← Eesti

2-04-1621/5

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-04-1621 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Valdo Lips, liikmed Kai Kullerkupp ja Mare Merimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 9. au

§-le 106 oli kostja kohustatud töölepingu lõpetamisel järgima distsiplinaarkaristuste määramiseks seadusega kehtestatud korda. Vastavalt TDVS § 8 lg-le 1 ei tohi distsiplinaarkaristus olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. Tulenevalt sellest peab otsustus töötaja töökohustuse rikkumise oluliseks või mitteoluliseks tunnistamisel põhinema töötaja süüteo asjaoludele antud hinnangul.

  1. Vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 pidi käesolevas asjas kostja tõendama, et hageja direktor andis kostjale korralduse 1.augustist 2004.a mitte tööle tulla. Nende asjaolude tuvastamiseks on kostja andnud seletusi (tl 78) ja palunud kohtul tunnistajatena üle kuulata T.B. ja A.M. (tl 53). Selle asjaolu olemasolu vaidlustamiseks on hageja omalt poolt palunud üle kuulata tunnistajana J.T. (tl 58) ja hageja seadusliku esindajana E.Z. (tl 62). Kuna nii hageja seaduslik esindaja kui ka kostja on käesolevas tsiviilasja lõplikust lahendist isiklikult huvitatud ning hageja seadusliku esindaja seletus ja kostja seletus on omavahel vastuolus, siis tuleb kolleegiumi arvates need tõendid jätta arvestamata. Seega tuleb hinnata asjaolu tuvastamisel eelpool nimetatud tunnistajate ütlusi. Kolleegium leiab, et T.B. ja A.M. ütlustega on tõendatud, et hageja direktor andis kostjale korralduse
  2. augustist 2004.a mitte tööle tulla. Kuna A.M.l ja T.B.l on töösuhe hagejaga lõppenud ja ei ole mingeid andmeid selle kohta, et nad oleks lähedalt seotud kostjaga, siis ei ole mingit alust kahelda nende ütluste objektiivsusel. A.M. andis ütlusi, et „J.O. kutsuti välja E.Z. juurde ja kui ta kabinetist välja tuli, siis ta oli endast väljas. Siis kutsus E.Z. mind enda kabinetti ja ütles, et alates 02.08.2004.a pean ma töötama terve vahetuse ka J.O. eest kuna Jelena on vallandatud. /…/ Mina teadsin ka, et 30.07.2004.a on J.O. viimane tööpäev ja seda ütles E.Z.“ (tl 71). T.B. andis ütlusi, et „30.07.2004.a töötasin õhtuses vahetuses. Tööpäeva lõpus ma nägin J.O.t pisarates, küsisin temalt, mis juhtus, ta ütles, et ta vallandati. Küsisin mille eest. J.O. vastas, et tööandja oli talle öelnud, et see on erafirma ja tööandja võib teha, mis ise soovib“ (tl 73). Tunnistaja J.T. vastupidiseid ütlusi ei pea ringkonnakohus usaldusväärseteks, sest tal on siiani tööalased suhted hagejaga. Selletõttu on tunnistajate A.M. ja T.B. ütlused usaldusväärsemad kui J.T. omad. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et tunnistaja • 7

(9)V.T.i ütlustega on tuvastatud, et E.Z. ei andnud kostjale
  1. juulil 2004.a korraldust alates
  2. augustist 2004.a tööle enam mitte tulla. V.T. on seoses juriidilise nõustamisega suhtes hagejaga ja seetõttu ei saa tema kaudseid ütlusi selle asjaolu kohta pidada usaldusväärseteks. Seega on ringkonnakohtu arvates tuvastatud, et hageja seaduslik esindaja andis kostjale
  3. juulil 2004.a korralduse alates
  4. augustist 2004.a tööle enam mitte tulla. Juba ainuüksi selle asjaolu tõttu leiab ringkonnakohus, et hageja poolt kostjale määratud karistus töölepingu lõpetamise näol ei vastanud süüteo raskusele, selle toimepanemise asjaoludele ega töötaja eelnevale käitumisele. Hageja ei pannud toime jämedat töökohustuse rikkumist, jättes 2.-st kuni
  5. augustini 2004.a tööle ilmumata. Vastavalt ITLS § 28 lg-le 1 on töölepingu lõpetamine ebaseaduslik asjaolude puudumisel, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks. Kuna kostja ei pannud toime jämedat töökohustuse rikkumist, siis oli töölepingu lõpetamine hageja poolt ebaseaduslik, sest puudus asjaolu, mille esinemine on aluseks TLS § 86 p 6 ja § 103 lg 2 järgi töölepingu lõpetamisele. Seega tuleb jätta rahuldamata hageja nõue töölepingu lõpetamise seaduslikuks tunnistamiseks.
  6. Kostja on veel esile toonud järgmised asjaolud: •
  7. augustil 2004.a ei lubatud kostjat tööle ning hageja tegi kostjale ettepaneku mõne aja möödudes lõpparve saamise küsimuses helistada. • Kostja helistas
  8. augustil 2004.a kell 11.00 ajal hagejale lõpparve küsimuses. Kostjale teatati, et teda tööle ei lubata ning lõpparve võib ta saada
  9. augustil 2004.a kell 16.00 aadressil V23, Tallinn. •
  10. augustil 2004.a keeldus hageja lõpparve tegemisest, dokumentide üleandmisest ja vallandamise põhjuse selgitamisest ilma firma juristi osavõtuta. Töölepingu mõlemad eksemplarid ja tööraamat olid kogu aeg hageja käes, kostjale lepingut ei antud. • Kostja üritas
  11. augustist kuni
  12. augustini 2004.a tööle pääseda, samuti helistas korduvalt hagejale, kuid teda ei lastud tööle. Ringkonnakohus leiab, et kõik need kostja poolt esile toodud asjaolud on tõendamata. Ühtegi tõendit peale kostja seletuse selle kohta ei ole. Kostja seletus ei ole aga usaldusväärne tõend, sest kostja on isiklikult asja lahendamisest huvitatud. Kostja poolt viidatud telefonikõnede eristus (tl 90) ei näita seda, millistel teemadel räägiti kõne ajal.
  13. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et kuna kostja töölt puudumine häiris tööd, siis oli hagejal õigus tööleping lõpetada TLS § 103 lg 1 alusel.

§ 103

lg-le 1 on tööandjal õigus lõpetada § 86 punktis 6 ettenähtud alusel tööleping, kui süütegu häiris tööd ja töötajal on distsiplinaarkaristus, mis ei ole kustunud. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et kostjal ei olnud töölepingu lõpetamise ajal kehtivat distsiplinaarkaristust. Seega ei olnud TLS § 103 lg 1 alusel töölepingu lõpetamine seaduslik isegi juhul, kui kostja puudumine häiris tööd TLS § 103 lg 1 mõistes. Järelikult ei olnud maakohtul vajalik võtta seisukohta küsimuses, kas kostja puudumine häiris tööd. Samuti peab kolleegiumi arvates ka töölepingu lõpetamisel TLS § 103 lg 1 alusel arvestama TDVS § 8 lg-s 1 sätestatut. Käesoleval juhul ei oleks TLS § 103 lg-s 1 sätestatud eelduste täitmisel alust töölepingu lõpetamiseks, sest on tuvastatud, et hageja direktor andis korralduse kostjal mitte tööle ilmuda (vt ka käesoleva otsuse p 38). 42. Kolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga, et maakohus on väljunud nõude piiridest. Poolte vaidluse üle tegi töövaidluskomisjon otsuse 12. oktoobril 2004.a. Sellel ajal kehtinud ITLS § 25 lg 1 järgi jõustus töövaidluskomisjoni otsus üksnes juhul, kui kumbki pool ei esitanud avaldust maa- või linnakohtusse. Kuna käesolevas asjas esitas avalduse kohtusse tööandja, siis 12. oktoobri 2004.a otsus ei 8

(9)jõustunud. Apellandi poolt tsiteeritud sõnastuses jõustus ITLS § 25 lg 1 alles
  1. jaanuaril 2006.a kui jõustus tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seadus. Seega käsitles maakohus resolutiivosas õigesti kõiki nõudeid, mis kostja töövaidluskomisjoni esitas ja mille kohta tegi töövaidluskomisjon otsuse.
  2. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et 14 000 krooni suurune hüvitis kostjale on ebamõistlikult suur.

§ 117

lg-le 2 on tööandja kohustatud töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel maksma töötajale hüvitust kuni töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et nelja kuu keskmise palga välja mõistmine kostja kasuks on õiglane, arvestades töölepingu lõpetamise asjaolusid (vt käesoleva otsuse 39). Hageja leiab, et hüvituse suurus on ebamõistlikult suur, arvestades tööpanust ja hageja majanduslikku seisundit. Kolleegium hageja seisukohaga ei nõustu. Tunnistaja T.B. ütlustega on tuvastatud, et kostja oli kohusetundlik töötaja, kes tegi oma tööd vastutustundega (tl 73). Seega oli kostja tööpanus hageja tööprotsessi positiivne. Hageja pole tõendanud, et tema majanduslik seisund on nii halb, et nelja kuu keskmise palga suuruse hüvitise maksmine kostjale oleks ebamõistlikult suur.

  1. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et kostja on käitunud vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. See, et kostja esitas avalduse töövaidluskomisjoni juba
  2. augustil 2004.a näitab seda, et hageja seaduslik esindaja andis kostjale
  3. juulil 2004.a korralduse tööle mitte ilmuda (käesoleva otsuse p 39), millest kostja oli õigustatud tegema järeldust, et tööleping on temaga ebaseaduslikult lõpetatud. See, et kostja esitas viivitamata avalduse töövaidluskomisjonile näitab kostja korrektset käitumist, et õigusvaidlus kiiresti lahendada, mitte aga kostja pahatahtlikkust. Avalduse esitamine töövaidluskomisjonile
  4. augustil 2004.a näitab kolleegiumi arvates seda, et kostja ei pannud toime teadlikult tööluusi. Apellandi vastupidise seisukohaga kolleegium seega ei nõustu.
  5. Hageja poolt esile toodud asjaolud
  6. augustil 2004.a läbirääkimistel toimunu kohta ei saa olla kolleegiumi arvates aluseks sellele, et töölepingu lõpetamine hageja poolt oleks seaduslik. Seetõttu jätab kohus nimetatud hageja väited tähelepanuta.
  7. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt tuleb menetluskulude jaotamisele ja kindlaksmääramisele kohaldada kuni
  8. jaanuarini 2006.a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikku. Juhindudes viimati nimetatud seadustiku § 60 lg-dest 1 ja 11 ning § 61 lg 1 p-st 1 mõistab kohus hagejalt kostja kasuks välja kostja poolt kantud õigusabikulude katteks 8 000 krooni. K. Kullerkupp M. Merimaa V. Lips 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.