KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtuasja number 2-03-498 Otsuse kuupäev 22. mai 2006. a. Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Reet Allikvere

). Olukorras, kus töösuhe on lõppenud seoses tööandja pankrotiga, muutub pankrotiseadus (PankrS) tööandja kohustuste täitmise osas

suhtes eriseaduseks.

§ 90

näeb ette töötajale hüvitise maksmise, kui leping lõpetatakse ettevõtte, asutuse või muu organisatsiooni likvideerimise, tööandja pankroti väljakuulutamise, töötajate koondamise ja vanuse tõttu. Juhul kui pooled on töölepingu lõppemise või lõpetamise korral näinud ette, et kokkuleppe korral maksab tööandja seaduses ettenähtust suurema hüvitise, ei saa seda käsitleda hüvitisena PankrS § 86 lg. 1 p. 2 mõttes, vaid tegemist on PankrS § 86 lg. 1 p. 5 järgu nõudega. Töölepingu punkti

1. 5 rakendamise eelduseks oli poolte täiendav kokkulepe, millist hageja ja kostja ei ole aga enne ega ka peale töölepingu lõpetamist sõlminud. Sellise kokkuleppe sõlmimine oleks vastuolus pankrotiseaduse üldpõhimõtetega. Töölepingu punktis
2. 5 sätestatud kokkulepe on vastuolus dispositiivsuse ning hea usu põhimõttega, kuna see ei ole kooskõlas ühiskonnas kõigi õiglaselt ja õigesti mõtlevate inimeste sündsustundega. Lubamatu on lepingu sõlmimine makseraskustes äriühingu juhatuse liikmega tingimustel, mille tõttu isik seaks end seaduses sätestatust soodsamasse olukorda ning mis võimaldaks tal makseraskustes äriühingu arvel rikastuda. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 kohaselt on heade kommetega vastuolus olev tehing tühine. Lepingu sõlmimise hetkel oli hageja kostja äriühingu juhatuse liige, seega teadlik äriühingu raskest majanduslikust seisust ning asjaolust, et juhul, kui osaühing ei täida 2

§ 90

alusel saab töötaja pankroti tõttu töölepingu lõpetamisel hüvitist maksimaalselt nelja kuu keskmise palga ulatuses, lepingu järgi saaks M.S. täiendavat hüvitist kaheteistkümne kuupalga ulatuses. Ülikoolis puudus tava sõlmida sellise soodustusega töölepinguid, mistõttu M.S. seati teiste töötajatega võrreldes soodsamasse olukorda. Võlgnik oli lepingu sõlmimise ajal püsivalt maksejõuetu, seega kahjustasid nimetatud eelised teiste võlausaldajate huve. Harju Maksuameti

1. augusti
2. a. ettekirjutusega kohustati osaühingut tasuma maksuvõlga 7.066.748 krooni. Maksuameti
3. jaanuari
4. a. otsusega ajatati maksuvõla tasumine, kuid maksegraafikust mittekinnipidamise tõttu tunnistati Maksuameti
5. märtsi
6. a. otsusega maksegraafik kehtetuks. Osaühingu 2000./
7. ja 2001./
8. majandusaasta aruannete kohta tehtud audiitorite järeldusotsustes nenditi, et aruanded ei kajasta äriühingu maksuvõlga vastavalt 6, 3 miljonit krooni ja 5, 4 miljonit krooni, mistõttu olid tema kohustused alahinnatud ja omakapital ülehinnatud ning omakapital sellest tulenevalt negatiivne. Maksejõuetust tõendab ka seitse kuud pärast lepingu sõlmimist esitatud võlgniku pankrotiavaldus. M.S. ei täitnud juhatuse liikme hoolsuskohust ning tegutses äriühingule kahjulikul viisil. Nõude esitamine töölepingu punkti
10. alusel ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Samuti on kohtul õigus omal algatusel kaaluda, kas esitatud asjaolud võivad kaasa tuua tehingu tühisuse vastuolu heade kommetega. Hageja (vastuhagis kostja) vastuväited vastuhagile Hageja arvates on ebaselge, kas esitatud on hagi tehingu kehtetuks tunnistamiseks alates kohtuotsuse tegemisest PankrS § 110 järgi või tehingu tühiseks tunnistamiseks alates tehingu tegemise momendist TsÜS § 86 järgi. Vastuhagi puhul on tegemist töölepingust tuleneva vaidlusega, sest nõue on suunatud õiguslikele tagajärgedele pooltevahelises töölepingus. Vaidluse lahendamisel tuleb kohaldada individuaalse töövaidluse lahendamise seadust (ITLS), mille § 6 lg. 1 kohaselt on pankrotihalduri poolt esitatud nõue aegunud. Töölepingu tühisuse tuvastamise nõude neljakuuline aegumistähtaeg hakkas kulgema lepingu sõlmimisest ja nõue aegus
11. novembril
12. a. Võib ka olla, et aegumistähtaeg hakkas kulgema
13. oktoobril
14. a., kui pankrotihaldur pidi saama teada osaühingu õiguste rikkumisest; sel juhul aegus nõue
15. veebruaril
16. a. Kui kohus leiab, et hagi ei ole aegunud, on see ka sisuliselt põhjendamatu. Väär on väide, et võlgnik oli lepingu sõlmimise ajal maksejõuetu. Maksuvõla olemasolu ei tähendanud püsiva maksejõuetuse seisundit, maksegraafiku sisseseadmise eesmärk oli tagada ettevõtte majandustegevuse jätkamine. Pärast Maksuameti ettekirjutuse tegemist sõlmis OÜ C.R.Ü.V. AS-iga Hansapank ja AS-iga Eesti Ühispank täiendavaid arvelduskrediidi lepinguid, mis 3

§ 90lg.

1 alusel esitatud kolme kuu hüvitise nõuet summas 141.319, 29 krooni ja töölepingu punktis

2. kokkulepitud kaheteistkümne kuu hüvitise nõuet summas 960.000 krooni. Kohtukulud jäeti poolte endi kanda. Otsuse kohaselt ei ole töölepingu punktis
3. 5 kokku lepitud, milline

5. peatükis toodud töölepingu lõpetamise alus annab töötajale õiguse kokkulepitud lisasoodustusele töötaja kaheteistkümne kuupalga suuruse hüvitise näol. Seega tuleb lepingu järgi lisasoodustust maksta töölepingu lõpetamisel mistahes alusel. Selles asjas vaidlustamata asjaolude kohaselt lõpetati tööleping hagejaga

§ 86p 2 alusel tööandja pankroti väljakuulutamise tõttu.

Hinnata ei ole vaja seda, kas kokkulepitud lisasoodustus on seaduslik ja kas seda oleks tulnud täita ka juhul, kui tööleping oleks lõpetatud muul alusel peale pankroti väljakuulutamise. Samamoodi ei ole vaja hinnata, kas poolte kokkulepe oleks kooskõlas seadusega, kui tööleping lõpetataks poolte kokkuleppel, töötaja algatusel vms. alusel. Asja otsustamisel omab tähtsust töölepingu punkti 4. 5 õiguspärasus töölepingu lõpetamisel

§ 86

p 2 järgi.

§ 90

lõikes 1 sätestati esialgses redaktsioonis, et tööandja on kohustatud maksma töötajale samas lõikes toodud määrades hüvitust töölepingu lõpetamisel, m. h. tööandja pankrotistumise tõttu. Sätet muudeti

1. jaanuaril
2. a. jõustunud töötuskindlustuse seaduse, Eesti Vabariigi töölepingu seaduse ja töötajate usaldusisiku seaduse muutmise seaduse § 2 punktiga 3, millega jäeti

§ 90lõike 1 loetelust välja tööandja pankrotistumine.

Sama seadusega kehtestati

§ 90

lõige 2 sõnastuses: „Töölepingu lõpetamisel pankroti väljakuulutamise tõttu või tööandja pankrotimenetluse raugemisel pankrotiseaduse § 15 lõike 1 punkti 2 alusel maksab töötajale hüvitust Eesti Töötukassa lõikes 1 nimetatud ulatuses, kuid mitte üle töötuskindlustuse seaduses sätestatud ulatuse“. Järelikult puudus tööandjal 7. mail 2003. a. töölepingu lõpetamisel

§ 86

p. 2 järgi kohustus tasuda töötajale

§ 90lõikes 1 sätestatud hüvitust.

Töölepingu lõpetamisel

§ 86p. 2 järgi maksab töötajale hüvitust Eesti Töötukassa, mitte tööandja nagu varem. Eesti 4

§ 90

lõikes 2 sätestatud kohustuse näol on tegemist tema iseseisva avalikõigusliku kohustusega töötaja ees, mitte tööandja kohustuse ülevõtmisega olukorras, kus tööandja ei ole võimeline töötaja ees kohustusi viivitamata täitma. Tööandja kohustuste ülevõtmist peetakse silmas töötuskindlustuse seaduse § 20 lõikes 1. Seadusandja tahe oli suunatud sellele, et töölepingu lõpetamisel

§ 86

p. 2 järgi ei peaks tööandja erinevalt varasemast maksma töötajale peale saamata jäänud palga ja puhkusekompensatsiooni veel mingeid täiendavaid kompensatsioone. Töötaja huve töölepingu lõpetamisel tööandja maksejõuetuse tõttu tagab Eesti Töötukassa makstav hüvitis. Selline lahendus võtab arvesse tööandja ülejäänud võlausaldajate huve, kes üldjuhul ei saa riigilt pankrotivõlgniku võlgade eest mingisugust hüvitist ning kelle võimalust saada oma nõue pankrotimenetluses võimalikult suures ulatuses rahuldatud vähendaks veelgi tööandja kohustus maksta töötajale töölepingu lõpetamisel lisaks väljateenitud tasudele ka täiendavat hüvitist. Töölepingu lõpetamisel töötajale täiendavate hüvitiste maksmise kokkulepe on seadusega teatud juhtudel lubatud.

§ 14

lõikes 1 sätestatakse, et töötajale seaduse või haldusaktiga antud õigusi võib laiendada kollektiiv- ja töölepinguga, samuti tööandja ühepoolse otsusega. Dispositiivsuse põhimõte tuleneb ka VÕS §-st 5.

-is ei ole sõnaselgelt sätestatud, et töötajal ja tööandjal oleks sellise kokkuleppe sõlmimine keelatud, samuti ei ole vastav kokkulepe vastuolus avaliku korraga ega riku vahetult isikute põhiõigusi. Tuleb kontrollida, kas

§ 90

regulatsioonist kõrvalekaldumine on kooskõlas selle sätte olemuse ja heade kommetega. Poolte kokkuleppele tuleb anda terviklik hinnang, võttes arvesse lepingu sisu, lepingu sõlmimise asjaolusid, poolte ajendeid ja eesmärke. Hageja on rõhutanud, et osakapitali 2 miljoni krooni suuruse rahalise sissemakse tegemise tingimuseks oli kokkulepe 960.000 krooni suuruse lahkumiskompensatsiooni sisseviimise kohta, et võimaldada osalist tasaarvestust kahjumi katteks tehtud rahalise sissemaksega. Segi ei tohi ajada äriühingu osaniku juhatuse liikme ning töötaja õigusi ja kohustusi. Rahalise sissemakse tegemine on osaniku, mitte ülikooli rektori kohustus. Töötajale tema töö edukusega mitteseotud eeliste lubamine ja andmine on seadusevastane (Riigikohtu 7. novembri 2001. a. otsus nr 3-2-1-131-01). Kokkulepe osakapitali tehtud rahalise sissemakse tagasisaamiseks osaühingus töötavale osanikule lahkumis-kompensatsiooni maksmise teel on ilmses vastuolus äriseadustiku (ÄS) sätetega ja

§-s 14 töötajale ettenähtud soodustuste võimaldamise eesmärgiga. Tõendatud ei ole, et kostjal oli tavaks sõlmida teiste ülikooli töötajatega töölepinguid, milles sisalduvad M.S.le antud soodustustega sarnased soodustused. Tõele ei vasta hageja väide suurest lahkumis-kompensatsioonist H.Š.iga sõlmitud töölepingus (tl. 164 - 165). Seaduse eesmärgi ning ühiskonna üldise arusaamisega kõlblusest ja ausast käitumisest ei ole kooskõlas kokkuleppe sõlmimine täiendava hüvitise maksmise kohta töölepingu lõpetamisel

§ 86

p. 2 järgi olukorras, kus soodustuse saanud töötaja ja tema abikaasa on halvas majandusliku olukorras oleva tööandja osanikud ja juhatuse liikmed, kus lahkumishüvitist kaheteistkümne kuupalga ulatuses võimaldatakse töötajaist üksnes kahele isikule, kes on samaaegselt äriühingu osanikud ja juhatuse liikmed, ja kus lahkumishüvitist makstakse sisuliselt pankrotivõlausaldajate arvelt. Õiguskord, mis peab tagama õigluse idee realiseerumise sotsiaalsetes suhetes, ei aktsepteeri sellist kokkulepet ega taga seaduse jõuga selle kehtivust ning täitmise kohustuslikkust. Neil kaalutlustel on poolte kokkulepe vastuolus heade kommetega ning TsÜS § 86 järgi tühine. TsÜS § 84 lõikes 1 sätestatakse, et tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi, mistõttu sellist tehingut ei saa tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada. Seega tuleb vastuhagi jätta rahuldamata. Vastuhagi osas esitatud poolte sisuliste väidete ja vastuväidete kontrollimiseks puudub vajadus, sest need ei oma tähtsust vaidluse lõpptulemuse jaoks. Kuna 1. juuli 2002. a. töölepingu punktis 4. 5 sisalduv kokkulepe M.S.le 960.000 krooni maksmise kohta on tühine, ei ole hagejal OÜ C.R.Ü.V. vastu kehtivat nõuet ning seda ei saa kostja pankrotimenetluses tunnustada. 5

§ 90lg.

1 ei pane tööandja pankrotistumise tõttu töölepingu lõpetamisel tööandjale kohustust maksta töötajale samas lõikes toodud määrades hüvitust, puudub õiguslik alus rahuldada hageja taotlust tunnustada tema nõuet kostja pankrotimenetluses töölepingu lõpetamisel saamata jäänud kolme kuu hüvitise osas summas 141.319, 29 krooni. Tunnustada tuleb M.S. nõuet saamata jäänud palga ja puhkusekompensatsiooni osas, kuna nendele nõuetele pankrotihaldur kohtumenetluses enam vastu ei vaielnud ning palus selles osas hagi rahuldada. Seejuures tuleb töötukassa makstud 18.000 krooni töötaja õiguste võimalikult laia kaitse põhimõttest lähtuvalt lugeda tasutuks

§ 90lõikes 2 nimetatud hüvitise katteks.

Hagi tuleb seega rahuldada 262.928 krooni suuruses summas. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Apellatsioonkaebuses vaidlustas hageja maakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata M.S. nõue tunnustada OÜ C.R.Ü.V. pankrotimenetluses tema

§ 90lg.

1 alusel esitatud kolme kuu hüvitise nõuet summas 141.319, 29 krooni ja

1. juuli
2. a. töölepingu punktis
3. 5 kokkulepitud kaheteistkümne kuu hüvitise nõuet summas 960.000 krooni. Hageja palub otsuse tühistada, kuna maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust ja rikkunud protsessiõigust. Kuna maakohtu poolt tehtud rikkumisi ei ole võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses, s. h. täita Riigikohtu juhiseid
4. juulil
5. a. sõlmitud töölepingu hindamiseks heade kommete seisukohalt, tuleb tsiviilasi saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Kohus on võrrelnud

enne ja peale

1. jaanuari
2. a. kehtinud redaktsioone ja järeldanud, et enne seda kuupäeva oli tööandjal kohustus ettevõtte pankrotistumise korral maksta töötajale

§ 90lg 1 kehtestatud hüvitist, peale 1.

jaanuari

1. a. anti aga selline kohustus üle Eesti Töötukassale. Samas sisaldus ka enne
2. jaanuari
3. a. kehtinud

§ 90

redaktsioonis riigi kohustus maksta tööandja asemel töötajale ettevõtte pankrotistumisel

§ 90lõikes 1 ettenähtud hüvitist.

Seetõttu ei ole õige kohtu järeldus, et seadusandja tahe oli suunata tööandja kohustused riigile Eesti Töötukassa kaudu. Peale 1. jaanuari 2003. a. kehtestatud

§ 90lg.

2 redaktsioon üksnes täpsustas hüvitise maksmise korda ja seadis piirangud selle suurusele riigi arvelt. Seadusandja tahe oli kindlustada pankrotistunud ettevõtte töötajatele seaduses ettenähtud hüvitise osalise saamise võimalus olenemata sellest, kas tööandja on suuteline hüvitist maksma.

§ 90lg.

1 mõte on kaitsta töötajat olukordades, kus tööleping lõpeb temast sõltumatutel asjaoludel. Ühiskonna arusaamisega sotsiaalsest õiglusest ei ole kooskõlas pankrotistunud ettevõtte töötajate asetamine hüvitise maksmise osas raskemasse olukorda, võrreldes sellise ettevõtte töötajaga, kelle tööleping lõpetatakse näiteks ettevõtte likvideerimise tõttu. Vaatamata sellele, et kostja võttis hageja kolmekuulise hüvitise nõude omaks, jättis kohus nõude rahuldamata. Kostja ei võtnud omaks mitte seaduse tõlgendust, nagu kohus leidis, vaid nõustus asjaoluga, milles hageja ja kostja olid töölepingu sõlmimisel kokku leppinud. Poolte argumentide raamidest on kohtul võimalik väljuda juhul, kui õigeksvõetud nõude rahuldamine oleks vastuolus heade kommetega (Riigikohtu 24. mai 2001. a. otsus 3-2-1-7601). Kohus heade kommete argumenti ei esitanud. Kõigi töötajate hüvitiste nõudeid, v. a. hageja ja tema abikaasa, on pankrotimenetluses tunnustatud. Niisugune olukord rikub hageja põhiseaduse §-s 12 toodud õigust võrdsele kohtlemisele. Hageja poolt kolmekuulise hüvitise 6

§ 90redaktsiooni muudatus kehtestati 18.

detsembril

1. a. vastuvõetud töötuskindlustuse seaduse, Eesti Vabariigi töölepingu seaduse ja töötajate usaldusisiku seaduse muutmise seadusega. Kuna selles seaduses rakendussätted puuduvad, ei saa
2. juulil
3. a. sõlmitud töölepingule kohaldada
4. jaanuaril
5. a. kehtima hakanud

uut redaktsiooni.

§ 10lõikes 1 (1.

juulil 2002. a. kehtinud redaktsioonis) esitatakse ammendav loetelu asjaoludest, mis on seadusevastased eeliste lubamisel ja andmisel ning õiguste piiramisel. Kohus ei ole tuvastanud ühtegi

§ 10lõikes 1 nimetatud asjaolu esinemist.

Hagejale ettenähtud lisahüvitis on seotud tema tööalase edukusega, nimelt tema üle kümneaastase staažiga rektori ametikohal ja suutlikkusega tagada ülikooli 2001./

1. majandusaasta lõppemine kasumis. Kohus ei ole seda asjaolu ümber lükanud. Lepingu heade kommete vastasuse kindlakstegemisel tuleb hinnang anda mentaalsetele faktidele nagu isiku ettekujutus, ajendid ja eesmärk. Kohus on lepingu p.
2. 5 vastuolu põhistamisel heade kommetega lähtunud üksnes materiaalsetest faktidest, s. o. objektiivsete asjaolude tuvastamise pinnalt tehtud järeldustest, mis eksisteerisid sõltumatult mentaalsetest faktidest. Lepingu vastuolu heade kommetega on omadus, mis tekib lepingu sõlmimise hetkel, s. t. osapooled peavad kas teadma või möönma, et nende poolt sõlmitav leping on vastuolus heade kommetega (Riigikohtu
3. mai.
4. a. otsus 3-2-1-7601). Kohus on nimetatud põhimõtte vastu eksinud sellega, et on toonud argumentatsiooni „pankrotivõlausaldaja“ mõiste. Viide pankrotivõlausaldajale tähendab lepingu hindamist hiljem väljakujunenud asjaolude pinnalt. Kohus ei ole andnud hinnangut mentaalsetele faktidele ja on seega otseselt eksinud nõuete vastu, mida tuleb arvestada kohtuotsuse tegemisel. Kohus ei ole hinnanud lepingu sisu, poolte ajendeid ja eesmärki lepingu sõlmimisel, rikkudes seega protsessiõiguse norme. Otsusest ei selgu, et vaidlustatud töölepinguga oleks riivatud füüsiliste üksikisikute või konkreetsete juriidiliste isikute huve. Ainuüksi sellest, et hageja töölepingus ettenähtud lepingu lõpetamisest tulenev hüvitis oli suurem kui teistel osaühingu töötajatel, ei saa järeldada, et võlausaldajate huve teadlikult kahjustati. Kohtuotsus rikub Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsiooni art. 6 lõiget 1 ja põhiseaduse §
5. Konventsiooni art. 6 lg. 1 sätestab isiku põhiõigusena õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele. Kohtu otsuse avaliku kuulutamise tähtaeg oli
6. oktoober
7. a., kuid kohtuotsus tehti
8. märtsil
9. a., s. o. viis kuus ja kümme päeva hiljem. Kohtuotsus on sisuliselt koopia Harju Maakohtu
10. novembri
11. a. otsusest tsiviilasjas 2/11037/03/04, milles hagejaks oli M.-A.S., kes taotles analoogilistel asjaoludel oma nõude tunnustamist sama kostja vastu. Mõlemad kohtuotsused kattuvad sõna-sõnalt. Kohus on kasutanud otsuse tegemisel Harju Maakohtu
12. novembri
13. a. otsust teises tsiviilasjas, tehes sellese parandusi üksnes faktide osas. Sellega on kohus rikkunud nõuet kohtu sõltumatusele, sest kohtunik ei ole lähtunud mitte oma siseveendumusest, vaid teise kohtuniku seisukohtadest. Kohtuotsus on ilmses vastuolus konventsiooni art. 6 lõikes 1 toodud nõudega kohtu näivast sõltumatusest. Rikutud on põhiseaduse §-st 24 tulenevat põhiõigust kohtualluvusele, sest asja on lahendanud teine kohtukoosseis kui see, kes viis läbi asja kohtulikku uurimist Kohus ei ole hinnanud hageja sisulisi väiteid seoses heade kommetega ning on seetõttu jõudnud ebaõigele järeldusele. Vastustaja seisukoht Kostja leidis, et apellatsioonkaebuses toodu põhjal ei ole alust maakohtu otsuse tühistamiseks. 7

§ 90lg. 2 muudatusega seoses kaotas kehtivuse ka Pankr

S § 58 lg. 4, mille tähendus seisnes selles, et erinevalt kuni

1. detsembrini
2. a. kehtinud korrast ei ole Eesti Töötukassa väljamakse ulatuses pankrotimenetluses pankrotivõlausaldaja. Kuni
3. detsembrini
4. a. kehtinud PankrS § 58 lõikega 3 sarnane säte viidi sisse töötuskindlustuse seaduse § 20 lõikesse 3, mille kohaselt võib töötajale kokku maksta kuni kolm töötaja keskmist brutokuupalka, kuid mitte rohkem kui kolm statistikaameti avaldatud Eesti keskmist brutokuupalka pankroti väljakuulutamise otsusele või pankrotimenetluse raugemise otsusele eelnenud kvartalis. Seega muutus üksnes hüvitise maksmise kord, mille tulemusena ei andnud riik enam tagastamisele kuuluvat abi, vaid garanteeris pankrotistunud ettevõtte töötajatele seaduses ettenähtud ulatuses minimaalse rahalise kompensatsiooni maksmise.

§ 90

puhul ei ole tegemist dispositiivse normiga, vaid lõige 1 sätestab tööandja kohustuse maksta. Kui likvideerimismenetluse korral rahuldatakse kõigi võlausaldajate nõuded täies ulatuses, siis pankrotimenetluse puhul on vara müügist saadud raha hulk piiratud ning väljamaksete tegemine toimub proportsionaalselt nõuete suurusega. Hageja ja kostja ei saanud töölepingu sõlmimisel nimetatud kokkulepet sõlmida. Põhjendamatu on hageja käsitlus kolmekuulise hüvitise omaksvõtust kui poolte kokkuleppest seoses

1. juuli
2. a. töölepingu täitmisega. Hageja on osundanud Riigikohtu lahendile 3-2-1-76-01, kuid jätnud välja toomata seose TsMS § 116 kohaldamisega. Samuti ei ole hageja välja toonud, millisel põhiseaduse §s 12 loetletud alusel toimub hageja võimalik diskrimineerimine ning milles see seisneb. Teise järgu võlausaldajatele kostja pankrotimenetluses väljamakseid tehtud ei ole ning nõuete kaitsmise koosolekul tunnustas haldur kõikide töötajate nõuete puhul ka pankrotimenetluses väljamaksmisele mittekuuluvat summat ehk

§ 90

järgset hüvitist, mistõttu ei ole pankrotihaldur võlausaldajaid ebavõrdselt kohelnud. Kolmekuulise hüvitise maksmise näol ei ole tegemist töölepingust tuleneva nõudega, vaid seadusest tuleneva tööandja kohustusega, mis alates

1. jaanuarist
2. a. läks Eesti Töötukassa kaudu üle riigile. Nimetatud kohustus kehtis ka
3. juuli
4. a. ehk vaidlusaluse töölepingu sõlmimise ajal. Tööandja pankrot kuulutati välja
5. aprillil 2003.a, millest tulenevalt tekkis

§-s 90 sätestatud kohustus peale seda kuupäeva, mitte

1. juulil
2. a. Hageja seisukoht, et tehingu heade kommetega vastuolu kindlakstegemisel on vajalik tuvastada võlausaldajate huvide teadlik kahjustamine, on ekslik. Kohus on põhjendatult asunud seisukohale, et poolte tahtlus tekitada kahju kolmandatele isikutele ei oma määravat tähtsust, sest heade kommete vastasus ei piirdu üksnes selliste kokkulepetega, mille eesmärgiks on tekitada kahju kolmandatele isikutele. Põhiseaduse § 24 rikkumist ei ole aset leidnud ja puudub alus kahelda kohtu erapooletuses. Hagist loobumise avaldus
3. mail
4. a. esitas M.S. ringkonnakohtule avalduse hagist loobumiseks. Avalduse kohaselt kinnitas Harju Maakohus kompromissi, mille sõlmisid vaidlusaluse asja pooled, M.A.S., Eesti Vabariik, AS H. ja AS S.E.Ü.. Seoses sellega soovib hageja loobuda hagist tsiviilasjas 2/1-1038/03/05, paludes maakohtu
5. märtsi
6. a. otsuse tühistada ja tsiviilasja menetluse lõpetada. Mõlema poole poolt alla kirjutatud avalduses on märgitud, et kohtukulud jäävad poolte endi kanda. Pooled on taotlenud menetluse lõpetamist määrusega ning palunud lühendada kohtumääruse peale määruskaebuse esitamise tähtaega kolmele päevale. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et M.S. poolt esitatud hagist loobumine tuleb vastu võtta, maakohtu poolt hagi kohta tehtud otsus tuleb tühistada, tsiviilasja menetlus tuleb tühistatud osas lõpetada. Vastavalt TsMS § 429 lõikele 1 võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Niisuguse avalduse on hageja kohtule esitanud. 8