← Eesti

2-03-733/3

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-03-733 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Valdo Lips, liikmed Malle Seppik ja Mare Merimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 5. mai 2

) ja mittetulundusühingute seaduse (MTÜS) kohaselt ka Haiglate Liitu, mis on tööandjaid ühendav mittetulundusühing. 6. Kollektiivlepingut ei kirjutanud alla K.H. juht ning riigieelarvega ega K.H. eelarvega ei olnud ette nähtud vahendeid kollektiivlepingu täitmiseks.

§ 4

lg 4 on vastuolus PS §-iga 32, kuna kitsendusi saab kehtestada ainult seadusega, mitte seaduse alusel sõlmitud lepinguga. Samuti ei ole see õigusnorm kooskõlas õigusselguse põhimõttega. 2

(11)
  1. Kollektiivlepingust ei saanud tekkida mingeid kohustusi ka hagejale. Hageja sai kostja tööandjaks 01.04.2003 ning kuna kollektiivlepingust ei tekkinud kohustusi Eesti riigile, kes oli enne kostja tööandjaks, siis ei saanud kollektiivlepingust tekkida kohustusi ka hagejale.
  2. 12.05.2004 esitas hageja hagiavalduse täienduse, mille kohaselt

§ 4

lõikega 4 antakse üksnes õigus laiendada palga- ning töö- ja puhkeajatingimusi nendele töötajatele, kes ei ole töötajaid koondava ühingu liikmeks. Eestis puudub igasugune riiklik vm järelevalve selles osas, kas laiendatavad tingimused on põhjendatud ja õiged. Mingi väikese arvu konkreetses majandussektoris tegutsevate isikute vahel palgakokkulepete sõlmimine ja nende poolte suva alusel laiendamine kogu tegevusvaldkonnaga hõlmatud tööandjatele, on konkurentsiõiguste jäme rikkumine. Puudub regulatsioon, kuidas oleks võimalik sellist tööandjate vahelist konkurentsi mõjutava kokkuleppe tingimusi kontrollida. Samuti võib riigi poolt seaduse vastuvõtmist, millega antakse mingi valdkonna töötajaid ja tööandjaid ühendavatele mittetulundusühingutele õigus määrata kindlaks selle valdkonna palgatingimused, kus ka riik tegutseb nt riigiasutuse kaudu, käsitleda riigi varalistesse kohustustesse puutuva seadusena. Sellise seaduse vastuvõtmiseks on nõutav eriline kvoorum, mis antud juhul puudus.

  1. Sihtasutus P.-E.R. esitas 12.03.2004 hagi Harju Maakohtusse Ü.U.i vastu, paludes tunnustada hageja õigust mitte maksta kostjale saamata jäänud töötasu 31 020 krooni, täiendavat lõpparvet 4 116 krooni ja keskmist palka lõpparve kinnipidamise eest 7 121,35 krooni. Hagejale ei tekkinud kohustusi kollektiivlepingust, seetõttu on tal õigus jätta kostjale kollektiivlepingust tulenev palga tõus hüvitamata, kuna K.H. ei olnud seaduse kohaselt tööandja. K.H. ei kuulunud ka Haiglate Liitu ning ta ei olnud kollektiivlepingu pooleks riigiasutusena. Puudub seaduslik alus kollektiivlepingu laiendamiseks kolmandatele isikutele.
  2. Harju Maakohus liitis 07.12.2004 määrusega ühte menetlusse sihtasutuse P.-E.R. hagi M.I.e vastu õiguse tunnustamiseks ja sihtasutuse P.-E.R. hagi Ü.U.i vastu õiguse tunnustamiseks. Kostja M.I.e seisukoht
  3. Kostja hagi ei tunnista ning palub kohtul jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Kostja palub kohtul kohaldada aegumist, kuna hageja sai töövaidluskomisjoni otsuse 27.10.2003, samas hagi on Harju Maakohtule esitatud 16.12.2003, seega rohkem kui kuu aega pärast töövaidluskomisjoni otsuse kättesaamist. Asjaolu, et K.H. ei kuulunud Haiglate Liitu ei oma kollektiivlepingu laiendamise juures tähtsust, sest kollektiivlepingu laiendamise eesmärgiks on tingimuste laiendamine ka isikutele, kes ei ole kollektiivlepingu sõlminud pooleks. K.H. oli Sotsiaalministeeriumi poolt hallatav riigiasutus, s.o juriidiline isik, kes tegutses riigilt saadud volituste alusel. Kuna K.H. liitmisel SA P.-E.R.ga võeti SA P.-E.R. poolt üle ka töötajate töölepingud, siis läksid üle ka kõik kohustused töötajate ees ning ka kohustus maksta saamata jäänud töötasu. 12.

§ 4lg 4 ei ole vastuolus põhiseadusega.

Kollektiivlepingu laiendamise eesmärgiks on tagada võrdsed töötingimused kõigile sama valdkonnaga tegelevatele isikutele. Kuna K.H.t haldas Sotsiaalministeerium, siis oli töötajate tööandjaks Eesti Vabariik, kes osutas haigla kaudu tervishoiuteenust ja pidi selle kaudu täitma ka tervishoiutöötajate ja tervishoiuasutuste liitude poolt sõlmitud kollektiivlepingut. Kostja Ü.U.i seisukoht 3

(11)
  1. Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Kostja tööandjaks oli Eesti Vabariik, kes avalik-õigusliku juriidilise isikuna osutas Sotsiaalministeeriumi hallatava K.H. kaudu tervishoiuteenust ning oli kollektiivlepingu seadusest tulenevalt kohustatud täitma Eesti Haiglate Liidu, Eesti Arstide Liidu ja Eesti Tervishoiutöötajate Ametiühingute Liidu vahel 28.03.2002 sõlmitud laiendatud kollektiivlepingut. Kostja töölepingu ülevõtmisega võttis hageja endale kõik õigused ja kohustused, mis tulenevad kostja töölepingust ja vastavast töösuhtest.
  2. Asjasse puutumatu on K.H. kuulumine või mitte kuulumine Haiglate Liitu, kuna kostja tööandjaks oli avalik-õiguslik juriidiline isik Eesti Vabariik. Vastavalt kollektiivlepingu seadusele ei oma Haiglate Liitu kuulumine laiendatud kollektiivlepingu tingimuste laiendamise osas mingit juriidilist tähendust. Hageja väide, et

§ 4lg 4 on vastuolus PS §-iga 32, on alusetu.

Kostja Ü.U.i vastuhagi

  1. Ü.U. esitas 17.05.2004 vastuhagi SA P.-E.R. vastu lõpparve väljamõistmiseks ja selle kinnipidamise eest hüvituse saamiseks.
  2. Kostja töötas K.H.s pediaatrina alates 02.12.
  3. Sotsiaalministri 30.01.2003 määrusega lõpetati K.H. tegevus 01.04.2003 ning töötajate töölepingud võttis üle SA P.-E.R.. Kostja tööleping lõpetati koondamise tõttu ning töölepingu lõpetamise päeval ei tasunud tööandja töötajale lõpparvet ning osaliselt ei ole seda tasunud käesoleva ajani. Töövaidluskomisjon rahuldas kostja nõuded lõpparve väljamõistmise ja lõpparve kinnipidamise eest hüvituse saamiseks ning ka avalduse lõpparvest alusetult tehtud kinnipidamise väljatöötamata puhkusepäevade eest väljamõistmise nõudes.
  4. Hageja kuulub alates 24.09.2001 Eesti Haiglate Liitu, kes on kollektiivlepingu pooleks. Vastavalt

§ 4lõikele 1 ja palgaseaduse (Pal

S) § 10 lõikele 2 kehtis alates 01.07.2003 kuni töölepingu lõpetamiseni kostjale kollektiivlepingus kokku lepitud tunnitasu 50 krooni tunnis. Kostjale maksti kollektiivlepingus ettenähtud 50 kroonise tunnitasu asemel täistööajaga töötamise eest töötasu 3900 krooni kuus. 22.10.2003 andis hageja välja käskkirja, millega muutis kostja töölepingut tagasiulatuvalt ja luges tema põhipalgaks 6750 krooni alates 01.04.

  1. Kuna hageja ei maksnud kostjale nimetatud kollektiivlepinguga ettenähtud töötasu välja õigeaegselt, on tegemist lõpparve kinnipidamisega.
  2. Töölepingu lõpetamisel arvestas tööandja koondamisega seotud hüvitised 3900 krooniselt kuupalgalt, mis olid oluliselt väiksemad kui kollektiivlepingus ettenähtud. Hageja teostas hiljem täiendavad ümberarvutused, kuid mis jäid siiski väiksemaks seadusega ettenähtust. Seetõttu palub kostja välja mõista saamata hüvitusena 2060 krooni.
  3. Kuigi tööleping poolte vahel lõpetati 01.09.2003, laekus osa lõpparvest kostja pangakontole 08.09.2003, osa 30.10.2003 ning osa lõpparvest on siiani tasumata ja seetõttu palub kostja hagejalt välja mõista ühe kuu keskmise palga 7121, 36 krooni.
  4. Hageja on kostja lõpparvest ebaseaduslikult kinni pidanud tasu väljatöötamata puhkusepäevade eest, kokku summas 2009, 80 krooni, kuna tööleping lõpetati töölepinguseaduse (TLS) § 86 punkti 3 alusel seoses koondamisega. Sellest tulenevalt palub kostja hagejalt välja mõista ebaseaduslikult kinni peetud summa 2009, 80 krooni. Kostja palub hagejalt välja mõista kokku saamata palgana 33 076 krooni. Hageja seisukoht 4

(11)
  1. Hageja vaidleb vastuhagile vastu ja palub jätta see rahuldamata. Harjumaa ja Tallinna Töövaidluskomisjoni 03.03.2004 otsus on jõustunud ja täidetud ning vastuhagi esitamine tasatöötamata puhkepäevade eest töötajalt kinni peetud 2009, 80 krooni osas on ebaseaduslik. Muude vastuhagis toodud summade osas jääb hageja põhihagis toodud vastuväidete juurde. Esimese astme kohtu otsus
  2. Harju Maakohus jättis 30.06.2005 otsusega rahuldamata SA P.-E.R. hagid M.I.e ja Ü.U.i vastu ning rahuldas Ü.U.i vastuhagi ning mõistis hagejalt välja saamata hüvituse summas 2060 krooni, saamata palgad
  3. a aprilli kuni
  4. a märtsi eest kokku brutosummas 31 020 krooni, saamata palga brutosummas 2056 krooni, ühe kuu keskmise palga lõpparve väljamaksmisega viivitatud aja eest brutosummas 7121, 36 krooni. Kohus mõistis hagejalt M.I.e kasuks välja vähem saadud töötasu netosummas 23 400 krooni ja palga viivised brutosummas 23 400 krooni ning lõpetas menetluse Ü.U.i vastuhagi nõudes mõista hagejalt kostja kasuks välja lõpparvest ebaseaduslikult kinnipeetud tasu väljatöötamata puhkusepäevade eest brutosummas 2009, 80 krooni. Kohtuotsusega mõisteti hagejalt välja M.I.e kasuks õigusabikulude katteks 4322 krooni ja Ü.U.i kasuks 11 800 krooni.
  5. Vastushagist osaline loobumine tuleb vastu võtta ja asja menetlus selles osas lõpetada. Loobumise vastuvõtmist takistavad asjaolud puuduvad.
  6. M.I.e vastu esitatud hagi ei ole aegunud. Hageja esitas käesolevas tsiviilasjas esitatud hagiga samasisulise hagi õigeaegselt,
  7. novembril
  8. a Tallinna Linnakohtule. Linnakohtu seadusevastane tegevus hagiavalduse tagastamisel ei tohi tekitada negatiivseid protsessuaalseid tagajärgi hagejale.
  9. Rahvusvahelise praktika ja ILO soovituste kohaselt saab kollektiivlepingut põhimõtteliselt laiendada nii ettevõtlussiseselt kui ka tegevusvaldkonna ja territooriumi piires. Eesti õigusteooria tunnustab iseenesest võimalust, et lisaks riigi kehtestatud õiguse allikatele saab töösuhteid normatiivselt regulaarida kollektiivlepingutega.

§ 4

lõike 4 sõnastus ei anna selget vastust, millises ulatuses saab kollektiivlepingut poolte kokkuleppel laiendada – küll ilmneb

§ 4

lõikest 4, et seadusandja ei ole pidanud vajalikuks selgesõnaliselt välistada poolte kollektiivlepingu laienemist kolmandatele isikutele. Seega ei ole kostja pakutud tõlgendus

§ 4lõikele 4 iseenesest välistatud.

26.

§ 4

lõikes 4 sisalduva õigusnormi sisu väljaselgitamiseks tuleb seda tõlgendada, kusjuures tõlgendamisel tuleb lähtuda kõikidest lubatud tõlgendamisargumentidest ja – meetoditest. Ebaõige ja vastuolus õiguse tõlgendamise teooriaga on hageja väide, et normi tõlgendamisel on ainutähtis asjaolu, kuidas põhjendati seadusemuudatust eelnõu menetlemisel Riigikohtus. Teadaolevalt on seaduseelnõude ettevalmistamismaterjalid, mis on avalikkusele kättesaadavad lünklikud ja ebaülevaatlikud. Ning ühe isiku poolt sätte vajalikkuse kohta arvamuse avaldamist ei saa pidada absoluutseks tõeks ja ainumääravaks, nagu järeldub hageja seisukohtadest. Põhiseaduskomisjoni istungi protokollist nr 43/99 nähtub, et

§ 4

lõike 4 muudatusettepanek vormistati põhiseaduskomisjoni kui eelnõu juhtivkomisjoni ettepanekuna – selleks, et selgitada üheselt välja seadusandja tahe, tuleks kindlaks teha kõigi põhiseaduskomisjoni tolleaegsete liikmete tahe muudatusettepaneku algatamisel. Kohtule esitatud materjalidega ei ole tõendatud, et

§ 4lõike 4 muudatusettepaneku algatamisel tugineti ainult ja üksnes E.

Nestori seisukohavõtule. 27.

§ 4

lõiget 4 võib tööandjate ühingu või liidu ja töötajate ühingu või liidu ning tööandjate keskliidu ja töötajate keskliidu vahel sõlmitud kollektiivlepingut võib 5

(11)poolte kokkuleppel teatud juhtudel laiendada lepingu sõlminud tööandjate ja töötajatega samas valdkonnas tegutsevatele tööandjatele ja töötajatele. See tõlgendus on kooskõlas ILO 1951. a soovitusega nr 91. Selliselt tõlgendab

§ 4lõiget 4 suhetes ILO-ga ka Eesti Vabariik.

28. Hageja on menetluse käigus pööranud suurt tähelepanu sellele, et

§ 4

lg 4 on põhiseadusevastane, põhjendades seda ettevõtlusvabaduse õigusvastase riivega. Selles tsiviilasjas ei ole alust võtta seisukohta, kas

§ 4lg 4 on või ei ole kooskõlas põhiseadusega hageja näidatud motiividel.

Kohus teostab konkreetset normikontrolli – saab anda hinnangu asjassepuutuva sätte põhiseadusele vastavuse kohta üksnes konkreetse vaidluse asjaolusid arvestades. Võimalik ei ole arutada abstraktselt selle üle, kas

§ 4

lõike 4 alusel kollektiivlepingu laiendamine eraõiguslikele isikutele, kes ei ole lepingupooled, võib kõikvõimalikes erinevates elulistes situatsioonides osutuda põhiseadusega kooskõlas olevateks. Kohus ei analüüsi

§ 4

lõike 4 kooskõla põhiseadusliku ettevõtlusvabadusega, sest kostjate tööandja oli vaidlusalusel ajal Eesti Vabariik, kellele ei laiene põhiseaduslik ettevõtlusvabaduse garantii. Samuti pole põhjust analüüsida seda, kas

§ 4

lg 4 on piisavalt määratletud – selle sätte sisu ja ulatus ei ole Eesti Vabariigile jäänud arusaamatuks. M.I.e ja Ü.U.i ning K.H. (Eesti Vabariik) töösuhetes perioodil 2002 kuni 2003 märts on hageja töölepingute ülevõtjana tööandja singulaarne õigusjärglane. Seega on hageja arutlused ettevõtlusvabaduse jms rikkumise kohta abstraktsed ja konkreetsesse kohtuasja mittepuutuvad, mistõttu need jäävad tähelepanuta. 29. Ehkki

§ 4

lg 4 võib kaudselt mõjutada riigi varalisi õigusi ja kohustusi, ei ole riigi see säte riigi varalistesse kohustustesse puutuv seadus PS § 104 punkti 15 tähenduses, viimatinimetatud sätte eesmärk ja reguleerimisala on teine ja seondub eelkõige riigi garantiide ja rahvusvaheliste kohustustega. 30. Kuna õigust mõistab kohus, ei analüüsita käesoleva asjaga mitteseotud erinevate isikute ja institutsioonide arvamust

§ 4lõike 4 sisu ja põhiseadusele vastavuse kohta.

Kuna hagi ning seega ka vastuhagile esitatud vastuväited ei ole põhjendatud, tuleb rahuldada Ü.U.i vastuhagi. Vastuhagi on esitatud õigeaegselt ja töövaidluskomisjoni pöördumise õigeaegsust pole vaidlustatud. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus

  1. Sihtasutus P.-E.R. maakohtu otsusega ei nõustunud ning esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada hageja hagiavaldus ja Ü.U.i vastuhagi menetlusse jäetud osas jätta rahuldamata.
  2. Kohus on vääralt kohaldanud

§ 4lõiget 4.

Arusaamatu on kohtu seisukoht, et kohtule esitatud materjalidega ei ole tõendatud, et

§ 4lõike 4 muudatusettepaneku algatamisel tugineti ainult ja üksnes E.

Nestori seisukohavõtule. Peale hageja poolt kohtule esitatud põhiseaduskomisjoni 06.06.2000 istungi protokollile puuduvad igasugused kirjalikud materjalid, mille alusel teha kindlaks seadusandja tahe

§ 4lg 4 kehtestamisel.

Kohus on muude kirjalike materjalide puudumise fakti tõlgendanud ebaõigesti ja tsiviilkohtumenetluses kehtivat tõendamiskoormist eirates. Kohus on alusetult leidnud, et kuna rohkem kirjalikke dokumente antud küsimuse kohta esitatud ei ole, tuleb kahelda esitatud dokumentaalse tõendi tähenduses. Asjaolu, et muud seisukohad puuduvad ning E. Nestori selgitus on kooskõlas hageja tõlgendusega, kinnitab hageja tõlgenduse õigsust. 33. Väär on kohtu seisukoht, et seadusandja tahte väljaselgitamiseks tuleb teha kindlaks kõigi põhiseaduskomisjoni liikmete tahe muudatusettepaneku algatamisel. 6

(11)Seadusesätte kehtestamisel tuleb teha kindlaks seadusandja tahe. Muudatusettepaneku teinud isik üksnes teeb ettepaneku seaduse kehtestamiseks ning ettepaneku tegemise motiveeringust ei pruugi alati nähtuda seadusandja kaalutlused normi kehtestamisel. Seega tuleks kohtu seisukohast järeldada, et lõppkokkuvõttes võib osutuda vajalikuks kõigi Riigikogu liikmete tunnistajana ülekuulamine. Kohtu järeldus eirab senist kohtupraktikat. Kohus saab ja peab lähtuma olemasolevast informatsioonist ega või hakata ise omistama seadusesätte kehtestamisele motiveeringut. 34. Eesti kehtivat õigust ei saa tõlgendada ka lähtudes Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 1951. a soovitusest nr 91 või Vabariigi Valitsuse poolt ILO-le esitatud aruande alusel. Tõendatud ei ole, et

§ 4

lõike 4 kehtestamisel lähtus seadusandja kõnealusest rahvusvahelise organisatsiooni poolt 50 aastat tagasi antud soovitusest ning soovis kehtestada õiguse kollektiivlepingute piiramatuks laiendamiseks. ILO soovituses on sätestatud rida tingimusi kollektiivlepingu laiendamiseks ning asjaolu, et selliseid eeldusi ei ole

§ 4

lõikes 4 sätestatud viitab üheselt sellele, et seadusandja tahe selle sätte kehtestamisel ei olnud seadustada kollektiivlepingu laiendamise võimalus kahe eraõigusliku organisatsiooni poolt ilma igasuguse riigi järelevalveta laiendamise ulatuse, tingimuste jne üle. Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, et

§ 4

lõike 4 tõlgendamisel võiks tugineda Vabariigi Valitsuse poolt ILO-le esitatud aruandele. Vabariigi Valitsuse arvamus

§ 4

lõike 4 osas on käsitletav kolmanda isiku arvamusena, mille osas on kohus õigustatult leidnud, et need ei oma asja lahendamisel õiguslikku tähendust ning on jätnud tähelepanuta. 35. Kohus on

§ 4

lõike 4 tõlgendamisel põhjendamatult eiranud seadusandja tegelikku tahet viidatud normi kehtestamisel. Selle normi sätestamisel on olnud eesmärgiks üksnes võimalus laiendada kollektiivlepingut ka nendele töötajatele, kes ei kuulu kollektiivlepingu sõlminud töötajaid ühendavasse organisatsiooni. Tõendite puudumisel, et seadusandja soovis muul viisil kollektiivlepingute laiendamist kehtestada, puudus kohtul alus normi laiendavalt tõlgendada. Eesti kohtud ei anna õigust vaid on üksnes selle rakendajad vaidluse lahendamisel.

§ 4lõike 4 ebaõige tõlgendamine on toonud kaasa ka normi väära kohaldamise.

36. Kohus on rikkunud ka oluliselt protsessiõigusnormi, jättes eelkõige enamuse hageja sisulistest väidetest põhjendamatult käsitlemata. Kohus on ebaõigesti leidnud, et antud tsiviilasjas puudus kohtul alus võtta seisukohta, kas

§ 4lg 4 on või ei ole kooskõlas põhiseadusega hageja näidatud motiividel.

Kohus asus seisukohale, et antud vaidluses puudub põhjendus analüüsida

§ 4

lõike 4 kooskõla põhiseadusliku ettevõtlusvabadusega, sest kostjate tööandja oli vaidlusalusel ajal Eesti Vabariik, kellele ei laiene põhiseaduslik ettevõtlusvabaduse garantii. Kohus on selle väitega rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 229 lõiget 2 ning lisaks sellele on kohtu seisukoht ka sisuliselt väär, kuna asjaolu, et kostjate tööandjaks oli Eesti riik K.H. kaudu, ei anna alust jätta põhiseaduse vastasus kontrollimata. Võrdsuspõhiõigus laieneb nagu ettevõtlusvabaduski PS § 9 lõike 2 alusel ka juriidilistele isikutele. Kui riik osaleb ettevõtluses, laieneb ka talle ettevõtlusvabadus ja õigus olla võrdselt samasuguste õiguste ja kohustuste subjektiks nagu teised ettevõtluses osalevad isikud. Igaüks võib oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mistahes asjassepuutuva seaduse põhiseadusevastaseks tunnistamist. Kohtusse on nõude esitanud hageja kui eraõiguslik juriidiline isik. Ka sellest tulenevalt ei ole kohtu seisukoht õiguspärane põhiseadusega vastuolu kontrollimata jätmise põhjendatuse osas. Apellant palub võtta kohtul seisukoht vaidlusaluse sätte põhiseadusevastasuse kohta. 7

(11)37. Esitatud ei ole ühtegi dokumenti, mis kinnitaks seadusandja tahet kehtestada

§ 4

lg 4 eesmärgiga anda kahele eraõiguslikule mittetulundusühingule õigus määrata kindlaks mingis tegevusvaldkonnas kogu Eesti Vabariigi territooriumil kohustuslikud palgatingimused. Mitte ühtegi argumenti, millele viitavad oma seisukohtades kohtule kostjad, ei saa käsitleda seadusandja tahtena ning need on teiste isikute tõlgendused.

  1. Vajalik ega kohane ei ole anda palga- ning töö- ja puhkeajatingimuste määramine teatud tegevusvaldkonnas kahele eraõiguslikule organisatsioonile, kuna selleks puudub mõistlik põhjendus. Sellise võimaluse möönmine õigusteoorias ei selgita ega kinnita põhjendatud vajadust. Eraõiguslikud isikud ei kanna ega täida Eesti õiguskorras legislatiivfunktsiooni. Ettevõtlusvabaduse piirangud tuleb kehtestada seadusega. Isegi täitevvõimu saab volitada üksnes täpsustama põhiõiguste ja vabaduste piiranguid. Seega on täiesti lubamatu anda ettevõtlusvabaduse piirangute kehtestamise õigus eraõiguslikele isikutele.
  2. Seaduse tasandil ei ole laiendamise ulatust kindlaks määratud. Kostjate tõlgendus, et laiendamise ulatusena tuleb käsitleda õigust laiendada

§ 6lg 1 punktides 1 ja 3 märgitud tingimusi, on asjakohatu.

Piiranguks ei ole mitte õigus laiendada teatud tingimus, vaid tingimused ise. Mingeid raame ega kriteeriume tingimuste enda kohta aga seaduses avatud ei ole. Samuti ei ole

§ 4

lõikes 4 määratletud ulatust valdkonna mõttes – kui kitsalt või milliste kriteeriumide alusel peab valdkond olema spetsiifiliselt määratletav, et selles valdkonnas tegutsevate tööandjate ja töötajate vaheline kokkulepe oleks siduv mingile konkreetsele lepingu sõlmimises mitteosalenud tööandjale. Laiendamise ulatust ei ole kehtestatud ka territoriaalses mõttes. 40. Laiendavate tingimuste sisu on täielikult lepingut sõlmivate poolte suvaotsustus. Puudub mõistlik põhjendus sellele, et asjasse puutuvad võimalikud tööandjad ei saa avaldada oma seisukohti ja arvamust kavandatava kollektiivlepingu laiendamise ja laiendavate tingimuste kohta. Õigustust ei ole ka asjaolule, miks puudub riigi poolne järelevalve kõnealuste tingimuste nn laiendamise osas. Kuna kollektiivlepingu näol ei ole tegemist täitevvõimu poolt antud üldaktiga, siis ei saa ka õiguskantsler teostada kontrolli selle põhiseadusele ja seadusele vastavuse osas. Mingi väikese arvu konkreetses majandussektoris tegutsevate isikute vahel palgakokkulepete sõlmimine ja nende poolte suva alusel laiendamine kogu tegevusvaldkonnaga hõlmatud tööandjatele on konkurentsiõiguse jäme rikkumine. Puudub regulatsioon, kuidas oleks võimalik tööandjate vahelist konkurentsi mõjutava kokkuleppe tingimusi kontrollida, kuna konkurentiseadus ei kohaldu suhetele tööjõuturul. Asjaolu, et kollektiivlepingute laiendamine on seadustatud mitmetes riikides või sellise võimalusele viidatakse ILO soovitustes, ei tähenda, et piiramatu kollektiivlepingu laiendamine on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega.

§ 4

lõike 4 alusel teatud isikute vahel sõlmitud kokkulepe, millega laiendatakse omavahel sõlmitud lepingut kokkuleppe pooleks mitteolevatele tööandjatele, on tühine tehing ning hageja ei pidanud kollektiivlepingut täitma. Ühele majandusruumis tegutsevale isikule teiste samas majandusruumis tegutsevate isikute kokkuleppe tulemusena sellise kohustusliku tegutsemispiirangu (-tingimuste) kehtestamine rikub nii PS §-st 31 tulenevat ettevõtlusvabadust, §-st 19 tulenevat lepinguvabadust kui ka §-st 32 tulenevat õigust omandi kaitsele, millised õigused laienevad tsiviilõigussuhetes osalemisel võrdselt ka riigile. 41. Õige ei ole ka kohtu seisukoht, et kostja Ü.U.i vastuhagi ei ole aegunud. TsMS § 151 ei pikenda mingil viisil hagi aluseks olevate nõuete aegumise tähtaega ning seetõttu on hagi esitatud töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel hagi 8

(11)esitamiseks ette nähtud 1 kuulist tähtaega rikkudes. Vastuhagi esitamiseks puudus ka vajadus, kuna selles ei olnud mitte ühtegi uut nõuet võrreldes nõuetega, mille mittetäitmise õiguse tunnustamist taotles kohtult hageja.
  1. Kohus on jätnud lahendamata hageja taotluse kohtukulude väljamõistmiseks puudutavalt Ü.U.i poolt vastuhagist osaliselt loobumist. Põhjendatud on Ü.U.i poolt hageja kasuks kohtukulude väljamõistmine vastavalt 07.12.2004 kohtule esitatud kuludokumentidele. Esitades korduvalt põhjendamatuid seisukohti ja nägemusi seoses vastuhagi esitamise ja sellest loobumisega, suurendas kostja ise hageja poolt kantud kohtukulusid.
  2. Kohus on kostjate õigusabikulude väljamõistmisel rikkunud TsMS § 61 lg 1 punkti
  3. Maksimaalselt väljamõistetava õigusabi suuruseks M.I.e kasuks oleks saanud olla 2 340 krooni ja Ülle Uibonadi kasuks 2 112, 85 krooni. Vastustaja Ü.U.i seisukoht
  4. Vastustaja ei pea apellatsioonkaebust õigeks, vaidleb sellele vastu ning palub jätta see rahuldamata ning maakohtu otsuse tühistamata. Vastustaja M.I.e seisukoht
  5. Vastustaja ei pea apellatsioonkaebust õigeks ning palub jätta see rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
  6. Kolleegium leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi nimetatud TsMS) § 657 lg 1 p-i 2 alusel tuleb Harju Maakohtu otsus tühistada osas, millega hagejalt mõisteti M.I.e kasuks õigusabikulude katteks välja 4 322 krooni ja Ü.U.i kasuks 11 800 krooni. Ülejäänud osas tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Harju Maakohtu otsus muutmata.
  7. Kolleegiumi arvates on kohus õigesti leidnud, et kollektiivilepingu seaduse § 4 lg 4 alusel on võimalik tööandjate ühingu või liidu ja töötajate ühingu või liidu ning tööandjate keskliidu ja töötajate keskliidu vahel sõlmitud kollektiivlepingut laiendada poolte kokkuleppel lepingu sõlminud tööandjate ja töötajatega samas valdkonnas tegutsevatele tööandjatele ja töötajatele. Samuti on Harju Maakohus põhjendatult jätnud käsitlemata hageja väite kollektiivlepingu seaduse § 4 lg 4 põhiseadusega vastuolu kohta, sest vaidlusaluste kostjaga sõlmitud töölepingute üheks pooleks oli Eesti Vabariik, kes ei ole põhiõiguste kandja. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega (TsMS § 654 lg 6).
  8. Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et kohus on rikkunud kuni
  9. jaanuarini 2006.a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 229 lg-t 2, tuginedes otsuses ilma M.I.e ja Ü.U.i väiteta sellele, et Eesti Vabariigile põhiõigused ei laiene. Jättes kontrollimata kollektiivlepingu seaduse § 4 lg 4 vastavuse põhiseadusele, kohaldas maakohus õigust, mitte ei tuginenud asjaolule, nagu apellant ekslikult leiab.
  10. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et ettevõtlusvabadus laieneb ka riigile kui ettevõtjale. Õigusteoorias üldtunnustatud põhimõtete järgi laienevad põhiõigused üksnes põhiõiguste kandjatele. Põhiõiguste kandjad on need, kes saavad otseselt viidata põhiõigustele kui neile õigusi andvatele normidele. Riigi tegevus ei ole sõltumata tegevuse vormist põhiõigustega kaitstud. Kuna vaidlusaluste töölepingute üheks pooleks oli Eesti Haiglate Liidu, Eesti Arstide Liidu ja Eesti Tervishoiutöötajate Ametiühingute Liidu kokkuleppe jõustumise ajal Eesti Vabariik, siis ei saa käesolevas asjas apellant tugineda sellele, et kollektiivlepingu seaduse § 4 9
(11)lg 4 on põhiseadusevastane osas, millega sõlmitud kollektiivlepingud võivad laieneda poolte kokkuleppel lepingu sõlminud tööandjate ja töötajatega samas valdkonnas tegutsevatele tööandjatele ja töötajatele.
  1. Kolleegiumi arvates ei ole Harju Maakohtu otsuse tühistamise aluseks ka see apellatsioonkaebuse väide, et Ü.U.i esitatud vastuhagi on aegunud.
  2. märtsil 2004.a rahuldas Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjon Ü.U.i avalduse ja mõistis hagejalt välja 44 267.15 krooni. Vastavalt individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (edaspidi nimetatud ITLS) § 24 lg-le 1 esitas pärast töövaidluskomisjoni otsust hagi tööandja. Seega töövaidluskomisjoni otsus ei jõustunud (ITLS § 25 lg 1) osas, milles tööandja esitas hagi. Kuna Ü.U. esitas käesolevas tsiviilasjas vastuhagi üksnes seetõttu, et hageja ei nõustunud töövaidluskomisjoni otsusega, siis ei tule kolleegiumi arvates kohaldamisele ka ITLS § 24 lg-s 1 sätestatud hagi esitamise tähtaeg.
  3. Kolleegium leiab, et Harju Maakohus on õigustatult jätnud õigusabikulude väljamõistmisel hagejalt arvestamata kuni
  4. jaanuarini 2006.a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 60 lg 1, § 61 ja § 62 lg 1 järgi asjaolu, et Ü.U. loobus osaliselt vastuhagist. Kuni
  5. jaanuarini 2006.a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 62 lg 1 lause 2 kohaselt võib kohus kostja nõudel hagist loobumisel hagejalt välja mõista kohtukulud. Arvestades seda, et hageja poolt esitatud hagi ja Ü.U.i poolt esitatud vastuhagi on seotud ühe ja sama töövaidlusega ning lõppkokkuvõttes jäetakse rahuldamata hageja poolt esitatud hagi täies ulatuses, siis on kolleegiumi arvates maakohus õigesti jätnud kohtukulude väljamõistmisel arvestamata selle, et Ü.U. loobus osaliselt vastuhagist.
  6. Kolleegium nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus sai hagejalt kostjate kasuks kohtukuludena õigusabikulude katteks välja mõista tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 61 lg 1 p-i 1 alusel vaid 5 % hagi rahuldamata jäetud osast. Seega tuleb Harju Maakohtu otsus tühistada osas, millega hagejalt mõisteti õigusabikulude katteks välja M.I.e kasuks 4 322 krooni ja Ü.U.i kasuks 11 800 krooni. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse. Kuni
  7. jaanuarini 2006.a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadusitku § 60 lg 1 ja § 61 lg 1 p-i 1 alusel tuleb hagejalt M.I.e kasuks õigusabikulude katteks välja mõista 2 340 krooni (5 % 46 800-st). Kuni
  8. jaanuarini 2006.a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 60 lg 1 ja § 61 lg 1 p-i 1 alusel tuleb hagejalt Ü.U.i kasuks õigusabikulude katteks välja mõista 2 112,90 krooni (5 % 42 257,36-st). Kuna hagejalt saab käesolevas tsiviilasjas õigusabikulude katteks välja mõista 5 % hagi rahuldamata jäetud osast, siis jätab kolleegium rahuldamata Ü.U.i taotluse õigusabikulude väljamõistmiseks apellatsioonimenetluses summas 7 670 krooni.
  9. Apellant on hagi esitamisel M.I.e vastu ja Ü.U.i vastu tasunud riigilõivu 60 krooni. Vastavalt hagi esitamise ajal kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikule ja riigilõivu seadusele pidi apellant aga riigilõivu maksma M.I.e vastu hagi esitamisel 3 500 krooni ja Ü.U.i vastu hagi esitamisel 3 150 krooni. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-i 3 ning kuni
  10. jaanuarini 2006.a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 50 lg 3 alusel tuleb hagejalt seega välja mõista täiendavalt riigilõivu 6 530 krooni. M. Merimaa M. Seppik V. Lips 10
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.