Tsiviilasi nr 2-05-24349 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number Kohus 2-05-24349 Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiit Kollom (eesistuja), Gaida Kivinurm ja Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 17.04.2006 Tallinnas Tsiviilasi G. P. hagi P. AS vastu moraalse kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Linnakohtu 30.12.2005 otsus tsiviilasjas nr 2/21-463/05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik P. AS apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg 28.03.2006 Menetlusosalised ja nende esindajad Kostja esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo; hageja G. P. ja tema esindaja I. V. RESOLUTSIOON Tallinna Linnakohtu 30.12.2005 otsus tühistada ja teha uus otsus. Jätta G. P. hagi P. AS vastu moraalse kahju tekitamise eest rahalise kompensatsiooni 200 000 kr. väljamõistmiseks rahuldamata. Välja mõista G. P.lt kakskümmend üks tuhat (21 000) krooni kohtukulu P. AS kasuks. Apellatsioonkaebus rahuldada. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada vandeadvokaadi vahendusel kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Asjaolud 20.01.2005 esitatud hagiavalduses palus G. P. P. AS-lt välja mõista 200 000 kr. moraalse kahju tekitamise eest. 05.02.2001 nimetati hageja Tallinna Turvalisus- ja Integratsiooniameti juhataja kohusetäitjaks ning 20.06.2001 juhatajaks. Hageja au ja väärikust teotati korduvalt kirjutistes, mis avaldati ajalehes Eesti Päevaleht ja sisaldasid tegelikkusele mittevastavat informatsiooni. 26.10.2001 elektroonilises versioonis korrati ajalehes Äripäev avaldatud artiklit „Tallinna eelarve kaudu rahastati vene poliitikuid“. Artiklis väideti, et ameti tegevuseks ettenähtud 10,5 miljonist kroonist umbes pool või üle 4 miljoni krooni sattus mittetulundusühingutesse alusetult ja ebaseaduslikult, mis on otsene vale. Artiklis kirjutati veel, et „Ühendatud Rahvapartei liikmete mittetulundusühinguid rahastati miljonite kroonide ulatuses … mida nii mõnigi Tallinna linnavolikogu saadik peab tasuks kolmikliidu toetamise eest“. … „Aruannetest nähtub, et 100 000 – 400 000-krooniste summadega on valdavalt rahastatud kõikvõimalike mittetulundusühingute projekte.“ See kompromiteeriv materjal on otseselt suunatud hageja vastu. 29.10.2001 avaldati ajalehes Eesti Päevaleht artikkel „Rahajagaja ei mäleta, milleks ta raha andis“. Artiklis väideti, et „Tallinna turvalisus- ja integratsioonitoetusi anti suvalistesse korteritesse registreeritud mittetulundusühingutele ning raha jagamise eest vastutav linnaameti juhataja ei suuda paljudel juhtudel meenutadagi, mille jaoks sadadesse tuhandetesse kroonidesse ulatuvaid toetusi eraldati.“. Artikli autor suhtub negatiivselt ameti juhataja tegevusse, esitades teda üldsusele kui vastutustundetut inimest. P. ei tekkinud üldse kahtlust, et Turvalisus- ja Integratsiooniameti puhul on tegemist afääriga. See sõna figureerib pidevalt artiklite pealkirjades. Seega püüab ajaleht veenda lugejaid, et ameti juhataja on aferist. 17.12.2001 tungis ajaleht hageja eraellu, teatades, et hageja „ravib haiglas närve“. Sellega rikuti hageja põhiseaduslikku õigust eraelu puutumatusele. Kuna nimetatud artiklites avaldatud informatsioon põhineb andmetel, mis ei vasta tegelikkusele, teotas see hageja au ja väärikust ning hageja maine on oluliselt rikutud. Artiklid rikuvad hageja õigust aule ja heale nimele. Au ja hea nime teotamine lõi ühiskonnas hagejast negatiivse arvamuse, mille tõttu sai oluliselt kannatada hageja maine ning see mõjutas hageja suhteid teiste inimestega. Eesti Päevaleht avaldas pooleteist kuu jooksul 26 artiklit, mis kõik sisaldasid kontrollimata, tõele mittevastavaid ja moonutatud väiteid, mis jätsid avalikkusele mulje, et hageja näol on tegemist ebaausa ja ebakompetentse inimese ja ametnikuga. Selliste materjalide esitamine oli hageja vallandamise põhjuseks ja tema suhtes kriminaalasja algatamise aluseks. P. kirjutatu ümberlükkamisele kulus hagejal üle kahe aasta. Artiklite tulemusel halvenes hageja tervis ning ta kaotas töövõime 80% ulatuses. Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. 26.10.2001 P. Online versioonis avaldatud artikli autoriks ei olnud mitte Eesti Päevaleht, vaid ajaleht Äripäev. Au teotajaks saab olla isik, kes on au teotavate andmete autor, mitte aga isik, kes neid 2
(7)tsiteerib. Kõigis avaldatud artiklites toodud väidete adressaadiks ei ole hageja isiklikult, vaid Turvalisuse- ja Integratsiooniamet. Sellele osundavad artiklites sisalduvad viited Tallinna sisekontrolli tulemustele, mille kohaselt hageja ei kontrollinud piisavalt temale vahetult alluvate ametnike poolt tööülesannete täitmist. Sellest ilmneb, et hagejat ennast ei ole otseselt süüdistatud rahade jagamises kahtlastele ühingutele, vaid selles, et hageja alluvuses võis midagi taolist toimuda. Ükski hagis esiletõstetud väide ei olnud ebatõene faktiväide või ebakohane väärtushinnang. Arvestada tuleb seda, et kostjal kui ajakirjandusorganisatsioonil on mitte ainult õigus, vaid ka kohustus uurida ja levitada informatsiooni küsimustes, mis avalikkust huvitavad. Hageja oli artiklite avaldamise hetkel kõrge ametnik, kes pidi taluma seda, et tema tegevust võib arvustada ajakirjandus. Linnakohtu otsus Tallinna Linnakohus rahuldas hagi 30.12.2005 otsusega ja mõistis P. AS-lt G. P. kasuks välja 200 000 kr. moraalse kahju hüvitamiseks. Otsuse põhjenduste kohaselt peab hageja TsK § 448, TsÜS § 23 ja § 172 lg-te 2 ja 3 ning TsMS § 91 lg 1 alusel kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks tõendama 1) kahju olemasolu, 2) kostja poolt toimepandud õigusvastase teo olemasolu, ja 3) põhjusliku seose olemasolu teo ja tagajärje vahel. Kostja tõendamiskoormusesse jääb süü puudumise tõendamine. Hageja on tõendanud temal kahju olemasolu. Hageja elukvaliteedi langus on ajaliselt ja põhjuslikult seostatav temale ebaobjektiivselt avalikkuse tähelepanu koondamisega, s.o ühekülgsete, negatiivse alatooniga artiklite sarja avaldamisega. Hageja tervise halvenemine on tõendatud SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla 01.06.2004 kirjaga, Nadežda Karjagina 02.06.2004 tõendiga, Sotsiaalkindlustusameti Tallinna Pensioniameti Tallinna osakonna 11.01.2005 tõendiga ja SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla 15.10.2004 konsultatsiooni otsusega. Osundatud tõendite kohaselt on hagejal diagnoositud tõsised tervisehäired 2001. aasta novembris-detsembris; haiguse vallandavaks põhjuseks oli töökoha kaotus; haigusnähud on hoolimata ravist püsinud ning 2003. a. määrati hagejale töövõime kaotus 80%. Hageja maine langus on tõendatud firma Saar Poll 2001. a. korruptsiooni puudutava uuringu tulemustega. Kostja möönab hageja elukvaliteedi langust, kuid väidab, et ei ole toime pannud õigusvastaseid tegusid ning ei ole hagejal kahju tekkimises süüdi. Kohtu hinnangul on kostja vastutav hagejale kahju põhjustamise eest. Kohus hindas lühikese perioodi kestel hageja suhtes avaldatud artiklite sarja kogumis, arvestades seejuures mõju, mida avaldatu üldsusele võis tekitada, lähtudes tavalise inimese arusaamishorisondist. Õige on kostja väide selles, et hageja pidi avaliku elu tegelasena taluma kriitikat, samuti selles, et ajakirjandusel lasub kohustus teavitada üldsust avaliku võimu teostamisega seonduvast. Osundatud kohustust ei saa aga ajakirjandus teostada ebaobjektiivselt. Hageja poolt esiletoodud artiklites puudub teema igakülgne käsitlemine. Õige on hageja väide, et artiklite sisu on tendentslik ja süüdistav. Artiklite teemaks on peamiselt hageja juhtimisel ja kontrollimisel linna eelarve raha ebaotstarbekas ja kontrollimatu jagamine. Seda asjaolu ei ole kostja aga ühegi tõendiga kinnitanud. 3
(7)Õige on kostja väide, et artiklites sisaldus ka tõeseid väiteid, samuti selles, et artiklites antud hinnangud on kooskõlas revisjonikomisjoni kontrollakti järeldustega. Samas ei ole kostja kasutanud võimalust tutvuda artiklites kritiseeritud projektidega ja kajastada neid sisuliselt. Kajastamata on informatsioon raha saajate tegevuse kohta, ühegi tõendiga ei ole tõendatud väited selle kohta, et raha jagati juriidilistele isikutele, mis ei tegutse või mille asukoht ei ole leitav. Hoolimata asjaolust, et ajakirjanikud ei võinud ega pidanudki ette nägema nende kasutatud allikatele antavaid hilisemaid õiguslikke hinnanguid, ei vabasta see ajakirjanikke saadud teabe igakülgse kontrollimise ja objektiivse lähenemise kohustusest. Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud mingite takistuste olemasolu objektiivse teabe saamisel. Seega vastutab kostja riisiko eest, mis kaasneb kontrollimata allika usaldamisega. Hageja hindas kahju suuruseks 200 000 kr., mis on kooskõlas tema suhtes saabunud negatiivse tagajärjega. Hageja nõue on põhjendatud. Apellatsioonkaebus ja vastuväited sellele Kostja palub tühistada Tallinna Linnakohtu 30.12.2005 otsuse ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus esimese astme kohus menetlusnorme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme. Kogutud tõendite pinnalt oleks tulnud teha teistsugune kohtuotsus. Otsuses puuduvad põhjendused selle kohta, miks oli vaidlusaluste artiklite avaldamine õigusvastane. Otsust lugedes ei ole võimalik aru saada, milliste konkreetsete väidete alusel pidas kohus artikleid süüdistavaiks ja tendentslikeks. Otsusest ei ole näha, milles seisneb kostja õigusvastane tegu, mis kohtu arvates tõi kaasa kahju hüvitamise kohustuse. Kohus ei viidanud ka ühelegi normile, mille alusel saaks artikleid õigusvastasteks pidada. Kohtu poolt viidatud Eesti ajakirjanduseetika koodeksi sätteid saaks äärmisel juhul pidada sekundaarseks õiguse allikaks, kuid kindlasti ei saa see olla selleks aluseks, mille põhjal tuvastada kahju hüvitamise eelduseks olevat teo õigusvastasust. Lisaks teo õigusvastasusele ei selgu kohtuotsusest ka põhjuslik seos kostjale süüks pandava teo ja hagejale tekkinud kahju vahel. Kohus jättis tähelepanuta, et kahju võis olla tekkinud hoopis seetõttu, et hageja tegevusele anti negatiivne hinnang Tallinna Linnavolikogu revisjonikomisjoni poolt, tema tegevuse kohta oli käimas kriminaalasi ning ta vabastati teenistusest. Need asjaolud on iseenesest palju tõsisemad kui kostja poolt selle kõige ajakirjanduses kajastamine. Kostja ei saa vastutada nende asjaolude eest. Isegi kui artiklite avaldamise olnuks ebaõige, ei saa kostjat panna vastutama kogu hagejale põhjustatud kahju eest. Otsuses on jäänud käsitlemata, miks on kogu hagejal tekkinud kahju pandud süüks kostjale. Lisaks ei vastanud kohus otsuses kõigile kostja poolt esitatud väidetele. Kohus rikkus otsuse tegemisel TsMS § 277 lg 1 ja § 231 lg 4. Kohus kohaldas valesti TsÜS § 23 lg 1. Selleks, et nimetatud sätte alusel rahuldada moraalse kahju hüvitamise nõue, tuleb eelnevalt tuvastada au teotamise fakt. Kohus peab tuvastama, milliste hageja poolt hagis esitatud faktiväidete ja/või väärtushinnangute avaldamine on olnud õigusvastane. Selleks, et kindlaks teha, kas hageja au on teotatud, tuleb analüüsida iga faktiväidet ja väärtushinnangut eraldi. 4
(7)Kohus saab kostjat kohustada ümber lükkama üksnes sellist faktiväidet, mille puhul ta on tuvastanud, et tegemist on õigusvastaselt avaldatud väitega. Kohus kohaldas TsÜS § 23 lg 1 ebaõigesti veel ka seetõttu, et see säte koostoimes ajakirjandusvabaduse põhimõttega eeldab, et kahjunõuet ajakirjandusorganisatsiooni vastu saab rahuldada üksnes siis, kui kahju ei ole muul viisil võimalik heastada endise olukorra taastamise teel, nt ebaõigete faktiväidete ümberlükkamisega. Seega võiks moraalse kahju hüvitise väljamõistmine olla põhjendatud selliste juhtumite puhul, kus kannatanu väidetavat isiklike õiguste rikkumist ei ole muul viisil võimalik heastada. Antud juhul oleks faktiväiteid saanud ümber lükata. Kohus on sisuliselt kostjale pannud kohustuse kontrollida ka selliseid andmeid, mis tulenevad avaliku võimu asutustelt. Sellise kohustuse panek on ajakirjandusele ebamõistlik, kuna ajakirjanduse kasutuses ei ole kunagi nii mõjusaid ja efektiivseid vahendeid, kui seda on näiteks politseiasutustel kuritegude menetlemisel või muudel ametiasutuste sees moodustatud komisjonidel, mis tegelevad korruptsioonijuhtumite uurimisega. Seetõttu jääb ajakirjandusel üle vaid usaldada neid andmeid, mida nad ametiasutustelt saavad. Vaidlusaluses asjas ei ole tuvastatud, et kostja oleks öelnud midagi enamat, kui see tulenes Tallinna Linnavolikogu revisjonikomisjoni kontrollaktist. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Hageja palub kohtukulud sisse nõuda apellandilt. Ringkonnakohtu istung Istungil palus apellandi esindaja kaebuse rahuldada, vastustaja ja tema esindajarahuldamata jätta. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus leidis, et kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Linnakohus on rikkunud olulisel määral otsuse tegemise aja kehtinud TsMS § 231 lg.4 sätteid sellega, et ei ole otsuses põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja vastuväidetega. Samuti on linnakohus, tuginedes küll õigetele seadusesätetele (kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS §-dele 23 ja 172), jätnud need kohaldamata elik kohaldanud neid ebaõigesti. Linnakohus ei ole tuvastanud, milliseid ebaõigeid andmeid kostja hageja kohta avaldas, kas need olid hageja au teotavad või sekkuti nende avaldamisega põhjendamatult tema eraellu, ning kas andmete avaldamine oli õigusvastane ehk põhjendamata. Alles pärast seda saab hinnata, kas kostja põhjustas hagejale moraalset kahju ja kas selle eest rahalise kompensatsiooni väljamõistmine on õigustatud ja kui suures ulatuses. Kolleegium leiab, et antud asjas on võimalik teha uus otsus ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Õigusteoreetiliselt on moraalne (praeguse õigusterminoloogia järgi mittevaraline) kahju isiku individuaalsust, terviklikkust ja puutumatust sätestavate absoluutse iseloomuga õiguste (isikuõiguste) rikkumisega tekitatud olulised tagajärjed, mis avaldavad negatiivset mõju isiku suhtumisele iseendasse, teda ümbritsevasse ja teiste 5
(7)isikute suhtumisele temasse. Moraalse kahjuna mõistetakse isikule põhjustatud füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi (vt. VÕS § 128 lg.5). Selleks, et otsustada moraalse kahju eest rahalise hüvituse ehk kompensatsiooni väljamõistmine, tuleb esmalt tuvastada, kas toimus ja milles seisnes isikuõiguste rikkumine, kas see oli õigusvastane ja kas see tõi isikule kaasa olulise negatiivse tagajärje. Hagi rajaneb väidetel, et kostja avaldatud ja hagis nimetatud artiklites avaldati ebaõigeid ja hageja au teotavaid andmeid ja sekkuti tema eraellu, ebaõigete andmete avaldamine tõi kaasa hageja juhitud Tallinna Linnavalitsuse Turvalisus- ja Integratsiooniameti tegevuse sisejuurdluse ja revideerimise ning hageja alusetu teenistusest vabastamise, alusetuks osutunud kriminaalsüüdistuse, töökoha ja ühiskonna lugupidamise kaotuse, hageja püsiva töövõimekaotuse ning heaolu tunduva langemise. Kolleegium nõustub kostja vastuväidetega, mille kohaselt ei ole mainitud artiklites avaldatud ebaõigeid ja hageja au teotavaid andmeid ega rikutud olulisel määral tema eraelu puutumatust ning et neid artikleid avaldades käitus kostja õiguspäraselt. Vaidlusalustes artiklites avaldatakse mitmetele allikatele, sealjuures hageja kui ameti juhataja enda ütlustele tuginedes kriitikat ja kahtlusi Turvalisus- ja Integratsiooniameti poolt konkreetsete projektide jaoks raha eraldamise õiguspärasuse otstarbekuse, läbipaistmatuse ja põhjendatuse üle; kriitika ja kahtluste avaldamine linnavalitsuse ameti tegevuse üle langeb kokku ajakirjandusvabadusega ja avalikkuse informeerimise vajadusega ja on seega õiguspärane. Hageja leiab kunstlikult, et artiklites avaldatud andmetega teotati tema au, sest tema oli ameti juhataja ja seega käisid kriitika ja kahtlustused ning hinnangud otseselt tema kohta ning artiklite tagajärjel kujunes avalikkusel temast negatiivne arvamus. See on olulisel määral ebaõige lähenemine ega ole seetõttu moraalse kahju kindlakstegemise ja hüvitamise otsustamise seisukohalt aktsepteeritav. Ühelt poolt, isikuõigused kui absoluutse iseloomuga õigused on lahutamatult seotud konkreetse isikuga, on üleantamatud ja ülekantamatud ning seadus pakub kaitset konkreetse isiku kohta au teotavate andmete õigustamatu avaldamise vastu. Teiselt poolt, avaliku ameti juhataja kui avaliku elu tegelane peab arvestama avalikkuse kõrgendatud tähelepanuga ja võimaliku kriitikaga enda tegevuse suhtes ehk siis taluma kriitikat olulisel määral rohkem, kui eraisik, ja ta peab mõistma, et ameti tegevuse suhtes avaldatud kriitikat ja kahtlustusi ei saa käsitada ajakirjandusliku rünnakuna tema isiku vastu. Lisaks sellele on Riigikohus rõhutanud, et avaliku tegelase au riivamine seoses tema avaliku eluga võib tuua kaasa moraalse kahju üksnes siis, kui tema kohta levitatud tegelikkusele mittevastavatel andmetel põhineva negatiivse sisuga informatsioon on hinnatav kui tema au ja head nime eriti teotav (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 07.05.1998 otsus nr.61). Hageja juhitud ameti kohta kostja avaldatud kriitilistest artiklitest viimast ei nähtu. Mis puutub väidetavasse eraellu sekkumisse, siis hageja näeb seda selles, et avaldati teade tema haigestumisest („ravib haiglas närve“), ja väide, et ametit kureeriv abilinnapea on hageja elukaaslane. Hagi täiendustest nähtub, et samaaegselt peab ta neid andmeid tema au teotavaks ja tegelikkusele mittevastavaiks. 6
(7)Mis puutub eraellu sekkumisse, siis TsÜS § 24 lg.2 mõeldi selle all tegevust, näiteks isiku eraelu vaatluse all hoidmist (ehk siis isiku eraelu püsivat jälgimist), või siis andmete kogumist isiku eraelu kohta. Hageja ole sellisele enam-vähem püsivale tegevusele aga isegi tuginenud. Kui mainitut aga käsitada ebaõigete andmetena, siis ei nähtu neist hageja au teotamist ehk hageja isikuõiguste rikkumist määral, mis annaks alust rääkida hingelise valu ja kannatuste põhjustamisest ja õigustaks rahalise kompensatsiooni väljamõistmist. Lisaks sellele, on tõendatud, et hageja viibis ravil 07.11.2001 kuni selle aasta lõpuni, ning kahes artiklis, kus elukaaslust mainiti, anti sõna ka hagejale, kes väidetut eitas. Hageja väidet selles, et kostja avaldatud kriitilised artiklid põhjustasid tema püsiva töövõimekaotuse, oleks asjakohane kaaluda tervisekahjustuse hüvise väljamõistmise ehk varalise kahju hüvitamise nõude korral, mitte aga hingelise valu ja kannatuste eest kompensatsiooni nõudes. Lisaks sellele ei ole väidetav põhjuslik seos artiklite avaldamise ja hagejale tekitatud kahju vahel tõendatav; kostja ei saa vastutada hageja ebaõige teenistusest vabastamise, alusetu kriminaalsüüdistuse esitamise ja linnavalitsuse ameti likvideerimise eest, sest neid tegevusi ei otsustanud ega saa otsustada tema. Ebaõige teenistusest vabastamisega tekitatud kahju on hagejale hüvitatud kuue kuu palga väljamõistmisega ning alusetu süüdistuse esitamine tema õigeksmõistmisega. Seega kolleegium leiab, et hagi tuleb TsÜS § 172 lg. 2, 3 ja 4 alusel jätta rahuldamata. Seetõttu ei oma enam tähtsust kostja ülejäänud väited apellatsioonkaebuses. Kolleegium märgib ainult, et see, et hageja ei ole esitanud nõuet ebaõigete au teotavate faktiväidete ümberlükkamiseks, esitades üksnes rahalise kompensatsiooni hüvitamise nõude, ja sellegi alles 4 aasta möödudes väidetavast au teotamisest, on täiendavad olulised argumendid moraalse kahju eest rahalise hüvituse väljamõistmise vastu. Hingelise valu ja kannatuste kompenseerimine ei täida oma eesmärki, kui isik ei nõua neid põhjustanud teguri kõrvaldamist või kui ta nõuab põhjusliku seose tuvastamist antud teguri ja tema hingelise valu ja kannatuste vahel aastaid hiljem. Seoses hagi rahuldamata jätmisega mõistab kolleegium hagejalt kostja kasuks välja viimase poolt apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 11 000 kr. ja õigusabikulu 5% hagisummalt, s.o. 10 000 kr., kokku 21 000 kr. Tiit Kollom Ande Tänav Gaida Kivinurm 7
(7)