← Eesti

2-04-2160/6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Reet Allikvere ja Margo Klaar Otsusese tegemise aeg ja koht

  1. mai
  2. a., Tallinn Tsiviilasja number 2-04-2160 Tsiviilasi R.T. OÜ (pankrotis) hagi AS-i I.E.K. vastu 1.122.000 krooni saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Linnakohtu
  3. oktoobri
  4. a. otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik AS-i I.E.K. apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg
  5. aprill
  6. a. Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant AS I.E.K. (registrikood ****, aadress ***, 10124 Tallinn); esindaja A.H. Vastustaja R.T. OÜ (pankrotis) (registrikood ****, aadress ***, Pärnu); pankrotihaldur A.Õ. ja lepinguline esindaja T.V. RESOLUTSIOON:
  7. Jätta muutmata Tallinna Linnakohtu
  8. oktoobri
  9. a. otsuse lõppjäreldus R.T. OÜ (pankrotis) hagis AS-i I.E.K. vastu 1.122.000 krooni saamiseks, arvestades motiivide osas ka ringkonnakohtu otsuses märgitut.
  10. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
  11. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
  12. märtsil
  13. a. esitas R.T. OÜ (pankrotis) hagi AS-i I.E.K. vastu kindlustushüvitise ja viiviste 1.122.000 krooni saamiseks. 2 Hageja ja kostja sõlmisid
  14. jaanuaril
  15. a. vabatahtliku sõidukikindlustuse lepingu. Kindlustusobjektiks oli sadulauto Volvo FH 12L 380 4XX (registrimärk *** ***). Kindlustusvõtjaks oli hageja, veoki omanikuks ja soodustatud isikuks Ü. AS.
  16. veebruaril
  17. a. toimus kindlustusjuhtum – sõiduk varastati. Kostja on keeldunud kindlustushüvitise maksmisest põhjendusega, et hageja ei ole peale kahjujuhtumi toimumist esitanud kõiki sõiduki võtmeid ja registreerimisdokumente ning on esitanud kostjale valeandmeid. Hageja ei ole rikkunud kindlustuslepingu tingimusi, mis annaks kostjale õiguse kahju hüvitamisest keelduda. Ü. volitatud esindaja andis
  18. märtsil
  19. a. kostjale üle varastatud sadulauto kaks süütevõtit, kaks signalisatsioonipulti, kaks immobilaiseri võtit ja registreerimistunnistuse A osa. Pärnu Maakohtu
  20. märtsi
  21. a. otsusega kriminaalasjas on tuvastatud, et sõiduki varastas ja käivitas valevõtmega U.N.. Sõiduki registreerimistunnistuse B-osa oli politsei valduses. Veoki varastamisega tekitati kahju vara omanikule, Ü. AS-ile. Kindlustuslepingu sõlmimisel lepiti kokku, et kindlustatava sõiduki kindlustusväärtus ja kindlustussumma on 1.200.000 krooni ning varguse korral hüvitatakse sõiduki kindlustussumma, millest on maha arvatud omavastutus ja tasumata osa kindlustusmaksest. Kindlustuspoliisil on omavastutusena märgitud 180.000 krooni. Seega peab kostja hüvitama sõiduki vargusega tekitatud kahju summas 1.020.000 krooni. Vastavalt kindlustuslepingute sõlmimise üldtingimustele on kindlustusandja kohustatud hüvitama kahju 2 nädala jooksul kõigi otsuse langetamiseks vajalike dokumentide kättesaamisest, iga viivitatud nädala eest on õigus nõuda viivist 0, 2% väljamaksmisele kuuluvast summast, kuid mitte üle 10% sellest. Viimane dokument, akt võtmete üleandmise kohta, koostati
  22. märtsil
  23. a., seega oleks kostja pidanud kahju hüvitama hiljemalt
  24. märtsil
  25. a. Hüvitamisega viivitamine on kestnud üle 50 nädala, seega nõuab hageja viivist 10% väljamaksmisele kuuluvast summast, kokku 102.000 krooni. Kõik kokku tuleb soodustatud isiku Ü. AS-i kasuks välja mõista 1.122.000 krooni. Kostja seisukoht Kostja hagi ei tunnistanud. Hagi on alusetu ja nõude suurus ei ole tõendatud. Hageja ei esitanud vastuolus kindlustustingimuste TS 972 punktidega
  27. 2 ja
  29. 5 kindlustusjuhtumist teatades kostjale ühtegi sõiduki võtit ega registreerimisdokumenti. Sõiduki registreerimistunnistuse A-osa sai kostja
  30. märtsil
  31. a. ja registreerimistunnistuse B-osa ei ole kostjale esitatud. Registreerimistunnistuse B-osa on sõiduki kasutamise õigust tõendav dokument, mille kindlustusandjale esitamata jätmine on oluline kindlustuslepingu rikkumine. Kindlustusobjekti süütevõtmeid, signalisatsioonipulte ja immobilaiseri võtmeid ei ole hageja kostjale üle andnud,
  32. märtsi
  33. a. akt nende üleandmist Ü. AS-i poolt ei tõenda. Esitatud süütevõtmed ei kuulunud varastatud veokile. Kostja tellis Volvo veokite valmistajatehase esindajalt AS-lt Balvo Volvo r/m *** *** tehasetähisele vastava süütevõtme, võtmete võrdlemisel selgus, et
  34. märtsil esitatud võtmete muugid erinevad tehasetähisele vastava võtme muukidest täielikult. Kindlustusandjale kindlustatud sõidukile mittekuuluvate võtmete esitamine on kindlustusandja eksitamine või petmine, mis on vastavalt kindlustustingimuste ÜU 991 punktile
  36. 5 aluseks kindlustushüvitisest keeldumiseks. Kriminaalasja materjalidest selgub, et veoki varguseks kasutati sõiduki dokumente ja võtit. Tõendatud ei ole, et oleks kasutatud võltsitud võtit. Asjaolu, et veoki registreerimistunnistust ja ühtegi võtit ei esitatud enne hüvitamisest keeldumise otsustamist kindlustusandjale, kinnitab veoki varastamist selle võtit ja registreerimistunnistust kasutades. Kindlustustingimuste TS 972 punkti
  38. 2 kohaselt kindlustushüvitist ei maksta, kui kindlustusvõtja ei esitanud sõiduki varguse korral kindlustusandjale sõiduki registreerimisdokumente ja kõiki võtmeid, v. a. juhul, kui sõiduk hõivati röövimise teel. Hageja nõude suurus on tõendamata. Kindlustustingimuste järgi arvestatakse hüvitist vargusega tekitatud tegelikust varalisest kahjust, s. t. vara tegeliku maksumuse alusel varguse toimumise päeval. Vastavalt ekspertarvamusele oli varastatud veoki turuhind
  39. a. 3 veebruaris 730.000 kindlustusmaksed. krooni, millest tuleb maha arvata omavastutus ja tasumata Hageja seisukohad seoses kostja vastusega Hageja on kindlustusobjekti võtmed ja signalisatsioonipuldid kostjale üle andnud, selle kohta on koostatud akt, milles üleantud ja vastu võetud esemed loetleti. Kostja ei pildistanud vastuvõetud esemeid ega fikseerinud nende kujutisi muul viisil. Seetõttu on teadmata, milliste muukidega võtmed kostjale
  40. märtsil
  41. a. üle anti. Teadmata on ka, millisele sõidukile kuuluvaid võtmeid kostja töötaja J.L.
  42. märtsil
  43. a. fotografeeris ja võrdles. Varguse hetkeks oli veok kasutusel neljandat aastat ning selle aja jooksul asendati selle detaile, sealhulgas süütelukk. VIN kood kajastab sõiduki komplektsust ja võtme konfiguratsiooni tehase konveierilt tulemise hetkel ega peegelda detailide hilisemat vahetust. Kindlustustingimused ei nõua kindlustusandja teavitamist enne lepingu sõlmimist aset leidnud lukusüdamike vahetusest. Viivituse võtmete ja registreerimistunnistuse üleandmisega põhjustas kostja. Sõiduki võtmed, signalisatsioonipuldid ja registreerimistunnistus jäid peale vargust hageja kätte kostja tahtel seoses sellega, et kostja teadmisel ja heakskiidul pidas hageja varastega mitu kuud läbirääkimisi veoki võimalikust tagasiostust. Kohe pärast vargust pakuti varaste poolt veoki kasutajale võimalust sõiduk suhteliselt väikese summa eest tagasi osta. Sellest pakkumisest teavitas hageja nii sõiduki omanikku kui kostja kahjukäsitluse töötajaid T.K.t ja M.H.e. Kostja pidas algul tagasiostu kindlustusvõtja ja –andja ühiste vahenditega majanduslikult otstarbekaks ning palus hagejal teha sellekohase kirjaliku taotluse. Selliste taotluse hageja
  44. märtsil
  45. a. ka tegi. Hiljem kostja siiski loobus tagasiostmisel osalemast ja keeldus kahju hüvitamast viitega võtmete, signalisatsioonipultide ja registreerimistunnistuse üleandmisega viivitamisele. Peale keeldumisotsuse saamist helistas R.L. kahjukäsitlusele sooviga võtmed, signalisatsioonipuldid ja registreerimistunnistus üle anda, kuid kostja töötajad vastasid talle, et asi on lõpetatud, keeldudes pakutut vastu võtmast. R.L. viis siiski ülalloetletud esemed Sampo Kindlustuse Pärnu kahjukäsitlusse, kus neid keelduti vastu võtmast. Hageja teavitas tekkinud olukorrast sõiduki omanikku Ü.t, kellele R.L. võtmed, signalisatsioonipuldid ja registreerimistunnistuse üle andis, nimetatu esindaja andis esemed
  46. märtsi
  47. a. aktiga kostjale üle. Kindlustustingimuste ÜU 991 punkti
  49. 1 kohaselt võib kindlustusandja keelduda kahju hüvitamisest viitega lepingurikkumisele üksnes siis, kui rikkumine omas mõju kahju tekkimisele, selle suurusele või kahju põhjuste või selle suuruse kindlakstegemisele. Kostja ei ole tõendanud, et võtmete, signalisatsioonipultide ja registreerimistunnistuse A-osa talle üleandmise aeg ning B-osa üleandmine politseile omas mõju kahju tekkimisele või selle suurusele. Kuna registreerimistunnistuse B-osa oli politsei käes, siis ei saadudki seda kasutada sõiduki vargusel ning pärast seda. Põhjusliku seose tõendamise koormis lasub kostjal. Kindlustuslepingu sõlmimisel leppisid pooled kokku, et varastatud veoki ja selle külmutuspoolhaagise maksumus on 1, 65 miljonit krooni, sealhulgas veoki maksumus
  50. 2 miljonit krooni, mis oli veoki kindlustusväärtuseks ja kindlustussummaks. Viis nädalat hiljem toimunud varguse ajal ei olnud veoki maksumus vähenenud. Kostja vastuväited hageja täiendavatele väidetele Kui sõiduki süütelukk vahetati, siis oli see oluline asjaolu, millest hageja oleks pidanud kostjat kooskõlas sõidukikindlustuse üldtingimuste TS 972 punktiga
  52. 2 teavitama. Kostja ei ole põhjustanud viivitust võtmete üleandmisel. Kostja ei ole sõidukite tagasiostmisega tegelenud. Hagejal ja R.L.il paluti korduvalt esitada sõiduki registreerimistunnistus ja võtmed, kuid hageja vältis selle küsimuse lahendamist. Võtmed oleks tulnud esitada koos teatega kindlustusjuhtumi toimimisest. Hageja seda ei teinud ega reageerinud ka kostja sellekohaselt
  53. märtsi
  54. a. tähitud kirjale. Isegi kui esitatud 4 võtmed oleksid kindlustatud sõiduki võtmed, puudub alus hüvitise maksmiseks, sest võtmed esitati pärast hüvitamisest keeldumist. Sõidukikindlustuse tingimuste punkti
  56. 2 kohaselt ei ole sõiduki vargus kindlustuskaitse all, kui kindlustusvõtja ei esita kindlustusandjale sõiduki võtmeid. Kindlustuslepingute sõlmimise üldtingimuste punkti
  58. 1 ei tule kohaldada, sest punkti
  59. 3 kohaselt kohaldatakse vastuolude korral kindlustusliigi üldtingimusi. Tähtsust ei ole sellel, kas kindlustusandjale esitamata jäänud asju ja dokumente kasutati koos sõidukiga või mitte. Pärnu Maakohtu otsuse
  60. märtsi
  61. a. otsuse kohaselt sai U.N. veokite dokumendid ja võtmed ning sõitis veokiga Pärnust Sauele. Esimese astme kohtu otsus
  62. oktoobri
  63. a. otsusega rahuldas Tallinna Linnakohus hagi osaliselt, mõistes kostjalt soodustatud isiku Ü. AS-i kasuks välja 536.125 krooni. Poolte vahel oli
  64. jaanuaril
  65. a. sõlmitud kindlustusleping, mille objektiks oli sadulauto Volvo FH 12L 380 4XX registrimärgiga *** ***. Soodustatud isikuks ja veoki omanikuks oli Ü. AS.
  66. veebruaril
  67. a. sõiduk varastati. Kostja keeldub kahju hüvitamast, viidates kindlustuslepingu tingimuste rikkumisele hageja poolt. Kindlustusjuhtumi toimumise ajal kehtinud kindlustusseaduse (KS) § 9 kohaselt on kindlustusjuhtum seaduses või kindlustuslepingus määratletud sündmus, seisund või tegu, mille tagajärjel tekib kindlustusvõtjal või kolmandal isikul kindlustussumma või –hüvitise saamise õigus ja kindlustusandjal kindlustussumma väljamaksmise kohustus. Sõidukikindlustuse poliisiga on tõendatud, et soodustatud isikuks, kellele makstakse kindlustusjuhtumi saabumisel välja kindlustussumma, on Ü. AS. Sõidukikindlustuse üldtingimuste TS 972 punkti
  69. 5 kohaselt on kindlustusjuhtumi saabumise puhul kindlustusvõtja kohustatud esitama kindlustusandjale sõiduki kindlustuspoliisi, juhiload, sõiduki registreerimisdokumendid ning sõiduki ärandamise korral ka kõik võtmed ja distantsjuhtimispuldid. Vastasel juhul ei kuulu samade tingimuste punkti
  71. 2 kohaselt kindlustushüvitis väljamaksmisele. Enne hüvitamisest keeldumise otsustamist hageja kostjale registreerimistunnistust ega võtmeid üle ei andnud. Hageja seletuse kohaselt keeldus kostja sõiduki võtmeid ja registreerimistunnistust kindlustusvõtja esindajalt R.Lilt
  72. aprillil
  73. a. vastu võtmast, viidates kindlustusjuhtumi lõppemisele. Tunnistaja R.L.i ütluste kohaselt jäid võtmed ja registreerimistunnistus kindlustusandjale üle andmata, sest tekkis võimalus veok varastelt tagasi osta. Sellekohastest läbirääkimistest olid teadlikud keskkriminaalpolitsei komissar V.M. ja kahjukäsitlejad E.P. ning S.M.. E.P. aktsepteeris võtmete, pultide ja dokumentide jäämist R.L.i kätte. Mingil ajal kostja ka toetas veoki tagasiostmise mõtet ning palus teha vastava kirjaliku taotluse, mis
  74. märtsil
  75. a. kindlustusandjale ka esitati. Hageja väitel on S.M. väljastanud R.L.ile
  76. märtsil
  77. a. teatise, milles kohustatakse sõiduki võtmed ja registreerimisdokumendid esitama kostjale hiljemalt
  78. märtsil
  79. a. Pooled kinnitavad, et seda teatist ei ole R.L. kätte saanud. Samas nähtub kostja
  80. aprilli
  81. a. kirjast R.L.ile, et otsus kahju mitte hüvitada oli tehtud juba
  82. märtsil
  83. a., seega enne, kui oli R.L.i kohustati võtmed ja registreerimisdokumendid esitama. R.L.i sõnul oli veoki süütelukk vahetatud Taanis juba enne kindlustuslepingu sõlmimist
  84. a. R.L.i ütluste kohaselt sai ta kahju hüvitamisest keeldumise
  85. märtsi
  86. a. otsusest teada alles
  87. aprilli
  88. a. kirjaga;
  89. aprillil
  90. a. soovis ta veoki võtmed, puldid ja registreerimisdokumendid kostjale üle anda, kuid kostja keeldus neid vastu võtmast. R.L. viis võtmed, puldid ja dokumendid veoki omaniku Ü. Pärnu kontorisse, Ü. AS on kostja esindajale U.S.ele
  91. märtsil
  92. a. üle andnud veoauto Volvo reg. nr. *** *** registreerimistunnistuse A-osa, kaks süütevõtit, kaks signalisatsioonipulti ja kaks immobilaiserit, mille kohta on koostatud üleandmise – vastuvõtmise akt (tl. 15). Tunnistaja U.S.e ütluste kohaselt allkirjastas ta akti, kuid ei teadnud, kas tegemist on originaalvõtmetega: võtmete vastuvõtmisel muukide laiusi ei mõõdetud, võtmetest pilti ei tehtud. Võtmed anti üle uurijale. 5 Tunnistaja - kostja kindlustusuurija T.K.e - sõnul toimus Tallinnas tema, R.L.i, kostja töötajate, endiste autojälitusgrupi politseinike M.H.e ja E.P.i osalusel arutelu auto tagasiostmise või tagasisaamise võimalustest, milles osales ka S.M.. Sellel kohtumisel R.L.il auto dokumente ega võtmeid üle anda ei palutud. Tunnistaja sõnul oli nii kindlustuse kui kliendi huvi auto üles leida, kusjuures kostja abi seisnes politsei taganttorkimises. Tunnistaja S.M. kinnitas, et teadis läbirääkimistest auto tagasiostmiseks, kuid kokkuleppeid auto võtmete ja dokumentide R.L.i käes hoidmiseks kuni auto tagasisaamiseni ei olnud. Võtmed ja registreerimistunnistuse pidi R.L. tooma lähipäevil pärast avalduse kirjutamist, esitas need aga pärast hüvitise väljamaksmisest keeldumist märtsis
  93. a. Tunnistaja saatis R.L.ile kirja, milles kohustas teda üle andma auto võtmed ja registreerimisdokumendid 2 päeva jooksul, kuid ei tea, kas R.L. kirja kätte sai. Pärnu Maakohtu
  94. märtsi
  95. a. otsusega kriminaalasjas on tõendatud, et U.N. varastas
  96. veebruaril
  97. a. Pärnust Statoili bensiinitanklast sinna pargitud Ü. AS-ile kuuluva R.L.i kasutuses oleva veoauto Volvo FH 12L 380 registrinumbriga *** ***, avades veoauto ukse ning käivitades selle valevõtmega. Tunnistajate R.L.i ja S.M.e ütlustega on tõendatud, et kindlustusandja oli teadlik varastega toimuvatest läbirääkimistest veoki tagasiostmiseks ja sellest, et veoki võtmed ja registreerimisdokumendid olid R.L.i käes. Läbirääkimiste luhtumisel palus kahjukäsitleja S.M.
  98. märtsi
  99. a. kirjaga R.L.il esitada kindlustusandjale sõiduki võtmed ja registreerimisdokumendid hiljemalt
  100. märtsil
  101. a., kuid R.L.i ütluste kohaselt ta seda kirja ei saanud.
  102. aprilli
  103. a. teatises kinnitas kahjukäsitleja S.M., et kahjukomitee on
  104. märtsil
  105. a. teinud otsuse jätta kahju hüvitamata, mistõttu tal ei ole võimalik võtmeid ja registreerimisdokumente vastu võtma, sest kahjujuhtum on kindlustusandja poolt lõpetatud. Kostja poolt
  106. aprillil
  107. a. koostatud fototabel ei ole piisavaks tõendiks selle kohta, et Ü. AS-i poolt
  108. märtsil
  109. a. üle antud võtmed ei kuulunud vaidlusalusele veokile. Sõidukikindlustuse üldtingimuste p.
  111. 5 rikkumine ei ole mõju avaldanud kindlustusjuhtumi toimumisele, selle kindlakstegemisele ega kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud kahju suurusele. Seega ei ole kostja keeldumine kahjuhüvise väljamaksmisest kooskõlas hea usu põhimõttega. KS § 2 kohaselt on kindlustuse eesmärk kindlustusandja poolt kindlustusvõtjale kahju hüvitamine kindlustussumma või –hüvituse väljamaksmise teel seaduses ja kindlustuslepingus ette nähtud korras. Sama seaduse § 12 lg. 1 järgi on kindlustushüvitise eesmärk tegeliku varalise kahju hüvitamine. Kindlustuslepingu kohaselt on kahjusummaks veoki tegelik turuhind varguse päeva seisuga. Eksperdi A.L.u arvamuse kohaselt on varastatud veoki turuhinnaks 730.000 krooni. Seega tuleb kindlustushüvitise leidmiseks kahjusummast maha arvata omavastutus 180.000 krooni ja tasumata kindlustusmaksed 13.875 krooni ning kostjalt tuleb soodustatud isiku kasuks välja mõista 536.125 krooni. TsK § 232 lg. 1 kohaselt loetakse kreeditor viivitanuks, kui ta ei ole teinud tegusid, mille teostamiseni võlgnik ei saanud oma kohustust täita. Viiviste nõue ei ole põhjendatud, sest hageja tagastas kostjale sõiduki registreerimistunnistuse B-osa alles kohtuistungil. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub kostja linnakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi täies ulatuses rahuldamata. Ebaõige on linnakohtu järeldus, et hageja on kindlustuslepingu nõuetekohaselt täitnud ja esitanud kostjale kõik kindlustatud veokile kuuluvad võtmed. Koos teatega kahjujuhtumi toimimisest ei esitanud hageja sõiduki registreerimistunnistust ega võtmeid.
  112. märtsil
  113. a. esitas soodustatud isik Ü. AS kostjale kaks auto võtit, kaks Gemini immobilaiseri võtit, kaks Defa signalisatsiooni pulti ning sõiduki registreerimistunnistuse A-osa.
  114. märtsil
  115. a. tuvastas kostja, et esitatud võtmed ei kuulu hageja veokile ja teavitas sellest soodustatud 6 isikut.
  116. aprillil
  117. a. otsustas kostja hüvitise maksmisest keelduda ja
  118. aprillil
  119. a. hageja esitatud sõiduki võtmeid vastu ei võtnud. Asjaolu, et esitatud võtmed ei kuulunud varastatud veokile, on tõendatud fototabeli ja asjatundja arvamusega. Samuti ei kuulu esitatud 2 Defa signalisatsioonipulti ja 2 Gemini immobilaiseri võtit kindlustatud veokile, sest hageja kahjuavaldusega
  120. veebruarist 2000 . a. on tõendatud, et hageja veokil puudus nii signalisatsioon kui immobilaiser. Tunnistajana kriminaalasjas on R.L. andnud ütlusi, et veoki tagavaravõti jäi veokisse. Seega oli veokil 3 võtit ning hageja on esitanud nendest ainult kaks. Varguses süüdistatud U.N.i ütluste kohaselt sai ta veoki varastamiseks veoki võtmed ja dokumendid. Seega puudus kindlustatud sõidukil signalisatsioon ning veok varastati, kasutades selle võtit ja registreerimistunnistust. Sel põhjusel ei esitatud võtmeid koheselt ka kostjale, hilisemalt esitatud võtmed aga ei kuulu kindlustatud veokile või nende arv ei vasta veoki võtmete arvule. Suvaliste, kindlustatud sõidukile mitte kuuluvate süütevõtmete, signalisatsioonipultide ja immobilaiseri võtmete esitamine on käsitletav kindlustusandja petmise või eksitamisena, mis kindlustustingimuste ÜU 991 punkti
  122. 5 järgi on täiendav kahju hüvitamisest keeldumise alus. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja väidetega hageja poolt kindlustulepingu mittekohasest täitmisest (ühe võtme jätmine autosse, valeväite esitamine esitatud võtmete kuulumisest kindlustatud sõidukile, võtmete ja registreerimisdokumentide hiline esitamine). Otsusest ei nähtu, miks ei ole fototabel piisav tõend selle kohta, et esitatud võtmed ei kuulunud ärandatud sõidukile. Sellele, et fototabel ei ole piisav tõend, ei ole linnakohus kostja tähelepanu juhtinud. Kuna linnakohus luges esitatud signalisatsioonipuldid ja immobilaiseri võtmed kindlustatud veoki omadeks, siis pidi ta hindama, kas hageja kasutas sõiduki turvaseadmeid vastavuses kindlustuslepinguga, kas esitatud on kõik sõiduki võtmed ning kas seda on tehtud õigeaegselt. Kindlustustingimuste TS 972 punktide
  124. 2 ja
  126. 5 kohaselt oleks hageja pidanud sõiduki kõik võtmed ja registreerimistunnistuse mõlemad osad kostjale esitama viivitamatult koos teatega sõiduki vargusest. R.L. esitas need
  127. aprillil
  128. a., seega pärast keeldumisteadet. Punkti
  130. 2 kohaselt kindlustushüvitist ei maksta, kui kindlustusvõtja ei esita sõiduki registreerimisdokumenti ja kõiki võtmeid, v. a. juhul, kui sõiduk hõivati röövimise teel. Röövimist ei ole tuvastatud. Seega puudub alus kindlustushüvitise maksmiseks. Täiendavaks aluseks kahju hüvitamata jätmiseks on kindlustustingimuste p.
  132. 4, mille kohaselt ei kuulu kindlustushüvitis väljamaksmisele, kui sõiduki varguse ajal olid tööle rakendamata turvaseadmed (alarm ja immobilaiser). Vaidlust ei ole selles, et veokil oli kolm võtit, millest üks asus veokis. Seega juhul, kui lugeda esitatud võtmed kindlustatud veokile kuuluvaks, on endiselt esitamata veokisse jäänud võti. Pooled ei ole tuginenud väitele, nagu oleks kostja teinud keeldumisotsuse
  133. märtsil
  134. a., seega ei saanud ka kohus otsust sellele rajada. Tegelikult tehti keelduv otsus
  135. aprillil
  136. a., mida kinnitab kostja poolt kohtuistungil esitatud
  137. aprilli
  138. a. teade. Tunnistaja R.L.i ütlustele hinnangut andes ei arvestanud linnakohus asjaoluga, et nimetatu ütlused ei ole usaldusväärsed. Kohtu järeldus, mille kohaselt kindlustusandja võib hüvitise maksmisest keelduda vaid juhul, kui sõiduki võtmete ja registreerimisdokumentide esitamata jätmine mõjutas kindlustusjuhtumi toimumist, selle kindlakstegemist ja kahju suurust, ei rajane kindlustuslepingul ega seadusel. Linnakohtu otsuses on vastuolu. Otsuses luges kohus veoki registreerimistunnistuse B-osa esitamise alles
  139. septembri
  140. a. kohtuistungil kindlustuslepingu rikkumiseks, mille tõttu võis kostja hüvitise maksmisest keelduda. Selle järeldusega kostja nõustub. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Apellant ei ole eelmenetluses esitanud hagile vastuväiteid seoses alarmi ja immobilaiseri puudumisega, mistõttu neid asjaolusid kohtuistungil ei uuritud. Kindlustusandjale anti üle sõiduki võtmed, mida kasutati veoki 7 käivitamisel enne selle vargust. Tõendatud ei ole asjaolu, et sõiduk varastati, kasutades originaalvõtmeid ja –dokumente. Põhjuslik seos veokisse peidetud varuvõtmete ja veoki varguse vahel puudub. Sõiduki registreerimistunnistuse B-osa esitamine kohtuistungil ei ole selline kindlustuslepingu rikkumine, mille tõttu võiks kindlustusandja keelduda hüvitise maksmisest. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust linnakohtu otsuse tühistamiseks ja otsuse lõppjäreldus tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg. 1 punktiga 1 jätta muutmata. Samas tuleb otsuse motiive täpsustada. Vaidlust ei ole selle üle, et pooltel oli sõidukikindlustuse leping, mille objektiks oli sadulauto Volvo (registrimärgiga *** ***) ning mille lahutamatuks osaks olid kindlustuslepingute sõlmimise üldtingimused ÜU 991 ja sõidukikindlustuse üldtingimused TS
  141. Vaidlust ei ole ka selle üle, et
  142. veebruaril
  143. a. varastati lepinguobjektiks olev auto Pärnust Statoili tanklast, kuhu see oli pargitud, ning et tegemist on kindlustusjuhtumiga. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja on rikkunud kindlustuslepingut viisil, mis annaks kostjale aluse keelduda kindlustushüvitise väljamaksmisest. Kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumise alusena on kostja esimese astme kohtu menetluses tuginenud sõidukikindlustuse üldtingimuste TS 972 punktile
  145. 2, mille kohaselt kindlustushüvitis ei kuulu väljamaksmisele, kui kindlustusvõtja ei esitanud sõiduki varguse (ärandamise) korral kindlustusandjale sõiduki registreerimisdokumente ja kõiki võtmeid (s. h. immobilaiseri võtmed) ning signalisatsiooni distantsjuhtimispulte, välja arvatud juhul, kui kriminaalasja eeluurimisel leiab tuvastamist sõiduki hõivamine röövimise teel. Kostja leiab, et sõiduki registreerimisdokumendid, võtmed ja distantsjuhtimispuldid oleks hageja pidanud kooskõlas üldtingimuste TS 972 punktidega
  147. 2 ja
  149. 5 esitama kindlustusandjale koos teatega kindlustusjuhtumi toimumisest ning et nimetatud esemete õigeaegne esitamata jätmine on iseenesest aluseks hüvitise maksmisest keeldumiseks. Kolleegium kostja poolt üldtingimuste TS 972 punktidele
  151. 2,
  153. 5 ja
  155. 2 antud tõlgendusega ei nõustu. Üldtingimuste TS 972 punkt
  156. 2 kohustab kindlustusvõtjat kindlustusjuhtumi saabumisel muuhulgas teatama sellest viivitamatult mistahes viisil ja hiljemalt kolme tööpäeva jooksul kirjalikult kindlustusandjale (p.
  158. 2) ning esitama kindlustusandjale muuhulgas sõiduki registreerimisdokumendid ning sõiduki ärandamise korral ka sõiduki kõik võtmed ja distantsjuhtumispuldid (p.
  160. 5). Seega on kindlustusvõtjale küll pandud kohustus esitada kindlustusjuhtumi saabumisel kindlustusandjale sõiduki registreerimisdokumendid, võtmed ja distantsjuhtimispuldid, ei ole selle kohustuse täitmiseks aga antud konkreetset tähtaega. Osundatud tingimustest ei tulene, nagu oleks kindlustusvõtjal olnud kohustus esitada üldtingimuste punktis
  162. 5 märgitud esemed punktis
  164. 2 märgitud tähtajal koos teatega kindlustusjuhtumi toimumisest. Kuna punktis
  165. 2 ei määratud alapunktis
  167. 5 loetletud esemete esitamiseks konkreetset tähtaega, tuli kohustus osundatud tingimuse mõtte kohaselt täita mõistliku aja jooksul pärast kindlustusjuhtumi toimumist. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja pakkus kostjale üldtingimuste TS 972 punktis
  169. 5 märgitud esemeid
  170. aprillil
  171. a., kuid kostja keeldus neid vastu võtmast viitega asjaolule, et on otsuse hüvitamisest keeldumise kohta juba teinud. Hageja väitel ei andnud kostja talle enne keeldumisotsuse tegemist tähtaega võtmete ja teiste eespoolnimetatud esemete esitamiseks, kostja ei ole aga tõendanud, et ta seda teinud oleks. Nii esitas kostja kohtule
  172. märtsi
  173. a. kuupäeva kanda kirja hagejale, milles tehakse nimetatule ettepanek esitada võtmed ja registreerimisdokumendid
  174. märtsiks (tl. 81). Hageja selle kirja kättesaamist eitas ja kohtule esitatud ümbriku esikülje koopiast (tl. 82) nähtub, et hageja aadressile on tõmmatud rist. Kuna ümbriku esikülje koopia esitas kohtule kostja, siis nähtub sellest, et see oli kostja valduses ning kiri oli seega kostjale posti poolt tagastatud. Mis asjaoludel see juhtus, nimetatud tõenditest ei nähtu. Samas ei ole kostja esitanud tõendeid 8 selle kohta, et kiri hagejale üle anti. Ka linnakohus tuvastas otsuses, et hagejani ei olnud kirjeldatud kiri jõudnud, seda asjaolu ei ole apellatsioonimenetluses ka vaidlustatud. Muid tõendeid hagejale kohustuse täitmiseks tähtaja andmise kohta ei ole kostja esitanud. Tunnistaja T.K.e ütlustest, et tema juuresolekul R.L.iga võtmete üleandmisest juttu ei olnud (tl. 124), ei saa teha teistsugust järeldust. Ka tunnistaja S.M. ei väitnud, nagu oleks ta kohtumistel hageja esindaja R.L.iga talle enne keeldumisotsuse tegemist võtmete ja registreerimisdokumentide esitamiseks mingi tähtaja andnud (tl. 126). Asjaolust, et selle tunnistaja ütluste kohaselt ei olnud tal R.L.iga kokkulepet, et nimetatu võib varastega läbirääkimiste ajaks jätta nimetatud esemed enda kätte, ei saa teha teistsugust järeldust kohustuse täitmiseks tähtaja andmise kohta. Kostja keeldumisotsuse tegemise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 108 lg. 1 kohaselt tuli tsiviilõiguse teostamisel ja tsiviilkohustuse täitmisel toimida heas usus. Arvestades asjaolu, et kostja teadis sellest, et vargad on hagejale teinud ettepaneku sõiduki tagasiostmiseks, ja osales ka ise selle küsimuse aruteludel, oleks kostja pidanud enne keeldumisotsuse tegemist tegema hagejale ettepaneku üldtingimuste TS 972 punktis
  176. 5 märgitud esemete esitamiseks tema poolt antud tähtaja jooksul, kui ta pidas tähtaja järgimist sedavõrd vajalikuks, et kavatses sellele tuginedes hüvitise maksmisest keelduda. Jättes võtmed kuni
  177. aprillini
  178. a. kostjale esitamata, rikkus hageja kindlustuslepingust tulenevat kohustust võtmete üleandmiseks mõistliku aja jooksul pärast kindlustusjuhtumi toimumist. Samas oli kostja keeldumine hüvitise maksmisest hagejale võtmete ja muude üldtingimuste TS 972 punktis
  180. 5 loetletud esemete tähtaegselt esitamata jätmise motiivil, ilma et ta oleks hagejale andnud selle kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja, vastuolus hea usu põhimõttega. Asjaolul, et keeldumisotsuse tegi kostja
  181. aprillil
  182. a., mitte
  183. märtsil
  184. a. nagu linnakohus oma otsuses märkis, ei ole vaidluse lahendamise seisukohalt olulist tähtsust. Vaidluse all ei ole see, et
  185. märtsil
  186. a. vormistasid sõiduki omanik Ü. AS ja kostja akti, milles kinnitasid sõiduki registreerimistunnistuse A-osa, kahe süütevõtme, kahe signalisatsioonipuldi ja kahe immobilaiseri võtme üleandmist kostjale (tl. 15). Oma esimese astme kohtu menetluses esitatud väidet, et
  187. märtsil üleantud süütevõtmed ei kuulunud varastatud sõidukile, ei ole kostja tõendanud. Nii kinnitas hageja, et auto süütelukk oli
  188. a. vahetatud. Sellest tulenevalt ei saanudki auto käivitamiseks kasutatavad võtmed ühtida sõiduki valmistamisel tehases paigaldatud süüteluku VIN koodiga võtmetega. Sellest tulenevalt ei olegi vaidluse lahendamisel tähtsust sellel, kas kostjale Ü. AS-i poolt üleantud võtmed ühtisid VIN koodiga võtmetega või mitte. Kuna kostja väitis, et talle anti üle ebaõiged võtmed, pidi kostja oma seda väidet vastavalt esimese astme kohtu menetluse ajal kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 91 lõikele 1 ka tõendama. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, nagu ei oleks kostjale esitatud võtmetega olnud varastatud sõiduk käivitatav. Samas on tunnistajana üle kuulatud R.L. kinnitanud, et esitatud võtmed olid õiged. Kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust pidada nimetatu ütlusi ebausaldusväärseteks. Nii ei ole kostja piisavalt põhjendanud oma väidet, nagu oleks R.L. asja lahendamisest isiklikult huvitatud: ainuüksi asjaolu, et nimetatu oli hageja osanik, selleks alust ei anna. Hagi on esitatud soodustatud isiku huvides, kelleks ei ole R.L. ega temaga ühist ärihuvi omav isik. Ka kostja poolt esitatud teised väited ei anna alust väita, et R.L. ütlusi andes valetas. Kostja ei ole väitnud, nagu oleks ta nõudnud R.L.ilt selgitust võtmete erinevuse kohta, nimetatu oleks aga jätnud selle andmata või esitanud valeandmeid (kaebuse p. 11 alapunkt 2), samuti ei ole kostja küsinud hagejalt selgitust selle kohta, miks ei esitanud hageja süüteluku vahetusse puutuvaid väiteid enne
  189. a., niisugustel asjaoludel ei saa aga seda asjaolu hinnata hageja kahjuks; ukseluku vahetust puudutavaid väiteid (kaebuse p. 11 alapunktid 3 – 4) ei ole kostja esimese astme kohtu menetluses esitanud, seega ei pidanud hageja nende kohta ka selgitusi esitama; kaebusest ei nähtu, millest järeldas kostja, et R.L. oleks pidanud kriminaalasjas tunnistajana ütlusi andes (kriminaaltoimiku
  190. köite lk. 19) süüteluku vahetust nimetama (kaebuse punkt 11 alapunkt 5), sest protokollist ei nähtu, mida R.L.il täpselt kirjeldada paluti; 9 viide K.O.a ütlustele (kaebuse p. 11 alapunkt 6) ei ole vaidluse kontekstis mõistetav. Asjaolust, et hagejal ei olnud süüteluku vahetuse kohta esitada kirjalikku dokumenti, ei saa järeldada, et süüteluku vahetust ei ole toimunud. Nõustuda ei saa kostjaga, nagu oleks hageja pidanud kindlustuslepingu sõlmimisel tulenevalt üldtingimuste TS 972 punktist
  192. 2 teavitama kindlustusandjat asjaolust, et auto süütelukk oli enne kindlustuslepingu sõlmimist vahetatud. Nii kohustab osundatud punkt kindlustusvõtjat informeerima kirjalikult kindlustusandjat kindlustusobjekti ja kindlustusriski puudutavate oluliste andmete muutumisest nagu sõiduki võõrandamine, registreerimismärgi vahetamine, sõiduki kasutamisviisi muutmine, võtmete kaotsiminek jne. esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui viiendal tööpäeval arvetes nende muutuste ilmnemisest. Seega peetakse osundatud lepingupunktis silmas muudatusi, mis leiavad aset pärast lepingu sõlmimist. Kostja ei ole tuginenud lepingupunktile, mis oleks kohustanud hagejat lepingu sõlmimisel teavitama kostjat süüteluku vahetamisest, mis leidis aset enne lepingu sõlmimist. Ka ei ole tuginetud väitele, nagu oleks kostja selle kohta hagejalt andmeid küsinud, hageja oleks aga jätnud andmed esitamata või esitanud valeandmeid. Apellatsioonkaebuses väidetava protsessiõigusnormi rikkumise näol oli tegemist rikkumisega, mis oleks olnud apellatsioonimenetluses kõrvaldatav. Kui linnakohus ei osundanud kostjale, et tema poolt võtmete mittevastavuse tõendamiseks esitatud tõendid ei ole piisavad, oli kostjal võimalus lisada seda asjaolu tõendavad tõendid apellatsioonkaebusele ning taotleda nende kui uute tõendite vastuvõtmist TsMS § 308 lg. 1 alusel, põhjendades tõendite varasemalt esitamata jätmise kaalukat põhjust. Sel juhul oleks kolleegium linnakohtupoolse protsessiõigusnormi rikkumise tuvastamisel saanud kostja poolt esitatud tõendid vastu võtta ja neid hinnata. Kostja ei ole seda võimalust kasutanud ega põhjendanud, mis teda apellatsioonimenetluses tõendeid esitamast takistas. Ka ei ole kostja apellatsioonkaebuses märkinud, milliseid tõendeid ta oleks soovinud esitada, ega taotlenud apellatsioonikohtu abi tõendite kogumisel. Niisugustel asjaoludel ei ole kaebuses esiletoodu põhjal võimalik väita, et kostjale tõendite ebapiisavusele osutamata jätmine mõjutas otsust ning et kui protsessiõigusnormi rikkumist ei oleks olnud, oleks tulemuseks olnud teistsugune otsus. Kuna kostja ei ole tõendanud, et talle üleantud võtmed ei olnud varastatud auto käivitamiseks kasutatavad, siis on alusetu ka kostja väide, nagu oleks hageja valevõtmete kindlustusandjale esitamisega teda eksitanud või petnud. Sellest tulenevalt ei ole kostjal õigust keelduda kindlustushüvitise väljamaksmisest kindlustustingimuste ÜU 991 punkti
  194. 5 alusel, mille kohaselt kahju ei hüvitata, kui kindlustusvõtja, kindlustatu või soodustatud isik viisid või püüdsid kindlustusandjat viia eksitusse kahjujuhtumi tekkimise põhjuse ja kahju suuruse osas või püüdsid teda mistahes muul viisil petta. Vaidlust ei ole selle üle, et registreerimistunnistuse B-osa andis hageja kostjale üle
  195. septembri
  196. a. kohtuistungil. Sellest tegi linnakohus järelduse, et hagejal ei ole õigust kostjalt viivist nõuda, kuna ta on ise oma kohustuse täitmisega viivitanud. Samas ei pidanud kohus võimalikuks selle rikkumise tõttu hüvitise väljamõistmisest keelduda. Ka kolleegium leiab, et hagejapoolne viivitamine registreerimistunnistuse B-osa üleandmisega ei anna kostjale alust hüvitise väljamaksmisest keelduda. Nii anti võtmed ja registreerimistunnistuse B-osa kostjale üle, kuigi seda tehti viivitusega. Kindlustuslepingute sõlmimise üldtingimuste ÜU 991 punkti
  198. 1 kohaselt võib kindlustusandja keelduda kahju hüvitamisest, kui kindlustusvõtja ei ole täitnud kasvõi ühte oma lepingujärgsetest kohustustest ja kui mittetäitmine omas mõju kahju tekkimisele või kahju suurusele või kahju põhjuse või selle suuruse kindlakstegemisele. Seega pidi kostja põhjendama ja tõendama, et hagejapoolsel viivitamisel võtmete üleandmisega kuni
  199. aprillini
  200. a. ja registreerimistunnistuse B-osa üleandmisega kuni
  201. septembrini
  202. a. oli mõju kahju tekkimisele või selle suurusele või kahju põhjuse või suuruse kindlakstegemisele. Kolleegium ei nõustu kostjaga, nagu ei oleks osundatud punktis
  204. 1 märgitud tingimus vaidluse lahendamisel kohaldatav. Vastupidiselt kostjale leiab kolleegium, 10 et üldtingimuste TS 972 punkt
  206. 2 üldtingimuste ÜU 991 punkti
  208. 1 kohaldamist ei välista, vaid nimetatud lepingutingimusi tuleb tõlgendada koosmõjus vastavalt eespoolkirjeldatule. Kostja ei ole põhjendanud ega tõendanud, et hagejapoolsel viivitamisel võtmete ja registreerimistunnistuse B-osa üleandmisega oleks olnud mõju kahju tekkimisele või selle suurusele või kahju põhjuse või selle suuruse kindlakstegemisele. Nõustuda ei saa apellandiga, nagu oleks süüdistatava U.N.i poolt kriminaalasjas antud ütlustega tõendatud, et sõiduk varastati hageja käes olnud võtmeid ja registreerimistunnistust kasutades. Pärnu Maakohtu
  209. märtsi
  210. a. otsusega mõisteti U.N. süüdi vaidlusaluse sõiduki varguses vastavalt esitatud süüdistusele, kusjuures süüdistuse kohaselt käivitas nimetatu sõiduki valevõtmega. Nõustuda ei saa apellandiga, nagu saaks U.N.i selgitustest kriminaaltoimiku
  211. köite lehekülgedel 351, 469 pöördel ja 498, millele apellant on kaebuses osundanud, teha järelduse, et varguse toimepanemisel kasutas ta originaalvõtit ning auto ehtsaid dokumente, sest seda ei ole nimetatu osundatud ütlustes väitnud. U.N.i tsiviilasjas tunnistajana ülekuulamist ei ole kostja taotlenud. Muid tõendeid selle kohta, nagu oleks varguse toimepanemisel kasutatud hageja poolt kostjale üle andmata võtit ja registreerimistunnistuse B-osa, ei ole kostja esitanud. Samas nähtub kriminaaltoimiku
  212. köite leheküljelt 16, et kriminaalasja uurivale uurijale on hageja registreerimistunnistuse B-osa esitanud. Seega oli see pärast varguse toimepanemist hageja valduses ja põhjendatud ei ole kostja kahtlustus, nagu oleksid vargad seda kasutanud. Asjaolusid, mis võimaldaksid väita, et hageja ja varaste vahel oli varguse toimepanemisel mingigi koostöö, ei ole kostja esile toonud. Asjaolule, nagu oleks varastatud sõidukil puudunud signalisatsioon ja immobilaiser, nagu ka sellele, et tal oli alus keelduda hüvitise maksmisest ka kindlustustingimuste TS 972 punkti
  214. 4 alusel, ei ole kostja esimese astme kohtu menetluses tuginenud. Apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud TsMS § 319 lg. 2 mõtte kohaselt ei saanud apellant kaebuses tugineda asjaoludele, mida ta varasemas menetluses ei olnud esitanud, nimetatud väited jätab kolleegium seetõttu tähelepanuta. Samal põhjusel jääb tähelepanuta kostja väide autol lisaks kahele originaalvõtmele ühe autosse peidetud lisavõtme olemasolust. Kindlustushüvitise suuruse arvestuse üle pooled apellatsioonimenetluses ei vaidle. Apellatsioonimenetluse kohtukulude hüvitamist ei ole taotletud. Reet Allikvere Margo Klaar Malle Seppik

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.