← Eesti

2-04-1767/4

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-04-1767 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Valdo Lips, liikmed Kai Kullerkupp ja Tiit Kollom Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. august 2006.a, Tallinn Tsiviilasi D.W.T. AS-i hagi E.L. vastu õiguse tunnustamiseks mitte tasuda kostjale töötasu summas 421, 25 krooni, lisatasu 32 019, 75 krooni ning hüvitist lõpparve ja tööraamatu kinnipidamise eest summas 114 858, 20 krooni ning E.L. vastuhagi D.W.T. AS-i vastu töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks, töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitise saamiseks summas 252 515, 40 krooni, vähemsaadud palga 412, 25 krooni ja saamata lisatasu summas 32 019, 75 krooni, lõpparve maksmisega viivitamise eest 42 085, 90 krooni ja tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest 149 513, 40 krooni saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Linnakohtu
  2. juuli 2005.a otsus nr 2/27-10302/04 Menetlusosalised ja nende Hageja D.W.T. AS (reg kood ***) Hageja lepinguline esindaja Jüri Asari esindajad Kostja E.L. (ik ***) Kostja lepinguline esindaja Heli Vallisaar Kaebuse esitajad ja kaebuse liik D.W.T. AS-i apellatsioonkaebus Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  3. Tühistada Tallinna Linnakohtu
  4. juuli 2005.a otsus osas, millega mõisteti D.W.T. ASilt välja riigituludesse riigilõiv 16 168 krooni ja teha selles osas uus otsus.
  5. Mõista D.W.T. AS-ilt väja riigituludesse riigilõiv 6 168 (kuus tuhat ükssada kuuskümmend kaheksa) krooni (riigilõiv tasuda Rahandusministeeriumi pangakontole 1

(14)nr 10220034796011 SEB Ühispangas või 221023778606 Hansapangas, viitenumber 2900072592).
  1. Ülejäänud osas jätta Tallinna Linnakohtu
  2. juuli
  3. a otsus muutmata.
  4. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Menetluskulude jaotus apellatsioonimenetluses
  5. Mõista D.W.T. AS-ilt E.L. kasuks õigusabikulude katteks välja 6 490 krooni. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest (TsMS § 670 lg 1). Esitatud kassatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil (TsMS § 685). Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
  7. detsembril
  8. a esitas D.W.T. AS hagi Tallinna Linnakohtusse E.L. vastu õiguse tunnustamiseks mitte tasuda kostjale töötasu summas 421, 25 krooni, lisatasu 32 019, 75 krooni ning hüvitist lõpparve ja tööraamatu kinnipidamise eest summas 114 858, 20 krooni.
  9. Hageja tegi
  10. juulil
  11. a kostjale ettepaneku töölepingu lõpetamiseks poolte kokkuleppel. Kostja ei andnud talle esitatud kirjalikule ettepanekule üheselt mõistetavat nõusolekut ning jäi puhkusele. Puhkuseraha ülekandmisel märkis raamatupidaja ekslikult maksekorraldusele, et tegemist on lõpparvega. Ülaltoodust võis kostjal tekkida ettekujutus, et tema töösuhted kostjaga on lõppenud.
  12. Peale puhkuse lõppu kostja tööle ei ilmunud ning esitas
  13. augustil
  14. a Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse, milles palus tööle ennistamist. Muid nõudmisi avalduses esitatud ei olnud. Tuginedes TVK-le esitatud avaldusele ning selles üheselt väljendatud tahteavaldusele, ennistas hageja
  15. septembri
  16. a käskkirjaga kostja tööle alates kostja poolt teate kättesaamise päevale järgnevast päevast. Kostja sai teate kätte
  17. septembril
  18. a. Järgmisel päeval, s.o
  19. septembril
  20. a kostja tööle ei ilmunud ja tööandjaga ühendust ei võtnud. Hageja saatis
  21. oktoobril
  22. a kostjale kirja, milles palus viivitamatult ühendust võtta ning teatada, kas kostjal on mõjuv põhjus tööl mittekäimiseks või ta tegelikult ei soovi töösuhte jätkamist. Kostja ei reageerinud ka sellele teatele ning esitas
  23. oktoobril
  24. a TVK-le täiendava avalduse, milles loobus tööle ennistamise nõudest ja palus välja mõista kompensatsiooni kuue kuupalga ulatuses, tunnistada töölepingu lõpetamise
  25. juulil
  26. a ebaseaduslikuks, välja mõista saamata juunikuu põhipalga summas 412, 25 krooni, lisatasu augusti ja septembri kuude eest, ühe kuu palga lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest ja hüvituse tööraamatu kinnipidamise eest. TVK rahuldas töötaja avalduse osaliselt. Hageja ei nõustu TVK otsusega ning soovib vaidluse lahendamist kohtus. Kostja asus praktiliselt kohe peale puhkuse lõppu tööle TT AS-i. 2
(14)
  1. Töölepingu lõpetamise õigus on tööandjal või tema poolt volitatud esindajal. Maksekorraldusel raamatupidaja poolt tehtud märge ei lõpeta töötaja ja tööandja vahelisi tööõigussuhteid. Tööle ilmumata jätmine andis hagejale õiguse töölepingu lõpetamiseks töölepinguseaduse (TLS) § 86 punkti 6 alusel alates töölt ärajäämise päevast. Hagejal oli õigus käsitleda töölepingut kehtivana ning nõuda selle täitmist kostja poolt. Samas mainitu oleks muutnud pooltevahelise vaidluse ebaselgeks ja lisakulutusi toovaks. Tuginedes ülaltoodule on tegemist kahetsusväärse eksitusega, milles on süüdi nii tööandja kui ka töötaja. Kostja nõudis TVK-le esitatud avalduses tööle ennistamist. Hageja reageeris avaldusele heauskselt ning rahuldas avaldaja nõude, kuna ta ei ole kohustatud ootama töövaidlust lahendava organi otsust avaldaja nõude rahuldamiseks ja tema tööle ennistamiseks. Hagejal on õigus kaitsta oma huvisid ja võtta ette ka samme töötaja õiguste väidetava rikkumise vältimiseks või lõpetamiseks omal algatusel. Tööle ennistamisega oli kostja nõue täidetud ja tema õiguste väidetav rikkumine lõpetatud. Avaldajal on õigus muuta TVK-le esitatud nõudeid, kuid mitte peale seda, kui esialgne nõue on täidetud. Hilisem loobumine tööle ennistamise nõudest näitab kostja pahatahtlikkust ning tegelikku soovimatust töösuhte jätkamiseks peale väidetavat töölepingu lõpetamist. Peale tööle ennistamist ja kostja poolt teadete ignoreerimist, tekkis hagejal uuesti õigus töölepingu lõpetamiseks, kuid ta ei ole kasutanud seda õigust.
  2. Arvestades kostja tööle ennistamist, ei ole hageja kostja tööraamatut kinni pidanud. Nõuete täpsustamisel TVK-s
  3. oktoobril
  4. a ja tööle ennistamise nõudest loobumisel saatis hageja kostjale tööraamatu. Selles ei tehtud kannet töölepingu lõpetamise osas. Töötajal on alati õigus hoida tööraamatut enda käes ja töölepingu lõpetamise kande tegemine on reaalselt võimalik alles peale käesoleva vaidluse lõppemist.
  5. Kostja nõue lõpparve kinnipidamise osas ei ole põhjendatud, kuna kostja ise leidis, et tööleping oli lõppenud seoses sellega, et tema sai kätte lõpparve. Hageja on tasunud avaldajale
  6. juulil
  7. a 27 463 krooni. Hageja arvates töötas kostja juunikuus mitte viis, nagu leiab kostja, vaid neli tööpäeva ja seega on talle ka palk õigesti välja makstud. Kui kostja on suuteline tõestama tööl olekut
  8. juunil
  9. a, siis on tegemist palgaga, aga mitte lõpparve kinnipidamisega ning vähem makstud summalt peab hageja maksma viivist seaduses ettenähtud ulatuses. Hageja arvates ei saa olla kostja poolt
  10. juunil
  11. a vormistatud reisikindlustuse poliis tõendiks selle kohta, et kostja tegelikult sellel ajal tööl viibis. Omades paroole ja koode, on reisikindlustuse lepingut võimalik teha igalt arvutilt ning selleks ei ole vaja viibida tööandja ruumides.
  12. Pooled sõlmisid
  13. augustil
  14. a töölepingu muutmise kokkuleppe, mille alusel tööandja poolt makstakse töötajale 2% (brutotasu, millest arvatakse maha riigimaksud) järgmise kuu kümnendaks kuupäevaks. Märgitud kokkulepet käsitlesid pooled lisatasuna, mis sõltub töötaja töö tulemuslikkusest. Seega tööandjal oli õigus, aga mitte kohutus lisatasu maksmiseks. Hageja arvates oleks lisatasu maksmine kostjale peale töölepingu lõpetamist vastuolus ka üldiste töökorralduse põhimõtetega. See ei ole tööandja juures väljakujunenud tavaks. Lisaks ülaltoodule peab töölt lahkunud reisikonsultandi klientidega tööd jätkama, sest vajalik on teha kõik reisi vormistamiseks vajalikud toimingud. Alusetu ja põhjendamatu on lisatasu maksmine tegelikult tegemata töö eest. Hageja ei nõustu kostja positsiooniga, et mainitud kokkulepe oli tehtud edasilükkava tingimusega ning seoses sellega kostjal on õigus lisatasu saamiseks ka peale töölepingu lõppemist. Poolte vahel taolist kokkulepet ei olnud ja see ei oleks vastanud ka tööandja tahtele. Selliste tingimuste olemasolul ei oleks tööandja kokkulepet sõlminud. Töölepingu lõppemisega 3
(14)lõppevad ka pooltevahelised õigused ja kohustused, sh ka lisatasu maksmise osas. Kui avaldaja on seisukohal, et temaga sõlmitud leping lõppes
  1. juulil
  2. a, siis sellest ajast lõppes tal ka lisatasu saamise õigus. Sama kinnitavad ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 195 lõike 2 sätted. Kostja on tööl olnud juuni, juuli ja augusti 63-st tööpäevast ainult 21 tööpäeva.
  3. Hageja vastutust käesolevas vaidluses tuleb piirata, kuna see oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane ja mõistlikult vastuvõtmatu. Hageja palub arvestada kõiki asjaolusid, sh poolte käitumist vaidluse tekkimisel. Kostjal tekkis tööraamatu nõue alates
  4. oktoobrist
  5. a, s.o viie päeva möödumisel peale tööle ennistamisest loobumist. Kostja on käesolevas vaidluses pahauskne ja kuritarvitab seadusega antud õigusi. Kostja seisukoht
  6. Kostja hagi ei tunnista ning palub jätta see rahuldamata, kuna töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik.
  8. juulil
  9. a teatas hageja tegevdirektor M.L., et
  10. juulil
  11. a lõpetatakse kostjaga tööleping ning käskis esitada müügiaruande, sularaha aruande ning anda üle kassa ja töövahendid. M.L. teatas, et tööleping lõpetatakse töölepinguseaduse (TLS) § 76 alusel poolte kokkuleppel, kokkuleppe tingimusi kostja küsimise peale aga ei selgitatud, mistõttu on arusaamatu hageja esindaja väide töölepingu kokkuleppel lõpetamise kui heade suhete säilitamise kohta. Enne tööpäeva lõppu andis tegevdirektor kostjale töölepingu lõpetamise kande, teatades, et töösuhe on lõppenud. Kostja teatati, et tema tööraamat on kadunud. Lõpparve lubas tööandja kostjale üle kanda
  12. juulil
  13. a, mida ta tegi aga
  14. juulil
  15. a. Kuna tööandja vormistas kostja töölepingu lõpetamise, ei saa hageja selgituse kohaselt pangaülekande märget pidada ekslikuks, mida hageja tagantjärgi püüab väita.
  16. augustil
  17. a raamatupidaja poolt saadetud e-kirjas juulikuu palgaarvestuse kohta ei mainita sõnagi ekslikust kandest. Arvestades eeltoodut lõpetas tööandja
  18. juulil
  19. a kostjaga töölepingu TLS § 76 alusel poolte kokkuleppel. Kuna töölepingu lõpetamiseks kostjaga kokkulepe puudus, siis puudus alus töölepingu lõpetamiseks poolte kokkuleppel ja kostjaga töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik.
  21. augustil
  22. a esitatud avalduses TVK-le vaidlustas kostja töölepingu lõpetamise ning soovis tööle ennistamist.
  23. oktoobril
  24. a täiendavas avalduses palus kostja, tuginedes TLS § 117 lõikele 2 tööle ennistamisest loobudes, mõista välja hagejalt kostja kasuks hüvitus töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest. Hageja esindaja väited puhkuse ja puhkuselt tuleku, tööle ilmumata jätmise, töölepingu lõpetamise võimaluse kohta TLS § 86 punkti 6 alusel, töölepingu kehtivana käsitlemise ja töötajapoolse töölepingu täitmise nõude õiguse kohta, on alusetud ja ebaõiged. Pärast töölepingu lõppemist
  25. juulil
  26. a puudus kostjal kohustus teha tööd ning alluda tööandja juhtimisele ja kontrollile. Seega ei saanud tööandja ühepoolselt anda kohustuslikke käskkirju või korraldusi või määrata distsiplinaarkaristust. Pärast töölepingu lõppemist puudub töösuhe ja töötaja ei saa jääda ühepoolselt puhkusele või jätta tööle ilmumata.
  27. Kuna enne
  28. juulit
  29. a kostjaga töölepingu lõpetamist oli ta esitanud avalduse puhkusele jäämiseks alates
  30. juulist
  31. a, kuid vastavalt puhkuseseaduse (PuhkS) § 24 lõikele ei olnud puhkuserahad
  32. juulil
  33. a laekunud ning kuna lõpparve, mille tööandja pidi välja maksma
  34. juulil
  35. a oli maksmata, siis arvestades tööandja poolseid ebaselgeid väiteid, jäi kostjale mulje, et esitades 4
(14)puhkuseavalduse veekord, on tal võimalik kätte saada lõpparve, mille
  1. juulil
  2. a tööandja jättis maksmata.
  3. Pärast töölepingu lõppemist
  4. juulil
  5. a helistas kostja M.L.le, soovides lahendada kostja ebaseadusliku töölepingu lõpetamise küsimuse töövaidlusorgani väliselt. Selleks lepiti tööandja ettepanekul kokku kohtumine
  6. augustil
  7. a hageja juhatuse liikme A.J.ega, kes tunnistas kohtumisel, et töölepingu lõpetamine on toimunud ebaseaduslikult, kuid kostja ennistamine ei ole hea mõte. Pooled leppisid kokku, et vaidluse lahendamine on võimalik hüvitise maksmisega, lisaks nõudis kostja saadaoleva töötasu väljamaksmist ja tööraamatu kätteandmist.
  8. augustil
  9. a helistas kostjale A.J., kes pakkus kokkuleppel vaidluse lahendamiseks kompensatsiooni.
  10. augustil
  11. a sai kostja tähitud kirjaga tööandja ettepaneku poolte kokkuleppel töölepingu lõpetamiseks ja eraldi lehel kostja nimel valmis trükitud nõusoleku kokkuleppeks ilma tingimusteta. Kuna kirjas saadetud ettepanek ei kajastanud mitte töövaidluse kokkuleppel lahendamise tingimusi ning kompensatsiooniks pakutav summa ei katnud kostja müügist saadavat lisatasu, näitas see tööandja soovi vaidluse lahendamist venitada võimalike nõuete aegumiseni.
  12. Enne töövaidluskomisjonile kostja avaldusele vastuse esitamist ei pidanud hageja kostjat puhkusel viibijaks, mida lisaks eeltoodule kinnitab asjaolu, et kuni
  13. septembri
  14. a käskkirja nr 1 vormistamiseni, ei ole hageja seda väitnud ka kostjaga peetud e-kirjavahetuses. Hageja oli sulgenud kostja kasutuses olnud arvutikoodid reiside broneerimissüsteemis. Samuti on kostjale kinnitanud mitmed isikud, et nende pöördumisel hageja kontorisse ja kostjat küsides, vastati juba juulisaugustis, et kostja ei tööta hageja juures.
  15. Hagejalt tööle ennistamise käskkirja saamisel
  16. septembril
  17. a oli kostja õigustatud sellele mitte reageerima ja nõudma vaidluse lahendamist töövaidlusorgani poolt. Seda enam, et töövaidluskomisjoni
  18. septembri
  19. a istungini oli jäänud vaid nädal ja hagejal oli teada kostja seisukoht, et tööle ennistamisest kostja loobub. Tööandja pahatahtlikkust kinnitab nimetatud käskkirjas toodud lause, et talle teadaolevalt kostja töötab juba teises äriühingus.
  20. Ebaõige on hageja väide, et kostja ei saanud muuta tööle ennistamise nõuet hüvituse nõudeks. Kostjal oli õigus nõuda töövaidlusorganilt vaidluse läbivaatamist. Loobumine tööle ennistamisest ei ole tagasivõetav, kui töövaidlusorgan on selle nõude osas oma otsuse teinud. Seega esitades
  21. oktoobril
  22. a TVK istungi alguses nõude muudatuse vastavalt TLS § 117 lõikele 2, oli nõue seaduslik ja esitatud õigeaegselt.
  23. Väär on hageja seisukoht, et tööraamatu nõue tekkis kostjal alles
  24. oktoobril
  25. a. Hageja väljastas kostjale tööraamatu dublikaadi
  26. oktoobril
  27. a. Seega on tööandja kinni pidanud kostja tööraamatut ning on kohustatud maksma TLS § 119 lõike 1 alusel keskmist palka 74 päeva eest.
  28. Kostja ei nõustu ka hageja seisukohaga, et palga maksmise kohustus lõpeb koos töölepingu lõppemisega. Alates
  29. augustist
  30. a lisatasu maksmine oli tööandja kohustus. Töölepingus tulemustasu kokku leppimisel on tegemist tsiviilseadustiku üldosa seaduses (TsÜS) § 102 mõttes edasilükkava tingimusega tehinguga. Lisatasu summad, mis olid selgunud
  31. juuliks
  32. a tuli välja maksta koos lõpparvega. Ülejäänud broneeringutelt laekuvate arvete alusel selgunud lisatasu väljamaksmise kohustus oli arvestuskuule järgneva kuu
  33. kuupäev. Juulikuu lisatasu maksis hageja välja
  34. oktoobril
  35. a summas 5 929 krooni. Töövaidluskomisjonile esitatud lisatasu nõudeid augustikuu eest 12 075, 36 krooni ja septembrikuu eest 19 944, 40 krooni tööandja töövaidluskomisjonis ei vaidlustanud. 5
(14)
  1. Lõpparve maksis tööandja välja osaliselt
  2. juulil
  3. a, s.t ei maksnud välja juuni vähemsaadud põhipalka ja juulikuu lisatasu, mis töölepingu lõpetamise päevaks oli teada. Vastavalt PalS § 32 ja TLS § 74 lõikele 2 pidi tööandja maksma töölepingu lõpetamisel välja lõpparve.
  4. juunist kuni
  5. juulini
  6. a oli kostja haige ja seega pidi tööandja arvestama ja maksma kostjale põhipalka 5 tööpäeva eest summas 2061, 25 krooni. Tegelikult arvestati põhipalgaks 1649 krooni, seega 412, 25 krooni vähem.
  7. Võrreldes tööandja esindaja seisukohta
  8. oktoobri 2004.a vastuse puntiga 2.4.1 TVK-le on see juunikuu palga maksmata jätmise osas muutunud. Varem märkis tööandja, et
  9. juunil
  10. a oli kostja haige. Kuna tõendamaks töötamist esitas kostja TVK-le tõendina haiguslehe ja väljatrüki
  11. juunil
  12. a vormistatud reisikindlustuspoliisist, väidab hageja alusetult, et kostja
  13. juunil 2004.a ei töötanud. Kostjale on väljamaksmata lisatasu
  14. a augustikuu eest, s.o 12 075, 36 krooni. Nimetatud summas esitas kostja nõude töövaidluskomisjonis ja tööandja lisatasu suurust ei vaidlustanud. Seega pidi tööandja kostjale lõpparve välja maksma
  15. juuliks
  16. a.
  17. Hageja on viidanud VÕS-i §-des 6 ja 7 nimetatud hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetele, kuid ta ise ei ole neid põhimõtteid järginud ja seetõttu palub kostja jätta tähelepanuta hageja väited kostja pahausksuse ja õiguste kuritarvitamise kohta. Vastuhagi ja selle aluseks olevad asjaolud
  19. märtsil
  20. a toimunud eelistungil esitas E.L. vastuhagi D.W.T. AS-i vastu, milles palus tunnistada temaga töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks, välja mõista D.W.T. AS-ilt tema kasuks hüvituse töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest 252 515, 40 krooni, vähemsaadud põhipalga summas 412, 25 krooni, augustikuu lisatasu 120 075, 36 krooni ja septembrikuu lisatasu 19 944, 40 krooni. Kostja palus hagejalt välja mõista enda kasuks ka ühe kuu keskmise palga summas 42 085, 90 krooni lõpparve maksmisega viivitamise eest ning keskmise palga iga tööraamatu kätteandmisega viivitatud päeva eest, s.o 74 päeva eest summas 149 513, 30 krooni ning kohustada hagejat väljastama kostjale tööraamatu.
  21. Kostjaga töölepingu lõpetamine
  22. juulil
  23. a oli ebaseaduslik, kuna puudus sellekohane kokkulepe. Kostja ei nõustu TVK poolt töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest väljamõistetud hüvituse suurusega, milleks on 20 204, 50 krooni. Väljamõistetud hüvitis on põhjendamatult väike. Kuna töölepingu lõpetas hageja ja kostja töölepingu lõpetamiseks soovi pole avaldanud, tekitas tööandja TLS § 76 alusel töölepingu lõpetamisega olukorra, kus kostja jäi ilma tööst ja sissetulekust, samuti jäi ta ilma võimalikest TLS §-des 87 ja 90 ettenähtud rahalistest hüvitustest. Töölepingu lõpetamisega TLS § 76 alusel tekitas hageja situatsiooni, kus kostja jäi ilma võimalusest saada pärast töölepingu lõpetamist töötuks jäämisel hüvitust Töötukassalt.
  24. Tööandja maksis kostjale vähem
  25. a juunikuu põhipalka. Tööandja pidas kinni kostja lõpparvet. Hageja poolt on kostjale välja maksmata ka lisatasu
  26. a augusti ja septembri kuude broneeringutelt. Lõpparve maksis tööandja välja osaliselt
  27. juulil
  28. a, s.t ei makstud välja
  29. a juuni vähemsaadud põhipalka ja juulikuu lisatasu, mis töölepingu lõpetamise päevaks oli teada. Hageja oli vähem arvestanud ja vähem maksnud
  30. a juunikuu palka.
  31. juunist kuni
  32. juulini
  33. a oli kostja haige. Seega pidi tööandja arvestama ja maksma kostjale põhipalka 5 tööpäeva eest, summas 2062, 25 krooni. Tegelikult arvestati põhipalgaks 1649 krooni, seega 412, 25 krooni vähem. Juunikuu töötasu maksis tööandja kostjale välja 6
(14)TVK
  1. novembri
  2. a otsuse alusel, viivitamata täitmise korras
  3. novembril
  4. a summas 412, 25 krooni.
  5. juunil
  6. a täitis kostja oma tööülesandeid hageja juures, mida kinnitavad ka esitatud reisikindlustuspoliisid.
  7. Käesolevaks ajaks on kostjale välja maksmata lisatasu augustikuu
  8. a eest 12 075, 36 krooni ja septembri
  9. a eest summas 19 944, 40 krooni. Nimetatud summade kohta esitas kostja nõude TVK-s ning tööandja lisatasude suurust ei vaidlustanud.
  10. Tööandja ei väljastanud kostjale õigeaegselt tööraamatut ning pidas seda kinni 74 päeva. Vastavalt TLS § 74 lõikele 2 pidi tööandja töölepingu lõpetamise päeval, s.o
  11. juulil
  12. a kostjale kätte andma tööraamatu. Tööandja seda ei teinud teatades, et nad ei leia tööraamatut, mis on ilmselt ära kaotatud. Seega tulenevalt TLS § 119 lõikest 1 on hageja kohustatud maksma kostjale tööraamatu kinnipidamise eest 149 513, 30 krooni, kuna kostja keskmine päevapalk on 2020, 45 krooni. Hageja seisukoht
  13. Hageja vastuhagi ei tunnista. Kostja ei vaidlustanud TVK otsust seaduses ettenähtud ühekuulise tähtaja jooksul. Kostja esitas enda nõuded alles
  14. märtsil
  15. a, rikkudes sellega individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lõiget 2 ja seetõttu palub hageja rakendada kostja nõuete osas aegumist.
  16. Hagejal oli õigus käsitleda töölepingut kehtivana ning nõuda selle täitmist kostja poolt. Samas töölt ärajäämisega kinnitas kostja nõustumust lugeda tööleping lõppenuks poolte kokkuleppel. Kuna kostja esitas avalduse TVK-le, siis leidis hageja, et tegemist on kahetsusväärse arusaamatusega, milles on süüdi nii tööandja kui ka töötaja.
  17. Praktiliselt kohe peale puhkuse lõppu asus kostja tööle TT AS-i. Antud asjaolu kinnitab seda, et kostjal oli eelnevalt uus töökoht leitud ning ta ei soovinud töösuhte jätkamist hagejaga. Seoses uue töökoha kiire leidmisega ei tekkinud kostjal mingit varalist kahju. Seega, kui isegi lugeda töölepingu lõpetamine kostjaga ebaseaduslikuks, on igati põhjendatud hüvitus mitte üle 10 keskmise päevapalga. Esimese astme kohtu otsus
  19. juuli
  20. a otsusega otsustas Tallinna Linnakohus jätta D.W.T. AS-i hagi rahuldamata ning rahuldada osaliselt E.L. vastuhagi, tunnistades E.L.ga sõlmitud töölepingu nr 009 poolte kokkuleppel
  21. juulil
  22. a lõpetamise ebaseaduslikuks ning lugedess E.L. ja D.W.T. AS-i vahel sõlmitud töölepingu nr 009 lõppenuks TLS § 79 lõike 1 alusel töötaja algatusel E.L. teise tööandja juurde tööle asumisele eelnevast päevast. Kohus otsustas mõista D.W.T. AS-ilt kostja kasuks välja hüvitise töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest E.L. kahe kuu keskmise palga ulatuses summas 84 171, 80 krooni,
  23. a juunikuu eest vähemarvestatud töötasu summas 412, 25 krooni,
  24. a augustikuu lisatasu 12 075, 36 krooni,
  25. a septembrikuu lisatasu 19 944, 40 krooni ja lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest ühe kuu keskmise palga 42 085, 90 krooni. Samuti otsustas kohus välja mõista hagejalt tööraamatu kätteandmisega viivitatud aja eest keskmise palga summas 149 513, 30 krooni.
  26. Kohus otsustas jätta rahuldamata E.L. nõude D.W.T. AS-i vastu E.L.le tööraamatu väljastamiseks kohustamiseks ning mõista D.W.T. AS-ilt välja riigituludesse riigilõivu 16 168 krooni ja E.L. kasuks kohtukulud õigusabi näol summas 7 179 krooni.
  27. Vastuhagi on esitatud tähtaegselt ja seetõttu jätab kohus hageja taotluse aegumise kohaldamiseks rahuldamata. 7
(14)
  1. Hageja lõpetas
  2. juulil
  3. a kostjaga töölepingu poolte kokkuleppel ilma kostja vastava kirjaliku nõusolekuta, seega selleks ettenähtud protseduurireegleid oluliselt rikkudes, mistõttu on töölepingu lõpetamine ebaseaduslik. Hageja väited, et kostjaga tegelikult töölepingut ei lõpetatud, vaid kostja jäi
  4. juulist
  5. a puhkusele ja talle kanti üle puhkusetasu, mida maksekorralduses ekslikult nimetati lõpparveks, on vastuolus tegelike asjaoludega. Kostja seletust ja hageja
  6. septembri
  7. a käskkirja nr 1 punktist 2 nähtuvalt sulges hageja kostja broneerimiskoodid, mida töötaja puhkusele minnes ei tehta. Kostjale
  8. juulil 2004, s.o eelviimasel tööpäeval enne väidetavat puhkust, puhkusetasu ei makstud. Nähtuvalt hageja tegevdirektori
  9. juuli
  10. a e-kirjast kostjale, esitas tööandja pangale maksekorralduse reedel
  11. juulil 2004, seega vastavalt PalS §-le 32 kostjaga töölepingu lõpetamise päeval ja summa laekus kostja pangaarvele esmaspäeval,
  12. juulil
  13. Seega kanti kostja pangaarvele teadlikult lõpparve, mitte puhkusetasu ning mingit eksitust maksekorralduses tasu liigi märkimisel ei olnud.
  14. Samuti tõendab kostja ja hageja juhatuse liikme A.J.e kohtumine
  15. augustil
  16. a asjaolu, et tööleping kostjaga lõpetati
  17. juulil
  18. Kohtumisel osalenud tunnistaja Epp Eelmaa sõnul A.J. tunnistas töölepingu lõpetamise ebaseaduslikkust, kohtumisel räägitu sisuks oli kohtuvaidluse vältimine ja asja lahendamine hüvituse maksmise kokkuleppega. Alust ei ole kahelda tunnistaja usaldusväärsuses. Hageja tunnistaja ütluste tõepärasust ei vaidlustanud. Nimetatud kohtumine lükkab ümber ka hageja väited, et kostja käitus pahatahtlikult, sest ei püüdnud pärast puhkuse lõppu tööandjaga vaidlust kokkuleppel lahendada.
  19. Hageja poolt
  20. juulil
  21. a koostatud töölepingu nr 009 lisa nr 1 „Töölepingu lõpetamine“ on TLS § 73 lõike 1 nõuetele vastav kanne töölepingu lõpetamise kohta, mitte töölepingu lõpetamise ettepanek. Töölepingu poolte kokkuleppel lõpetamise ettepanekuna tuleb käsitleda hageja poolt kostjale
  22. juulil
  23. a epostiga saadetud kirja. Ka hageja ise pidas
  24. juulil
  25. a töölepingu lisa koostamist tegelikult töölepingu lõpetamise vormistamiseks, mitte töölepingu lõpetamise ettepaneku tegemiseks.
  26. Lisaks eelnevale tõendab kostjaga töölepingu
  27. juulil
  28. a lõpetamise fakti asjaolu, et hageja ennistas
  29. septembril
  30. a käskkirjaga nr 1 kostja tööle, soovides rahuldada kostja töövaidluskomisjonile esitatud nõuet. Selle käskkirja andmisega võttis hageja sisuliselt õigeks, et kostjaga töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik. Töölepingu ebaseadusliku lõpetamise korral ei ole hüvitise suurus seatud sõltuvusse sellest, kas töötaja asus teise tööandja juurde või mitte. Hüvitise suuruse määramisel võtab kohus arvesse, et pooled olid töösuhte lõpetamise vajaduse osas sisuliselt üksmeelel, kuid vaieldi töösuhte lõpetamise tingimuste üle; kostja nõusolek kokkuleppel töölepingu lõpetamiseks puudus;
  31. septembri
  32. a käskkirja kättesaamise järel, s.o kaks kuud pärast töölepingu lõpetamist, oleks kostjal soovi korral olnud võimalus hageja juures uuesti tööle asuda; töölepingu lõpetamise tõttu ilma seadusliku aluseta jäi kostja ilma töötuskindlustushüvitise saamise võimalusest ning võimalikest TLS §-des 87 ja 90 ettenähtud rahalistest hüvitustest. Seega tuleb eeltoodu alusel töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hagejalt välja mõista hüvitis kostja kahe kuu keskmise palga ulatuses. Hagejalt väljamõistetava hüvitise summa on seega 84 171, 80 krooni.
  33. Kostja nõue lõpparve kinnipidamise eest hüvituse saamiseks on põhjendatud. Kostjale väljamakstud lõpparve ei sisaldanud juunikuu vähemarvestatud palka ja juulikuu lisatasu. Seega viivitas hageja lõpparve väljamaksmisega. PalS § 32 lg 2, mis võimaldas lõpparve summa aluse või suuruse vaidluse korral lõpparvet osaliselt maksta, on alates
  34. juunist
  35. a kehtetu ning hageja viide sellele ei ole kohane. 8
(14)
  1. Kohtule esitatud reisikindlustuspoliiside väljatrükkidega on tõendatud, et kostja täitis
  2. juunil
  3. a tööülesandeid. Haiguslehe järgi oli kostja haiguslehel 8.-
  4. juunil
  5. a. Hageja väited, et kostjal ei ole õigust saada töötasu selle päeva eest, kuna ta tegelikult töö juures ei viibinud ja võis reisikindlustuse lepinguid teha ka kodus asuvalt arvutilt, ei anna alust töötasu maksmata jätmiseks. Muid vastuväiteid hageja kostja töötasu nõudele
  6. juuni
  7. a eest ei ole esitanud. Pealegi on töölepingu punkti 2.
  8. kohaselt kostja tööülesannete täitmise asukohaks märgitud Tallinn, Eesti Vabariik, seega võis kostja tööülesandeid täita ka väljaspool tööandja ruume.
  9. Väär on hageja seisukoht, et kostjal oli õigus nõuda vähemarvutatud ja -makstud juunikuu palga eest PalS § 35 alusel viivist palga maksmisega viivitamise eest 0,5% päevas maksmisele kuulunud summast, mitte TLS § 119 lõike 2 alusel keskmist palka lõpparve kinnipidamise eest. PalS-ga ettenähtud viivist saab arvestada palga maksmisega viivitamisel kuni töölepingu lõpetamise päevani. Kostja ei ole palga maksmisega viivitamise eest viivise nõuet käesolevas tsiviilasjas esitanud. Kuna vähemmakstud juunikuu palga ja juulikuu lisatasu kostjale lõpparvega koos välja ei makstud, siis ei sisaldanud lõpparve kõiki saadaolevaid summasid ja tegemist on lõpparve kinnipidamisega. Vähemarvestatud juunikuu palga maksis hageja kostjale välja
  10. novembril
  11. a, juulikuu lisatasu
  12. oktoobril
  13. a. Seega on hageja lõpparvega viivitanud üle kolme kuu ning lõpparve kinnipidamise eest tuleb välja mõista kostja ühe kuu keskmine palk summas 42 085, 90 krooni.
  14. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et töölepingu lõpetamise päeval kostjale tööraamatut kätte ei antud. Hageja andis kostjale tööraamatu dublikaadi
  15. oktoobril
  16. a. Seega pidas hageja kostja tööraamatut kinni 74 päeva, mille eest tuleb hagejalt kostjale välja mõista keskmist palka 149 513, 30 krooni. Hageja väited, et tööle asumisel kostja tööandjale tööraamatut ei esitanud, on paljasõnalised ja kantud püüdest vastutusest vabaneda. Alust ei ole kahelda kostja väites, et ta andis tööle asumisel tööraamatu hagejale.
  17. E.L. nõue kohustada hagejat talle väljastama tema tööraamatu, tuleb jätta rahuldamata. Hageja andmetel E.L. tööraamatut hageja käes ei ole. Kostjale on hageja väitnud, et tööraamat on kadunud. Dublikaadi väljastamine on sellisel juhul tööraamatu väljastamise nõude täitmise ainuvõimalik viis. Seega tööraamatu dublikaadi väljastamisega oli E.L. nõue täidetud enne vastuhagi esitamist, mistõttu E.L.l puudub vastav nõudeõigus ja tema tööraamatu väljastamise nõue tuleb jätta rahuldamata.
  18. Hageja ja kostja leppisid töölepingus kokku lisatasu maksmiseks selged näitajad ja tingimused. Poolte kokkuleppe kohaselt kohustus tööandja maksma kostjale 2% broneeringutelt laekuvatelt arvetelt arvestuskuule järgneva kuu
  19. kuupäevaks. Seega peavad kostjal lisatasu saamise õiguse tekkimiseks olema täidetud kaks olulist tingimust: kostja on teostanud broneeringu ja broneeringu arve on laekunud. Broneeringuid sai kostja teha ja oli kohustatud tegema töölepingu lõpetamise päevani ning on selge, et nende broneeringute laekumine sai toimuda alles pärast töölepingu lõppemist. Tehtud töö eest on kostjal õigus saada tasu vastavalt kokkuleppele. Lepingu kehtimise ajal tehtud töö eest on kostjal õigus saada kokkulepitud premiaalse iseloomuga lisatasu. Kui selle suurus selgub alles pärast töölepingu lõppemist laekuvatest summadest, tuleb lisatasu vastavalt töölepingus kokku lepitule välja maksta laekumise kuule järgneva kuu
  20. kuupäevaks.
  21. Hageja juures kehtiv töötajate õigusi rikkuv tava mitte maksta lisatasu peale töölepingu lõppemist, ei ole kostjaga kokkulepitud lisatasu maksmisest keeldumise seaduslik alus. Ka on hageja tegelik käitumine väidetava tavaga vastuolus. Hageja
  22. 9
(14)septembri
  1. a e-kirjast nähtuvalt pidas hageja täpset arvestust kostja broneeringute kohta. Kostja taotlusel väljastatud müügiandmed ulatuvad
  2. a aprillikuuni. Ainetu on hageja väide, et peale töölepingu lõppemist ei saa lisatasu kostjale maksta, kuna tööd tema klientidega tuleb jätkata, sest klient võib broneeringu tühistada või paluda vormistada selle teise isiku nimele, samuti tuleb teistel töötajatel kindlustused vormistada ja reisipaketid kliendile üle anda pärast kostjaga töölepingu lõpetamist. Hageja juures peetakse broneeringute ja laekumiste kohta arvestust töötajate kaupa, töölepingu punkti 4.
  3. kohaselt on kostja õigus saada lisatasu seotud ainult konkreetselt tema tehtud broneeringute laekumisega. Seega tühistatud või muudetud broneeringute eest ei teki hagejal kostjale lisatasu maksmise kohustust ega kostjal selle nõudmise õigust. Töölepingus ei ole lisatasu maksmist seotud klientide broneeringujärgse teenindamisega. Seega kostja vastuhagis esitatud nõue mõista hagejalt välja 2% tema poolt töölepingu kehtivuse ajal teostatud broneeringute arvetelt, mis on laekunud pärast töölepingu lõppemist
  4. a augustis ja septembris, on põhjendatud. Kostjale
  5. septembril
  6. a väljastatud müügiandmetest nähtuvalt oli
  7. augustist kuni
  8. augustini 2004 kostja broneeringutelt laekunud 603 768 krooni ja
  9. septembri kuni
  10. septembri 2004 broneeringutelt 637 440 krooni. Seega on väljamõistetav lisatasu
  11. a augustikuu eest 12 075, 36 krooni ja septembrikuu eest 19 944, 40 krooni. Lisatasu suurust hageja vaidlustanud ei ole.
  12. Hageja maksis töövaidluskomisjoni
  13. novembri
  14. a otsuse viivitamata täitmise korras
  15. novembril
  16. a kostjale välja vähemarvestatud
  17. a juunikuu palga 412, 25 krooni ja juulikuu lisatasu 5929 krooni. Kostja taotleb vastuhagis jätkuvalt vähemarvestatud palga summas 412, 25 krooni väljamõistmist hagejalt. Hagiavalduse kohtusse esitamise tõttu töövaidluskomisjoni otsus ei jõustunud, seega tuleb rahuldada vähemarvestatud palga väljamõistmise nõue. Kostjale selle summa kahekordselt väljamaksmise vastuväite võib hageja esitada kohtuotsuse täitmise käigus. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
  18. Apellant leiab, et kohus on otsuse tegemisel hinnanud valesti asjas kogutud tõendeid, rikkunud oluliselt protsessiõiguse norme ning ebaõigesti rakendanud materiaalõigust ja seetõttu palub ta linnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldataks ja vastuhagi jäetaks rahuldamata.
  19. Kohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole hageja taotlus aegumise kohaldamiseks põhjendatud, ei ole kooskõlas seadusega. ITVS § 24 lg 1 võimaldab pooltel töövaidluskomisjonis langetatud otsuse läbivaatamiseks pöörduda kohtusse üksnes komisjoni otsusega mittenõustumise korral. Hageja kasutas seadusest tulenevat õigust. TVK ei võtnud seisukohta töölepingu lõpetamise seaduslikkuse üle. Sellele vaatamata nõustus kostja TVK otsusega ja seaduses ettenähtud ühekuulise tähtaja jooksul kohtusse ei pöördunud. Kostja esitas enda nõuded alles
  20. märtsil
  21. a, rikkudes sellega ITVS § 6 lõiget
  23. Kohtusse pöördumisel ei pea esitama kõiki neid nõudeid, mis olid esitatud TVK-le. Hagejal puudus põhjus esitada kohtusse nõue tunnistada töölepingu lõpetamine kostjaga seaduslikuks, kuna sellist otsust TVK ei langetanud. Sellele asjaolule kostja tähelepanu ei pööranud ning jättis kohtusse tähtaegselt pöördumata. See annab hagejale põhjendatud õiguse nõuda aegumise kohaldamist.
  24. Töölepingut ei saa lõpetada pangaülekandega, isegi kui maksekorraldusel on kirjas, et tegemist on lõpparvega. Ükski hageja juhatuse liige ei ole langetanud otsust kostjaga töölepingu lõpetamise kohta. Hageja tegi kostjale kirjaliku ettepaneku 10
(14)töölepingu lõpetamiseks. Kostja märkis sellele, et vajab täiendavat mõtlemisaega. Seega kostja üheselt mõistetavalt ei keeldunud talle tehtud ettepanekust. Samal päeval pidasid pooled samas küsimuses e-kirjavahetust, milles selgitasid töölepingu lõpetamise õiguslikku alust. Kasutaja paroolide sulgemine oli põhjendatud, kuna puhkuse ajaks on tööleping peatatud. Puhkuse ajal ei tea töötaja, mis büroos toimub ning omades juurdepääsu tööfailidele, võib ta teostada põhjendamata ja alusetuid toiminguid. Tööandjal on õigus töötaja paroolid sulgeda ka töölepingu kehtivuse ajal. Seega seda asjaolu ei saa lugeda töölepingu lõpetamist tõendavaks asjaoluks.
  1. Kohtumine hageja juhatuse endise liikme A.J.e ja kostja vahel leidis aset
  2. augustil
  3. a ning selleks ajaks oli kostja juba esitanud avalduse töövaidluskomisjoni tööle ennistamiseks. Kostja kohtumisel A.J.ega arutati ainult võimalikke kokkuleppeid ja kostja poolt palutud kompensatsiooni suurust. See tõendab seda, et kostja tegelikult ei soovinud töösuhte jätkamist hagejaga. Selleks ajaks oli ta ka endale uue töökoha leidnud. Kohus tuvastas õigesti, et pooled olid töösuhte lõpetamise vajaduse osas sisuliselt üksmeelel. Hageja märkis juba enda vastuses TVK-le, et kostja töö tulemused olid head ning temal ei olnud midagi selle vastu, et kostja jätkaks tööd hageja juures.
  4. Tuginedes TVK-le esitatud avaldusele ning selles üheselt väljendatud tahteavaldusele, ennistas hageja
  5. septembri
  6. a käskkirjaga kostja tööle alates kostja poolt teate kättesaamise päevale järgnevast päevast. Kostja sai teate kätte
  7. septembril
  8. a. Järgmisel päeval kostja tööle ei ilmunud ja tööandjaga ühendust ei võtnud. Hageja saatis
  9. oktoobril
  10. a avaldajale kirja, milles palus temaga viivitamatult ühendust võtta ning teatada, kas kostjal on mõjuv põhjus tööl mitte käimiseks või tegelikult ei soovi ta töösuhte jätkamist hagejaga. Kirjas oli juttu mitte käsust, vaid palvest informeerida hagejat kostja soovidest ja edasisest tegevusest. Kostja ei reageerinud ka sellele teatele ning esitas
  11. oktoobril
  12. a TVK-le täiendava avalduse, milles loobus tööle ennistamise nõudest ja palus välja mõista kompensatsiooni kuu kuupalaga ulatuses. Hageja ei ole kohustatud ootama töövaidlust lahendava organi otsust avaldaja nõude rahuldamiseks ja tema tööle ennistamiseks, tal on õigus kaitsta oma huvisid ja võtta ette ka samme töötaja õiguste väidetava rikkumise vältimiseks või lõpetamiseks omal algatusel.
  13. Tööle ennistamisega oli kostja nõue täidetud ja tema õiguste väidetav rikkumine lõpetatud. Avaldajal on õigus muuta TVK-le esitatud nõudeid, kuid mitte peale seda, kui esialgne nõue on täidetud. Hilisem loobumine tööle ennistamise nõudest näitab kostja pahatahtlikkust ning tegelikku soovimatust töösuhte jätkamiseks peale väidetavat töölepingu lõpetamist.
  14. Kohus ei võtnud seisukohta küsimuses, millist õiguslikku tagajärge omas kostja tööle ennistamine. Samas on sellel küsimusel suur tähtsus, kuna sellest sõltub mitmete kostja nõuete rahuldamine või rahuldamata jätmine. Praktiliselt kohe peale puhkuse lõppu asus kostja tööle TT AS-i, mis samuti kinnitab tema soovimatust jätkata tööd hageja juures.
  15. Hageja ei pea temalt hüvitise väljamõistmist põhjendatuks eelkõige seetõttu, et ei ole süüdi töölepingu ebaseaduslikus lõpetamises. Kui lugeda tööleping lõpetatuks ebaseaduslikult
  16. juulil
  17. a ning
  18. septembril
  19. a töösuhe poolte vahel ei taastunud, siis ei pea hageja temalt väljamõistetud hüvitise suurust põhjendatuks. Kohus jättis arvestamata hüvitise suuruse kindlaksmääramisel sellised käesolevas vaidluses tähtsust omavad asjaolud nagu kostja poolt nõuete muutmine peale tööle ennistamist, oma seisukohtade muutumisest mitte teatamine hagejale, hageja informeerimata jätmine soovimatusest lõpetada tööleping poolte kokkuleppel jne. Hüvitise suuruse kindlaksmääramiseks puuduvad kindlad kriteeriumid, kuid selle 11
(14)suurus peab olema õiglane ning arvestama kummagi töölepingu poole käitumist nii töölepingu lõpetamisel kui ka sellele järgneval perioodil.
  1. Õige ei ole kohtu seisukoht, et kostja nõue lõpparve kinnipidamise eest hüvituse väljamõistmiseks on põhjendatud, kuna lõpparve ei sisaldanud juunikuu palka ja juulikuu lisatasu. Ekslik on kohtu arvamus, et kui töötaja tööülesannete täitmise kohaks töölepingus on märgitud Tallinn, Eesti Vabariik, siis töötaja võib oma tööd teha ükskõik kus Tallinna linna territooriumil. Kui töötaja ei saa oma tavalisse töökohta tulla ja soovib erandkorras ühe päeva töötada kodus, peab ta selleks saama tööandjalt nõusoleku. Kostja töö oli seotud suhtlemisega inimestega, kes reeglina kasutasid selleks isiklikke kontakte või büroo lauatelefone. Töötades kodus ei saanud kostja oma tööülesandeid täies mahus täita. Kohtu seisukoht lisatasu väljamaksmise osas koos lõpparvega on vastuoluline. Ühelt poolt luges kohus, et lõpparvet oli kinni peetud, kuna see ei sisaldanud juulikuu lisatasu. Samal ajal leidis kohus, et kui lisatasu suurus selgub alles pärast töölepingu lõppemist laekuvatest summadest tuleb see vastavalt töölepingus kokkulepitule välja maksta laekumise kuule järgneva kuu
  2. kuupäevaks. Kui hagejal puudus kohustus maksta kostjale palka töölt puudutud päeva eest ja lisatasu ei saanud kuuluda lõpparve hulka, siis puudub alus temalt hüvituse väljamõistmiseks lõpparve kinnipidamise eest.
  3. Kohtu seisukoht, et hageja hoidis kostja tööraamatut kinni 74 päeva, ei ole põhjendatud, kuna kostja esitas alles
  4. augustil
  5. a avalduse tööraamatu väljastamiseks posti teel. Seega kui isegi tööandja pidas kinni kostja tööraamatut, siis mitte 74 vaid 41 päeva. Hageja arvates ei saanud tööraamatu kinnipidamist toimuda ka ajavahemikul, kus kostja oli tööle ennistatud. Nõuete täpsustamisel TVK-s
  6. oktoobril
  7. a ja tööle ennistamise nõudest loobumisel saatis hageja kostjale tööraamatu. Selles ei tehtud kannet töölepingu lõpetamise osas. Töötajal on alati õigus säilitada tööraamatut enda käes ja töölepingu lõpetamise kande tegemine on reaalselt võimalik alles peale käesoleva vaidluse lõppemist. Seega ei saa rääkida tööraamatu kinnipidamisest ning sellele järgnevast vastutusest.
  8. Pooltevahelist kokkulepet lisatasu kohta ei saa käsitleda selgena, kuna sellest ei ilme millistest summadest peab lisatasu arvestama. Lisatasu maksmine ei ole absoluutne kohustus, vaid sõltub töötaja töö tulemustest. Seega tööandjal oli õigus aga mitte kohustus lisatasu maksmiseks. Kuna lisatasu on palga osa, siis peab koos palga maksmise lõppemisega lõppema ka lisatasude maksmine. Kui kostja on seisukohal, et temaga sõlmitud leping lõppes
  9. juulil
  10. a, siis sellest ajast lõppes tal ka lisatasu saamise õigus. Sama kinnitavad ka VÕS § 195 lõike 2 sätted.
  11. Kohtuotsusega väljamõistetud summa ei ole adekvaatne, on ebaõiglane ja mõistlikult vastuvõtmatu ja seetõttu palub hageja arvestada kõiki asjaolusid, sh poolte käitumist vaidluse tekkimisel.
  12. Kohus on valesti arvestanud ka riigilõivu suuruse, kuna arvestanud ei ole seda, et hageja tasus riigilõivu 7 000 krooni. Käesolevas tsiviilasjas kostja poolt hagetava vara väärtus hõlmab hageja poolt hagetavat vara väärtust ning vaidlus toimus nõuete osas, mida saab tasaarveldada. Vastustaja seisukoht
  13. Vastustaja ei pea apellatsioonkaebust õigeks, vaidleb sellele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning linnakohtu otsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
  14. Kolleegium leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 657 lg 1 p-i 2 alusel tuleb Tallinna Linnakohtu otsus tühistada osas, millega mõisteti hagejalt riigituludesse 12
(14)välja riigilõiv 16 168 krooni (käesoleva otsuse p 68). Ülejäänud osas tuleb jätta Tallinna Linnakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata (käesoleva otsuse p-d 61-67). Kolleegium nõustub linnakohtu otsuse põhjendustega (tsiviilkohtumenetluse seadustik § 654 lg 6) osas, milles kohtuotsus jääb muutmata.
  1. Kolleegiumi nõustub linnakohtu seisukohaga, et kostja esitatud vastuhagi ei ole aegunud.
  2. novembril 2004.a rahuldas Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjon kostja avalduse ja mõistis hagejalt välja kokku 177 560.05 krooni. Vastavalt nimetatud otsuse tegemise ajal kehtinud individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (edaspidi nimetatud ITLS) § 24 lg-le 1 esitas pärast töövaidluskomisjoni otsust hagi tööandja. Seega töövaidluskomisjoni otsus ei jõustunud (ITLS § 25 lg 1). Kuna E.L. esitas käesolevas tsiviilasjas vastuhagi üksnes seetõttu, et hageja ei nõustunud töövaidluskomisjoni otsusega, siis ei tule kolleegiumi arvates kohaldamisele ka ITLS § 24 lg-s 1 sätestatud hagi esitamise tähtaeg.
  3. Samuti on linnakohus õigesti leidnud, et hageja lõpetas kostjaga töölepingu
  4. juulil 2004.a. Kohus on jõudnud selles osas õigele järeldusele, tõlgendades poolte ja eelkõige hageja käitumist.
  5. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et hageja sai pärast töövaidluskomisjoni esitatud avaldust kostja tööle ennistada oma
  6. septembri 2004.a käskkirjaga. Kui töötaja on töövaidlusorganile esitanud avalduse töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks, siis teeb avalduse rahuldamise korral vastavalt ITLS § 29 lg-le 1 otsuse töötaja ennistamiseks endisele tööle töövaidlusorgan (seega siis kas töövaidluskomisjon või kohus). Hageja
  7. septembri 2004.a käskkirja saab vaadelda kui avalduse õigeks võtmist. Kostja oleks olnud tööle ennistatud alles siis, kui töövaidluskomisjon oleks teinud otsuse kostja tööle ennistamiseks või kinnitanud poolte vastava kokkuleppe. Kuni selle ajani oli kostjal ka õigus muuta töövaidlusorganile esitatud nõudeid. Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebusega, et esitatud nõuete muutmisega käitus kostja pahatahtlikult. Asjakohatu on apellandi viide kostja tegelikule soovimatusele töösuhte jätkamiseks. Töötajal on tulenevalt ITLS §-st 29 ja 30 õigus töölepingu lõpetamise vaidlustamisel nõuda tööle ennistamise asemel hüvitust.
  8. Kuna hageja
  9. septembri 2004.a käskkirjaga ei saanud kostjat tööle ennistada, siis ei olnud nimetatud käskkirjal õiguslikku tähendust kostja nõuete rahuldamise või rahuldamata jätmise suhtes. Seega ei ole linnakohtu otsuse tühistamise aluseks apellandi väide selle kohta, et kohus ei võtnud seisukohta küsimuses, millist õiguslikku tagajärge omas kostja tööle ennistamine.
  10. Kolleegium leiab, et linnakohus on piisavalt põhjendanud ITLS § 30 lg 2 alusel kostja kasuks väljamõistetud hüvituse suurust. Samuti on kohus vastavalt otsuse ajal kehtinud seadusele korrektselt märkinud tõendid (reisikindlustustuspoliisid), millega on tõendatud, et kostja täitis
  11. juunil 2004.a tööülesandeid. Hageja ei ole märkinud, millistel põhjustel peaks linnakohtu poolt märgitud tõendeid hindama ümber. Samuti ei ole hageja märkinud, millisel alusel oli tal õigus keelduda palga maksmisest
  12. juuni 2004.a eest. Hageja ei ole põhjendanud hagiavalduses, kas tööleping oli sellel aja peatunud või olid muud põhjused, miks ei pidanud hageja kostjale palka maksma. Isegi kui on õige hageja väide, et kostja ei täitnud
  13. juunil 2004.a tööülesandeid, sest ei viibinud tööl, ei anna see hagejale õigust ühepoolselt palga maksmisest keeldumiseks. Hageja ei ole viidanud asjaolule, et töölt puudumise eest oli kostjale määratud distsiplinaarkaristuseks palga maksmisega töölt kõrvaldamine või rahatrahv. Töölepingu seadus ei anna hagejale õigust ilma 13
(14)seadusliku aluseta ühepoolselt palga maksmisest keelduda. See on võimalik üksnes seaduses sätestatud juhtudel (eelkõige töölepingu peatumise korral).
  1. Kolleegiumi arvates on linnakohus õigesti arvestanud lõpparve koosseisu need lisatasud, mida kostjal oli õigus saada kuni töölepingu lõpetamiseni
  2. juuli 2004.a. Samas on kohus õigesti leidnud, et kui hagejal tekkis kohustus maksta kostjale lisatasusid pärast töölepingu lõpetamist hageja klientide poolt hagejale tasutud teenustasudelt, siis pidi hageja need lisatasud kostjale välja maksma vastavalt pooltevahelisele lepingule järgmise kuu 10-ndaks päevaks. Kolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga, et nende järelduste tõttu on linnakohtu otsus vastuoluline. Ka tööraamatu kinnipidamise eest on linnakohus kostja kasuks hüvitise välja mõistnud vastavalt seadusele.
  3. Apellant leiab, et tema vastutust tuleb piirata vastavalt võlaõigusseadusele (edaspidi VÕS). Kolleegiumi arvates ei saa hageja poolt hagiavalduses viidatud VÕS § 139 lg 1 alusel vähendada töölepingu seaduses ette nähtud tööandja poolt töötajale makstavate hüvitiste suurust. Samuti on asjakohatud hageja viited VÕS § 104 lg-le 1, VÕS §-ile 107 ja VÕS § 101 lg-le
  4. Kolleegiumi arvates ei ole linnakohtu otsuse tühistamise aluseks ka hageja viited hea usu ja mõistlikkuse põhimõttele võlasuhtes. Kuna töölepingu lõpetamise tagajärgi reguleerib töölepingu seadus, siis on hageja viited VÕS § 195 lg-le 1 ja §-le 186 asjakohatud.
  5. Kolleegium nõustub apellandiga, et riigituludesse riigilõivu välja mõistmisel on kohus kohaldanud ebaõigesti protsessiõigusnormi. Oma sisult on käesolevas asjas tegemist ühe töövaidlusega, vaatamata sellele, et protsessiõiguslikult oli kostjal vajalik esitada vastuhagi seetõttu, et töövaidluskomisjoni otsus ei jõustunud. Tulenevalt sellest peaks ka tasumisele kuuluva riigilõivu arvutama vaid ühekordselt. Käesolevas asjas on tsiviilasja hinnaks 476 546.61 krooni (vastuhagis nõutud raha kokku). Hagi rahuldati summas 308 203.01 krooni. Kuni
  6. jaanuarini 2006.a kehtinud TsMS § 60 lg 2 alusel peab hageja kohtuvaidluse kaotajana seega tasuma käesolevas asjas kokku riigilõivu 16 168 krooni nagu ka linnakohus õigesti leidis. Samas ei arvestanud kohus seda, et hageja tasus vaidluselt hagi esitamisel riigilõivu juba 10 000 krooni. Seega pidi linnakohus riigituludesse hagejalt riigilõivu välja mõistma veel 6 168 krooni. Selles osas tuleb linnakohtu otsus TsMS § 657 lg 1 p-i 2 alusel tühistada ja teha uus otsus, mõistes hagejalt riigituludesse välja nimetatud summa.
  7. Vastustaja poolt apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulude katteks tuleb apellandilt kuni
  8. jaanuarini 2006.a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 60 lg 1 ja lg 8 ning § 61 lg 1 p-i 1 alusel välja mõista 6 490 krooni. K. Kullerkupp T. Kollom V. Lips 14
(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.