lg-le 1 ja §-le 94, palus hageja kostjalt ühtlasi välja mõista viivise ajavahemikul 30.11.2003 kuni 12.09.2005 kindlustushüvitise väljamaksmisega viivitamise eest. Viivise suuruseks luges hageja 41 878,20 krooni arvestusega 9 % tasumata summalt aastas ehk 0,02 % 1 kalendripäeva eest. Hagiavalduses palus OÜ A E AS-lt välja mõista kindlustushüvitise 284 498 krooni ja viivise summas 41 878,20 krooni. Hageja tugines
lg-le 1, § 82 lg-le 7, § 108 lg-le 1, § 94 lg-le 1, § 113 lg-le 1, § 422 lg-le 1 ja § 423 lg-le 1. Kohtuistungil hageja vähendas nõude suurust ja palus kindlustushüvitisena 221 600 krooni ja viivisena 30 846 krooni. kostjalt välja mõista Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja väitel puuduvad hagejal kindlustuslepingust tulenevad nõuded, sest kindlustuslepingu kohaselt on kindlustatuks ja soodustatud isikuks I AS, mitte AS H, kelle nõusolekul hagi on esitatud. Seega ei ole hageja tõendanud oma nõudeõiguse olemasolu. 2 Käesoleva vaidluse peamiseks sisuliseks küsimuseks on kindlustusjuhtumi esinemine. Kostja keeldus kindlustushüvitise väljamaksmisest põhjusel, et kahju põhjustanud liiklusõnnetus leidis aset riigis, mille territooriumil kindlustusleping ei kehtinud (sõidukikindlustustingimuste p 14.3) ja kindlustusjuhtumit seega ei esinenud. Kostja arvamuse kohaselt hõlmab sõidukikindlustustingimustes kasutatud mõiste „SRÜ territoorium“ üldteadaolevalt ka Ukrainat, so. õnnetuse toimumise asukohta. Mõistet „SRÜ territoorium“ on loogiline tõlgendada selliste riikide territooriumina, mis osalevad SRÜ tegevuses. Tavatähenduses on Ukraina SRÜ liige ja igal juhul on Ukraina SRÜ asutaja ning SRÜ tegevuses osalev riik. Hageja poolt sõidukikindlustustingimuste p 14.3 kohta esitatud tõlgendus saaks olla tõsiseltvõetav vaid juhul, kui sõidukikindlustustingimustes oleks sõnaselgelt eristatud SRÜ tegevuses osalevate riikide erinevaid õiguslikke staatusi, näiteks kasutades mõiste „SRÜ territoorium“ asemel mõistet „de jure SRÜ liikmeks olevate riikide territoorium“. Kostja leidis, et hageja tõlgendab valesti
Kuna tegemist on Eestis juriidilistele ja füüsilistele isikutele müüdava laialt levinud kindlustustootega, tuleb kindlustusvõtja positsioonis kujutada ette tavalist mõistlikku Eestis tegutsevat või siin elavat isikut. Eestis asuv mõistlik isik samastab terminit SRÜ endise Nõukogude Liidu territooriumiga, millest on välja arvatud Eesti, Läti ja Leedu. Kostja vaidles vastu kindlustushüvitise suurusele ja leidis, et hageja ei ole arvestanud kindlustushüvitise arvutamisel asjaolu, et sõidukikindlustustingimuste p 18.8 kohaselt lahutatakse kindlustushüvitise arvutamisel tekkinud summast omavastutus 10 000 krooni. Samuti on hageja lugenud kahju hulka remonditöödega seoses esitatud arvetes sisalduva käibemaksusumma 43 398 krooni. Käibemaksukohuslasena pidi hageja vähendama tema poolt tasumisele kuuluvat käibemaksu nimetatud summa võrra ja seega ei ole hagejale vastavat kahju tekkinud. Samuti leiab kostja, et puudus vajadus elektrisüsteemi väljavahetamiseks (kulu 9 500 krooni) seoses vaidlusaluse liiklusõnnetusega. Kohtuistungil kostja ei vaielnud vastu hageja lõpliku nõude suurusele, s. o hüvitise nõude suurusele 221 600 krooni ja viivise suurusele 30 846 krooni. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Tallinna Linnakohus rahuldas hagi 31.10.2005 otsusega ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 252 446 krooni, sealhulgas sõidukikindlustuslepingust tuleneva kahjuhüvitise 221 600 krooni ja kindlustushüvitise väljamaksmisega viivitamise eest viivise 30 846 krooni. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole poolte vahel vaidlust selles, et hageja on kindlustanud külmikpoolhaagise Kromhout 3.GOK 12-27 registreerimismärgiga 002PR kostja juures. Kostjaga kindlustuslepingu sõlmimine on tõendatud sõidukikindlustuse poliisiga SKE 30547. Nimetatud lepingu lahutamatuks lisaks on E AS sõidukikindlustuse tingimused SKT 99. Kuivõrd asja materjalide kohaselt on kindlustusobjektiks olnud külmikpoolhaagise omanik AS H andnud hagejale nõusoleku esitada kohtumenetluses oma nimel nõue kostja vastu seoses 05.11.2003 toimunud kahjujuhtumiga, oli hagejal nõudeõigus olemas ja asjaolu, et poliisil oli kindlustatu ja soodustatud isikuna märgitud I AS, ei oma tähendust. Samuti puudub poolte vahel vaidlus asjaolu üle, et 05.11.2003 toimus Ukraina territooriumil külmikpoolhaagisega Kromhout 3.GOK 12-27 õnnetusjuhtum, et haagise remonditööde maksumus oli 221 600 krooni ja viivise suurus 30 846 krooni. Pooled vaidlevad selle üle, kas kindlustusandjal, s. o kostjal lasub 17.03.2003 sõidukikindlustuse lepingu üldtingimuste SKT 99 punkti 14.3 alusel 05.11.2003 Ukrainas toimunud liiklusõnnetuse tõttu hagejale tekkinud kahju hüvitamise kohustus. Asjaolu üle, et E AS sõidukikindlustuse tingimused 3 SKT 99 on käsitletavad tüüptingimustena
tähenduses, vaidlust pole.
kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu.
lg 2 järgi eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud.
lg 1 kohaselt tuleb tüüptingimust tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Sõidukikindlustuse tingimuste p 14.3 sätestab, et sõidukikindlustus kehtib Eesti, Läti ja Leedu Vabariigi territooriumil ning kõikjal Euroopas (välja arvatud SRÜ territooriumil). Seega on vaja selgitada, kas Ukraina territoorium on hõlmatud Sõltumatute Riikide Ühenduse ehk SRÜ territooriumiga. Ukraina Välisministeeriumi 19.07.2005 kirjast nr 611/75 110-1073 nähtub, et oma staatuse järgi on Ukraina üks SRÜ asutajariikidest, osalejariik, kuid mitte Ühenduse liikmesriik. Ukraina Saatkond Eesti Vabariigis on nii 21.01.2004 kirjas kui ka 05.05.2005 vastuses Tallinna Linnakohtu järelepärimisele teatanud, et Ukraina ei ole de jure SRÜ liige. Eeltoodust järeldas kohus, et SRÜ territoorium ei hõlma Ukraina territooriumi. Asjas esitatud üldsusele kättesaadavatest teabeallikatest nähtuva informatsiooni põhjal võib olla võimalik, et laialt levinud arusaama järgi on SRÜ kõikidest endistest NSVL liiduvabariikidest, välja arvatud Eesti, Läti ja Leedu, koosnev rahvusvaheline organisatsioon, kuid see ei lükka ümber Ukraina enda ametlikku seisukohta. Kolmandad riigid, sealhulgas Eesti Vabariigi Välisministeerium ei saa rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete kohaselt kommenteerida teiste suveräänsete riikide kuuluvust rahvusvahelistesse organisatsioonidesse. Kohus nõustus hagejaga selles, et sõidukikindlustuse tüüptingimuste p 14.3 on ebaselge ja mitmeti tõlgendatav. Ilma riikide nimesid loetlemata ei ole võimalik üheselt tõlgendada, milliste riikide territooriumid kostja arvates on hõlmatud SRÜ territooriumiga. Seda seisukohta kinnitavad veenvalt asjas kogutud tõendid, millest järeldub, et Ukraina staatust on raske determineerida. Mõiste „SRÜ territoorium“ ei samastu nende riikide territooriumiga, mis osalevad SRÜ tegevuses. Kindlustusandja, kes kutse- ja majandustegevuses tegeleb kindlustustegevusega, oleks pidanud loetlema tüüptingimuste p-s 14.3 riigid, milliste territooriumil sõidukikindlustus kehtib. Antud juhul asus kohus seisukohale, et vaidlusalust sõidukikindlustuse üldtingimuste p 14.3 tuleb
Kindlustusvõtja, kelle majandus- ja kutsetegevus oli pikka aega seotud Ukrainaga, mõistis tingimust nii, et sõidukikindlustus kehtib ka Ukraina territooriumil, sest Ukraina ei ole SRÜ liige. Vastavalt
lg-le 1 peab kostja täitma 17.03.2003 kindlustuslepingust nr SKE 30547 tuleneva kohustuse hüvitada hagejale kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju ja maksma hagejale ka 30 846 krooni viivist rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest perioodil 30.11.2003 kuni 12.09.2005 (
Kuivõrd pooled ei vaielnud kindlustushüvitise arvutusliku suuruse üle, ei andnud kohus hinnangut kindlustushüvitise arvutamise aluseks olevatele tõenditele ja selles osas kostja esitatud vastuväidetele. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Kostja palub tühistada Tallinna Linnakohtu 31.10.2005 otsuse ja teha uus otsus, millega jätta OÜ A hagi rahuldamata. Apellant palub OÜ-lt A enda kasuks välja mõista esimese astme kohtumenetluses kantud kohtukulud 25 210 krooni ja apellatsioonimenetluse kohtukulud. 4 Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on peamiseks vaidlusküsimuseks see, kas kindlustusjuhtum leidis aset. Kostja hinnangul andis pooltevahelise sõidukikindlustuse lepingu üldtingimuste p 14.3 talle aluse keelduda kindlustushüvitise väljamaksmisest põhjusel, et kahju põhjustanud liiklusõnnetus leidis aset riigis, mille territooriumil kindlustusleping ei kehtinud. Sõidukikindlustuse tingimuste p 14.3 kohaselt kehtib sõidukikindlustus Eesti, Läti ja Leedu Vabariigi territooriumil ning kõikjal Euroopas (välja arvatud SRÜ territooriumil). Esimese astme kohus keskendus ebaõigesti küsimusele, kas Ukraina territoorium on de jure hõlmatud SRÜ territooriumiga. Selline tõlgendusviis tähendab
lg 1 ebaõiget kohaldamist, mille kohaselt tüüptingimust tuleb tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kostja põhjendas esitatud tõenditega üksikasjalikult, miks pidi iga mõistlik isik hageja olukorras Eestis kättesaadava informatsiooni pinnalt tõlgendama tüüptingimust selliselt, et Ukraina territoorium on osa SRÜ territooriumist. Kohus möönis otsuses sellise tõlgendamise võimalikkust, kuid leidis ekslikult, et tähtsust omab riigi de jure staatus.
lg 1 kohaldamise seisukohalt omab tähtsust hageja arusaam tüüptingimusest, mitte Ukraina riigi ametlik seisukoht. Apellant leiab, et esimese astme kohus jättis üheselt tuvastamata, kas mõistlik isik pidi sõidukikindlustuse lepingu sõlmimisel saama aru, et Ukraina on hõlmatud mõistega „SRÜ territoorium“. Apellant palub kohtul antud asjaolu tuvastada, hinnates selle kohta asjas esitatud tõendeid, või lugeda see üldiselt teadaolevaks asjaoluks. Apellant jääb kostjana esitatud tõendite juurde ja leiab, et linnakohus rikkus neid tõendeid hinnates ja pooltevahelise lepingu üldtingimuste p 14.3 kohta järeldusi tehes protsessiõiguse norme. Kohus ei ole kaevatavas otsuses põhjendanud, millele tuginedes ta luges rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtteks selle, et teatud riigi õiguslik staatus rahvusvahelises organisatsioonis sõltub ainult selle riigi arvamusest. Tulenevalt [ÜRO] Rahvusvahelise Kohtu statuudi artiklist 38 on rahvusvahelise õiguse allikaks lepingud. Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artiklis 26 sätestatud pacta sunt servanda printsiip prevaleerib kõikide muude rahvusvahelise õiguse allikate üle. Ukraina on 08.12.1991 allakirjutatud SRÜ asutamislepingu pooleks ega ole sellest lepingust Viini konventsiooni sätete kohaselt väljunud, mistõttu ei saa seda riiki teisiti käsitleda kui SRÜ asutajaliiget. Samuti puudus asjas vaidlus selle üle, et Ukrainal on SRÜ-ga pikaajalised ja tihedad koostöösidemed. Ukraina Välisministeerium on 19.07.2005 kirjas väitnud, et on erinevaid SRÜ liikmestaatusi, sealhulgas on Ukraina SRÜ asutajariigiks ja osalisriigiks, kuid mitte liikmesriigiks. Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artikli 31 lõike 1 kohaselt peab rahvusvahelist lepingut tõlgendama ausameelselt, kooskõlas tavalise tähendusega, mis tuleb anda lepingu terminitele kontekstis, samuti lepingu objektist ja eesmärkidest lähtudes. SRÜ asutamisleping ei sätesta ühenduses osalevate riikide erinevaid staatusi. Seoses kaevatava kohtuotsuse järeldusega, et Ukraina territoorium ei ole hõlmatud SRÜ territooriumiga, jättis esimese astme kohus kostja esitatud tõenditest hindamata Eesti Vabariigi Välisministeeriumi 11.12.2003 elektronkirja, SRÜ Täitevkomitee juriidilise osakonna 02.12.2003 kirja kostjale ning Tartu Ülikooli sotsioloogiateaduskonna politoloogia osakonnas kaitstud Liina Arengu bakalaureusetöö. Vastuolus TsMS § 231 lg-ga 4 kohus ka ei põhjendanud oma järeldust. Samuti ei ole kohus põhjendanud, miks pidi kostja tema arvates tüüptingimustes loetlema kõik riigid, mille territooriumil kindlustus kehtib ja mille territooriumil kindlustus ei kehti. Sellest seisukohast oleks vaieldav lepingusäte saanud olla selge vaid siis, kui ta oleks sisaldanud loetelu kõigist maailma riikidest.
lg 1 ebaõiget kohaldamist esimese astme kohtu poolt kinnitab kaevatavast otsusest nähtuv asjaolu, et kohus lähtus lepingusätte tõlgendamisel hageja erilistest teadmistest ja teda 5 puudutavatest ebatavalistest asjaoludest (vastavalt kohtuotsusele oli teine lepingupool kindlustusvõtja, kelle majandus- ja kutsetegevus oli pikka aega seotud Ukrainaga ja kes mõistis lepingutingimust nii, et sõidukikindlustus kehtib ka Ukraina territooriumil). Nagu eelnevalt öeldud, tuli lepingut tõlgendada nii, nagu seda oleks samadel asjaoludel mõistnud teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik. Kohus on ebaõigesti kohaldanud
lg 1 teist lauset ja tõlgendanud tüüptingimust kostja kahjuks, kuna käesoleval juhul puudus mõistlik kahtlus kindlustuslepingu sõnastuse tähenduse suhtes. Hageja väited tema eriteadmiste kohta Ukraina staatusest SRÜ-s näitavad tema pahatahtlikkust, sest sellisel juhul oleks ta kindlustuslepingu sõlmimisel heas usus tegutsedes pidanud paluma kindlustusandjalt lepingutingimuste täpsustamist. Iga tavateadmistega mõistlik isik seostab Ukrainat SRÜ-ga. Lisaks valetas hageja seaduslik esindaja A. V. kohtule, kui seletas kohtuistungil, nagu oleks kostjat kindlustuslepingu sõlmimisel esindanud töötaja O. P. (uue nimega O. S.) andnud talle lepingu sõlmimisel informatsiooni, et leping kehtib ka Ukraina territooriumil. Antud asjaolu ümberlükkamiseks palub apellant Tallinna Ringkonnakohtu istungil tunnistajana üle kuulata E AS töötaja O. S. ja võtta vastu tõenditena O. S. seletuskirjad tööandjale ja hageja eelmise kindlustusperioodi sõidukikindlustuse avalduse ja poliisi 06.03.2002. Täiendavalt märgib apellant, et hagejal ei ole tõendanud nõudeõigust kostja vastu, kuna sõidukikindlustuse lepingul on kindlustatu ja soodustatud isikuna märgitud I AS.
Kohus tugines hageja paljasõnalisele väitele eksimuse kohta poliisil ning kaldus lepingu tõlgendamisel kõrvale kirjalikult fikseeritud lepingusätetest, mis on vastuolus
§-ga 29. Vastuväited apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja kaevatava kohtuotsuse muutmata. Hageja palub kostjalt välja mõista oma kohtukulud ja esitab taotluse viivisenõude suurendamiseks. Pärast kohtuotsuse tegemist kasvanud viivise arvestus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtu istungil. Uute dokumentaalsete tõendite vastuvõtmise ja tunnistaja ülekuulamise taotlusele vaidleb hageja vastu, kuna kostja ei ole väitnud, et Tallinna Linnakohus oleks keeldunud 10.10.2005 kohtuistungil uusi tõendeid vastu võtmast. Samuti ei rajanud esimese astme kohus ühtegi järeldust hageja seadusliku esindaja seletusele. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium nõustub linnakohtu lõppjäreldusega ning leiab, et hagi on põhjendatult rahuldatud
lg 1 järgi, kuid otsuse põhjendav osa kuulub osalisele tühistamisele alljärgnevatel põhjendustel. Linnakohus tuvastas, et kindlustusperioodil leidis aset Ukraina territooriumil õnnetusjuhtum, mille tulemusena hageja valduses olnud külmikpoolhaagisel tekkisid tehnilised vigastused. Kahju suuruses 221 600 krooni vaidlust ei olnud. Vaidlus puudub ka viiviste suuruses 30 846 krooni. Vaidlusküsimuseks oli pooltevahelise kindlustuslepingu tüüptingimuse punkti 14.3 tõlgendamine, mille kohaselt sõidukikindlustus kehtib Eesti, Läti ja Leedu Vabariigi territooriumil ning kõikjal Euroopas/välja arvatud SRÜ territoorium/. Kindlustusandja keeldumine kindlustushüvitise maksmisest põhines asjaolul, et liiklusõnnetus toimus Ukrainas, kus kindlustusleping ei kehti. Linnakohus asus seisukohale ning põhjendas, miks ta leiab, et Ukraina ei ole SRÜ liige de jure. 6 Kolleegium nõustub apellandi seisukohaga selles osas, et kindlustuslepingu tingimuste tõlgendamise seisukohalt ei oma erilist tähendust, milline on Eesti ning Ukraina Välisministeeriumi ja Ukraina Saatkonna seisukoht Ukraina SRÜ-sse kuuluvuse osas, mistõttu otsuse põhjendav osa tuleb antud osas tühistada. Kolleegium ei pea vajalikuks analüüsida Ukraina kuuluvust SRÜ-sse rahvusvahelise õiguse aspektist, kuivõrd antud tsiviilasjas on vaidlusobjektiks võlaõigusliku lepingu tingimuste tõlgendamine. Kindlustuslepingu näol on tegemist võlaõigusliku lepinguga, kus on oluline lepingupoolte tahe lepingu sõlmimisel ja nende arusaam lepingu tingimustest. Linnakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et sõidukindlustuse üldtingimusi SKT 99 tuleb käsitleda lepingu tüüptingimustena
Samuti nõustub kolleegium linnakohtu seisukohaga, et tüüptingimuste punkt 14.3. võimaldas erinevat tõlgendamist, mistõttu
lg 1 kohaselt tuleb tüüptingimust tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Hageja seadusliku esindaja A. V. väidetel apellatsioonikohtu istungil teostab hageja vedusid läbi Ukraina juba mitu aastat ning ei oleks mõtet sõlmida kindlustuslepingut, kui kindlustuskate ei laieneks Ukrainas. Tema teadmistel kindlustusleping laienes ka Ukraina territooriumil. Kolleegium leiab, et kui kindlustuslepingute sõlmimisel on kindlustusvõtja eesmärgiks vedude teostamine Euroopas, sealjuures Ukrainas, siis on oluline see, kuidas iga mõistlik isik oleks samadel asjaoludel sellest lepingu tingimusest aru saanud ja käitunud ning asub seisukohale, et sarnaselt A.V.-ga oleks aru saanud ka iga teine sarnane mõistlik isik samadel asjaoludel. Kahjukindlustuse puhul on kindlustusvõtja soov
lg 1 kohaselt kindlustusjuhtumi toimumise korral saada tekkinud kahju hüvitamist kindlustusandja poolt. Seetõttu sõlmitaksegi kindlustuslepinguid, et tagada võimalike kahjude tekkimise korral nende hüvitamist ning makstakse selle eest kindlustusandjale kindlustusmakseid. Ei ole arukas teha rahalisi kulutusi teades, et territooriumil, kus vedu toimub, kindlustuskate puudub. Sel juhul pöörduks iga mõistlik kindlustusvõtja kindlustusandja poole, kes sellise kindluskatte võimaldaks. Kindlustuslepingu tingimused peaksid olema arusaadavad, mis võimaldaksid neid kohaselt täita ning väldiksid õiguslike vaidluste tekkimise. Seetõttu on linnakohtu põhjendus õige, et tüüptingimuste punkt 13.4 peaks olema selgemalt sõnastatud. Kolleegium nõustub linnakohtu seisukohaga selles osas, et
lg 1 kohaselt kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimist tingimuse kasutaja kahjuks. Kolleegium juhib tähelepanu, et Ukraina kuuluvuse osas SRÜ-sse, on ka kindlustusandja ise olnud kahtleval positsioonil, mis ilmneb 18.12.2003 kirja nr 9432 vastusest A. OÜ-le/ tlk.30/, mille kohaselt ta tegi vastava järelepärimise EV Välisministeeriumile. Seega tuleb kahtluse korral tüüptingimust tõlgendada kindlustusvõtja kasuks, mida ongi antud juhul linnakohus põhjendatult teinud. Kolleegium nõustub linnakohtu põhjendustega selles osas, et hageja oli õigustatud hagi esitama. Otsuses on piisavalt põhjendatud, et kindlustuslepingul on ekslikult märgitud soodustatud isikuks I AS ning et külmikpoolhaagise omanikuks oli tegelikult AS H. 7 AS H andis hagejale nõusoleku hagi esitamiseks ning nõustus kahju hüvitamisega kindlustusvõtjale/ tlk. 15/. Seega apellandi väited soodustatud isiku osas ei võimalda jätta hagi rahuldamata. Arvestades eeltoodut, kolleegium leiab, et apellatsioonkaebusest toodud väited, sealjuures ka apellatsioonkaebusele lisatud sõidukikindlustuse avaldus, poliis ja O. S. seletuskiri, et analoogselt on hagejaga sõlmitud ka eelnevad kindlustuslepingud, ei võimaldada kaebust rahuldada. Eelnimetatud tõendid ei lükka ümber esimese astme kohtu poolt hinnatud tõendeid, sealjuures hageja seadusliku esindaja A. V. seletust. Apellatsioonimenetluses esitas vastustaja taotluse täiendavalt viiviste väljamõistmiseks summas 10 053 krooni perioodi eest 11.10 2005 kuni 12.04.2006. Apellant viiviste arvestuse osas vastuväiteid ei esitanud. Kolleegium leiab, et kuivõrd linnakohtu poolt mõisteti hageja kasuks viiviseid kuni 12.09. 2005, siis oli hageja õigustatud viiviseid rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest nõudma tulenevalt
Seega kokku tuleb kostjal maksta viivistena 40 899, 90 / 30 846 +10 053, 90/krooni. Kohtukulude jaotamine Pooled taotlevad kohtukulude väljamõistmist. Kuivõrd apellatsioonkaebus jääb hagi osas rahuldamata, siis jäävad apellandi kohtukulud tema enda kanda. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seadustiku § 3 ning enne 01.01.2006 kehtinud TSMS § 61 lg 1 p1 järgi tuleb hageja kasuks välja mõista õigusabikulu ning apellandilt tuleb vastustaja kasuks välja mõista vajalik ja põhjendatud õigusabikulu kokku esimese ja teise astme kohtus 13 124 krooni. Kuivõrd linnakohus on õigusabikulu välja mõistnud 11 000 krooni, siis tuleb apellatsioonimenetluses välja mõista 2124 krooni. Viiviste nõude täiendavalt rahuldamisel 10 053,90 krooni osas, tuleb kostjalt välja mõista riigilõiv riigituludesse summas 1050 krooni. Margo Klaar Ulvi Loonurm Mare Merimaa 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.