Obsah (4)

§ 147§ 148§ 153§ 162

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 25. mai 2006 Tartu Tsiviilasja number 2-04-1011 Tsiviilasi I.P

s oli 25 aasta pikkune töötamine lüpsjana Põlva kolhoosis (hilisemas Põlva Põllumajanduslikus Osaühistus), mis on likvideeritud ilma õiglusjärgluseta, ning Põlva Põllumajanduslikus Osaühingus, mille praeguseks õigusjärglaseks on OÜ Põlva Agro. Hageja kahju seisneb kutsehaiguse tagajärjel 60% töövõime püsiva kaotuse tõttu igakuise sissetuleku vähenemises ja lisandunud kulutustes ravile. Tartu Pensioniamet maksis hagejale hüvitist 04.05.1999 kuni 31.03.2004 täies ulatuses, s. o kõigi kahjutekitajate, sealhulgas OÜ Põlva Agro, eest. Alates 01.04.2004 maksab Pensioniamet kahjuhüvitist üksnes õigusjärgluseta likvideeritud Põlva kolhoosi eest, lõpetades maksmise OÜ Põlva Agro eest. Hageja töötas OÜ Põlva Agro õiguseelneja juures 24,9 % tervist kahjustanud tööajast. Kuna alates 01.04.2004 maksab riik üksnes 75,1 % kahjuhüvitisest, siis jääb hagejal saamata 24,9 % hüvitisest. Kostja on selle maksmisest keeldunud. Kutsehaiguste Kliiniku 09.04.1999 teatises nr 477 märgitakse, et hageja tervist kahjustanud teguriteks olid füüsiline koormus, sundasendid ja –liigutused, ebasoodne mikrokliima. Hagejal olid kostja õiguseelneja juures tervistkahjustavad töötingimused. Kostja õiguseelneja õigusvastane käitumine on tõendatud esmajoones hageja kutsehaiguse raportiga, mille kohaselt hagejal tuli teha rasket füüsilist tööd. Kuna Eesti riik hakkas 1999 aprillis maksma kahjuhüvitist hagejale, s. h kostja õiguseelneja eest, siis on Eesti riik juba tollest ajast seisukohal, et ka OÜ Põlva Agro puhul esinevad kõik vastutust tingivad asjaolud (süüliselt õigusvastase käitumisega kannatanule kahju põhjustamine). Kostja õiguseelneja rikkus hageja suhtes järgmisi õigusnorme: -

§ 147

lg 1, 2, 3, TLS § 49 p 4 ja TKS § 5 lg 2 p 1 nõudeid, mille kohaselt tööandja peab tagama tervislikud ja ohutud töötingimused, mis väldiksid töötajate haigestumise kutsehaigustesse; 2 -

§ 148

lg 3 nõuet, mille kohaselt ettevõtte juhtkond peab ohutute töötingimuste tagamiseks tarvitusele võtma abinõud; -

§ 153

lg 1 ja TKS § 5 lg 2 nõudeid, mille kohaselt tööandja on kohustatud selgitama töötajale töötervishoiu eeskirju ning tema töö võimalikke ohtusid ja kahjulikke mõjusid; - TKS §-is 17 lg 5 sätestatud kohustust teostada töötajate

aitsealast väljaõpet ja teadmiste kontrolli; - Vabariigi Valitsuse 20.10.1993 määruse 324 punktide 21, 23, 26, 27 nõudeid, mis nägid ette töötaja

aitsealase täiendõppe, sissejuhatava juhendamise, esmase juhendamise ja täiendava juhendamise, mille raames tuli selgitada terviskahjulikke mõjureid

ohal ja kutsehaigestumise ohtusid. Punkti 31 kohaselt tuli töötaja

aitsealane juhendamine registreerida päevikus ja vastaval kaardil, mida hoiti ettevõtte juhi juures; -

§ 162

lg 1, TKS § 14 lg 2 ja Vabariigi Valitsuse 22.07.1992 määruse 214 „Tööde loetelu, kus nähakse ette töötajate eelnev ja perioodiline tervise kontrollimine“ nõudeid, et tööandja tagaks eelneva ja perioodilise arstliku kontrolli töötajatele, kes töötavad rasketel ja tervistkahjustavatel töödel. Määruse nr 214 punkti 4 lõik 11 määratles tervistkahjustava tööna naiste puhul rohkem kui 10 kg massiga raskuste regulaarse teisaldamise. Hageja töö lüpsjana ja farmitöölisena sisaldas regulaarset raskuste tõstmist üle 10 kg; - Vabariigi Valitsuse 19.10.1993 määruse 321 V ja VI osa nõudeid, mis nägid ette väljaõppe ning eelneva ja perioodilise arstliku kontrolli töötajatele, kes teisaldavad regulaarselt käsitsi vähemalt 3-kilogrammiseid raskusi. Määruse lisas toodud normid lubasid kolmerattaliste kärude puhul kuni 100 kg raskuste teisaldamist, kuid hageja pidi lükkama tunduvalt raskemaid kärusid; - NSVL tervishoiuministri 29.09.1989 käskkirja nr 555 lisa 1 punkti 5 a ja b nõudeid, mis nägid ette, et naistele, kes teisaldavad regulaarselt raskusi üle 10 kg või töötavad pikemalt sundasendis, tuleb tagada arstlik läbivaatus vähemalt 1 kord 2 aasta jooksul. Läbivaatusest pidid osa võtma 4 arsti: neuroloog, kirurg, terapeut ja günekoloog. Seda ei saanud asendada iga-aastane nakkushaiguste alane kontroll, sest läbivaatuse objekt ja koosseis oli täiesti erinev. Kui kostja õiguseelneja oleks taganud regulaarse arstliku läbivaatuse, siis oleks kutsehaiguse sümptomid avastatud varases staadiumis ja kahju tervisele olnuks väiksem või puudunud; - Eesti Vabariigi peasanitaararsti ja tööinspektsiooni 07.09.1992 käskkirjaga nr 1 kinnitatud „

eskkonna ohtlike ja kahjulike mõjurite mõõtmise organiseerimise ja töötingimuste tervisekahjulikkusest tingitud ravikindlustuse maksemäära reguleerimise juhendi“ punkti 8, mille kohaselt oli tööandja kohustatud pidama arvestust

ohal

eskkonna ohtlike ja kahjulike mõjurite kohta ning säilitama need andmed 45 aastat. 2. Kostja OÜ Põlva Agro vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt hageja kutsehaigus ei ole põhjuslikus seoses kostja tegevusega, kostja ei ole käitunud õigusvastaselt ning puudub kostja süü kahju tekkimises. Hageja on lüpsja, farmitöölise ja põllutöölisena töötanud 25 aastat, sellest kostja õiguseelneja juures 6 aastat ja 2 kuud (12.03.1993 – 11.05.1999). Kutsehaigus diagnoositi hagejal 09.04.1999, kuid juba varem oli hageja viibinud haiguslehel (31.10.1997 - 03.12.1997) füüsilisest ülekoormusest tingitud liigesehaiguste diagnoosiga. Seega võib eeldada, et juba 1997 sügiseks oli hagejal kutsehaigus välja kujunenud. Vaatamata sellele töötas hageja edasi, millest võib järeldada, et hageja ise ega teda ravinud arstid ei pidanud hageja töötingimusi sel ajal tema tervist kahjustavateks. Seega ei saanud kostja tegevus alates 1997 sügisest põhjustada hageja kutsehaiguse tekkimist või süvenemist. Tööinspektsioon pole avastanud Põlva POÜ-s

aitse alaseid rikkumisi ega teinud vastavaid ettekirjutusi. Hageja viidatud õigusaktide rikkumised ei ole tõendatud. Hageja lahkus töölt 11.05.1999 ja registreeris ennast töötuna alles 06.08.

1. Materjalidest ei nähtu, et hageja oleks 1999 - 2004 püüdnud leida tööd ning tema töötuse põhjuseks oleks olnud kutsehaigus. Kahjuna saab sissetuleku vähenemist käsitleda vaid juhul, kui inimene on püüdnud leida endale teist tööd, kuid tema tervisest tingituna pole see õnnestunud. 3
2. Kolmas isik leidis, et hagi on põhjendatud. Kahju olemasolu on tõendatud Kutsehaiguste Kliiniku diagnoosi, Tartumaa VEK-i läbivaatuse akti ja Tartu Pensioniameti AEK komisjoni otsustega selle kohta, et hagejal on kutsehaigusest tingitud püsiv töövõimekaotus. Põhjuslik seos kutsetöö ja füüsilise ülekoormuse haiguse vahel on tõendatud juba kutsehaiguse diagnoosimiseks teostatud ekspertiisiga. Meditsiinilise otsusega on tõendatud kutsehaiguse süvenemine ka kogu Põlva Põllumajanduslikus Osaühingus töötatud perioodi vältel. Kostja ei ole tõendanud kutsehaiguse põhjustanud tööohutegurite puudumist Põlva Põllumajanduslikus Osaühingus. Juhul, kui on tõendatud, et hageja ise asetas oma tervise ohtu ja kutsehaigus on tekkinud tema enda ettevaatamatuse tõttu, võib kohaldamisele tulla Vabariigi Valitsuse 10.06.1992 määruse nr 172 “Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra kohta” (edaspidi Ajutine kord) p 10 kahju hüvitamise vähendamise kohta olenevalt kannatanu süü astmest. MAAKOHTU LAHEND
3. Tartu Maakohus rahuldas
4. jaanuari 2006 otsusega hagi ning mõistis välja OÜ-lt Põlva Agro I.P. kasuks kutsehaigusest tingitud tervisekahjustuse hüvise ajavahemiku 01.04.2004 kuni 31.01.2006 eest ühekordselt 10 034 krooni ja alates 01.02.2006 igakuiselt 406 krooni, mis kuulub korrigeerimisele vastavalt igal aastal
5. märtsil avaldatud tarbijahinna indeksile või hageja töövõimetuspensioni muutmisele. Samuti mõistis kohus OÜ-lt Põlva Agro I.P. kasuks välja 42.60 krooni ravikulude katteks ning riigituludesse riigilõivu 1050 krooni ja riigi õigusabi tasu 730.80 krooni. Hageja õigusabikulu 6070 krooni jättis kohus hageja kanda. Otsuse kohaselt väljavõtted VEK ja AEK otsustest tõendavad, et hageja kutsehaigusest tingitud töövõimekaotus on 60%. Eelduslikult on samas ulatuses vähenenud ka hageja võime saada sissetulekut. Seega on hagejale tekkinud kahju. Poolte vahel lõpetati tööleping 11.05.
6. Hageja on töötuna arvele võetud 06.08.
7. Vaatamata sellele, et hageja vahepealsetel aastatel intensiivselt tööd ei otsinud, ei saanud hageja eelduslikult töötada siiski seetõttu, et tema töövõime ei ole kutsehaiguse tõttu enam endine. Töölepingu lõppemise ajaks oli hagejal kutsehaigus ja osaline töövõimetus juba kindlaks tehtud. Kostja ei ole tõendanud, et hageja sissetuleku kaotus oleks tingitud millestki muust kui kutsehaigusest. Kutsehaiguste Kliiniku teatise kohaselt on kutsehaigestumist põhjustanud tööohuteguriteks loetud füüsilist koormust, sundasendeid ja -liigutusi, ebasoodast mikrokliimat. Eksperdiarvamuse (tlk 84) kohaselt loetakse I.P. kutsehaiguse kujunemise ajaks 1974-
8. Kutsehaiguse raportis (tlk 26-27) on kirjeldatud kutsehaigust põhjustanud töödena hageja töötamist Põlva kolhoosis ja Põlva POÜ-s lüpsjana ning alates 1998 veebruarist söötjana. Raportis mingeid viiteid kutsehaigust põhjustanud rikkumistele ei ole, see aga ei välista asjaolu, et hageja kutsehaigestumine toimus kostja õiguseelneja juures. Kohtul on võimalik nimetatud asjaolu kindlaks teha ka muude tõendite – eelkõige hageja vande all antud seletuse, tunnistajate ütluste ja eksperdiarvamuse alusel. Oluline on välja selgitada, kas töötamisel kostja õiguseelneja juures esinesid hageja töös sellised ohutegurid, mida loetakse antud kutsehaigust põhjustanud tööohuteguriteks. Hinnates kogumis hageja seletust ning tunnistajate Mai Semmi ja Jaak Hinrikuse ütlusi, luges kohus tõendatuks, et hageja lüpsjana Aarna suurfarmis töötades puutus kokku raske füüsilise tööga. Hageja pidi vahelduvalt teiste töödega teisaldama raskusi. Kandma udarapesuvee ämbreid, mille kaal ei ületanud kohtu arvates 10 kg; lüpsikannusid ja ämbreid piimaga, mille kaal võis ületada 15 kg ning lükkama kolmerattalist jahukäru, mille kaal pidi olema üle 120 kg. Samuti pidi hageja teisaldama raskusi ka söötjana (tõstma või lohistama sündinud vasikaid, kelle kaal oli 30-40 kg; lükkama söödakäru ja tõstma loomadele ette sööta. 4 Kuna hageja vaheldumisi teiste töödega pidi tõstma ja teisaldama eespool tuvastatud raskusi (udarapesuvee ämbrid, lüpsikannud koos piimaga, ämbrid koos piimaga, söödakärud, vastsündinud vasikad) ja puutus kokku ka muu füüsiliselt raske tööga (loomade asemete puhastamine, sööda ettelükkamine, poegimislaudas sööda ettetõstmine ja bokside puhastamine), esines hageja töös füüsiline koormus, mis on nimetatud Kutsehaiguste Kliiniku teatises I.P. kutsehaigust põhjustanud ohutegurina. Seega on hageja kutsehaigestumine toimunud ka töötamisel kostja õiguseelneja juures. Õige on kostja väide, et kutsehaiguse raportis on viiteid hageja tervise halvenemisele
9. aastaks. Samas pole ekspert asunud kindlale seisukohale, et kutsehaigus oli hagejal enne selle diagnoosimist 1999 juba välja kujunenud. Kuna kutsehaigust ei olnud hagejal varem diagnoositud ja see tehti kindlaks alles 1999, ei saa asuda seisukohale, et kutsehaigus oli enne kostja õiguseelneja juures töötamist juba lõplikult välja kujunenud. Kostja õiguseelneja on rikkunud tööinspektsiooni 07.09.1992 käskkirjaga nr 1 kinnitatud „

eskkonna ohtlike ja kahjulike mõjurite mõõtmise organiseerimise ja töötingimuste tervisekahjulikkusest tingitud ravikindlustuse maksemäära reguleerimise juhendit“, kuna juhendile vastavat

eskkonna ohtlike ja kahjulike mõjurite mõõdistamist ja nende üle arvestust ei toimunud ning ühtlasi ka

§-idest 147 lg 1 ja 148 lg 1 ning TKS §-ist 5 lg 2 p 1 tulenevaid nõudeid tagada tervislikud ja ohutud töötingimused. Töötamisel kostja õiguseelneja juures ei teavitatud hagejat kõigist tööga seonduvatest ohtudest, s. h töötervishoiust ja, et töö võib põhjustada kutsehaigust. Sellega on kostja õiguseelneja rikkunud

§ 153lg 1 ja TKS §-idest 5 lg 2 p 2; 17 lg 4 tulenevaid nõudeid.

Kuna hageja pidi regulaarselt tõstma raskusi üle 10 kg, oli tema puhul kohustuslik perioodiline tervise kontrollimine. Hageja käis tervisekontrollis üksnes sanitaarraamatu alusel, mis hõlmas kontrolli naha- ja suguhaiguste arsti juures ning kopsuröntgeni tegemist. See ei olnud tervisekontroll Vabariigi Valitsuse 22.07.1992 määruse nr 214 ega Vabariigi Valitsuse 19.10.1993 määruse nr 321 mõttes. Seega on kostja õiguseelneja rikkunud nimetatud määrustes ja NSVL tervishoiuministri 29.09.1989 käskkirjas nr 555 ning ühtlasi ka

§ 162lg 1 ja TKS § 14 lg 2 sätestatud nõudeid töötaja tervise kontrollimiseks.

Kostja õiguseelneja õigusvastane käitumine seisneb veel selles, et hageja pidi teisaldama naistele lubatust suuremaid raskusi. Vabariigi Valitsuse 19.10.1993 määrusega nr 321 kinnitatud „Raskuste käsitsi teisaldamise korra“ lisa 1 kohaselt oli naistel vahelduvalt lubatud käsitsi teisaldada kuni 15 kg ja kolmerattalise vankriga kuni 100 kg. Hageja pidi tõstma piimakannusid koos piimaga, mis võisid kaaluda ka üle 15 kg, tõstma vasikaid kaaluga 30-40 kg ning lükkama jõusöödakäru, mis kaalus koos söödaga 120 kg. Hageja väitel, mida kinnitas ka tunnistaja M. Semm, oli tööprotsess korraldatud selliselt, et väiksema söödakogusega liikuda ei saanud, sest sellisel juhul oleks tekkinud ajaline mahajäämus teistest. Ka tunnistaja J. Hinrikuse ütlustest tuleneb, et hageja pidi kogu ühele grupile vajamineva sööda korraga kärusse laskma. Seega oli Aarna suurfarmis loomadele jõusööda etteandmine korraldatud selliselt, et hageja pidi käruga vedama lubatud piirnorme ületavaid raskusi. Kostja õiguseelneja rikkus „Raskuste käsitsi teisaldamise korra“ III osa punkti 2 ja ühtlasi ka TKS § 5 lg 2 p 1 ning

§-ides 147 lg 1 ja 148 lg 1 sätestatud nõuet tagada tervislikud ja ohutud töötingimused. Põhjuslik seos hagejal tekkinud tervisekahjustuse ja kostja õigusvastase käitumise vahel esineb kahel juhul. Asjaolu tõttu, et hagejat ei suunatud tervisekontrollile, sai võimalikuks, et hageja tervis kostja juures töötamise ajal veelgi halvenes – kutsehaigus süvenes. Asjaolu tõttu, et hageja pidi teisaldama lubatust suuremaid raskusi, võimendus ülekoormus – seega ka süvenes kutsehaigus. Kuna kostja õiguseelneja kohtu poolt tuvastatud õigusvastase käitumisega ei taganud hagejale tervislikke ja ohutuid töötingimusi, on kostja süüdi hagejal kutsehaiguse põhjustamises. Kostja ei ole oma süü puudumist tõendanud. Kostja ei ole tõendanud, et tema 5 õiguseelneja tegi kõik vajaliku selleks, et tagada hagejale tervislikud ja ohutud töötingimused, vältimaks kutsehaiguse väljakujunemist.

eskkonna ohutegurite mõõtmata jätmine ei ole põhjuslikus seoses tervisekahjustusega. Nagu tunnistaja J. Hinrikuse ütlustest nähtub, olid kostja õiguseelnejale teada hageja töö iseloom ja see, milliseid raskusi lüpsjad pidid teisaldama. Vaatamata sellele ei korraldatud tööprotsessi ringi. Ka hageja teavitamata jätmine töötervishoiust ja tööga seonduvatest ohtudest ei ole põhjuslikus seoses tervisekahjustusega. Hageja oli juba enne kostja õiguseelneja juures töötamist staažikas lüpsja. Iga normaalse elukogemusega inimene saab aru, et pikaajaliselt mingit rasket tööd tehes mõjub see negatiivselt tervisele. Hageja on hüvise nõudes tuginenud Tartu Pensioniameti arvestustele, mis on kooskõlas Ajutise korra sätetega. Kostja ei ole vaidlustanud, et hüvise jaotamisel kostja ja riigi vahel võib lähtuda töötatud ajast. Lähtudes kostja õiguseelneja juures tervistkahjustanud tööl töötatud ajast, jääb kostja kanda hüvisest 24,9%. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ Põlva Agro esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
2. jaanuari 2006 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta I.P. hagi OÜ Põlva Agro vastu rahuldamata. Kaebuse põhjenduste kohaselt: 1) tuleb nõustuda eksperdi väitega, et kutsehaigus kujuneb välja pikema aja jooksul, kuid täiesti arusaamatu on seisukoht, et kutsehaigusest tingitud kahju eest vastutavad kõik hageja tööandjad proportsionaalselt ajaga, mil hageja nende juures töötas. Kui kahju on tekitatud mitme isiku poolt, siis tuleks vastutuse määratlemisel arvestada iga kahju tekitaja tegevusega ning tema osaga kahjuliku tagajärje saabumisel. Hageja on põllumajanduses töötanud 25 aastat. On selge, et töötingimused on selle aja jooksul oluliselt muutunud.

aitsealasele olukorrale ei pööratud 1970-1980-ndatel aastatel erilist tähelepanu. Pikaajaline töö taolistes oludes mõjutas kahtlemata töötajate tervist tunduvalt negatiivsemalt, kui töötamine kostjale kuuluvas Aarna suurfarmis tänapäeva nõuetele vastava Alfa-Laval süsteemiga; 2) esinesid hagejal juba 1997 kutsehaigusele viitavad tunnused, kuid sellele vaatamata jätkas hageja tööd lüpsjana. Kutsehaiguse raporti kohaselt pole tuvastatud kostja poolt

aitse normide selliseid rikkumisi, mis oleksid põhjustanud hagejal kutsehaiguse. On kaheldav, kas eelnevalt pikaajaliselt põllumajanduses töötanud isiku allutamine tervisekontrollile välistanuks hagejal kutsehaigusest tingitud töövõimetuse saabumist; 3) põhjendas hageja söödakärude suurt kaalu sellega, et need laaditi jahu täis, sest „muidu oleksid lüpsjad teistele jalgu jäänud“. Tööandja ei ole andnud korraldust kärud maksimaalselt täis laadida. Lüpsjatel oli võimalus vältida liigseid raskusi, kuid kuna oldi huvitatud töö kiiremast lõpetamisest, siis laaditi kärudesse suuremad kogused, mistõttu need võisid kaaluda üle 100 kg. Tööandja õigusvastasest käitumisest, põhjuslikust seosest saabunud tagajärjega ja kostja süüst võiks rääkida siis, kui töötajatele oleks antud korraldus teisaldada käsitsi lubatust suuremaid raskusi või kui see olnuks tööprotsessi olemusest tingituna vältimatu; 4) oli hagejal Põlva Põllumajanduslikku Osaühingusse tööle asumise ajaks pikaajaline

ogemus lüpsjana ning tal olid ilmnenud terviserikked. Kui ta sellele vaatamata jätkas liigsete raskuste teisaldamist, tuleks kostja vastutuse määramisel arvestada ka hageja käitumist ja TsK § 462 lg 1 alusel vähendada hüvitise suurust või keelduda hüvitise väljamõistmisest. 6. I.P. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja Tartu Maakohtu 31. jaanuari 2006 otsuse muutmata jätmist. 6 Vastuväidete kohaselt: 1) on seisukoht, et kutsehaigusest tingitud kahju eest vastutavad kõik tööandjad proportsionaalselt ajaga, mil hageja nende juures töötas, juurdunud kohtupraktikas. Sama seisukohta rakendab Eesti riik pensioniametite poolt kahjuhüvitiste suuruse määramisel. Kostja ei vaidlustanud seda seisukohta maakohtus. Samuti ei ole kostja esitanud mingit teistsugust alust hüvitise suuruse jagamiseks kahju tekitanute vahel; 2) on maakohus õigesti tuvastanud, et põhjuslik seos kostja õigusvastase käitumise ja tekkinud kahju vahel tuleneb järgmistest tööohutuse nõuete rikkumisest kostja poolt:

1. a)regulaarse tervisekontrolli puudumine;
2. b)lubatust suuremate raskuste teisaldamine. Kutsehaiguse raportis ei ole tõepoolest märgitud töötervishoiu ja tööohutuse normide rikkumisi, kuid seda seletab asjaolu, et raport on koostatud tööandja poolt erapoolikult. Kohus on kostja õigusvastase käitumise õigesti tuvastanud teiste tõendite alusel. Kohus on õigesti tuvastanud, et lubatust suuremate raskuste teisaldamine tulenes tööprotsessi olemusest. Eriti silmatorkavalt tuli see esile Alfa-Laval lüpsisüsteemile üleminekul, kui grupid suurenesid kaks korda ning sellest tulenevalt kasvas kaks korda füüsilise töö raskus lehmade söötmisel, sealhulgas jõusööda ettekandmisel. Kohus on tuvastanud, et kostjale oli teada lubatust suuremate raskuste teisaldamine. Tööohutuse eeskirjade järgi oli kostja kohustatud selle keelustama, kuid ei teinud seda, ning see osutab asjaolule, et kostja oli huvitatud lubatust suuremate raskuste teisaldamisest tööprotsessis. Kohus on õigesti tuvastanud kostja süü. 7. Sotsiaalkindlustusameti Tartu pensioniameti seisukoha kohaselt Kutsehaiguste Kliiniku 09.04.1999 teatisest nr 477 nähtub, et hageja kutsehaiguse põhjuseks on töötamine lüpsjana 25 aasta jooksul. Antud perioodi hulka on arvestatud ka aeg, mil hageja töötas Põlva Põllumajanduslikus Osaühingus. Seega tuleneb teatisest, et ka Põlva Põllumajanduslikus Osaühingus lüpsjana töötamisel olid hageja tervistkahjustavateks tööohuteguriteks füüsiline koormus, sundasendid ja -liigutused ning ebasoodne mikrokliima. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Maakohtu 31. jaanuari 2006 muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid TsMS § 654 lg 6 alusel korrata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud põhjendus ei ole aluseks maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Ebaõige on apellandi väide, et puudub põhjuslik seos kostja õigusvastase tegevuse ning hagejal tekkinud kahju vahel. Maakohus on tuvastanud põhjusliku seose olemasolu hagejale tekitatud kahju ja kostja õigusvastase tegevuse vahel ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud vastav põhjendus ei anna alust hinnata tõendeid ja kohaldada materiaalõiguse norme teisiti selles osas, kui seda on teinud maakohus. Iseenesest õige on apellandi seisukoht, et kui kahju on tekitatud mitme isiku poolt, siis tuleb igaühe vastutuse ulatuse määramisel arvestada nende osa kahju tekitamises. Samas aga maakohus ongi hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestanud seda, et hagejale on kahju tekitatud mitme isiku poolt. Hageja on taotlenud kutsehaigusest tingitud kahju jagamist tööandjate vahel proportsionaalselt töötatud ajaga. Maakohtus ei ole sellisele arvestusele kostja vastu vaielnud ning maakohus on sellest lähtunud. Apellatsioonkaebuses on kostja küll märkinud, et arusaamatu on seisukoht, et kutsehaigusest tingitud kahju eest vastutavad tööandjad 7 proportsionaalselt nende juures töötatud ajaga, kuid samas ei ole ta välja toonud konkreetset alust, millest lähtudes tuleks kahju hüvitamise kohustust jagada tööandjate vahel. Ainuüksi see, et kostja väitel töötingimused põllumajanduses on aja jooksul oluliselt muutunud ning töö 1970-1980-ndatel aastatel mõjutas töötajate tervist tunduvalt negatiivsemalt, kui töötamine kostjale kuuluvas Aarna suurfarmis tänapäeva nõuetele vastava Alfa-Laval süsteemiga, ei anna alust kahju hüvitise jagamiseks mingil teisel alusel, kui seda on teinud maakohus. Maakohus on tuvastanud, et ka pärast Alfa-Laval süsteemi rakendamist Aarna suurfarmis oli kostja tegevus õigusvastane (hageja pidi teisaldama lubatust suuremaid raskusi ning teda ei suunatud tööandja poolt tervisekontrollile) ning selle õigusvastase tegevuse ja tekkinud tervisekahju vahel on põhjuslik seos. Maakohus on õigesti leidnud, et kutsehaiguste raportis (tlk 26 – 27) kutsehaigust põhjustanud asjaolude märkimata jätmine ei tõenda ega välista seda, et kostja õiguseellase juures töötamine soodustas hagejal kutsehaiguse väljakujunemist ning apellatsioonkaebuses esitatud vastav väide ei anna alust asuda teisele seisukohale. Maakohus on hinnanud asjas olevaid tõendeid kogumis ning õigesti jõudnud järeldusele, et asjaoludeks, mis soodustasid hagejal kutsehaiguse väljakujunemist töötamise perioodil kostja juures, olid lubatust suuremate raskuste tõstmine ning tööandja poolt tervisekontrolli mittekindlustamine. Apellandi väite kohaselt oli hagejal Põlva POÜ-sse tööle asumise ajaks pikaajaline

ogemus lüpsjana ja tal olid ilmnenud terviserikked ning kuna ta jätkas liigsete raskuste teisaldamist, siis tuleb kostja vastutuse määramisel arvestada TsK § 462 lg 1 ja vähendada hüvitise suurust või keelduda üldse selle väljamõistmisest. Vastavalt TsK §-ile 462 lg 1 kui kannatanu enda raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist või suurenemist, siis sõltuvalt kannatanu süü astmest tuleb hüvitise suurust vähendada või keelduda hüvitisest kahju eest. Seega peab selleks, et kohalduks TsK § 462 lg 1, olema tõendatud kannatanu enda raske ettevaatamatus. Antud juhul ei ole tõendatud hageja enda raske ettevaatamatus tal kutsehaiguse väljakujunemises. Nähtuvalt asja materjalidest, asus hageja tööle Põlva POÜ-sse 12.03.1993 ning töötas seal kuni 11.05.

1. Asjaolu, et ta viibis perearsti teatise kohaselt haiguslehel 31.10.1997 – 03.12.1997 diagnoosiga omarthrosis sin., epicondylitis bil., ei tõenda seda, et hageja pidi aru saama tal väljakujunevast kutsehaigusest ning sellest, et tööd jätkates ta ise aitab kaasa kutsehaiguse väljakujunemisele. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et perearst oleks selgitanud hagejale, et tegemist on väljakujuneva kutsehaigusega ning töö jätkamisega soodustab ta ise haiguse tekkimist. Ebaõige on apellandi väide, et kuna
2. aastal pärast seda, kui hageja oli ravil füüsilisest ülekoormusest tingitud liigeshaiguse diagnoosiga, ei keelatud tal lüpsjana töötada, siis peeti töötingimusi tema tervisele ohututeks ning tööandja poolt tervisekontrolli korraldamine ei oleks välistanud hagejal kutsehaigusest tingitud töövõimetuse saabumist. Korrapäraste arstlike läbivaatuste eesmärgiks on vältida kutsehaigusi ning läbivaatuste läbiviimisel sellest eesmärgist ka lähtutakse, s. o isiku tervise kontrollimisel arvestatakse konkreetsel

ohal esinevaid kutsehaiguse riske. Perearsti poolt haiguse diagnoosimine ja ravi ei ole suunatud eesmärgile vältida kutsehaigusi, s. o perearst ravib, kuid ei kontrolli isiku tervist arvestades konkreetsel

ohal esinevaid kutsehaiguse riske. Samuti ei kontrolli perearst töötingimusi tööohutuse seisukohalt. Lähtudes eeltoodust, on ebaõige apellandi seisukoht, et tööandja poolt tervisekontrolli korraldamine ei oleks välistanud hagejal kutsehaigusest tingitud töövõimetuse saabumist ning, kuna perearst ei keelanud hagejal töötamist lüpsjana, siis olid töötingimused ohutud. 8 Õige on maakohtu seisukoht, et kostja õigusvastane tegevus seisnes muuhulgas selles, et hageja pidi teisaldama lubatust suuremaid raskusi ning apellatsioonkaebuses esitatud vastupidised väited ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Asjaolu, et kostja ei andnud eraldi korraldust kärud maksimaalselt täis laadida, ei vabasta teda vastutusest. Hageja seletuse ja tunnistajate M. Semmi ja J. Hinrikuse ütlustega on tõendatud, et lubatust suuremate raskuste teisaldamine tulenes vältimatult tööprotsessi olemusest. Samuti oli kostja teadlik sellest, et töötajad teisaldavad lubatust suuremaid raskusi, kui ta ei võtnud midagi selle vältimiseks ette. Vastavalt „Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse“ §-ile 3 enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Seega tuleb lähtuda menetluskulude jaotamisel kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS §-ist 60 lg 1 ning vastavalt nimetatud paragrahvile jäävad apellandi poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja on esitanud taotluse õigusabikulu 1400 krooni väljamõistmiseks ning see tuleb rahuldada osaliselt. Vastavalt kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS §-ile 61 lg 1 p 1 mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulutused tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni 5 % hagi rahuldatud osast hagejale. Hagi hinnaks on käesolevas asjas 24 692.60 krooni (10 034 + 42.60 + 14 616 = 24 692.60) ning 5 % sellest 1234,60 krooni. Maakohus on välja mõistnud õigusabikulu katteks 730 krooni, seega vastavalt seadusele saab kostjalt veel välja mõista hageja kasuks apellatsiooniastmes kantud õigusabikulu katteks 504.60 krooni. Maili Lokk Agu Timmi 9 Viivi Tomson