Lugeda R.P.i tööleping OÜ-ga M. lõppenuks 24.05.2005. a
Välja mõista OÜ-lt M. R.P.i kasuks 22 609,45 krooni. Kohtukulude jaotus Välja mõista OÜ-lt M. R.P.i kasuks kohtukulu 3 200 krooni. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest Hageja nõue ja põhjendused Kostja töötas 02.05.2001 sõlmitud töölepingu alusel hageja juures tislerina. Alates 01.05 2004 oli kostja põhipalgaks töölepingu järgi 5000 krooni kuus. Heade töötulemuste eest maksis hageja kostjale igas kuus preemiat ja kostja netosissetulek oli mõnes kuus kuni 10 000 krooni. Töölepingu järgi toimus palga maksmine iga kuu esimese kolme päeva jooksul. 2005.a. jaanuaris arestis Maksu- ja Tolliamet hageja pangaarve, mistõttu tekkisid raskused töötasu õigeaegse maksmisega. Hageja teatas makseraskustest töötajatele ja sai töötajate, sh kostja, suulise nõusoleku, et palka hakatakse maksma kassasse laekuvast rahast ja võimaliku hilinemisega ning vajadusel osade kaupa. Mõningase hilinemisega maksis hageja töötajatele kokkulepitud töötasu ja preemiad, mis kohati ületasid põhipalga. 18.05.2005 esitas kostja hagejale avalduse töölepingu lõpetamiseks alates 25.05.2005
Kostja selgitas hagejale, et sel alusel on võimalik tööleping lõpetada viie päevase etteteatamistähtajaga ja kohustusi töölepingu lõpetamine hagejale kaasa ei too. Kostjal ei olnud hagejale pretensioone. Hageja andis avaldusele sellega nõustumiseks allkirja. Hiljem teatas hageja kostjale oma mittenõustumisest lõpetada tööleping nimetatud alusel. Alates 24.05.2005 kostja tööle ei tulnud. 26.05.2005 kandis hageja kostja pangakontole lõpparve. 07.06.2005 esitas kostja Raplamaa Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjonile avalduse, milles palus hagejalt välja mõista osaliselt saamata jäänud töötasu ja lõpparve. Raplamaa Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjoni 20.06.2005 otsusega loeti kostja tööleping hagejaga lõppenuks 24.05.2005
lg l alusel ning mõisteti hagejalt kostja kasuks välja töölepingu lõpetamise hüvitis summas 22 609,45 krooni. Otsusega jäeti rahuldamata kostja 2005.a. aprilli töötasu nõue. Töövaidluskomisjon kohaldas ebaõigesti
§-s 82 sätestatut.
lg 1 kohaselt teatab töötaja määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisest tööandjale vähemalt viis kalendripäeva ette, kui lepingu lõpetamise põhjuseks on tööandjapoolne lepingu tingimuste täitmata jätmine, mittenõuetekohane täitmine, töötingimuste oluline halvenemine tööandja vahetumise tõttu või muudatused tootmis- või töökorralduses. Töövaidluskomisjon leidis, et hageja on kostjale töötasu maksnud viivitusega, kuid täies ulatuses. Töölepingu lõpetamine vastavalt
§-le 82 on õigustatud vaid juhul, kui tegemist on olulise lepingurikkumisega. Hageja ei ole oluliselt lepingutingimusi rikkunud ja kostjal puudus alus
Hageja palus lugeda poolte vahel 02.05.2001 sõlmitud tööleping lõppenuks töötaja algatusel vastavalt
lg-le 1 alates 24.05.2005 ja tunnustada õigust jätta töövaidluskomisjoni poolt välja mõistetud hüvitus kostjale maksmata. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Töölepingu p 4.2 kohaselt oli töötasu suuruseks alates 01.05.2004 5000 krooni kuus. 2004.a. teises pooles lubas hageja suurendada töötasu 9600 kroonini. Töölepingut pooled töötasu suurendamise osas ei muutnud ning hageja maksis kostjale suuremat palka suulise kokkuleppe alusel. Töölepingu p 4.6 kohaselt makstakse palka üks kord kuus kuu viimasel päeval. Hageja on kostja nõusolekuta töölepingusse märkinud, et 2004.a. jaanuarist makstakse palka järgmise kuu kolme esimese päeva jooksul. Kostja ei ole andnud nõusolekut maksta töötasu hilinemisega ja osade kaupa. 2004.a. novembris pöördus hageja tema poole teatega palga hilinemise kohta makseraskuste tõttu ja siis ta nõustus novembri töötasu hilisema 2
Avalduses põhjendas kostja töölt vabastamise nõuet palga ja puhkusetasu maksmisega viivitamisega.
lg 1 sätestab töötajapoolse õiguse töölepingu lõpetamiseks kui tööandja on jätnud täitmata töölepingu tingimused või täitnud need mittekohaselt. Töötasu maksmisega viivitamine ja selle ositi maksmine on töölepingu mittekohane täitmine. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused Rapla Maakohus rahuldas hagi ja luges R.P.i ja OÜ M. vahel 02.05.2001 sõlmitud töölepingu lõpetatuks alates 24.05.2005 töötaja algatusel vastavalt
Kohus tunnustas OÜ M. õigust mitte maksta R.P.ile töölepingu lõpetamise hüvitust kahe kuu keskmise töötasu ulatuses, so summas 22 609,45 krooni. Kohus mõistis R.P.ilt riigituludesse 200 krooni riigilõivu. Töölepingu lõpetamist
VÕS § 196 lg 1 ja 2 mõtte kohaselt on erakorraline ülesütlemine võimalik ainult mõjuval põhjusel, mida antud juhul tööandja tegevuses ei ole tõendatud. 02.05.2001 töölepingu kohaselt oli palga maksmine ette nähtud üks kord kuus kuu viimasel päeval. Alates 01.05.2004 tõstis tööandja põhipalka 5000 kroonini kuus. Tööandja poolt lepingusse tehtud muudatus, et alates 2004.a. jaanuarist toimub palga maksmine iga järgmise kuu kolme esimese päeva jooksul, on töötajale tutvustamata. Palga maksmise aja kindlaksmääramisel tuleb lähtuda töölepingust, sest kollektiivlepingut ega sisekorra eeskirja kohtule ei esitatud. Seega ei ole tööandja töölepingu tingimusi alates 2004.a. jaanuarist palga väljamaksmise aja osas täitnud. Kostja seletustest nähtub, et ta loeb töölepingu lõpetamise aluseks töötasu maksmisega hilinemised alates 2004.a. detsembrist. Kostja pangakonto väljavõtte kohaselt laekus 01.10.2004 tööandjalt eelmise kuu töötasu 9900 krooni; 01.11.2004 eelmise kuu töötasu 9800 krooni; 08.12.2004 eelmise kuu eest osaline töötasu 2000 krooni ja l0.12.2004 7600 krooni; 06.01.2005 eelmise kuu osaline töötasu 2000 krooni ja l0.01.2005 7200 krooni; 02.02.2005 eelmise kuu kogu töötasu 9600 krooni. Kohtule esitati kostja allkirjastatud kinnitused töötasu sularahas kättesaamise kohta. Kostja sai 03.03.2005 sularahas 5700 krooni; 06.03.2005 koostatud palgalehel on kostja allkiri 9300 krooni, so kogu töötasu saamise kohta; 03.05.2005 sai kostja sularahas 5700 krooni, 10.04.2005 koostatud palgalehel on kostja allkiri kogu töötasu, so 9000 krooni saamise kohta. Hilinemisi töötasu väljamaksmisel ei saa antud juhul lugeda töölepingu tingimuste niisuguseks rikkumiseks, mis annaks töötajale aluse lõpetada tööleping
lg 1 järgi ja tööleping tuleb lugeda lõpetatuks töötaja algatusel vastavalt
S §-le 35. Hinnates tõendeid kogumis täitis tööandja töölepingut nõuetekohaselt, heas usus ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ning tegi kõik endast oleneva töötasu võimalikult kiireks väljamaksmiseks. Ta informeeris töötajaid palga maksmise aja muutmise vajadusest alates 2004.a. jaanuarist ja töötasu hilinemise põhjustest 2004.a. lõpus. Ka kostja kinnitas, et tööandja esindaja informeeris teda 2004.a. novembri töötasu hilinemisest ja küsis selleks nõusolekut. 3
Asjakohane ei ole tööandja hilisem väide, et ta nõustus avaldusega ekslikult ega teadnud sätte sisu, kuna avalduse tekstis on märgitud töölt lahkumise põhjus – palga ja puhkusetasu maksmisega viivitamine. Kohus ei põhjendanud, miks ta nimetatud dokumendiga ei arvestanud. Tööandja rikkus VÕS §-st 6 tulenevat hea usu põhimõtet. Kohus sellele hinnangut ei andnud. 4
näeb ette töötaja õiguse töölepingu lõpetamiseks ka siis, kui tööandja täidab töölepingut, kuid teeb seda mittekohaselt. Kohus tuvastas palgamaksmisega viivitamise 2004 detsembrist kuni 2005 maini igakuiselt. Kokkulepitud ajal palga saamine oli töötajale hädavajalik, kuna palgapäevast lähtuvalt oli võetud igakuine laenu tagasimaksmise kohustus, samuti on peres ülalpeetavad naine ja väike laps. Vastus apellatsioonkaebusele OÜ M. ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud asja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel seoses materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamisega tühistada ja uue otsusega OÜ M. hagi R.P.i vastu jätta rahuldamata.
lg 1 sätestab, et töötajal on õigus tööleping lõpetada, teatades sellest tööandjale ette vähemalt viis kalendripäeva juhul, kui lepingu lõpetamise põhjuseks on tööandja poolne lepingu tingimuste täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine. Seega pidi maakohus tuvastama, kas tööandja on jätnud täitmata töölepingu tingimused või on täitnud neid mittenõuetekohaselt. Töölepingu p-s 4.2 on pooled kokku leppinud, et töötaja palk on 5 000 krooni ja see tuleb välja maksta p 4.6 järgi üks kord kuus kuu viimasel päeval. Tööandja on ühepoolselt kandnud lepingusse, et alates 2004 jaanuarist toimub palga maksmine järgmise kuu kolme esimese päeva jooksul, kuid töötajaga muudatust kooskõlastatud ei ole. Seega oli tööandja kohustatud maksma töötasu kuu viimasel päeval. Vaidlust ei ole selles, et 2004 detsembris on tööandja hilinenud töötasu väljamaksmisega, makstes töötasust 2 000 krooni 08.12.2004 ja 7 600 krooni 10.12.2004, 06.01.2005 maksti välja 2 000 krooni ja 10.01.2005 7 200 krooni, 02.02.2005 maksti välja 9 600 krooni, 03.03.2005 sai kostja kätte 5 700 krooni ja 06.03.2005 9 300 krooni, 10.04.2005 9 000 5
p-st 2 järgi on kohustus maksta töö eest kokkulepitud tasu ettenähtud ajal ja suuruses tööandja töölepingust tulenev põhikohustus. Sõlmides töölepingu on töötaja arvestanud, et tööandja tasub talle töö eest just kokkulepitud päeval. Kostja on selgitanud, et töölepingus kokkulepitud palgapäeva arvestades on ta võtnud laenu ja määranud laenu tagasimaksmise päeva. Töölepingust tulenevate kohustuste täitmisel tuleb silmas pidada seda, et tööandja poolt makstud palk on tavaliselt töötaja ainuke sissetulek ja selle maksmisega viivitamine võib töötajale põhjustada olukorra, kus töötaja ei suuda oma kohustusi täita. Õige on see, et VÕS § 196 lg 1 kohaselt võib kestvuslepingu üles öelda ainult olulistel põhjustel. Kuid arvestades töötasu kokkuleppe olulisust ja seda, et tööandja on viivitanud töötasu väljamaksmisega mitme kuu jooksul, ei saa kolleegiumi arvates tööandja viivitust pidada ebaoluliseks töölepingu tingimuste rikkumiseks. Eeltoodu tõttu leiab kolleegium, et maakohtu järeldus tööandja poolsete töölepingu tingimuste rikkumine ebaolulise kohta ei ole õige. Töötasu õigeaegse väljamaksmise riski kannab tööandja ja tema rikkumist ei muuda vabandatavaks ega ebaoluliseks see, et kolmandate isikute nõuete tagamiseks on tööandja raha arestitud ja tööandja on töötajat suuliselt hoiatanud töötasu maksmisega viivitamisest. Samuti on ebaõige maakohtu järeldus, et töötajal oli õigus oma rikutud õiguste kaitseks nõuda PaS § 35 järgi töötasu maksmisega viivitamise korral tööandjalt viivist, mistõttu ei ole õigustatud töölepingu lõpetamine
Kuna kokkulepitud palga ettenähtud ajal väljamaksmine on tööandja
S § 35 alusel viivist või lõpetada tööleping
Tööandja rikkumist ei muuda vabandatavaks ka see, et tööandja on töötajatele maksnud igakuiselt rohkem töötasu, kui oli kokkulepitud töölepingus. Tööandja seletuste kohaselt oli tegemist preemiatega ja lisatasudega. PaS § 2 lg 4 järgi on lisatasu palga osa ja see tuleb välja maksta vastavalt töölepingus kokkulepitule. Kolleegium märgib, et tulenevalt töötasu õiendist (t. l. 11) on kõikidel õiendil toodud kuudel makstud töötajale palka kokkulepitust enam ja tööandja on seda käsitlenud palgana, mitte eraldades põhipalka ja lisatasusid. Tööandja poolne töölepingust soodsama töötasu maksmine ei anna tööandjale alust töölepingus kokkulepitust mittekinnipidamiseks. Kostja on oma 18.05.2005. a avalduses töölepingu lõpetamiseks
alusel põhjendanud töölepingu lõpetamist tööandja poolt töötasu ja puhkusetasu väljamaksmisega viivitamisega ning tööandja esindaja on avaldusele kirjutanud „nõus“. Töölepingu lõpetamine
lg 1 alusel toimub töötaja algatusel ja see ei sõltu mitte tööandja nõusolekust, vaid töölepingu lõpetamise aluseks olevate asjaolude esinemisest. Samas möönab kolleegium, et tööandja käitumine viisil, kus ta muutis oma nõustumust töölepingu lõpetamise aluse suhtes, kuid ei teavitanud sellest töötajat, ei ole mõistlik ja tekitab lepingu poolte vahel mitmetimõistmist. Töölepingus olev kanne töölepingu lõpetamise kohta
lg 1 alusel, siis oli hageja kohustatud
Selles, et kostja kahe kuu keskmine palk on 22 609,45 krooni, ei ole poolte vahel vaidlust. Töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel hagi esitamine välistab ITLS § 25 lg 1 järgi töövaidluskomisjoni otsuse jõustumise. See tähendab, et maakohus vaatas läbi sama töövaidluse, mida arutas töövaidluskomisjon. Maakohtu otsuse tühistamisel tuleb ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni kanda töövaidluses tehtud otsustus hagejalt kostja kasuks 22 609,45 krooni väljamõistmise kohta. Kostja on apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 200 krooni ja teinud apellatsioonimenetluses kulusid õigusabile summas 3 540 krooni. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 järgi käesolevas asjas tuleb menetluskulude jagamisel kohaldada tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätteid, mis kehtisid enne 01.01.2006.a. Tulenevalt kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg-test 1, 8 ja 11 tuleb vastustajalt apellandi kasuks välja mõista riigilõiv 200 krooni ja TsMS § 61 lg 1 ja 2 järgi vajalikud ja põhjendatud kulud õigusabile summas 3 000 krooni. Kokku 3 200 krooni. Margo Klaar Tiit Kollom Kai Kullerkupp 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.