Obsah (4)

§ 217§ 91§ 228§ 64

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-01-12 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27. veebruar 2006. a, Tallinn Kohtukoosseis Eesistuja Ülle Jänes, liikmed Ulvi Loo

§ 217

p 7) kohaselt lõpetab kohus menetluse, kui asjas poolena osaleva füüsilise isiku surma või juriidilise isiku lõppemise korral vaieldav õigussuhe ei võimalda õigusjärglust. Sellest tulenevalt kontrollib ringkonnakohus otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mis käsitleb hageja nõuet AS L. vastu.

1. Hageja nõue rendilepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks oli suunatud eelkõige AS P. vastu. Ka apellatsioonkaebuses on hageja oma varasemat seisukohta kinnitanud, väites, et AS P. seadusevastase tegevuse tõttu keeldus kohalik omavalitsus väljastamast hagejale kauplemisluba, lõpetades seeläbi hageja vastava tegevuse. Asjaolu, et RenS tulenevalt lähevad rendileandja kohustused üle uuele omanikule, ei võimalda pidada toimunu eest vastutavaks AS-i L.. Kolleegium nõustub linnakohtu järeldusega, et pooltevaheline rendileping lõppes 31.12.
2. Sellele asjaolule ei ole sisuliselt vastu vaielnud ka hageja, väites, et rendilepingu lõpetamine oli ebaseaduslik. Asjas ei olnud seega vaidlust, et pooltevaheline rendisuhe oli lõppenud (lõpetatud) enne kui AS P. müüs paviljoni, milles paiknes vaidlusalune ruum, AS-le L.. Vastav leping sõlmiti 02.02.
3. Kuigi hageja oli seisukohal, et kostjad tegutsesid rendilepingu lõpetamisel tahtlikult ja ühiselt, ei ole see asjaolu kohtumenetluses tõendamist leidnud. Kuni 31.12.

§ 91lg-st 1 tulenevalt pidi hageja tõendama oma nõude aluseks olevaid asjaolusid.

Kostja väitel oli paviljoni ostmisel talle edastatud andmete põhjal vaidlusalune rendileping lõppenud. Teistsugust käsitlust ei võimalda ka 02.02.2000 ostu-müügileping (tl 26-28, I köide). Seetõttu ei ole õige apellandi seisukoht, et rendilepingust tulenevate rendileandja kohustuste eest vastutab pärast paviljoni võõrandamist uus omanik. Sellest tulenevalt ei ole võimalik rääkida ka septembris 1999 sõlmitud (pikendatud) lepingu kehtimisest kuni 20.03.2003, s.o ajani, mil Tallinna Linnavalitsus tegi kostjale ettekirjutuse paviljon demonteerida, ega nõuda saamata jäänud tulu ja töötajatele makstud töötasu AS-lt L.. 13. Eeltoodud põhjustel ei käsitle ringkonnakohus asjaolusid, mis on seotud AS P. tegevuse ebaseaduslikkusega rendilepingu lõpetamisel ning seda, kas 13.09.1999 allakirjutatud rendileping oli seotud selles sisaldunud tingimusliku tähtajaga või mitte (ning milline see oli) ega seda, kuidas tulnuks rendileandjal rendileping lõpetada. AS P. suhtes menetluse lõpetamisel ei võta kohus seisukohta rendilepingu lõpetamise seaduslikkuse suhtes. Samal põhjusel ei oma tähtsust rendisuhte käsitlemisel ka linnakohtu viide ebaõigele materiaalõiguse normile. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et mõlemad kostjad jätsid õigusvastaselt täitmata 03.09.1999 lepingu, millest tulenevalt kuuluvad kohaldamisele TsK § 174 ja § 222 lg-te 1 ja 2 sätted ka AS L. suhtes. Asjas on üheselt tuvastatud, et alates 4 01.01.2000 ei olnud hagejal kauplemisluba, mille puudumist ei saa aga seostada AS L. tegevusega. Kuigi kohus on rikkunud asjaolude tuvastamisel kuni 31.12.

§ 228

, hinnates asjas esitatud tõendeid vastuoluliselt, ei võimalda see järeldada AS L. osalust rendilepingu lõpetamisel.

1. Samas ei nõustu kolleegium linnakohtu järeldusega, et hageja kahju hüvitamise nõue rikutud kauba osas tuleb tõendamatuse tõttu jätta rahuldamata. Hageja esitatud kahju hüvitamise nõue koosnes kolmest komponendist - saamata jäänud tulu, töötajatele makstud töötasu, riknenud (rikutud) kauba maksumus -, millest kaks esimest olid vahetult seotud rendilepingu lõpetamise väidetava ebaseaduslikkusega, kolmas aga kostjate tegevusega hageja vara ruumidest väljatõstmisel. Kolleegium nõustub apellandiga, et ühelgi isikul ei ole õigust teise isiku ega tema vara suhtes omavoli kohaldada. Ka rendilepingu lõppemise korral ei ole omanikul endal õigust rentnikku ruumidest välja tõsta. Seda õigus ei olnud ka müügipaviljoni uueks omanikuks 02.02.2000 lepingu alusel saanud AS-l L.. Hagiavalduse kohaselt tekitati hagejale nimetatud tegevusega varaline kahju summas 10 730 krooni. Hageja esitas tõenditena politsei poolt eeluurimisel koostatud dokumendid, mis kinnitavad hageja väidet talle tekitatud kahju ning selle tekkimise asjaolude kohta. Tallinna Prokuratuuri vanemprokuröri 03.08.2001 kriminaalasja lõpetamise määruses (tl 151-152, I köide) tuvastati AS L. tegevuse õigusvastasus. Kostja AS L. ei vaielnud vastu asjaolule, et ta eemaldas müügipaviljonist hageja vara. Kostja võttis omaks, et ta lülitas paviljonist välja elektri. Kostja ei vaidlustanud hageja esitatud kahju arvestust, leides küll, et hageja enese tegevus tingis vajaduse „elektriarvesti lukustada“ (istungi protokoll - tl 84, II köide) ning et ärahoidmaks edasist kahju oli ta sunnitud viima hageja asjad lattu. Seetõttu on ebaõige linnakohtu seisukoht, et hageja ei tõendanud kõnealuse kahju olemasolu. Kahju suurusele kostja vastuväiteid ei esitanud.
2. AS L. ei olnud rendilepingust tulenevate hageja õiguste ja seaduslike huvide rikkujaks. Kostja ei vastuta sellest tuleneva kahju (s.h saamata jäänud tulu) eest. Hageja rahaline nõue tuleb rahuldada seetõttu osaliselt ning AS-lt L. välja mõista riknenud kauba maksumus 10 730 krooni. Vaatamata sellele, kas rendileping lõppes või lõpetati see ühepoolselt ja ebaseaduslikult, ei olnud ka uuel omanikul õigust kasutada rentniku väljatõstmisel omavoli. Samas ei ole aga alust kohaldada kohustuse rikkumise eest vastustust reguleerivaid õigusnorme. AS L. vastutus tuleneb TsK §-st 448, mille kohaselt vastutab kahju tekitanud isik teise isiku varale tekitatud kahju eest ning peab selle täies ulatuse hüvitama. Hageja nõue, mis oli ka selles osas suunatud kahe kostja vastu solidaarselt, kuulub AS L. suhtes rahuldamisele tervikuna ning 10 730 krooni tuleb temalt välja mõista (TsK § 459). Ka ühise kahju tekitamise korral võib kahju hüvitamist nõuda ühelt võlgnikult. Kolleegium peab tõendatuks, et nimetatud kahju põhjustati hagejale kostja õigusvastase tegevuse tagajärjel. Kostja tegutses hageja väljatõstmisel süüliselt, tehes tahtlikke toiminguid, mis olid suunatud äriruumi valduse ülevõtmisele, tõstes hageja asjad sellest ruumist välja. Kostja ei tõendanud, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi.
3. Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt ning selle tulemusel osaliselt ka hagi, siis tuleb kostjalt välja mõista kohtukulu - riigilõiv - riigituludesse, sest hageja oli selle tasumisest vabastatud. Kuni 31.12.

§ 64

lg 1 kohaselt mõistab kohus riigilõivu, mille tasumisest oli hageja vabastatud, kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga. Hagi rahuldatud osale vastav riigilõiv on 1000 krooni. Ü.Jänes U.Loonurm A.Tänav 5