Obsah (5)

§ 80§ 65§ 8§ 15§ 13

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-05-1329 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12. juuli 2006. a, Tallinn Kohtukoosseis Ülle Jänes, Tiit Kollom, Ulvi Loonurm T

§ 80

lg-tele 1 ja 2, palus nõuda kõnealused kinnistud välja kostja ebaseaduslikust valdusest hageja valdusse, kohustades kostjat andma valduse Tallinna linnale üle ühe nädala jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Kostja vastuväited hagile ning vastuhagi nõue ja põhjendus

1. Kostja TÜ M&S vaidles hagile vastu. Kostja väitel on tal seaduslik alus kinnistuid vallata. Õiguslik alus kinnistu kasutamiseks võib tuleneda mõnest muust juriidilisest faktist, mitte ainult rendilepingust. Nii näiteks võib õiguslik alus tuleneda hoonestusõigusest. Tallinna linnal tulnuks kinnistamisavalduse esitamisel seada ühtlasi hoonestusõigus TÜ M&S kasuks, sest kinnistutel asuvad hooned kuuluvad viimasele. Tallinna linn ei ole nõustunud vabatahtlikult kinnistusraamatu kannet muutma. Kostja õigus kinnistuid vallata tuleneb hoonestusõigusest, mis on jäänud ekslikult kinnistusraamatusse kandmata. Kuna kinnistutel paiknevad hooned ja rajatised kuuluvad kostjale, ei saa nende valdamine ja kasutamine olla ebaseaduslik.
2. 20.09.2004 esitas kostja Tallinna Linnakohtule hagi Tallinna linna vastu kinnistut koormava piiratud asjaõiguse kinnistusraamatusse kandmiseks (registriosa nr 13374 suhtes). 15.08.2005 määrusega liitis kohus nimetatud hagiasja tsiviilasjaga nr 2/2853032/05 (Tallinna linna hagi TÜ M&S vastu vara ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks) ning käsitas seda kostja vastuhagina. 26.09.2005 istungil laiendas kostja oma nõuet ka Suur-Rannavärav 1 asuvale kinnistule (registriosa nr 166372). 2
3. Kostja palus oma hagis tuvastada Tallinna linna kohustus anda nõusolek Rannamäe tee 11 ja Suur-Rannavärav 1 paiknevate kinnistute osas kinnistusraamatusse hoonestusõiguse sisse kandmiseks. Tallinna Lääne Rajoonivalitsuse riigikaitse osakond sõlmis 27.02.1993 ostu-müügilepingu, millega Rannamäe tee 11 asuvad hooned ja rajatised (suveteatri hoone, spordipaviljon, teemaja ja lasketiir) müüdi TÜ-le M&S. Lepingu sõlmimise ajal ei olnud hoonete alune maa veel kantud kinnistusraamatusse. Eelmärgitule vaatamata kanti hoonete alune maa kinnistusraamatusse Tallinna linna omandina, tegemata märget hoonete omaniku kasuks. Olukorras, kus kinnistu kuulub ühele isikule, kinnistul paiknevad hooned aga teisele, on asjaõigusseaduse mõttes tegemist hoonestusõigusega. Ajal, mil sõlmiti viidatud ostu-müügileping, ei olnud asjaõigusseadus veel jõustunud ega olnud hoonetealuse maa näol tegemist kinnistuga, mistõttu ei saanud pooled lepingu sõlmimisel leppida kokku hoonestusõiguse seadmises. Tuginedes

§ 65

lg-le 1 esitas kostja 18.08.2004 hagejale taotluse kanda kinnistusraamatusse sisse hoonestusõigus TÜ M&S kasuks. 16.09.2004 sai kostja äraütleva vastuse.

1. Kostja on seisukohal, et 27.02.1993 sõlmitud ostu-müügilepingu nr 31/s tühisust ei ole kohus tunnustanud, kuna nimetatud leping ei ole 20.01.1993 rendilepingu nr 04/M lisa. Nimetatud ostu-müügileping on 22.02.1993 sõlmitud akti lisa ning selle akti alusel toimus hoonete bilansist bilanssi üleandmine. Ostu-müügilepingus viidatakse aktile nr 27/s-m. Hageja poolt esitatud dokument sisaldab kahel lehel kokku kahte eraldiseisvat 22.02.1993 kuupäeva kandvat akti. Esimesel aktil on märge, et tegemist on täiendava kokkuleppega rendilepingule, ja sellele ei ole antud mingit numbrit. Teise akti numbriks on 27/s-m. Nimetatud akt sisaldab hoonete loetelu ja puudub igasugune viide rendilepingule. Ostu-müügileping sisaldab viidet aktile nr 27/s-m, s.o hoonete loetelule. Akt täpsustab, millised hooned müüakse. Rendileping ja ostu-müügileping on oma olemuselt täiesti erinevaid tsiviilõiguslikke suhteid tekitavad lepingud. Pärast maatüki kinnistamist on tekkinud olukord, kus maatükil asuvad hooned on muutunud maatüki oluliseks osaks ja ei kuulu enam ostjale, mis on aga vastuolus sõlmitud ostumüügilepinguga. Kujunenud olukorra lahendamiseks, lähtuvalt TsÜS §-st 4, tuleks kostja kui hoonete omaniku kasuks seada hoonestusõigus. Tingimuste osas tuleks lähtuda rendilepingust, mille kehtivuseks oli 50 aastat. Kostja nõue seada kinnistusraamatusse hoonestusõigus tulenebki asjaolust, et kohus on tunnistanud rendilepingu tühisust. Kostja palus kanda kinnistusraamatusse tema kasuks tasuta hoonestusõigus tähtajaga 22.02.2043, näidates hagis hoonestusõiguse täpse sisu. Hageja vastuväited vastuhagile
2. Tallinna linn kostja nõuet ei tunnistanud. 27.02.1993 sõlmitud ostu-müügileping nr 31/s on tühine ja see on 20.01.1993 sõlmitud rendilepingu nr 04/M lisa. Ostu-müügilepingu nr 31/s pealdisest tuleneb, et nimetatud leping on sõlmitud 22.02.1993 akti nr 27/s-m lisana. Viidatud akt on koostatud Tallinna Lääne Rajoonivalitsuse riigikaitse osakonna ja kostja vahel 22.02.1993 sõlmitud täiendava kokkuleppe nr 1 alusel ning sellega muudeti 20.01.1993 rendilepingut nr 04/M. Kuna hoonete ostu-müügilepingu nr 31/s tühisus on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega, ei saa kostja sellele lepingule tuginedes mingisugust nõuet esitada. Isegi juhul, kui kohus ei oleks tuvastanud 20.01.1993 sõlmitud rendilepingu nr 04/M ja selle lisade - seega ka ostu-müügilepingu nr 31/s tühisust, oleks 27.02.1993 ostu-müügileping tühine kui seaduse nõuetega vastuolus olev tehing. Rendilepingu punktist 1.1 nähtuvalt anti kostjale rendile endise NSV Liidu relvajõududelt ülevõetud vara, mille koosseis oli ära toodud vara ülevõtmise aktides. 3
3. Seega ei ole vaidlust selle üle, et tegemist oli endiste NSV Liidu relvajõudude kasutuses olnud varaga. Tehinguid selle varaga võis teha ainult Vabariigi Valitsuse loal, millist luba antud juhul ei olnud. Vabariigi Valitsuse 27.11.1991 määruse nr 244 p 1 kohaselt peatati kuni Eest Vabariigi Ülemnõukogu vastava otsuse vastuvõtmiseni NSVL Kaitseministeeriumi poolt ilma Eesti Vabariigi Valitsuse nõusolekuta Eesti Vabariigi territooriumil paiknevate hoonete, rajatiste ja muu kinnisvaraga teostatud tehingud. Ülemnõukogu 23.01.1992 otsusega tunnistati endise NSVL relvajõudude struktuuriüksuste halduses olevad hooned ja muud rajatised Eesti Vabariigi territooriumil Eesti Vabariigi omandiks ja keelati kõik tehingud selle varaga ilma valitsuse loata. Seega oli alates 23.01.1992 mistahes NSVL relvajõudude kasutuses olnud varaga võimalik teha tehinguid üksnes Vabariigi Valitsuse loal. Ostumüügilepingu nr 31/s sõlmimise ajal kehtinud TsK § 51 lg 1 kohaselt oli seaduse nõuetele mittevastav tehing kehtetu.
4. 01.07.2002 kehtinud

§ 8

lg 1 sätestas, et kinnisasi on maatükk koos selle oluliste osadega.

§ 15

lg 2 kohaselt ei võinud asi ja tema olulised osad olla erinevate õiguste ja kohustuste esemeks, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kuna kinnistul asuvad hooned on kinnistu olulised osad, mis ei saa olla erinevate õiguste ja kohustuste esemeks, on ka kinnistul asuvate hoonete omanikuks Tallinna linn. Alates kinnistute kinnistusraamatusse kandmisest on hooned kinnistu oluliseks osaks ning on ühtseks tsiviilkäibe objektiks. Kostja on alati tunnustanud Tallinna linna omandiõigust kinnistutele ja hoonetele ning ei ole varem esitanud ühtki vastuväidet Tallinna linna omandi vaidlustamiseks. Asja omanikuna oleks pidanud kostja esitama vaidluses rendilepingu kehtivuse üle omandiõiguse tunnustamise nõude, mida ta ei teinud. Ka ei esitanud kostja vastuväidet Kinnistusametile, kui enne kinnistute kohta registriosa avamist avaldati ettenähtud teabekanalite vahendusel sellekohane teade. Kui kostja oleks ennast pidanud alates 27.02.1993 hoonete omanikuks, oleks ta ilmselt taotlenud ka hoonete aluse maa erastamist.

RS § 13 lg 5 sätestas, et ehitise omanik, kes ei soovi või kellel ei ole õigust saada maa omanikuks, võib nõuda ehitisealusele ja ehitise teenindamiseks vajalikule maale hoonestusõiguse seadmist, sama seaduse § 15 lg-st 1 tulenevalt võis seda nõuda ühe aasta jooksul arvates maa kandmisest kinnistusraamatusse. Kostja nõude esitamise ajaks oli nimetatud tähtaeg möödunud. Hoonestusõiguse tekkimise eelduseks olevat asjaõiguslepingut poolte vahel ei ole sõlmitud. . Esimese astme kohtu otsuse põhjendus

1. Kohus jättis kostja nõude rahuldamata ning rahuldas Tallinna linna hagi ja mõistis kostja ebaseaduslikust valdusest vara välja. Kohus leidis, et kuna kostja väitel on tema valdus kinnistutele seaduslik ning ta taotles kinnistute omaniku nõusolekut hoonestusõiguse kinnistusraamatusse kandmiseks, tuli hagi lahendamiseks vaadata esmalt läbi vastuhagi ning tuvastada, kas Tallinna linnal on seadusest või lepingust tulenev kohustus anda nõusolek kostja kasuks hoonestusõiguse kandmiseks kinnistusraamatusse.
2. Kostja väitel tuleneb vastav kohustus 27.02.1993 ostu-müügilepingust, mille tühisust ei ole kohus tunnustanud: nimetatud lepingust tuleneb kostja õigus esitada

§ 65

lg-st 1 tulenev nõue hoonestusõiguse sisse kandmiseks, kuna on tekkinud olukord, kus kinnistud kuuluvad ühele isikule, neil asuvad hooned ja rajatised aga teisele. Seega tuli asja lahendamiseks tuvastada, kas nimetatud ostu-müügilepingust tuleneb kostja õigus nõuda hagejalt tahteavaldust hoonestusõiguse kinnistusraamatusse kandmiseks. Kohus 4 leidis, et ainuüksi hoonete ja rajatiste ostu-müügileping ei saa olla hoonestusõiguse seadmise õiguslikuks aluseks, vaid selleks peab olema poolte vahel seaduse nõuetele vastav kokkulepe, millega pool on võtnud endale sellise kohustuse. Tähtsust ei oma see, kas kostja oli enne maatükkide kinnistamist ehitiste kui vallasasjade omanik või mitte, kuna ehitised on tulenevalt

§ 15lg-st 1 muutunud maatüki olulisteks osadeks.

Seega ei saa tõusetuda ehitiste omandiõiguse küsimust. Kuna kohus ei tuvastanud lepingust tulenevat hoonestusõiguse seadmise kohustust, siis leidis ta, et tuleb hinnata, kas selline kohustus saab tuleneda seadustest. Kui kostja pidas ennast 27.02.1993 ostumüügilepingu alusel ehitiste ja rajatiste omanikuks, tulnuks tal järgida

RS § 13 lg-s 5 ja § 15 lg-s 1 sätestatut, et tema õigus oleks kajastatud kinnistute suhtes avatavates registriosades. Seaduse kohaselt sai ta seda nõuda ühe aasta jooksul. Kui ehitise omanik ei nõua nimetatud tähtaja jooksul hoonestusõiguse seadmist, muutub ehitis maatüki oluliseks osaks, välja arvatud riigimaal asuv ehitis. Hoonete omanikul oli oma õiguste kaitsmiseks mitmesuguseid seadusest tulenevaid võimalusi, mida kostja ei kasutanud. Ka oli TÜ-l M&S võimalik oma õiguste kaitsmiseks nõuda registriosade avamisel märke tegemist (KRS § 8 1 lg 3). Kohtule esitatud materjalist, eelkõige Tallinna Ringkonnakohtu 16.04.2004 otsusest, nähtuvalt käsitles kostja ennast kinnistutel asuvate hoonete ja rajatiste rentnikuna. 13. Tallinna linna nõude osas leidis kohus, et see kuulub rahuldamisele.

§ 80

lg 2 kohaselt on omaniku nõue suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse. Puudub vaidlus, et kinnistute omanikuks on Tallinna linn. Kohus leidis, et TÜ-l M&S ei ole õigus nimetatud kinnistuid vallata, kuna 20.10.1993 rendileping on tühine ning Tallinna linnal ei ole hoonestusõiguse kinnistusraamatusse sissekandmiseks nõusoleku andmise kohustust. Apellatsioonkaebuse põhjendus 14. TÜ M&S palub apellatsioonkaebuses tühistada kohtuotsus tervikuna ning jätta uue otsusega Tallinna linna hagi rahuldamata ja rahuldada TÜ M&S hagi. Apellant on seisukohal, et Tallinna Linnakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi, konkreetselt

§ 65lg-t 1.

Viidatud sätte kohaselt võib isik, kelle õigust ei ole kinnistusraamatusse kantud, nõuda kande muutmist. Kande muutmiseks on vajalik asjaomase isiku nõusolek, mille andmisest keeldumise korral on kannet muuta soovival isikul õigus esitada tema vastu hagi. 15. Kohus põhjendas TÜ M&S hagi rahuldamata jätmist seisukohaga, et ainuüksi hoonete ja rajatiste ostu-müügileping ei saa olla hoonestusõiguse seadmise aluseks, vaid selleks peab olema poolte vahel seaduse nõuetele vastavalt sõlmitud kokkulepe, millega üks pool on võtnud endale sellise kohustuse. Kuna Tallinna linn ei ole sellist kokkulepet sõlminud ega pole sellist kohustust endale ka mõne muu lepinguga võtnud, puudub tal kohustus anda nõusolek kinnistusraamatusse hoonestusõiguse kandmiseks. Nimetatud seisukoht muudaks

§ 65lg 1 sisutuks.

Linnakohtu seisukohast järeldub, et kinnistusraamatu kande muutmine saab toimuda ainult kinnistu omaniku nõusolekul.

§ 65

lg 1 näeb aga ette võimaluse juhuks, kui kinnistu omanik keeldub nõusolekut andmast. Just kinnistu omaniku nõusolekut asendava kohtulahendi tegemist TÜ M&S käesoleval juhul taotlebki. Menetluse kestel on kostja põhistanud oma nõuet lisaks

§ 65lg-le 1 ka Ts

ÜS §-ga 4, mille kohaselt kohaldatakse õigussuhet reguleeriva sätte puudumisel sätet, mis reguleerib reguleerimata õigussuhtele lähedast õigussuhet, kui õigussuhte reguleerimata jätmine ei vasta seaduse mõttele ega eesmärgile. Sellise sätte puudumisel lähtutakse seaduse või õiguse üldisest mõttest. Kuna

kohaselt on 5 kinnistul paiknevad hooned ja rajatised kinnisasja olulisteks osadeks, on ainus võimalus omada hoonet või rajatist võõral kinnisasjal hoonestusõiguse instituut. Sellest lähtudes esitaski kostja kohtule tõendid selle kohta, et ta on enne hoonetealuse maa kinnistamist need hooned omandanud ning on astunud samme registreerimaks omandiõigust riiklikus registris. 16. See, et Tallinna linn on (ilmselt pahauskselt) jätnud maa kinnistamisel hoonete omaniku teadmatusse ega ole teinud talle ettepanekut hoonestusõiguse seadmise lepingu sõlmimiseks, ei tähenda, et tänasel päeval pole hoonete omanikul enam võimalik taotleda oma õiguste maksmapanekut. Õigus taotleda hoonestusõiguse seadmist tulenebki TsÜS § 4 ja

§ 65lg 1 koostoimest.

Kostja nõue on igati kooskõlas ka Riigikohtu praktikaga. Ka kohtupraktika kinnitab, et ebaõigeks saab pidada kannet, mis ei vasta tegelikule õiguslikule olukorrale. Kinnistusraamatu funktsioon on muuhulgas näidata, kes on kinnisasja omanik; isik, kelle õigust ei ole kinnistusraamatusse kantud, võib

§ 65lg 1 kohaselt nõuda ebaõige kande muutmist hagimenetluse korras.

1. Ka kohtukulude osas ei pea apellant kohtuotsust õigeks. Kohaliku omavalitsuse kasuks õigusabikulude väljamõistmist ei saa pidada põhjendatuks, kuivõrd omavalitsuse teenistuses on reeglina ka juristid, mistõttu on ta ise suuteline oma otsuseid ja seisukohti kaitsma. Vastus apellatsioonkaebusele
2. Tallinna linn vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning leiab, et kohus ei kohaldanud vääralt

§ 65lg-t 1.

Kohus tuvastas õigesti, et Tallinna linnal puudub ka seadusest tulenev kohustus anda nõusolek hoonestusõiguse seadmiseks. Kui ehitise omanik ei nõua ühe aasta jooksul, arvates maa kandmisest kinnistusraamatusse, hoonestusõiguse seadmist

RS § 13 lg 5 ja § 15 lg 1 alusel, muutub ehitis maatüki oluliseks osaks. Enne käesolevat vaidlust ei ole kostja väitnud, et ta on kinnistutel asuvate ehitiste omanik. 27.02.1993 ostu-müügileping nr 31/s on 20.01.1993 sõlmitud rendilepingu nr 04/M lisa, 20.01.1993 lepingu koos lisadega tühisust on jõustunud kohtuotsusega tunnustatud. Ringkonnakohtu seisukoht

1. Tsiviilkolleegium, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kaevatava kohtuotsuse tühistamiseks tervikuna. Küll nõustub kolleegium kaebusega selles osas, et ebaõige ja seaduse mõttega vastuolus on kohtuotsuses väljendatud seisukoht, nagu ei võiks tuleneda ehitise kui vallasasja ostu-müügilepingust ostja õigus nõuda maatüki kinnistamisel hoonestusõiguse seadmist (hageda vastavat nõusolekut kohtus). See aga ei muuda kaevatava otsuse lõppjäreldust ebaõigeks, kuid kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 tuleb kohtuotsus tühistada osaliselt põhjenduste osas, arvestades vastuhagi rahuldamata jätmisel ka käesolevas otsuses märgitut.
2. Kostja nõue põhines eeldusel, et vaidlusalustel kinnistutel paiknevad hooned ja rajatised kuuluvad omandiõiguse alusel temale. Oma hagi tõendamiseks esitas kostja kohtule 27.02.1993 ostu-müügilepingu ning leidis, et kujunenud olukorras, kus kinnistud kuuluvad Tallinna linnale, hooned ja rajatised aga temale, on tal õigus nõuda hoonestusõiguse seadmist (hageda vastavat nõusolekut). Kuna kohus leidis, et poolte vahel ei olnud sõlmitud kokkulepet, millest tuleneks hageja kohustus sellist nõusolekut anda, pidi kohus tuvastama, kas kostja sellesisuline õigus ei tulene tema poolt väidetud asjaoludest. Neile asjaoludele kohus hinnangut ei andnud. Nõustuda ei saa kohtu 6 seisukohaga, et asja lahendamisel ei oma tähtsust, kas kostja oli enne maatükkide kinnistamist ehitiste kui vallasasjade omanik või mitte, sest asjad on tulenevalt

RS § 15 lg-st 1 muutunud maatüki olulisteks osadeks. Antud juhul on kostja oma hagis just sellele asjaolule tuginenud ning tuletanud sellest oma õiguse nõuda hoonestusõiguse seadmist. Kohtul ei olnud alust põhjendada kinnistusraamatu kande õigsust kande endaga, vaid pidi tuvastama, kas kostja oli vaidlusaluse vara kui vallasasjade omanik.

1. Kostja nõue tugines seega 27.02.1993 ostu-müügilepingule, millel alusel on tema omandiõigus väidetavalt tekkinud. Sellele kostja väitele vaidles hageja vastu, tuginedes omakorda Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud otsusele, millega tunnustati muuhulgas ka kostja nõude aluseks oleva ostu-müügilepingu tühisust. Tallinna Ringkonnakohtu 16.04.2004 otsusega tunnustati Tallinna Lääne Rajoonivalitsuse riigikaitse osakonna ja kostja vahel 20.01.1993 sõlmitud rendilepingu nr 04/M ja selle lisade tühisust. Nimetatud kohtuotsusest tulenevalt on kostja viidatud ostu-müügileping käsitatav rendilepingu lisana ning seetõttu tühine. Kolleegium nõustub siinkohal hageja seisukohaga, et 27.02.1993 leping oleks tühine juba üksnes seetõttu, et selle sõlmimisel on rikutud oluliselt seadust. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 23.01.1992 otsusega „Eesti Vabariigi territooriumil endise NSV Liidu relvajõudude halduses olevate hoonete ja muu vara Eesti Vabariigi omandiks kuulutamise kohta“ tunnistati nimetatud vara Eesti Vabariigi omandiks ning keelati kõik tehingud selle varaga ilma Vabariigi Valitsuse loata. Ülaltoodud põhjustel ei tulene kostja viidatud lepingust tema omandiõigust ega ole seetõttu vajalik hinnata tema nõude muid aspekte. Juba üksnes seetõttu tuli vastuhagi jätta rahuldamata. Tühisele tehingule rajatud nõuet ei saa kohus rahuldada (pealegi on kostja tuginenud hoonestusõiguse tingimuste määratlemisel rendilepingule, mille tühisuse üle ei ole enam vaidlust). Õige on siinkohal linnakohtu viide asjaolule, et kuni käesoleva kohtuvaidluseni ei ole kostja ka ise pidanud ennast vara omanikuks, vaid tuginenud vara kasutamisel ja valdamisel pooltevahelisele rendisuhtele.
2. Kolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga, et Tallinna linn jättis maa kinnistamisel hoonete omaniku teadmatusse ega teinud ettepanekut hoonestusõiguse lepingu sõlmimiseks. Kuigi ringkonnakohus on seisukohal, et vastav õigus kostjal puudus, peab ta vajalikuks märkida, et

§ 13

lg-s 5 ja § 15 lg-s 1 ettenähtud võimalust pidi kostja ise, kui tal oli selleks õigust, püüdma realiseerida. Selles osas on linnakohtu märkus õige. Kohus leidis õigesti, et kostja ise oleks pidanud hea seisma selle eest, et tema õigused saaksid avatavates registriosades kajastatud, kuigi ei täpsustanud, millist järeldust võiks sellest teha. Linnakohus ei tuvastanud vastava õiguse puudumist, vaid asus seisukohale, et kostja ei ole

RS § 13 lg-st 5 ja § 15 lg-st 1 tulenevat võimalust kasutanud. Nimetatud seisukoht ei ole õige. Kostja vastuhagi on just selliseks nõudeks. Kohtu viide

§ 15

lg-st 1 tulenevale üheaastasele tähtajale (tegemata küll sellest mingit järeldust) ei ole asjakohane ka seetõttu, et kahest kinnistust ühe, s.o SuurRannavärav 1, suhtes avati registriosa nr 166372 ja kanti maa omanikuna kinnistusraamatusse Tallinna linn 27.05.

1. Kuna kostja nõue jääb rahuldamata varemmärgitud põhjendustel, ei oma need asjaolud aga vaidluse lahendamisel sisulist tähendust ega mõjuta otsuse lõppjäreldusi.
2. Tallinna linna nõude on kohus rahuldanud õigesti. Linnakohus on põhjendatult leidnud, et kostjal puudub seaduslik alust kinnistute kasutamiseks ja valdamiseks. Kolleegium nõustub sellega ning kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 ei korda ta hagi rahuldamist käsitavaid motiive. 7
3. Kohtukulude jaotamisel kohaldas kohus seadust õigesti. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg 1 kohaselt jäävad kohtukulud selle poole kanda, kelle kahjuks otsus tehti. Samal põhimõttel jagatakse ka apellatsioonimenetluse kulud. Tsiviilkohtumenetlust reguleeriv seadus ei võimalda jätta pooleks oleva kohaliku omavalitsusüksuse õigusabikulusid kaotanud poolelt välja mõistmata. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ning kohtuotsuse lõppjärelduse muutmata, peab apellant vastustaja kohtukulud hüvitama. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 ning kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg-test 1 ja 8 tuleb apellandilt välja mõista vastustaja kantud vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kooskõlas kehtinud TsMS § 61 lg 1 p-ga 2 peab ringkonnakohus põhjendatuks mõista apellandilt välja õigusabikulu 3000 krooni. Ü.Jänes T.Kollom U.Loonurm 8