3-04-343/1

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Hurma Kiviloo Määruse tegemise aeg ja koht

1. august 2006, Tallinn Haldusasja number 3-04-343 (endine nr 3-2404/2004) Haldusasi S.M.’i kaebus Rahandusministeeriumilt S.M.’i kasuks alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju summas 31 906 krooni väljamõistmiseks. RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord
2. Lõpetada HKMS § 12 lg 3 alusel, seoses kaebetähtaja rikkumisega, menetlus S.M.’i kaebuseasjas.
3. Sekretäril käesoleva määruse ärakiri kaebuse esitajale S.M.ile ja Rahandusministeeriumile. Kohtumääruse ärakiri saata teadmiseks ka kaebaja esindajale Valli Murdele. Käesoleva määruse peale saab esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 10 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest arvates Tallinna Halduskohtu kaudu. Kohus juhib tähelepanu sellele, et määruskaebus peab olema esitatud kohtu kantseleisse hiljemalt tähtaja viimasel päeval enne kohtu tööpäeva lõppu. Posti teel menetlusdokumendi edastamise korral lähtutakse tähtaja arvutamisel posti saabumisest kohtusse, mitte aga postitempli kuupäevast. KOHUS LEIAB:
4. Tartu Vangla kinnipeetav S.M. esitas 28.10.2004 (postitempel ümbrikul) Tallinna Halduskohtule kaebuse kahju kogusummas 288 900 krooni hüvitamise nõudes. Kohus tegi
5. novembril 2004 kohtumääruse, millega jättis esitatud kaebuse käiguta ja andis tähtaja kaebuses esinenud rohkete oluliste puuduste kõrvaldamiseks. Kaebuse esitaja taotlusel 28.01.2005 määrusega määras kohus talle käesolevas haldusasjas kaebuse vormistamiseks esindaja (advokaadi) riigi arvel. Nähtuvalt kohtule esitatud Valli Murde volikirjast on Eesti Advokatuuri 03.02.2005 nõue võetud täitmiseks 10.02.
7. 10.05.2005 esitas kaebaja esindaja halduskohtule kaebuse sooritamata toimingu sooritamiseks: teha Rahandusministeeriumile ettekirjutus kohustades teda välja maksma S.M.ile alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju summas 10 388.- krooni. Kaebusest nähtub, et kaebajalt on vabadus võetud 06.09.2000 kuni 25.09.2000 ja 01.06.2001 kuni 08.06.
8. Kokku viibis kaebaja vahi all 28 (20 + 8) päeva. Kriminaalasi nr 00231504287 lõpetati S.M.i osas 22.12.
9. a ja kriminaalasi nr 01231604795 lõpetati 21.06.
10. Kaebuses leitakse, et kahju kuulub hüvitamisele alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse (AVVTKHS) § 1 lg 1 p 1 ja § 5 lg 4 kohaselt. Ühtlasi palutakse lugeda halduskohtusse pöördumise tähtaeg möödalastuks mõjuvatel põhjustel ja ennistada kaebuse esitamise tähtaeg. Mõjuvateks põhjusteks võib lugeda asjaolud, et S.M. kannab karistust Tartu vanglas, ta on paigutatud üksikkambrisse, mille pärast tal puudub suhtlemisvõimalus teiste kinnipeetavatega, kes võiksid talle nõu anda; sugulaste puudumine, kelle kaudu võiks informatsiooni saada; kaebajale ei ole uurimisasutuse poolt selgitatud seaduses sätestatud hüvitise taotlemise korda, milline asjaolu takistas tal pöördumist vastava taotlusega seaduses ettenähtud tähtajal.
11. 27.06.2005 määruses, millega kohus jättis kaebuse veelkord käiguta, viitas kohus Riigikohtu erikogu 04.03.2002 määruses nr 3-3-4-1-02 märgitule: “Seega esitatakse pärast riigivastutuse seaduse jõustumist 01.01.2002 ka selliseid taotlusi ja kaebusi, milles nõutakse enne 01.01.2002 a. tekitatud kahju hüvitamist….Riigivastutuse seaduse § 31 lg-st 1 ja õiguse üldpõhimõtetest tuleneb, et siis kohaldatakse enne riigivastutuse seaduse jõustumist kehtinud sätteid ja kahju hüvitamise üldpõhimõtteid“. Kuna käesolevas asjas on kaebus esitatud pärast riigivastutuse seaduse jõustumist, tuleb kahju hüvitamise taotluse lahendamisel lähtuda materiaalõiguslikest alustest, mis kehtisid kahju tekitamise ajal. Sellest tulenevalt kuulub käesolevas asjas kohaldamisele AVVTKHS redaktsioon, mis kehtis 01.01.
12. a kuni 01.01.
13. a, sest sel ajal tekitati kaebajale kahju ja sel ajal tekkis kaebajal ka hüvitamise nõudeõigus. Tolle aja AVVTKHS § 4 lg 6 sätestas, et kui hüvitise taotlus on jäetud rahuldamata, on isikul õigus esitada kohtule hagi hüvitise saamiseks kuue kuu jooksul keeldumise otsusest teada saamise päevast (alates 01.01.
14. a – kui avaldus oli jäetud rahuldamata või läbi vaatamata, siis - seaduses sätestatud tingimustel). Halduskohus märkis: „Algselt 28.10.2004 halduskohtule esitatud kaebus on esitatud kahju hüvitamise nõudes. 10.05.2005 on kaebaja esindaja esitanud kaebuse sooritamata toimingu sooritamise nõudes, vähendades ühtlasi hüvitise (kahju) suurust. Kuna antud kaebuse puhul, (juhul kui kaebaja taotlus on jäetud Rahandusministeeriumi poolt läbi vaatamata), kuulub kohaldamisele AVVTKHS § 4 lg 6, mille kohaselt on isikul õigus esitada halduskohtule kaebus hüvitise väljamõistmiseks, ei ole arvestades kaebuse eesmärki otstarbekas esitada kohtule taotlust sooritamata toimingu sooritamiseks. Sellest tulenevalt palub kohus kaaluda taotluse formuleeringu muutmist.“ Kaebuse esitamise tähtaja osas märkis kohus järgmist: „01.01.1998.a. kehtima hakanud AVVKHS § 12 lg-ga 1 loeti ENSV tsiviilkoodeksis § 451 tekst lõikeks 1 ning §-i täiendati lg-ga 2, mis sätestas, et alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitatakse AVVKHS-s sätestatud korras ja ulatuses. Enne 01.01.2002 kehtinud AVVKHS redaktsioon nägi ette, et isikul on võimalus valida, kas pöörduda kahju hüvitamiseks haldusorgani poole ja siis hagiga kohtusse kahju (va AVVKHS § 5 lg-s 4 näidatud kahju eest) hüvitamiseks või pöörduda vahetult hagiga kohtusse. Käesoleva kaebuse puhul on kaebaja väidete kohaselt pöördunud ta 12.07.2004 Rahandusministeeriumi poole, kes on jätnud 22.07.2004 kaebaja taotluse läbi vaatamata. Seejärel pöördus kaebaja uuesti Rahandusministeeriumi poole selgituste saamiseks ning lõpuks pöördus ta kohtusse. /…/ Kohus kontrollib vastavalt HKMS § 12 lg-le 3 eelmenetluses kaebuse esitamise tähtajast kinnipidamist ja lahendab kaebuse tähtaja ennistamise taotluse, küsides selleks ka teiste protsessiosaliste seisukohta.“ 2
15. 16.08.2005 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse taotlusega: mõista Rahandusministeeriumilt S.M.’i kasuks välja alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju summas 31 906 krooni. Samas küsis kohus Rahandusministeeriumilt nii kirjalikku seletust kaebuse kohta kui ka arvamust kaebuse esitamise tähtaja kohta.
16. Rahandusministeeriumi 09.09.2005 kohtule saabunud vastuses asutakse seisukohale, et alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse kohtule esitamise tähtaeg on möödas ja puuduvad mõjuvad põhjused tähtaja ennistamiseks. Vastustaja leidis, et hüvitise taotlemise õigus tekkis kaebuse esitajal perioodi 06.09.2000 kuni 25.09.2000 eest 22.12.2000, kui kriminaalasi nr 00231504287 S.M.i osas lõpetati KrMK § 5 lg 1 p 2 alusel. Sellest päevast alates oli kaebuse esitajal 6 kuu jooksul õigus pöörduda kahju hüvitamiseks kas taotlusega Rahandusministeeriumi poole (taotluse rahuldamata jätmisel korral keeldumisest teadasaamisest 6 kuu jooksul hagiga kohtusse) või hagiga kohtusse. Kuuekuuline tähtaeg kahju hüvitamiseks hagi või taotluse esitamiseks möödus seega
17. aasta juunis. Hüvitise taotlemise õigus perioodi 01.06.2001 kuni 08.06.2001 eest tekkis kaebuse esitajal 21.06.2001 kui kriminaalasi nr 01231604795 lõpetati KrMK § 5 lg 1 p 2 alusel kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Seega oleks kaebuse esitaja pidanud pöörduma taotlusega Rahandusministeeriumi poole hiljemalt detsembris
18. Kaebaja esitas alles 07.07.2004 Rahandusministeeriumile taotluse alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks.
19. mail 2001 võeti vastu riigivastutuse seadus (RVS; jõustus 01.01.2002), mille §-ga 28 muudeti ka AVVKHS-t. Sellest ajast AVVKHS enam alternatiivset kohtuvälist või kohtu kaudu hüvitise taotlemise korda ette ei näe. RVS jõustamine ja AVVKHS muutmine käesolevas asjas kaebuse esitamise tähtaega ei mõjuta, sest varasema seaduse kehtivuse ajal möödalastud tähtajad hüvitise taotlemiseks ei hakanud uuesti kulgema. RVS § 31 lg 2 näeb ette, et enne käesoleva seaduse jõustumist tekitatud kahju hüvitamiseks võib taotluse või kaebuse esitada enne käesoleva seaduse jõustumist vastava vaidluse lahendamiseks kaebuse või hagi esitamiseks kehtinud tähtaja jooksul, kuid mitte hiljem kui kolme aasta jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates. Kohtusse pöördumise tähtajaks enne RVS (ja AVVKHS muudatuste) jõustumist oli, nagu juba märgitud kuus kuud hüvitise taotlemise õiguse tekkimise päevast. Kehtiva regulatsiooni kohaselt võib AVVKHS § 4 lõikes 6 märgitud kaebuse hüvitise väljamõistmiseks esitada kohtule 30 päeva jooksul. Selline tähtaeg tuleneb RVS § 18 lg 2 kui ka HKMS § 9 lg 3, mis reguleerib kaebuse esitamise tähtaega kohtueelse menetluse läbiviimise korral. Halduskohtule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse esitamise tähtaega käesolevas asjas ei mõjuta aga asjaolu, et kaebuse esitaja pöördus 07.07.2004 Rahandusministeeriumi poole (lisa 1) ja sai sealt 21.07.2004 vastuskirja. AVVKHS § 4 lg 6 tuleb tõlgendada koosmõjus RVS § 18 lg 2 ja HKMS § 9 lg 3 ning mõista selliselt, et hüvitise väljamõistmise kaebuse saab esitada halduskohtule 30 päeva jooksul siis, kui hüvitamise taotlus on jäetud täielikult või osaliselt rahuldamata või kui Rahandusministeerium ei ole hüvitamise taotlust tähtaegselt lahendanud. Kui Rahandusministeerium on keeldunud taotluse menetlemisest põhjusel, et see on esitatud tähtaja rikkumisega, ei hakka sellisest avalduse läbivaatamata jätmisest kulgema hüvitise väljamõistmise kaebuse esitamise tähtaeg. Vastupidisele seisukohale asumine tähendaks seda, et isik võib pöörduda taotlusega haldusorgani poole suvalisel ajal ning tähtaja rikkumise tõttu avalduse läbivaatamisest keeldumise korral oleks talle halduskohtusse hüvitise väljamõistmiseks pöördumise võimalus tagatud tähtajatult. Antud juhul ei ole Rahandusministeerium jätnud hüvitise saamise taotlust rahuldamata ega tähtaegselt läbi vaatamata. 3 Kuna menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast oli möödunud rohkem kui aasta, puudus Rahandusministeeriumil seaduslik alus menetlustähtaja ennistamiseks (HMS § 34 lg 3). Seega oli Rahandusministeeriumi 21.07.2004 vastuskirja sisuks taotluse läbivaatamatult tagastamine ning selle saamisest 30 päeva jooksul võis kaebuse esitaja vaidlustada halduskohtus hüvitise taotluse menetlemisest keeldumist, mitte aga taotleda kohtult kahju hüvitamist. Kohtupraktikas on mõjuvaks põhjuseks kaebuse esitamise tähtaja ennistamisel peetud üksnes objektiivseid asjaolusid, mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist (vt Riigikohtu määrus haldusasjas nr. 3-3-1-38-01). Kaebaja ei ole niisuguseid objektiivseid asjaolusid esile toonud, mis tooksid kaasa kaebetähtaja ennistamise. Ei ole õigustatav olukord, kus kaebaja ei ole teinud kõike temast olenevat, et saada selgust kahjunõude esitamise viisi ja tähtaja osas, et pöörduda halduskohtusse tähtaegselt. Isiku subjektiivne arusaam tema õiguslikust olukorrast ja tema suutmatus orienteeruda seadusandluses ei saa olla kaebuse esitamise tähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks. Õigusaktidele on juurdepääs ka kinnipidamisasutustes. Seega kaebaja väited tema õigusteadmatusest ei saa olla aluseks kaebetähtaja ennistamisele. Kaebaja on teovõimeline isik, kes peab orienteeruma õiguses kasvõi sedavõrd, et olema võimeline õigusteadmistega isikult abi küsima. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika tähtaja jooksul (vt. Riigikohtu halduskolleegiumi 01.10.2002 määrus asjas nr 3-3-1-57-02). Riigikohus on asunud seisukohale, et pelgalt haldusakti adressaadi subjektiivne arusaam haldusakti sisust ja suutmatus hinnata akti oma õigusi rikkuvaks ning välja selgitada selle vaidlustamise vajadus ei saa olla kaebuse esitamise tähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks. Riigikohus on haldusasjas nr. 3-3-1-56-02 andnud järgmise seisukoha: olukorras, kus mõistlikul inimesel peab tekkima kahtlus, et haldusakt võib tema huve kahjustada, ei või see puudutatud isik jääda ootama asjaolude selginemist, et siis hiljem kasutada oma kaebeõigust, vaid ta peab asjaolud välja selgitama vaide- või halduskohtumenetluses.
20. 30.11.2005 kohtuistungil arutas kohus poolte osavõtul kaebuse esitamise tähtaja küsimust. 19.12.2005 saatis kohus kohtunõude Põhja Ringkonnaprokuratuurile, selgitamaks välja, millal ja kelle poolt on S.M.ile esmakordselt teatatud tema suhtes menetletud kriminaalasjade nr 00231504287 ja nr 01231604795 lõpetamisest ning kas sealjuures on selgitatud või millal on esmakordselt talle selgitatud alusetult vabaduse võtmise aja eest hüvitise nõudmise korda. Kohus palus esitada kohtule vastavate teadete või kaaskirjade ärakiri, samuti ärakiri S.M.i avaldustest, millele Tallinna prokuratuur on kohtunõudes viidatud aegadel vastanud. Kohus märkis, et kui Põhja Ringkonnaprokuratuuri käsutuses on muid avaldusi või kirju, millest nähtub, et S.M. oli teadlik või pidi olema teadlik alusetult vabaduse võtmise aja eest hüvitise nõudmise õigusest, tähtaegadest ja korrast, siis esitada kohtule ka neist dokumentidest ärakiri.
21. Põhja Ringkonnaprokuratuuri 29.12.2005 vastusest kohtunõudele ilmnevad järgmised asjaolud: kriminaalasi nr 00231504157 liideti hiljem kriminaalasjaga nr 00231504287, viimane lõpetati kaebaja suhtes 22.12.2000; nähtuvalt S.M.i 26.01.2004 avaldusest Tallinna prokuratuurile ei olnud S.M. teadlik tema suhtes algatatud ja menetlevate kriminaalasjade menetlusseisundist; kriminaalasja nr 01231604795 menetlus lõpetati S.M.i suhtes 21.06.2001; nähtuvalt Kesklinna PO 28.12.2005 vastusest järelepärimisele, ei ole selle kriminaalasja lõpetamise määrust S.M.ile saadetud ega temale teatatud kriminaalasja lõpetamisest; samas kinnitatakse Kesklinna PO vastuses, et S.M.i vahi alt vabastamisel selgitati suuliselt temale alusetult vahi all viibimise aja eest hüvitise taotlemise korda; 4 kriminaalasjade nr 00231504157 ja nr 01231604795 lõpetamise määrused saadeti S.M.ile lisatuna vastusele tema 26.01.2004 avaldusele Tallinna prokuratuurile; 26.01.2004 pöördumises on S.M. märkinud, et teab oma õigust pöörduda Rahandusministeeriumi poole taotlemaks kompensatsiooni väljamaksmist, ja seetõttu ta soovibki saada informatsiooni tema suhtes menetluses olnud kriminaalasjade menetlusseisundist. Põhja Ringkonnaprokuratuuri arvates sai S.M. eeldatavasti esmakordselt teada tema suhtes menetluses olnud kriminaalasjade nr 00231504157 ja nr 01231604795 lõpetamisest prokurör Kati Maitse 01.03.2004 vastuskirjast oma eelnimetatud pöördumisele. Põhja Ringkonnaprokuratuur märgib ka, et kriminaalasjades nr 00231504157 ja nr 01231604795 oli S.M. tunnistatud kahtlustatavaks, süüdistust ei olnud talle esitatud, ning et kuni 01.07.2004 kehtinud KrMK § 168 ei näinud ette kriminaalasja lõpetamise määruse ärakirja saatmist kahtlustatavale.
22. Põhja Ringkonnaprokuratuuri 29.12.2005 vastusest ning sellele lisatud S.M.i avaldustest ja neile antud vastustest teeb kohus järelduse, et ehkki S.M. oli põhimõtteliselt teadlik võimalusest saada alusetult vahi all viibimise aja eest hüvitist, ei olnud teda teavitatud kriminaalasjade nr 00231504157 ja nr 01231604795 lõpetamisest vastavate määruste koostamise järgselt ega talle neid määrusi edastatud. S.M. teada kriminaalasjade nr 00231504157 ja nr 01231604795 lõpetamise määrustest prokurör Kati Maitse 01.03.2004 kirjast.
23. Kaebaja esitas 07.07.2004 Rahandusministeeriumile taotluse alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Pärast Rahandusministeeriumi 21.07.2004 vastuskirja saamist esitas S.M. Rahandusministeeriumile 02.08.2004 täiendava selgitava avalduse. Viimatinimetatud avaldusele väidetavalt vastust saamata esitas S.M. 28.10.2004 kahju hüvitamise kaebuse Tallinna Halduskohtule. Tegelikult nähtub toimikumaterjalidest, et Rahandusministeerium on sellele avaldusele vastanud 16.08.2004, selgitades veel kord keelduva otsuse vaidlustamise korda.
24. Käesoleval juhul taotleb S.M. kahju hüvitamist alusetult vabaduse võtmise aja eest, seega vahetult AVVKHS alusel. Seega ei saa juhinduda hagi aegumise ja kahju hüvitamise üldistest tähtaegadest. Vaieldav ei ole asjaolu, et kahju hüvitamise taotlus Rahandusministeeriumile (12.07.2004) oli esitatud kriminaalasjade nr 00231504157 ja nr 01231604795 lõpetamisest (vastavalt 22.12.2000 ja 21.06.2001) arvestatava 6kuulise tähtaja rikkumisega. Et hüvitise taotlemisele kohaldatakse HMS sätteid, arvestades AVVKHS-s sätestatud erisusi, ja kuna menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast oli möödunud rohkem kui aasta, puudus Rahandusministeeriumil endal tõepoolest seaduslik alus menetlustähtaja ennistamiseks tulenevalt HMS § 34 lg-st
25. Ehkki Rahandusministeerium ei ole oma 21.07.2004 vastuskirjas S.M.i taotlusele neid asjaolusid kaebajale selgitanud, oli ministeeriumi vastus sisuliselt õiguspärane. Ka kaebus halduskohtule on esitatud AVVKHSst tuleneva 6kuulise tähtaja rikkumisega, arvestades kriminaalasjade nr 00231504157 ja nr 01231604795 lõpetamisest. AVVTKHS (01.01.
26. a kuni 01.01.
27. a kehtinud redaktsioonis) § 2 lg 1 kohaselt hüvitise taotlemise õigus tekib isikul kas õigeksmõistva kohtuotsuse, süüdimõistva kohtuotsuse tühistamise või muutmise otsuse või menetluse lõpetamise määruse jõustumise või ametiisiku poolt isiku vabastamise otsuse tegemise päevast. Põhja PP 28.12.2005 vastuses Põhja Ringkonnaprokuratuuri järelepärimisele märgitud 08.06.2001 kaebaja suhtes tõkendi tühistamise (vahi alt vabastamise) määruse tutvustamisel selgitati väidetavalt suuliselt S.M.ile ka alusetult vahi all viibimise aja eest hüvitise taotlemise korda. Kuigi sel ajal ei olnud kriminaalasja nr 01231604795 menetlus S.M.i suhtes veel lõpetatud (menetlus lõpetati 21.06.2001, kuid vastavast määrusest S.M.i ei 5 teavitatud ja määruse ärakirja talle ei edastatud), oli hüvitise taotlemise alus juba tekkinud seoses tema vahi alt vabastamise otsusega. Kahjunõue on esitatud halduskohtule RVS kehtimise ajal. RVS § 18 lg-st 2 ja HKMS § 9 lg-st 3 tulenevalt sai/saab kaebuse hüvitise väljamõistmise esitada halduskohtule 30 päeva jooksul, kui kohtueelse menetluse läbimisel on kahju hüvitamise taotlus jäetud täielikult või osaliselt rahuldamata või tähtaegselt lahendamata. Antud juhul on Rahandusministeerium selgitanud osundatud tähtaega S.M.ile ka oma 21.07.2004 vastuskirjas, kus on märgitud, et Rahandusministeeriumil puudub alus kaebajale hüvituse maksmiseks kohtuväliselt, sest avaldus on esitatud tähtaega rikkudes. Selmet esitada kaebus halduskohtule, on S.M. pöördunud uuesti Rahandusministeeriumi poole, seekord täiendavate selgitustega. Järelikult on kaebus esitatud kohtule ka eelmärgitud 30päevase tähtaja rikkumisega. Riigikohtu halduskolleegium on oma
28. aprilli 2003 määruses haldusasjas nr 3-3-1-32-03 märkinud, et „HKMS § 9 lg 3 ei lükka kaebetähtaja kulgemist edasi igasuguse kohtuvälise vaidluse lahendamise katse korral. Selles sättes peetakse silmas vaid seadusega reguleeritud kohtueelset menetlust, mitte aga kirjavahetust või läbirääkimisi väljaspool seaduses ettenähtud õiguskaitsemenetlust ega ka kohtumenetluse alternatiivina kehtestatud õiguskaitsevahendeid. Kohtuväline vaidluse lahendamise katse võib üksnes erandina kujutada endast kaebetähtaja ennistamise mõjuvat põhjust, näiteks juhul, kui esineb põhjendatud kartus, et kohene kaebuse esitamine võib tuua kaasa kaebuse esitaja hilisema ebaõiglase kohtlemise. Erinevalt antud paragrahvi varasemast redaktsioonist ei eelda HKMS § 9 lg 3 enam, et kohtueelne menetlus peaks olema kohustuslik.“ Riigikohtu halduskolleegiumi
29. juuni 2001 määruses haldusasjas nr 3-3-1-38-01 märgitut „Seadusandja on HKMS §-s 9 lg. 1 sätestatud tähtaja kulgemise alguse seadnud sõltuvusse haldusaktist teadasaamisest, mitte aga selle õigusvastasusest teadasaamisest. Selles, kas haldusakt rikub isiku õigusi ja huve või mitte, peab puudutatud isik selgusele jõudma seaduses sätestatud tähtaja jooksul, kasutades selleks vajadusel professionaalset erialast abi, ning otsustama ka akti vaidlustamise küsimuse. Kui haldusakti adressaat seaduses ettenähtud tähtaja jooksul oma õiguste rikkumises selgusele ei jõua ning akti ei vaidlusta, on haldusakti hilisem vaidlustamine võimalik ainult siis, kui kohus kaebaja taotlusel ennistab mõjuvate põhjuste olemasolul kaebuse esitamise tähtaja.“ - saab põhimõtteliselt kohaldada ka HKMS § 9 lg 3 ja RVS § 18 lg 2 puhul.
30. Ülaltoodut arvestades asub kohus lahendama S.M.i taotlust kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks. Kaebaja on oma taotluses esitanud järgmised tema arvates mõjuvad põhjused: S.M. kannab karistust Tartu vanglas; ta on paigutatud üksikkambrisse, mille pärast tal puudub suhtlemisvõimalus teiste kinnipeetavatega, kes võiksid talle nõu anda; sugulaste puudumine, kelle kaudu võiks informatsiooni saada; kaebajale ei ole uurimisasutuse poolt selgitatud seaduses sätestatud hüvitise taotlemise korda, milline asjaolu takistas tal pöördumist vastava taotlusega seaduses ettenähtud tähtajal; kaebajal oli õiguspärane ootus, et Rahandusministeerium vastab tema 02.08.2004 täiendavale avaldusele avaldustele vastamise seaduse § 3 lg-s 2 sätestatud tähtajal, s.o hiljemalt 02.10.
31. Rahandusministeerium leiab põhimõtteliselt, et kaebaja ei ole niisuguseid objektiivseid asjaolusid esile toonud, mis tooksid kaasa kaebetähtaja ennistamise. Isiku subjektiivne arusaam tema õiguslikust olukorrast ja tema suutmatus orienteeruda seadusandluses ei saa olla kaebuse esitamise tähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks. Õigusaktidele on juurdepääs ka kinnipidamisasutustes. Kaebaja on teovõimeline isik, kes peab orienteeruma õiguses kasvõi sedavõrd, et olema võimeline õigusteadmistega isikult abi küsima. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika tähtaja jooksul 6
32. Kohus vaatleb S.M.i tähtaja ennistamise taotlust kahe tähtaja suhtes, esmalt 6 kuud menetluse lõpetamise määruse jõustumisest või isiku vabastamisest ja teiseks 30 päeva Rahandusministeeriumi keelduva vastuse saamisest. Kohus on tuvastanud, et S.M. sai kriminaalasjade nr 00231504157 ja nr 01231604795 menetluse lõpetamise määrused kätte lisatuna prokurör Kati Maitse 01.03.2004 kirjale. Seega ajaks, mil S.M.ile said füüsiliselt teatavaks eelmärgitud määrused, oli AVVKHS-st tulenev 6kuuline tähtaeg juba möödunud. Samas ei näinud tol ajal kehtinud AVVKHS redaktsioon ega ka KrMK § 168 ette kriminaalasja lõpetamise määruse ärakirja saatmist kahtlustatavale. Siiski oli kohus, samuti prokurör, uurija, juurdleja või muu ametiisik, kes teeb kõnealuse otsuse või määruse, kohustatud selgitama isikule, kellelt vabadus oli alusetult võetud, seaduses sätestatud hüvitise taotlemise korda. Asjas kogutud tõenditest on näha, et kaebaja on allkirja vastu tutvunud 08.06.2001 vahi alt vabastamise, st tõkendi tühistamise määrusega. Tema vahi alt vabastamisel selgitati talle hüvitise taotlemise korda. Samuti on ta tutvunud 28.09.2001 tõkendi muutmise ja vahi alt vabastamise määrusega. Tallinna Prokuratuuri 29.07.2003 ja 05.08.2003 vastustes S.M.i avaldustele on selgitatud samuti kaebaja õigust taotleda Rahandusministeeriumilt hüvitust. Oma 21.07.2003, 31.07.2003 ja 26.01.2004 avalduses Tallinna Prokuratuurile on kaebaja kinnitanud, et ta teab oma õigust ja soovib saada kompensatsiooni. Koos 31.07.2003 avaldusega on ta edastanud prokuratuurile ka Rahandusministeeriumile adresseeritud avalduse hüvituse saamiseks. Neist avaldustest ja saadetud vastustest saab teha järelduse, et S.M. teadis või vähemalt pidi teadma tema suhtes kriminaalasjade lõpetamisest ja hüvitise saamise õigusest kõige hiljem
33. a suvel. Seega oli tal võimalik paluda vastavate määruste ärakirju oluliselt varem, kui alles
34. a jaanuaris. Temale antud selgitustest (juba 08.06.2001) pidi ka õigusteadmisteta isik aru saama, et võib olla olemas otsus, mis annab talle aluse nõuda hüvitust alusetult vahi all pidamise aja eest. Eeltoodut arvestades on väär kaebaja väide, et talle ei ole vastavat korda selgitatud. Kinnipidamisasutustes viibimine ei ole takistanud S.M.il tema suhtes menetletud kriminaalasjade kohta järelepärimisi, avaldusi ja kaebusi esitamast. Järelikult ei ole põhjendatud väide, et kaebaja ei saanud õigeaegselt või vähemalt oluliselt kiiremini võrreldes 07.07.2004 esitatuga taotleda Rahandusministeeriumilt hüvitust. Kohus peab vajalikuks rõhutada, et ka pärast määruste ärakirjade saamist
35. a märtsi alguses, ei pöördunud kaebaja viivitamatult Rahandusministeeriumi poole, vaid tegi seda alles 4 kuud hiljem. See asjaolu üksnes kinnitab kaebaja hoolimatust oma õiguste väljaselgitamisel ja kaitsel. Seega puuduvad objektiivsed asjaolud, mis tegid võimatuks 6kuulisest tähtajast kinnipidamise ja tingiksid tähtaja ennistamise. Mis puutub 30päevase tähtaja ületamisse, siis ka kaebaja väidetud õiguspärane ootus, et Rahandusministeerium vastab tema 02.08.2004 täiendavale avaldusele avaldustele vastamise seaduse § 3 lg-s 2 sätestatud tähtajal, s.o hiljemalt 02.10.2004, ei ole tähtaja ennistamist tingiv objektiivne asjaolu. Rahandusministeerium oli oma 21.07.2004 vastuskirjas S.M.i taotlusele selgitanud otsusega mittenõustumise vaidlustamise korda, ja tegi seda veel teist kordagi, 16.08.2004 kirjas. Ka selleks ajaks ei olnud kohtusse pöördumise 30päevane tähtaeg veel ületatud. Neil asjaoludel on alusetu kaebaja väide, nagu tal oleks olnud põhjust oodata Rahandusministeeriumi vastust oma korduvale, 02.08.2004 avaldusele kuni 02.10.
36. Rahandusministeerium oli vastanud kaebajale juba 16.08.2004, ta ei olnud teatanud, et avalduse lahendamine vajab täiendavat uurimist ja et seetõttu on vastamise tähtaega pikendatud kahe kuuni. Neil asjaoludel, arvestades ka eelviidatud Riigikohtu halduskolleegiumi
37. aprilli 2003 määruses haldusasjas nr 3-3-1-32-03 märgitud, ei ole põhjust rääkida kaebaja õiguspärasest ootusest ega mõjuvatest põhjustest, mis takistasid õigeaegset kohtusse pöördumist. Seega on S.M.i kaebus kohtule esitatud tähtaja olulise rikkumisega ja kuna kaebaja ei ole toonud esile mõjuvaid põhjusi, siis ei kuulu tema tähtaja ennistamise taotlus rahuldamisele. Menetlus tuleb HKMS § 12 lg 3 alusel lõpetada. 7 Hurma Kiviloo kohtunik 8