KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus: Kohtunik: Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number: Haldusasi: Kohtuistungi toimumise aeg: Kohtuistungil osalejad: RESOLUTSIOON: Tallinna Halduskohus Sirje

§ 12lg 4 p 7 nimetatud välismaalase abikaasa.

G.T.le on erandina antud tähtajaline elamisluba tähtaegadega 11.07.96-11.07.98, 12.07.9812.12.98, 09.02.99-01.05.99 ning 01.06.99-01.12.99 ja seda on pikendatud tähtajaga 30.04.2001-29.04.2002. 1994.a. liitus G.T. abikaasa V.T. vabatahtlikult Ameerika Ühendriikide abiprogrammiga avalduse alusel, milles ta muuhulgas kinnitab, et abiprogrammi raames elamispinna saamisel lahkub ta koos perega Baltikumist ja ei püüa jääda Baltikumi alaliselt elama. Kaebuse motiivid ja nõue Kaebuse esitajad ei ole kaevatavate otsustega nõus ning leiavad, et need on õigusvastased järgmistel põhjustel: Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste konventsiooni (EIÕK) art 8 kohaselt on igaühel õigus sellele, et austatakse tema era- ja perekonnaelu. Võimud ei sekku selle õiguse kasutamisse muidu, kui kooskõlas seadusega ja kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides. Seega on EIÕK art 8 kaitsealas õigus elada oma kodus koos perekonnaga. Põhiseaduse §27 kohaselt on perekond rahva püsimise ja kasvatamise ning ühiskonna püsimise alusena riigi kaitse all. PS §27 puhul on tegemist ilma seaduse reservatsioonita õigusega, seega peab selle põhiõiguse piirang olema õigustatud mõne teise põhiõiguse või põhiseaduse printsiibiga. Kaebuse esitajad elavad Eestis juba üle 20 aasta era- ja perekonnaelu konventsiooni ja põhiseaduse mõttes koos oma lastega. Elamisloa taotluse läbivaatamisel oli KMA kohustatud arvestama garantiisid, mis on ette nähtud Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liidu asutuste poolt kujundatud õiguse üldpõhimõtetega. Need on sätestatud Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 13.septembri 2000.a. soovituses No 15

§12

lg 9 p 4 kohaldamine lubab aga käesoleval juhul pikaajalist sisserändajat Eestist välja saata ka muul alusel. Otsustes pole arvestatud, et kaebuse esitajad on kodakondsuseta isikud, kellel puudub võimalus elada mõnes teises riigis. Eesti on ainus koht, kus kaebuse esitajad saavad elada era- ja perekonnaelu. Keeldudes elamisloa andmisest kaebajatele, kes on kauaaegsed sisserändajad, võtab KMA nendelt ära õigusliku aluse Eestis viibimiseks. Kodakondsuseta isiku riigist lahkuma sundimine on ebaproportsionaalne. Kaebajad on küll välismaalased

§12

lg 9 p 4 mõttes, kuid nende õigus elamisloa saamisele põhineb suuremat juriidilist jõudu omavatel õigusaktidel (põhiseadus ja välisleping). KMA on rikkunud ka võrdse kohtlemise põhimõtet, andes elamisloa kaebajatega sarnases olukorras olevatele isikutele (näit.G.M. perekond). V.T. leiab samuti, et Eesti Vabariik on asunud kitsendavalt tõlgendama Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel 26.juulil 1994.a. sõlmitud kokkulepet Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil, mis ei ole lubatav. V.T.i tuleks käsitleda sõjaväepensionärina ja G.T.t sõjaväepensionäri perekonnaliikmena kokkuleppe tähenduses. Kaebajad ei nõustu seisukohaga, mille kohaselt USA abiprogrammi raames võetud kohustuse tagamine on legitiimne eesmärk kaebaja põhiõigustesse sekkumiseks. Eesti riigil puudub õiguslik alus ja pädevus nõuda nimetatud kohustuste täitmist. Ameerika Ühendriikide abiprogrammi poolteks olid USA ja Vene Föderatsioon. Eestile nende vahel sõlmitud lepingut esitatud ei ole ja Eesti Vabariiki ei ole volitatud tagama selle lepingu täitmist. Kaebajad leiavad, et KMA on vääralt rakendanud nende suhtes

§12lg 9 p 4.

Otsus elamisloa andmisest keeldumise kohta on vastuolus põhiseaduse §-dega 26 ja 27 ning EÕIK art 8 põhimõtetega. Elamisloa andmisest keeldumist kodakondsuseta isikule, kes elab riigis seadusega kaitstavat perekonnaelu, tuleb pidada intensiivseks riiveks, mis on põhiseadusevastane. Kaevatavatest otsustest ei selgu, miks ei ole elamisloa andmisest keeldumise otsustamisel arvestatud kaebajate poolt menetluse käigus esitatud vastuväiteid. Eeltoodu alusel paluvad kaebuse esitajad Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 06.04.2005 otsused nr 20051088 ja nr 20051089 tühistada. Vastustaja seisukoht Kodakondsus- ja Migratsiooniamet vaidleb kaebusele vastu. KMA on õigesti keeldunud V.T.ile ja G.T.le tähtajalise elamisloa andmisest, sest nad vastavad

§12lg 4 p 7 ja p 14, mille kohaselt elamisluba ei anta ega pikendada.

Samuti vastavad V.T.i ja G.T.

§12

lg 9 punktidele 3 ja 4, mille kohaselt elamisloa andmise taotlus ei ole põhjendatud ning elamisluba ei anta isikule, kes on võtnud kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda, saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal või saanud Eestist lahkumiseks toetust. V.T. on teeninud välisriigi relvajõududes ja on saanud Ameerika Ühendriikide abiprogrammi Certificate raames elamispinna Vene Föderatsioonis. Kaebajad on vabatahtlikult avaldanud soovi Eesti Vabariigist lahkuda ja asuda elama saadud elamispinnale. Kaebajate suhtes ei laiene Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel 26.juulil 1994.a. sõlmitud kokkulepe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste 4 küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil, kuna nad ei ole kokkuleppe subjektid. V.T. on arvatud reservi 29.07.94, mistõttu on välistatud kaebajate suhtes kokkuleppe kohaldamine. Asjaolu, et kaebuse esitajad on kodakondsuseta isikud, ei muuda kaevatavaid otsuseid õigusvastaseks. Kaebajad on oma kodakondsuse määratlenud peale NL lagunemist. Kaebajad omasid Vene Föderatsiooni kodakondsust, kuid kaotasid kodakondsuse sealt väljaastumisega 06.06.2002, st ajal, kui Vene Föderatsiooni kodakondsuse seadus võimaldas kodakondsusest välja astuda ka juhul, kui sellega kaasnes isiku kodakondsusetus. Alates 01.07.2002 kehtiv uus Vene Föderatsiooni kodakondsuse seadus seda enam ei võimalda. Olles Venemaa kodakondsuses, on kaebajad kasutanud soodustusi ja õigusi, mida Vene Föderatsioon on pakkunud oma kodanikele ning kui see osutus nende huvidele vastukäivaks, loobusid kaebajad Vene kodakondsusest. Seega tõendab kaebajate tegevus, et nad on ennast vabatahtlikult pannud olukorda, kus neid tuleb käsitleda kodakondsuseta isikutena, kuid Venemaa kodakondsusesse mittekuulumine ei saa olla põhjuseks, miks neile tuleb võimaldada elada Eestis. Ka Eesti riigi jaoks on V. ja G.T.d kodakondsuseta isikud ja välismaalased, kellele laienevad välismaalaste õiguslikku asendit reguleerivad õigusaktid. Vene Föderatsiooni kodakondsusest lahkumist on kaebajad kasutanud vaid täiendava argumendina haldusaktide väidetava õigusvastasuse põhjendamisel. Ei saa jätta märkimata, et kaebajad on sündinud Venemaal, omanud Vene Föderatsiooni kodakondsust ja neile on Vene Föderatsioonis eraldatud korter. Seega ei ole kodakondsuse puudumine takistuseks elama asumisel mõlema kaebaja sünniriiki neile eraldatud elamispinnale. Kaebajate väited, et Eesti on ainud riik, kus nemad kui välismaalased saavad elada, on tõendamata ja paljasõnalised. Sekkumine kaebajate põhiõigustesse on toimunud seaduse alusel. Õigusest perekonnaelule ei tulene riigi kohustus anda elamisluba igal juhul. Elamisloa andmisest on keeldutud mõlemale abikaasale, mistõttu ei ole neid teineteisest lahutatud. Nii V.T. kui ka G.T., osaledes USA abiprogrammis, on oma aktiivse käitumisega seostanud oma tuleviku Vene Föderatsiooniga ja avaldanud soovi Eestist lahkuda. Kaebajatele on võimaldatud koos elama asuda oma sünniriiki ning endisesse kodakondsusjärgsesse riiki. Elamisloa andmisest keeldumist võiks pidada riigi poolseks ebaproportsionaalseks sekkumiseks perekonnaellu juhul, kui see oleks võimatu. T. lapsed on täisealised ja elavad oma vanematest eraldi, mis tõttu eemalviibimine eraldi elavatest täisealistest lastest on oluliselt nõrgem riive kui eemalviibimine abikaasast või alaealistest lastest. V.T.i ja G.T. elamaasumine teise riiki ei tähenda perekondlike sidemete katkemist lastega. Elamisloa andmisest keeldumisel ei ole rikutud põhiseaduse §-des 26 ja 27 ega EIÕK artiktis 8 sätestatut. Asjaolu, et isikutele, kes vastavad

§12

lg 9 p 4, on elamislubasid pikendatud vaatamata nimetatud sätte imperatiivsele keelule, ei ole võrdse kohtlemise printsiibi rikkumine. Tähtajalisi elamislubasid on pikendatud isikutele, kes on kantud „Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel 26.juulil 1994.a. sõlmitud kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil“ art 2 p 3 märgitud nimekirja või on nende abikaasa Eesti kodanik. Kaebaja poolt näitena toodud G.M.i perekonna juhtum ei ole sarnane kaebajate juhtumiga, kuna G.M.i perekond ei ole abiprogrammi kaudu korterit saanud. G.M. ja tema abikaasa ei ole kunagi kuulunud Vene Föderatsiooni kodakondsusesse. V.T. vastab

§12

lg 4 p 7, mille kohaselt elamisluba ei anta ega pikendata nimetatud sätted toodud välismaalastele. G.T. kuulub

§12

lg 4 p 14 nimetatud välismaalaste ringi, mille kohaselt elamisluba ei anta ega pikendata. 5 Kaebajad on vabatahtlikult osalenud rahvusvahelises abiprogrammis ja selle raames saanud elamispinna välismaal, vastates seega

§12lg 9 p 4.

Nimetatud säte on imperatiivne. Selle tuvastamisel keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest ja pikendamisest. KMA vaidlustatud otsustega ei ole ebaproportsionaalselt sekkutud kaebajate perekonnaellu. Otsustes on järgitud diskretsiooni piire ja eesmärki. Kuna otsused on õiguspärased, palub vastustaja jätta V.T.i ja G.T. kaebused rahuldamata. Kohtu põhjendused ja otsus Kohus, ära kuulanud protsessiosaliste seletused ja uurinud haldusasjas kohtule esitatud tõendeid, leiab, et V.T.i ja G.T. kaebus ei ole põhjendatud.

1. Kohus peab vajalikuks juhtida kaebuse esitajate tähelepanu asjaolule, et kohus on juba varem (Tallinna Halduskohtu 08.05.2003 otsus haldusasjas nr 3-243/2003 – V.T.i ja G.T. kaebused siseministri 18.09.2002 käskkirjadele nr 403 ja 405, millega kaebuse esitajatele keelduti elamisloa pikendamisest) võtnud seisukoha kaebajate väite suhtes, et V.T. on käsitletav sõjaväepensionärina ja G.T. sõjaväepensionäri perekonnaliikmena Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel 26.juulil 1994.a. sõlmitud „Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil“ tähenduses. Kohus on leidnud, et kaebajad ei ole kokkuleppe subjektid. Samale seisukohale asus ka Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium oma 19.11.2004 otsuses haldusasjas nr 2-3/177/
2. Lisaks eelpoolnimetatud kokkuleppele sõlmiti 26.juulil 1994.a. Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel ka Leping Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimise Eesti Vabariigi territooriumilt ning nende sealviibimise tingimuste kohta. Kohus rõhutab veel kord, et kokkuleppe art 1 p 1 kohaselt on sõjaväepensionärid kokkuleppe tähenduses isikud, kes on lastud erru sõjaväeteenistusest ning saavad pensioni Vene Föderatsiooni vahendite arvelt. „Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise lepingu Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisest Eesti Vabariigi territooriumilt ja nende ajutise sealviibimise tingimustest ning Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil ratifitseerimise seaduse“ §4 p 1 kohaselt mõistab Eesti Vabariik sõjaväepensionäridena isikuid, kes viibisid Eesti Vabariigi territooriumil, olid erru arvatud ning said pensioni või toetust Vene Föderatsiooni vahendite arvelt enne 26.juulit 1994.a. ega pidanud Eestist vastavalt lepingule lahkuma. Ka Riigikohtu halduskolleegium on asunud seisukohale, et kokkuleppe subjekt ei ole isik, kes polnud 26.juuliks 1994.a. Vene Föderatsiooni relvajõududest erru arvatud ega saanud selle kuupäeva seisuga Vene Föderatsioonilt sõjaväepensioni (haldusasjad nr 3-3-1-10-03, nr 3-31-11-03 ja 3-3-1-12-03). Isikud, keda polnud 26.juuliks 1994.a. erru arvatud, pidid vastavalt lepingu art 2 punktile 1 ja art 3 punktile 1.1 Vene Föderatsiooni relvajõudude koosseisus Eestist välja sõitma. Tulenevalt lepingu art 2 punktist 1 hõlmab relvajõudude väljaviimine Eesti Vabariigi territooriumilt relvajõudude koosseisu kuuluvate isikute ja nende perekonnaliikmete väljasõitu, välja arvatud Eesti kodanikud, kes ei soovinud Eestist lahkuda, ja relvajõududes töötavaid tsiviilisikuid. Kaebajate väited, et Eesti võimud on kokkulepet valesti tõlgendanud, on alusetud. Kokkuleppe ratifitseerimise seadusega ei ole muudetud kokkuleppest tulenevat sõjaväepensionäri mõistet. Kokkuleppes endas on määratletud sõjaväepensionäride ring nende isikute kaudu, kes kokkuleppe sõlmimise ajal juba olid lastud erru ja saavad pensioni, mitte aga isikute kaudu, kes alles peale kokkuleppe sõlmimist lastakse erru ja hakkavad 6 saama pensioni. Kokkuleppe eesmärgiks oli anda sotsiaalsed tagatised juba erru läinud endistele sõjaväelastele. Kokkuleppega koos sõlmitud lepingu eesmärk oli tagada nende isikute, kes veel teenivad Vene Föderatsiooni relvajõududes, lahkumine Eestist. Kaebajate puhul on tõendatud ja puudub vaidlus selle üle, et V.T. arvati erru 29.juulil 1994.a. ja hakkas saama sõjaväepensioni 30.juulist 1994.a. Seega ei olnud V.T. 26.07.94 seisuga sõjaväepensionär ja G.T. sõjaväepensionäri perekonnaliige ning nendele elamisloa andmise küsimusi reguleerib välismaalaste seadus, mitte kokkulepe.
3. 1994.a. liitus V.T. vabatahtlikult Ameerika Ühendriikide abiprogrammiga isikliku avalduse alusel, milles ta kinnitas, et abiprogrammi raames elamispinna saamise korral lahkub ta koos oma perekonnaga Eestist ega püüa jääda Balti riikidesse alaliselt elama. Tõendatud on, et 1995.a. sai V.T. oma 4-liikmelisele perekonnale Ameerika Ühendriikide abiprogrammi Certificate raames elamispinna (3-toalise korteri üldpinnaga 68,7 m2) Venemaal Jaroslavli linnas aadressil Leningradski prospekt 60, korp 4, krt
4. Korteri saamist tõendab 10.02.95 Jaroslavli Linnavalitsuse ja V.T.i vahel sõlmitud vara üleandmise leping (tõlge vene keelest, tlk 81).Elamispinna saamist V.T. ei eita, seega puudub antud asjas vaidlus selle üle, kas V.T. sai Vene Föderatsioonis korteri Ameerika Ühendriikide abiprogrammi raames. V.T.ile ja G.T.le tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise üheks aluseks oli

§ 12

lg 9 p 4, mis sätestab, et elamisloa andmisest ja pikendamisest keeldutakse, kui isik on võtnud kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda, saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal või saanud Eestist lahkumiseks toetust. Eeltoodu alusel kohus leiab, et

§12

lg 9 p 4 on kaebuse esitajate suhtes kohaldatav ja vastustaja on nendele elamislubade andmise taotluste läbivaatamisel õigesti lähtunud nimetatud sättest. Põhjendamatud on kaebuse esitajate väited selle kohta, et Eesti riigil puudub õiguslik alus ja pädevus nõuda Ameerika Ühendriikide abiprogrammist tulenevate kohustuste täitmist, kuna programmi poolteks olid USA ja Vene Föderatsioon ning Eestile nende vahel sõlmitud lepingut esitatud ei ole ja Eesti Vabariiki ei ole volitatud tagama selle lepingu täitmist. Eesti Vabariigil on õigus seadusega reguleerida välismaalaste Eestisse saabumise, Eestis viibimise, elamise ja töötamise ning nende õigusliku vastutuse alused ning seda ongi tehtud välismaalaste seaduses.

§12

lg 9 punkt 4 sätestab, et elamisluba ei anta ega pikendata, kui isik on võtnud kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda, saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal või saanud Eestist lahkumiseks toetust. Seega tuleneb Eesti Vabariigi õigus keelduda kaebuse esitajatele elamisloa andmisest ja nõuda nende Eestist lahkumist Eesti Vabariigis kehtivast seadusest, mitte Ameerika Ühendriikide ja Vene Föderatsiooni vahel sõlmitud lepingust. Kui kaebaja on enda taotluse alusel saanud Eestist lahkumist eeldava hüve (korteri) ja soovinud Eestist lahkuda, siis ei ole ainuüksi asjaolu, et ta mõtleb hiljem ümber ega soovi enam Eestist lahkuda, põhjuseks, et lugeda elamisloa andmisest keeldumist õigusvastaseks. Riigikohus on oma otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-16-03 leidnud, et isegi abiprogrammi raames saadud korteri müümine ei muuda elamisloa taotluse rahuldamata jätmist ebaproportsionaalseks. Kaebaja ei ole kohtule esitanud andmeid Venemaal saadud korteri võõrandamise kohta. Kaebajate väide, et neil puudub teave oma korteri seisukorra kohta Venemaal ei ole arvestatav. V.T. on viidanud ka asjaolule, et tal oli Vene Föderatsiooni sõjaväelasena õigus korterile ka Vene Föderatsiooni seaduse kohaselt ja korteri saamine Venemaal ei saa seetõttu olla takistuseks elamisloa saamisele Eestis. Nimetatud väitega seoses on leidnud Tallinna Ringkonnakohus, et

§12

lg 9 p 4 rakendamisel ei oma tähtsust, millisel alusel oli välismaalasel õigus korterile, vaid üksnes elamispinna tegelik saamine abiprogrammi raames (kohtuotsus haldusasjas nr 2-3/17704). 7

1. Kaebuse esitajad on väitnud, et elamisloa andmisest keeldumine rikub EIÕK artiklis 8 ja põhiseaduse §-des 26 ja 27 sätestatud õigusi. EIÕK art 8 kohaselt on igaühel õigus sellele, et austatakse tema era- ja perekonnaelu. Võimud ei sekku selle õiguse kasutamisse muidu, kui kooskõlas seadusega ja kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides. Põhiseaduse § 26 esimene lause sätestab igaühe õiguse perekonna- ja eraelu puutumatusele, § 27
2. lõige aga kinnitab, et perekond on rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all. Säte annab igaühele õiguse eeldada, et riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei sekku perekonna- ja eraellu muidu, kui põhiseaduses nimetatud eesmärkide saavutamiseks. Sellele õigusele vastab riigivõimu kohustus mitte sekkuda perekonnaellu. § 27
3. lõige puudutab perekonnaelu välist kaitset ja annab isikule õiguse riigi positiivsele tegevusele, mis aitaks tal elada täisväärtuslikku perekonnaelu. Riik on kohustatud tagama ka välismaalase õiguse elada Eestis täisväärtuslikku perekonnaelu, kuid see õigus pole piiramatu (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
4. märtsi
5. a otsus asjas nr 3-4-1-2-01). Õigus perekonnaelule ja õigus eraelule on kaks iseseisvat õigushüve, mille kaitsealad võivad osaliselt kattuda. Sõltuvalt olukorrast võib elamisloa pikendamisest keeldumine riivata kas õigust perekonnaelule või õigust eraelule. Kaebuses küll väidetakse, et rikutud on põhiseaduse §-des 26 ja 27 sätestatud õigusi, kuid tegelikult on kaebuse esitajad silmas pidanud V.T.i ja G.T. õigust perekonnaelule. Elamisloa andmisest keeldumine mõlemale abikaasale kujutab endast perekonnaelu põhiõiguse riivet, kuid antud juhul tuleb selgitada, kas põhiõigusesse sekkumine ka rikub seda põhiõigust. Perekonnapõhiõiguse piiramist on käsitlenud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium oma 05.03.2001 otsuses asjas nr 3-4-1-2-
6. Nimetatud otsuse p 15 kohaselt õigus riigi positiivsele tegevusele, mis aitaks isikul elada Eestis täisväärtuslikku perekonnaelu, ei ole piiramatu põhiõigus. Põhiõiguse või vabaduse piiramise põhjuseks võib olla mõni teine sama kaaluga õigusväärtus. Piirangu põhjustena saab arvesse võtta teiste isikute põhiõigusi ja vabadusi või põhiseaduse norme, mis kaitsevad kollektiivseid hüvesid. Selles asjas luges Riigikohus legitiimseks põhjuseks, et sekkuda välismaalase õigusesse elada Eestis perekonnaelu, riigi julgeoleku. Seega saab riik saab perekonnapõhiõigusesse sekkuda nii teiste isikute põhiõiguste ja vabaduste kaitseks kui ka kollektiivsete hüvede kaitseks. Kollektiivsed hüved, mis õigustavad sellesse põhiõigusesse sekkumist, ei ammendu riigi julgeolekuga. Õigusväärtus, mis on konkreetse põhiõiguse piiramise põhjuseks, peab olema sama kaaluga kui põhiõigus, mida piiratakse.

§12

lg 9 punktis 4 ettenähtud kohustus Eestist lahkumiseks sätestati välismaalaste seaduses selleks, et isik täidaks endale abiprogrammis osalemisel vabatahtlikult võetud kohustuse - kohustuse lahkuda Eestist. Põhiseaduse normidele, sh preambulale tuginedes võib järeldada, et selliselt võetud kohustuse täitmise tagamine on põhiseaduse sätte ja vaimu kohaselt väärtus, mida saab tunnustada kui põhiõiguse piiramise legitiimset eesmärki.

1. Alates
2. aastast, mil jõustus välismaalaste seadus, on seadusandja väljendanud oma selget tahet, et endise NSVL relvajõududes kaadrisõjaväelastena teeninud isikutele ja nende abikaasadele üldjuhul elamisluba ei anta, soovides sellega selliste isikute lahkumist Eestist. Eesti riigi huvides on olnud ka rahvusvahelised abiprogrammid, millega rahastati endise NSVL sõjaväelastele eluaseme muretsemist, võimaldamaks nende lahkumist Eestist.

§ 12

lg 9 p 4 kehtestamise eesmärgiks on seega mitte ainult sanktsioneerida isikute poolt endale 8 Eestist lahkumiseks võetud kohustuse täitmist, vaid see säte väljendab ka Eesti riigi huvi selle vastu, et rahvusvaheliste abiprogrammide raames endise NSVL relvajõudude kaadrisõjaväelaste väljaviimise hõlbustamiseks rahaliste vahendite kulutamine täidaks oma eesmärki.

§12

lg 9 p 4 puhul on abiprogrammi alusel välismaal elamispinna saanud endise NSVL sõjaväelase perekonnaellu sekkumine proportsionaalne, kuna seadusandja poolt valitud abinõu on sobiv ja vajalik. Elamisloa pikendamisest keeldumine on sobiv abinõu, kuna see viib lõppkokkuvõttes abiprogrammi alusel välismaal elamispinna saanud isiku Eestist lahkumisele ja elama asumisele riiki, kus ta omandas nimetatud programmi raames elamispinna. Valitud abinõu on vajalik, kuna valitud eesmärgi saavutamiseks puudub mõni muu praktiliselt rakendatav abinõu, mis viiks eesmärgile. Valitud abinõu on ka mõõdukas. Kohus on tuvastanud, et T.e perekond koosneb käesoleval ajal V.T.ist ja G.T.st. T.e lapsed on täisealised ja elavad vanematest eraldi, omavad oma perekondi ja seaduslikke aluseid Eestis viibimiseks. Abikaasadel on võimalik koos elama asuda oma sünnijärgsesse ning endisesse kodakondsusjärgsesse riiki, kus nad omavad vara (abiprogrammi raames omandatud korterit) ning elada seal perekonnaelu. Seega ei võta sekkumine T. perekonnaellu neilt võimalust elada perekonnaelu. V.T.i ja G.T. elamaasumine teise riiki ei katkesta perekondlikke suhteid vanemate ja täisealiste laste vahel ega takista neil vajaduse korral osutada lastele majanduslikku abi. Kaebuse esitajad on küll 2002.a. loobunud Vene Föderatsiooni kodakondsusest, kuid nimetatud sammu tuleb hinnata kui soovi mitte täita endale võetud kohustust Eestist lahkumiseks ning kui täiendavat argumenti elamisloa andmisest keeldumise vaidlustamisel. Kaebajate loobumine Vene Föderatsiooni kodakondsusest ei katkesta nende sidemeid päritolumaaga ja ei ole põhjuseks nendele elamislubade andmiseks Eestis. Abiprogrammis osalemisega on kaebajad Eestist lahkumisel kindlustanud oma perekonna vajalikus suuruses elamispinnaga teises riigis. Abiprogrammis osalemise ja selliste kohustuste võtmise ja õiguste omandamisega on isikud loonud tiheda sideme oma (endise) kodakondsusjärgse riigiga. Kodakondsusest loobumisega ei muutu nimetatud side olematuks. Pealegi oleksid kaebuse esitajad ka Eesti Vabariigis elades kodakondsuseta isikud. Lisaks eeltoodule on vaidlustatud otsustes märgitud, et nii V.T.il kui ka V.T.al on tulenevalt Vene Föderatsiooni kodakondsuse seaduse §-st 15 võimalik taastada Vene Föderatsiooni kodakondsus. 5. Kohus on seisukohal, et kaebuse esitajaid ei saa käsitleda kauaaegsete sisserändajatena Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 13.09.2000 soovituse Rec

§12lg 9 p 4 regulatsioon on proportsionaalne ka kauaaegse sisserändaja suhtes.

6. Tõendatud ei ole kaebuse esitajate väide võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise kohta elamisloa andmisest keeldumisel, mis väljendub selles, et teistele isikutele, kes vastavad

§12

lg 9 p 4 tunnustele, on Eestis elamislubasid antud ja pikendatud, vaatamata nimetatud sättes sisalduvale imperatiivsele keelule. Kaebajad on toonud näiteks G.M.i perekonna, kes on sarnases olukorras kaebajatega, kuid kellele on tähtajaline elamisluba antud. 9 Võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt käsitletakse ühetaoliselt kõiki isikuid ühtedes ja samades oludes ning samadel eeldustel. Ühetaoline kohtlemine peab olema tagatud ühesuguste asjaolude korral. Võrdsuse põhimõtte rikkumisega on tegemist siis, kui ühesuguseid asjaolusid käsitletakse ilma nähtavate mõistlike põhjusteta erinevalt. Võrdse kohtlemise põhimõtet pole rikutud, kui haldusorgani diskretsiooniline otsustus rajanes haldusasja kohtumenetluses tuvastamist leidnud asjaoludest tulenevatel asjakohastel kaalutlustel. Antud juhul loeb kohus tuvastatuks, et G.M.i näite puhul ei ole tegemist kaebajate juhtumiga ühesuguste asjaoludega, kuna Tallinna Halduskohtu 06.11.2000 otsusest nähtuvalt ei ole G.M.i perekond faktiliselt abiprogrammis osalenud ega selle kaudu korterit saanud. G.M.i abikaasale ja alaealistele lastele on antud elamisload kui tsiviilisikutele, kuna ei ole tõendatud, et G.M.i abikaasa saabus Eestisse seoses oma abikaasa lähetamisega teenistusse. G.M. ja tema abikaasa ei ole kunagi kuulunud Vene Föderatsiooni kodakondsusesse. Eeltoodust tulenevalt ei ole kaebajate puhul tegemist võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega elamisloa andmisest keeldumisel. Kohus on seisukohal, et KMA on õigesti tuvastanud V.T.i kuulumise

§12lg 4 p 7 ja G.T.

kuulumise

§12lg 4 p 14 nimetatud isikute ringi, kellele elamisluba ei anta ega pikendata.

Kaebajad on vabatahtlikult osalenud rahvusvahelises abiprogrammis ja selle raames saanud elamispinna, vastates seega

§12lg 9 p 4.

Nimetatud säte on imperatiivne ega võimalda haldusorganil kaaluda elamisloa andmist erandina vastavalt

§12lg 5.

KMA ei ole vaidlustatud otsustega ebaproportsionaalselt sekkunud kaebajate perekonnaellu. Otsustes on järgitud diskretsiooni piire ja eesmärki. Seega on KMA vaidlustatud otsused õiguspärased ja alused nende tühistamiseks puuduvad. V.T.i ja G.T. kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Sirje Tromp kohtunik