KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Egon Konsand, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 26. mai 2006 Tartu Tsiviilasja number 2-05-14468 Tsi

§ 273järgi pidi laenuleping summaga üle 5 krooni olema sõlmitud kirjalikus vormis.

Seega, kui poolte vahel olekski olnud laenusuhe, siis kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 93 lg 1 järgi oleks see tehing tühine seaduses sätestatud kohustusliku vormi järgimata jätmise tõttu. Kostja ei ole hagejalt raha alusetult saanud. MAAKOHTU LAHEND

1. Tartu Maakohus jättis
2. märtsi 2006 otsusega hagi rahuldamata. Otsuse kohaselt ei ole hageja ütluste alusel võimalik lugeda tõendatuks, et poolte vahel oli sõlmitud laenuleping. Hageja ütlused kohtuistungil laenulepingu olemasolu või puudumise kohta on üksteisele vastukäivad ja üksteist välistavad (lepiti kokku, et annab laenu 86 000 krooni ja laenu kõikide summade kohta ei olegi lepingut; läbirääkimised toimusid enne 21.11.1999 ja raha laenati aasta jooksul; on ainult üks laenuleping ja laenulepinguid on olnud rohkem kui üks jne). Hageja ei ole andnud konkreetseid vastuseid laenulepingu sõlmimise aja, koha ega tingimuste kohta. Kirjalikku laenulepingut esitatud ei ole ja kohtule ei ole veenvalt põhjendatud, et see ka kunagi sõlmiti. Hageja ütlused selle kohta, et raha ülekandmist laenulepingu alusel tõendavad kontoväljavõtetel kirjed „vastavalt laenulepingule“ ja on kirjas kaks lepingu numbrit LA-22 ja 26, kujutavad endast vaid hageja hinnangut kontoväljavõttel kirjutatule. Selline kirje rahaülekandel on tehtud ülekandja poolt ega tõenda kahepoolselt sõlmitud lepingu olemasolu.

§-dest 272 lg 1 ja

§ 273tulenevalt pidanuks laenuleping olema sõlmitud kirjalikus vormis.

Kohtule kirjalikku laenulepingu esitatud ei ole ning kohtule esitatud kirjalike tõendite ja ütluste alusel ei saa lugeda tõendatuks, et poolte vahel üldse oleks kunagi sõlmitud laenuleping. Neil asjaoludel ei ole võimalik lugeda tõendatuks väidetavalt sõlmitud laenulepingu tingimusi. Kohtule esitatud tõendid ei kinnita, et poolte vahel oleks üldse toimunud läbirääkimised laenu andmise-tagastamise üle, s.t tegevus, mida võiks nimetada laenulepingu sõlmimiseks. Seetõttu ei ole tõendatud laenulepingu sõlmimine poolte vahel. Kostja viide TsÜS §-le 93 lg 1 kui alusele, millisel puhul on kirjalikult vormistamata laenuleping tühine, saaks tulla käsitlemisele juhul, kui uuritud tõendid tõendaksid laenulepingu sõlmimist poolte vahel. Käesoleval juhul ei ole tõendamist leidnud, et laenuleping oleks üldse kunagi sõlmitud (ka suuline). Seega ei ole lepingut, mille tühisust või kehtivust hindama hakata. Kuna hageja ei soovi kostjale ülekantud raha seostada kostja poolt käsitletud koostööprojektiga ega põhista ka sellega oma nõuet, siis saab kohus hinnata hageja nõude põhjendatust või põhjendamatust selle koostööprojekti järgi vaid kostja poolt esitatu alusel. Kostja on esitanud asjaolud, et tema, hageja ja Rainer Rallmanni vahel oli sõlmitud koostööprojekt, mille raames hageja kandis talle üle raha, et see maksta FIE-le vabade metsamaade oksjonitel osalemiseks. Seda kostja seletust kinnitab kohtule esitatud 30.11.1999 sõlmitud koostööprojekt, mis sisaldab endas vajalike summade ja kulude arvutuse. Projektile on alla kirjutanud R. Rallmann, A.K. ja T.V. . Selle koostööprojektiga on kooskõlas 2 koostöölepingud, mis on sõlmitud 25.11.1999 T.V. ja kolmandate isikute vahel metsamaa erastamiseks ja selle kohta, et T.V. maksab kolmandale isikule hiljemalt 31.12.1999 15 000 krooni. Nende tõenditega on omakorda kooskõlas Hansapanga tõendilt nähtuv, et juba 21.11.1999 on A.K. teinud T. V kande 15 000 krooni, 25.11.1999 veelkord 15 000 krooni, edasi kanded

1. aasta detsembris ja viimane kanne 31.08.
2. Hageja kohtuistungitel koostööprojekti sõlmimist ja olemasolu ei eitanud. Nimetatud tõendid, mis on kooskõlas omavahel nii sisuliselt kui ka ajaliselt ja millega haakuvad ka kostja T.V. ütlused kohtuistungitel koostööprojekti toimimise ja realiseerimise kohta, tõendavad, et hagejalt kostjale raha ülekandmise aluseks on olnud nendevaheline koostöö ärilistel eesmärkidel. Et hageja on kostjale raha kandnud ka 31.08.2000, viitab, et pooltevahelised suhted ei kujutanud endast üht konkreetset laenusuhet. Pooled on olnud seotud konkreetse koostöölepinguga, kuid selle alusel nõudeid esitatud ei ole. Kohtule esitatu alusel ei saa lugeda tõendatuks, et T.V. on rikastunud A.K. arvel alusetult. Esitatud asjaolud viitavad, et A.K. poolt kantud rahasummad on paigutatud ühisesse äriprojekti. Hagejalt kostjale raha ülekandmise aluseks oli kolme isiku vaheline koostööprojekt, mis kirjeldas raha kasutamise viise, eesmärke, projektiosaliste ülesandeid selles. See, et koostööprojekti sõlmimisega haakuval lühikesel ajavahemikul (november-detsember 1999) üks koostööprojekti osaline - kes projekti järgi asub investeerima summasid projekti - teeb tegelikud rahakanded teisele projektiosalisele, on kinnitus sellele, et summad on kantud kirjalikult vormistatud koostööprojekti alusel ja täitmiseks. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
3. A.K. taotleb apellatsioonkaebuses Tartu Maakohtu
4. märtsi 2006 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus ebaõigesti leidnud, et kostja poolt esitatud lepingud, mis kostja on 25.11.1999 sõlminud kolmandate isikutega, tõendavad 30.11.1999 sõlmitud koostöölepingu täitmist. Viidatud koostöölepingu näol on tegemist üksnes raamlepinguga, mille ellurakendumiseks pidid pooled sõlmima täiendavaid kokkuleppeid. Nimetatud täiendavaid kokkuleppeid aga pooled ei sõlminud; 2) on jätnud maakohus tähelepanuta, et hageja kandis kostjale raha osaliselt üle juba 21.11.1999, s.t enne koostöölepingu sõlmimist, seega ei ole ülekandel seost 30.11.1999 koostöölepinguga. Kui 30.11.1999 koostöölepingu pooled oleksid tahtnud käsitleda varasemaid ülekandeid hilisemalt sõlmitud koostöölepingu raames toimunuks, siis oleks seda vastavalt ka koostöölepingus märgitud; 3) on maakohus ebaõigesti leidnud, et kostja poolt kolmandate isikutega 25.11.1999 sõlmitud lepingud tõendavad 30.11.1999 koostöölepingu täitmist, kuna kolmandate isikutega sõlmitud lepingute näol on tegemist vastustaja eraldiseisva äritegevusega; 4) ei ole võimalik tõendada koostööprojekti täitmist dokumentidega, mis on koostatud enne koostööprojekti sõlmimist. 30.11.1999 koostöölepingu realiseerimise ning selle alusel hagejalt raha saamise tõendamiseks oleks vastustaja pidanud esitama kirjalikud dokumendid, mille pooled on koostööprojekti raames koostanud ja sõlminud, s.h eelarve ja finantskalkulatsioonid, mis pidid eelnema projekti finantseerimisele ning koostöölepingu p-des 3.
5. ja 3.
6. nimetatud finantsaruanded koostöölepingu rahaliste vahendite kasutamise kohta. 30.11.1999 koostöölepingu p-dest 3 ja 12 nähtub poolte kokkulepe teha kõik koostöölepingut käsitlevad muudatused ja täiendused kirjalikus vormis. Kostja ei ole esitanud kohtule taolisi kokkuleppeid ja muudatusi; 3 5) on maakohus rikkunud TsMS §-de 436 lg 1 ja § 442 lg 8 sätteid, jättes esitatud tõendid osaliselt hindamata ning põhjendamatult tähelepanuta asjas olulist tähtsust omavad asjaolud. Kohus on jätnud põhjendamatult kohaldamata

§-s 272 lg 1 sätestatu.

§ 272

lg 2 kohaselt loetakse laenuleping sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist. Juhul, kui kohus leiab, et apellandi ja vastustaja vaheline laenusuhe on kirjaliku vormi järgimata jätmise tõttu või muul põhjusel tühine, siis tuleb apellandi poolt vastustajale üleantud rahasumma vastustajalt alusetu rikastumise tõttu välja mõista (TsÜS § 66 lg 5,

477 lg 1).

1. T.V. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) on ebaõige väide, et pooled ei ole sõlminud vastavaid kokkuleppeid. Vastavad kokkulepped projekti mahus, kestvuses ja finantseerimises sisalduvad samas 30.11.1999 koostööprojektis p
2. sätestab mahu (ca 1000 ha metsamaa erastamine) ja kestvuse (aasta jooksul) ning p
3. ja
4. sätestavad projekti tulude-kulude kalkulatsiooni ja eelarve. Koostööprojekti p-dest 3.1 ja 3.2 ei tulene, et vastavad kokkulepped tuleb vormistada eraldi dokumentidena; 2) on ebaõige väide, et hageja ei saanud 21.11.1999 (esimene ülekanne) kanda kostjale raha üle 30.11.1999 sõlmitud koostööprojekti alusel. Kostja on kohtuistungil andnud seletuse, et suusõnaline kokkulepe koostöölepingu sõlmimiseks toimus kuu aega varem, kui oli sellele alla kirjutamine 30.11.1999; 3) ei välista viited kirjaliku dokumentatsiooni puudumise kohta seda, et tegelikkuses 30.11.1999 sõlmitud koostööprojekt siiski realiseeriti. Hageja poolt kostjale raha ülekandmine juba 21.11.1999 ja 25.11.1999 ning vaba metsamaa erastajatega kokkulepete sõlmimine 25.11.1999 on toimunud samas ajavahemikus ning viitavad otseselt sellele, et realiseeriti ühist äriprojekti vabade metsamaade erastamiseks, mis on fikseeritud 30.11.1999 koostööprojektiga. Kohus on põhjendatult ja kõiki tõendeid kogumis hinnates jõudnud järeldusele, et hageja poolt kostjale üle kantud rahasummad paigutati ühisesse äriprojekti; 4) ei tähenda ega tõenda raha ülekandmise fakt iseenesest saaja kohustust see summa tagastada. Kui hageja ei suuda tõendada ning isegi mitte anda konkreetseid vastuseid laenulepingu sõlmimise aja, koha ega tingimuste kohta, puudub igasugune alus väita, et poolte vahel oli laenusuhe; 5) kuivõrd pooltevaheline laenusuhe ei ole tuvastamist leidnud, ei ole põhjendatud tugineda ka tehingu tühisusele TsÜS § 66 lg 5 järgi ja seetõttu alusetule rikastumisele

§ 477lg 1 järgi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kuna Tartu Maakohtu
2. märtsi 2006 otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg 6 sätetega vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski selles esitatud põhjendus ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Maakohus on tõenditele tuginedes põhjendatult leidnud, et poolte vahel puudus laenusuhe. Laenuleping eeldab poolte kokkulepet ning

§ 272lg 2 kohaselt loeti laenuleping sõlmituks raha üleandmise momendist.

Kui pooltevaheline kokkulepe puudub, siis ainuüksi raha üleandmine ei tõenda laenulepingu sõlmimist. Apellandi väide, et ta kandis kostjale raha üle laenulepingu alusel, on tõendamata. Seetõttu on ekslik apellandi väide, et maakohus on jätnud põhjendamatult kohaldamata

§-s 272 lg 2 sätestatu. Maakohus on andnud hinnangu nii hageja ebajärjekindlatele ütlustele kui kostja vastuväidetele ja neid kinnitavatele tõenditele ning põhjendatult leidnud, et hageja poolt kostjale tehtud raha ülekanded on tehtud pooltevahelise 4 koostööprojekti alusel. Järelikult vastab vaidlustatud otsus TsMS § 442 lg 8 nõuetele ning apellandi vastupidine seisukoht on ebaõige. Kostja esitas hageja nõudele vastuväite ja kinnitas, et rahasummade ülekandmise aluseks oli koostööprojekt ning poolte tahe oli suunatud koostööprojektist tulenevate kohustuste täitmisele, s.o hagejalt saadud raha pidi ta maksma Jõgeva maakonna elanikele, kes erastaksid selle eest riigi metsamaid. Hageja ei ole kostja vastuväidetele ja neid kinnitavatele tõenditele vastu vaielnud, vaid üksnes seletanud, et tema poolt hagejale 86 000 krooni ülekandmine ei toimunud seoses koostööprojektiga. Esitatud asjaolude alusel on maakohus põhjendatult leidnud, et hageja on kandnud kostjale üle raha koostööprojekti alusel ja täitmiseks. Koostööprojektist ei tulene, et selle näol oli tegemist üksnes raamlepinguga ning selle täitmiseks pidid pooled sõlmima veel täiendavaid kokkuleppeid. Apellandi poolt nimetatud projekti maht, kestvus, tulude-kulude kalkulatsioon ja eelarve sisaldus kirjalikus koostööprojektis ning koostööprojektist ei tulene, et pooled kohustuvad eelnimetatud tingimuste kohta sõlmima veel eraldi kokkuleppeid. Apellant on õigesti märkinud, et ta tegi esimese ülekande juba enne koostööprojekti sõlmimist 21.11.

1. Ainuüksi nimetatud asjaolu ei saa aga tõendada, et 21.11.1999 ülekandel puudub seos 30.11.1999 sõlmitud koostööprojektiga. Vastustaja on kinnitanud, et suusõnaline kokkulepe koostööprojekti sõlmimiseks toimus kuu aega varem, enne kui sellele alla kirjutati. Samuti on apellant maakohtus kinnitanud, et pidas juba
2. aasta novembris vastustajaga läbirääkimisi. Seega kinnitavad ka poolte seletused nende koostööd ühisel ärilisel eesmärgil enne koostööprojekti kirjalikku vormistamist ning 21.11.1999 ülekande tegemine ei välista selle seost 30.11.1999 kirjalikult vormistatud koostööprojektiga. Apellandi väitele hinnangu andmisel on oluline ka see, et apellant ei ole tõendanud nimetatud ülekande seost mingi muu tehinguga. Samuti ei ole apellant tõendanud, et vastustaja poolt 25.11.1999 sõlmitud lepingute näol kolmandate isikutega oleks tegemist koostööprojektist eraldiseisva äritegevusega. Apellandi väide, et vastustaja poolt koostööprojekti p-des 3.3 ja 3.4 sätestatud tingimuste rikkumine, s.t rahaliste vahendite kasutamise kohta aruannete mitteesitamine, välistab 25.11.1999 lepingute seostamise koostööprojektiga, ei ole põhjendatud. Isegi kui vastustaja on jätnud täitmata mõningaid koostööprojektis kokkulepitud tingimusi, ei saa väita, et ta oleks kulutanud apellandilt saadud raha väljaspool koostööprojekti eesmärki. Seega ei saa ka apellandi see väide olla aluseks esitatud hagi rahuldamisele. Apellandi sellekohane väide kinnitab pigem maakohtu seisukohta, et vastustaja ei ole saanud apellandilt raha ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud aluseta. Pealegi on vastustaja esitanud kolmandate isikutega sõlmitud lepingud ning tõendanud saadud raha kulutamist kooskõlas koostööprojektiga. Apellandi viide koostööprojekti p-dele 3 ja 12 kinnitab samuti selles sätestatud tingimuste võimalikule rikkumisele, mis välistaks vastustaja poolt raha saamise ilma seadusega või tehinguta kindlaksmääratud aluseta. Koostööprojektist tulenevaid võimalikke nõudeid ei ole apellant esitanud ning apellandi poolt esitatud asjaolude alusel ei ole võimalik sellel alusel nõuet rahuldada. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata apellatsiooniastmes tema enda kanda. Andra Pärsimägi jätmisega Egon Konsand 5 jäävad apellandi menetluskulud Üllar Roostoja