KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Egon Konsand Otsuse tegemise aeg ja koht 8. mai 2006 Tartu Tsiviilasja number 2-05-304 Tsivii

) §-s 231 sätestatud nõuetega, kuna soodustab ohutu liiklemise nõuete eiramist. Hageja arvestas juulis kostja töötasu lepingu p 5.1 järgi ja loobus sellisest arvestusest alates augustist

1. a. Hageja palus tuvastada kohustuse puudumine maksta kostjale puhkusetasu 1964 krooni seitsme kalendripäeva eest. Kuna töölepingu p 5.1 ei ole palgaseadusega kooskõlas, on põhjendatud kostja nõue puhkusetasule seitsme kalendripäeva eest 1322 krooni. Hageja palus tuvastada kohustuse puudumine maksta kostjale keskmist palka väidetava põhjendamatu tööle mittelubamise eest ajavahemikus 29.08.2004 kuni 28.09.2004 summas 8699 krooni. Hageja ei ole takistanud kostjal töö tegemist. Hageja palus tuvastada kohustuse puudumine maksta kostjale hüvitist lõpparve kinnipidamise eest summas 8419 krooni. Lõpparvega viivitamine ei ole tekkinud hageja süül ning hageja ei saa vastutada lõpparve kinnipidamise eest. Kostja ei ole esitanud nõuet lõpparve väljamaksmiseks ning ei ole täpsustanud, mil viisil ta soovib lõpparvet saada ning millisele pangakontole lõpparve kanda.
2. T.T. vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt alates 29.08.2004 teda enam tööle ei lubatud. Tööle mittelubamise põhjus oli 23.08.2004 autoga toimunud avarii, mille põhjustamises tööandja teda süüdistas. 07.10.2004 saatis tööandja talle kirja, paludes tulla töölepingut lõpetama. T.T. helistas tööandjale selgituse saamiseks ja tööandja soovitas tal kirjutada avaldus omal soovil lahkumiseks alates 28.09.2004, tööandja teatas, et sel juhul kantakse lõpparve kohe pangakontole. T.T. saatis tööandjale 09.10.2004 avalduse töölepingu lõpetamiseks. Kuni hagivaldusele vastuse esitamiseni ei ole tema arveldusarvele lõpparvet laekunud. Pooled oli kokku leppinud töötasu osas ning töölepingut saab muuta vaid poolte kokkuleppel. Tööandja on muutnud ainuisikuliselt ning omavoliliselt töölepingus kokkulepitut. Hageja väide, et lõpparve väljamaksmisega viivitas ta sellepärast, et ei teadnud, 2 kas töötaja soovib lõpparvet saada sularahas või muule pangakontole, on alusetu. Kostja ei ole avaldanud soovi kanda lõpparve üle mingile teisele arveldusarvele või tasuda see sularahas. MAAKOHTU LAHEND
3. Jõgeva Maakohus rahuldas
4. juuli 2005 otsusega Sawmill of Sadala OÜ hagi osaliselt ning tuvastas, et Sawmill of Sadala OÜ-l puudus kohustus tasuda T.T. le keskmist palka ajavahemiku 29.08.2004 kuni 28.09.2004 eest summas 8699 krooni, muus osas jättis maakohus hagi rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt on

§ 231

järgi maanteeveo mootorsõiduki juhile keelatud arvutada ja maksta nii põhipalka, kui ka lisatasu läbitud kilomeetrite ning veetud kaubakoguse alusel. Antud juhul on nimetatud töölepingu tingimus palgaseadusega vastuolus. Lisatasu arvutamine on töölepingu tingimuses seotud läbitud kilomeetrite ja kaubakogustega ning vastavat kollektiivlepingut sõlmitud ei ole, seega rikub selline lepingutingimus palgaseaduses sätestatut. Samas on võimalik töölepingu tingimusi täita, käitudes seadusekuulekalt. Nimetatud tingimus ei kohusta töötajat ohutu liiklemise nõudeid eirama. Töölepinguseaduse (TLS) § 59 lg 5 kohaselt on töölepingu muutmine lubatud vaid poolte kokkuleppel.

§ 4

lg 1 kohaselt võib töölepingus kokkulepitud palgatingimusi muuta ainult poolte kokkuleppel. Seega puudus tööandjal õigus asuda ainuisikuliselt arvestama kokkulepitust väiksemat palka. Töötaja suhtes oleks ebaõiglane ja põhjendamatult ebasoodus jätta palk tehtud töö eest välja maksmata. Käesoleval juhul on töötaja töö reaalselt teinud ning palga väljamõistmata jätmise tagajärjel rikastuks tööandja alusetult. Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja nõue jätta rahuldamata. Kuna tööandja ei olnud õigustatud töötajale kokkulepitust vähem palka maksma, siis ei ole põhjendatud ka hageja nõue tuvastada hagejal kohustuse puudumine maksta kostjale puhkusetasu 1964 krooni seitsme kalendripäeva eest. Kuna ei leidnud tuvastamist hageja õigus vähem palka maksta, siis ei kuulu ka vähendamisele puhkusetasu, mille arvestus põhineb väljamaksmisele kuuluval palgal.

§ 32

lg 1 kohaselt on tööandja kohustatud töölepingu lõppemise päeval töötajale maksma kõik tööandjalt saada olevad summad. Kui töötaja ei saanud töölepingu lõppemise päeval lõpparvet vastu võtta, on tööandja kohustatud maksma lõpparve viie päeva jooksul, arvates nõude esitamisele järgnenud päevast. TLS § 119 lg 2 kohaselt on tööandja lõpparve kinnipidamisel kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Pooltevahelise töölepingu p 5.3 kohaselt põhipalga maksmine toimub ülekande tegemise teel töötaja pangakontole nr 1120313474 Hansapangas. Käesoleval juhul ei esinenud asjaolusid, mis takistanuks tööandjal maksta töötajale kõik saadaolevad summad töölepingu lõpetamise päeval, seega ei olnud ka töötajal põhjust tööandja poole vastava nõudega pöörduda. Pooled olid töölepingus kooskõlastanud pangakonto, kuhu tasuda põhipalk. Lõpparve maksmise kohustuse tekkimise ajal töölepingu lõppemisel ei olnud poolte vahel vaidlust summade osas. Hageja käitumine lõpparve maksmisega viivitamisel viitab soovimatusele lõpparvet maksta. Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja nõue jätta rahuldamata. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIKOHTUS 4. Sawmill of Sadala OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Jõgeva Maakohtu 22. juuli 2005 otsuse ning teha uue otsuse, millega tuvastada Sawmill of Sadala OÜ-l kohustuse puudumine maksta T.T. le 2004. a augusti eest töötasu rohkem kui 2480 krooni, puhkusetasu rohkem kui 1322 krooni ning maksta lõpparve maksmisega viivitamise eest keskmist palka summas 8419 krooni. 3 Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) On vääralt kohaldatud

§ 231ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse (Ts

ÜS) § 87 ning jäetud ebaõigesti tunnustamata apellandi nõue, tuvastada apellandil kohustuse puudumine maksta vastustajale 2004. a augustikuu eest töötasu rohkem, kui 2480 krooni. Töölepingu p-s 5.1 sisalduvad palgaarvutamise tingimused on vastuolus

§-s 231 sätestatud nõuetega, mille kohaselt ei saa maanteeveo sõiduki juhile arvutada ja maksta nii põhipalka kui ka lisatasu läbitud kilomeetrite ning veetud kaubakoguse alusel. Vastustaja töölepingus on aga just põhipalga arvutamisel lähtutud nii koormast kui ka mahust, mis

§ 231

kohaselt on keelatud ning seega on palgaseadus nimetatud nõudega otseses vastuolus. 2) On ebaõige seisukoht, et apellant on ainuisikuliselt muutnud töölepingu tingimusi. Töölepingu p 5.

1. mittekohaldamine ei tähenda tööandja poolset ühepoolset suvalist töölepingu muutmist, vaid seadusega ettenähtud nõuete järgimist. 3) On ebaõige seisukoht, mille kohaselt on apellant keeldunud vastustajale töötasu maksmisest. Kuna töölepingu p
2. 1 on vastuolus

§-ga 231, siis tuleb vastustajale maksta palka miinimumtasu ulatuses ning saab lugeda põhjendatuks vastustaja nõuet puhkusetasule seitsme kalendripäeva eest vaid summas 1322 krooni. 4) On TLS § 119 lg 2 vääralt kohaldatud. Nimetatud sätte kohaselt on tööandja kohustatud töötajale lõpparve kinnipidamise eest maksma keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte rohkem kui töötaja ühe kuu keskmine palk. Nimetatud sanktsioon on kohaldatav juhul, kui tööandja on süüliselt jätnud lõpparve maksmata. Käesoleval juhul ei ole lõpparve maksmisega viivitamine tekkinud apellandi süül ning seega ei saa apellant vastutada lõpparve kinnipidamise eest. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 23 lg 2 kohaselt peab lepingupool tegema teise lepingupoolega koostööd, mis on vajalik teisele poolele oma kohustuste täitmiseks. VÕS § 111 lg 1 kohaselt, kui lepingupooltel on lepingust tulenevad vastastikused kohustused, võib üks lepingupool oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine pool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või kinnitanud, et ta kohustuse täidab. Kuna vastustaja on jätnud omapoolse kohustuse - esitada selge nõue lõpparve maksmiseks kas sularahas või selle ülekandmiseks tema poolt näidatud pangaarvele täitmata, on ka apellandi poolne käitumine õigustatud, kuna apellandi poolne kohustuse täitmine on takistatud. Arvestada tuleb siinjuures ka seda, et vastustaja jäi töölt ära alates 28.08.2004 ja ta ei viibinud töölepingu lõpetamise päeval tööl. Vastustaja ei ole esitanud nõuet temale lõpparve väljamaksmiseks ega täpsustanud, millisel viisil soovib vastustaja apellandilt lõpparvet saada. Töölepingu p 5.3. kohaselt on kokku lepitud küll kontonumbris, kuhu kanda töötajal saada olev põhipalk, kuid nimetatud asjaolust ei saa veel eeldada, et sinna tuleks kanda kõik tööandjalt saada olevad summad. Palgaseaduse tähenduses on põhipalk ja lõpparve kaks eraldiseisvat palgaõiguslikku kategooriat. Seega ei ole tegemist lõpparve kinnipidamisega ja vastustaja nõue lõpparve kinnipidamise eest keskmise palga saamiseks ei ole seaduspärane ega ka põhjendatud. Nõue keskmise palga maksmiseks summas 8419 krooni, on ebaõige ka juhul, kui võtta augustikuu töötasu suuruseks 6504 eesti krooni. Keskmise palga arvutamise korras sätestatud reegleid kohaldades oleks vastustaja ühe kuu keskmise palga suuruseks 7003 krooni. 5) Ei vasta kohtuotsus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 227 lg 1, mille kohaselt kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud. Kohus on leidnud, et vastustajaga sõlmitud töölepingu p 5.1. on küll vastuolus

§-ga 231, kuid samas on võimalik nimetatud töölepingu tingimust seaduskuulekalt täita. Nimetatud seisukohast tulenevalt ei ole apellandile üheselt aru saadav, kas töölepingu p 5.

1. on palgaseadusega vastuolus või mitte. Samuti ei selgu kohtuotsusest, millest tulenevalt on jõutud järeldusele, et hageja käitumine lõpparve maksmisega viitab soovimatusele lõpparvet maksta. 4
2. T.T. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt oli tööandja ja töötaja vahel tööle asumisel töötasu osas kokku lepitud. Töölepingu seaduse kohaselt saab töölepingut muuta vaid poolte kokkuleppel. Tööandja on muutnud omavoliliselt ning ainuisikuliselt töölepingus kokkulepitut. Alusetu on apellandi väide, et tal oli küll töötaja pangaarve, kuid ta ei teadnud, kas töötaja soovib lõpparvet kätte saada sularahas või hoopis mingile teisele pangaarvele. Vastustaja ei ole avaldanud soovi kanda lõpparve üle mingile teisele arveldusarvele ega ka sularahas. Vastustaja on esitanud taotluse kanda üle lõpparve tema pangakontole, mis on kirjas töölepingus. Juhindudes TLS §-st 119 lg 2 on vastustajal õigus saada ka lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest ühe kuu keskmist töötasu summas 8419 krooni. RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED 6: Vastavalt TsMS § 651 lg 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesoleval juhul on kaebus esitatud maakohtu otsuse selle osa peale, millega jäeti osa tööandja nõudeid rahuldamata, ning ringkonnakohus kontrollibki otsuse õigsust vaid selles osas. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole põhjust, kuid osaliselt tuleb muuta vaidlustatud maakohtu otsuse põhjendusi tööandja hagi osalisel rahuldamata jätmisel. Ringkonnakohus nõustub apellandi selle väitega, et maakohus on vastuoluliselt tuvastanud asjaolud seonduvalt töötaja nõude olemasoluga saada
3. a augusti eest töötasu rohkem kui miinimumpalk 2480 krooni. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et pooltevahelise töölepingu p-s 5.1 sisalduvad palgaarvutamise tingimused on vastuolus

§-s 231 sätestatud nõuetega, kuid samas on vääralt leidnud, et nimetatud töölepingu tingimus on kehtiv, kuivõrd see ei kohusta töötajat ohutu liiklemise nõudeid eirama ning seda on võimalik täita, käitudes seaduskuulekalt. TsÜS § 87 lg 1 kohaselt on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. Viidatud TsÜS säte on kohaldatav ka tööõigussuhetes, kuivõrd TLS (selle 6. peatükk) reguleerib üksnes töölepingu tühistamise ja kehtetuks tunnistamise aluseid, sätestamata eraldi tehingu tühisuse aluseid. TLS-s vastava regulatsiooni puudumine ei tähenda, et seadusandja tahe on olnud välistada tööõigussuhetes tehingu tühisusega seonduv.

§-s 231 on sätestatud otsene keeld arvutada ja maksta maanteeveo mootorsõiduki juhile põhipalka ja lisatasu läbitud kilomeetrite ning veetud kaubakoguse alusel, välja arvatud lisatasu maksmisel, kui selle arvutamise viis, tingimused ja määrad ei soodusta ohutu liikluse nõuete eiramist ning on kollektiivlepingus ette nähtud. Kuna käesoleval juhul ei olnud tegemist vastustajale lisatasu maksmisega kollektiivlepingus ettenähtud alustel, siis on pooltevahelise töölepingu p-s 5.1 sisalduvate ebaseaduslike palgaarvutamise tingimuste näol tegemist tühise tehinguga TsÜS § 87 lg 1 mõttes. Samas nõustub ringkonnakohus maakohtu selle seisukohaga, et tööandja nõue tuleb jätta rahuldamata eelkõige põhjustel, et töötaja on käesoleval juhul töö siiski reaalselt teinud ning seetõttu oleks ebaõiglane ja põhjendamatu jätta palk talle osaliselt välja maksmata. Tulenevalt

§-de 2 ja 3 sätete mõttest peab töötajale makstav palk (nii põhipalk kui lisatasu) olema mõistlikus vastavuses tema poolt tehtud töö mahu ja tulemuslikkusega. Ringkonnakohus leiab, et vastustajal on õigus saada

1. a augustikuu eest töötasu tema poolt nõutud 6504 krooni ulatuses vaatamata sellele, et temaga sõlmitud töölepingu p 5.1 oli osaliselt tühine, sest 5 vastustaja töö oli nähtuvalt asjaoludest tulemuslik ning selle eest nõutav tasu on mõistlik ja proportsionaalne. Arvestades vastustaja töö mahtu nimetatud kuul oleks ebaõiglane maksta talle palka töölepingu p 5.1 kehtiva osa alusel alampalgamääras tööajanormi täitmisest lähtuvalt. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu nende põhjendustega, millistes leiti, et puudub alus tunnustada tööandja õigust mitte maksta vastustajale puhkusekompensatsiooni 1964 krooni ja lõpparve maksmisega viivitamise eest keskmist töötasu 8419 krooni, ega pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Apellandi väited ei anna alust nimetatud osas otsuse muutmiseks või tühistamiseks. Maakohus on õigesti leidnud, et töötajal on õigus TLS § 119 lg 2 sätestatud hüvitisele, kuivõrd puuduvad asjaolud, mis takistanuksid tööandjal maksta töötajale välja kõik saadaolevad summad töölepingu lõpetamise päeval, kuivõrd tööandjale oli teada töötaja arveldusarve number pangas, kuhu kanti igakuiselt põhipalka. Lõpparve väljamaksmise eelduseks ei saanud käsitletaval juhul olla töötaja poolt tööandjale vastava nõude esitamine, sest olukorras, kus apellandile oli teada vastustaja pangaarve ning viimane polnud avaldanud soovi maksta talle lõpparve välja sularahas kassast või kanda see mingile teisele pangaarvele, oli apellandil TLS § 74 lg 2 järgi kohustus töölepingu lõpetamise päeval lõpparve vastustaja arvelduskontole üle kanda. Maakohus on hüvitise väljamõistmisel ka õigesti aluseks võtnud vastustaja keskmise töötasuna summa 8419 krooni, mis on arvutatud kooskõlas Keskmise palga arvutamise korraga.
2. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, siis tuleb apellandi kohtukulud, s.o tasutud riigilõiv ja õigusabikulud, jätta TsMS §-de 60 lg 1 ja 61 lg 1 p 1 (redaktsioon kuni 01.01.2006) alusel tema enda kanda. Vastustaja ei ole omapoolset taotlust kohtukulude väljamõistmiseks esitanud. Üllar Roostoja Andra Pärsimägi 6 Egon Konsand