidlusalusel ajal Eesti Vabariik, kellele ei laiene põhiseaduslik ettevõtlusvabaduse garantii. Samuti ei ole põhjust analüüsida seda, kas osundatud säte on piisavalt määratletud – selle sätte sisu ja ulatus ei ole saanud jääda Eesti Vabariigile arusaamatuks. Hageja on töösuhtes kostjaga riigi singulaarne õigusjärglane, seega ei ole ka tema arutlused ettevõtlusvabaduse riive ja sätte määratlematuse kohta asjakohased. Põhiõigused laienevad üksnes põhiõiguste kandjatele. Nendeks on isikud, kes saavad otse viidata põhiõigustele kui neile õigusi andvatele normidele. Riigi tegevus ei ole põhiõigustega kaitstud. Seega ei saa riik ja hageja tema õigusjärglasena tugineda väitele, et KLS § 4 lg. 4 on põhiseadusevastane osas, millega sõlmitud kollektiivlepingud võivad laieneda poolte kokkuleppel lepingu sõlminud tööandjate ja töötajatega samas valdkonnas tegutsevatele tööandjatele ja töötajatele. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud apellatsioonkaebuse väide, nagu saaks kollektiivleping laieneda riigile üksnes juhul, kui riik oleks selle lepingu osaline, nagu oleks oluline riigi tahe kollektiivlepingu kohast palka maksta või see, kas riik oli eraldanud Keila haiglale raha kollektiivlepingu kohaste palkade maksmiseks. Samas on põhjendatud apellatsioonkaebuse väide, et linnakohus sai hagejalt kostja kasuks õigusabikulu katteks välja mõista TsMS § 61 lg. 1 p. 1 alusel kuni 5% hagi rahuldamata jäetud osast. Seega tuleb linnakohtu otsus tühistada osas, millega hagejalt mõisteti kostja kasuks välja õigusabikulu 3540 krooni. Tühistatud osas tuleb teha uus otsus, mõistes hagejalt kostja kasuks õigusabikulu katteks välja 1786, 70 krooni (5% 35.733, 90-st). Ülejäänud õigusabikulu jääb kostja enda kanda. Reet Allikvere Kai Kullerkupp Malle Seppik 6