KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Egon Konsand, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 26. juuni 2006 Tartu Tsiviilasja number 2-05-21872 T

) § 64 lg 6 kohaselt kohtul võimalik muuta elatise suurust, kui on muutunud täisealise lapse või vanema varaline seisund.

§ 64

lg 2 sätte mõttest tuleneb, et ülalpidamiskohustuse rikkumisena on käsitatav ka see, kui täisealiseks saanud laps annab vanemale ülalpidamist ebapiisavalt, s.o arvestamata vanema tegelikke vajadusi, kuigi tema varanduslik seisund seda võimaldab. Pensionitunnistuse koopiast nähtub, et hageja saab pensioni 1286 krooni kuus. Hagiavalduse kohaselt saab hageja ka sotsiaaltoetust 200 krooni kuus. Seega hageja igakuise sissetuleku moodustavad pension, sotsiaaltoetus ja kostjalt saadav elatis, s.o kokku 1736 (1286+200+250) krooni. Tõendatud on hageja kulutused ühes kalendrikuus hügieenitarvetele 100 krooni; toidule 1200 krooni; ravimitele 300 krooni; eriarsti visiidile 80 krooni; eluasemele 500 krooni; riietele ja jalatsitele 250 krooni; mobiiltelefoni kasutamisele 150 krooni. Seega on hageja hädavajalikud kulutused ühes kuus on 2580 krooni. Peale selle on hagejal vaja muretseda endale uued prillid ning seda asjaolu ei ole kostja vaidlustanud. Kohus jättis hageja vajaduste kindlaksmääramisel arvestamata tema üürivõlgnevuse, sest selle suuruse kohta ei ole hageja tõendeid esitanud. Järelikult on hageja vajalikud kulutused praegu 2600-2700 krooni kuus ning tema sissetulekutest (1736 krooni) ei piisa kõikide vajaduste katmiseks. Palgatõendiga on tuvastatud, et kostja kuupalk (bruto) on 7000 krooni, millest ta saab kätte ligi 5700 krooni. Kostja väidetel kulub tema netopalk, millest maha arvatud elatis hagejale – 250 2 krooni, enda ja oma ema vajaduste rahuldamiseks: korteri kommunaalkulud (350 krooni), elekter (400 krooni), küttepuud (250 krooni), lauatelefon (150 krooni), mobiiltelefon (150 krooni), riided-jalatsid (500 krooni), isiklikud hügieenitarbed (100 krooni), kodupuhastusvahendid (100 krooni), toit (2300 krooni), ravimid (100 krooni), meditsiiniteenused (150 krooni) ning ema toetamine (850 krooni). Kohus leidis, et kostja varaline seisund võimaldab tal anda ülalpidamist hagejale vähemalt sama summa ulatuses, mida kostja annab oma emale (850 krooni). Kuigi kostja elab koos emaga ning viimase igakuine sissetulek on 2993 krooni, s.o 1257 krooni rohkem kui hagejal, saab kostja ikkagi anda ligi 1000 krooni kuus emale ning kulutada toidule peaaegu kaks korda rohkem kui hageja. Järelikult on hagejal võimalik oma kulutusi optimeerides piirata ning selle arvelt tasuda hagejale täiendavalt 600 (850 – 250 = 600) krooni elatist. Elatise maksmine hagejale 850 krooni ulatuses ei saa olla kostjale koormav, arvestades tema varalist seisundit ning rasedust. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. S.T. taotleb apellatsioonkaebuses Tartu Maakohtu 15. märtsi 2006 otsuse osalist tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega määrata K. R elatise suuruseks 500 krooni kuus. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole kohus juhindunud

§-st 64 lg

1. Õige on väide, et apellant teenib brutopalgana 7000 krooni, millest saab kätte ca 5800 krooni. Apellandi igakuised kulud on elatis (250 krooni), korteri kommunaalkulud (350 krooni), elekter (400 krooni), küttepuud (250 krooni), lauatelefon (150 krooni), mobiiltelefon (150 krooni), hügieenitarbed (100 krooni), kodupuhastusvahendid (100 krooni) ja toit (2300 krooni), kokku 4050 krooni. Lisaks kulub apellandil riietele ca 500 krooni kuus, samuti kulub aastas ca 1500 krooni hambaravile, millest Eesti Haigekassa hüvitab rasedatele 450 krooni, ja ravimitele ca 100 krooni kuus. Seega on apellandi igakuised kulutused (4050 + 500 + 87 + 100) ca 4700 krooni. Lisaks on apellant senini toetanud oma raske puudega ema ca 850 krooniga kuus. Kohus ei ole arvestanud asjaoluga, et apellant on rase ning tal on vaja teha kulutusi sündiva lapse vajaduste rahuldamiseks ca 7000 krooni ulatuses (vanker, turvahäll, voodi, vann, riided), millest ca 50% tasub lapse isa. Seega on kostjal kolme kuu jooksul vaja teha kulutusi ca 3500 krooni eest, mis teeb igakuiseks lisakuluks ca 1150 krooni. Seega on apellant sunnitud oma kulutusi vähendama. Kuna vältimatud kulud enda vajaduste rahuldamiseks on ca 4700 krooni, on ainuke võimalus sellise raha leidmiseks vähendada emale igakuiselt antavat summat. Seoses pensionitõusuga on apellant oma emaga kokku leppinud igakuises toetussumma vähenemises 400 kroonini. Alates 01.04.2006 suurenes ka K. R pension.
2. K. R vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on apellandi kulutused 4700 krooni ulatuses kuus tõendamata ning näidatud tegelikest kuludest umbes 350 krooni võrra suurematena. Seoses pensionitõusuga alates 01.04.2006 tõusis vastustaja pension 188 krooni võrra. Apellandi ema pension koos sotsiaaltoetusega peaks olema vähemalt 3362 krooni. Apellandi netopalk peaks olema 5808 krooni, koos ema sissetulekuga on see 9170 krooni. Vastustajale teadaolevalt makstakse apellandile lisaks veel hooldajatasu 400 krooni, sel juhul on saadav summa 9570 krooni. Seega jääb kulutustest järele 4433 krooni (sissetulek 9570 krooni – kulutused 5137 krooni). Apellant elab koos emaga talle omandiõiguse alusel kuuluvas korteris, vastustajal aga igasugune kinnisvara puudub. Apellandi abikaasa brutopalk on tõenäoliselt üle 8000 krooni kuus, lisaks on ka temal kinnisvara. Samuti peab apellandi abikaasa võrdselt apellandiga oodatavale lapsele tehtavaid kulutusi kandma. Pealegi maksab riik apellandile sünnitoetust. 3 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Vastavalt TsMS §-le 651 lg 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesoleval juhul vaidlustatakse maakohtu otsust üksnes väljamõistetud elatise suuruse osas. Tulenevalt sellest kontrollibki ringkonnakohus vaidlustatud maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, kas apellandilt väljamõistetud elatise suurus 850 krooni on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Maakohtu
4. märtsi 2006 otsus muutmata. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Maakohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on selles osas põhjendamatu.

§ 64

lg 6 kohaselt kui pärast täisealiseks saanud lapselt abivajavale töövõimetule vanemale elatise väljamõistmist muutus täisealiseks saanud lapse või vanema varaline seisund, võib kohus neist ükskõik kumma nõudel muuta elatise suurust või elatise maksmine lõpetada. Maakohus on õigesti tuvastanud, et pärast Põlva Maakohtu 25.10.2002 otsusega apellandilt vastustaja kasuks elatise väljamõistmist 200 krooni kuus, on apellandi varaline seisund muutunud sedavõrd, et ta on võimeline maksma vastustajale elatist 850 krooni kuus. Põhjendatud ei ole apellandi väide, et maakohus on rikkunud

§-s 64 lg 2 sätestatut.

§-st 64 lg 2 tulenevalt peab kohus elatise väljamõistmisel arvestama täisealiseks saanud lapse ja vanema varalisest seisundist ja vanema vajadusest. Apellatsioonkaebuse põhjendustest nähtuvalt ei ole apellant vaidlustanud maakohtu otsuses tuvastatud vastustaja vajaduse suurust. Järelikult on apellatsioonkaebuse lahendamise seisukohalt oluline hinnata, kas maakohus on õigesti teinud kindlaks apellandi ja vastustaja varalise seisundi ja suurendanud apellandilt väljamõistetud elatist 850 kroonini kuus. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on hinnanud õigesti esitatud tõendeid ning põhjendatult leidnud, et apellandi varaline seisund võimaldab maksta vastustajale elatist 850 krooni kuus. Seejuures on maakohus arvestanud ka apellandi rasedusega ja apellandi vastupidine seisukoht ei ole põhjendatud. Iseenesest õige on apellandi väide, et enne lapse sündi on tal vaja teha täiendavaid kulutusi. Samas ei saa jätta arvestamata, et osa tulevase lapse sünniga seotud kulutusi kannab apellandi abikaasa ning nimetatud kulutused on ühekordse iseloomuga. Edasised kulud seoses lapse ülalpidamisega kaetakse osaliselt vanemahüvitise kaudu. Apellatsioonkaebuses märgitud kulutusi on apellandil võimalik mõnevõrra piirata või katta osaliselt abikaasa vahendite arvelt ning need ei saa olla aluseks temalt väljamõistetud elatise vähendamiseks. Pooltel ei ole vaidlust selles, et apellant elab koos emaga ja viimase sissetulek on ca 3000 krooni kuus. Maakohtu istungi protokollist nähtuvalt toetab apellant ema igakuiselt 850 krooniga. Apellatsioonkaebuse põhjendustest tulenevalt on apellant sunnitud enda vältimatute kulutuste tõttu vähendama emale igakuiselt antavat summat 400 kroonini kuus ning ka see asjaolu oleks aluseks apellatsioonkaebuse rahuldamisele. Ringkonnakohus leiab, et ka nimetatud asjaolu ei anna alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. On ilmne, et osa kulusid on apellandil ja tema emal seoses ühes korteris elamisega väiksemad võrreldes vastustajaga ning seetõttu ei pea ka apellandi poolt antav rahaline toetus olema mõlema vanema puhul võrdne. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad apellandi apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (riigilõiv) tema kanda. 4 Andra Pärsimägi Egon Konsand 5 Üllar Roostoja