← Eesti

2-04-708/5

2-04-708 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Margo Klaar, Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 03. mär

§ 110

lg 1), kui isik valdab vallasasja katkematult viie aasta jooksul nagu omanik, mistõttu Eesti Vabariigi omand on vaieldamatu. Eesti Vabariigilt ei ole soomukit välja nõudnud ei Vene Nõukogude Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik ega ka Läti Vabariik, kellele kuulus riigiettevõte Agrokimija, seega on Eesti Vabariik vara vallanud heauskselt ning kolmanda isiku õigustest nimetatud varale mistahes teavet omamata. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused

  1. Tallinna Linnakohus jättis hagi rahuldamata ja mõistis J. N.lt välja 32 676,60 krooni Eesti Vabariigi kasuks kohtukulude katteks.
  2. 17.07.1990 võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidium vastu otsuse „Privatiseerimisprotsessi korraldamise esmajärgulistest abinõudest“. Nimetatud otsuse vastuvõtmine oli tingitud vajadusest tagada riikliku omandi säilimine riigi omandina. Otsuse p 1 peatas ajutiselt, kuni omandi privatiseerimist reguleerivate Eesti Vabariigi normatiivaktide vastuvõtmiseni, riigi omanduses olevate ettevõtete ja muude organisatsioonide põhikirjafondi varaga kõik tehingud, mis põhjustavad selle vara omandivormi muutumise. Selline tehingute peatamine tähendas keeldu tehingute tegemiseks, millega muudeti riigi omanduses oleva vara omandivormi. Riigikohtu tsiviilkolleegium oma lahendis nr II-2/1-6/95 asus seisukohale, et see keeld kehtis ka Eesti Vabariigi territooriumil asunud tolleaegse NSVL relvajõudude halduses oleva vara kui riigi omanduses oleva vara suhtes. Eelnevast järeldub, et peatatud olid tehingud Eesti Vabariigi territooriumil paiknenud NSVL-i relvajõudude struktuuriüksuste valduses või kasutuses oleva igasuguse varaga, sh vallasvaraga, mille hulka kuulub lahingutehnika. 4

(12)
  1. Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi ja Eesti Vabariigi riikidevahelise suhete aluste lepingu, mis ratifitseeriti ja kirjutati alla 12.01.1991 art 12 kohaselt leppisid pooled kokku, et teise lepingupoole territooriumil asuva ühe lepingupoole omandi õiguslikku režiimi reguleeritakse erikokkuleppega. Seda, et Eesti Vabariigi Valitsus on pidanud otstarbekaks lahendada NSV Liidu Kaitseministeeriumi ja temale alluvate struktuuriüksuste omanduses või käsutuses oleva vara kuuluvuse küsimused NSV Liidu relvajõudude Eestist väljaviimise üle peetavate läbirääkimiste raames, nähtub Eesti Vabariigi Valitsuse 12.09.1991 määrusest nr 182 „Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 29.08.1991 otsuse täitmise abinõude kohta“.
  2. Eesti Vabariigi Valitsuse 06.08.1992 määrusest nr 237 (kehtis kuni 09.12.1994) „Vene Föderatsiooni relvajõudude Eesti Vabariigi territooriumil liikumise korra kohta“ tulenes, et lahingutehnikat ja muud sõjaväevarustust vedavate transpordivahendite liikumine väljaspool Vene Föderatsiooni relvajõudude paiknemiskohti võib toimuda ainult Eesti Vabariigi Kaitseministeeriumi või maa- või linna (linnarajooni) valitsuste riigikaitse osakondade poolt väljaantud lubade alusel.
  3. Eelnevast järeldub, et Eesti Vabariigi territooriumil paiknenud NSV Liidu relvajõudude struktuuriüksuste valduses või kasutuses olnud vara sh vallasvara omandi õiguslik režiim reguleeritakse viidatud lepingupoolte erikokkulepetega ühelt poolt ja teiselt poolt olid keelatud igasugused tehingud, mis põhjustavad selle vara omandivormi muutumise.
  4. Masina tehnilise seisundi akti nr 33 07.01.1992 kohaselt anti sõjaväeosa nr 7519 poolt Tallinnas üle soomustransportöör BTR-60IIY Läti Vabariigi riigiettevõttele Agrokimija, vastuvõtjaks oli J. N. (t lk 23-26).
  5. 23.01.1992 Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse „Eesti Vabariigi territooriumil endise NSV Liidu relvajõudude halduses olevate hoonete, rajatiste, relvastuse, lahingutehnika, varustuse ja muu vara Eesti Vabariigi omandiks kuulutamise kohta“ p 1 kohaselt tunnistati endise NSV Liidu relvajõudude struktuuriüksuste halduses olevad hooned, rajatised, relvastus, lahingutehnika, varustus ja muu vara Eesti Vabariigi territooriumil Eesti Vabariigi omandiks, p 2 järgi kohustati Eesti Vabariigi Valitsust muuhulgas määrama kindlaks osundatud vara koosseis ja korraldama nimetatud vara haldamine, kasutamine ja käsutamine. Eesti Vabariigi Valitsuse korralduse nr 312-k 17.08.1992 kohaselt vastavalt osundatud 23.01.1992 Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsusele kohustati Kaitsejõudude Peastaapi üle võtma Eesti Vabariigi kaitsejõudude Kalevi pataljoni valve all olevad, Agrokimijale ebaseaduslikult kuulunud 7 soomustransportööri BTR-70 ja 1 soomustransportöör BTR-60 (juhtimispunkt) ning jätta need oma haldusse (t lk 31).
  6. 29.07.1992 Tallinnas sõlmitud soomustehnika üleandmise-vastuvõtmise akti kohaselt anti Agrokimija poolt osundatud soomustransportöör BTR-60IIY üle Enesti omanikule ja peadirektorile J. N.le (t lk 29, 30).
  7. Arvestades eeltoodut ei olnud 07.01.1992 sõjaväeosa nr 7519 poolt Läti Vabariigi riigiettevõttele Agrokimija NSV Liidu relvajõudude Eesti Vabariigi territooriumil asunud vara sh soomustransportöör BTR-60IIY omandivormi muutmine lubatud ja seega on tehing selle tegemise ajal kehtinud TsK § 51 lg 1 tähenduses kehtetu. Eeltoodust tulenevalt puudus Läti Vabariigi riigiettevõttel Agrokimija igasugune õiguslik alus vara üleandmiseks Vene Föderatsiooni individuaalsele eraettevõttele Enest.
  8. Õige on kostja seisukoht, et Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 15.01.1991 otsusega ratifitseeritud Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi ja Eesti Vabariigi riikidevaheliste suhete aluste leping art XII kohaselt kõik küsimused, mis puudutavad nende territooriumil asuvaid NSV Liidu omandina kvalifitseeritavaid objekte, reguleeritakse erikokkulepetega, mida lepingupooled sõlmivad nii omavahel kui ka NSV Liidu volitatud esindajatega. Asjaolu, et tehingu pooltel oleks olnud Vene NFSV ja Eesti Vabariigi riikidevahelise suhete aluste lepingu, mis ratifitseeriti ja kirjutati alla 12.01.1991, art 12 järgi nõutav erikokkulepe, tõendamist ei leidnud. 5
(12)
  1. Asjaolu, et vaidlusalune soomustransportöör BTR-60 asub Eesti Vabariigi territooriumil ja on Kaitseväe Logistikakeskuse bilansis, on tõendamist leidnud Kaitsejõudude Peastaabi kirjaga nr J4.-43-2/1444 18.02.2003 (t lk 89). Seega on vaidlusalune vara säilinud ja vajadus selle väärtuse selgitamiseks ja tõendite hindamiseks antud vaidluses puudub.
  2. Kuivõrd puudus õiguslik alus NSV Liidu relvajõudude struktuuriüksuste valduses või kasutuses olnud varaga tehingute tegemiseks, mille tagajärjel muutuks vara omandivorm, vara üleminekut õiguslikul alusel Vene Föderatsiooni individuaalsele eraettevõttele Enest ei ole toimunud. Põhiseaduse §-s 32 sätestatud omandi puutumatuse ja vabalt valdamise ja käsutamise põhimõtted kehtivad üksnes õiguspärasel teel omandatud vara suhtes.
  3. Kostja valdab katkematult vaidlusalust eriotstarbelist sõidukit väidetavalt alates 31.07.1992, vastupidine ei ole tõendatud.

§ 110

järgi tekib vallasomand igamisega, kui isik valdab vallasasja katkematult viie aasta jooksul nagu omanik. Et igamine oleks katkenud või peatunud, tõendamist ei leidnud. 29. Hageja väide, et kuivõrd ei toimunud vaidlusaluse vara üleandmist kostjale, vaid kostja 17.08.1992 Vabariigi Valitsuse korralduse alusel võttis vara üle, on kostja tegevus vara ülevõtmisel õigusvastane ning seega ei saa kostja olla heauskne valdaja, ei ole õige. Tuginedes eelkäsitletud õigusaktidele ja asjaolule, et Eesti Vabariigilt ei ole vaidlusalust soomukit välja nõudnud ei Vene Nõukogude Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik, ei Läti Vabariik, kellele kuulus riigiettevõte Agrokimija ega Vene Föderatsiooni individuaalne eraettevõte Enest, mis likvideeriti 17.12.2001, on Eesti Vabariik seda vara vallanud heauskselt ning mistahes teavet omamata kellegi kolmanda isiku õigustest nimetatud varale. Kostjat ei saa pidada vaidlusaluse vara suhtes pahauskseks valdajaks. Eesti Vabariiki saab pidada vaidlusaluse vara omanikuks ka igamise kaudu (

§ 110). 30.

Pooled vaidlevad asjaolu üle, kas hagejale kuulub vaidlusaluse vara nõudeõigus. Enesti põhikirja p 3.3 kohaselt Enest vara kuulub omandiõiguse alusel eraomanik J. I. N.le. Põhikirja p 8 sätestab Enest tegevuse lõpetamise, mille alapunkt 8.4 järgi Enesti likvideerib omaniku või tema volitatud organi poolt moodustatud likvideerimiskomisjon, eraettevõtte pankroti korral aga kohus või arbitraažikohus, alapunkt 8.5 järgi likvideerimiskomisjon määrab kindlaks pretensioonide esitamise korra ja tähtajad, mis ei tohi olla lühemad kui kaks kuud alates likvideerimisotsuse teatavakstegemisest, arveldab krediidi, koostab likvideerimisbilansi ja esitab selle omanikule kinnitamiseks, alapunkt 8.7 järgi vara, mis jääb peale võlgade tasumist ja muude seaduses ettenähtudkohustuste täitmist üle, läheb üle eraettevõtjale. Osundatu kohaselt läheb ettevõtte likvideerimisel vara, mis hõlmab lisaks asjadele ka rahaliselt hinnatavaid õigusi ja kohustusi, mis on järele jäänud pärast kohustuste täitmist kreeditoride ees, üle omanikule ettevõtte põhikirjas ettenähtud korras. Seega on sätestatud ettevõtte vara üleminek tema omanikule, kuid üksnes kooskõlas põhikirjas sätestatuga. Tuvastamist ei leidnud, et hagejale, so Enesti omanikule oleks üle läinud peale Enesti likvideerimist Enesti vara, mis on järele jäänud pärast kohustuste täitmist kreeditoride ees, sh eriotstarbelise sõiduki BTR-60 nõudeõigus Eesti Vabariigi vastu. Ainuüksi asjaolu, et Enest on Kaliningradi oblasti Arbitraažikohtu 27.03.2001 otsuse nr 1797 alusel 03.12.2001 registrist kustutatud seoses tema likvideerimisega, ei tõenda hagejas omandiõigust või nõudeõigust Eesti Vabariigi vastu. 31. Kuivõrd ei ole tõendamist leidnud, et hagejale oleks Enesti poolt pärast likvideerimismenetluse lõpetamist üle antud vaidlusalust vara (nõudeõigust varale), ei saa asuda seisukohale, et hagejal oleks nõue Eesti Vabariigi vastu. Hagi rahuldamise eelduseks peab olema hageja tsiviilõiguste rikkumine. Hagejal puudub alus eriotstarbelise sõiduki BTR-60 väljanõudmiseks kostja valdusest, sest tõendamist ei leidnud, et hageja oleks vaidlusaluse vara omanik või et temal oleks Eesti Vabariigi vastu nõudeõigus. Tõendamist ei leidnud, et kostja valdus eriotstarbelisele sõidukile BTR-60 oleks ebaseaduslik ega hageja õiguste rikkumine TsMS § 4 tähenduses. Apellatsioonkaebuse põhjendused 6

(12)
  1. J. N. esitas otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kohus rikkus otsuse tegemisel TsMS § 227 lg-t 1, § 95 lg-t 1 ja § 231 lg-t 4 ning kohaldas ebaõigelt materiaalõigusnorme, samuti hindas vääralt tõendeid. Hageja on vaidlusaluse vara omanik ja tal on nõudeõigus kostja vastu. Kostja valdus eriotstarbelisele sõidukile BTR-60 on ebaseaduslik.
  2. Kohus oleks pidanud lisaks otsuses viidatud normidele hindama asjaolusid ja toiminguid ka 26.07.1994 Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelises lepingus sätestatust ning Haagi IV konventsiooni seisukohtadest tulenevalt.
  3. Hageja ei nõustunud kohtu seisukohaga, et 17.07.1990 Ülemnõukogu Presiidiumi otsusega olid peatatud tehingud igasuguse NSVL relvajõudude varaga. Eesti Vabariik ja Vene Föderatsioon on omavahelistes lepingutes alati käsitlenud NSV Liidu, hiljem Vene Föderatsiooni armee vallasvara kui Vene Föderatsiooni omandit. 20.12.1995 ratifitseeriti 26.07.1994 alla kirjutatud Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline leping Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisest Eesti Vabariigi territooriumilt ning nende ajutise sealviibimise tingimustest. Lepingu artikkel 1 p 5 kohaselt lugesid pooled vallasvaraks muuhulgas sõjatehnika, transpordi- ja teiste materiaalsete vahendite kõik liigid. Artikkel 2 p 2 kohaselt relvajõudude väljaviimine Eesti Vabariigi territooriumilt sisaldab vallasvara väljavedu, välja arvatud Eesti poolele üleantav. Artikkel 8 kohaselt Vene Föderatsioon annab Eesti Vabariigile üle kogu kinnisvara, mis on relvajõudude valduses ja kasutuses. Eeltoodust nähtub, et Eesti Vabariigile ei ole üle läinud Vene armeele kuulunud vallasvara omandiõigust ning ka Eesti Vabariik käsitleb armee vallasvara kui Vene Föderatsioonile kuulunud vara. Otsuses viidatud Riigikohtu lahendit nr III-2/1-6/95 ei saa rakendada käesoleva vaidluse lahendamisel. Senine Riigikohtu praktika on käsitlenud ainult tehinguid kinnisvaraga.
  4. 17.07.1990 Ülemnõukogu Presiidiumi otsuse p 1 käsitleb põhikirjafondi vara, kostja ei ole tõendanud, et vaidlusaluse BTR-60 näol on tegemist just taolise varaga. Seega luges kohus meelevaldselt kostja poolt tõendamisele kuuluva asjaolu tõendatuks.
  5. Kohtu viide Vabariigi Valitsuse 12.09.1991 määrusele ei ole asjakohane, sest viidatud määrus ei saa reguleerida omandiküsimusi, samuti on viidatud määrus võetud vastu hiljem (06.08.1992) kui Enest omandas sõidukid Agrokimijalt (29.07.1992).
  6. Vene NFSV ja Eesti Vabariigi 12.01.1991 lepingus sätestatud omandi õigusliku režiimi sätestamist erikokkuleppega tuleb mõista erinevalt kinnisvara ja vallasvara osas. Tulenevalt Haagi IV konventsiooni artiklist 55 ei või okupeeriv riik omandada okupeeritava riigi kinnisvara. Kostja vastuväide, mille kohaselt Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 29.08.1991 otsuse p 2 kohaselt on Eesti Vabariigi territooriumil asuvate NSV Liidu riigivalitsemisorganite alluvuses või halduses olevate või nende juhtimisel tegutsevate ettevõtete, asutuste või organisatsioonide vara Eesti Vabariigi omand, on asjakohatu vastuolu tõttu 15.01.1991 riikidevahelise lepinguga. Vastuolu puhul siseriikliku õiguse ja riikidevahelise lepingu vahel on ülimuslik riikidevaheline leping. Asjaolu, et Eesti Vabariik sai aru, et ta ei saa reguleerida NSVL, hiljem Vene Föderatsiooni armeele kuuluva vallasvara omandiküsimusi, tõendab ka Vabariigi Valitsuse 12.09.1991 määrus nr
  8. Kostja viide Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 23.01.1992 otsusele ei ole asjakohane. Juba enne vaadeldava otsuse vastuvõtmist 07.01.1992 oli vaidlusaluse eriotstarbelise sõiduki omandiõigus ja valdus üle läinud Agrokimijale. Järelikult ei saanud hilisem 23.01.1992 otsus, mis käsitles relvajõududele kuuluvat vara, kuidagi piirata Agrokimijale kuuluva varaga tehingute tegemist. Seetõttu ei ole vajalik analüüsida, kas 23.01.1992 EV Ülemnõukogu otsus on kooskõlas Eesti Vabariigi Põhiseadusega või rahvusvaheliste lepingutega.
  9. Tulenevalt rahvusvahelisest kui siseriiklikust õigusest puudus Eesti Vabariigil õiguslik alus takistada 07.01.1992 müügitehingut armee ja Agrokimija vahel ning 29.07.1992 müügitehingut Agrokimija ja Enesti vahel. Vabariigi Valitsuse korraldus sõidukite äravõtmise kohta on vastuolus 7
(12)põhiseadusega. Lähtudes viidatud 12.01.1991 Eesti-Vene lepingust tuli sõidukite omandiküsimused reguleerida eraldi riikidevaheliste kokkulepetega.
  1. Asjaolu, et omandi õigusliku režiimi reguleerimine nähti ette riikidevahelise 12.01.1995 lepingu kohaselt erikokkuleppega, ei tähenda, et kuni kokkuleppe sõlmimiseni võiks üks lepingupool ise, ilma teisega kooskõlastamata, tema omandi suhtes asuda piiranguid rakendama. Kohustuse all õiguslikus režiimis täiendavalt kokku leppida, tuleb mõista, et kuni kokkuleppe sõlmimiseni ei saa lepingupool mingeid piiranguid rakendada, vastasel juhul kehtestatakse režiim lepingut rikkudes ühepoolselt. Seega oli leping Agrokimija ja sõjaväeosa vahel õiguspärane.
  2. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 29.08.1991 ja 23.01.1992 otsuste vastuvõtmine oli tingitud vajadusest tagada riikliku omandi säilitamine riigi omandina. Võõrriigi sõjaväele kuuluva vallasvara omandi piiramine ei ole proportsionaalne abinõu õigusakti eesmärgi saavutamiseks. Seadusandja peab toimima proportsionaalselt, piirates isiku õigusi vaid hädavajalikus ulatuses. Vallasvara omandiõigus piiramiseks puudus igasugune vajadus, see ei saanud kuidagi kaasa aidata eesmärgi – tagada kinnisvara jäämine Eesti Vabariigi omandisse – saavutamisele. Omandi käsutamist piiravate õigusaktide ebaproportsionaalsust tuleb arvestada kui olulist argumenti, mis kinnitab Enesti omandi õiguspärasust. 23.01.1992 EV Ülemnõukogu otsus Eesti Vabariigi territooriumil endise NSV Liidu relvajõudude halduses olevate hoonete, rajatiste, relvastuse, lahingutehnika ja muu vara Eesti Vabariigi omandiks kuulutamise kohta“ ei saanud laieneda sõidukile BTR-60 põhjusel, et otsuse andmise hetkel ei olnud tegu enam relvajõudude vaid Agrokimijale kuuluva sõidukiga, samuti oli vaadeldav otsus vastuolus Eesti-Vene 15.01.1992 ratifitseeritud lepinguga.
  3. Hageja ei nõustunud, et 29.07.1992 tehingu tegemiseks soomustransportööriga BTR-60 puudus õiguslik alus. Kohus ei vaidlustanud 07.01.1992 tehingut soomustransportööriga BTR-60 ning ei põhjendanud, miks ja millisel alusel ei olnud 29.07.1992 toimunud Läti riigiettevõtte poolt teostatud müük eraettevõttele õiguspärane. Põhiseaduse § 32 kohaldamine on käesolevas asjas põhjendatud.
  4. Igamist ei toimunud. Juba 17.08.1992 korralduses nr 312-k kinnitas Vabariigi Valitsus BTR-60 kuulumist Läti Vabariigi riigiettevõttele Agrokimija. Samuti selgitas hageja kohtuistungil, et ta on korduvalt pöördunud erinevate riigiorganite poole BTR-60 tagasisaamiseks või selle kompenseerimiseks vastustaja poolt, kuid ei ole positiivset vastust saanud. Hageja ei nõustu otsuse väitega kostja heausksusest. Kostja poolt BTR-60 ülevõtmine, mis teostati teadlikult rahvusvahelist õigust ning omandiõiguse sätteid eirates, on õigusvastane.
  5. Hageja ei nõustunud, et nõudeõiguse kuulumine hagejale ei ole tõendatud. Individuaalse Eraettevõtte Enest põhikirja p 3.3 kohaselt kuulus kogu Individuaalse Eraettevõtte Enest vara hagejale. Nimetaud sättes ei ole juttu vara üleandmisest. Seega kuulus Individuaalse Eraettevõtte Enest vara juba selle eksisteerimise ajal hagejale. Individuaalse Eraettevõtte Enest põhikirja p 8.7 kohaselt läks vara pärast Enesti likvideerimist ja registrist kustutamist üle hagejale. Täiendav vara hagejale ülemineku vormistamine ja tõendamine ei olnud vajalik ning põhikiri sellist korda ette ei näe. Taoline omandi sätestamine oli individuaalse eraettevõtte puhul Vene Föderatsiooni seaduste kohaselt lubatav ja seaduslik. Kostja ei ole vastupidist tõendanud ning otsuses esitatud omandiõiguse ülemineku (nõudeõiguse üleandmise) täiendava tõendamise puudumine ei saa olla aluseks nõudeõiguse puudumisele. Asjaolu, et ükski teine isik ei ole esitanud Eesti Vabariigi vastu nõuet sõidukite väljanõudmiseks või kompenseerimiseks, kinnitab, et nõue kuulub hagejale ja ta ei ole seda kellelegi võõrandanud. Vastus apellatsioonkaebusele
  6. Eesti Vabariik Kaitseministeeriumi kaudu ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata. 8
(12)Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
  1. Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium leidis, et apellatsioonkaebus ei anna alust linnakohtu otsuse tühistamiseks. Põhjenduste osas tuleb arvestada ka ringkonnakohtu otsuses märgitut, mistõttu tuleb linnakohtu põhjendused osaliselt tühistada ning teha selles osas uus otsus ringkonnakohtu põhjendustel. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
  2. Kolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga, et
  3. juuli 1990.a Ülemnõukogu Presiidiumi otsuse kohaldamisel tuleb vahet teha kinnis- ja vallasvaral. Niisugust vahetegu asjaomastest õigusaktidest ei tulene. ÜN Presiidiumi otsuse „Privatiseerimisprotsessi korraldamise esmajärgulistest abinõudest“ p 1 kohaselt peatati tehingud riigi omanduses olevate ettevõtete ja muude organisatsioonide põhikirjafondi igasuguse varaga ning otsuse tekstist nähtuvalt ei olnud otsuse kohaldamisala kitsendatud üksnes teatud varaliikidele. Põhikirjafondi all tuli mõista ettevõtte või organisatsiooni põhi- ja käibevahendite kogumit, mis olid neile eraldatud (neile kinnistatud) nende põhikirjaliste või põhimäärusest tulenevate ülesannete täitmiseks.1 Seega ei tulnud põhikirjafondi koosseisu lugeda mitte üksnes tolleaegses tähenduses kinnisvarana käsitatud vara (maa, hooned ja rajatised) vaid ka muud vara. Arvestades Riigikohtu praktikat (nii
  4. jaanuari 1995.a otsus nr III-2/1-6/95 kui ka otsused nr III-4/A-10/94 ja III-2/1-59/94) puudub igasugune alus väitel, nagu ei kuulunuks sõjaväe eriotstarbeline sõiduk vara hulka, millele laienes ÜN Presiidiumi
  5. juuli 1990.a otsuse p
  7. Samuti on ebaõige apellandi seisukoht, nagu tuleks Vene NFSV ja Eesti Vabariigi
  8. jaanuari 1991.a riikidevaheliste suhete aluste lepingu artiklit XII omandi õigusliku režiimi erikokkulepetega reguleerimise osas tõlgendada erinevalt kinnisvara ja vallasvara puhul. Lepingu tekstist ei tulene vahetegu eri varaliikide vahel ning lepingu teistsuguseks tõlgendamiseks ei anna alust ka apellandi poolt viidatud Haagi IV konventsiooni art 55, mille kohaselt ei või okupeeriv riik omandada okupeeritava riigi kinnisvara. Kolleegium märgib, et Eesti Vabariik ei ole ringkonnakohtule teadaolevalt Haagi 1907.a Maasõja õiguste ja tavade (IV) konventsiooniga ühinenud, kuid konventsioonis sisalduvate oluliste põhimõtete kohaldamine Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelistes suhetes on võimalik, käsitades okupeeritud riigi kinnisvara omandamise kohta konventsioonis sätestatut rahvusvahelise tavaõigusena. Sellest olenemata ei ole Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelistes suhetes vaidluse all olnud NSVL relvajõudude kasutuses olnud maatükkide (kinnisvara) kuuluvuse ehk omandiõiguse küsimused. Järelikult puudub alus tõlgendada Vene NFSV ja Eesti Vabariigi
  9. jaanuari 1991.a lepingut eelnimetatud konventsiooni valguses.
  10. Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel
  11. juulil 1994.a allkirjastatud lepingus Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisest Eesti Vabariigi territooriumilt ei tule Vene Föderatsiooni relvajõudude valduses ja kasutuses olnud vara üleandmist kolleegiumi arvates mõista asjaomase vara omandi (kuuluvuse) määratlemisena. Nii ei ole Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelistes suhetes sisuliselt kerkinud küsimust NSVL (Vene Föderatsiooni) relvajõudude kasutuses olnud vara kuuluvusest tsiviilõiguse tähenduses, mistõttu ei ole põhjust rääkida ka Vene Föderatsiooni omandi tunnustamisest Eesti Vabariigi poolt. NSVL (Vene Föderatsiooni) relvajõudude kasutuses olnud vara puhul ei ole ka võimalik lähtuda omandi tänapäevasest tsiviilõiguslikust mõistest ja sisust, mis on suunatud turumajandusliku tsiviilkäibe toimimisele.
  12. Vabariigi Valitsuse
  13. septembri 1991.a määruse nr 182 „Eesti Vabariigi Ülemnõukogu
  14. augusti 1991.a. otsuse täitmise abinõude kohta“ punkti 5 kohaselt peeti otstarbekaks lahendada NSV Liidu Kaitseministeeriumi ja temale alluvate struktuuriüksuste omanduses või käsutuses oleva vara kuuluvuse küsimused NSV Liidu relvajõudude Eestist väljaviimise üle peetavate läbirääkimiste raames. Ülemnõukogu
  15. augusti 1991.a otsuse lõikega 2 loeti Eesti Vabariigi omandiks Eesti Vabariigi territooriumil asuvate NSV Liidu riigivalitsemisorganite alluvuses või halduses olevate või nende juhtimisel tegutsevate ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide vara, kusjuures eraldi tehti 1 Ananjeva, J. jt, Nõukogude tsiviilõigus: Üldosa, Tallinn 1971, lk 240 –
  16. 9
(12)Vabariigi Valitsusele ülesandeks lahendada NSV Liidu Kaitseministeeriumi ja temale alluvate struktuuriüksuste omanduses või kasutuses oleva vara kuuluvuse küsimused. Ülemnõukogu
  1. jaanuari 1992.a otsusega tunnistati Eesti Vabariigi omandiks endise NSV Liidu relvajõudude struktuuriüksuste halduses olevad hooned, rajatised, relvastus, lahingutehnika, varustus ja muu vara Eesti Vabariigi territooriumil. Kolleegium leiab, et viimatinimetatud otsuse õiguslik tähendus seisnes eelkõige NSVL (Vene Föderatsiooni) relvajõudude kasutuses olnud vara omandivormi määratlemises otsuse vastuvõtmise ajal (01.07.1990.a kuni 01.12.1993.a) kehtinud omandiseaduse mõttes. Omandiseaduse (edaspidi OmS) § 2 lg 2 kohaselt võis omand Eesti Vabariigis esineda eraomandina, juriidilise isiku omandina, munitsipaalomandina ja riigi omandina (omandivormid). Tolleaegse terminoloogia kohaselt ei olnud mõisted ’omand’ ja ’omandiõigus’ kattuvad, vaid OmS § 5 lg 1 kohaselt mõisteti ’omandi’ all ’omandiõiguse’ objekti, s.o vara. Relvajõudude kasutuses olnud vara omandivormi sel viisil määratlemine oli muuhulgas vajalik selleks, et tagada Vene Föderatsiooniga relvajõudude väljaviimise puhuks sõlmitavate kokkulepete täitmist.
  2. Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel
  3. juulil 1994.a allkirjastatud Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimise lepingu art 1 punktides 5 ja 6 määratleti „vallasvara“ ja „kinnisvara“ mõisted lepingu tähenduses ning art 2 p 2 kohaselt loeti, et relvajõudude väljaviimine Eesti Vabariigi territooriumilt sisaldab vallasvara väljavedu, v.a Eesti poolele üleantav. Lepingu art 8 kohaselt kohustus Vene Föderatsioon andma Eesti Vabariigile üle kogu kinnisvara, mis oli Relvajõudude (lepingu art 1 p 1 tähenduses) valduses ja kasutuses.
  4. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on oma
  5. detsembri 1994.a otsuses nr III-4/A-10/94 leidnud, et endise NSV Liidu relvajõudude valduses ja kasutuses olnud kinnisvara, s.o maa, hooned ja rajatised olid ja on Eesti riigi omand. Seega ei ole NSV Liit ega tema relvajõud kunagi olnud Eesti Vabariigi territooriumil paiknevate maa-alade, ehitiste ega objektide omanikuks ega nendega tehtud tehingute legaalseks subjektiks. Samale seisukohale on Riigikohtu tsiviilkolleegium asunud oma
  6. detsembri 1994.a otsuses nr III-2/1-59/
  7. Sellest järelduvalt ei tähenda ka 1994.a relvajõudude väljaviimise lepingu art 8, mille kohaselt Vene Föderatsioon kohustus Eesti Vabariigile üle andma kogu Relvajõudude valduses ja kasutuses olnud kinnisvara, mitte kinnisvara omandi (tsiviilõigusliku kuuluvuse) küsimuse lahendamist, vaid selle all tuleb mõista asjaomase vara faktilise valduse üleandmist. Puudub alus mõista teisiti ka lepingu art 2 punkti 2, mis puudutab vallasvara Eesti poolele üleandmist. Eeltoodu põhjal asub kolleegium seisukohale, et 1994.a relvajõudude väljaviimise lepingus vara kohta sätestatu ei ole käsitatav vara tsiviilõigusliku kuuluvuse ehk omandiõiguse määratlemisena või muutmisena. Lepingut sõlmides ja täites lähtusid Eesti Vabariik ja Vene Föderatsioon faktilisest olukorrast ning Eesti Vabariik ei ole NSVL relvajõudude väljaviimise käigus takistanud vallasvara (sh lahingutehnika) väljaviimist tuginedes oma omandiõigusele selle vara suhtes.
  8. Tulenevalt
  9. jaanuaril 1991.a sõlmitud Vene NFSV ja Eesti Vabariigi riikidevaheliste suhete lepingu artikli XII teisest lõigust kuulusid teise lepingupoole territooriumil asuva ühe lepingupoole omandi õigusliku režiimi küsimused reguleerimisele erikokkuleppega. Selles sättes väljendub kolleegiumi arvates lepingupoolte – Vene NFSV ja Eesti Vabariigi – tahe rakendada muutunud poliitilises olukorras, kus NSV Liidu asemele olid tekkinud iseseisvad rahvusvahelise õiguse subjektid, kummagi riigi teise lepingupoole territooriumile jäänud vara suhtes kokkulepetel põhinevat erikorda ja mitte ühes või teises riigis kehtivat üldist tsiviilõiguslikku omandikorda. Sõjaväe vara on riigi vara (nii ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium oma
  10. detsembri 1994.a otsuses nr III-4/A-10/94) ning see vara ei ole tavapärases tsiviilkäibes. Seega on linnakohus õigesti asunud seisukohale, et ühelt poolt kuulusid NSVL relvajõudude kasutuses olnud vara, sh vallasvara, kuuluvuse küsimused reguleerimisele erikokkulepetega ning teisalt olid keelatud igasugused tehingud, millega kaasnenuks selle vara omandivormi muutumine.
  11. ÜN Presiidiumi
  12. juuli 1990.a otsusest privatiseerimisprotsessi korraldamise esmajärguliste abinõude kohta, ülemnõukogu
  13. augusti 1991.a otsusest NSV Liidu riigiorganite alluvuses ja halduses olevate või nende juhtimisel tegutsevate Eesti Vabariigis asuvate ettevõtete, asutuste ja 10
(12)organisatsioonide vara ja juhtimise kohta ning ülemnõukogu
  1. jaanuari 1992.a otsusest Eesti Vabariigi territooriumil endise NSV Liidu relvajõudude halduses olevate hoonete, rajatiste, relvastuse, lahingutehnika, varustuse ja muu vara Eesti Vabariigi omandiks kuulutamise kohta koosmõjus
  2. jaanuaril 1991.a sõlmitud Vene VFSV ja Eesti Vabariigi riikidevaheliste suhete aluste lepinguga tuleneb ühtlasi, et Eestis asuva endise NSVL sõjaväetehnika kuuluvuse üle said otsustada üksnes kas Eesti Vabariik ja Vene Föderatsioon riikidevahelise kokkuleppega või Eesti Vabariik oma siseriiklike õigusaktidega juhul, kui riikidevahelist kokkulepet ei sõlmitud ning vara ei viidud Eestist välja
  3. juuli 1994.a Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise relvajõudude väljaviimise lepingu alusel. Käesoleva vaidluse esemeks oleva tehingu (soomustransportöör BTR60IIY võõrandamine Läti Vabariigi riigiettevõttele Agrokimija ning edasivõõrandamine J. N.le kuulunud individuaalsele eraettevõttele Enest) osalistel ei saanudki olla erikokkulepet Vene NFSV ja Eesti Vabariigi riikidevaheliste suhete aluste lepingu art 12 tähenduses.
  4. Eeltoodut kokku võttes ei tõusetunud Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelistes suhetes esiteks küsimust NSVL relvajõudude kasutuses olnud maa-alade, hoonete ja rajatiste (nn kinnisvara) kuuluvusest ehk omandiõigusest ning teiseks jäi Eesti Vabariigi omandisse kogu sõjaväe vallasvara, mis Vene Föderatsiooni relvajõudude poolt üle anti või maha jäeti. Lähtuvalt otsuse p-des 50 – 54 märgitust ei ole seega põhjendatud ka apellandi väited, mille kohaselt Eesti Vabariik ei olnud õigustatud reguleerima NSV Liidu relvajõudude vara õiguslikku staatust kuni selle vara lõpliku õigusliku režiimi selgumiseni.
  5. Kolleegium nõustub vastavalt käesoleva otsuse p-des 53 ja 54 märgitule linnakohtu seisukohaga, et eraõiguslikel isikutel puudus õiguslik alus NSV Liidu relvajõudude struktuuriüksuste valduses või kasutuses olnud varaga tehingute tegemiseks, millega kaasnes vara omandivormi muutumine. Niisuguse vara suhtes ei kuulunud kohaldamisele tsiviilõiguslikud omandiõiguse tehingulist üleandmist reguleerivad sätted. Samuti sai OmS § 38 lg 2 kohaselt riigi omand minna üle muu isiku omandisse üksnes seadusega kindlaksmääratud alustel ja korras. Ringkonnakohus peab vajalikuks lisada, et vastavalt
  6. juulist 1990 kuni
  7. detsembrini 1993.a kehtinud omandiseaduse § 18 lõikele 2 said sellel ajavahemikul Eestis vara omanikuks olla üksnes järgmised juriidilised isikud: kooperatiiv, ühiskondlik organisatsioon ja liikumine, usuühing ja usuühingute ühendus, rendiettevõte ja sihtfond. Teiste riikide isikute, sealhulgas organisatsioonide, omand võis OmS § 48 kohaselt Eesti Vabariigis esineda ning selle vara valdamine, kasutamine ja käsutamine toimuda vastavalt Eesti Vabariigi seadustele ja lepingutele. Kolleegiumile teadaolevalt ei kehtinud Eestis vaidlusalusel ajavahemikul välismaiste juriidiliste isikute omandit reguleerivaid seadusi, ka ei ole asjas esitatud niisuguse omandi aluseks olevaid lepinguid.
  8. Asjakohatu on hageja (apellandi) arutlus selle üle, kas sõjaväe vallasvara tsiviilkäibe piiramine Eesti Vabariigi poolt oli või ei olnud proportsionaalne ning riiklike huvidega põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub linnakohtu seisukohaga, mille kohaselt hagejal ei tekkinud vaidlusalusele soomustransportöörile omandit, millest tulenevalt ei saanud riigi poolt rakendatud õigusaktid tema õigusi riivata. Kolleegium märgib siiski, et sõjaväe vallasvara (lahingutehnika) tsiviilkäibe piiramist tuleb pidada põhjendatuks esiteks tulenevalt vajadusest tagada vara säilimine kuni selle vara lõpliku õigusliku režiimi selgumiseni Vene Föderatsiooniga sõlmitud kokkulepete alusel ning teiseks seoses riigikaitseliste ning korrakaitseliste huvidega.
  9. Kolleegium märgib, et Eesti Vabariigi põhiseadus jõustus selle rahvahääletusel –
  10. juunil 1992.a – vastuvõtmisele järgnevast päevast ning ei oma tagasiulatuvat jõudu. Seega tuleb jätta tähelepanuta apellandi viited enne põhiseaduse jõustumist toimunud põhiseaduslike õiguste rikkumisele. Nii ei saanud kellegi põhiseaduslikke õigusi rikkuda EV Ülemnõukogu
  11. jaanuari 1992.a otsus, millega tunnistati Eesti Vabariigi omandiks endise NSV Liidu relvajõudude struktuuriüksuste halduses olevad hooned, rajatise, relvastus, lahingutehnika, varustus ja muu vara, mis asus Eesti Vabariigi territooriumil. 11
(12)
  1. Asjas ei oma tähtsust käsitlused igamisest. Igamise võimaluse sätestas vallasomandi tekkeviisina
  2. detsembril 1993.a jõustunud asjaõigusseadus ning vastavalt

RakS §-le 7 algab enne seda tähtpäeva omandatud valduse suhtes igamistähtaja kulgemine 1993. aasta 1. detsembrist. Samas ei kuulu igamine

§ 110

alusel kohaldamisele vara puhul, mis on riigi omandis riigivõimu teostamise akti alusel. Käesoleval juhul tekkis Eesti riigi omand vaidlusalusele soomustransportöörile käesoleva otsuse p-s 54 märgitud õigusaktide alusel.

  1. Nõustudes linnakohtu poolt tuvastatuga, et Eesti Vabariigil tekkis vaidlusaluse soomustransportööri suhtes omandiõigus ning välismaistel juriidilistel isikutel puudus õiguslik alus riigi varaga tehinguid teha, ei pea kolleegium vajalikuks analüüsida nõudeõiguse üleminekut Enest’ilt apellandile Enest’i põhikirja alusel. Kuna Enest’il endal soomustransportööri väljanõudmise õigust ei tekkinud, ei saanud selline nõudeõigus temalt kellelegi üle minna ei nõude loovutamise ega Enest’i likvideerimise käigus. Seda seisukohta ei muuda ka käsitlus, mille kohaselt tuli Enest’i vara omanikuna käsitada J. N., kuna samuti nagu Enest’il ei tekkinud soomustransportööri omandit ka J. N.
  2. Pooled taotlesid teineteiselt apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulude väljamõistmist. Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 kohaldatakse enne nimetatud seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Tulenevalt kuni 31.12.2005.a kehtinud TsMS § 62 lõigetest 1 ja 8 jäävad apellatsioonkaebuse mitterahuldamise korral apellandi kohtukulud tema enda kanda. Vastustaja palus apellandilt välja mõista õigusabikulud summas 32 676,60 krooni. Seejuures nähtub taotlusele lisatud arvetest, et vastustaja on kandnud apellatsioonimenetluses õigusabikulu summas 15 543,- krooni (12 125,70 + 3417,30). Kolleegium leiab, et arvestades asja mahtu ja keerukust ning linnakohtu poolt vastustaja kasuks välja mõistetud õigusabikulu summas 32 676,60 krooni on TsMS § 61 lg 1 p 1 alusel põhjendatud mõista apellandilt vastustaja kasuks välja täiendavalt 7000.- krooni apellatsiooniastme õigusabikulude katteks. Kohtunikud: M. Klaar U. Loonurm K. Kullerkupp 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.