KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Reet Allikvere ja Kai Kullerkupp Otsuse tegemise aeg ja koht 23. veebrua

) §-des 1046 ja 1047 sätestatu. Kui õiguslikku olukorda reguleerib erinorm, tuleb sellest ka lähtuda. Kohus ei jätnud mitte ainult otsustamata õigussuhtele kohalduva seaduse küsimuse, vaid jättis ka tuvastamata hagi rahuldamise vältimatuks eelduseks olevad asjaolud, rikkudes seeläbi otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõudeid, s. h. keeldu vastuolu suhtes otsuse põhjendava osa ja resolutsiooni vahel. Otsuse resolutsioon ei ole täidetav. Eesti õigussüsteem ei tunne nõude, õiguskaitsevahendi ega muu õigusliku instrumendina „ametlikku õiendust“. Kohus ei selgitanud, mida selle all on mõeldud. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei ole põhjendatud. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et linnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu tühistada. Otsus ei vasta otsuse tegemise ajal kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 228 ja § 231 lg. 4 nõuetele. Asjas on võimalik teha uus sisuline otsus, millega hagi tuleb jätta rahuldamata. Hageja on oma hagi põhjendanud väitega, et kostja poolt töövaidluskomisjonile esitatud andmed, mille kohaselt kostja on asendanud hageja palvel 9a klassis vene keele ja kirjanduse tunde, on ebaõiged ja teotavad tema au. Hagi eseme on hageja sõnastanud kui nõude lugeda kostja esitatud andmed laimuks ja mittetõepärasteks ning kohustada kostjat avaldama õienduse ajalehes. Niisuguseid õiguskaitsevahendeid

-s sõnaselgelt sätestatud ei ole, kuid vaatamata nõude ebaõnnestunud sõnastusele võib mõista, et hageja on soovinud vaidlusaluste andmete au teotava laadi ja sellega kahju tekitamise tuvastamist ning kahju hüvitamiseks andmete ümberlükkamist, kusjuures ümberlükkamine peaks toimuma meedia vahendusel. Kolleegium leiab, et hageja nõue ei ole põhjendatud.

§ 1043

kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele.

§ 1046lg.

1 kohaselt on muuhulgas isiku au teotamine õigusvastane, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Seega tuleb isiku au õigusvastase teotamisega tekitatud kahju 3 hüvitada. Kahju hüvitamise nõude eelduseks on niisugusel juhul, et isiku au oleks teotatud. Vaidlusalusel juhul eeldab au teotamisega tekitatud kahju hüvitamise nõue, et kostja poolt hageja kohta esitatud andmed oleksid au teotavad. Seejuures saab andmeid lugeda au teotavateks, kui need teotavad isiku au nii objektiivselt (üldtunnustatud väärtushinnangute seisukohalt) kui subjektiivselt (isiku enda hinnangul). Kolleegium leiab, et kostja vaidlusalune väide ei ole oma olemuselt isiku au teotav, kuna faktiväide teise isiku eest keeletundide andmise kohta ei ole iseenesest teist isikut halvustav või tema väärikust alandav. Seega ei saa seda väidet lugeda hageja au teotavaks vaatamata sellele, et hageja ise seda niimoodi hindab. Seega ei ole tegemist hageja au teotamisega ning au teotamisega ei ole saadud hagejale kahju tekitada.

§ 1047lg.

1 kohaselt on õigusvastane muuhulgas isiklike õiguste rikkumine isiku kohta ebaõigete andmete avaldamise või faktilist laadi andmete mittetäieliku või eksitava avaldamisega, kui avaldaja ei tõenda, et ta ei teadnud avaldamisel andmete ebaõigsusest või mittetäielikkusest ega pidanudki sellest teadma. Sama paragrahvi lg. 4 kohaselt võib kannatanu ebaõigete andmete avaldamise korral avaldamise eest vastutavalt isikult nõuda andmete ümberlükkamist või paranduse avaldamist avaldaja kulul, sõltumata sellest, kas andmete avaldamine oli õigusvastane. Seega nähakse selles sättes ette ebaõigete andmete ümberlükkamise kohustus sõltumata andmete avaldamise õigusvastasusest. Ebaõigete andmete ümberlükkamise nõude eeldusteks on, et andmeid oleks avaldatud selle sätte tähenduses ning et tegemist oleks ebaõigete andmetega. Kolleegium leiab, et kumbki eeldus ei ole täidetud. Tegemist ei ole kostja poolt andmete avaldamisega

§ 1047lg.

1 mõttes. Hageja on ise hagiavalduses märkinud, et kostja vaidlusaluse avalduse (venekeelses originaaltekstis pealkirjastatud kui ettekanne) esitas töövaidluskomisjonile hageja tööandja hagejaga peetavas töövaidluses. Oma sisult kujutab see avaldus endast kostja kui töötaja poolt tööandja ettepanekul kirjutatud seletust talle teadaolevate hageja töötamist puudutavate asjaolude kohta. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDS) § 7 lg. 2 kohaselt on tööandjal õigus nõuda oma töötajalt, kes oli süüteo tunnistajaks, kirjalikku seletust süüteo kohta ja tunnistaja on kohustatud andma niisuguse seletuse; samas on ette nähtud, et seletuse andmisest keeldumise eest võib tunnistajale määrata distsiplinaarkaristuse. Seega oli kostja kohustatud oma tööandja nõudmisel seletuse andma ja selle andmist ei saa talle ette heita. Seletuse kirjutamisega on kostja täitnud oma seadusest tuleneva kohustuse ning selle täitmist ei saa lugeda niisuguseks andmete avaldamiseks, mille ümberlükkamist võiks kostjalt kooskõlas

§ 1047lõikega 4 nõuda isegi juhul, kui tema poolt avaldatavad andmed ei oleks tõesed.

Tunnistaja poolt tõeste andmete avaldamise tagamiseks on ette nähtud sanktsioon TDS § 7 lg. 2 lauses 2, mille kohaselt võib tunnistajale seletuses teadvalt valeandmete esitamise eest määrata distsiplinaarkaristuse. Juba ainuüksi seetõttu, et tegemist ei ole andmete avaldamisega, ei ole alust ebaõigete andmete ümberlükkamiseks esitatud hagi rahuldada. Peale selle leiab aga kolleegium sedagi, et tsiviilasjas esitatud tõenditest nähtub, et vaidlusaluses avalduses sisalduvad andmed ei ole ebaõiged. Lisaks kostja seletusele on asjaolu, et kostja on hagejat Õ.-kooli 9a klassis vene keele tundide ajal asendanud, kinnitanud ka tunnistajana üle kuulatud Elena E., kes oli sama klassi juhataja. Tunnistaja kinnitas, et on näinud kostjat hageja ainetundide ajal hageja asemel 9a klassis tunde läbi viimas, tema pärimise peale on aga kostja selgitanud, et on teinud seda hageja palvel (tl. 110). Seega on kostja seletus ja tunnistaja ütlus omavahel kooskõlas, samas ei ole esitatud tõendeid, mis nimetatud tõendid ümber lükkaksid. Sellest, et hageja asemel tundide andmine ei olnud kostja töö, et kostjal ei olnud vene keele tundide andmiseks vajalikku kvalifikatsiooni, et asendamist ei olnud tunniplaanis ette nähtud ning et kostja asendamist ametlikult ei vormistatud, ei saa teha järeldust, nagu ei oleks asendamist ka tegelikult toimunud. Asjaolu, et kostja hageja ainetundide ajal 9a klassis tunde läbi viis, on tuvastanud ka linnakohus, kes tegi sellest asjaolust siiski ebaõige järelduse. Kolleegium leiab, et vaidlusaluses avalduses esitatud andmete sisust lähtudes on nende tõele vastavuse hindamise seisukohalt tähtis see, kas kostja viis läbi hageja asemel tunde, ei ole aga tähtis see, millist ainet kostja õpetas või kas kostjal oli õigus seda ainet õpetada. Seega ei sisalda vaidlusalune avaldus ebaõigeid andmeid ja teinegi eeldus

§ 1047lõikes 4 sätestatu kohaldamiseks on täitmata.

4 Kuna hageja nõue ebaõigete andmete ümberlükkamiseks on eespoolkirjeldatust tulenevalt alusetu, siis ei ole vajalik käsitleda küsimusi, mis seonduvad hageja poolt taotletava andmete ümberlükkamise viisiga. Kooskõlas kuni

1. jaanuarini
2. a. kehtinud TsMS § 60 lõigetega 1 ja 11 tuleb kohtukulud ümber jaotada. Esimese astme kohtu menetluses taotles kostja hagejalt õigusabikulu 8684, 80 krooni väljamõistmist. Kolleegium leiab, et tegemist on vajaliku ja põhjendatud õigusabikuluga, taotlus on seega kooskõlas TsMS § 61 lg. 1 punktiga 2 ja tuleb rahuldada. Apellatsioonimenetluses taotles kostja, et kohus mõistaks hagejalt välja tema apellatsioonimenetluse kohtukulu 32.504, 20 krooni, sealhulgas riigilõivu 60 krooni, tunnistajatasu 124 krooni ja õigusabikulu 32.320, 20 krooni. Kolleegium leiab, et taotlus riigilõivu 60 krooni hüvitamiseks tuleb rahuldada TsMS § 60 lõigete 1 ja 8 alusel. Tunnistajatasu väljamõistmiseks ei ole alust, kuna taotlust tunnistaja ülekuulamiseks kolleegium ei rahuldanud ning kulutusi tunnistajatasule ei ole apellatsioonimenetluses seega olnud. Arvestades asja kestust, mahtu ja keerukust, aga ka tavapäraseid advokaaditasu määrasid, saab apellatsioonimenetluse põhjendatud ja vajalikuks õigusabikuluks pidada 25.000 krooni. Kahe kohtuastme peale kokku väljamõistetav õigusabikulu ei ületa ka TsMS § 61 lg. 1 punktis 2 märgitud piirmäära. Kokku tuleb hagejalt kostja kasuks seega välja mõista kohtukulu 33.744, 80 krooni. Reet Allikvere Kai Kullerkupp Malle Seppik 5