Obsah (4)

§ 2451§ 2476§ 2625§ 2598

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-04-1113 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10.03.2006, Tallinn Kohtukoosseis Eesistuja U.Loonurm, liikmed T.Kollom ja V.Lip

) § 1703 ja 1705 pärisid A. R. pärijad võrdsetes mõttelistes osades. Kuna A. R. ja F. R. järeltulijad esitasid vara tagastamise avaldused, on nad tunnistatud õigustatud subjektideks. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused

1. Saare Maakohus rahuldas 07.09.2005 otsusega hagi. Kohtule esitatud Riigi Teataja Lisas nr 100 on 26.11.1937 avaldatud teade selle kohta, et Saaremaa
2. jaoskonnakohtunik kuulutab 2 TKS § 1958 põhjal, et tema avalikul kohtuistungil Orissaare pangamajas 30.11.1937 loetakse avalikult ette 22.05.1937 Maasi vallas Hindu külas surnud A. R. kodune kirjalik testament, mis on tehtud 10.05.1937 (t.lk 72-73). Seega oli A. R. poolt 10.05.1937 tehtud kodune testament esitatud jaoskonnakohtule ja see avati 30.11.
3. 17.12.1937 Riigi Teataja Lisast nr 107 selgub, et Saaremaa
4. jaoskonnakohtunik kutsus TKS § 1967, 2011- 2014, 2079 ja

§ 2451põhjal ja A.

R. palvel kõiki isikuid, kellel kui pärijail, võlausaldajail jne on nõudmisi, õigusi ja vaidlusi 22.05.1937 Maasi vallas Hindu külas surnud A. R. koduse kirjaliku testamendi vastu, mis on tehtud 10.05.1937 ja avatud avalikul kohtuistungil 30.11.1937, kui ka tema päranduse kohta oma õigusi, vaidlusi ja nõudmisi jaoskonnakohtunikule üles andma ühe kuu kestel, arvates kuulutuse ilmumise päevast Riigi Teatajas, hoiatusega, et kõik õigeks ajaks üles andmata nõudmised, õigused ja vaidlused tunnistatakse kustunuks ja testament seadusejõusseastunuks (t.lk 70-71). 7.

§ 2476

kohaselt oli õigus testamendi vastu vaielda ainult testaatori lähemail seadusejärgseil pärijatel, mitte aga kõrvalistel isikutel, kusjuures vaielda tuli kohtu poolt määratud aja jooksul. Antud juhul pole hagejad esitanud kohtuotsust kellegi pärijaks kinnitamise kohta, kuid puuduvad andmed ka selles, et keegi oleks kõnesoleva testamendi vastu vaielnud. Samas tõendab avaldatud teade kaudselt, et pärijana ilmus kohtusse F. R..

1. Kuressaare Kinnistusameti 13.12.1938 kirjast maakorraldajale Kiidermaale selgub, et XXX nr 105 kinnistu nr 243 talu omanikud olid A. R. ja A. W., kumbki ½ mõttelises osas (t.lk 13). Samas on A. R. pärijad F., A., A. ja A. 17.12.1938 esitanud Saaremaa Maa-ameti juhatajale ühise palve, milles on muu hulgas kirjas, et nemad on kohtuotsusega kinnitatud XXX nr 105 talu ½ osale kuuluva metsa peale pärijaks. Nimetatud talukoha tervele kinnis- ja vallasvarale aga F. R. üksinda, kes kohapeal on ka tegelik varanduse valdaja (t.lk 18).
2. Tunnistaja M. R. (A. R. abikaasa) kinnitas, et tema abikaasa, A. R. poeg A. R. ei pärinud oma isa järel midagi, ainult mets võeti maha ja selle müügist saadu jagati laste vahel ära. Juttu oli küll väikese Papa talu saamisest, aga see jäi saamata. Peale abiellumist
3. a kolis tunnistaja koos abikaasaga samas külas asuvasse ZZZ tallu elama. Viimast kinnitab eelnimetatud kinnistusameti kiri maakorraldajale Kiidermaale, mille kohaselt ZZZ nr 103 (kinnistu nr 921) talu omanik seisuga 13.12.1938 oli A. R.. Eelnevast tulenevalt leidis kohus, et XXX nr 105 talu ½ mõttelise osa pärijaks oli kohus kinnitanud F. R.. Pärijate kiri maaametile kinnitab, et vaidlust pärandi üle ei olnud. Kohus ei nõustunud kostja vastuväitega selle kohta, et kuna vastuses teatas maa-ameti juhataja, et maakorralduse seisukohast ei ole takistusi üle
4. a vanuste puude müümiseks, kui need kasvavad puude omanike uutel kruntidel (t.lk 20), siis on tõendatud, et maa pidi saama jagatud laste vahel võrdsetes osades. Maa-ameti vastus seda ei tõenda. 10.

§ 2625

järgi pärandi vastuvõtuks tahte avaldamine ei tarvitsenud toimuda sõnaselgelt, vaid see võis toimuda ka järelduslikkude tegudega. Kui pärija oli õigustesse astunud, läksid talle üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, kuivõrd need pärija isikuga ei kustunud. Saare Maakorralduskomisjoni 02.04.1927 otsusega arvati Hindu korralduspiirkonda ka XXX nr 105 talu (t.lk 23). Maade kruntimisel kuulus maa asjaosaliste soovi kohaselt jagamisele ½ A. W. XXX nr 105 ja ½ A. R. YYY nr 345 (t.lk 26), s.t A. R. ½ mõttelise osa baasil tuli maakorralduse käigus maade ümberkruntimisel rajada uus YYY nr 345 talumaakoht (t.lk 30).

1. Alates
2. a on maakorraldusega seoses Saare Maa-ametile esitatud dokumentides XXX nr 105 omanikuna M. V. kõrva märgitud F. R.. Nii on see märgitud taluomanike poolt Saare Maa-ametile 19.10.1938 saadetud kirjas (t.lk 32), samuti on maakorraldaja O. Kiidermaa oma 08.12.1939 kirjas märkinud, et XXX nr 105 mõttelise osa omanik F. Rand ei ole nõus karjamaa krundi kasutamisele üle minema (t.lk 33). 13.04.1939 toimunud Hindu korralduspiirkonna asjaosaliste koosolekule kutsutute nimekirjas on XXX nr 105 omanikena märgitud F. R., A. W. ja M. W. (t.lk 34). Ka ilmus F. R. XXX talu omanikuna maakorralduskava kuulutamisele 25.08.
3. 20.08.1940 maakorraldaja poolt koostatud 3 Saare maakonnas Pöide vallas asuvate üle 30 ha suuruste maaomandite nimekirjas on Uustalu omanikuna märgitud juba F. R., maa suurus 37,81 ha (t.lk 51). Ka kinnitas tunnistaja E. J., et teadis A. R. testamendist, sest sel ajal oli haruldane, et tehti kirjalik testament. Tunnistaja arusaamisel läks talu kokkuleppel peale isa surma vanimale pojale F. R.le. Eeltoodut kogumina hinnates leidis kohus, et peale A. R. surma oli F. R. pärija õigustesse astunud. Tema õigusi vaidlusalusele maaüksusele on tunnustanud ka Saaremaa maa-amet. 12.

§-de 2453, 2480 ja 2590 järgi tuli päranditombule määrata hooldaja, kui pärijad pole teada, või on ära, või on mõni neist alaealine jne. Hooldajad määras maal vallakohus, linnas linna vaestelastekohus. Maasi Vallakohtu 03.06.1937 kirjast maakorraldajale Kiidermaale selgub, et Maasi Vallakohtu 03.06.1937 määrusega on surnud A. R. päranditombu hooldajaks määratud A. R., kelle elukoht oli Maasi vallas Hindu külas (t.lk 22). See tähendab, et selleks ajaks ei olnud pärijad teada. Maakorralduslike toimingute kooskõlastamise ja kinnitamise käigus on maaüksuse omanikuna esinenud F. R., mis on ilmseks tõendiks selle kohta, et selleks ajaks oli pärimine lõpule viidud. Selleaegne Riigikohus on olnud seisukohal, et kui keegi on kinnitatud kinnisvara peale ainukeseks pärijaks, on see kinnisvara üle läinud tema ainuomanduseks ja ühes sellega tuleb lugeda lõppenuks seni kehtinud hoolekanne selle kinnisvara kohta

§ 2598

alusel ning päranditombu hooldajal puudub seaduslik alus kinnisvara edaspidiseks oma käes pidamiseks. Seega on alus järeldada, et peale A. R. surma oli F. R. kinnitatud XXX talu ½ mõttelise osa ainukeseks pärijaks ja ta oli pärija õigustesse astunud, millega lõppes ka päranditombu hooldus. A. R. teised lapsed kinnitati annakusaajatena ja nemad said oma pärandiosa kätte peale metsast raiutud puude müüki rahana. Esitatud dokumentidest ei selgu, millal konkreetselt testament jõustus. Teade võimalike vaiete esitamise tähtaja kohta A. R. kodusele testamendile ilmus 17.12.1937 ja kohus andis selleks tähtajaks ühe kuu, s.t et testamenti ei saanud seadusejõusse astunuks tunnistada enne 17.01.

1. Kuivõrd otsene ja kindel tõend pärimise lõpuleviimise kohta on kaaspärijate kiri Saaremaa maaameti juhatajale, mis on maa-ametis registreeritud 17.12.1938, siis on kohus veendunud, et selleks ajaks pidi F. R. olema pärijaks kinnitatud. Apellatsioonkaebuse põhjendused 13 ostja palub apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtusse. Kaebuse kohaselt on käesolevaks ajaks hagejate nõue aegunud, kuna nad ei vaidlustanud seaduses sätestatud 2 kuu jooksul ÕVVTK Saare maakonnakomisjoni 18.04.2000 otsust nr 3/8, mistõttu tuleb kohaldada hagi aegumist. Otsuses ega hagis pole viidatud õigusnormile, mis oleks sellise nõude rahuldamise aluseks. Kostjale on selgusetu, kui F. R. oli kogu XXX nr 105 talu kinnis- ja vallasvara pärimise teel omandanud, siis milleks oli vajalik 17.12.1938 teiste isikute palve metsa maharaiumiseks, kui nad pärijad ei olnud. Asjaolu, et nad olid pärijad, kinnitab Maa-ameti juhataja otsus, milles ta lubab puid raiuda, millised asuvad puude omanike uutel kruntidel. Vastupidisel juhul poleks neil olnud vajalik esitada ühist avaldust, samuti poleks maa-ameti juhataja sellest kirjutanud otsuses. Seega ei ole 17.12.1938 kiri pärijate vaheline kokkulepe pärandvara jagamiseks, millega pärimine pidi olema lõpule viidud. See kiri tõendab, et pärandvara oli jagamata ja selleks tuli neil tegutseda koos. Puuduvad andmed selles, et F. R. oleks kinnitatud A. R. ainupärijaks või oleks aastatel 1939-1940 tehtud muudatusi XXX nr 105 talu omanike andmetes. Seega, miks ei tehtud kinnistusraamatusse muudatusi F. R. poolt pärandi vastuvõtmise kohta, kui ta igal juhul 17.12.1938 oli pärandi vastu võtnud ning teistel pärijatel selles osas pretensioone ei olnud. Samas kutsuti 17.12.1937 kõiki isikuid esitama vastuväiteid A. R. 10.05.1937 tehtud koduse testamendi kohta. Kuna aga 17.12.1938 oli vaja teha A. R. seadusjärgsetel pärijatel ühisavaldus metsa raiumiseks ja 25.08.1939 maakorralduskava alusel rajati iseseisev maaüksus YYY nr 345 ikka veel surnud A. R. 4 nimele (kui päranditomp), saab järelda, et pärimine ei olnud selleks ajaks veel lõpule viidud ja F. R. ei olnud XXX nr 105 talu poole mõttelise osa ainupärija. Pärijate vaheline vaidlus esines metsamaade ja Papa maa jagamise suhtes, millele viitas tunnistaja M. R.. 14 Ka ei ole üheselt tuvastatav koduse testamendi tegemise kuupäev. Hagejad on selleks kuupäevaks märkinud 16.05.1937, kohus 10.05.
2. Tunnistaja M. R. aga kinnitas, et kodust testamenti ei tehtud. Testamendijärgse pärimise korral oleks tegemist olnud lihtsustatud pärimise juhtumiga ja pärimisasi oleks pidanud olema lõpule viidud hiljemalt 25.08.1939, mil aga maa omanikuna kirjutati ikka A. R.. Raiutud mets müüdi ära ja raha jagati pärijate vahel
3. a kevadel, kuid tegemist ei olnud annakuga teistele pärijatele. Sel juhul oleks pidanud pärijad saama kokkuleppega pärandi jagatud ja F. R. oleks pidanud saama 28.08.1939 YYY nr 345 maa omanikuks. Seda aga ei juhtunud, millest saab järeldada, et ka teistel pärijatel peale F. R. oli õigusi YYY nr 345 maale, mille tõttu see kajastus edasi päranditombuna surnud A. R. nime all. Asjaolust, et F. R. ilmus maakoosolekutele, ei saa järeldada, et ta oli maa ainupärija, vaid ta oli pärijate poolt määratud päranditombus oleva maa pärijaid esindama. F. R. ei olnud siis maa omanik, kuna maa oli päranditombu koosseisus. Päranditombu hooldaja kohustus oli tagada päranditombu jagamine pärijate vahel vastavalt seadusele. Päranditombu valitsejaks määratud A. R. ei pidanud tema määramisest tulenevalt esindama päranditombus olevat XXX nr 105 maa poolt mõttelist osa, kui pärijad otsustasid maa asjades volitada neid esindama F. R.. Kohus ei hinnanud õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust. Apellandi arvates tuleks jätta kohtukulud poolte kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused 15 Ringkonnakohus, tutvunud esitatud materjaliga ja ära kuulanud menetlusosaliste seisukohad, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks puudub alus. Vastavalt TsMS § 654 lg-le 6 järgib ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse põhjendusi. 16 E. S. ja E. K. esitasid avalduse omandiõiguse ülemineku tuvastamiseks, millega soovisid kindlaks teha vara võõrandamisaegset omanikku. Nimetatud avaldus kuulub läbi vaatamisele tsiviilkohtumenetluse korras, kuna tegemist on väidetavalt varem eksisteerinud tsiviilõigussuhtest tuleneva vaidlusega. Vara võõrandamisaegse omaniku kindlakstegemisega ei tunnista kohus isikut õigustatud subjektiks ega lahenda seega kohaliku komisjoni pädevusse antud asja. Kohus juhindub õigusvastase võõrandamise aegse omaniku kindlakstegemisel omandireformi aluste seadusest ja sellest tulenevatest õigusaktidest ning seadustest, mis kehtisid väidetava omandiõigus tekkimise ajal. Vara õigusvastase võõrandamise aegse omaniku tuvastamine eeldab kohtuotsuses selliste juriidiliste faktide kindlakstegemist, mis võimaldavad isikut omanikuks pidada. 17 Pooled ei vaidle selles, et 22.05.1937 surnud A. R. (tõend t.lk.16) oli 10.05.1937 teinud koduse kirjaliku testamendi. Riigi Teataja Lisa nr 100 kohaselt Saaremaa 2.jaoskonnakohtunik kuulutab TKS § 1955 põhjal, et tema avalikul kohtuistungil 30.11.1937 loetakse teiste hulgas ette 22.05.1937 Maasi vallas Hindu külas surnud A. R. kodune kirjalik testament, mis on tehtud 10.05.1937 (t.lk.72-73). 18 Riigi Teataja Lisas nr 107 avaldati, et jaoskonnakohtunik kutsub TKS §§ 1967, 2011-2014, 2079 ja Balti Eraseaduse § 2451 põhjal ja F. R. palvel kõiki isikuid, kellel kui pärijail, võlausaldajail jne on nõudmisi, õigusi ja vaidlusi 22.05.1937 surnud A. R. koduse kirjaliku testamendi vastu, mis on tehtud 10.05.1937 ja avatud avalikul kohtuistungil 30.11.1937, kui ka tema päranduse kohta, oma õigusi, vaidlusi ja nõudmisi jaoskonnakohtunikule üles andma ühe kuu kestel, arvates selle kuulutuse ilmumise päevast Riigi Teatajas, hoiatusega, et kõik 5 õigeks ajaks üles andmata nõudmised õigused ja vaidlused tunnistatakse kustunuks ja testament seadusejõusseastunuks (t.lk.70-71). Tõendeid selle kohta, et kohtu poolt määratud tähtaja jooksul oleks testamenti vaidlustatud või vaidlus oleks lõppenud testamendi tühistamisega terves ulatuses või osaliselt, kohtule esitatud ei ole. 19 Vaidlust ei ole selles, et testament ei ole säilinud. Samas on kirjalike tõenditega A. R. poolt koduse testamendi koostamine tõendamist leidnud ja selles osas on kohus õigesti jätnud arvestamata tunnistaja M. R. ütlustega, kelle teada A. R. testamenti ei teinud. Nimetatud kaebuse väide ei ole põhjendatud ega anna alust lugeda tuvastatuks vastupidist. Tunnistaja kinnitas kohtule, et tema abikaasa A. R. (üks testaatori A. R. lastest) ei pärinud isa järelt midagi, ainult mets võeti maha ja selle müügist saadud raha jagati laste vahel. Tunnistaja ütlustel kolis A. R.
4. aastal elama ZZZ (ZZZ) tallu. Tunnistaja ütlused on kookõlas selles osas maakorraldaja 13.12.1937.a. kirjaga kinnistusametile nr 5873 (t.lk.13). Õige on, et hageja on testamendi koostamise päevaks märkinud hagiavalduses 10.mai asemel
5. mai, kuid see ebatäpsus ei muuda otsuse sisu. 20 Vaidlus on poolte vahel selles, et milline oli A. R. poolt 10.05.1937.a koostatud koduse testamendi sisu ja kes selle järgi A. R. vara päris. Pooled käsitlesid pärandvarana Saare maakonnas Pöide vallas Hindu külas XXX nr 105 talu, kinnistu nr 243, ½ mõttelise osa omandiõigust. 21 Maakohus on tõendeid hinnates teinud õige järelduse sellest, et A. R. vara pärimine oli hiljemalt 17.12.1938 toimunud. Et talu on jäetud pere vanemale pojale, on kooskõlas kogutud tõenditega. Eelnimetatud tõendi kohaselt käsitleti A. R. ZZZ kinnistu omanikuna ja selles ei ole vaidlust. Et A. R. ei käsitle end XXX talu nr 105 ½ mõttelise osa pärijana, on ta ise kinnitanud allkirjaga Saaremaa maaameti juhatajale (t.lk.18-19). Nimetatud tõendi kohaselt on kõik 4 A. R. last tunnistanud pärandavara jagamist kohtuotsusega. Sellise allkirjastatud palve on nad koostanud 12.12.1938, milles nad kinnitavad, et talukoha tervele kinnis- ja vallasvarale kinnitati F. R. üksinda, kes kohapeal on ka tegelik varanduse valdaja. Kirja kohaselt soovisid teised pärijad kiiret metsamüüki, et saada kätte oma pärandiosi edaspidise elujärje korraldamiseks (t.lk.19). Ka Balti eraseadus (§-d 2625, 2622) tunnistas pärandi vastuvõtmist nii avalduse tegemise teel kohtule kui ka pärandi tegelikule valdamisele asumist. Puuduvad tõendid, et F. R., kes tegelikult pärandit valdas, oleks sellest loobunud. 22 Maakohus on põhjendatult tuvastanud, et nimetatud tõend kinnitas, et A. R. pärandi jagamine kohtus lõppes ja F. R. tunnistati XXX talu mõttelise osa ainukeseks pärijaks. Maakohtu poolt tuvastatu on kooskõlas ka

-i põhimõttega, mille kohaselt talu jagamist pärijate vahel ei tunnustatud, kuna pärandiese oleks oma väärtuse jagamise teel oluliselt kaotanud, ning seetõttu on õigustatud kohtu tõlgendus, et testamendiga oli testaator jätnud talu vanemale pojale, kes elas pärandi avanemise ajal talus. Eelnimetatud kiri kinnitab, et teistel A. R. lastel ei olnud õigust maaomandile ja selles osas on apellant ekslikult pidanud maakohtu seisukohta meelevaldseks. Apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et pärijad pidid 12.12.1938 esitama ühise palve sellepärast, et pärandvara oli veel jagamata, ei ole kooskõlas juba esitatud palve teksti ja sisuga. A. R. pärijad kinnitavad, et pärandvara jagamine kohtu poolt on toimunud. Avalduses märgitakse, et teised pärijad nõuavad kätte oma pärandiosi ja osade väljamaksmisest ei saavat keelduda, siis palutakse luba metsa müügiks (t.lk.18). Apellandi väide, et talu maa jagati väidetavalt kõigi pärijate vahel, ei ole õige, kuna see ei kajastu toimiku materjalides. 6 23 Et XXX nr 105 talu ainupärijaks jäi tegelik varanduse valdaja, kinnitasid teised pärijad allkirjadega avalduses (t.lk.19). Taluomanikuna on F. R. allkirjastanud ka avalduse Saare Maa-ametile Rätsepa (Papa) maakoha kohta ja samal avaldusel on A. R. teine pärija A. R. andnud allkirja ZZZ nr 103 omanikuna. Et Hindu külas toimus uutele kruntidele valdamisele üleminek, s.t et korrastati maakorralduskavasid, kinnitavad toimikus olevad tõendid ja kõigis on ka F. R. käsitletud XXX nr 105 omanikuna ning A. R. samal ajal ZZZ nr 103 omanikuna. Et maakorralduskava kinnitamine (kuulutamine) oli aastaid kestev, kinnitavad asjas esitatud tõendid (t.lk.23-43). Kui nõustuda apellandiga, et pärand jäi pärijate vahel jagamata, oleks XXX nr 105 talukohta käsitletud analoogiliselt päranditombuna maakorralduskava kuulutamisel nagu Mulgu nr CXVI, Mulgu nr CXXVa, Kuusiku nr 106, Avilase nr 109, Kahu jt (t.lk. 34, 35, 36). Vaidlust ju selles ei olnud, et enne pärandavara jagamist oli Maasi vallakohtu määrusega 03.06.1937 kinnitatud A. R. A. R. päranditombu hooldajaks (t.lk.22). 24 Vaidlus puudub selles, et kinnistu omandiõiguse üleminek jäi kinnistusraamatus registreerimata, kuid apellandi poolt esitatud väited ei anna sellegipoolest alust väita, et pärimist ei toimunud. Asjaolu, et kinnistusraamatusse oli endiselt kantud A. R. ja mitte ainupärija F. R., on kohtu arvates seletatav sellega, et maakorralduskava arutelule 25.08.1939 järgnes kaebuste lahendamine 30.12.1939. Nimetatud otsus, milles kaebused jäeti rahuldamata, on edasikaevatav ühe kuu jooksul otsuse kättesaamisest. Ühe kaudse tõendina kinnitab F. R. omandiõigust võõrandatud maale ka Pöide valla elanike avalduste registreerimise raamatu väljavõte, mille kohaselt F. R. avaldus 17.03.1942. rahuldati (t.lk.48). Lisaks eeltoodule on kohus arvestanud üldist maksuderaamatut, üle 30 ha suuruste talude nimekirja (t.lk.49-52). 25 Arvestades eeltoodut leiab ringkonnakohus, et ükski apellatsioonkaebuse väide ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Maakohus ei ole rikkunud asja lahendamisel ka protsessinorme, mis tooksid kaasa otsuse tühistamise ja asja uueks läbivaatamiseks saatmise maakohtule. U.Loonurm T.Kollom V.Lips 7